Veel üks ajalugu. Saksamaa 19. sajandi juhtiv ajaloolase Leopold fon ranka järgi pole ajalugu midagi muud kui jutustus sellest, mis tegelikult juhtus. Nii siis ajaloolased taastavad faktide põhjal pilti minevikust uurivad sündinud tõsiasja. Aga samas on võimalik rääkida minevikusündmustest, mida ei toimunud visandada stsenaariume, esitades küsimusi, mis siis, kui mis oleks juhtunud, kui mingisugune sündmus oleks arenenud teistmoodi? Säärast lähenemist ajaloole nimetatakse kontrofaktiliseks ajalooks või siis ka virtuaalajalooks võib-olla isegi Science Fiction, eks, ja kreeka keeles on toodud sellist lähenemist või sellist mõtteuperpalli tähistama termin Ukroonia, mis tuleneb kahest sõnast siis aeg ja mitte kui siis ema aega või mitte. Aeg. Kontrafakti kesksele lähenemisele on omane ka selline mõtteviis, et sündinud ajalugu on niisama imeline ja niisama juhuslik kui mitte sündinud ajalugu. Kirjeldamaks kontra faktilise ajalooerinevust, faktilisest ajaloost. Võiks ette kujutada pilti maastikust, mis on täidetud faktidega. Sellel ajamaastikul jookseb siis üks enamvähem sirge joon ja sama ajalugu. Ja kui vaadata mööda seda joont, siis see joon lõikab kindlaid fakte, mis ongi moodustanud mingi jutu ja ajalugu ja ajaloolane, faktikeskne ajaloolane, vaatabki piki seda joont. Ajaloolane või asjaarmastaja, kes esitab küsimuse, mis oleks, kui liigub sellel joonel, kuid vaatab samal ajal ka vasakule ja paremale tutvub nende faktidega, mis ei ole antud loosse põimitud. Tänane veel üks ajalugu räägibki kontrafaktidest, minu nimi on Kaarel Vanamölder. Virtuaalajalugu alternatiivajalugu on viimase paarikümne aasta jooksul muutunud äärmiselt populaarseks. Eesti keeles on ilmunud näiteks 2003. aastal Robert Goli koostatud raamat läinuks ajalugu teisiti, saan raamat, kus erinevad peamiselt küll Ameerika tuntud sõjaajaloolased kirjutavad lahti erinevaid stsenaariume sündmustest, maailma ajaloost, mis oleksid võinud kujuneda hoopis teistsugusteks. Kuid juba tegelikult 1907. aastal võitis britt loolane tša-väljaanne ajakirjanduspreemia artikli eest, mis oleks saanud, kui Napolion oleks võitnud Waterloo lahingu? Teine brittide ajaloolane, maailmakuulus Arnold taimi on visandanud pildi, mis oleks siis, kui Aleksander Suur Alexela nüüd vanaks ja kontrofaktilistest võimalustest ajalooteaduses on kuuekümnendatel aastatel kirjutanud ka 20. sajandi üks olulisemaid mõtlejaid Max Weber. Ja kui nüüd meenutada Eesti ühe tunnustatuma ajaloolase Sulev Vahtre poolt väljendatud lauset, et kui Lembitu olnuks kuulipilduja? Sulev Vahtre kuulis seda ise oma ajaloo õpetaja käest järveküla algkoolis. Niisiis kontra faktiline ajalugu tegeleb küsimusega, mis oleks, kui tänasesse saatesse külla kutsutud Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna neli õppejõudu, dotsent Tõnu Tamberg, dotsent Ago Pajur, professor Mati Laur, dotsent Anti Selart, mida arvavad saatekülalised virtuaalajaloost? Mati Laur? Jah, näiteks et siin tulebki kõigepealt lähtuda sellest, kui kaugel nüüd see contra fakt sellest faktist on nii, et kui hakata siin sõnasabast ja, ja kõnelda siis sellest võimalusest, kui Lembitu olnuks kuulipilduja, siis noh, nagu me teame, et selline võimalus või selline kontra fakt läheb sellest faktist ikkagi väga kaugele sellisel teemal siin arutleda pikemalt vist eriti mõtet. Nii et seal on ikkagi ka selle konto laktilisalo igal juhul üles ehitada ikkagi sellest faktilisest ajaloost lähtuvalt sealt arutada siis sellele, et kas oleks olnud mingist alternatiive, mingisuguseid teisi võimalusi. Kas kontra faktiline ajalugu või tunduda siis, kui tagantjärgi Tarvutas? Te taandu selles mõttes, et ei, no muidugi seal seal siis on selge, et, et ajaloolase eelis on see, et ta teab seda, mis toimus pärast ja paljudel juhtudel, siiski me teame ka seda, mis toimus vahel, sest ja võib leida Selliseid sündmusi või sündmuste põhjusi, mille põhjustas tegelikult ju kaasaegseid, ei olnud teadlikud. Et selles mõttes teatud selline tagantjärgi tarkusena siis kindlasti on, aga, aga veel kord me lähtume ikkagi olemasolevatest faktidest. Noh, eks erinevate võimaluste läbikaalumine ju annab ka selle võimaluse, et enda mõtteid korrastada annab võib-olla sellise laiema nägemuse saab selgemini tugineda ka nendele faktidele, mida esitada tahetakse. Just nimelt. Ja ma usun, et üks oluline roll, mida kontrafaktilisi ajaloomäng täidab, on see, et ta juhib ajaloolase lugeja tähelepanu asjaolule, et selline õpiku jutustus, kus sündmused