Veel üks ajalugu. Tere, klassikaraadiokuulaja tänases saates on teemaks lähiajalugu. Kuidas võiks lähiajalugu defineerida? Mitmesse ossa võiks jagada Eesti lähiajalugu, kuskohast võiks alata Eesti lähiajalugu? Nende küsimuste peale mõeldes sai stuudiosse vestluskaaslaseks palutud Eesti üks nimekam ajaloo uurija, Stockholmi ülikooli professor doktor Enn Tarvel. Minu nimi on Kaarel Vanamölder, head kuulamist. Kui me täna räägime lähiajaloost, siis võikski ju pöörduda kõigepealt selle küsimuse juurde, et mis on lähiajalugu, kuidas seda defineerida? Mul on hirmus hea meel, et niimoodi küsisid, et mis on lähiajalugu, kui oleksite küsinud, mis on ajalugu, ei oleks mitte midagi osanud öelda hakkav entsüklopeediast vaatama ja seal ei ole ka mitte midagi mõistlikult selle kohta öeldud. Aga kui eeldada, et teame endast mõista vastavalt, mis ajalugu on siis lähiajalugu oleks selle viimane lõik, mis meile ajaliselt on nagu kõige lähedasem ja kõige enam puudutab. See sõna ju iseenesest on väga ilus, lähimis meile kuidagi ligidal on, see on küll kunst, sõna, aga siiski Jon lugu, mis on ajast palju paremini avab, kui ütleme paljaslugu History ja, või paremini kui sündinud asjad. Lähiajalootermin on meil nagu enamvähem paigas, sakslased räägivad aja ajaloost, saicežihtest. Inglastel on contemporary history. Sama on ju soomlaste niuke, ajan history ja aga see contemporary ühist oli kaasajalugu jookseb ka omamoodi ummikusse, mis kaasaegses õieti on, prantslastel on see eriti selgesti välja tulnud Iztoakond depore? Sellepärast et prantslased nii väga tähtsustavad oma revolutsiooni 1780 üheksandat aastat ja siis lähiajalugu paratamatult hakkab selle aastaga, aga mida ja ajalooline aeg edasi jookseb, seda kaugemale see jääb. Kujutada nüüd ette üle 200 aasta on juba lähiajalugu kaasajalukku, sellepärast mõeldi siis uus. Käesolev aja ajalugu, see annab siis nagu natuke paremini edasi ajalooga on ju ka niimoodi nagu heinakuhjaga, mida te vist pole näinud kuhjaga saadu nüüd ainupallides kõik aga saad või kohise vajub nagu iseenesest sisse altpoolt vajub tihedamaks ja pealtpoolt on kohevam, niisama on selle ajalooga, et kui ta vajub, siis ei saa teda enam kätte, aitäh. Üks inglane Jofi pära kloon, defineerinud lähiajalugu, umbes niimoodi, et see on see ajalugu, kus saavad alguse need probleemid, mis tänapäeval on aktuaalsed ja mis meid eluliselt puudutavad. Mõte on umbes niimoodi sõnade eest ma ei julge vastutada. Ja see on hästi öeldud, sellepärast et need valupunktid, mis on ühiskonnaelus, need hakkavad lähiajal endast tunda andma ja sellega umbes saabki lähiajal alustada, kui püüda temale mingisugust alguspunkti panna kusagil maal sedasama pärak luu kirjutas oma raamatu 1964. aastal ja siis tema tsiteeris lähiajalugu. 1890. aastaga alguse ja 1961. aastaga. Lõpp puhub aga teistpidi võtta ajaloo uurimise seisukohalt lähiajalugu, see ei ole mitte mõni uus või imelik tassi. Suurem osa sellest ajalookirjutusest, mille me kokku puutume, ongi lähiajalugu ja Roodotos ei olnud ju midagi muud kui lähiajaloolane või Julius tseesar jälle oma Vello kallikuga, nii et seda lähiajalugu ei tule kuidagi imelikuks pidada ega kuidagi nii kõrvale tõrjutud asjaks. Ajaloo uurimise kõrval. Kui nüüd tulla Eesti ajaloo juurde, mõelda, kust võiks alata lähiajalugu Eestis, siis koolides on ju teada, et õpitakse lähiajaloo vähe. 20. sajandi ajalugu enamasti võtame näiteks aastaarvu 1905 1905. aasta revolutsioonist täitub 100 aastat. Kas me võiksime öelda, et tänapäeval nüüd aastal 2005 on 1905. aasta sündmused, lähiaja sündmused? Minu sügava veendumuse järgi mitte Mark plokk juba oma ajaloo apoloogias naelustas niisuguste sajandite kaupa ajaloo dateerimist ja selle liigendamist perioodiseerimist. Tema kirjutab umbes nii, et keegi üliõpilane ütles, et Prantsusmaa Kaheksateistkümnendal ajalugu, see algab 1715.-st aastast, kui Loi Neljateistkümnenda poeg tuli troonile ja lõpeb 1789. aastaga revolutsiooniga. Minu meelest veel paremini võiks öelda, et 19. sajandi ajalugu algab 1789, Euroopa mastaabis lõpeb 1914, see on niisugune selge etapp. Ja Eesti osas on lähiajaloo algus täiesti selgesti määratletav. Kas nüüd kuube tavaliselt, aga ikka väga lühikese ajavahemikuga poolteise aastaga ütleme umbes 1939 kuumast sügisest kuni 1940. aastani. Miks? Sellepärast et ajaloos on oluline siiski ju järjepidevus, kontinuiteet ja hea on, kui ta voolab rahvale ja ilma suurimate mullistusteta. Aga mis meil siin juhtus, tuli täiesti selgelt diskuntinuid teedi järjepidevuse katkemise mõiste sisse väga paljude inimeste jaoks, see tähendas normaalse elu lõpp. Need aastad uue perioodi algusse tähendas okupatsiooniperioodi, kus poliitiline elu kultuurielu väikese hilinemisega majanduselu muutusid, väga kardinaalselt, nii et 1905. aasta see väga kauge aeg, see ei ole lähiajalugu, kuigi seal on ka mõningaid poliitilisi momente, mis tänapäevani kaasa räägivad näiteks 1905. aasta revolutsiooni juubeli puhul korratavad üritused ja ma tahaksin küll huviga näha ja kuulda, mismoodi tänapäeva juubelikõnelejad hakkavad neid hindama ja baltisakslaste osa hindama ja kujutama, aga see on veel tuleviku asi, nii et seda pikantset asja praegu ei oska ette näha. Aga kui nüüd küsida, et millega Eesti lähiaja kuu lõppes, vaat see on palju keerulisem asi. Lihtne oleks ju öelda, et ta lõpp pesse kurjuse impeeriumi kokkuvarisemise ka kui reegani tsiteerida minule meeldivat väljendit, aga see on suuresti formaalne lõpp, 20. august 1991. Noh, alati valitakse, muidugi on niisugused meelevaldsed daatumid kui perioodiseeritakse, aga sisuliselt võib-olla õigem oleks valida tõelise sõjalise okupatsiooni lõpp. See oli teatavasti 1994. aastal, aga millal ta oli, seda ma ei teagi. 