Tere hea raadiokuulaja eetris on varavedaja kuuessuale. Tänaseks teemaks on rahvamuusika ja selle üle olen kutsunud stuudiosse arutlema järgmised saatekülalised. Esiteks etnomusikolooge Taivo Särg ja muusikute poolelt Aleksander Sünter, tere tulemast. Tere. Mina olen Ave Tupits. Üks lihtsamaid viise oma või võõra kultuuri tundmaõppimiseks on kuulata selle kultuuriruumi rahvamuusikat, näiteks mida võib siis pidada omamoodi visiitkaardiks või teejuhiks. Ma lugesin enne tänast saadet erinevalt Eesti rahvamuusika, CD-plaatide tootetekste ja kirjutasin üles järgmised väljendid. Tuhandete aastate vanused juurte poole pöördumine, teistmoodi helimaailm, kaasaegne rahvalaul, maailmapildi ja mälu kandja, suuresti kadunud. Uus lähenemine. Vanad lood on arenenud, on taaselustatud, on tuttav ajatult värske. Meie oleme uued. Need märksõnad iseloomustavad seda, kuidas erinevad esitajad on nende kuulaja jaoks Eesti rahvamuusika lahti seletanud. Ja see loetelu ei olegi, tähendab, aga mina näen siin viiteid kadunud vanale ja uuesti leid. Tule. Ja minu esimene küsimus teile olekski, et milline on Eesti kultuuriruumi rahvamuusika. Kas on vana traditsiooni jätk või uue algus? Ma arvan, et ta on selline jätkuv kogu aeg elav igas situatsioonis aga ta saab minna selliste trepiastmetel samm-sammult, et ühest küljest ta ei saa tühjalt kohalt tekkida kui uus nähtus. Ja ta ei saa ka jätkuvalt olla üks ja sama vana sest maailm areneb oma rada. Ja võib-olla kas seda võiks öelda nii, et ta on uus, mis püüdleb ana poole ja püüab sellega kaasa tõmmata ka meie maailmakäsitlus üldse. Et me märkaksime taas neid märke, mis meie esivanemaid on igapäevaelus kogu aeg saatnud. Et võib-olla ei ole see vana sealjuures kõige parem määratlus. Sest vana ka meil võib olla pigem seonduvad mingid sellised pisut negatiivsed assotsiatsioonid kui, kui, et vanaga seostuks meil selline mingi igipõline tarkus. Et noh, sellel on omad kultuurilised põhjused, miks see nii on. Et kui keegi inimene on vana, siis me ei seosta seda kui sellise hallipäise targaga, vaid pigem mingite muude assotsiatsioonide ka. Et võib olla rahvamuusika juures ongi pigem selline hallipäine tarkus mis on selles sees ja see tuleneb sellest, et lihtsalt on arenenud niivõrd pika ajastu jooksul. Ja selle ajastu jooksul, kus kultuuriliselt puhtmajanduslikult inimestel ei olnud võimalik elada tulevaste põlvkondade elukeskkonna arvelt nii nagu me seda tänases päevas teeme, kasutades rõõmsasti, igasuguseid fossiilkütuseid ja nii edasi. Ja selle tõttu sadade või aastatuhandete jooksul kujunesid välja mudelid mis olid tasakaalus keskkonnaga. Ja nüüd tänasest päevas ka rahvamuusika kaudu tahaks teadvustada ja aktualiseerida uuesti neid mudeleid, neid märke, mis ümbritsesid meie esivanemaid ja taas juhtida selle juurde, et täpselt sama nauditav võib olla elu traditsiooniliste mudelite keskel. Kui selliste tänase päeva mugavuste keskel Minu arvates ka tänapäeva rahvamuusika on üsna elav arvestades seda mõistete ja seletusi kirevust, mis oli nende plaatide saatetekstides, nende soode tekstide järgi püüda järeldada, mis eesti rahvamuusika on siis pilt tuleb küllalt mitmekesine ja tegelikult see pilt tuleb ka mitmekesisem veelgi, kui need plaadid kõik üle kuulates, sest seal on seda, teist või kolmandat ja selles mõttes on see hea märk, sest need asjad, mis seal elavad, nendel ei ole nii selgeid piire või väga kindlalt välja kujunenud voorumenud, nagu otsivad oma vorme ja kujusid ja sellepärast otsitakse ka mõisteid ja sõnu, millega seda väljendada. Tänapäeva rahvamuusika nagu eluga tihedalt seotud, elav ja liikuv ja nagu võib-olla otsib just seda, mida Sass ütles, otsib kuidas ennast oma rahvuslikust ja oma muusikat, et väljendada tänapäevas, sest see, mida me mõtleme nüüd nagu Eesti rahvamuusika põhiosal või seal rahvuslik põhituumik on välja kujunenud pika Aja jooksul, kui eestlased elasid kooskõlas loodusega hoopis teistsuguses maailmas ei põle, kui meie praegu. Ja kuidas need seda muusikat kohandada tänapäeva maailma tänapäeva muusika tänapäeva mitmesuguste nii esteetiliste kui ideoloogiliste tõekspidamistega siis on küllalt suur probleem ja see muusikakirevus kajastab ehteid, otsinguid ja katsetusi. Ja ega tänapäeva inimene ei ole ju ka selline ühesugune, et me nüüd ütleme, et tänapäeva noor või vanainimene on selline, tal on niisugune