Kord üks naine, kes elas Tallinnas, oli maalt kodutalust endale linna toonud kassi. Kass suri lõpuks ära ja naine mõtles, mida surnud kassiga teha. Siis otsustas viia kassimaale ja maha matta. Panin siis surnud kassi tühja tordikarpi siduspaela ümber ja hakkas maale sõitma. Tallinnas sõitvasse bussi tuli veel inimesi, kel oli tordikarpe ja nii oli neid bussiriiulil võrgus mitu tükki. Kui buss Põltsamaale jõudis, tuli naine koos karbiga välja ja sõitis teise bussiga veel edasi. Venna juures maal kaevas väikese augu aeda ja võttis siis karbi lahti, et kassilaipa auku panna. Kuid karbis oli hoopis tort ja tema surnud kass, karbiga oli bussi jäänud ja ta oli võõrakarbi võtnud. Naine ajas siis augu kinni. Kas Emmatmata, kuid vennaga koos pidas tordi söömisega kassi peied ära küll. Tekst pärineb Eesti rahvaluule arhiivist. Tere, hea raadiokuulaja eetris on Maraweda neljas saade ja täna tuleb juttu tänapäeva muistendist. Saatekülaliseks oleme palunud Eesti rahvaluule arhiivi folklorist Eda Kalmre. Mina olen Ave Tupits. Tereda tere. Sa oled juba üsna pikka aega uurinud tänapäeva muistendite. Kas sa võiksid teha ühe sellise teooria sissejuhatuse ja rääkida lahti, mis on muistend, mis on legend ja mis on tänapäeva muistend ja linnalegend? Folkloristid armastavad rääkida, saan kõigest, et On olemas folkloorižanrid, et on olemas anekdoot ja ja vanasti oli nalja anud ja, ja on olemas laulja ja pillilugu tänapäevane üks kõige armastatum folkloori sander muidugi anekdoot ja seda teavad kõik, mis asi, see on, see niisugune lühike pandiga naljakas jutt mille tegelased võivad vahel olla ajaloolised isikud, seal Chapajev, poolion või, ja tegevuspaik on tuntud, kuid see toimunu, millest räägitakse, on vaevalt usutav, et seda nagu reaalelus tegelikult aset tõenäoliselt ei ole leidnud. Need tänapäeval meedias me kohtame Eriki, räägitakse legendidest. Et näiteks seoses selle 11. septembri katastroofiga New Yorgis et on tekkinud igasugused legendid, kuulujutud, kõmu, kõige selle ümber. Needsamad legendid on tegelikult siis need muistendid selles mõttes, et tänapäeva muistend ei ole midagi muud kui see legend. Nii et linnalegend, kaasaegne, muistend, kuulujutt, kõmu, kõik need on niisugused ajakohased terminid kasutatud tänapäeva narratiivi kohta, mida räägitakse ja see legend meedias eriti kasutatud. See on siis nagu inglise keelest üle võetud. Aga eesti keeles on kasutusele läinud muistend, see on siis tulnud saksakeelsest sõnast saage. Ja kuidas need defineerida. Neid tänapäeva muistendeid. Need on niisugused erakordsed juhtumid, halenaljakad, iroonilise lood, niisugused olukordade kirjeldused, tõsiloona esitatud lühikesed narratiivid, mille keskmes on mingi intriig ja mille käigus näiteks jututegelane eirab mõnd sotsiaalset tabu. Ja nende juttude taga peitub peaaegu et alati moraal. Et see võiks olla niisugune definitsioon, kuses definitsiooni tahad? Kirjastuselt tänapäev on mõni aasta tagasi välja antud raamat, mille pealkiri on linnamüüdid. Ja see on niisugune kogumit head lugemisainest, mis täpselt vastab sellele teooriale, mis ma siin esitasin, et need ongi need linnalegendid tõsiloona esitatud, niisugused haledad naljakad sugugi mitte alati meeldivad lood. Kui vana on siis tänapäeva muistend, kas ta on ka tänapäeva või hoopis üsna vana juba? Seda piiri tõmmata tänapäeva muistend, see on rohkem folkloristide asi, see tänapäeva muistend, see on tänapäeva narratiiv, selline, mida räägitakse uskumiseks. Jaa, vilerääkija tavaliselt usub seda, mida ta räägib, need on sellised jutud, mitte just meeldivad lood, näiteks nende järgi võib olla võimalik, et lennukikäimlad tühjenevad nii nagu veneaegsete rongide käimlad lihtsalt luukide avamise teel või näiteks liigne solaariumis käimine võib põhjustada siseelundite kõrbemesi või või ujudes alla neelatud vähimunad hakkavad kõhus arenema ja vesi voodis sigivad ussid. No näiteks niisugused sellised jutud. Aga need on ka lood näiteks arvuti häkkeritest kõikidest nendest koledad nendest asjadest, mida nad võivad tänapäeva maailmas korda saada, kus kõik sõltub teatavasti sellest internetist ja arvutist. Lood salaseltsidest ja vandenõudest, sest mis 11. septembri puhul räägiti ja sellel oli ka niisugune, mitte ainult Bin Laden ei olnud tegutseja, vaid seal võis olla ka mingi kõrgem võim, mis seda juhtis. Need on ka vanad lood kummitustest. Tänapäeva meedia kasutab väga hästi ära ja oskuslikult kummituse teemat. Siis ärkavates surnutest ehk varju surnutest lood maailma lõpust ja millest iganes. Et ühesõnaga, tänapäeva muistendi-is on käibel just need teemad, mis inimesi kõige rohkem tõmbavad või muretsema panevad või hirmutavad. Jah, need jutud lähevad just sinna