26. juulil kirjutati okupatsioonivägede väljaviimise lepingut Moskvas alla, aga millal nad tegelikult läksid, ma arvan, mäletavad 31. augustil või augusti lõpul midagi, aga hakkasin Eesti entsüklopeediast vaatama, see peaks olema ka üks verstaposttäht taatomei, seda seal ei olegi. Sellega nähtavasti ka kuidagi on märki antud, et see ei ole tähtsustatud, ei ole teadvustatud sündmusega piir, sellepärast et ausalt öeldes minu meelest tänapäevani okupatsioon väga mitmes mõttes kehtib, kuigi ei ole sõjalist okupatsiooni. Selle eelneva poole sajandi mõju on tänapäevani väga tugev, see varjutab välispoliitikat, see varjutab meie kultuuri. See varjutab ka mentaliteet, sellepärast et okupatsiooni kõige suurem niisugune pahategu oli inimeste teadvusse ümberkujundamine, initsiatiivi, kodanikutunde kodanikuväärikuse mahasurumine, küünilisuse tekitamine ja need niisugused asjad on väga tugevasti üleval, nii et kokkuvõttes alguse saab hästi paika panna. Lõpp minu käsitluses kuidagi kujuneb kergelt libisema. Miks te mainisite jutu sees sõna perioodiseerimine, kuidas oleks võimalik Eesti lähiajalugu prioritiseerida? Te olete sellel teemal pidanud 99. aastal isegi ju ettekande? Olen küll aga sundseisus, ise ma seda oma niisuguseks lemmik huvivaldkonnaks ei pea, nii nagu historiograafia sema suhtele on niisuguse kerge nõutusega eriti sellisesse histograafiasse, nagu seda meil aastakümneid on tehtud. Kirjutatakse, et see on uurinud seda, see on kirjutanud seda, ilma, et sealt midagi välja kasvaks. Niisama Kaberioodiseerimine, mis siis õieti on kronoloogia, ma saan aru, see on ajaloo abiteadus tingimata vajalik, mitte astronoomiline ronoloogiaga ajalooline kronoloogia, grotefendi kalendrite ja täht, päevade ja kõige niisuguse paikapanemine. Aga Bergeetiseerimine, see on niisugune asi, mida teoreetiliselt ei oleks vaja ja mis mõjub isegi kuidagi segavalt, aga milleta me praktikas ei saa siiski kuidagi läbi, kui kirjutada, anda mõni ajaloo käsitlus, kuidas seda siis teha, kui seda mitte ei liigenda, muidu tuleb Paberi pääl, kus on ju ka lehed üldiselt lõigatud, teatud formaati tuleb üks nisukene lõputa jora. Kuidas siis neid peatükke Ki teha, selleks on vaja prioritiseerimist või muuseumi jälle muuseumi ekspositsiooniüleseid. See on ju ka kuidagi vaja paika panna vitriinidesse või liigendada või muidu kui niisugune ühtlane vool on nagu see aeg ise ajalooline aeg, siis ei saa temast ülevaadet. Periodos see kreeka keeles ei tähendavadki midagi muud, kui ringjooks või think käik või ringtee Roomas on, eks ole, tee nagu hipodroom, aga ootus oleks siis niisugune käik või midagi, käib ringi ja see on siis jagatud epo Heedeks, epohhi on peatus nagu bussipeatus ja nende punktide juurde aeg ei peatu, aga ajaloovaataja siia kirjutajad siis nagu peatuvad ja mõtlevad, kuidas seda paika panna ja millistel kaalutlustel milliste parameetrite põhjal paika panna, kuidas neid epohhi määratleda. Oh kordan veel, on niisugune peatuspunkt lihtsalt, et tal ei ole algselt niisugust tähendust nagu praegu mingi ajastu või ajalõik või midagi niisugust ja siis hakkab küsimus, et kuidas perioodiseerida, küllap seda on vaja nii suuremate perioodide hulgas, mis on ju väga tinglikud, kõik need keskajad ja valgustuse ajad ja humanismi perioodid ja millele on raske sisugi anda, veel raskem aastate kaupa paika panna ja niisama meie lähiajalooajaga, mina isegi jah, tegin ettepaneku teda üheksasse perioodi jagada ja ka mitte päris omavoliliselt minuta telliti seda päriotiseerimis skeemi nagu praktilistel kaalutlustel ja sellepärast siis ei jäänud midagi muud üle. Seal nagu igal pool on kõige lihtsam lähtuda poliitilise ajalooparameetritest, keisrite ja kuningate järgi. Bergeetiseerit tehakse ja see on ka kõige parem on Nikolai Neljateistkümnenda äsja nimetatu aeg ja Lui 15. aeg ja nii edasi ja sobib ka mujal, on peasekretäride aeg, tähendab, on Stalini aja Kružov jääaeg, igaüks saab aru, millest on jutt ja need iseloomustavad aega. Eesti ajaloo perioodiseerimise puhul, kui ei olnud oma riiki ei olnud ka oma poliitikatega, ei olnud ka õigeid pälvitiseerimise aluseid parameetreid, siis tuli tahes-tahtmata kasutada laialdase maid üleli pidulisi parameetreid, kuigi neid tuli ka muidugi võimalikult mugandada kohalikele oludele ja arvestada siiski neid tegureid, mis