muusika, tänapäeva ühiskonnas on samuti erinevaid eluviisi erinevaid mõtteviise. Ja nad kõik võib-olla näevad ja teevad rahvamuusikat oma seisukohalt ja selle võrra, see muusika ise ja see, mida tema kohta räägitakse ja mõeldakse, on natuke erinev. Sa juba mainisid sellist kirjusust ja ma tooksin siia juurde kohe terminoloogia kirjususe. Näiteks Krista Sildoja ütleb 10. märtsi Maalehe lisas targu talita, et rahvamuusikaks oleks õigem nimetada seda, mida noored õpivad, kas siis otse vanematelt või vanavanematelt ja pärimusmuusikaks seda, mida noored praegu enda jaoks avastavad. Ja siia kõrvale ma tooksin veel mõisted folkmuusika, etnomuusika ja traditsiooniline muusika. Ja lisaks veel näiteks folkrokk etnodžäss. Kas need nimetused viitavadki erinevatele asjadele, erinevatele muusikatele või lihtsalt heal lapsel mitu nime? Võib-olla üldse selliste nimetamisega seoses tahaks juhtida tähelepanu sellele, et ei maksa ennast sellisest nimetamisest ja klassifitseerimisest ülearu ära lasta väsitada sest see on teema, millega võib väga süvitsi ja energiat ja aeganõudvalt tegeleda ilmad mingite lõplike lahendusteni jõuakski, sest areneb dünaamiliselt. Et võib-olla üks selline võrdlus, mida semiootikaloengus tõi Mihhail Lotman teaduse ja mudelite arenguga seoses, et kui kunagi avastati, et on selline Tom'i planetaarne mudel, et on tuum ja selle ümber tiirlevad elektronid siis see oli meeletu arenguhüpe, pea tõi kaasa erinevates teadustes hakati Mendelejevi tabeliga tegelema ja kõigest sellest lähtudes tekkis meeletu areng teaduses kuni selleni, kus selle arengu tulemusena avastati, et tegelikult see mudel ei pea paika. Et me võime ka tinglikult rääkida mingist tuumast ja elektronidest, pigem on tegemist erinevate väljadega, mis 11 mõjustavad rahvamuusikas on. Samamoodi võib muusikas, et kui meil ühel hetkel tundub vajalikke asju kuidagi klassifitseerida ja nimetada palun väga, teeme seda. Aga ärme jääme sellesse kinni ja et mõtlema, et nüüd me oleme asjad sahtlitesse panud ja nii ta on ja nii ta peabki olema ja jääma laseme asjadel areneda ja kui järgmises kultuurisituatsioonis need mõisted enam ei rahulda meie vajadusi, ehk siis tuleb nad ringi vaadata. Ja ma lisaks omalt poolt veel seda, mitte ainult rahvamuusika või pärimusmuusika või kõik need teised mõisted ei ole nii-öelda suhtelise tähendusega, vaid mõisted üldse sõltuvad ju sellest, kes neid kasutab ja mille jaoks niisamuti sõna muusika ei ole näiteks üle maailma üheselt mõistetav vaid muusika on see, mida mingisugusesse skulptuuris muusikaks peetakse. Näiteks mis puutub eesti vanadesse loitsudesse, siis nende kasutajate nimetanud loitse muusikaks, vaid neid nimetati kas lugemiseks, ütlemiseks või lausumiseks. Aga tänapäeva teadlased siiski liigitavad loitsud muusika hulka, kuna seal kasutatakse hääle korraldamiseks muusikale omaseid vahendeid ja sõnamuusikat. Eesti keeles tulid siia kuskil 19. sajandi lõpul seoses Eesti kultuuri ja teaduse edenemisega siis arenes ka eesti keele, toodi siia palju uusi mõisteid, mis oli tuntud Euroopa teaduses ja kultuuris. Ja täpselt samuti rahvamuusika laenati eesti keelde. Kui eesti keel oleks noorenenud, võib olla vähemate mõjutustega, võib niimoodi kujutleda, siis võib-olla oleks neil hoopis teistsugused ja sõnad ja terminid ja võib-olla ei olekski tekkinud üldse üldmõistet, mis oleks ühendanud laulu ja pillimängu nii nagu see oli 19. sajandil, kus neid peeti lahus ja ei ühendatud ühise mõiste alla. Muusika. Millisena teie näete tänapäevast eesti rahvamuusikat? Mis teie jaoks on, mis see teile annab? Mina oma tegevuses olen püüdnud rahvamuusikat piiritleda mitte niivõrd sellistest välistest tunnustest lähtuvalt, kuivõrd funktsioonist lähtuvalt. Et kui ta puudutab seda lauljat ennast kui ta aitab sellel lauljal pillimängijal leida ühist keelt või mõjutada ümbritsevat keskkonda, et siis ta juba hakkab rahvamuusikaks saama. Kui ta kasutab sellist keelt, mis on traditsiooniliselt ümbritsevatele mõistetav. Ja kui ta puudutab ka meie seda identiteedi osa, mille kaudu me tunneme et kes me oleme, millise paikkonnaga seotud oleme, millise kultuuritaustaga ajalooga seotud olema. Kui me tunneme ka selle oma ja just meile omase, et siis ta juba hakkab sinna rahvamuusikaga valdkonda saama, aga, aga võib-olla seda ei pruugi üldse rahvamuusikaks nimetada. Tihtilugu olen olnud