järgnevad lineaarselt jätab vale mulje ajaloo täielikust defineeritusest sellest, et sündmused ei saanudki teistmoodi minna. Kontrafaktilise ajalooroll on suures osas ka juhtida tähelepanu juhuslikkusele sellele, et sündmused ei ole ette kindlaks määratud. Ja mis puutub sellesse, et tegemist on tagantjärele targutamisega, siis ega ta tegelikult päris nii ei ole, eks ikka sündmuste kaasaegsed ju ka kaaluvad, et mitmesuguseid võimalusi, mis järgneb ühele otsustusele ja mis võiks järgneda vastupidisel otsustusena, noh, ajaloolaste eelis on muidugi see, et nad teavad, mis tegelikult järgnes ja teavad võib-olla ka tagapõhja rohkem kui sündmuste kaasaegsed, aga põhimõtteliselt me ju iga päev oma igasugustes otsustustes kaalume seda ja teist varianti, nii et see on päris loomulik inimlikkuse seisukohast. No ja tegelikult ju, kui niimoodi võtta ju siis ka see faktiline ajalugu või see, mida me nüüd nimetame siis selleks õigeks, mitte selleks, mida me siis need alternatiivsed oleks, peame tegelikult ju ka selle kõige selle toimuva pidamise juures ju me ei saa ju iialgi öelda, et kas see sündmuste areng oli just ma ei oska seda sündmuste arengut väärtustada või see hinnad, mis me sellele sündmusele anname, võib-olla erineval ajal väga erinev ja isegi oleme praegu enam-vähem saavutaksime siin vähemasti siin laua taga omavahel mingisuguse konsensuse mingis hinnangus siis mitte keegi ei ütle seda, et kasvõi meie ise, kui me tuleme siia 20 aasta pärast näiteks jumala annab, et me oleme võib-olla hoopis teisel seisukohal ja võib-olla jälle kõik ühel meelel, aga juba teistmoodi. Kui nüüd mõelda Eesti pika ajaloo peale, siis tooksime praegu välja teile siin arutamiseks kaks suuremat teemat. Üks on Eesti vabadussõda 20. sajandi alguses ja teine kindlasti väga palju koolides mõeldud teema on muistne vabadusvõitlusviisis Kristianiseerimis, seda sellega kindlasti hajuti. Sedasama möödunud meenutus Lembitut kuulipildujast. Kui nüüd mõelda 13. sajandi eesti Alaristi unustamise peale siis meenutan siinkohal Sulev Vahtre kirjutatud raamatust muinasaja loojang Eestis. Muistne vabadusvõitlus polnud pidev lootusetult kaotuste rida, kaua sõditi kui võrdne võrdsega isegi mitmel rindel. Milline võiks olla ka mingisugune MUU lõpplahendis? Anti Selart. Ma tahaksin pigem kõnelda või alustada pisut teisest kohast. Nimelt sellest, et eesti rahvuslikus kontseptsioonis Nende 13. sajandi alguse sündmuste kohta on kuskil peidus olemas alati olnud seesama kolka faktiline ajalugu, kõiki sündmusi, nende sündmuste tulemusi hinnatakse võrdluses potentsiaalse paneb selle jutumärkidesse musse iseseisvusega, mis oleks saanud, kui see vallutus ei oleks teoks saanud. Ja teine aspekt on muidugi see, et kas vallutusloos on väga palju juhuslikke aspekte minu isiklikul hinnangul. Eesti ala Kristjani seerimine oli vältimatu ja seetõttu me ei tohiks alati liialt tõsiselt võtta muinaspaganluse idealiseerimist, seda enam, et me ju ei tunne seda tegelikult ka see on üks teoks saanud kolka faktiline aja lukus. Ajalugu on tahetud ümber pöörata, lähtudes unistustest selle kohta, milline pidi olema muistne muinaseesti usk. Kõneldes lähemalt sündmuste käigust, tahaksin tähelepanu juhtida kas või sellisele episoodile, kui Taani kuninga Valdemar teise üsna juhuslik vangi langemine 1223. aastal mistõttu Baltikumi ristisõja ühel kõige otsustavamalt hetkel Taani või osutus nii nõrgaks, et see andis paratamatu ülekaalu kriya levile, mis omakorda tähendas paratamatult lõppu võimalikule alternatiivi-le, et kogu Eesti vabalt oleks võinud kehtida Taani kuningavõim. Aga kas mõnda sellist momenti ei ole võimalik välja tuua eesti ha vallutamise käigust, kus saksa koloonia saatus üsna juuksekarva otsas rippus. Näiteks kui piiskop Albert, kui ta üle mere tuli näiteks 1200. aastal oleksime laevadega põhja läinud, mis siis oleks saanud? Piiskop Albert eelkäija, piiskop Bertsalt langes lahingus liivlaste vastu ja ometi see ei peatanud ristisõdade käiku. Me lihtsalt teame, et Albert saavutas palli ja see paratamatult annab hinnangu tema isikule. Aga kas need sündmused tõepoolest ka nii väga sõltusid tema isikust isikuomadustest? Tõsi on see, et see inimeste ring, kes oli Riia ristisõja taga, oli tagant tegelev, vaadates ootamatultki väikest ja nii vähe. Et siis ikkagi ka ei olnud, et ühe isiku surm otsustaval hetkel oleks võinud siin midagi muuta, pigem oleks isikute õnnetu kukkumine sügisesel laevasõidul võinud muuta tasakaalu nende esinevate vallutajate vahel. Aga vaevalt muuta midagi otsustavat üldises sündmuste käigus. No täpselt samamoodi me võiksime praegu paralleelasi Albertile tuua ju meie enda, Lembitu ja nii palju, kui palju on, et mina olen lugenud need ka neid uuemaid käsitlusi ja neid hinnanguid, siis ma olen küll kohanud seniseid seisukohti, nüüd Lembitut, kui ta ei oleks langenud ja kui ta oleks olnud kuulipilduja, et see oleks nüüd seda seda olukorda oluliselt muutnud. Nii et ilmselt me ei saa siin jah, kuidagi väga nii üksikisikute ja nende tähtsusele liialt palju koguda. On selge, et Riia koloonia püsimine 13.