sellele hallile alale, mis jääb nagu meil igapäevainformatsioonist puudu, ühesõnaga, siis hakatakse neid rääkima, kui inimene on millegipärast mures ta ei tea, tähendab, ta tõlgendab maailma siis nagu iseenda moodi, nii nagu tema ise sellest aru saab. Aga miks on vaja teistele neid lugusid uskuda, miks neid räägitakse? No aga iga rääkija hakkabki rääkima, sellepärast et ta tahaks, et teised neid usuksid, aga noh, loomulikult neid antakse ka edasi nagu ilusaid lugusid, nagu meelelahutust öeldaksegi juba tahad, sa tegelikult ei olegi juhtunud, aga ma räägin sulle seda, et miks mitte, see ei võinud ka aset leida. Mulle väga meeldis Kadri Kõusaare raamatus ego meespeategelane, ta jutustab ühe loo, kuidas üks madu päästab ära ühe mehe džunglis ja teine nagu kahtleb selles, et kuidas see asi siis sai ikkagi juhtuda. Ja, ja see meespeategelane ütleb selle peale, et nende juhtumise tõenäosus on suurem kui lotovõit. Nii et ühesõnaga et see asi tegelikult võib ju reaalses elus meiega iganes juhtuda. Aga kas see juhtub ja kas seda nii palju juhtub, nagu nendes juttudes räägitakse, see on muidugi iseasi. Üks eesti poiss, saadetud Afganistani aega teenima, nende komando paiknenud kuskil kõrbes, paigas mägede vahel. Poiss armastanud vabal ajal ringi hulkuda. Kord avastas ta kuskil põõsastes vana kirsapesa ana modu polnud näha, Nooratsiud olnud üksi. Poiss hakanud neid söötma, käinud õige mitu korda žessi mängimas. Ükskord läinud jälle oma sõpru vaatama. Korraga kostab põõsastest sahin, vana madu viskub poisile peale ja mässib end tema ümber. Ei hammustanud, ainult pigistas pois seisnud ühe koha peal ega julgenud sõrmegi liigutada. Madu hoidnud poissi kaks tundi kinni, siis lasknud lahti ja roomanud minema. Kui poiss poolsurnuna laagrisse tagasi jõudis, näinud ta, et usmanid on vahepeal kogu komando maha tapnud. See pannud sõdurile viimase pirni. Kui ta lõpuks üles leiti, olnud poiss poolsegane ja shokiseisundis. Pärast sõda lastud poiss koju Tallinna. Kas siis rääkinud kodus seda lugu ja näidanud maopigistuse jälgi, mis olnud ikka veel keha peal näha. Tekst pärineb Eesti rahvaluule arhiivist. Kuidas tänapäeva muistendid levivad? Tänapäeval levivad nad võib-olla kõige rohkem läbi meedia läbi interneti üha vähem neid räägitakse, need uued kanalid, see, et meedia just niisugune tabloidajakirjandus või kollane ajakirjandus, et läbi nende levivad need jutud just kõige paremini ja siis sa ise oled saanud kettkirju selliste juttudega, see on ka tänapäeva folkloor ja kuulub ka sinna muistendivaldkonda, seesama, mida tuleb edasi saata, seesama, mis ma nüüd viimati sai, mis oli nüüd Hiina seletatakse maailma niimoodi ja, ja selleks et sul oleks hea õnn, siis sa pead seal edasi saatma üheksale sõbrale näiteks 24 tunni jooksul. Nii et needsamad asjad levivad interneti teel. Just niimoodi, aga miks mitte, saadetakse ka lihtsalt neid lugusid lugemiseks ja siis järgnevat sõprade kommentaarid. Et kas see lugu siis võis ikka juhtuda või ta siis ei juhtunud, et näiteks ma olen jälginud rahva tribüüni Delfit ja see on niisugune ammendamatu vara kust ikka ja jälle leiab mõne sellise asja, mille üle kirglikult vaieldakse. Aga mille kohta ma võin öelda, et noh, et tegelikult armsad inimesed, et see oli tuntud Ameerikas juba 20 aastat tagasi, sellest räägiti ja see on tõesti folkloor niisugune, mis ringleb kas siis läbi uudisteagentuuride või siis läbi arvutivõrgu üle terve maailma. Kas need motiivid, mis on leitavad siis tänapäeva mõistendites, kas nad toodavad ennast siis uuesti uues situatsioonis uues keskkonnas? Loomulikult no esiteks me võime Gaza kultuurist leida neid, Me võime leida neid muistendi motiive igalt poolt kirjandusest, filmidest ja kunagi ei teki nagu folklooris mitte midagi nagu tühja koha peale, tähendab, et on olemas kindel nagu raamistik, teatud motiive, sirgeid, millele siis ehitatakse üles kaasa ja nendest kohalikest tingimustest ja olukordadest lähtuvalt. See uus lugu. Kas võib olla nii, et neid motiive, neid lugusid levitab folklorist ise? Ja loomulikult, miks ei näiteks noh, ma toon ühe näite tegelikult nendest linna legendidest hakati rääkima ja üle maailma muutusid nad populaarseks tänu ühele mehele soli Jan Harold Bronvanud, kes on Juta ülikooli praegu emeriitprofessor ja tema siis kirjutas niisukese armsa monograafia 1981 haihtu hääl. Ja seal ta siis rääkis niisugustest lugudest ja selle mehe tegevus, ta on välja andnud juba terve, peaaegu meetri jagu raamatu, kuid nendesamade linnalegendidega tal on tohutu too niisugune tagasiside, et ühesõnaga inimesed üle terve Ameerika saadavad läbi Teie kirja teel talle neid lugusid ja te jutustad ise neid ümber. Ja, ja need tema lood on siis uuesti