Tere, hea raadiokuulaja. Eetris on varaweda viies saade. Seekord on teemaks regilaul ning külaliseks sarja esimene Michael folklorist Madis Arukask. Mina olen Ave Tupits. Tere, Madis Tõõra. Minu kõige esimesed mälestused regilaulust on ilmselt pärit kooliajast. Nagu üsna paljudel, ma kujutan ette ja üsna paljudel seostub minu jaoks regilaul ennekõike värsijalgade ja parallelismi ja all kriimiga ja see justkui olekski kõik. Ja see, et regilaul võiks endas kanda mingisugust teadmist või mõtet või maailma sellest ei olnud mul aimu enne, kui ma astusin ülikooli ja hakkasin õppima rahvaluulet. Mis ta sind regilaulu juurde. Ja mida sa sellest varem teadsid? Eks sedasi vähemalt regilaulu juurde tõi mindki küllap sama ülikooli astumine, minu varasemad teadmised sellest. Võib-olla pigem sellised juhuseid, kui ma ei alateadlikumad, sa siin mainisid seda kooliharidust. Aga ma usun, et kui hästi nagu endas kaevata, siis vähemalt iga eestlane meenutusele järgi mõtlemisel võib öelda, et on siiski regilaulu kuulnud on siis kasvõi mõnes omaaegses raadiosaates või, või mõnes muusikalises ümbertöötluses näiteks ansambli kollaaže esituses või mõne teise. Nii et ma oletan, et selline mitte päris teadmatus valitseda. Mis sa arvad, mida regilaul tänases maailmas üldse üldse tähendab, mida see kaasa eestlasele tähendab eesti regilaulu kuulmine? See on väga hea küsimus, on oletatud, et regilaulu või, või regivärsi näol on tegemist läänemeresoomlaste väga vana, sellise poeetilise koodiga nimetatagu seda siis näiteks kasvõi Kalevala keeleks või Kalevala koodiks, mis ei ole olnud lihtsalt siis poeetiline värsimõõt värsisüsteem ütleme siis vaid, vaid, mis on võinud omal ajal vähemalt kanda ka mingisugust sakraalsed sõnumit või täpsemalt öeldes omaaegsed tähtsat sõnumit, tähtis informatsioon, pandi regilaulu. Ja see regilaulu keel siis säilitas väärtustas seda omaaegset olulist informatsiooni on ju teada, et seda ütleme siis teaduskeeles, Trochilist, Tedromeetrid seda ei sisaldanud regilaulud, vaid ka vanemad vanasõnad ja ütlused. Need on nii-öelda regivärsis, mis omakorda taas siis viitab sellele oletusele, mis ma just siin välja tõid. Aga kui palju võib regilaul anda midagi või öelda midagi tänasele noorele kui ka vanale või keskealisele või jääb see maailm juba väga kaugeks? Noh, siin on, sellele küsimusele ei oska kõigi käest ma kindlasti vastata. Võib-olla saaks üldse arukas mõelda, mida tähendab laul või laulmine tänapäeva inimesele, eks ole, ja siin ma mäletan küll, et selle laulmise ja laulufunktsioon on Meie selles kaasaegses maailmas järjest ahenenud laulmine üleüldse on ju järjest enam selline soovitavalt professionaalne, reaalne, kas siis esteetilist elamust või meelelahutust pakku lavaline tegevus kardetavasti järjest vähem lauldakse niisama omavahel lihtsalt selleks, et hea tuju on või oleks või, või seltskondades kas või eks ole, rohkem kuulatakse ikka mingit plärakasti vaadatakse telekast, kuidas see asi nii-öelda käib, eks ole. Aga mida aeg tagasi, seda laiem on olnud selle laulu laulmise ampluaa, laulmise funktsioon või õigem oleks öelda isegi funktsioonid. Et laulmine ei ole olnud lihtsalt meelelahutus, vaid nagu ma juba enne mainisin, laulus on võidud panna oluline ütleme näiteks siis sakraalne sõnum, sakraalsed tekste on võidud laulda, müüte epilisi arendusi, aga niisama on näiteks laulude kaudu ja ka regilaulude kaudu võidud edastada muud olulist informatsiooni inimeselt inimesele, mida näiteks muudes kõnelistes aktides mitte kuskil mujal ei edastatud. Noh, ma ei tea, on teada, Setumaal võis ema anda tütrele just laulude kaudu olulist naiste maailma informatsiooni edasi mitte sellise proosa loba kaudu ja nii edasi ja nii edasi, et kui me Nende näidetega haudunud asjale vaatame, siis see maailm avardub metsikult. Sa regilaulu maailm, ka meie ees ta elevant laul laulu pärast, vaid ta on, ta on väga oluline infokanal olnud. Ja sellele tasuks mõelda sedapidi ka minu pärast, kas või tänases ühiskonnas, tänase eestlasena tasuks mõelda regilaulu kunagistele funktsioonidele, nagu ma nimetasin juba mõned tasuks muidugi mõelda ka regilaulule, kui mingi sümbolväärtusega asjale näiteks eesti rahva loos. Sellest aktiivsest regilaulu laulmisest meid väga palju aega tegelikult lahutagi laias laastus umbes sajand, aga selle sajandi jooksul ja juba varem leidsid aset väga olulised kultuuri ja, ja muudki nihked, mis siis olid need, mis sundisid regilaulu taanduma. Noh ja sa mainisid siin sadat aastat, võib-olla