-na Nende esimestel aastatel oli sageli suure küsimärgi all. Olid olemas ka teised huvitatud, kes selle piirkonna oma kontrolli alla Haagamisest unistasid. Kõige selle nimel samme astusid varajaseks Baltikumi pealinn, Riia asemel. Tallinn Valjala, aga see on võib-olla juba natuke teisejärguline. Ja üks asi, mida me ei ole hetkel siin saavutanud ja mis on ju samuti selle konto faktiline, on ju ka see võimalus, mis on igati kontra faktiline, faktiliselt võimalik, et need alad oleksid võinud hoopiski Vene mõjusfääri langeda, see võimalusi oli täiesti olemas või kuidas? Ka siinselt meenutada eesti ajal histograafiat või kahekümnendatel aastatel kirjutas ajaloolane Henrik Sepp sellest loogikast, et ristisõdijad ei vallutanud idapoolseid soome-ugri rahvaid ega päästnud neid venestamise. Eks ole seegi taas rahvuslik unistus, aga ma usun, et peaksime unistustel ja ajalool siiski oskama suuremat vahet teha. No kui hüpata nüüd ajas teid edasi rääkida Jüri ülestõusust, Jürilast tulles me teame hästi seda, et ülestõusnud harjulastele oli opi, tutvus Turu foogti Hormee, aga see jäi lihtsalt hiljaks. Mis oleks siis juhtunud, kui need kaks sõjaväega oleksid saanud tollinnal kukk? Taas sellestki on ju ajaloo raamatutes unistatud, see ei ole siin saates esimest korda esitatud küsimus ja nendel, kes küsisid ja on küsinud, on sageli meeles mõlkunud asjaolu et ei, Rootsis Soomes ei kujunenud välja pärli saaks aga 15 sajandi keskpaigas oli ka Põhja-Eestis sunnismaisus alles kujunemas. On raske uskuda, et õigel hetkel kohale jõudmine oleks suutnud muuta midagi väga olulist näiteks omandiõiguses maal. Kui me peame silmas ka seda, et sunnismaisuse kujunemine käis käsikäes mõisamajanduse kujunemisega ja siin mängivad oma rolli juba kas või kliima viljakus, kaubandussidemed ja muud aspektid, mis taas juhustest nii väga ei sõltu. Tahtsin veel siia seda lisada, et, et võib-olla siin on ka see aspekt, et kui me kõneleme sellest Lootuses, mida siis see fakt Rootsi võimu esindajana pidi siia kaasa tooma, siis mingis mõttes laskume jälle sellesse metoloogiasse heast õnnelikust õitsvasse rootsi ajast ja püüame seda omakorda üle kanda siis siis veel keskaja olustikku, nii et et siin on nagu mitu sellist unistust, mis nüüd siin kuidagi. Kokku sulanduvad. Kui nüüd mõelda 13. sajandi peale, siis kindlasti üks küsimus on siin selles, et kui eestlased oleksid talitanud või eesti vanemad oleks talitanud, nagu seda tegi liivlaste vanem Kaupo ei võtnud vastu ristiusu, mis siis oleks saanud. Ja seejuures on kaugelt alate hukka mõistetud. Siin võiks täita, et tegelikult on paralleelvõimalus ja ajaloos isegi läbi mängitud lääneslaavi aladel, kus kohalikud valitsejad, tekstid võib-olla oli sealne ühiskond seeritum ku muinasEesti ühiskond aga ikkagi võtsid ise vastu ristiusu mingil määral neid selleks sunniti sõdades. See viis pikemas perspektiivis ometi nende dünastiate Saksastumisele ja kujunes välja suhteliselt sarnane ühiskonna struktuur vanale Liivimaale, kus oli saksa ülakiht ja litsakas alamkiht. Aga ma tahaksin toonitada, et need mõisted keskaja kontekstis ei ole mitte etnilised, vaid on sotsiaalsed mõist. See tähendab see, kui muinasvanematest oleksid saanud ristiusu ja siitkaudu ka Kesk-Euroopa aadlikultuuri omaksvõtmise kaudu. Kristlikud Eesti vanemad ei tähenda tingimata, et see lähtepunkt eesti rahvuse kujunemisele oleks olnud kardinaalselt erinev sellest, mis ta 19. sajandi keskpaigas tegelikult Kui Eesti oleks olnud noorem Kristaniseeritud, kes siis oleks olnud siia selle ala vastu ristisõda alustada? Seda küll ei oleks saanud, vähemalt poleks olnud mitte nii lihtne, aga mõeldes taas ühele reaalselt eksisteerivatele pagalleelile leedulased panid vastu kuni 14 sajandi lõpuni, siis võtsid nii-öelda ise vastu ristiusu. Tegelikult aga kujunes sealgi välja lõhe Poola aadlikultuurist ja Leedu talupojakultuuri vahel. Eesti ala