selle probleemi ees, kus räägitakse rahvamuusikast ja ja siis ühel hetkel diskussioonis avastan, et tegelikult võib-olla oleks lihtsam kui see, mida ma pean rahvamuusikaks. Kui ma nimetaks seda rahvamuusikaks, et võib-olla oleks sellist arusaamatust vähem, sest nad on natuke võib-olla erineva märgisüsteemi mõisted. Rahvamuusikana enamasti ikkagi lähtutakse mingitest vormilistest printsiipidest lähtudes. Aga kui sellest on kellelegi abi, miks mitte. Aga mina ei pea seda vormilist poolt nii oluliseks kui seda funktsiooni, mida ta täidab inimese juures. Ja minu jaoks on nii-öelda rahvamuusika selline ideaal, kuhu võiks suunduda see, et, et kuidas muusikast saaks hingamine. Et ta oleks inimese olemise loomulik osa. Noh, võtame kasvõi eeskujuks väikesed lapsed, kelle jaoks on niivõrd loomulik tekitada koha peal laule ja ennast selle kaudu väga mõnusalt tunda. Et miks ei väiks muusik ka olla, aga täiskasvanumate olemise osa Minu kujutluses rahvamuusika tähendab ka eelkõige musitseerimise vabadust, see tähendab, et, et inimene ei ole seotud normide ega kohustustega ega kasumit kujutlusega sellest, et keegi hindab tegevust selles mõttes, kui ma pean rahvamuusikat määratlema, nagu sageli ette tuleb siis ma ütlen, et kui teda üldse kuidagi määratleda, siis ta võiks olla muusika, mis ei ole professionaalne muusika selles mõttes, et ta ei ole inimeste ametialane kutseline kohustuslik tegevus, millega nad teenivad elatist ja mis seetõttu allub ka küllalt rangele hindamisele, mille järele valvab kriitikute armee. Kas inimesel on õigus sellise muusikategemise eest raha võtta ja teiste inimeste aega kulutada, nagu kutselised muusikud teevad vaid see on mingisugune muusika, mida tehakse iseenda jaoks oma lähedaste inimeste jaoks, kes tahaksid seda kuulata kõigi jaoks, kellele see meeldib, aga samal ajal ei ole keegi seotud mingisuguste institutsioonidega mingisuguste lepingutega ja nõudmistega. Täpselt. Samuti ei ole võib-olla kõige õigem koht rahvamuusika tegemiseks suure publiku ees suurtel üritustel, kuigi seda võitu juht, et ta on täiesti mõeldav, terve lauluväljak koos rõõmsalt tantsib ja laulab ja seda võiks pidada rahvamuusikaks. Aga see võib-olla on seotud vähem. Enda näitamiseks ei ole muusika tegemine niivõrd väljapoole kui vürtsimuusika tegemine sissepoole kaasaelamine, mis annab igaühele võimalusse. Ja mulle tundub, et meie ühiskond on muusika suhtes väga kihistanud mingis mõttes, et juba küllalt varases lapsepõlves jaotatakse nalja muusikaliselt andekad inimesed, kellele antakse korralik muusikaline haridus ja teised, kellele vaikselt juba lapsena öeldakse, et sina ei pea viisi, et ole tasa, kui teised lähevad esinema. Selline vahetegemine rahvamuusikas võiks puududa, sest tegelikult kõik inimesed muusikaliselt andekad, kuigi see andekus võib erineda. Et ka need inimesed, kes on vahe, muusikaliselt andekad, tegelikult võiksid arendada oma võimeid ja tunde muusikast rõõmu, sest ma olen veendunud muusika tegemine muusikast, osasaamine on kõikidele emotsionaalselt hingeliselt eluliselt vajalik tegelikult, et see on üks inimese põhivajadustest, millest meil on kuidagi nagu vähe räägitud või vähe aru, saadate. Sa oled rääkinud sellest ka, et kui sa lähed välitöödele ja sa küsid rahvamuusikat kesid laule siis sinu arusaam rahvamuusikast ei lange kokku nende inimeste arusaamadega rahvamuusikast, keda sa käsitled. Kuidas sa selle olukorra lahendada? Ma püüan ikkagi seletada sel juhul kõik võiksime olla ju rahvas tegelikult ja see rahvamuusika, meie kõigi muusika, see arvamus, et meie ei tee rahvamuusikat, Viet, rahvamuusika, mingi väga eriline stiil, mida ainult teatud inimesed valdavad see võib-olla tulebki meie senisest muusikaharidusest üldistest tõekspidamistest muusika midagi erilist ja seda teevad mingisugused teistsugused inimesed või rühmade tavaline inimene, nagu ei suudagi teha sellist muusikat, mis võiks kellelegi huvi pakkuda, et kui on jagatud meil sümfooniline muusika ja võib-olla siis. Ma ei tea kabeli muusikat, siis kuskil on eraldi rahvamuusika veel, millega tegelevad selleks ettenähtud inimesed ja organisatsioonid ja inimesed ei tulegi selle peale, et nad ise võiksid teha rahvamuusikat, nii et nemad ongi rahvas. Aga mis on siis see õige rahvamuusika, mida peetakse rahvamuusikaks? See õige rahvamuusika tuntud mulle selles mõttes ka väga hirmus