see 100 aastat või mõnel pool rohkem, mõnel pool vähem see umbkaudne piir, kust siis algas selline regilaulu silmatorkavam taandumine? Eks võib-olla regilaulu selline mõningane marginaliseerumine jääb juba mõneaastase aja taha, kui hakkas peale tulema see niinimetatud uuem lõpp, riimiline rahvalaul, uuem muusikakultuur ja nii edasi ja nii edasi, aga jah, mis on see peamine põhjus regilaulu taandumisel minu arvates see on suulise kultuuri taandumine ennekõike just siis kirjakultuurijäljes ja kui küsida, et mis see siis on või, või miks see, miks see tähtis üldse on, siis see on jälle selline asi, millest, millele peaks natuke mõtlema, et sellest aru saada. Meie oleme tänu kooliharidusele ja, ja kirjutavale, meediale minu pärast ja metsikule, publitseerimist, tegevusele meie kultuuris väga kirjakesksed inimesed. Me paneme olulist infot paberile või tähtedes kusagile kirja ja siis saame seda jälle üle lugeda, aga kujutage nüüd ette inimest, kes elas suulises skulptuuris kes koguma informatsiooni pidi kätke hoopis teiste mehhanismide abil mingisuguse, ütleme siis näiteks poeetilise keele abil. Ja kuhu seda lihtsam oligi teha, kui just sellistesse näiteks kas või siis lauludesse ja kõik see tingis, õigustas, kohustas regilaulu elus olevat kaasa arvatud regilaulu muidugi ka muid ütleme siis suulisi žanre. Aga jah, niipea kui see kirja oskamine järjest valdavamaks kohustuslikumaks headoonilisemaks järk-järgult saama hakkas, seda rohkem siis ka regilaul hakkas kõrvale jää. Loomulikult on teada, et eestlaste kirjaoskuse lugu on ka päris pikk võrreldes kasvõi mõne nii-öelda kultuurrahvaga. Aga see ei tähendanud seda, et sa kirjakultuur Olik otsast peale valdav. Kindlasti see kirjalik maailm, suuline maailm, elasin aastasadu oma paralleelset elu, jagasid nii-öelda funktsioone, ülesandeid, aga jah, ta siis nii on läinud, et see kirjakultuur on järjest valdavaks saanud inimene ilma üles kirjutatud sõnata tänapäeval vaata et ei suudakski olulisi asju meeles pidada. Üks oluline periood eestlaste jaoks oli ärkamisaeg ja siis ju tuli moodi see uus tüüpi või kuivus tüüpi laulmine, see nüüd on see koorilaulmine. Jah, eks võib-olla ärkamise ajal ta saavutas nii-öelda selle lõpliku võidu ja esimene laulupidu, eks ole, 1869, mida loetakse mingis mõttes eesti rahva selliseks isend äratundmisrõõmuks. Ühest küljest, teisest küljest jah, ta oli selle, selle kooslaulmise kooris, laulmise kooris laval laulmise, traditsiooni, alguspunkt, stardipunkt, mida me tänapäeval teame üldse laulupeoliikumisena või, või laulupidude, no eks ole, ja mis mida peetakse üheks eesti rahva selliseks kõvemaks skulptuuri märgiks või identiteedi kinnitajaks, kas või, eks ole. Et jah, kui sedapidi regilaulu koha pealt vaadata, siis, siis kõik see on üsna noor ja üsna hiline ja üsna üsna mujalt sisse toodud, sest selline mitmehäälne koorilaulmine onju üsna selline saksa import, meil, ta tuli kindlasti vähem kui nüüd ärkamisaeg, ta tuli koos kasvõi luterliku kirikulauluga, kui soovite. Ja ütleme võib-olla jah, siis muusikakultuuri seisukohalt on see see koorilaul üks selliseid asju, mis hakkas vanemat rahvalaulu ehk siis regilaulu otsustavalt välja tõrjuma. Lisaks siis selle kirjakultuuri, suulise kultuuri kahesusele, millest juttu oli juba Ja samas nende laulupidude taustal öeldakse ju alati, et et näete, eestlased on laulurahvas, eestlased on need hullud, kes kümnete tuhandete kaupa ronivad sinna kaare alla ja matkaga laulavad. Nojah, eks see ole ka üks niisugune omalaadne nähtus tõesti, sest et ütleme siis kuskil seal läänepoolses Euroopas ei kujuta ju ükski koorilaulja, et mingisugust mitmesajapealiste massidega saaks mingisugusel mõistlikul moel laulda. See on ikka sihuke kammerlikum tegevus olnud mitmehäälne laulmine ja on siiamaani, aga jah, eks see ole ka üks Eesti tänapäeva Eesti või 20. sajandi moderne Eesti blogijaid, siis ütleme nii. Aga jah, on selge, et regilaul oli oma loomult vähem massiline. Loomulikult lauldi regilaule koos või kuulati lauljaid, aga jah, vähemasti nüüd, kui nüüd setomaa kõrvale jätta, siis muu eesti regilaul on reeglina ühehäälne tänapäeva mõttes harmuniseerimatu. Teadaolevalt teda ei ole lauldud mingite saate instrumentidega. Kas on teadaolevalt võimalik, et kunagi siiski on, eks ole? Ja kas see koorilaul võib-olla ka moodne aseaine regilaulu laulmisele käia kooris ja laulda siis, kui, kui on aega sest regilaul oli oma omal ajal ka mõnes mõttes ajaviiteks töö saateks ka maagiliste toimingute juures