risti unustamine ja Jüriöö ülestõus, mõlemad sellised teemad, millest oleks üsna raske tänapäeval midagi uut kirjutada. Kas näiteks vaadates seda kahte protsessi contra faktilise lähenemise nurga alt, kas siis oleks võimalik tuua mingisuguseid uusi puhanguid uurimisse? Ma tahaksin väita hoopis vastu. Me seisame alati alles uurimiste alguses, olgu eelnevad põlvkonnad saavutanud kuitahes palju, igal ajal on meil uued küsimused ever vaatekiht. Siit edasi saab minna selle küsimuse peale, kuivõrd algab meie ajaloopilti see, millised allikad Neil on kasutada sageli üsna juhuslike asjaolude. Keskaegsed kroonikad eksisteerisid sageli väga vähestes käsikirjades ja nende hävimine juhusliku õnnetuse tulekahju läbi on täiesti tõenäoline ja kui meie ettekujutus 13. 100-ni Nende alguse sündmustest tugineb väga ja väga suurel määral Läti Henriku kroonikale siis kui mõelda, et kui kroonika oleks hävinud, siis Ühest küljest oleks meie ettekujutus sündmuste käigust võrreldamatult napim võrreldamatult rüütlikum. Teisest küljest aga ei oleks see niivõrd determineeritud ühe kindla vaatepunkti ja väga poleemilisi vaatepunkti Riia kiriku vaatepunkti poolt. Samuti kui me tunneme rohkem detaile, tähendab, et meil on rohkem võimalusi küsida, mis oleks, kui teades ainult mingeid väga üldisi asjaolusid, on võimalusi selliseks vastupidi, küsimuseks tähendavat vähe. Teie 107 aastase hüppe mõteldes vabadussõja peale siis vabadussõjas oli kahtlemata väga suur roll juhusel väga suur roll juhuslikkusel näiteks siiski küsida seda, et kui suur oli see tõenäosus, et rinne kuskil Valkla kandis pidama ja punased võtavad ära kogu Eesti territooriumi ja likvideerivad sellega ka Eesti Waba rini. Ago Pajur. Nojah, nagu anti just äsja ütles, et mida rohkem me teame detaile, seda rohkem me saame küsida, mis oleks võinud juhtuda teisiti. Ja vabadussõja kohta me teame tõepoolest palju fakte ja palju detaile. Nii et minu vastus on juba on määratud, anti poolt, pidi olema mitmeid võimalusi elatud ajalugu oleks kulgenud teisiti ja jõudnud välja hoopis teistsuguste tulemusteni. Ja noh, kui hakata sinna tõepoolest kohe kohapeal küsimuse esitama, siis ma arvan, et ilma eriliste pingutusteta kümmekond muud varianti ikka leiab, et mis oleks võinud teisiti minna. Alates kas või juba sellest, et kui Jaan Tõnissoni idee 15. aastal luua eesti rahvus osad oleks teostunud ja Eesti rahvusväeosade saatus oleks kujunenud samasuguseks nagu lätlaste oma, siis ei oleks lihtsalt olnud mehi punastele vastu saada Ta, vaid vastupidi, punased oleksidki kohale jõudnud. Milliseks kujunes lätlaste juhatus? No Läti kütipolgus läksid seitsmeteistkümnendal aastal teatavasti enamlikuks ja läksidki koos enam lastega Venemaale ja hakkasid ju 18. aasta novembris koos punaarmeega Lätisse peale tungima, nii et nii-öelda vabastama Lätit balti parunite Ast. No siin võiks ju lisada, et nad kandsid ka suuri kaotusi, pärast formeerimist saadeti nad rindele ja need kaotused olid üsna suured. Eesti rahvusväeosad selliseid kaotusi läbi teinud. Või järgmine võimalus, mis kohe nagu hetkel meelde tuleb, et kui saksa kõrgemad sõjaväelased oleks omavahel kohad ära vahetanud, kui Lõuna-Eestis ja Lätis oleks olnud saksa okupatsiooni ajal 18. aastal võimul kindral sekendorf ja Tallinnas oleks tema asemel resideerunud kindral paprits, siis mine tea, kuidas see asi oleks kulgenud sekendorfali nagu mälestustes kirjutatakse, anamnees üsna tüdinud nii sõjapidamisest kui poliitika ajamisest ja kui novembri alguses Tallinnas esialgu nad näljamässud puhkesid ja siis veel saksa rahvastikus punalipud üles tõsteti, sekendorf lõi lihtsalt verest välja ja andiski Boscala loa, tehku, mis tahab, peaasi rahuneks oleks sekendorfi asemel paprits olnud, siis tõenäoliselt ta seda luba vähemalt nii kergesti küll poleks andnud. Ja no samas novembris oli ju iga päev kulla kaaluga, sest kui ka kasvõi ainult nädal aega hiljem oleks Eesti ajutine valitsus uuesti kokku tulnud ja hakanud sõjaväge organiseerima, siis on väga lihtne ette kujutada, et olukord võinuks kujuneda hoopis teisiti ja punaarmee Tallinna vallutada. Ja noh, taolist loetelu ilmselt võiksin jätkata veel üsna pikalt, aga lõppkokkuvõttes on ikkagi see, et Eesti saatus rippus tõepoolest juuksekarva otsas ja väga suure tõenäosusega oleks võinud rinna mitte pidama jääda. Ja see ei oleks ju muutnud iseenesest mitte ainult Eesti saatus, noh seda on ju siin ikka aeg-ajalt arutatud, et mis Eesti rahvas siis oleks saanud, kui nõukogude