termin, et see on jällegi seotud mingisuguse normeerimise ja kontrollimisega, et kuskil on institutsioon, kes ütleb, mis on õige ja vale rahvamuusika ja sellepärast mulle tundub, et sellised väljendid võiksid rahvamuusika juurest kindlasti puuduta. Õige on ikka see rahvamuusika, mis inimene ise ära tunned. Tahab teha ja oma rahvamuusikaks pikate. Aga miks need terminid ikka kipuvad sinna muusika juurde tulema. Kas on üldinimlik vajadus kategoriseerida, panna nimesid sildistada, jagada? Võib-olla see on rohkem seotud sellega, et korraldatakse igasuguseid rahvamuusikaüritusi ja selleks on vaja välja valida, kes sellest osa võtavad või mitte, võib-olla selleks on ka tihti mingid ideoloogilised põhjused. Rahvuslik ideoloogia on väga tugevasti mõjutanud ka eesti rahvamuusika tegemist, sest meil on ju tegelikult dissäilitada oma rahvuslikku omapära. Ja tänu sellele ikkagi tõstetakse rahvamuusikast. Teatud tunnus ei esine ja teatud piirini, see on hea, sest on asju, mida me kindlasti peame meeles pidama. Aga on hetkel, kust see võib osutada. Kommitsevaks on väga raske ütelda, kust see kuldne tee käib. Eks õigeks ja valeks pidamine on kultuuris selline loomulik asjade käiguosa. Kui nüüd tulla tagasi selle aatomituuma ja aatomi ehituse juurde, siis selles protsessis oli täpselt samamoodi täiesti loomulik, et Ühed, kes tegid õiget teadust sest nad lähtusid õigetest alustest, mis elavad paarisaja aasta pärast, selgus, et need alused ei ole õiged. Aga kui ei oleks olnud neid nii-öelda õige teaduse tegijaid, ei oleks saanud selle peale kasvada võib-olla järgmist koolkonda, kes leidis, et see oli nüüd pisut nagu mööda pandud selle mudeliga et see on täiesti loomulik osa, et rahvamuusikas samamoodi. See, et on selline normeerimine ja defineerimine, klassifitseerimine, no küllap see on ühes eluetapis täiesti loomulik vajadus. Sest kultuur, onju alates sellistest boonustest koosnev, ühel hetkel on perifeeria olulisem, teisel hetkel tuum olulisem ja nad omavahel vahetuvad. Et see on täiesti loomulik nähtus ja, ja kui kellelgi on tema tegevust ja otsuseid lihtsustab see, kui on olemas selged kriteeriumid. Palun väga, kui see kellegi teise jaoks on takistuseks, ärgu lasku ennast siis sellest segada. Et lõpuks on ikkagi inimese sisetunne, mis ütleb, mida ta peaks tegema ja mida mitte, kuidas oma hetke ressursse ja energiat, et kasutada. Ja kui keegi on kimbatuses, et ta ei tea, millist otsust ja kuidas iseennast rakendada enne, kui tal ei ole selgeid definitsioone või klassifikatsiooni ees. Kui ta leiab enda jaoks sobiva klassifikatsiooni ja saab siis anda Energiat rakendada väga hea. Kui kedagi teist just need hakkavad takistama, ärgu siis lasku ennast segada. Nendest kultuur on nii mitme kesine oma erinevate mudelite poolest, mis kogu aeg koos 11 mõjutades toimivad, et las ta toimib oma mitmekesisuses ja katsume teha seda, mida meie süda õigeks peab. Ma arvan, et olemegi ära teeninud selle, et me läheme selle juurde, mida seda õigeks peab ja kuulame ühe pala muusikat. Äkki sa juhatad muusikapala sisse? Võib-olla võiks selleks muusikapalaks olla Jaak Tuksamilt laul Meil on elu keset metsa siis näide sellest, et Tukson, kes aastaid metsavahina omaette looduses elas milliste loometulemite, ennise, looduse keskkonnas olemine viis et kui ühest küljest ei ole tegemist rahvalauluga, sest me teame, kes on selle autor ja võib-olla ei ole nüüd teksti vormis seal lähtutud ühest ja teisest Vorni aspektist, mida me justkui rahvamuusikale või rahvalaulule omaseks peame siis see sõnum või tunnetus, mis selles loos on, on minu jaoks küll väga oluliselt meie rahvamuusika, rahvalauluga või meie rahvaks olemise või kuna rahvas ise on suhteliselt hiline mõiste kultuuriruumis, siis võib-olla meie loodusega seotud olevaks inimeseks olemine, et see on selles laulus tugevalt sees. Ja kui sa nüüd tekitab selliseid küsimusi ka sellest aspektist, et kas meie kultuur on tõesti arenenud keset metsa või metsapiiridel et, et see on jälle väga hea ja vajalik diskussioon, mida ta võiks edasi arendada, mis on siis olnud see keskkond ega ta, mis on meie maailmapilti, meie keelt, meie maailmatunnetust mõjutanud. Ja kui sellised laulud jõuavad tantsuväljakule Kalevi staadionile, kus tuhanded inimesed selle laulu saatel seda laulu mingis mõttes iseenda jaoks läbi seletades või läbi tunnetades Kalevi