nagu käibele läinud, nii et miks mitte. Ma tõin näiteks siin alguses selle tänapäeva kirjastatud raamat linnamüüdid nendesamade lugudega, et needsamad lood on ka lugemismaterjal ja miks mitte, kui nad keegi nad niimoodi meelde jätab, siis ta räägib need edasi, kui on sobiv silmapilk. Et muistend on jätkuvalt üks hea meelelahutusviis ajaveetmise viis. Jah, ja see tänapäeva muistend noh, võib-olla, kui te olete koolis õppinud, et mis see muistend on, et, et on, on tõesti kummitustest, räägitakse, need olid usundilised muistendid ja, ja olid kohamuistendi, räägitakse mingit jutte kohtadest ja ja nüüd võib-olla seda materjali on nagu raske muistendist nimetada, hoolimata sellest, et öeldakse, et noh, et tegelikult nagu aset leidis. Sellepärast, et nad on üsna naljakad. Ja võib-olla see tänapäeva muistend ongi nagu anekdoodi lähedane üsnagi. Mis aga ei tähenda, et selles vanas mõistendis ei olnud ka üldsegi nalja sees. Et meie võib-olla ei taju seda naljaga, aga näiteks niisugune vanem muistend, mida räägiti siis võib-olla rohkem nagu eelmise sajandi algupoolel. See on siis ühest varju surnust, kes, kes nagu üles ärkab või hauaröövlite poolt üles aetakse ja koju tuleb siis ennast laudas Ta peidab. Ja noh, niisugune naljakas kirjeldus, kuidas siis see peremees selle oma naisest laudast leiab. Et selles vanas muistendid on ju ka nali sees. Aga noh, see on seal nagu kuidagi peidus. Aga nendes uuemates lugudes vanad on niisugused meelelahutuslikud ikka ja hoiatavad ja moraliseerivad jutud. Ja loomulikult, et noh, see materjal on nii heterogeenne, nii tekkeline Igaljuhul Sul on taga oma ajalugu ja oma taust ja ja osade juttude puhul me võime rääkida tal naguniisugust pikemat eetilist sisu üldse ei olegi, et ongi nagu hoiatus, lihtsalt needsamad mis ma siin näiteks tõin ujudes võitis ahmida endale siis vähi munemist seal kõhus arenema hakkavad ja ja noh, et sellele on nagu raske ajalooski leida mingit sellist. Noh, et selle jutul tundub, et see on nagu kaasaegne jutt väga, et tal polegi nagu ajalugu, aga kui me hakkame otsima ja mõtlema nende vanemate juttude peale, siis siis tõesti seal need ämblikud ja igasugused roomajad ja need on inimesele ikka ääretult vastikud olnud kogu aeg. Niiet Pole imestada, et tänapäeval räägitakse neid jutte eest niimoodi. Mina oma lapsepõlves kuulsin tavaliselt seda, et kui õunaseemned sees hakkavad kõhus õunapuud kasvama. Variatsioon sellele samale. Elasid pruut ja peigmees. Ühel päeval läks poiss sõjaväkke. Paari aasta pärast tuli poiss sõjaväest tagasi. Ta teadis, et tüdruk tuleb talle rongijaama vastu. Ta tuli rongi pealt maha ja vaatas ringi, aga tüdrukut ei olnud. Äkki aga märkas ta eemal oma tüdrukut ja läks tema juurde. Nad läksid koosluste kohvikusse. Seal nad rääkisid omavahel, kuid äkki ajas tüdruk endale kogemata veini kleidi peale. Ta ütles poisile, et läheb, teeb WCs kleidi puhtaks. Poiss oli nõus ja jäi teda ootama. Poiss oli juba kaua aega oodanud, aga tüdruk polnud ikka veel tagasi tulnud. Siis käskis poiss teisel naisel vaadata, kas WCs on selline tüdruk, nagu ta sellele naisele kirjeldas. Naine täitis poisi soovi, aga seal ei olnud kedagi. Siis läks poiss tüdruku juurde koju. Ukse peale tuli tüdruku ema. Poiss küsis, kas see tüdruk on kodus. Tüdruku ema ütles kurvalt, et tüdruk on juba kuus kuud surnud. Poiss vaatas talle imestunult otsa ja ütles, et see ei saa võimalik olla sest ta oli just temaga kohvikus olnud ja tüdruk ajas endale veel veinikleidi peale. Tüdruku ema palus poisil tüdrukut kirjeldada. Poiss rääkis, et tüdruk oli pikkade juustega ja seljas oli täpiline kleit. Tüdruku ema ütles, et just niimoodi olid need tüdruku matnud. Nii nad ei jõudnudki selgusele ja nad lasksid tüdruku haua üles kaevata. Kirst tehti lahti ja kirstus lebas tüdruk nagu ennegi. Ainult et tema kleidil oli suur. Punase veini plekktekst on pärit Eesti rahvaluule arhiivist. Kui palju võib jutu sisu selle tarbimise käigus muutuda. Sa nimetasid algul anekdoote, kas muistend võib muutuda anekdoodis või vastupidi. Jah, miks mitte loomulikult oleneb sellest, kuidas seda räägitakse, ühesõnaga rääkides antakse sellele jutule sisu tegelikult tähendus. Nii et kui seda juttu räägitakse niimoodi, et noh, nagu anekdoodina, et umbisikuliselt juhtus kellegagi kuskil ja seal ei ole nagu mingeid konkreetseid kohti ega nimesid, siis siis loomulikult ei, mõned jutud ongi väga lähedased anekdoodile. Et seda võibki pidada nagu anekdoodiks. Mul tuleb siin meelde üks esimesi, millega mõelda, see on nagu kokku puutusin, oli niisugune, mida mina teadsin kogu aeg, et seda räägitakse anekdoodina. See oli siis sellest, kuidas kaks sõpra veavad oma surnud sõpra rongiga koju ja noh, mis