võim oleks kehtima hakanud juba 1918. aastal, mitte 40. või 44. aastal, aga ilmselt oleks see muutnud ikkagi päris suure osa maailma saatust, vähemalt Euroopa osas küll sellepärast et kui nüüd Eesti oleks ära vallutatud ja eestirindel tegutsenud punaväeosad saadetud Lätti siis on üsnagi suur tõenäosus, et ega seal Kuramaal poleks suudetud punaarmeed peatada. Punaarmee oleks jõudnud välja Ida-Preisimaale ja noh, mis oleks juhtunud siis, kui Saksa ja Vene revolutsioon oleksid ühinenud nii, nagu enamlased seda lootsid Lenini ja Trotski ka eesotsas, siis jumal teab, mis oleks saanud. Nimedele Trotski tuleb meelde kindlasti paljudele inimestele Petrogradi suunast pealetungimine, kui Eesti rahvavägi ja loodearmee üritasid Petrogradi ära vallutada ja sageli on toodud üheks põhjuseks, miks see vallutamine õnnestunud ja see saadeti Petrogradi kaitset organiseerinud rootski. Aga mis oleks siis juhtunud, kui mõelda niimoodi, et Petrogradi kallutatud või kui trovskid ei oleks sinna saadetud? Siin on õieti kaks küsimust, kui Trotski, et ei oleks sinna saadetud, ma arvan, ei oleks suurt midagi muutunud, olulisem kui Trotski oli kindlasti need punavägede tagavaraüksused ja reservid, mis Petrogradi koondati ja seal loodearmee puruks lõid. Mis oleks juhtunud siis, kui Petrogradi oleks vallutatud? See on muidugi lõpmatult spekulatsioonide teema. Ilmselt Ta on paljuski õigus, admiral Pitka, kes osales selles samas Petrogradi operatsioonis, mitte selle sihiga Petrogradi vallutada, jumal hoidku, mida Eestil hakata peale miljonilinna, aga mis veel nälgib pealegi vaid vaid kes osales ikkagi selle mõttega, et vallutada ära Soome lahe põhjarannikul olevat fordid, mis kuulusid Petrogradi eelkaitse positsioonidesse ja millest võis võtta tule alla muuhulgas Kroonlinna gaasi, mis oli ju balti sõjalaevastiku peamine baas. Ja just nimelt selle mõttega väidetavalt vähemasti selle mõttega, et juhul kui Judenitši õnnestuks Petrogradis vallutada, seal pandaks pukki valge valitsus varivalitsus või mis iganes ja see üritus lisaks siis hakata taastama ühtset ja jagamatut Venemaad, siis oleks võimalik nende suurtükid ähvardusel sundida Eesti suhtes märksa suuremale tagasihoidlikkusele. Ja noh, tõepoolest vene valgete võimuletulek ilmselt ei oleks Eestile midagi head tähendanud. Ja samas ei maksaks siin nüüd ka väga pessimistlik olla ja öelda nii nagu mõnel pool Eesti geograafias on väidetud, et igal juhul oleks see tähendanud kohe Eesti omariiklusele täielikku kadu. Paljugi, mida mingisugune Kovaltšuk või mingisugune Judeeniks ei tunnistanud lasse Judenitši ütles, et tegemist tuli vabariigiga ega siis ka pärast punaste kukutamist ei oleks Vene valged sooned kohe hakata tegutsema päris oma tahtmist mööda. Atlandi riikidel oli tollases maailmas ikkagi üsna suur mõju või nende mõju ulatus nii Berliini kui oleks ulatunud kindlasti ka vene valgeteni, võib-olla suuremal määralgi, kui, kui kuskile mujale ja, ja kas neil oleks last, on need ikka päris kõike teha, mida nemad igatsesid unistasid, see on kaunis kahtlane. Vabadussõja ühe osana kerkib esile Landeswehri sõda. Kui Võnnu lahing oleks kaotatud Ja mis siis küll oleks saanud, kui Võnnu lahing oleks kaotatud? Seda peaks küsima ilmselt küll kindral funder, Koltsilts, kes see teine ikka seda teab? Siin on nüüd jälle häda ju meie historiograafia, sest omal ajal, kahekümnendatel aastatel eriti 30.-te algul ka veel oli üsna levinud ju ja lausa kohati otse välja kirjutatud, et Von der Coltsi ja baltisakslaste eesmärgiks ei olnud midagi vähematega enamat kui Baltikumi taasvallutamine ja liikmena Saksamaa külge. Noh, tõenäoliselt ei ole tarvis pikemalt hakata seletama, et tegelikult neil nüüd nii inimvihkaja like plaane siiski olnud ja folder Kolts oleks ilmselt piirdunud ja rahul olnud täiesti sellega, kui saksa vägede kontrolli alla oleks läinud Läti territoorium, ütleme siis Läti etnilised alad. Vaevalt et ta nüüd oleks tahtnud eesti sõjaväega sõdima hakata, vähemalt Landeswehri sõja alguspäevad ja eelpäevad näitavad küll sellele, et Eesti pool oli märksa aktiivsem sõjakamalt meelestatud kui sakslased. Leidke, nii et raske öelda, mis oleks juhtunud, kui Võnnu lahing oleks eestlaste poolt kaotatud, ma arvan isiklikult, et suurt midagi ei oleks juhtunud ja jällegi sellepärast, et Antandi riigid hoidsid ju kogu Saksamaad oma kontrolli all. Mander kalts võis küll mõne liitlaste kindrali, kes siin Baltikumis resideeris pikalt saata alaka Berliinist tulevatele korraldustele