staadioniplatsi täidavad. Selles laulus on midagi väga olulist mis on valmis meid puudutama. Ja ei saa öelda, et, et seda alati oleks nendes lauludes, mida me traditsioonidest lähtudes rahva lauludeks peame. Mis kujul või viisil peaks rahvamuusika leidma tee tänapäevaellu. Põhikanalid no üks asi meie ümber on hästi palju igasuguseid festivale, üritusi, teine asi, meil on võimalik rahvamuusikat ka näiteks kõrgkoolis õppida. Ja võib-olla, mis on kõige olulisem, kuidas ta ikkagi nii-öelda isalt pojale või meistrilt sellile edasi kanduks. Et need selles tänases päevas koha leidmise protsessis on nendel erinevatel nähtustel roll. Kui pidada silmas seda eesmärki, mida ma ennem ütlesin, et muusikast saaks hingamine siis selles on peamine roll ikkagi sellisel isa-poja suhtel, ema-tütre suhtel, meistri õpipoisisuhtel, aga festivalid ja haridus, asutused saavad aidata Ta sellele kaasa. Sest et meie ühiskonnas on kujunenud nii, et need on aspektid, millega suuremad inimhulgad kokku puutuvad. Haridussüsteemi läbivad kõik inimesed siis igaüks erineval tasandil või määral. Erinevate festivalide üritustega puutuvad kokku enamus inimesi, raadiot kuulavad enamus inimesi. Et need on kanalid, mida me saaksime ja peaksime kasutama selleks, et sellest muusikast taashingamine saaks. Et sealt need omakorda tekib muidugi see küsimus, et mida me tohime rahvamuusikaga teha? Tohtimine on jälle selline sarnane naiste muidugi nagu see õige ja vale. Aga Tomad jõujooned seal on, et kui on üks festival, siis alati on seal see valikute moment, et kes esineb ja kuidas esineb ja me peame ikkagi seda mingit valikut tegema ja kuidagi seda siis ka nendele esinejatele selgitama või tagasisidena andma, et miks siis nagu üks valiti ja teist ei valitud. Ja samamoodi kuidagi. Head maitset, meediakanalites head maitset, võib-olla selles mõttes, et mitte lähtuda ainult hetke populaarsusest, vaid sellistest kestvamatest väärtustest, mis võib-olla ilmaneid teadvustamata, jääksid hetkel täiesti tahaplaanile. Kuna hetkel on populaarsed just nii ja niisugused muusikalised nähtused et siis me peame neid kestvamaid väärtusi lihtsalt teadvustama. Ja nende kestvate väärtuste teadvustamises on riigil ja haridusasutustel kindel ülesanne. Võib-olla on ju mingis mõttes riik üleüldse eksisteerib selleks, et ressursse ümber jagada selle nimel, et megakestvamalt püsiksime, et kui kõik toimuks nüüd ja praegu, turumajandusest lähtudes tervishoiusüsteemid ja haridussüsteemid ja kõik, nii nagu keegi jõuab maksta, nii ta teenust saab siis ei oleks meie eluiga ilmselt väga pikk. Et sellega seoses peab olema kusagil keegi, kes võtab mingid ressursid ja jaotab nad ümber, pidades silmas pikemaajalisi perspektiive. Ja selle pikemate perspektiivide silmaspidamiseks on siis abiks igasugused institutsioonid ja nii edasi, kus need pikemad perspektiivid püütakse määratleda. Et samamoodi nende haridusasutuste kaudu, et nemad peaksid tegelema sellega, et aktualiseerida neid pikemaid perspektiive, neid väärtusi, mis on meid läbi aegade tänasesse päeva toonud. Ja mis aitaksid neid sajandeid edasi püsida. Kui rääkida rahvamuusikast tänapäeval, siis on oluline vahet teha sellel, mis nüüd muusika, kunsti, mingisugune helide kogu, mida me nimetame rahvamuusikaks ja mis käinud siis tõesti suulise pärimise käigus minevikus, mis meile seostub eestlasega ja eesti rahvamuusikaga on ja siis teiseks tuleks teha rahvamuusikal mida inimesed teevad tõesti vabades olukordades iseenda lõpuks, mõtlemata sellele, missuguses stiilis missuguses vormis see muusika on. Sest inimesed oma rõõmuks võivad teha väga-väga erinevat muusikat, ka niisugust, millel ei ole eesti vanade traditsioonidega rahvuslikkusega mitte mingisugust pistmist. Et kui me nüüd räägime rahvamuusika toomisest väärtustamisest, tavaliselt mõeldakse ikkagi rahvamuusikat kui teatud helide kompleksi teatud tunnustega muusikat, mida saab siis õpitaagossis vanadest kogudest. Meie suurimaid rahvamuusikakogud on praegu Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivis ja osaliselt on siis vanad rahvamuusikastiilid säilinud veel Eesti äärealadel setus ja Kihnus, kus praegu võib neid natuke kuultaja sealt ka soovi korral õppida. Ja kui tänapäeval need õpetada, siis mõteldakse just nende vanade stiilide toomist tänapäeva jalad ei, tekib probleem, et muusika, mis on tekkinud ühes