siis nendega seal rongis juhtub kõik ja panevad ta istuma ja mõni aeg tagasi ma kuulsin sedasama juttu räägitavat täiesti konkreetselt, see oli siis niimoodi, et ühel Võrumaa tädil oli poeg ära surnud. Ja poeg oli Tartus anatoomikumis. Ja Võrumaa tädi oli see vana ja tema palus poja sõpru ka samast külast pärit mehi. Et olge hea, tooge see tema poega ära Tartusse toomikumist ja andis neile kaasa raha. Et osta kirst ja kadunesis kenasti riidesse panna. Aga sõbrad olid niisugused, noh nagu tänapäeva maamehed kipuvad olema. Et neil oli nagu sõbrast kahju ja nad läksid seda nagu tähistama ja see rahakene sai Tudulinnas otsa, et kirstu jaoks nagu raha enam ei jätkunud. Ja mis nad siis tegid, panid siis sõbra ilusti riidesse ja viisid siis rongi peale. Ja panite siis niimoodi ilusasti istuma. Aga no vahepeal, kuna vennikest seda oli nagu nõudis midagi ja oli vaja nagu minna restoranvagunisse ja panite siis niimoodi ilusti pikali, aga vahepeal jaamas oli, oli tulnud siis keegi peale ja arvas, et et keegi nüüd magab seal ja pani oma kohvri sinna üles, aga rong vahepeal pidurdas, kohver kukkus siis sellele vaesele surnud ennikesele pähe ja see siis ehmatas, vaatas, et jumal sai hingagi täitsa kange, olen inimese ära tapnud ja mida teha, viskas aknast välja ja need kaks sõpra siis tulevad tagasi ja vaatavad, et oi-oi, et ei olegi, küsivad siis mehe käes, kes seal vagunisse tulnud on. Ja noh, siis point on see, et Läks maha eelmises jaamas ja noh, seda räägiti täiesti niimoodi, et nagu tõestisündinud loona ma pidin seda uskuma, et see asi leidiski aset ja see surnuori anatoomikumis Tartus ja muidugi leidis tükk aega varem aset, sellepärast et siis kui rongid veel korralikult käisid ja kontekst oli, siis töötas. Et niisugune lugu, mida räägiti nii anekdoodina kui siis tõestisündinud loona. Minu enda kogemus on, kui ma olen lugenud erinevaid raamatuid tänapäeva muistendite kohta, et selliseid seoseid surnute kohta või või millegi salapärase müstilise kohta, et need paeluvad inimesi kõige rohkem surnud vanaema, kes piiri peal ära varastatakse või, või kasvõi seesama haihtu hääletaja. Tüdruk, kes ilmub välja kohtama oma poisiga ajab endale veini kleidi peale ja pärast selgub, et see tüdruk on tegelikult surnud. Ja kui haud lahti kaevatakse, siis on tema kleidi peal punane plekk. Millest see tuleb, et just see teispoolne valdkond inimesi peibutab? Surmaga on seotud enamik usundit surma teemaga ja tegelikult ka needsamad muistendid on, on seotud surmaga ja nii kaua, kui inimene ei tea mis seal teisel pool aset leiab, nii kaua ta räägib neid jutte ja see teema paelub teda ikka endiselt. Surma ja surnute kohta on tõesti hästi palju lugusid. Nii selliseid naljakaid kui ka selliseid üsna üsna tõsiseid ja tänapäeval ka kummituste kohta räägitakse. Niisama, räägitakse ja, ja aeg-ajalt räägib ka meediaga meedia kasutab seda muidugi ka kommertsotstarbel. Et kummitus on niisugune vanast usundist pärit mütoloogiline tegelane, mida kõige rohkem tänapäeva meediasse ära kasutatakse, võib öelda selle kohta siis niimoodi. Noh, mõned näited, et näiteks selleks, et reklaamida oma asud Dust no näiteks konkreetselt seda Pädaste mõisat ja seda kompleksi siis oli terve rida lugusid SL õhtulehes, kuidas Pädaste mõisas ikka kummid ja, ja kuidas seda kummitust ikka saab välja ajada, milleks muuks see siis oli, kui reklaamiks. Nii et kummitus on tõesti selline, et ta nagu lemmikloom, mis on tänapäeval ka meedias kasutatud hästi, et ei räägita mitte sellest prominentest isikust, vaid tema lemmikloomast ja tema lemmiklooma kaudu räägitakse ka temast endast Postimehes istoli, kummitusepaiku, sest see oli, et seal Stenbocki majas elab kummitus ja kuidas Mart Laar siis seda kummitust nägi või ei näinud või kellelegi peatse kummitus paitas need, ühesõnaga et see kummitus on nagu niisugune populaarne tegelane on tänapäeval meedias kuulu järgi olevat sellest kummitusest lahti saadud. Nojah, mõneks ajaks kindlasti, kui on jälle vaja, eks ta siis ilmub jälle lagedale. Kuidas mõjutavad 11 pärimusmeedia ja ühiskond on kõige otsesemas seoses omavahel. Sellepärast pärimus tekib ja selliseid ma rääkisin, et just nimelt need jutud tekivad sellepärast, et on olemas mingi hall ala inimestel, mis ei ole täidetud informatsiooniga ja ja siis seda hakatakse nende juttude kaudu täitma. Ja kõige rohkem folkloori tekib sellistel kriitilistel momentidel ühiskonnas just nimelt et tuletan meelde, et kui palju oli anekdoote näiteks vene ajal. Anekdoot oli niisugune väljaelamise viise väljaütlemise viis. Ja tänapäeval tekib hästi palju folkloori ümber näiteks nendesamade katastroofide, aga see, mis tekib ja see, mida räägid, tehakse. Selle eluiga on