rada pidi. Berliin käitus täpselt nii, nagu talle Londonist ja Pariisist ette kirjutati. Nii et noh, võimalik, et oleks Lätis jäänud võimule Ulmanise valitsuse asemel, nii et valitsus. Aga kas sellest oleks nüüd Eestile mingisuguseid erilisi pahandusi tulnud? Eestis muidugi. Tahate hirmsasti, et nii, et valitsus ei saavad tunnistama seda veebruaris sõlmitud kokkulepet, mille kohaselt Eesti-Läti piir pidi kulgema üsna sügaval Lätimaa territooriumil aga teatavasti julmani Sky tunnistanud seda ratifitseerinud, nii et tegelikult polnudki nagu suurt midagi kaotada. Iseküsimus on sedasama Landeswehri sõjaga seoses jällegi see, et kui seda sõda üldse poleks puhkenud, kui oleks toimunud nii, nagu lääneliitlased seda tegelikult oleksid tahtnud, et nii Eesti väed kui Londonisse oleksid pöördunud rindega itta läinud punaarmee vastu siis võinuks ju see oktoobris aset leidnud suur pealetung Petrogradi suunas aset leida juba tunduvalt varem ja võib-olla olnuks siis ka suurem võimalus punaseid tõepoolest kukutada, kui peame silmas ka, mis Venemaa kodusõja teistel rinnetel samal ajal toimus? Ma ei taha kommenteerida, aga ma tahaks võib-olla omalt poolt küsida, et mis siis oleks juhtunud, kui eestlased oleks Riiga jõudnud, et kuidas see oleks mõjutanud Eesti-Läti suhteid või toonud kaasa mingeid kui hilisemat ajalugu ka vaatame teistsuguseid mentaalseid hoiakuid. Eesti-Läti suhete koha pealt peaks muidugi Matti poole pöördunud küsimusega. Aga kui katsuda midagi lühidalt öeldes, noh see oleks tõenäoliselt oleks mõjutanud muidugi eestlaste enesehinnangut ja suure vaimustusega sinna Riia alla mindi ja seda vallutada taheti võiduparaadi korraldada, samuti. Aga eestlaste, lätlaste suhted kahekümnendatel aastatel olid kümnendi alguses ja need kaklused sellepärast, et kes siis tegelikult Landesseri võitis ja kes Bermuti puruks lõi ja kaklused selle üle, kellele mälestussambaid püstitada ja kui palju ja kus kohta ja kelle rahadega samuti Nende materiaalsete väärtuste pärast, mida Eesti oli sõja ajal Lätist ära vedanud ja endale võtnud. Neid oli juba niigi palju, et kas Riia vallutamist enam väga palju hullemaks oleks saanud olukorda teha, ma ei oska öelda. Ei, ma selle võib-olla väga konkreetse esimese ei oskagi Lagale midagi lisada, aga aga see on õige, et, et tegelikult kui me nüüd vaatame, mismoodi ajalugu oleks võinud teisiti minna ja kui me tahame tõesti mingit sellist enam-vähem adekvaatset võrdlust, siis Läti ajalugu on selles mõttes Eesti alale väga hea partner. Sest neid paralleel on tõepoolest hämmastavalt palju. Tähendab, lätlased on ju meile tegelikult ajaloo arengu mõttes kõige lähem rahvas ja me oleme üsna paljudes olukordades käitunud väga ühtemoodi, aga mitte kõigis. Ja selles mõttes ongi väga huvitav jälgida just siis neid momente, kus need eripärad välja tulevad ja ja see sellise kontrafaktilisi ajaloo jaoks on just eriti huvitav, sest noh, põhimõtteliselt me võime ju oma Ajal kui võrrelda kellega iganes. Aga selles mõttes lätlastega võrdlus oleks noh, võib-olla kõigeni mõistuspärasem selles mõttes, et võib-olla see fantaasiaosa on suhteliselt väike ja Need võimalused teistsuguseks ajalooliseks arenguks üsna suured. Mida ütleksid sõjaajaloolased mõeldes vabadussõja peale, kui oleks tarvis loetleda selliseid momente, kes tõesti sõjakäik rippus juuksekarva otsas kust saaks kõige rohkem üles ehitada erinevaid versioone, erinevaid teooriaid? Ennekõike muidugi. Kusjuures oma detsember 18, mis oli kahtlemata kõige kriitilisem sest sel ajal ju lisaks sellele, et eesti keel oli sõdureid ja sõjamoona ja sõjatehnikat ja kõige rohkem noppis ikkagi julgusest vastu hakata. Ja, ja kui ei oleks toimunud rahva teadvuses mingit murrangut või, või kui see murrang oleks kasvõi ainult nädalat või paari võrra hiljaks jäänud siis olekski olnud juba hilja midagi uuesti organiseerima hakata. Et võib-olla hiljem vabadussõja käigus nagu enam nii kriitilisi momente ei olnud, sest noh, jah, loomulikult, eks ole, Me teame ju kevadtalvised kaitselahingud lõuna Eestis või Kagu-Eestis 19. aastal. Et olid äärmiselt rasked ja kohati oli vägagi kriitilisi momente, noh, kasvõi kurikuulus Puhja katastroof, kus rina läbi murti ja eesti sõdurid keeldusid uuesti sõtta minemast ja tahtsid tagalasse laiali joosta. Või ütleme hiljem juulis-augustis olukord Pihkva all. Aga need olid ikkagi, ütleme sellised kohaliku tähtsusega rinda läbimurde ei tähenda ju veel kaugeltki mitte sõjaga ootamist ja vaenlase