lauldi aga nüüd seda seda elu enam ei ole. Ju see laulmine on kogu aeg inimest siiski saatnud ja võib-olla üks laulmise vorm asendab teist, selles mõttes tänapäevane kooriliikumine, võime kindlasti öelda, et on, on Omaaegse ilutsemise sorti regilaulu aseaine, kui siis nii-öelda eks ole. Aga ma ei ole nüüd kindel, kas tänapäeva laulmisvormid tõesti sinu poolt mainitud näiteks töölaule kuidagiviisi asendavad või kas me üldse kujutame tänapäeval ette omaaegne inimene, eks ole, kui ta tegi tööd, siis ta laulis, mitte ei higistanud lihtsalt laua taga, näiteks et see on jälle midagi sellist, mis meie meie modernses või minu pärast postmodernses maailmas üsna selline hämmastav teha näiteks rasket füüsilist maatööd või igal juhul füüsilist tööd rütmistad TÖÖD rütmistada siis seda näiteks laulmisega. Ma ei tea, kas tänavu inimesed saaks sellega näiteks hakkama, aga, aga kunagise on olnud loomulik laulmine on aidanud tööd teha, laulmine on sisustanud töö tegemist mitte ainult siis jälle selles ilulemise mõttes, vaid ka väga praktilises mõttes, ta on andnud tööle rütmi, ta on andnud töö tegemisele mingisuguse tänapäeva töönarkomaani jaoks jällegi täiesti ilmselt arusaamatu töö tegemise mõnutunde pannud tööraskuse võib-olla unustama ja siis üheltmaalt on lihtsalt see töö otsa saanud. Või niisamuti on seda laulmist võidud kasutada ka näiteks muudel tüütutel tegevustel pikal teekonnal, näiteks kus on siis seda nii-öelda tee ilu tehtud. Igaüks võib jälle ise mõelda, et kui ta on näiteks pikal teekonnal sõitmas mingit auto või bussisõitu, mida ta on palju teinud, mida te parema meelega ei teeks, aga peab tegema. Kui ta seejuures leiab mingisuguse mõnusa või mõnusa lisategevuse, siis äkki ta saab aru. Ühel hetkel märkab, et on juba kohale jõudnud, eks ole. Võib-olla see teel laulmise mõte või funktsioon omal ajal oli midagi midagi sellist teelaule, töölaule ja igasuguseid muid regilaule, siis võib öelda, jällegi kasutati täiesti teadlikult inimene, muistne inimene, tark. Ta ei peletanud selle lauluga ennast mõtestatud elust nagu, nagu meie tänapäeval sellise kommertsskulptuuri üles pekstud muusikakultuuri abil pigem kipume tegema. Tänapäeval on regilaul mõnes kohas siiski veel säilinud, vähemalt mõnevõrra ja kõige õnnelikumad selles osas on tõenäoliselt setud, mis siis neid päästnud on? Eks edusid siis nii-ütelda on päästnud. Ma juba mainitud kultuuriline omaette olek märksa siis pikemalt kui muud Eesti kultuuri, et kui me vaatame nüüd puht sedasi ajalooliselt või administratiivselt, siis pole ju setud sisuliselt 20. sajandi alguseni olnud selle maarjamaa osa, mille ristirüütlid kunagi ära vallutasid. Nad on kuulunud pigem ütleme siis vene kultuuri vääri. Võib-olla kõige õigem oleks öelda, et nad on kuulunud aastasadu eikellegimaale kahe sellise domineeriva kultuuri maailma piiril sihuksed kultuuri piirid ju, kõik väga sellised põneval ja kreatiivselt kohad elujõulised, huvitavad setud on sellest kirjakultuuriõõnest või õnnetusest siis märksa kauem puutumata olnud, kui muud eestlased, setud on. Kui nüüd vaadata setu rahvakalendrit, siis, siis kindlasti see on ka säilinud palju vitaalsemana ja pühaderikkamana võrreldes muude eestlastega ja ja need need kaks on kindlasti jällegi suured põhjused, miks siis ka regilaulude laulmine on seal palju kauem ja tänapäevani elus. Olgu siis veel nüüd nimetatud, et väga palju regilaule lauldi ka just mingite pühade või kombetäitmiste puhul või, või mingite rituaalide stsenaariumite osadena. Noh, näiteks on ju teada, traditsioonilistes pulmades on väga palju lauldud ja mitte lihtsalt igasuguseid regilaulu, vaid vaid kindlaid regilaule, kindlates pulmafaasides. See on jällegi omaette traditsioon oma ettedistsipliin olnud, võib nii öelda. Kui palju üldse erineb eesti ja seto regilaul, sa mainisid tolmist ühehäälselt Eesti alal ja mitmehäälset setu alal, aga kas, kas neid kahte lauluviisi saab üldse vaadata erinevalt või, või äkki on eesti ja setu siiski kuidagi üks? See on nüüd jälle, mis aspektist vaadata, eks ole. Et kui need puhtmuusikaliselt vaadata, siis võib tõesti öelda, et, et selline silmatorkav erinevus meloodiates mitmehäälsus olemasolu teatavasti siis setu kooris see Torrese koor, kes laulab siis seda või kardab põhimeloodiat sõnalise järgi ja siis ja siis üks selline kõrgem hääl nagu kylle laulab, siis laulab sõnu siis sellise kõrgemal meloodiaga ja iseäraliku tämbriga, mis on siis sootuks midagi muud kui ütleme siis muu eesti regilaul, mis, mis oma muusika