muidugi üsna lühike. Noh, see on nagu niisugune vaadatud film, mida sa enam teist korda ei vaata, et vaatad selle ära, räägid selle ära ja siis saad sellest lahti. Nii et enamik sellist folkloori lühiajaline Sa juba mainisid katastroofi. Kas katastroofifolkloor on meelelahutus või teraapia? Mõlemat kindlasti mõlemat nendele, keda see võib-olla puudutab väga lähedalt. Nendele ta võib-olla nii palju meelelahutus ei ole. Aga kui me võtame nii, et see rääkimine nagu kergendab inimese murest ülesaamist siis selles mõttes on ka natukene meelelahutused, ta lahutab meelt, teeb meelt, puhtamaks, nii et see on mõlemad kindlasti see on vaja lihtsalt välja elada. Ja nende lugude kaudu elatakse see välja ja katastroofid ümber on hästi palju niisugust valdkonda, mida osata seletada. Ja, ja sellepärast seda püütakse omal moel seletada siis. Ja, ja sellepärast seda ka nii palju on. Aga noh, sealt tulevad muidugi need stereotüübid jälle, et kuidas neid lugusid räägitakse, et hakatakse otsima põhjust ja see põhjus ei pruugi alati olla see, et mida, nagu meedias esile tuuakse, on kindlasti veel midagi, on kas ufod või jumala karistus või ka selliseid asju tuuakse välja. Ja need lood, mida inimesed räägivad, need on niisugused üsna stereotüüpsed. Kuidas teks, keegi pääses ära, et kuidas tal nagu kuues meel ütles, et ära seekord mine sinna ja see aitas teda ja ta pääses ära, et need sellised lood. Kõik tekivad sellisel puhul. Millised on Eesti kõige populaarsemad katastroofijutud? Oi, niimoodi ma ei oskagi öelda. Estonia katastroofist ma olen kirjutanud üsna tükk aega tagasi juba, aga hakatakse ikkagi otsima neid õnnetuse põhjusi, et võib-olla on need nagu ongi nende põhjuste väljatoomine, et kõige populaarsemad nagu et miks üldse selline õnnetus juhtus? See võib olla, aga no muidu on väga individuaalne siis edasi järgnevad juba mingit nagu individuaalfolkloor. Et mida keegi unes nägi ja kes kellele mida ette ütles ja kuni selleni, et siis need kadunud mitte ei käi enam kummitama said, helistavad mobiiltelefoniga koju. Kas need usundilised lood ended ja unenäod, mis lisanduvad juttudele, kas see on üks kompleks, mis kerkib üheaegselt üles või tekitab üks moti teise? Ma arvan, et see on ikkagi ühel ajal, kõik see tuleb nagu ma ei oskagi seda niimoodi eristada. Ennem räägitakse mingeid lugusid ja siis siis tulevad unenäod ja ei, see on ikka kõik ühe korraga kerkib üles. Noh, see on inimeste niisugune loomulik väljaelamise viis, et ta hakkab kohe igat moodi maailma seletama. Et sellel ajal, kui on niisugune kriitiline olukord, noh näiteks minu kolleeg Guntis pakans Lätis tema jälgi, sest et ufo jutt millegipärast et niisugustele üleminekuperioodidel ja kriisiperioodidel tekib hästi palju ufo nägemisi millegipärast ja Lätis olevat siis olnud hästi palju selliseid kirjeldusi just 90.-te alguses tähendab Läti vabariigi alguses. Nii et millegipärast on seni aga rahvanul arhiivi külastavad inimesed ka niisugustel pöördeliste momentide rohkem. Nii et pöördumine folklooripool on, on loomulik. Sellistel aegadel siis otsitakse abi, otsitakse abi ja otsitakse selgust, näiteks noh, see nüüd küll teine teema, aga praegu näiteks otsitakse jälle juuri käiakse arhiivis ja, ja otsitakse kohamuistendeid. Nii et see on vist seotud Euroopa Liiduga ja sellega, et tahaks ikka nagu eestlaseks jääda seal suures liidus. Kas jutud on kuidagi seotud ka oma ajaga? Ja kindlasti sovjeti ajal olid omad jutud ja praegu on, on kindlasti niisugune repertuaar, mis võib praegusesse aega. Kui me üldse räägime nendest teemadest, mida need legendid käsitlevad, siis noh, surmast me juba rääkisime surma teema on hästi oluline ja selle ümber ja surm on ka tegelikult surma võib pidada ka tabuteemaks tänapäeva kultuuris, tegelikult, ega sellest siis niimoodi avalikult ikka eriti palju ei räägita. Ja need tänapäeva muistendid legendid räägivad ka sellistest tabuteemadest, nagu näiteks yks kättemaksu teemal on hästi palju selliseid rahvusvaheliselt ringlevad jutud tegid siis naabria võõravihast kindlasti. Normist kõrvale kalduv käitumine on seal üks teema. Siis nad räägivad igasugustest arusaamatuste, muidugi kriminaalsed nendest asjadest pereõnnetustest ja muudest sellistest asjadest. Ja folkloor annab meile või meie-tunnet selle niisuguse sotsiaalselt aktsepteeritud vormi. Et Me oleme kasvatatud niimoodi, et me tegelikult ei tohi selliseid tundeid välja näidata, mis, mis loomupäraselt olemas on. Aga kui me räägime neid nagu jutt, et siis on see lubatud. Nii et, et sellepärast tulevad seal ette kõik sellised teemad nagu kättemaks ja etnose keskseid jutte neid naabria võõraviha kohta jutt on, on tegelikult sellises folklooris. Hästi palju on sul mõni