meil siin arvesse tulid või mõju avaldasid. Aga see üldine suunitlus oli muidugi sama. Võtame näiteks Stalini aeg, millest palju räägitakse. Mis ajal oli Stalini-aegses? Ma ei tea, mõni arvab, et see lõppes viiendal märtsil 1953, aga ma seda küll ei usu. Igatahes täiesti muutumatult kehtis see aeg veel mitu kuud, võib-olla isegi mitu aastat, kunagi hakkas ta märkamatult muutuma 53, natuke majanduses siis 55 56. Poliitilise surve ja terrorilõdvendamises, aga päris lõppenud ei ole ta tänapäevani. Seltsimees siin elab ikka nii, nagu seltsimees Lenin elab, nagu me televiisorist näeme ja need, kes viisa saavad, võivad koha pealt veenduda. Nägin miilitsajaoskonnas, mõni aasta tagasi oli seltsimees Chelsinski Felix, ET Mundowitzi pilt KGB või CK looja miilitsatööruumis, seal, kus välismaalaste viisasid märgitakse, kuid tema elab talle, pandi kuhugi linna mälestussammas ka hiljuti. Kuidas siis seltsimees Stalin ei peaks elama? Aga siiski mõned sõlmpunktid Eesti ajaloos, mille järgi oleks võimalik paigutada mingisuguseid perioode. Tähendab mõtlete just selliseid, mis ainuüksi Eestile omased on? Need kehtivad lähiajaloovanema perioodi osas. Kõigepealt tähtne avataktid Molotov-Ribbentropi pakti kuni okupatsiooni täis okupatsiooni seitsmeteistkümnendal juunil 1940 sellepärast et see baaside okupatsioon, vene vägede tulemine baasidesse, see oli ju siiski ainult osaline ja ei määranud veel nii täiesti olukorda. No siis edasi, kui see esimene punane aasta esimene nõukogudeaasta lõpeb, siis tahetakse temaga jälle kindlat piiri panna, siis võiks tinglikult võtta näiteks Tallinna langemise, mida sakslased nimetasid Tallinna vabastamiseks, oli 28. augustil 1941 siis hakkasse saksa aeg, mida rahvas nii nimetab ja mis on minu meelest päris hea nimetus, nii nagu poolaeg Rootsi aeg, Vene aeg, saksa aeg ei rääkinud mina iialgi teistmoodi kui vene aeg. Välja arvatud muidugi ülikooli eksamitel või instituudis töötades ja kogu rahvas, kes niimodi lätlast rääkisid, ka Läti aeg oli Latvioshulaikaja krevola ikka see on, ma usun Ida-Euroopas igal pool oman ja millal see algas, ehk siis tuleks selle tinglikult doteerida, mitte nüüd sellega, millal teine maailmasõda lõppeb, pese Euroopas ja mitte sellega, millal Eesti territoorium lõplikult punaarmee kätte langes, millal viimased sakslased Sõrvest minema läksid, ikka kaval oleks võtta jälle niisugune tinglik daatum, ütleme Tallinna langemine või nagu punaveteranid ütlevad, Tallinna vabastamine 22. septembril 1944. Edaspidi on ikka kõik rohkem kalduvate niisuguste üleliiduliste parameetrite puhul võib-olla mentaal ajalooliselt. Et minu meelest näiteks Budapesti sündmused 56. aastal on meil siin väga kindel parameeter tiga Tšehhoslovakkia sündmused, aga need on nagu vähem Budapesti sündmused, kuigi esimesel pilgul need paistavad nagunii kaugel olema, nad avaldasid otsest mõju kõigile, sellepärast et siis oli igaühele ka umbpimedatele selge, et mingisugust valget laeva ei tule, kui nüüd niisuguses olukorras ei mindud Ungarile, mis siis siin oli oodata ja siis iga mees tegi oma valiku, kes laskis metsas kuuli pähe, kes tuli välja, need laagri aastate normid olid juba lühemaks läinud või kes siis läks parteisse. Samasugune olukord oli 68, siis oli nagu päris lõplik või ütleme, üleliiduliselt jälle, kui edasi võtta stagnaajal need parameetrit seal kui stagnaaega vaadata, kus ta siis hakkab võib-olla 65, kus on niisugune taas tsentraliseerimise suund, rahvamajandusnõukogud kaotati ära, hakati jälle kõike koondama ühte kohta ühte kätte. 79. aastal oli seal niisugune vaheetapp majanduskriisitüüpi ja niimoodi ta läks edasi ja siis 87.-sse aastasse tinglikult võttes Hirveparki, paneksin mina selle alguse, kui oli näha, et midagi on muutunud, inimesed juba nutta, et täna öösi tullakse järele selle eest, et ma seal Hirvepargis foto peale jäin, nii et 85 üleliiduline daatum räägitakse perest loikast ja kõik see ei kehti. Ei maksa siin. Lähiajaloo uurimine vabas Eestis on kestnud juba mõniteist aastat. Kuidas seda aega võiks hinnata, milline oli see algus või kuhu on jõudnud lähiajal uurimine? Tänaseks? Kõigepealt uurimine, see kõlab minu kõrvus ka osa hästi, sellepärast et seda sõna tarvitatakse väga palju, aga alati mitte täiesti tõsiseltvõetavat, see on, mitte ainult Eestisse on igal pool niisugune tendents, et kuidagi see uurimine on tõrjutud tahaplaanile, temast ainult räägitakse palju kunagi aastakümneid tagasi doktoritöö, see pidi kujutama endast ikka iseseisvat panust, mis uurimist edasi viis, nii nagu noh, võtame meilgi kas Ants kruusil või Paul Johansonile, aga tänapäeval on see lihtsalt üks niisugune punktide korjamise töö ja seesama kehtib ka meie lähiajaloo uurimise kohta, nagu te sõnastasite. See koosneb õieti kolmest komponendist. Ajaloo uurimine, selle sõna kõige otsesemas paremas mõttes, üks on ajalookirjutamine ja kolmas on ajaloo õpetamine, nende teadmiste levik, tamine, uurimine, see on ikka veidi hilinenud väikese ajalise nihkega. Kui hakkas olukord lahedamaks