kultuuriliselt juurikalt on pigem suguluses võib-olla mõnede idapoolsemat soome-ugri rahvastega, volga soomlastega on märgatud sellist sarnasust. Ja niisamuti ka siis intonatsioonides, sest et tõesti vanemate laulude laulmise puhul võib rääkida erinevatest reaalsetest intonatsioonidest, eks ole, et Setumaal On see hääle tekitamine jälle sutsu teistmoodi kui võib-olla mõnes Eesti uuskohas või näiteks Ingerimaa meie mõttes regilaulude laulmisel on jälle omad toonid hoopis ja nii edasi ja nii edasi. Aga nüüd teine asi on, kui me räägime neist laulude teemadest, siis millest on lauldud, mis Šein on laul, milliseid poeedilisi vormeleid on kasutatud, siis võib öelda, et on ka väga palju ühist setu muu Eesti lauluvara vahel ja niisamuti ka setu ja, ja muude siis regilaulu või runolaulupiirkondade vahel. Näiteks on täheldatud, et setu lauludes leidub üksjagu ühist ütleme siis meist ida poole jääva Ingerimaa rahvaste vadjalaste isurite, ingerisoomlaste lauluvaraga, mida mujal Eestis näiteks ei esine, mis annab siis omakorda jälle tunnistust muistsest läänemeresoome kultuuriteest või või kontaktidest sealtpoolt Peipsit. Kas need kontaktid tähendavad seda, et meie sissetud oleme laenanud mujalt või võib see tähendada hoopiski seda, et meilt on laenatud. Eks see oleks selline igavene probleem teada, et rahvaluuleüleüldse on ennekõike rahvusvaheline rändkaup millel on siis teatud piirkondlikult või kultuurilised oma jooned. Ja see küsimus muidugi on eesti rahvust, teadlasi, mitte ainult folklorist, et kust on mis laenatud pidevalt puudutanud ja siin võib muidugi märgata aeg-ajalt ka sellist väiksema venna kompleksi, et ju siis kõik on ikka kuskilt laenatud, sest kus ta ikka meie oma olla saab, eks ole, noh, mis on minu arust tihtilugu ülepingutatud suhtumine. Lendas meie õuele alla kopeeri, meie koplis kolmi põõsast, üks oli põõsas õõbee põõsas, teeni põõsas, Oskee põõsas, kolmas kullake, rooli ründagasbee saabeesid, puu raagu korjama, sai siiber, saab valmis saanud rakkasimooneemuneema räini moonad moonetud, hakkas poegi hauduma. Säilippoojad Audunu, vaatasin, heidab, kasvab, kasvad Kääma kangud. Sairide Poojad kasvatud akas neid Apiirlama päevaks peale, ilmad kuuks Taevudes kolmanda kiiriks põllu peal. Oleks nüüd põhjust minna sellele nii-öelda mõtteloolisele ajaloole, regilaulu sees üldse. Nagu ma juba ütlesin, regilaul regivorm on midagi väga vana meie suhteliselt noore, ütleme siis eesti kultuuri mõõtkavas. Seda regivormi läänemeresoome rahvastel on arvatud olevat tekkinud kuni kaks pool 1000 aastat tagasi või igal juhul see mõõtühik on aukartust äratav võrreldes selle, meie tänase tavalise eestlase heal juhul saiakonna mõnesaja aastase, ajalise perspektiiviga ajaloolise või kultuuriloolise perspektiiviga ja need on täitsa mõistlik siis oletada, et kui see regilaulu vormi juba seda palju vana on, siis küllap ka see sisu võib üpris vana olla. Kas just alati, aga, aga väga paljudel juhtudel. Ja mina olen päris palju tegelenud just selliste vanemat sorti jutustavate laulude uurimise ja nende üle mõtisklemiseks ja silmatorkavalt olen ma tegelenud ka setu lauludega, sest setu laulud on just see varamu, kus on muust Eestist mõnevõrra rohkem säilinud ka neid vanuseid vanu kontseptsioone, mida võiks nimetada lausa müüdilisteks või, või müütilise mõtlemise juurde tagasi minevatakse, ehk siis teisisõnu sinna aega tagasi minevateks, kus, kus regilaul regivorm Kalevala kood oli tõesti see mahlase väga olulise sõnumi talletaja, millesse siis oluline informatsioon kodeeriti, konserveeriti. Et vahepealsete aastasadade või aastatuhandete jooksul inimese mõtlemine, tema maailmapilti, religioossed arusaamad üksjagu muutunud. Aga need vanad regilaulud siis tänu kasvõi sellele vormile on säilitanud viimase laulikutele enamjaolt enesele teadmatagi asju, mis siis on mitmete mitmete inimpõlvede vanused? Noh, vahest kõige lihtsam näide siin olekski, et on üks üsna tuntud regilaul mitte ainult eestlastele, aga ka muudel läänemeresoomlastel, mis kõneleb ühest isevärki linnust, kes lendab, otsib omale pesakohta teeb siis mõnesse valitud põõsasse pesa muneb sinna munad, haub pojad välja ja siis pillutab need pojad laiali. Seda laulu on siis viimase ajalaulikud pidanud lihtsalt üheks ilusaks lauluks ühest linnust, keda on võib-olla kiigel olles laulda. Aga jah, nüüd religiooni phenomena loog võib siin öelda, et tegemist on, eks ole, vana maailma loomismüüdiga ja kõik see annab tunnistust meile, et kunagi on lugu