näide tuua vene ajast näit Teid see klassikaline näide, et kuidas need venelased ikkagi riides käisid, eestlased rääkisid selle kohta, et vene ohvitseride prouad veel, et ühel päeval oli poodi röövitud naisteriiete poodi ja kombinaadid olid ära varastatud ja järgmisel päeval kõik need prouad kõndisid kombinet seljas, niiet Nad riietuvad teistmoodi, nad on teistmoodi kui meie. Või siis noh, et eestlased räägivad venelaste kohta, kuidas keegi Lasnamäel näiteks vasid, et või lehma või siga vannitoas pidas. Aga see on tüüpiline, rootslased räägivad soomlaste kohta seda, et kuidas nad igale poole sauna ehitavad, kuhu nad iganes elama pannakse ja noh, niisugused üks rahas teise kohta. Et selliseid jutte on hästi palju nende hulgas kohe. Või siis noh, niisugused näiteks noh, see on ka Eestis tuntud jutt, see, et räägitakse neegrite kohta, et tegelikult eestlasel nagu see Tegamis objekt või see võõras on olnud siis ikkagi venelane ja hilisemal ajal ka neeger. Siis oli see pidine lugu, et valgel naisel sünnib must laps. Seda räägitakse ikka, et Eestis on ka juhtunud sellist lugu. Et niisugune korralik abielupaar on, aga neil sünnib siis nagu mustanahaline laps. Ja naine ei ole patustanud ja keegi ei oska nagu seletust anda sellele asjale. Aga siis tuleb välja, et, et naise ema on kunagi patustanud ja need niisugune pseudoteaduslik seletus on siis sellel jutul alati juures, et et naise ema on, on neegriga kunagi patustanud ja ühesõnaga, et seal niimoodi nagu juhtunud lugu. Ega ma ka täpselt ei tea, aga üks tuttav rääkis algul, et tema tuttav oli ja olid läinud ekskursioonile Soome ekskursioonijuht kaasas. Aga too oli läinud mingeid pabereid ajama ja oli lasknud neil omapead mööda poode kolada. Ja need olid läinud, siis poodi, kõht ka tühi ja kassipilt oli peal hea, odav ka ja ostnud ära läinud, siis söönud ja olid head konservid, ostnud leiba ka ja söönud kõik ära. Siis tulnud ekskursioonijuhti imestanud, et mida te sööte. Nemad ütlesid, et ostnud konserve ja söövad tema tõlkinud, et need kassikonservid on hiirelihast. Tekst on pärit Eesti rahvaluule arhiivist. Ja noh, siis tänapäeval räägivad eestlased natuke soomlaste kohta ka. Et mis need soomlased siis teevad Tallinnas näiteks ja? Kättemaksu kohta on hästi palju selliseid lugusid. Üks kõige niisuguse klassikalisem näide on Vene ajast pärit niisugune lugu, kuidas indinaatonisaator maksab siis kätte oma pruudile, kes tema ära põlgas ja abiellus siis teise noormehega. Et toob siis oma tööauto sinna ja valab pulmalaua üle sellega, millega ta iga päev aitab. Nii et selline tüüpiline lugu, mis on ka tegelikult üle maailma tuntud. Ja noh, niisugused veneaegseid, et jutt, et noh, näiteks, kuidas sõjaväest ära pääsetaksed noh, vene ajal on ikka korralagedus suur ja, ja siis just eriti meesterahvad armastasid seda rääkida, et kuidas ikka õnnestus, et sõjavägi kutsutudki. Et seitse aastat läks mööda ja unustati kutsuda või, või siis et kuidas mees sõitis lubadeta seitse aastat ja siis lõpuks läks siis autoinspektsiooni ja ütles, et vaadake, et ma olen seitse aastat ilma lubadeta sõit. No ja siis talle anti selle eest load, et näed vahele jäänud mitte kordagi. Noh, niisugused lood. Kas midagi räägitakse siin Eestis ka eestlaste kohta? Kas teised rahvused räägivad juttu eestlaste kohta? Näevad seda ma küll ei tea, aga ma arvan küll, et räägivad. Ja seda peaks täitsa küsima ja koguma. Ma arvan, et venelased kindlasti räägivad. No sellest Eesti hapukapsaarmastusest ja süldiarmastusest räägivad venelased küll anekdoot, et ma tean, aga kas need päris selliseid tõsilugusid? Seda ma ei tea. Oskad sa seda öelda, kui palju on neid lugusid, mis on kohaliku tekkega Eestis ja kui palju on käibel neid lugusid, mis on mujalt maailmast tule võetud? Neid mujalt maailmast üle võetud lugusid tuleb järjest rohkem läbi meedia ja läbi interneti ja osad on isegi sellised lood. Nende kohta on näha, et nad on tõlgitud oskamatult tõlgitud natukene või siis pole üldse tõlgitud, ringlevad Kinglise keelsetena. Nii et neid tuleb hästi palju ja siis läbi meedia on tulnud ka selliseid rahvusvahelisi lugusid. Näiteks niisugune üle maailma ringlev jutt sellest vaesest vähihaigest poisist, kellele tuleb siis kaarte saata, kuna tema tahab Guinessi rekordite raamatusse sattuda. See aeg-ajalt jälle ka ajakirjanikud unustavad selle ära või noh, inimesed ei tea seda ikka ja siis jällegi ilmub mingi artikkel palutakse saata kaartajad ringleb saatkondade pidi ja ja saatkonnad muidugi saadavadki, aga noh, SL õhtulehe siis oligi, ma ei mäleta seda ajakirjanikku, kes tegi, aga see tegi väga kena uurimuse sellest, et seda poissi, vähihaiget poissi tegelikult, et ta oli olemas küll, aga ta oli