ühiskonnas vastavalt selle vajadustele võib-olla ei vasta nii hästi uutele olukordadele. Näiteks eesti vanem rahvamuusika, eriti regilaul, ei ole kunagi peaaegu olnud kasutusel, nii et ühed tulevad lavale ja hakkavad seda teiste jaoks laulma, vaid see oli tegevus, mis haaras suuremat osa osavõtjat, sest ja olukord, milles lauldi, oli emotsionaalselt pingestatud, sageli lauldi pulmades siis oli kõigi haaranud pulmade meeleolu. Kui võtta sama laulja hakata teda esitama laavalt, siis see võib jääda kuulajatele vähe ütlemaks, kes võib-olla ei teagi, mis olukorras seda esitada ja kui nad ka teavad, ei suuda seda olukorda ette kujutada. See tähendab, et muusikast on jäänud öelgem ainult heli, mis võib olla küllalt tagasihoidlik, samuti vanade rahvalaulude tekstid on murdekeeles, mis tänapäeva inimesele nagu ma olen ise kogenud rahvamuusikat õpetades, mis tänapäeva inimesele tihti arusaamatu ja isegi kui see murdetekst tõlkide kirjakeelde. Ta jääb ka oma sisult sageli vähe ütlemaks, kuna ta ei haaku inimeste konteksti ja teadmistega. Et siiski hakata sedasama muusikat esitama loovalt, siis tegelikult on puudu palju asju, mis omal ajal muutsid selle muusika elavaks. Seetõttu peaks esitamisele alati mõtlema, et millega asendada seda puuduvat konteksti või mida lisada, selleks, et see muusika muutuks emotsionaalselt elavaks. Ja tavaline võte siis tänapäeval on lihtsalt seda muusikat rikastada seda muusikat töödeldes seades, lisades Pille või teisi hääli või öelgem, lisades ka materjali tänapäeva muusikast, mis tänapäeva inimesele on tuttav ja vastuvõetav on. See on üks võimalus ja siis muidugi on olemas teine võimalus, mida suhteliselt vähe kasutatakse tänapäeval. Nimelt et otsida sellest muusikast endast nüansse. Kuidas muuta seda helikeelt huvitavamaks. Tegelikult regilaulus endaski sisaldus väga palju võimalusi nüansseerimiseks viisi tavaliselt kunagi korratud muutumatult ühest reast teise, nagu tänapäeval tihti folklooriansamblid teevad vaid viis varieerus muutus vastavalt tekstile ja tekst impraliseeriti vastavalt olukorrale. Selliseid võtteid tänapäeval kahjuks suhteliselt vähe kasvatatakse. Kui palju särasilmseid noori te näete, et või ka vanu, mitte ainult noori, kes tulevad kas arhiivi kuulama, õppima laule või Viljandisse õppima rahvamuusikat, kui palju neid inimesi on? Kes tunnevad huvi rahvamuusika vastu? Praegu? Neid huvilisi on, nüüd just olid Viljandi kultuuriakadeemias lahtiste uste päev, vaat ja seal oli päris mitmeid noori, kes tahavadki tulla sügisest sinna rahvamuusikat õppima. Ja siinkohal peab tunnustavalt ära märkima selliseid häid tegijaid, kes on iseenda jaoks avastanud need rahvamuusikaväärtused ja, ja selle värvikirevuse selle väljund võimaluste rohkuse. Ja kes on suutnud seda siis noortele edasi anda. Et kas näiteks Krista Sildoja, kes teeb etnomuusikalaagreid noortele enne Viljandi pärimusmuusika festivali, kus ta noored saanud väga tugevat impulssi. Samamoodi Ülle Jantson, kes kunagi alustas üldse selliste pärimusmuusikalaagritega samal ajal kui üldse hakati Viljandi pärimusmuusika festivali korraldama et läbi nende aegade on noored saanud sealt selle kokkupuutenäinud, kuivõrd värvikirev see rahvamuusika süvitsi minnes on. Ja selliseid näiteid võib tuua Eestis palju, kus on seda pisikut edasi antud. Võib-olla seal ongi nüüd väljundi suhtes erinevad võimalused, et kas inimene tarvitab seda iseenda jaoks lihtsalt et igapäevases elus oma kohalikku, mingi kollektiivi ringi jaoks võtab ta selle teie jalge alla, et ta tuleb kõrgkooli seda valdkonda õppima omandama lisaks erinevaid pedagoogilisi teadmisi, oskusi, oma edasine elu pühendada sellele, et, et seda sädet ja meie keskkonna märkamist esivanemate poolt välja kujundatud keele kaudu või selle maailmapildi kaudu. Et seda uutele põlvkondadele edasi anda, seda järjepidevust selle kaudu kanda. Ja selliseid särasilmseid inimesi on näha väga tihti. See tuleneb võib-olla ka sellest, et see säde või see sära, mis on meie esivanemate poolt selles samas geograafilises paikkonnas leitud, avastatud lauluna pillilugudena edasi kantud. Need juured on igasühes mõist olemas. Ja ei saa öelda, et nüüd meie, Viljandi kultuuriakadeemias või keegi kusagil mujal kellel on selline rahvamuusikamonopol. Et inimesed nakatuvad sellest just nii palju, kui me suudame nendele seda väärtust edasi anda ja suudame