sellest, kuidas üldse maailm tekkis, mis on, mis on kõikides mis tahes rahvamütoloogias üks kohustuslik keskne teema. Et kunagi, siis omaaegsed läänemeresoomlased on oma maailma seletust maailma tekke seletust näinud, sellisena ta on tekkinud linnumunadest ja ootuspäraselt On see siis kätketud kootud ka regilaulu vormi olnud või muudki sellised müütilised laulud suurest tammest, näiteks milles võib siis näha maailmapuud, kus räägitakse, kuidas üks hirmus suur puu kasvab ja mis siis maha raiutakse, võib-olla selles puu maha raiumises maha kukkumises võib näha mingisugust kas just maailma lõppu, aga vähemasti mingisuguse ajatsükli lõppu, sest vanasti ju maailm ei saanud päris kunagi apokalüptilised otsa, nagu sellised ennekõike siis Ees-Aasiast pärit uuemad religioonid meile on õpetanud vaid, vaid maailm oli alati taastekkiv ning etapp sai maailmas otsa, siis hakkas jälle uus maailm ja võimalik, et see maailm, kukkumine siis tähistas näiteks laulus mingisugust nägemust või ennustust või kajastust sellisest mütoloogilise ajaperioodi täis saamisest või näiteks laul suurest härjast ja tema tapmisest, milles võib ka näha sellist jällegi rahvusvaheliselt tuntud mingisuguse antagonistlikud ürgeluka surmamist siis mõne silmatorkava kultuur kangelase poolt. Et kõik need sellelaadsed süžeed on mingil määral olemas ka eesti regilauludes. Tõsi, nad on väga üksjagu palju muutunud, nad on muutunud väga lüürilisteks, neis on seda eepiliste jutustavat osist vahepealsete aastasadadega silmatorkavalt vähemaks jäänud, aga nagu ma ütlesin, kes oskab asjale selle pilguga vaadata, see tunneb selle vana müüdiselt seest ikka ära. Võib-olla see soorollide või sooliste vaatenurkade probleem kerkib ka nüüd loomuldasa üles, regilaulude puhul kasvõi jätkuna siin nüüd räägitule mainisin, et tõepoolest Need regilaulud, mis on meile tänapäeval teada ja neid on meile väga palju teada, aga aga nad pärinevad suhteliselt kitsast ajaperioodist. Ajast võib olla. Meil hakkas siis intensiivne süstemaatiline rahvaluule kogumine mis teadaolevalt siis sai alguse, ütleme, 19. sajandi teisest poolest, et see aukartust äratav, üles talletatud regilaulude hulk on pärit kõik meil siiski sellest ajast, mis seal üsna hiline aeg ja suhteliselt väike aeg võrreldes selle mitme 1000 aasta pikkuse regilaulu enda olemasolu looga ja selle üles talletatud materjali põhjal võib väita, on väidetud, et eesti regilaulud on väga feminiinsed, väga naiselikud. On tõesti sedapidi vaadates tõsi, sest iseäranis viimastel aastasadadel on lauljad ennekõike olnud naised ja see tekitab küsimuse, et kas siis mehed ei ole üldse laulnud regilaule või kas üldse on olemas olnud selliseid regilaule mis vaatavad maailmale ja maailma asjadele? Ütleme siis mehe aspektist sest tee, mis tahad vähemasti vanal ajal, vanas maailmas on mehed ja naised elanud mingis mõttes oma maailmades peegeldanud maailma reaalsust ja maailma paradokse läbi omasooliste Prismade noh, eriti 20. sajandil siis levis arvamus ja ka folkloristide seas, et ilmselt see eesti rahva laulongi oma ürgalgusest peale selline leplik naiselik seal puuduvad silmatorkavad eepilised, kangelaseepilised sõjakad süžeed ja siit omakorda siis järeldati, et eesti rahvas on üks selline armas ja rahulik rahvas, kes on elanud oma vaikset väikest elu ja katsunud ikka heaga läbi saada. Et mina kipun arvama, et see on natukene soovkujutelm ja natukene forsseeritult üle pingutatud näha tahtmine. Kui me midagi sellist usuks või väidaks, siis me peaksime tõesti ütleme, et jah, Eesti rahvas on tõesti üks unikaalne äralik, äravalitud rahvas maailma teiste rahvaste seas kelle kultuuriprisma on siis just nüüd nii selline, nii patsifistlik naiselik. Miks siis eesti regilaulud on sellised naiselikud? Noh, vastus on selles samas eelpool välja toodud seisukohas juba, et regilaulude laulmine oli konkreetne, konkreetsete olukordade situatsioonidega seotud ja ütleme, et viimase aastatuhande ajalugu on eesti mees skulptuurid olnud selline ebasoodne. See nüüd mehed laulaksid, selliseid meeste laule selleks on alati vaja ütleme siis meestel ruumi seda teha. Olukord on vaja funktsioone, selliseid maskuliinsus sordilaule laulda ja siin võib nüüd võrdluseks tuua mõne jällegi teise kultuuri ja kultuuriruumi, kus selline maskuliinne laulmine on paremini säilinud. Kui me räägime sellisest regi või runolaulumaailmas, siis hea näide on siin kindlasti karja alal, kus olid suured metsad ja mehed said käia kogu aeg tänapäevani välja, jahiretkedel näiteks