minema, natukenegi hakkas vabanema rahvas ja ajaloolased, siis hakati väga palju kirjutama Vikerkaares ja Loomingus. Akadeemiat vist esialgu ei olnud ja igal pool kirjutati igasugu artikleid, aga need olid rohkem ikka ajalookirjutuse valdkonnas. Uurimusliku oli seal vähe. Mõnikord kirjutati lihtsalt sõdurite kaitse kodu ümber ja see on kõik väga kiiduväärt. See ju andis oma ideoloogilise Vasvatava impulsi rahvale, andis tõest teavet ja selles mõttes on väga tervitatav niisuguseta rahvusromantism ist kantud mõnel juhul isegi võib-olla kergelt propagandistlikud kirjutised aga tõeline uurimine ja tõeline õpetus, kooliõpetus ja sellised need peaksid olema nagu allikatele põhjendatud. Rajanevad sellepärast, et nii nagu suur metodoloogia Poola ajaloolane Yeshi topolski ütleb, kelle raamat on inglise keeles k minuteada kättesaadav, tema ütleb, et allikas on ajaloolase peamineaale, ilm allitata ei ole, ajaloo uurimist ei ole ka aja loolast sellega seoses ainult saab tõelist uurimist laiendada, arendada ja selles osas nende mõneteistkümne aasta jooksul on ka palju tõesti ära tehtud, eriti viimasel ajal kõigepealt Kodumaiste ajaloo allikate päästmisega arvesse võtmisega. Kui mina noorem olin, siis ma mõtlesin, et noh, keskaja kohta on vähe allikaid. Tihtipeale kahju jääb nagunii napiks, et küll neid uusimas ajaloos. Lähiajaloos siis seda sõna ei tuntud, võib palju olla, aga nüüd vaadates see ei ole sugugi nii näiteks Eesti lähiajaloo kohta kinni kohalike ajalooline materjal väga lünklikuks säilinud ositi mõnda on, mõnda ei ole, osa materjalist on teadlikult muidugi hävitatud või kõrvale läinud näiteks KGB arhiivid, mis on ainult Eestis pudemeliselt päästetud ja siin kohapeal. Aga materjali on muidugi siiski jälle tohutult materjali mass on suur, sellepärast et lähiajaloos on palju niisugust dubleerivat materjali. Juba sellest ajast peale, kui trükipress leiutati, hakkas seda kogunema igasugused selt kularid ja käskkirjad ja aruandeid ja mida on tohutult, et mis ei lisa midagi uuele teabele, aga see sunnib väga palju materjali läbi vaatama, töötama seda muidugi ei jõuagi, seinast seina tuleb valik teha pisteliselt, aga sellest hoolimata mass on suur, kui niinimetatud parteiarhiiv tähendab Eesti riigiarhiivi filiaali Tõnismäel rajal. Tähendab partei ajaloo instituudi materjalid läksid riigiarhiivi koosseisu 91. aastal, siis kui ma õigesti mäletan, oli seal midagi pool miljonit säilikut. 98. aastal räägiti midagi 760-st 1000-st ja palju praegu on, ma ei olegi küsinud, nende käest oleks Ta on muidugi see arv ka kasvab teatud määral, aga mitte nii suuresti nii hüppeliselt. Tolleaegne parteiarhiivi või Eesti riigiarhiivi filiaali direktor Valdur oomann rääkis kunagi. Raske on uurida uurijatel palju tööd, et poolteist riiulikilomeetrit tuleb läbi vaadata ta seal noh, nii sihukeste repressioonide lähiajalooasjadega seoses, aga see on naeruväärt või haletsusväärselt vähe. Sellepärast et Ida-Saksamaal näiteks Stasi arhiivide julgeolekupolitsei arhiivid näidanud 85 riiulikilomeetrit, see on nagu Tallinnast Tartusse, nii et lehtede kaupa iga lehte tuleb vaadata, kui terve Eesti rahvas panna neid läbi lugema, hoolima oska rehkendada, kui palju selleks aega läheks. Aga nendest materjalidest, sellest pooleteistkümnes kilomeetrist võiks ju eeldada, et üks osa on kindlasti Venemaale viidud või osa on ära hävitatud. Siit ka teine küsimus, et kas Eesti lähiajaloos mõningaid selliseid valdkondi või aegumis on paremini allikatega kaetud kui mõni teine. Venemaal on tõesti väga suured kompaktsed materjali koguda ja kõigi ajaloo perioodide osas kõige vanematest aegadest hakkab juba peale ja need on kuidagi raskesti kättesaadavad. Selle kohta on kirjutanud Tartu Ülikooli dotsent Tõnu-Andrus Tannberg väga hea ja ülevad kui artikli, mida võiks soovitada Kiisler Ritso sihtasutuse väljaandesse ajaloolise tõeotsinguil seal ta annab ülevaate arhiivide kaupa, tema on üks peamine Moskva arhiivides tööd. No ja siis Magnus Ilmjärv, kes on oma tööga tuntuks saanud professor Aadu Must, on seal käinud. Saksa arhiivid sisaldavad palju olulist materjali saksa okupatsiooniaja kohta. Ja neid on viimasel ajal väga intensiivselt kasutada. Seal ei ole selliseid piiranguid ega kasutamisraskusi. Moskvas on. Ja üldse Venemaa arhiivides on paljud asjad põhimõtteliselt mitte kättesaadavad, olgu see siis presidendi arhiivis või kusagil mujal. Ja need, mis kättesaadavad on, need on ka kitsendustega, nii nagu 150 aastat tagasi Vatikani arhiivis. Uurijad ei näe õieti nimistudki, neile tuuakse kätte. Tähendab, arhiivitöötaja teeb valiku, nende poolt esitatud teema järgi tehakse temaatiline valik, nii et nagu kotis nuudli. Mis kaalutlustel sellist piirangut rakendatakse? Ma arvan, et poliitilistel kaalutlustel, nii nagu inimesed ei muutu nii kergesti, nii ka Nõukogude Liidu õigusjärglane Venemaa Vene Föderatsioon hoiab kinni samadest arhiivinduse põhimõtetest. Arhiivid olid ju tugevasti politiseeritud. Need olid siseministeeriumis süsteemis ja peale selle