Veel üks ajalugu. Möödunud reedel kaitses Tartu ülikoolis oma doktoritööd Mart Laar. Ja täna siin stuudios ongi vastne filosoofiadoktor istet võtnud ja meie vahel on siis ka doktoritöö ilusasti sinisesse musta ja halli või siis valgesse kaante vahele köidetud raamat äratajad. Ma kirjutan nendest meestest naistest, kes tegelikult vaatasid siis eesti rahvuse eneseteadvusele ehk selle kaudu aitasid siis tema sünnile kõige olulisema kombel kaasa. Ja see inimeste rühm ei olegi nii väikene, vaid on suurem, võib-olla kui arvatakse, kuna tavaliselt teatakse tolle aja tegelastest neid, ainult, kes on Eesti taha tähtedele kantud ehk ehk Jakobsoni-Hurt ja, ja Koidulat juba papa Jansen kipub kangesti meelest ära minema. Ja samal ajal tegeliku töö tegid ära jooned, tihtipeale tundmatuks jäänud koolmeistrid, vallakirjutajad, taluperemehed, majaomanikud, voorimehed, kingsepad ja kes iganes, kes tegelikult seda rahvuslikku aadet kandma asusid. Sinu raamat võiks olla justkui läbilõige eestlastest 19. sajandil. Mingil määral on ta seda tõesti või ta üritab seda olla, kuigi noh, kindlasti ei pretendeeri sellele, et anda nüüd kogu ühiskonnast läbilõiget. Kuigi need üldisi suundumusi ka siin raamatus tutvustatakse, kontsentreerib ta siis teatud rühma just nende rahvuslikest vaadetest haaratud inimeste analüüsimisele. Sinu doktoritöö kaitsmisel juba rõhuti sellele, et see raamat toob kaasa mingis mõttes põhimõttelise muudatuse Eesti rahvusliku ärkamise käsitlemisel, et sa oled ärkamise algust nihutanud tubli pool sajandit varasemaks. No mitte otseselt rahvusliku ärkamisaja algusest, et siin on pigem tegemist kogu rahvusliku liikumise alguse nihutamisega on selles, et senimaani on Eestis võrdsustatud rahvusliku ärkamisaeg rahvuslikku liikumist, need on nagu kaks kokkulangevat mõistet, mina pikendan seda tegelikult mõlemas suunas nii ettepoole kui ka siis tahapoole, kuigi see tahab poole pikendamine vääriks omaette käsitlust. Ja see on tingitud peaasjalikult sellest, et me oleme ise kuidagi ajalukku vaadanud isolatsioonis muust Euroopasse tähendab muust maailmast ja selle tõttu on arusaamine rahvuslikus liikumisest üks aga enamustel teistel Euroopa rahvastest teistsugune. Nemad doteerivad oma rahvuslikku liikumist teisiti ja minu ettepanek ongi see, et me võiksime, kuna sündmused arenesid väga sarnaselt väga paralleelselt hakata sedasama kombel dateerima nagu, nagu mujal Euroopas, sest muidu tõesti juhtub nii, et valgustus on meil nagu samal ajal kui teistel Euroopa rahvastel. Ja siis järgneb mingisugune lõik 50 aastat Eesti ajaloos, mille keegi ei oska nime anda ja siis korraga hakkab rahvuslik liikumine. Ja see on nagu selline noh, suhteliselt ebapraktiline lähenemine. Sinu doktoritöös ongi kohe mitu peatükki pühendatud teemadele rahvused, rahvuslus, ka rahvuslik liikumine mujal Euroopas. Kas sa valisid mingisugused konkreetsed võõrad rahvad või teised rahvad välja või oli see pigem juhuslik valik? Ma kõikidest ei saanud paraku kirjutada ja selle tõttu kirjutasin võib-olla nendest, mis on rohkem sellised üldistatumalt tuntumad näited. Kuid kindlasti, millest ma tahtsin kirjutada ja millest minu meelest Eestis tuntakse puudust, et praktiliselt puudub meil Eestis ülevaade sellest, mis rahvuslus on, või isegi sellest, mida mujal maailmas temast arvatud on. Ja Ta võib rahvuslusest rääkides lugeda aeg-ajalt erakordselt tobedaid seisukohavõtte, erinevate muidugi, isegi täiesti tarkade ja lugupeetud inimeste suust. Ja osad ongi see põhjus sellest, et üks viimane