elada oma meeste maailmas ja hoida elus siis selliseid meestelaule laulda, jumalustest, laulda hingelastest. Laulud Karjalas moodustasid selliseid eepilised tsükleid kindlate tegelaste ümber ja kui need laulud siis kusagil 19. sajandil sellest alates üles kirjutati, siis saigi sellest kokku karjalasoome eepos Kalevala, mida peetakse üsna rahvaluulelähedaseks eepos, eks erinevalt siis eesti rahvuseeposest Kalevipoeg, mis on ka just nagu kangelase ümber koondunud lõpus aga kust sellist regi laululist algmaterjali on väga vähe põhjust siis lihtsalt selles, et Kreutzwald ei leidnud kusagilt eestist laule kalevipojast ja ta pidi seetõttu kalevipoja ise looma ennekõike siis muistendite põhjal folkloor sete proosažanride põhjal, kus siis lood kalevipojast olid küll olemas, aga, aga jah, mitte siis regilaulude kujul ja Kreutzwald ise siis valas nad nii-öelda regilaulu moodi värssi. Aga jah, tõepoolest Eestis on küll metsasid, aga Eesti ajalugu on läinud sellisena, et alates sellest ajast, kui siis Eestimaa tule ja mõõgaga ära vallutati, läks kohalik poliitiline, ütleme sõjalis-poliitiline otsustusõigus mõne aastasajaga järk-järgult siis võõra ülikonna kätte. On ju teada, et relvakandmisõigus kadus maarahval hiljemalt kusagilt Jüriöö ülestõusust mõisnikud keelasid jahipidamise metsades, talupoegadel ja nii edasi, nii edasi. See kõik tähendab seda, et mees, kultuur kaotas mingi ajaperioodil olulise osa oma loomulikust pinnast. Ja siit ongi ootuspärane, miks siis ka vastavad laulud on kadunud või, või sellise naiseliku joone juurde võtnud? Aga mida siis mehed tegid, kui nad enam ei laulnud, kui neil ei olnud seda ruumi? Jah, tõepoolest, sellises klassikalises teooriuslikus mõisa korras surutise meeste ja naiste maailm vägivaldselt üsna sellisesse ühte ruumi kokku ja see on just see põllundus ja karjandus, eks ole. Et see kütti kultuuri osa järjest vähenes või rääkimata siis sõdalase kultuuri osast, eks ole. Kui kaob selline poliitiline iseseisvus, siis kaob ka võimalus laulda sõjalaule, näiteks, eks ole. Jällegi vanematest ajalooallikatest on teada, et tõenäoliselt Rootsi randa rüüstanud härrased või, või muudki eestlased on laulnud ka sõjalaule. Igal juhul nad on laulnud olukordades, mis eeldab sedasorti laulude laulmist. Aga jällegi, meil ei ole arhiivimaterjalides erilisi ülestähendusi hilisest ajast, sedasorti lauludest. Ja selles mõttes selline müüt patriarhaalsest talupojaühiskonnast. Selline väide on mõnes mõttes vähemasti Eesti kultuuriruumis ka mingil määral kahtluse alla seatav. Võib-olla jah, tõepoolest oma perekonna piires selline maskuliinne diktaat domineeris aga laiemas Eesti kultuuriruumis mulle endale küll tundub, et sellise vanema kultuuri edasikandmine on eelnevast lähtuvalt siis nihkuvad naiste kätesse ja omandanud siis vastava kuju. Miks ma julgen seda kõike väita? Ta on jällegi selline tekstuaalne arheoloogia töö, mida ma ise olen teinud. Minu arvates leidub selliseid regilaule selliseid lirva eetilisi regilaule mida siis teatud nurga alt vaadeldes võiks pidada tunnistusteks või, või jälgedeks Rudimentideks kunagisest maskuliinsus, tee pikast siin Mailgi noh, võib-olla kõige Parem klassikalisem näide ongi selline hästi tuntud regilaul venna sõjalugu, mis kõneleb sellest, et saabuvad, saabub sõtta kutse, keegi peab sõtta minema. Perekond otsustab, et sõttamineja peab olema siis vend või noorem vend. End valmistatakse sõtta minekuks pereliikmete poolt ema, isa venna poolt. Sellest regilaulust on pärit muuhulgas ka tuntud read. Ära sõida sõja ette, ära hoia sõja taha ja esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad, et mis on siis Kreutzwaldi vahendusel jõudnud ka Kalevipoega ja mida ka kõik eestlased seetõttu teavad, see on nüüd üks neid väheseid regilaule, mis on Kalevipojas ka kajastust leidnud. Jah, et siis vend valmistatakse sõtta, ta läheb sõtta Ta. Ja ilmsesti ta siis järgib neid õpetusi ja ja ta tuleb sõjast tagasi elusana. Ja kui ta on sõjast tagasi koju jõudnud, siis ei tunta teda enam ära. Isa ei tunne teda ära, ema ei tunne, härra vend ei tunne ära, lõpuks õde tunneb ta ära ilmselt siis oma kohutud kinnastest või mingist muust enda poolt kaasa antud asjast vennale sõtta saatmisel. Ja nii see laul lõpeb, võib veel põgusalt laulu lõpus võib olla meenutada sõjakoledusi, et see ongi selline hügro eepiline laul kus tegelikult mingisugust kangela seebikat ja eriti üldse pole, kus ei räägita suurtest tegudest sõjas vennast kangelasest, pigem jälle vastupidi, ta