võimuleaitamist, nii et kõige hullem oli siiski olukord 18. aasta detsembris ja uuesti läks ta hulluks Eesti saatuse seisukohalt mitte selles mõttes, et Eesti oleks võinud nüüd lausa Riia saada, aga Eesti tulevikku määratlemise seisukohalt läks olukord uuesti teravamaks 19. aasta detsembris, siis kui siinsamas Tartus käisid läbirääkimised rahulepingu sõlmimise üle ja samal ajal Narva all püüdis puna Arne iga hinna eest läbi murda Rinlasti narva ära vallutada. Ma ütlen veel kord, see oleks tähendanud mitte Eesti sõjalist lüüasaamist, küll aga oleks Narva langemine puna Arne kate tol hetkel tähendanud seda, et nad oleksid võinud Tartu rahukonverentsil Eestile peale suruda hoopis ebameeldivamad tingimused kui need, mis lõpuks kätte saada. Et Eesti vabariigipiir ei oleks kindlasti jooksnud seda liini pidi, nagu ta jookseb veel Tartu rahu järgi. Eesti piir ei oleks kindlasti niimoodi jõuaks. Küllap oleks olnud seal teisigi küsimusi, nii majanduslikke kui poliitilisi küsimusi, mis oleks teistmoodi peale surutud ja teistmoodi lahendatud. Jah, ei, ma ei oska siin küll mingeid teisi arenguid välja pakkuda, et ka mulle tundub see vabadussõja alguses ikkagi kõige-kõige keerulisem ja erinevaid võimalusi pakkuv. Ning samamoodi see rahuläbirääkimiste periood laiemas kontekstis oli ikkagi Eesti jaoks oluline, et kui seal punaarmee oleks suutnud edu saavutada, siis, siis oleks küll vist areng natuke teistmoodi läinud. Nojah, ja tegelikult, kui veel sealt edasi hakata vaatama isegi ka taas Tartu rahu ju, kui me mõtleme kasvõi sellelesamale 1920. aastal sellele võimalusele, et ei oleks olnud seda imeVislal ja punaarmee oleks olnud Varssavisse jõuda, siis ei ole sugugi kindel, et ka see just kaebuse ajal tähistatav Tartu rahu aastapäev. Et see Tartu rahu nii kindlaks oleks jäänud, sest nagu me teame, ju seda Nõukogude pool võttis ja sellise ajutise ja hingetõmbeasionanisse Tartu rahu ei olnud ju tollal ainukene rohu pärast tulid sarnased rahud ju ka teistega ja siit võiks võib-olla küsida, et kui Eesti ei oleks olnud esimene, kellega see rahuleping sõlmiti, et mis siis oleks saanud, kas või see majanduslik aspekt, need 15 miljonit kuldrubla mis esmapilgul võib ju tunduda sellisena, et see oli Eestile väga kasulik, selle abil sai turgutada majandust ja nii edasi. Kuid kui tugineda viimastele uurimustele hea kolleeg Jaak Valge uurimustele, siis ka ju väita seda, et Läti suutis majanduslikult stabiliseeruda paremini kui kiiremini kui Eesti vaatamata sellele, et seda rahasüsti ei olnud. Et see Ida-El Dorado osutus võib-olla mitte väga positiivsete tagajärgedega olevaks. No ja kahtlemata 23. 24. aasta majanduskriis näitasid ju täpselt kätte dida, orientatsioon oli ekslik ja, ja kui Eesti ei oleks mitte esimeste hulgas tormanud sinna idaturule, siis tõenäoliselt läinuks see majandusarengu esimese suure vaimustusega tehtud hüpe veidi tasakaalukamad ja võib-olla teises suunas. Nii et selles suhtes küll jah. Ka Venemaa poolt vaadatuna ja see balti akna küsimus, et kui seda rahulepingut ei oleks sõlmitud, kui seda balti akent oleks tekkinud, kas siis Venemaa areng oleks võinud ka kuidagi teistmoodi kulgeda, sest see tohutu kuld, mis nüüd ütleme Eesti kaudu ju välja viidi see läinud mingil juhul ju vene majanduse arendamiseks, vaid eelkõige just selle maailmarevolutsiooni idee õhutamiseks komiteerni turgutamiseks. Tule nüüd sõjasündmuste juurde tagasi, siis kas Julius Kuperjanov vil oleksin šanssi elada vabadussõja lõpuni? Raske öelda, eks tallergikaalile. Miks, miks tal ei oleks pidanud olema, küsiks vastu? Keskmist eluiga arvestades kindlasti. Oleks võinud kliima ja see oli mõeldud, et oleks järgmises lahingus surma saanud või kui Julius Kuperjanov oleks saanud surma enne Paju lahingut. Noh, ja mis siis ikka oleks muutunud, ehk siis oleks tulnud mõni teine ohvitser sinna pataljoni etteotsa ja ausalt öeldes ega 31. jaanuari hommikul Kuperjanovi asemel kui seal ei oleks olnud nad just lausa vastandlike isikuomadustega mees. Vaevalt ta mingisuguseid põhimõtteliselt erinevaid otsustusi oleks langetanud, küllap seal Paju lahing oleks toimunud enamvähem ikka niimoodi ja sama ohvriterohkelt, nagu ta tegelikkuses aset leidis. Ja mis Kuperjanovist puutub, noh, ega siis see oli lihtsalt hetkeolukorda, ta läks isiklikult mehi rünnakule viima ja nii nagu teised eesti ohvitserid, kes olid ju ka venekoolitusega ja esimese ilmasõja rinnetel tulnud ja harjunud massidega peale minema ja mitte hoolima kaotustest. Teised