siis samalaadne, võib-olla ülevaade ilmus 1940. aastal eesti seltsi albumis ilmunud mis sulest, või, või oli see natukene varem eelmises albumis, igal juhul EFS-i albumis kindlasti? Ja üsna pikka aegamööda, kuigi peab tunnistama, et Ilmar Tõnissoni käsitlus pole siiamaani oma aktuaalsust kaotanud, seal ikka omas ajas väga tugev käsitlus. Ega siis jõuamegi küsimuse juurde, et mis on sinu arvates rahvuslus? Eks igaüks defineerib seda isemoodi, tamme üritan ka näidata, kuid mingi definitsioon tuleb igas raamatus anda ja minu jaoks rahvuslus ongi. Püüa teha teadlikult tööd ühe rahvuse kõigepealt äratamiseks ja siis tema kõikide võimaluste väljaarendamiseks, kaasa arvatud omariiklus ja kui somaadiklus käes on, siis selle omariikluse hoidmine ja edendamine. Ja tahvli kiikumine ei lõpe mitte kunagi. See on niisugune püsiv protsess ja ei maksa arvata, et see omariikluse saavutamisega lõpeb, see jätkub ka peale seda. Ja kuhu sa tõmbaksid siis rahvusliku liikumise algus Eestis Eestis? Ma paneksin ta sinna kanti, kus on peaaegu kõikidel teistel siis just seda tüüpi Euroopa rahvastel, nagu me ka ise oleme, ehk see on 18. sajandi lõpu 19. sajandi algus, ehk valgustuse järgne periood siis kui valgustusele, nii nagu alates Saksamaalt mujalt järgnesid teistsugused ideed esest mõjutatud Herdarist, mis oli oma maati reaktsioon valgustusele siis selle järgi levisid need üle kogu Euroopa, osalt ka iseeneslikud tekkides reaktsioonina samamoodi valgustusele. Ja nii ta läks, jõudis ka Eestisse üsna kiiresti, nii et ideede liikumine oli tegelikult kiirem kui meile vahetevahel tundub ikka harjutud pidama Patti provintsi kuidagi pimedatest maha jäänud, eks nii see kindlasti ei olnud. Milliste rahvastega siis annaks kõige selgemaid paralleele tõmmata? Eks me kõigepealt peame alati, vaatame, ühtepidi on mõtet vaadata ja oma lähinaabrusse ehk kõige rohkem on kindlasti meil ühist lätlastega, sest kogu Lõuna-Eesti kuulus lätlastega ühte administratiivüksusesse ehk Liivimaa kubermangu. Ja siin on paralleelid möödapääsmatud. Kindlasti oli Eestile väga suureks eeskujuks Soomes toimuv ja Soomet tunti, teati ja ratas kõiki erinevaid tekste, organisatsioonide tekkimist, nende ülesehitamist, siis oli Soome üsna tugevaks eeskujuks nagu vanni paralleele otsima kaugemalt, siis võib-olla kõige rohkem on Slovakkia kuidas nii, noh, me oleme sarnased rahvat ütleme selles suhtes, et rahvas, mille ülemkiht oli ühel hetkel kas hävitatud või ümberrahvastatud ja rahvad, keda nagu suruti mitmelt poolt ehk Nozlovakkidel ühelt poolt siis nende kultuuri kallal ungarlased ja teiselt poolelt sakslased ja nad pidid nendega võimu vahel nagu otsides endale teed leidma, siis neid lahendusi. Kindlasti oli ka see, et, et just selline haritlaskond tekkis päris Al kõrgharitlaskonna teke jäi tunduvalt hilisemaks ajaks ja tihtipeale esimesed Siska, slovaki äratajad olid sellised üksikud haritlased, kes tegelesid kirjakeele normeerimine ja kõige muuga on noh, väga palju paralleelset nendes kahes ja noh, siiamaani on räägitud peamiselt selleks, et erinevus on kõige rohkem selles, et test Slovakkias ei osalenud nii palju talurahvast rahvuslikus liikumises, vaid ärkamine oli aktiivsem sellistesse Väike-Ematüüpi linnades. Tegelikult see uurimus nüüd näitab, et ega Eesti olukord nii väga kaugel sellest ka ei olla. Mõnes mõttes võime olla sarnasemad, kui me isegi seda seda arvame. Kui sirvida Eestis kasutatavaid kooliõpikuid, mis me siiski oleme sealsamas, et rahvuslik ärkamisaeg algab nii 19. sajandi keskel