on see mees, kes oma ei saa nüüd öelda, et nahka hoiab, aga igal juhul selles laulus ei pöörata tähelepanu niivõrd kangelastegudele, kuivõrd koju tagasijõudmisel, ütleme siis nii. Üksi üksi, et sealt suitsu siis ja leiva ja leiba satutakse, pakku kattuv maalitakse, kes need, no kes mees Taaniel? Viis A või B kas läbi saab? Või b ja vesi? Ja vesi või kõige noorem vend Quayle noorem ei saa? Ei, ei, ei. Ja siin nii, ja me siin kõige noorem meeste, kõige noorem Et no läks sauna Et no ma läheks alla, õpeta minu Minu hella venna kui. Kui sina sina. Sina sõidad ja ja sai ta jaajaa. No ja kes? Need need kaks Tapetakse ta tapetakse. Toole. Kooli sisse ei too, oli siis Jazda, aga siis ei saa see saiteesida ukse. Tuule ei saa tunne poega, tuule, tunne, poega, küüva rattakinnastest. Kinnastes, Aadu, lasta saabastest taadu lasta, haavates ta ei saa tuuli, ei poega, ei saa tooli, ei tulnd. Poega, pööras mees, võõras, hobune. Hobune, veerand kinda, põeracy, põelad, kirjat, kinnastes. Sõitis sõitis ukse, tuule ematunne poega tuuleema, tunne poegagi Rostov-kinnastest kübaras kinnasteta saadu, lasta saabastest tuulata saabastest natuuri, poega, tooli, ema, poega, võõras, võõras hobune, koera, hobune, hitta. Sõiti ukselaud sõitis ukse tuule õõdee, tunne vend autole, venda ratav kinnastest kögarata, kinnasteta, tuulastauto vastes saada hoolas saabastest tuuliku tonni. Too oli kohe tonni. Soova hobune AHV. Vaagida São maagid oma kirjakinnasteta hoomagi kinnastest. Hakkas ta veel auto küüsi hakata, vennal liisima. Sõjas naene, armas kasson sõjas naene, armas naene, armas kullakallis naine, armas kullakallis. Oh minu armas. Oh, minu armas, et me ei ole sööjas naene ja nüüd ma ei ole sõjas naer, armas naene armaskul. Naine kullakallis ja armas paljas. Saarmas haljas Ta staabee sõjas kaotes pääsla ja staapi. Stop DC kärki. Jaos meeste terda nõnda. Kui ta jah, meie, Jaoks meeste also ja meeste väidab, kui on tootometa kui also Sammeta tarnaca sooja aus mees. Ja mees kui on. Seal hoida oi-oi nalja. Ühtepidi see on nüüd see eelpool väljatoodud näide väitest, et Eesti rahvalaulud on sellised rahumeelsed ebasõjakad, aga jällegi, kui nüüd teistpidi seda laulu lähemalt uurida, siis võib täitsa silmnähtavalt välja tuua, et tegemist on jällegi ühe väga vana ja ka rahvusvaheliselt tuntud süžeega, mille kõige klassikalisem kajastus tõenäoliselt on või ütleme, rahvusvaheliselt kõige tuntum kajastus tuleb meie antiikeeposes odüsseia mis räägibki ühest sõtta läinud mehest Odüsseus, sest eks ole, kes on tagasiteel Trooja sõjast, kelle teekond venib teatud põhjustel koju jõudmisel ja kes siis, kui ta koju jõuab, maskeerib ennast ümber, et kontrollida oma lähikondlaste lojaalsust, sest vahepeal on tema õukonnas aset leidnud siis igasugused muud sündmused. Ja sellised naasmis lood on tuntud ka muude rahvaste rahvaluules, laulurepertuaari idesse juturepertuaaris ja on täitsa põhjendatud, see arvamus on, et see venna sõjalugu ei ole ka midagi muud kui hästi naiselikult ümber töötatud. Jällegi mõne viimase aastasaja jooksul tõenäoliselt mis see müüt või ütleme, lugulaul ja eks siin jälle kerkib nüüd see küsimus võib-olla, et kes siis kellelt on laenanud ja, ja on ka kirjutatud uurimusi sellest venna sõjaloost, mis siis väidavad, et just nagu oleks see venna sõjalugu rännanud meile kuskilt Ida-Slaavi stepialadelt näiteks. Või noh, sellised sellised oletused ja teooriad on olemas, aga mina paigutaksin isiklikult selle venna sõjaloo lähtekoha ikkagi märksa varasemasse aega, pigem sellisesse müüdilisse mõtlemisse. Müütiline mõtlemine on jällegi midagi sellist, palju universaalsemat kui üks või teine kaasaegne rahvuspiir. Et kui me oletame, et see venna sõjalugu tegelikult algselt ei olegi olnud võib-olla nii väga eepiline lugulaul, kuivõrd näiteks täiskasvanuks saamise müüt, ütleme siis nii, eks ole, et lugu sellest, kuidas nooruk läheb initsiatsiooniriituse käigus mõtteliselt teise ilma teadmisi saama ja siis tuleb muutunud staatusest tagasi näiteks juba siis täiskasvanumaailmaliikmena siis tunneme ära, et tegemist on mingisuguse jällegi arhailistele inimühiskondadele väga universaalse nähtusega. Ja mine tea, võib-olla see venna sõjalugu, kui, siis ei ole midagi muud, kui jällegi üks tunnistus ühe ürgmüüdi olemasolust juba väga vanast ajast muuhulgas siis ka tänase Eesti regilaulude repertuaaris. Mida annab uurijale selline tagamaade ja motiivide otsimine? See ei ole ju eriti kerge, sellepärast et seda otsest sidet selle maailmaga