Venemaa poliitiline süsteem saab väga hästi aru, millist väärtust endast ajalugu kujutab ajalugu kui ideoloogiline relv nii sise- kui välispoliitikas ja sellepärast muidugi kantakse selle eest hoolt. Ta materjalid, mis on riigi käsutuses, ei läheks kuidagi mingisuguste teiste kontseptsioonide teenistusse, et nad ainult Ta vene ametlikku poliitikat vene ametliku ajalookäsitlust teeniksid ja et see on väga tugevasti välja arendatud, diplomaatiliselt väga kavalasti konstrueeritud, kuivõrd loogiliselt põhjendatud see on iseasi, see ei olegi oluline ja et seda väga tungivalt eriti viimasel ajal lansseeritakse kogu maailmale. Ja seda ka lähivälismaal tähendab Ida-Euroopa riikidele, kes on ise objektideks selles ajalookäsitluses. Sellega siis võiks öelda, et kest, kui on mingisuguseid teemasid, mida Eestist ei olegi võimalik hästi uurida. Seda ma ei julge öelda, ei kujuta ette, isegi kõige piiratumad materjalidega on võimalik uurida, aga see on selge. Kui materjal oleks paremini käes, siis plahvatuslikult uurimisvaldkond laieneks ja saaks sügavamale minna. See puudutab muidugi repressiivtegevuse uurimist, aga eks ta puudutab ka muud ideoloogia ja majandust ja kõike. Tõenäoliselt on Venemaa keskasutustes igasugust materjali veel, mis aegamööda vähehaaval välja tuleb. Nagu rõhutatakse kõige otsustavamaid asju lahendati suuliselt. Kitsamas seltsimeeste grupi silmad, seal olekski midagi protokollitud, nii et mingit kirjalikku jälge ei jäänud. Tihtipeale jäävad ju mingisugused kaudsed jäljed ülestähendused mingis muus kontekstis, aga et nendele järele jõuda, kätte saada, selleks on vaja ikka väga palju materjali süsteemselt läbi vaadata. Ja otsida just niimoodi, et uurijal on ülevaade ta nagu haisu jõgi. Labürinti mõõda ise otsib, aga mitte seda, et talle tuuakse juhuslikke toimikuid kätte arhiivitöötaja valikul. Mis on päris nõukogulik meetod, Tartus tehti täpselt samuti mitte väga ammu. Kui kroonik Henrik kirjutas oma kuulsa teose Eesti ala Kristianiseerimisest, sest ta kirjutas ju ka enda mõistes lähiajalugu ja kasutas sealjuures hästi palju suulist materjali, mida ta oli kuulnud, mida talle teised jutustasid. Kas võib öelda, et lähiajaloo uurimise üheks oluliseks allikaks on mälestused või suuline materjal? Kas olulisemaks seda ma ei julge öelda, eks lähiajaloo allikad olid samasugused nagu üldse ajaloo allikad, nagu neid allikaõpetuses kogu õpetatakse, on siis niisugused kirjalikud allikad, Narlatiivseida, dokumentaalse Desemised allikad, on need siis esemed või on need hooned, rajatised või hauad või lahinguväljad ja peale selle siis jah, muidugi suuliselt allikat see, et Henrik jaa, tseesar ja hirmutatud Toas olid lähiajaloo uurijad, kasutasid suulisi allikaid, see on muidugi õige, aga ega me nüüd tagantjärgi ei saa Lembitut või kauputa. Ta uurima suuliste allikate põhjal, aga praegu see võimalus on olemas. Aga minu meelest on see ka teatud mõttes mingi moevool, tihtipeale nagu omaettekujutuses ületähtsustatakse nende suuliste allikate väärtust, sellepärast et nende kasutamine on ikka äärmiselt keeruline. Raske on näiteks hinnata Ta seda küsitletava mälu tugevust, raske on hinnata tema üldistamise võimet, et siis hiljem, kui käsitlust koostada, on raske ka hinnata, kas kogum on piisav representatiivne siis kui pannakse küsitletavale mikrofoni, et siis võib ajaloolasele või ümber Olejatel jääda tõesti niisugune mulje, et nüüd on tegemist puhta ajalooga tõelise ajalooga, aga võib-olla seal tekivad veel mitmesugused psühholoogilised raskused, mis ei tule välja seda enam. Kvalifitseeritud inimestel tulevad igasugused muud piduri ta tegureid arvesse. Võtame näiteks suure eesti ajal Hans Kruusi, kes oli ka silmapaistev poliitik plussmärgiga, tema laskis lindistada oma mälestusi, aga kuidas ta seda tegi, ta juba eelnevalt mõtles põhjalikult läbi, mida ta räägib ja siis lindistatud mälestustes on ka väga palju vastu igasugu asjadest, näiteks sellest, kuidas tal kontakt tekkis punastega ja kõik muud niisugused asjad, igaüks on huvitatud mitte tingimata objektiivse pildi loomisest ja põhimõtteliselt on ju veel niisugune raskus, kaks erinevat taset on siiski üks on ju laiemate struktuuride tase või kuidas, äkki tohiks öelda, objektiivse reaalsuse tase. Ja üks on üksikisiku subjektiivsest, et üleelamiste tase, uurija peab siis näkku kruvima, aga kuidas ta seda teeb ja millisel tasandil ta seda teeb? Isegi siis, kui suulist ajalugu on rohkesti mälestusi, näiteks kirjandusmuuseum on neid kogunud ja publitseerinud ja Need on video ja helilintidel isegi siis kuidas neid töötleda? Ma ei kujuta ette, kuidas seda põhimõtteliselt teha. Muidugi võib kohe öelda, et psühholoogi meetodit individuaal ja sotsiaalpsühholoogia meetoditega, aga ma ei tea, millised need on, pole aimugi ja ma ei kujuta hästi ette, millised need võiksid olla. Ei saa ju ühiskonnateadustes korraldada, eksperiment kuidagi tagasihaaravalt kontrollida või, või midagi muud ette võtta saab ikka piir. Ta ju ainult selle jutustusega, seda jutustust