ammu terveks saanud juba, nii et see, aga see lugule Linglas ikka veel ringi ja, ja siis niisugune teine klassikaline lugu, mida võiks pealkirjastada, kallid koogid. See on ka niisugune rahvusvaheline, niisugune tõmbekas võiks öelda selle kohta, et Alt tõmbamis lugu SL õhtulehes oli see mõned aastad tagasi, et siis pannakse ka alati sellisesse kohalikku konteksti. Et keegi tuntud tegelane SL õhtulehes oli siis Rain Lõhmus läheb siis võitleva sõna restorani ja tellib seal midagi, tellib mingid küpsised ja tahab ka nende küpsiste retsepti saada, kuna talle need maitsevad. Ja siis talle antakse kaasee retsept. Ja loomulikult maksab ta kaardiga, aga ta ei vaata, kui palju see arve siis tuli. Ja küpsiste retsept oli hiigelkallis. Et pärast Rain Lõhmus imestab siis, et, et tal on mingi 40000 või palju tal siis on maha läinud selle kaardi pealt raha ja siis selleks karistuseks ta siis avalikustab selle küpsiste retsepti kõigile. Kõik saavad seda lugeda, aga noh, loomulikult, et seal oli ka intervjuu juures Rain Lõhmusega, kes ei teadnud asjast mitte midagi. Ja seesama lugu ringles samal ajal üsna samal ajal ka internetis koos kommentaaridega. Noh, sellised niisugused rahvusvaheliselt sellised klassikalised lood kerkivad aeg-ajalt esile. Aga meie oma meedia toodab, need lood on üsna lähedased nagu uudistele. Nad on üsna kah sellistest erakordsetest asjadest ja uudised ju ka otsivad erakordset selles maailmas ja tänapäeva meedia on ka üle võtnud niisugused sellised jutustamismallid. Et ühed sellist tüüpi lood näiteks eestiekspress, viljeleb selliseid lugusid. Need on siis sellist tüüpi lood, et näiteks Boriss pik kell on eestlane või, või siis Aerdunud, sinna on eestlane või? See vist nüüd ilmunud Ekspressis, aga võib-olla ilmus ka see on siis see lugu, et Tennosaar ja Jeltsin on vennad, aga nad on noh, sõjatingimustes siis noh nagu ära lahutatud, nad tõesti nägin ühtemoodi välja. Et mingi aja tagant ilmus ka Tennosaare kommentaar sellele, nii et, et see oli loo kirjutatud. Ta oli küsinud tema käest luba, et kas ta tohib sihukest fiktsiooni avaldada. Aga see avaldati noh, et nagu see ongi nii et nagu oleks see niimoodi. Ja siis sellised lood, et Trooja sõda leidis aset Setumaal ja need on kõik sellised tüki lood. Nende lugude kaudu tahab üks pisikene rahvas ka natukene suuremana paista. Kui te olete lugenud Jaan Roosi neid sõjaaegseid mälestusi, see on siis Tartu lähedal, ta oli niisugune linti ja, ja seal on neid sõjajärgseid kuulujutte hästi palju nende hulgas üks kuulujutt oli siis ka, et usuti, et rooman on eestlane. Truman rääkis raadios eesti keeles. Nii et see ei ole ka mitte midagi uut. Selline meedia niisugune suhtumine selline mall. Sa oled siin juba maininud üsna mitmeid meediaväljaandeid ja lugusid läbi meedia, mis jõuavad inimesteni. Kas sinu arvates on meedia folklorist heaks üks, kuus informant? Ja loomulikult on üks ei ja ajakirjanikud on jutustajad täpselt samasugused nagu iga teinegi. Ainult et neil on tohutu jõud, seal levib, levib väga kiiresti, nii et kui seal üks jutustaja räägib ühele seltskonnale, siis nemad nagu kujundavad nagu niisuguse arvamuse ühiskonnas või loovad koguni niisuguse müüdi või selle ebatõese loo. Mastaabid on nagu erinevad, aga, aga, aga loomulikult on meedia nagu see see koht mis tekitab folkloor ja mille kaudu folkloor levib. See lugu olevat juhtunud veel neljakümnendatel aastatel kosel. Üks mees tappis jõuluks orika, jättis kere ööseks rehe alla rippuma. Vahepeal läks vaatama vennaihu kadunud läksis miilitsale asjast teatama. Too elas teisel pool jõge. Pirita jõgi voolab alevikust läbi, sellest siis üle käsipuudega sild. Mees näeb hämaras, mis pagana asi seal silla käsipuul mustab? Vaatab lähemalt. Hoia ja keela. Ühel pool silla käsipuud ripub köie otsas seakere, teisel pool kaelapidi poodud mees. Varas oli võtnud kärssina selga ja tassinud minema. Silla peal tahtnud veidi hinge tõmmata. Toetanud Sigudiku silla käsipuule, ise keeranud õlga, vahetades köieosa endale ümber kaela. Seakere libises üle käsipuumees, hoidis vastu aga väärata ise jalgupidi käsipuu vahele ja searaskus vedas silmuse kokku. Tekst pärineb Eesti rahvaluule arhiivist. Tänapäeva muistendite all on veel üks huvitav omapära. Nad on sõbra sõbra luud. See, kes räägib, ei, ei ole see, kes on selle sündmuse ise läbi elanud vaid seal elas läbi tema sõbra sõber. Jah, see on inglise keeles, on nendel tänapäeva muistendi uurijatel on olemas koguni oma oma selts ja sellele on niisugune info ajakiri, mille pealkiri on Fuff Frenud offefrenud, nii et rääkija on sõbra sõber. Et see on üsna tavaline, et see on nagu tõesti juhtunud ikka see lugu. Aga noh, kui, kui öelda, et see on juhtunud