Eesti ohvitseride sõja jooksul kujundasid oma suhteid kudumise ümber ja õppisid ja küllap oli Kuperjanov kohanemisvõimeline, nii et miks ta ei oleks võinud sõja lõpuni vastu pidada. Vabadussõja puhul on ju seesama rahvusväeosade küsimus ka üsna problemaatiline, on selge, et rahvusväeosad olid oluliseks toeks hilisemale armeele ja nii edasi ja tänu rahvusväeosadele ikkagi ka paljuski võit vabadussõjas saavutati. Ja samas on nüüd oluline ju kindlasti see, et see rahvusväeosade loomine sai alguse ikkagi altpoolt, et see idee tuli lihtsõdurite hulgast. Nemad olid esialgu selle idee taga ja alles hiljem tulevad sinna taha ka tol ajal Vene armees teeninud ohvitserid. Ja kindlasti ei olnud paljude eesti sõdurite puhul esmatähtis esialgu mingi rahvuslik idee, vaid puhtpragmaatilised kaalutlused saada rindelt ära saada koju ja nii edasi. Tänast juttu alustades siis me nagu rääkisime, et see kontra faktiline ajalugu on paljuski nagu teadmine tagantjärgi, aga tegelikult aga palju on ka tõesti niimoodi, et kui me püüame mingisugust aeg ajastut hinnata, siis ka valitsevad tõesti mingid mallid, et me juba arvestanud midagi noh, sellega, mis toimus pärast ja on selles mõttes hea näide on, kui me nüüd natukene lääme praegu siin tähendab teemast natuke tagasi mõned 100 aastat Põhjasõda, kui ta 70 ja siis ta lõplikult vene vägede poolt okupeeritud mitte keegi ei võtnud tõsiselt seda, et vene aeg jääbki, jääbki kaheks sajandiks siia isegi Rootsi kuninga pildid veel conasutustes rippusid üleval, kui Peeter Suur tuli nii-öelda siis vallutatud alasid üle vaatama, siis peeti vajalikuks need pildid varsti maha võtta. Ja isegi need kapitulatsiooni, mis sõlmiti 1710. aastal, on huvipakkuv see, et Rootsi pool esitas väga täpse nimekirja kas või relvastuses, mis Venemaale üle anti ja siin oli lausa juurde kirjutada, et juhul kui sõjahindaks pöörduma, et need asjad kõik ilusti aastatele tagasi saadaks, kusjuures siis venelased olid vastavalt diplomaatiliselt, et noh, eks ole, loomulikult jumala kätes. Järelikult oli jumal venelane. Antud olukorras küll, jah. Mis on teie arvates? Ajaloos toimunud sündmustest kõige juhuslikud, aga mis siiski kehtib, mis midagi muutnud, millest saaks kõige paremini esitada kontrafaktilisi teooriaid? Oleks sõnu lahikaatatud oleks 23. juuni tööpäev. No ma pakuksin ühe niisuguse väga hüpoteetilise varianti. Ma loodan, et keegi laua tagaviibijatest ei tea, mis päev oli 18. veebruar 1920. Ma ei mõtle nädalapäevaga, mille poolest ta võiks oluline olla. Oluline oli ta, selle poolest toimus asutava kogu liikmete eraviisiline koosolek, kus arutati, kas Eesti vabariik vajab presidenti või mitte. Teatavasti leiti, et ei vaja. Kui oleks otsustatud, vastupidi, et Eesti saab presidendi, selline eelnõu oli juba valmis olemas, koostatud ja valmis käikulaskmiseks. Kui oleks otsustatud, et presidenti on vaja, siis oleks jäänud ära üks osa sellest 30.-te aastate suurest kriisist. Põhiseaduslik kriis ei oleks olnud lihtsalt võimalik. Rahva rahulolematus kanaliseerida küsimusse. Kas Eesti peab saama suure võimuga presidendi või mitte? President oleks olnud juba olemas, järelikult ei oleks olnud vabadussõjalastel põhjust erilist möllu korraldada. Järelikult ei oleks olnud põhjust pätsil Laidoner 12. märtsil 34 korraldada riigipööret. Järelikult Eesti ei oleks muutunud autoritaarseks riigiks. Järelikult ei oleks 39. aastal võetud vastubaaside lepingut, vaid oleks otsustatud soomlased vastu hakata. Kui see ka oleks korda läinud, siis oleks muutunud mitte ainult Eesti, vaid kogu Ida-Euroopa saatust. 20. sajandi teisel poolel. Minul on nii lennuka nägemuse peale raske midagi juurde lisada. Ma jõudsin juba nii mõttes läbi kammida kogu magamise ajal, mis on nagu minu periood ei leidnud midagi sealt nii olulist, aga küll leidsin hoopis hilisemast ajast, mõtlesin aastale 1009 91, noh, ma usun, et nii kuulajad kui siinolijad juba ilma pikema jututa agavad, mille peale ma siin Riin? Ma arvan, et jah, et kui 1991. aastal läheks asjad teistmoodi läinud siis saade ei oleks kindlasti olnud selline, nagu ta oli praegu. Veel üks ajalugu. Kuulsite neljandat saadet sarjast veel üks ajalugu. Saatekülalised olid Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna neli õppejõudu dotsent Tõnu Tamberg, dotsent Ago Pajur, professor Mati Laur ja dotsent Anti Selart. Saate autor Olli Kaarel Vanamölder. Sarja järgmine saade on eetris märtsikuu esimesel kolmapäeval. Klassikaraadios. Klatvad. Ka seda. Vakseerumiksu.