saab analüüsida, aga see on juba iseenesest nagu kirjandusteost tuleb siis analüüsida kirjandusteaduste meetoditega nagu diskursust ja kuidas seda siis teha, ainult võrdlemisega panna kõrvuti ja vaadata muude asjaolude võlts tollest metallist Paribus siis võiks niimoodi olla, nii et see suuline ajalugu see muidugi suuresti elavdab ja tuleb asjale kasuks, aga tema kasutamisel on siiski suuri küsitavusi. Kuid kirjalikud allikad kindlasti nõukogude aega uurides nõukogude ajaga tegeledes tasub silmas pidada kõikvõimalikke tolleaegseid lühendeid ja muud sellist spetsiifikat, aga kas võiks öelda midagi üldistades Eesti 20. sajandi siis keskpaiga ja sealt edasi teise poole allikate kohta, mis võiks nendes olla, seda spetsiifilist? Lühendite ja muu niisuguse asja kohta muidugi on juba kirjutatud ja üht kui teist teavet on olemas, see on ju puht niisugune abiteaduslik probleem, nii nagu paleograafia või igasugu lühendid ja nii edasi, milles peab orienteeruma niimoodi Daniet parteis, slängi, lühendid, selle kohta on venekeelsed käsiraamatuid olemas. Minu poolt vihjatud Tanbelgi artikliski leiab neid joone Altnomenklatuuri kohta slängi, lühendite ja kõige selle kohta, aga probleem on tegelikult ju laiem veel nende lähiajaloo, ütleme okupatsioonivõimude kirjalike allikate usaldusväärsus, et kuidas töötleda. Üks asi on näiteks majandusajaloo allikad. Terve statistika on esiteks ju põhimõtteliselt võltsitud ja ilustatud ja teiseks ka puht metodoloogiliselt ei ole õiget ettekujutust, millised on alus, et millest on lähtutud ja sellepärast niisugused uurimused, mida mõned majandusteadlased näiteks on teinud, tehakse põllumajandusajaloost uurimisi ja need on väga küsitava väärtusega, sellepärast et statistilised alused on korrigeerimata. Põhimõtteliselt oleks ju isegi võib-olla võimalik, aga praegu ei ole niisuguseid meetodeid välja töötatud ja jääb ainult loota, et need kunagi tulevad kadunud Evald Laasi näiteks kunagi tegeles selle küsimusega ja tal oli mõningaid mõtteid juba, mismoodi saaks näiteks põllumajandusstatistikat korrigeerida. Puht nii trendi mõttes, mis tasemel ja mis suunas ja kui palju on suurendatud näiteks ka harilikult ei vähendatud statistikat. See käis igal tasandil kolhoosi ja rajooni ja liiduvabariigi ja nii edasi tasandil. Poliitilise ajalooallikatega on jälle oma lugu. Need on ju D olulised ja valulised köidavad kõiki tähelepanu, kuidas neid uskuda, kuidas neisse suhtuda? Üldiselt on ju üldse niisugune probleem ühe allika probleeme täna juba kaks korda nimetatud Herootutustama tõsiseks Küütidest. Kuidas, kellest veel, aga tema on ainukene selle aja kohta käiv allikas, mis teha, jätta või võtta, kõik alati võtta ja vot sellepärast, et on huvitavad lood ja muud teavet meil ei ole. Aga kui võtta niisugune asi, mida näiteks mõne balti vabariigi president räägib NKVD uurijatel, kuidas lähtuda sellesse ühte allikasse või kui on keegi metsavend kinni võetud, mida tema räägib seal, kuidas sellesse allikasse suhtuda, siis saab kasutada nii nagu metodoloogiat õpetavad niinimetatud allikavälist teavet peale selle allika. Me tunneme ju üldolukorda, uurija vähemalt peab seda tundma, ta peab arvestama elu, tegelikkus, ta peab arvestama muude teaduste saavutusi ja vahendeid. Ei tohi olla ka puhtfüüsiliselt võimatuid asju näiteks inimeste hävitamisel surmavabrikute läbilaskevõime ja niisugused asjad või kõik muud niisugused asjad, need tuleb ju paratamatult ka arvesse võtta. Ta, ja niisugusel moel saab allikavälise teabevaral teatud kontrolli teha põhimõttes küll sakslased näiteks staaži, ajaloo, uurijat, nemad on seda meelt, et ei tule arvata, et oleks põhimõtteliselt spetsiaalselt tallikaid moonutatud või võltsallikaid produtseeritud. Ja tõepoolest see on ju nonsenss, ega siis ükski staaži mees või ükski parteitöötaja ei mõelnud, et see asi nüüd kunagi ära laguneb. See oli igavene. Mina küll olin selles siiralt veendunud, et nii kole asi ei saa lõpmatuseni kesta. Ta laguneb ära, aga ma olin ka siiralt veendunud, et minu silmad seda iialgi ei näe. Et võib-olla kunagi 21. sajandi keskel kusagil toimub, aga nemad muidugi olid oma positiivsest suundumusest seda enam veendunud. Sellepärast mõelda niisugust asja, et Vene arhiividest näiteks on spetsiaalselt mingisuguseid võltsitud allikaid või allika, komplekssemaid ja vabariikide riigimeeste iseloomustamiseks spetsiaalselt väljamõeldis ja see on nagu raske uskuda. Võib olla muidugi nisukesi üksikuid võltsinguid, ütleme ülekuulamisprotokollidest, mis suur ja on vajalikuks pidanud ja see on teine asi, nisukesi suuremaid aruandlus ja kõiki muud selliseid akte. Vaevalt et ta võeti võltsimise eesmärgiga tegemata. Moodsa aja ajalooteadlased on üksmeelselt harjunud mõttega, et ajalugu on alati mingil määral subjektiivne. Aga kas lähiajalugu võiks olla selles mõttes ehk võib-olla subjektiivsem kui hinnang vanemale ajale ja ajaloolased on ju ühtlasi ka masside mõjutajad, kas lähiajal uurimisel on see oht kuidagi suurem mõjutada oma tööga inimeste