minu sõbraga, siis on kontrollitav, eks ju. Aga kui see on juhtunud, mine sõbra sõbraga, siis läheb asi juba keerulisemaks, aga, aga on ka ikkagi tõsi. Jah, selline sõbra sõber. Kord, kui Bentoff klinkperi Rootsi folklorist käis siin Eestis, siis ta mainis, et ta oli püüdnud mingisugust lugu jälitada ja oli siis püüdnud järjest küsitleda inimesi, et kes kellelt lugu kuulis ja ei saanudki jälile, sest kõik olid seda kuulnud just nimelt oma sõbra sõbralt. Ja seda me oleme püüdnud kõik teha. Nii et see, see jah, tavaliselt ei vii kuskile, mõningatel väga üksikutel juhtudel võib sellel olla tulemusi. Nii et ma teen selle, tõin selle Janharalt. Tronvandi näiteks ja tema viimases raamatus esseede kogumik on ta püüdnud ka iga konkreetse loo puhul noh, selle jutu tõepära nagu selle jälile jõuda. Ja seal nendes pakutud üle 10 loo on seal. Ja ühe puhul vist tõesti oli niimoodi, et see lugu ikkagi leidis aset, aga ta oli niivõrd tema sellele jälile sai, oli ta niivõrd folkaliseerunud. Noh, siin oli lisandunud nii palju detaile, et seda alglugu oli sealt väga raske tuvastada ikkagi noh, tegemist oli väga niisuguse konkreetse looga, mis oli, oli leidnud aset teel. Tavaliselt seda ei saagi. Aga noh, need lood, Need lood on, olen jälginud ka näiteks AIDS i lugude teket seda, mida Haitist räägitakse ja 2000. aastal oli mul üks praktikant Narvast pärit tüdruk, Tartu Ülikooli tudeng. Ja tema siis see oli just see aasta, kui Narvas hakati rääkima Eestis aitis tõsisemalt ja sealt üle 100 nakatumist oli, oli sellesse HI-viirusesse ja Narvas üle Eesti tekkis nagu niisugune täiesti selline buum, AIDS i buum esimest korda, no ja siis tema nagu talletus neid lugusid seal, et neid oli seal hästi palju, neid räägiti sellest AIDSi nakatumisest sellest igat moodi võiksid kohe nakatuda, noh, et need kartused ja, ja need kuulujutud olid seal tol ajal täiesti haripunktis, et võisid nakatuda basseinis ujudes ja ja ukselinki puudutades ja noh, rääkimata siis mingist maniküüri, pediküüri hambaarstist ja ja, ja seal oli selliseid uskumatuid lugusid, lootused, sädemeid kandvaid lugusid, et noh, et keegi nagu elas koos selle aidsihaigega ja ikkagi nakatunud, et see oli minule nagu uudis tookord, kui ta neid mulle salvestas, siis tol korral oli isegi mingi kass, kelle kohta meedias öeldi, et on aidsihaige. Tegelikult oli ta vist Pärnust, aga, aga rahvasuus läks ta ikkagi sinna Narva, sinna Ida-Virumaale, nii et, et noh, see oli niisugune huvitav on jälgida, et kuidas, kuidas see nagu niimoodi hakkab levima. Nii et see oli 2000. aastal ja praegu on aids juba vallutanud üle Eesti, nii et hästi ruttu näkse viitavad need lood siis ka hirmu võimule, mõistusele jah, seal kindlasti tookord, sest see nende nakatumisvõimaluste loetelu oli seal ikka hästi pikk, plussis see koolilapsed siis kartsid neid Systaldaga nimelt nakatajaid, ühesõnaga, et siis koolilaste hulgas levisid niisugused jutud just, et keegi nagu käib tänaval ja siis nakatab nimelt inimesi mida tegelikult nüüd hiljem on vist juba aset leidnud, sellepärast et see tänapäeval see jutumaailm ja pärismaailm Nende vahel seda piiri tõmmata on üsna raske. Eriti siis, kui kui mingi asi meedias on välja räägitud, siis, siis noh, seda kutsutakse nagu niukseks kopi kätt käitumiseks, et seda nagu tegelikult tehakse ka pärast. Kas annad tänavamuistendid kuidagi mõne lausega kokku võtta? Noh, võiks niimoodi kokku võtta, et selle tõepära koha pealt, et noh, folkloor ei tähenda seda, et räägitakse valet, et pigem antakse reaalsust edasi, nii nagu teda tahetakse näha või sel hetkel nähakse ja ja tänapäeval selle rahvajutu kaudu ehitatakse üles tõde sellest ühiskonnast, milles elatakse. Nii et Ta on vahel vahel niisugused noh, üsna kriitilised selle ühiskonna suhtes, kui, kui hakata neid niimoodi analüüsima ja, ja nad räägivad, räägivad sellest, mis ümberringi toimub üsna palju inimeste huvidest ja tõekspidamistest ja väärtushinnangutest ja hirmudest ja naljasoonest olla. Aitäh sulle saatesse tulemast, selline oli varavedaja neljas saade ja rääkisime tänapäeva muistendist. Külaliseks oli folklorist Eda Kalmre. Mina olen Ave Tupits, aitäh kuulamast. Kohtumiseni. Kae maa, kõnele sulle ekva tõestisündinu juttu. Villandide saadeti Boy Afganistanist kirstuga kodu ja mati maha kah. Aga järgmine päi boik tuli esikodu ja kiri oli, ütlen, et pidanud Leningradi way kohe viima. Aga no tolle kirjad Ennova lahti ja seal on vahetu kirja viie noormees tuleb ära tappa. Kae, mõtle ära tappa küll noid eestlasi võivad tappa minu tolle kirjaga mai tea kah kohe, et kas Tartu sõjakomissariaati või ja siis kaevan oma tolle haava lahti ja kae seal olnu narkootikum. Tekst pärineb Eesti rahvaluule arhiivist.