meil enam ei ole. Noh, eks see annabki vastuseid nendele vähemasti mõningaid inimesi huvitavatele küsimustele, et miks inimene on või mis inimene on või või milline on meie mõtlemise ja ajalugu või mõtlemise lugu üldse või kust me tuleme ja kuidas tulema, sest et noh tõepoolest ka regilaule saaks uurida, kui lihtsalt poeetilise ilutekste või, või rahvalikku naiivsuse kajastusi või kuidas iganes me neid ka ei nimeta, aga minu jaoks rahvaluule uurimise huvitavaks pigem just see, et meil on süüvides rahvaluulesse võimalus näha meie esivanemate mõtlemisviise arusaamu maailma seleta, mis võimalusi ja nii edasi ja nii edasi, mida me enda puhul enam sel moel jälgida ei saa. Mida meil kaasaegsest maailmast on väga raske või lausa võimatu ära tuua või välja tuua ja ära näha, eks ole. Ja ütleme siis rahvaluule, eriti vanema rahvaluule ja kahtlemata regilaul on jälg vanemast rahvaluulest selle võimalus kogu eesti kultuurile. Just selles, et siin me saame teha selliseid rekonstruktsioone, väita midagi, ütleme siis Eesti rahvaga mitme aastatuhande vanusest, ajaloost, vaimsest ajaloost, sest sa kirjutatud faktide ajalugu on ju üsna üsna hiline ja meile kõigile tuttav, aga millel on osatud palju vähem tähelepanu pöörata, see mentaalne ajalugu, mis ei tule nii väga välja selles tavalises mõttes ajalookirjandusest või või asjade ajaloost, mis tuleb just paremini välja siis sellisest vaimu, varaloost ja rahvaluule on meie vaimukajastus. Regilaul elab praegu teatavasti sellist teist elu ta on uuesti ringluses, uuesti kasutuses, tehakse ümbertöötlusi vanadest helisalvestistes. Kas on sinu arvates võimalik tekitada selline uus regilaulu traditsiooni järjepidevus vanemalt lapsele? Jah, see on väga oluline ja huvitav küsimus. Ja ega ma ei oska nüüd õiget ja, või ei vastust anda. Või ütleme nii, et jah, see on kindlasti võimalik. Kui sellel laulmisel on mingisugust kõlapinda, kui ma lähen, peab oluliseks, et ta millegipärast laulab just näiteks regilaule lapsele, et mingisuguseid muid laule, ütleme siis nii. Iga asi on ju elus siis, kui tal on eluline põhjendus olemas. Rahvaluulega regilaul on elus või oli elus ennekõike siis, kui ta oli eluga seotud. Nagu ma ütlesin, tänapäeva laulmise pind või põhjendus või tagama kipub ikka ahenema sinna kommertsskulptuuri. Aga mulle isiklikult muidugi väga meeldiks, kui minu pärast siis eesti emad annaksid Eesti lastele edasi emakeelset mitte ainult laulukultuuri, vaid ka seeläbi mõte ja mõtlemiskultuuri, aga isad siis mehed jäävad, siis võtavad kitarrid kätte, teevad regiroki. Kas selline turismindus ja elitaarne kultuur, mis rahvakultuuri paratamatult mõjutab kui, kui palju see tegelikult siiski mõõtude, kuhu sa seda regilaule ja rahvakultuuri suunab? Noh, üks koht, kuhu ta kindlasti suunab, on ikka see kommertsmaaelu, lõppeks saab ka jube skulptuuri müüma hakata, eks ole, ja ja rahvariided selga tõmmata ja turistidele poolteist tundi raha eest sellist pakas uhab teha. Ma arvan, et see on, see on üks muuhulgas ka regi laulunis mitmel pool Eestis ka tänapäeval, kaasa arvatud nendes kohtades, kus ta elusana on säilinud ja ma ei tea, kas need kahetsuse või loomuliku protsessi tulemusena tuleb möönda, et sinna kanti tüürib Reigi laulmine Setumaal. Seal on ta Kihnu saarel näiteks. Ma arvan, midagi sellist toimub ka võib-olla Eesti vabaõhumuuseumis ja nii edasi ja nii edasi. Aga jah, huvitav on just see tõesti või siis näiteks eestlane kellel on ju kindlasti ikkagi parem ja lihtsam ligipääs sellele regilaulule kui mis tahes muul maailmarahval, kui ta ise, nagu leiab mingisuguse iva selles, et et seda regilaulu taasesitada või taas viideldav idas lahulda või või kasvõi võtta mõni regilauluantoloogia ja lugeda mõtiskleda mis tahes mõtteid selle asja üle. Et see, see mõtestamise tegevus on see, mis annab ka vana folkloori-le uue elu ja uue põhjuse ja põhjendatuse. Aga see ripub tõesti ainult meis endis kinni ja ja öelda, et näiteks mina peaks mingit õnnistust või õpetussõnu juurde andma, oleks natukene liiast. See on, ma arvan, meie kõigi kui kultuurikandjate kohustus. Vabadus, õnn, rõõm. Võib siis kokkuvõtteks öelda, et regilaul elab siiski poja. Ta on olemas ja teda kuuleb. Ja oma uutes kuudes järjest rohkem, arvan ma. Selline oli siis varavedaja viies saade. Saates oli külas folklorist Madis Arukask ja teemaks regilaul. Saadet saab kommenteerida klassikaraadio koduleheküljel foorumis ja aadressil varavedaja ät R punkt ee. Mina olen Ave Tupits, aitäh kuulamast. Kohtumiseni.