hinnanguid? Minu arust see ei olegi oht, see on kohustus, vajadus meeldiv kohustus, muide see sõna, mis kõlas moodne, see kõlas minu kõrvus pahasti, kui tohib tähendada ajaloo instituut, tema korraldab näiteks moodsa ajalookonverents ja see on jälle midagi niisugust kohatult Ameerikast üleval. Modern History. Moodne eesti keelepruugis on ikka midagi muud soeng või, või kõrvarõngad või midagi taolist. Aga selles mõttes lähiajalugu on hea termin ja olgu see lähiajalugu või olgu see muu ajalugu, aga objektiivset ajalugu niisuguse sõna puht stabiilses mõttes objektiivset ajaloo uurimist on üldse raske ette kujutada. Võimatu ette kujutada. Objektiivsus saab olla siiras, ausas lähenemises allikatele, uurimismeetodid, aga see ei tähenda, et aja looria saab oma suhtumistest oma eelarvamustest oma eeldustest Premissidest kuidagi loobuda. Ja see küll allikaid tuleb valida objektiivselt, ausalt ja tingimata tuleb arvestada kõiki käsutuses olevaid allikaid, millel on mingisuguste teabelist väärtust, ei tohi midagi kõrvale. Niisamuti tuleb arvestada võimalike vastuargument igal juhul arvesse võtta ei tohi dogmaatiliselt suhtuda mõni asi juba iseenesest ipso juure kõrvale heita ja samuti tuleb kasutada ausalt, siiralt, objektiivselt uurimismetoodika ja kõige lihtsamat asja loogikareegleid. Üldaktsepteeritud ei tohi hakata nendega puleerima, aga siis edasi hakkavad juba kaasa rääkima uurija enda eelised ei ole üldse maailmas olemas objektiivset ajalugu. See, mida tihtipeale niimoodi esitatakse kuidagi globaalsena või üld, on sinna, see on siiski ka tingitud mingitest kultuurilistest või poliitilistest või riiklikest huvidest National huvidest. Kuidas saakski kirjutada niisugust ajalugu, mis igaühele meeldiks? Kui võtame näite kusagilt eestile lähedusest asjast Eesti lähiajaloost, siis ma ei mäleta, mis selle diviisi Ameerika ratsaväediviisi nimi on, mis Iraagis, mille juures meie võitlejad praegu on. Selle diviisi üks rügement löödi puruks Liddell Vik Horni jõel, kindral George Armstrong, Castor juhatas jaanipäeva. 876, seal seda rügement ja siis Shay Jennyt kootad purustasid selle jäägitult. See on ka muide hea. Niisuguse suulise ajaloonäide palju jutustusi on indiaanlast, et kuidas kastele isiklikult surma sai, aga selgust ei ole sellest mitte sugugi. Aga nüüd, kui seda sama ajalugu kujutada, kuidas saab seda siis niimoodi kõrgelt Osilislikult positsioonilt teha, et see oleks ühtemoodi vastuvõetav šaieinidele ja siis anglosakside läheb sellepärast, et, et noh, ühtpidi võtta, need olid hirmsad metslased, eks ole, tapsid seal metsikult, takistasid igasuguste progressi elu, edasiminekud takistasid raudteede ehitamist, maavarade kaevandamist. Aga kui nii võtta, siis on ju mõeldav saieenide seisukohalt mõelda. Nemad võitlesid oma iseolemise eest enda, mitte riiki, neil ei olnud oma rahvusliku ja keelelise kultuurilise olemise eest oma neile loomuliku õigusega kuuluva maavalduse eest ja nii edasi. Mina ei näe vähimatki võimalust, et kuidagi saaks neid positsiooni lähendada. Mõlemad saab arvestada, seda küll. 10. veebruaril ka Eesti meedias jooksis sellest sündmusest kajastus läbi 10. veebruaril, siis arutasid kolme balti riigi esindajad siin riigikogu väliskomisjoni eestvedamisel oma suhteid Venemaaga ja seda ka kindlasti siit oluliseks küsimuseks oli, kuidas hinnata minekut Moskvasse maikuus ja teie olite ka seal kui sõltumatu vaatleja. Lähiajalugu põimub ju väga selgelt poliitikaga päevapoliitikaga. Kas siin ei või tekkida ohtu, et tänu just poliitilisele tellimusele ei looda ajalooteadlaste poolt, kes on tegelevad lähiajalooga, sellist üldist pilti vaid uuritakse süvendatult mingisuguseid kindlaid küsimusi? Jah, oli niisugune üritus ja mina ei olnud seal mitte sõltumatu vaatleja, mina sõltusin väga oma eelarvamustest oma ajaloolistest ja poliitilistest ja kui tohib öelda rahvuslikest hoiak kutest. Sellepärast võtsin ma selles üksikküsimuses seisukoha, et Moskvasse ei tuleks balti riikide presidentidega minna. Ja just sellepärast, et demonstreerida oma rahvuslike kitsaste erihuvide olemasolu, mida tihtipeale tahetakse unustada. Ma ei tea, millest see tuleb, kas see on rahvuslik puhkealaväärsuse kompleks või tihtipeale ajaloolased, seda enam poliitikud püüavad ennast näidata mingisugustel kõrgetel üldinimlikel globaalsetel positsioonidel olevatena ja siis unustavad niisugused väiksemad lokaalsed huvid. Sellepärast on minule arusaamatu niisugune püüd nüüd igati ajalookäsitust püüda. Kokku sobib Ta ta ühelt poolt vene ajalookäsitlusega ja teiselt poolt selle niinimetatud lääne kraatiate ajalookäsitlusega, sellepärast et paratamatult selle ühise liikluse too. Need huvid langevad selles lõigus. Aga need ei lange mitte kokku meie lahvuslikude huvidega. Mina ütleksin, et üheksas mai ja Moskvasse minemine on eri asjad üheksanda mai üle peame me kõik rõõmustama. Hea, et üks kurjuse jõud otsa sai, aga paha on see teine kurjuse jõud jäi püsima ja tegi palju kannatusi tervele Ida-Euroopale ja ka maailmale ja sellepärast ei