seda teha just niipalju, kui suurmeelse kulp on, millega seda nendele edasi anda. See on olemas igas inimeses endas, me saame lihtsalt püüda inimestest seda üles. Vaata ta. See on olemas selles keeles, mida me kasutame nendes, märkides, mis selle keele kaudu üldse kujundavad meie maailmapildi. Mida me oleme valmis märkama enda ümber, mida me oleme valmis väärtustama enda ümber. Ja see on igas inimeses olemas. Me saame ainult aidata kaasa koolitades õpetajaid, koolitades, interpreet, kes oskavad nii nakatavalt seda tulisemaid väärtusi tänasesse päeva tuua. Et inimesed leiavad iseendast üles selle sideme. Et jah, see paikkond, kus mina elan, kus on elanud minu vanemad vanavanemad selles paikkonnas, nendes puudes, nendes kivides, selles elurütmis nendes tegevustes on see väärtus, mis aitab minul olla tervik. Sest seda tervikut on aastasadu aastatuhandeid selles keskkonnas lihvitud. Ja sellised tsivilisatsiooni nähtused on tulnud küllalt viimasel ajal, mille kaudu me püüame ennast väga kellelegi teiseks mõelda või kellegi teise sarnaselt väga olla. Et selline kultuuriline evolutsioon on toimunud väga pika aja vältel ja, ja selle juured, mis on väga tugevad Lisaksin veel, et need inimesed, kes tegelevad rohkem ja aktiivsemalt rahvamuusikaga või pärimusmuusikat ja tänapäeval tavaliselt siiski nendel on mingi eelnev muusikaline kogemus või haridus, enne kui nad on hakanud tegema rahvamuusikat põrandat tagasi, korraldasin ühe, küsib võitlus pärimusmuusikaga tegelevate inimeste seas, uurides, mida nad mõtlevad rahvamuusika ja pärimusmuusika all ja muuhulgas küsisin siis andmeid ka nende endi kohta. Ja sealt tuli välja, et suurem osa nendest on ikkagi natukene enne õppinud muusikat kas natuke või palju. Seal oli ikka neid, kellel oli korralik muusikaline haridus, mõni oli lõpetanud muusikaakadeemia vein, muusika oli see keskeriharidust andva kooli ja mõned olid ka sellised, kes ei olnud enne muusikaga tegelenud. Nii et tundub, et inimesel, kellel on kalduvus muusikaga tegeleda, võib jõuda ühel päeval rahvamuusika juurde. Ja nüüd, vaadates teadlase või teadusega tegelevat institutsiooni seisukohalt, ma pean ütlema, et tõesti viimastel aastatel on ilmunud, et nagu uus põlvkond või mitu noort inimest, kes on hakanud, et uurima või õppima rahvamuusikat süvenenult peale, võib-olla tõesti mingit kümneaastast pausi, kui meile tekkisid üldse ei teki rahvamuusikas noori uurijaid siis nüüd on nii, et möödunud kevadel kaitses muusikaakadeemias magistritöö Krista Sildoja, kes on meie osakonnas praegu kõige noorem töötaja. Ja siis üks inimene on Tartu Ülikoolis magistrantuuris. Seal Helen kõmmus, kes praegu on vahetusüliõpilasena Soomes, Tamperes ja tema nüüd Eestis ausalt öeldes, esimene inimene, kes üldse saab kõige pisemagi Havitusse sellisel alal nagu etnomusikolooge ja mis on Eestis suhteliselt uus uurimisala ja Eestis seni töötanud etnomusikolooge, on kõik selles mõttes iseõppijad, et Eestis etnomusikolooge ei ole kusagil eraldi aine või erialana õpetatud. Soomes on üks ülikool Tamperes, kus on võimalik õppida etnomusikolooge erialal ja saada vastava elukutse. Ja ülejäänud ülikoolides on võimalik kuulata etnomusikolooge kursust. Eesti on selles mõttes suhteliselt kehval järjel. Ja siis tänavu Tartu Ülikoolis kaitseb bakalaureusetöökoks üliõpilast, kes siis teevad seda rahvamuusikast. Nii et praegu tundub, et mingisugune areng teaduses toimub. Et võib-olla rahvamuusika õpetamise osas võib ju küsida, et miks seda peab õpetama ja kas seda üldse tohib õpetada? Et kuna rahvamuusika näol on ju tegemist niivõrd isikliku ja niivõrd justkui sellist loomulikus protsessis oleva nähtusega et kuidas siis nüüd järsku kõlab absurdselt kõrgharidusega rahvamuusik. Aga minu meelest on seal nüüd võib-olla selline pisut karm võrdlus, aga näiteks noh, me võime küsida, et miks inimene peab mingis situatsioonis tarvitama ravimeid kui tal on näiteks vähk. Et organismile on ju omane, et ta peaks ise hakkama saama, et milleks mingi selline väline mõjutamine siis sellise haridussüsteemi kandumine riiklikesse institutsioonidesse mingis mõttes näitab ka seda vajadust, et selle järgi on vajadus ja me peame neid kanaleid selles hetkes kasutama. Sest see kultuur kui organism, Ma ei saa selles situatsioonis ise hakkama, seda lihtsalt näitab see, et sellised hariduslikud institutsioonid on tekkinud ja kui ta on tekitatud korda, järelikult tema järgi on vajadus, järelikult ühiskond mitte halvas mõttes, et on haige, aga aga ühiskond vajab seda immuunsüsteemi osa. Ja kui ta ühel hetkel seda enam ei vaja, siis järelikult ei ole seda vaja. Aga seda hetke ma näeks tõesti alles siis, kui inimesed on kunagi utoopilised tulevikus leidnud sellise tasakaalu looduse ja keskkonnaga. Et muusika on hingamine ja inimesed ei pea seda kusagil haridusasutuste kaudu õppima, vaid, vaid see käib niivõrd loomulikult nendega kaasas. Seal oli yks vastav laulu näide ka väljamõeldud iseõppimisest isetegemisest. Ehk sa juhataksid selle loo sisse. Et võib-olla selle sellise mingis mõttes ideaalsituatsiooni näide võiks olla ka see, kus näiteks Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud Juhan suits on omandanud need teadmised, oskused, kuidas ise valmistada ühest puu juurest sarve. Ja kuidas seda siis ka niimoodi ühest küljest väga traditsiooni, tavaliselt, aga teisest küljest täiesti improviseerides. Kuidas seda mängida. Ja siin ongi selle salvestus. Ma küsisin Juhani käest, et kust ta selle loo õppis. Varsti jagame seda lugu, ei õppinudki, lihtsalt stuudios hakkasin mängima, no lihtsalt tuli selline lugu. Et see on nüüd üks näide sellest, et inimeses on sisemine vajadus ennast kuidagi heliliselt mingisugusesse keskkonda asetada, ise seda heli tekitada. Ta otsib mingeid võimalusi, ressursse, vahendeid, kuidas seda teha. Tal on need oskused, kogemused, julgus võtaks puutüki ja teha sellest endale instrument. Ta teeb selle valmis ja ta võib sellega suurepäraselt musitseerida. Ja nagu me siit sellest Testi võime kuulda aga ka väga professionaalselt, et ei ole sarv selline tagasihoidlik, tuttu luttu tegemise riist, vaid vaid sellega võib väga nauditavalt musitseerida. Mida võiks nüüd soovitada raadiokuulajale peale saate lõppu märgake seda, mis meie ümber toimub, märgake seda kaunist kevadet, mis on meie ümberveed hakkavad sulisema, linnud tulevad. Selles on aastatuhandete, kuna side selle keskkonnaga, milles on meie esivanemad olnud, mille keskel on kujunenud see keel, milles me räägime, milles me mõtleme. Kuhu see märgisüsteem, milles me maailma näeme, selles on otsene side aastatuhandetetagusega. Häbenege ärge kartke ennalt hääle abil väljendada, sest muusika eneseväljendus hääle abil ja see ei tähenda üldse seda, et need helid peaksid olema väga kindla kõrgusega, alati ühesuguse kõrguse Dianod sol-noot la peaksid olema täpselt ühesuguse kõrgusega iga kord nendel peaksidki olema nimed, neid helisid võib-olla vähe ja nad võivad olla korraldatud nii, nagu teile meeldib. Ja ma veel soovitan, ärge liiga palju kritiseerige kedagi teist, kui ta kogu südamest hääleliselt väljendub. Kui teile tundub, et see ei ole hea või õige või võiks veel paremini, siis andke nõu. Eriti, mis puutub lastesse. Julgustage neid häälitsema. Paul, ma isegi, kui see ei vasta ühelegi nõudmisele, mis koolis on esitatud, küllap nad tasapisi leiavad oma muusika kõige tähtsana neid ära hirmutada ja sellest eemale peletada. Et hingamise juurde, hingake sisse seda kevadet ja hingake sisse seda koos muusikaga ja hingake seda välja koos muusikaga. Ja tõesti, enda ümber innustage inimesi olema need, kes nad on ja leidma endast sügavamaid väärtusi. Kõik me saame liikuda samm-sammult ja kui inimene on astunud selle sammu, et ta on leidnud endas julguse ennast muusikaliselt väljendada siis ärge kiirustage teda kohe õpetama. Kui võib-olla teie meelest ta ei tee päris õieti, sest alati peab jääma ka ruumi aega selleks, et et iseennast kiita. Võib-olla siis ühel hetkel kiitke kaasa, et inimene saaks jõudu järgmist sammu astuda ja võib-olla selle järgmise või ülejärgmise sammu juures on alles õige hetk talle juhiseid anda. Aga peamine eneseõppimine arendamine tuleb ikkagi mõnusa olemise kaudu. Nii kahju kui see ka ei ole, see tänane saade on läbi, ma loodan väga, et ma kohtun teie mõlemaga edaspidistes saadetes. Selline oli siis varaweda kuues saada ja rahvamuusikast, rääkisid Viljandi tuuri akadeemia rahvamuusika õppetooli juhataja Aleksander Sünter ja Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikolooge osakonna uurijad Aive Särg. Saadet saab kommenteerida klassikaraadio koduleheküljel foorumis ja aadressil varavedaja ATR. Mina olen Ave Tupits, aitäh kuulamast. Ilusat kevadet ja kohtumiseni.