passi sinna minna koos Nõukogude Liidu õiglus järglastekojad oma leeri kuuluvatega tähistama ja pühitsema. Sellega antakse selge signaal maailmale, et meie kuulume Nõukogude Liidu lähisvälismaale tema võimu piirkonda, nüüd seal oleks just võimalus konfronteeruda. Ajaloo uurimine ei tohi üldse saada mingi partei mingi poliitilise jõu kõnetoruks. Ajalookirjutus paratamatult saab ja on saanud, aga jumala nimel tehku ja kirju nagu nemad, mis tahavad aga jätkuajaloo uurimine ja jätkukooliõpetusse rahul, need peaksid siiski olema võimalikult siirad ja ausad ja objektiivsed, niivõrd kui vähegi saab, kuigi ma juba kaks korda rääkisin, et tegelikult ei saa seda saavutada, kas on mingisugused lähtekohad? Teie tegutsete praegu ka okupatsioonide muuseumis olete seal Kiisler, Ritso sihtasutuse tegevuse koordinaator, millega tegeleb okupatsioonide muuseum. Nii nagu iga normaalne muuseum, tal on oma ekspositsioon selle kaudu ta püüab Eesti lähiajaloo teadvustada ja tutvustada, peale selle ta kogub muuseumi ainest ekspositsiooni ja säilitamise tarbeks ja peale selle ta püüab austada meie kannatanute mälestust, tal on teatud mõttes memoriaali funktsioon ja väga palju on niisuguseid inimesi, kellel ei ole hauda mitte kusagil, siis selleks on sinna istutatud sellesse ruumi maja ette mõned kased, siberis olid neil kased ja kasetulid ka kodus, siis on niisugune väike põgus viibe. Niisuguste kolme ülesannet peab see muuseum täitma ja on mõeldud, siis ta peab seda ülesannet täitma kolme külastajate grupi osas. Ühed olulisem muidugi on kasvav noorsugu. Paraku on ajalooline teave objektiivne, niivõrd kui objektiivne saab olla neile raskesti kättesaadav. Sellepärast et praeguses õhkkonnas, kus on mingisugune kummaline postkommunistlik õhkkonda, niisugune jäägid nostalgitsemist, nõukogude aja taga ihkamine, ohkamine, ilutsemine on vaja selgemat vett valada ja anda vähemalt võimalus selgemast allikast juua, tõepärasemat teavet saada. Teine grupp on välismaalased. See muuseum asub kesklinnas väga hea koha peal ja sellepärast on tema külastatavus kõrgminu meelest tõeliseks komplimendiks muuseumile tema ekspositsioonile ja tema olemasolu oli ka see, et kõrge Vene diplomaate õige hiljuti ei pidanud võimalikuks seda muuseumi külastada. Järelikult see muuseum on tõesti oma väärtus ja tegur, mida saab ainult hinnata. Ja kolmas grupp on kaasaegsed, kes on ise kannatada saanud ja kes tulevad eriliste tunnetega sinna muuseumi välja pandud esemed ist materjali täiendab küll virtuaalne osa, seal on videofilmid. Kes tahab muuseumist kui sellisest pilti saada, peaks ka neid filme vaatama, need on seotud üheks kompaktseks jutustus, eks kõik need esemed, napid esemed, mis vitriinis on ja filmid, see on muuseumi jutustus, võimalatsioon. Mõnikord on ette heidetud, et olete teinud seal perioodi muuseumi ajastu muuseumi, mis te panete sinna igasugu pudi-padi välja nende vajalike esemete asemel. Esiteks ei ole kõiki vajalikke ehedaid esemeid saada, kus meil on need metsavendade relvad ja on neid üksikuid. Nende legend, nende pärit tulu on ka mõnel juhul kui tohib viisakalt nii-öelda mitte päris selge. Ja eks siis olmefoonil tuleb võib-olla veel paremini välja okupatsioonide õieti okupatsiooni. Minu meelest see on kõik üks okupatsioon olnud, see, et sakslased vahepeal ühe Nõukogude territooriumist okupeerisid, ega see midagi ei muutnud, sakslased ise käsitasid seda ala ju siin nõukogude liidu territooriumil väikeste mugandustega. Siis niisugune tegelikkuse kujutamine tuleb kõige väiksemat tolmelistega esemetega ka mõnikord hästi välja. Olukord hõljus, skisofreeniline, terve elu oli lõhestatud ühelt poolt propaganda, mis kajastub loosungitest ja, ja rändpunalipu des ja nii edasi ja teisel pool tegelik elu toidupuuduses ja aluspükste ja niidi ja ja seebi ja kergem öelda, mida lahedasti saada oli puuduses. Ja selle foonil tuleb nagu veel paremini välja ka vastupanu, mitte ainult relvavõitluses ei seisnud, see, see seisnes ka tihti passiivses vastupanus, iseendaks, jäämises ja kõike seda saab keerida niisugusel kõige laiemal foonil. Kunagi juhuslikult ma nägin ühte moskvategelast, puutusin kuskil kokku, kes oli Eestis siin käimas ja tuli siis muuseumi ka pärast siis nagu veeretas seda juttu ja siis tuli välja kahe argumendiga, näiteks mis okupatsioonimuuseumis te räägite, kui mingit okupatsiooni ei olnud ja teine oli see, et väga vilets muuseum, et ei ole mitte midagi välja panna teil seal. Et kujutage ette, et seal oli see kandevõrk nisuke punutud ja seal pudelit sees. Mina ütlesin, ahah, et ise praegu rääkisite, te olite kuus aastat Itaalias, ei küsinud, et mis ta seal tegi, kas ta oli siis diplom Maat või luuraja või mõni teadusemees. Aga Itaalias oli, et kuskohal te nägite niisugust võrku minu meelest see on tohutu suure üldistava jõuga. Esiteks võrk ja teiseks need tühjad pudelid, mis seal sees on, tema ei osanud ta siis öelda, aga ma niimoodi kujutangi. Professor Enn Tarvel, suur aitäh, et leidsid aega saatesse tulla. Veel üks ajalugu.