umbes teatud sündmustega kuidas sa siis iseloomustaksid nüüd oma doktoritöö taustal, seda 19. sajandi esimest poolt? Tegelikult nüüd, viimastes õpikutes, mis on sellel aastal ilmunud, on juba need uuemad seisukohad juba leidnud ka kajastamist. Ühes õpikus öeldakse ikka otseselt välja ka eelärkamisaja mõiste ja tegelikult pikendatakse juba rahvusliku liikumise käsitlust ja ka teises Lauri Vahtre õpikus tehakse sellest üsna palju eelärkamisajast juttu, kuigi seal võib-olla nii süsteemselt ei ole seda prioritiseerimist läbi viidud. Noh, rääkides ka mõningate õpetajatega siis nad juba doktoritöö kaitsmisel tuldi ütlema, et tegelikult juba paljudes koolides sedasama laadi või seda peletiseeringut ka kasutatakse, mis on minu meelest normaalne, kuna see tegelikult võimaldab meil kogu oma ajalugu mõista ja võib-olla on temas ka see positiivne külg, et aitab sellistest teatavatest rahvuslikest kompleksidest, millest kunagi kasu ei tule üle saada. Eks see on meie ajalookirjutust on ikkagi kuidagi kuidagi tänud aeg-ajalt, et kui rääkida eesti rahvuse kujunemisest, siis kõigepealt eelärkamisaeg, siis ärkamise aeg, jah, sest et ilma eelärkamisajata ilmselt poleks ärkamisaega järgnenud ikka väga palju neid eelärkamisajal tehtule tugines otseselt eeldused ärkamise tekkeks alates siis nendest sammudest, mis võeti, et eesti keele arendamiseks edendamiseks ilma ühtse suhtlusvahendita võimalused üksteisega rääkida poleks eesti rahvust kindlasti tekkinud ja just sellise keeletamis suutis kanda ka sellist kõrgemat mõtet. Kõrgemat diskussiooni oli arenenud moodnegi selles suhtes kõik see töö, mida estofiilid tegid, seal on täiesti hindamatu tähendusega, teine kindlasti ala on kõik see, mis tehti haridusalal. Ühtepidi siis rahva harimisele tervikuna, aga teiselt poolelt ka selle juures, mis puudutas algastma haritlaste kihi tekkimist, sest kui me vaatame ikkagi, kes need olid, kellel hakkas rahvuslik liikumine alguses tuginema, siis need olid ikkagi needsamad esimesed koolmeistrid kes need samastest koolmeistrite koolidest võsemine saates roosamplenteri juurest välja tulid. Kui me võtame needsamad Osamplenteri kasvandikud, siis me üle juba kahe põlvkonna tõmbame kohe otseliini rahvusliku ärkamis sealt ära 19. sajandi algusest, kuna nende siis lapselapsed tegelikult või, või lapsed tihtipeale olid need, kes aktiivselt Osalised rahvuslikus liikumises, mõnel üksikul juhul lausa nad ka ise või siis nende oma koduõpilased, kes olid neid õpetanud, nii et see järgnevus oli nagu väga tugev ja veel siis viimaseks kindlasti selline üldine eestluse kui sellise väärtustamine. Niisiis eestlus ajaloorahvaluule üldse kogu selle mõiste väärtustamine ja põhjendamine ja kaitsmine. Kui me võtame ette meie rahvusliku tegelaste seisukohad või kuidas nad hakkasid põhjendama mikspärast, eestlaseks tuleb hakata, siis leidub nendele viivitamatult kiiret paralleelid, mitmed nendes kirjutistes, mis pärinevad eilastamis ajast ja millest on võimalik ka tõestada või näidata väga üheselt, et nad olid enne neid vahetult lugenud, kui nad ühe või teise põhjendusega välja tulid. Siin tasub mainida tõesti Tartu Ülikooli omaaegset lektorit Karl Ulmanni kelle poleemika ühe nagu öeldakse, heegel lasega, kes eestlaste enda huvides soovitas neil võimalikult kiirelt sakslasteks saada. 1845. aastal tegelikult mõjutas väga tugevat ikka iga paljud eesti rahvusliku liikumise juhtida. Ütlemist kui nüüd jõuda sinna 19. sajandi keskpaika, võib-olla sealt edasigi, siis milles avaldub rahvuslik liikumine? Ta avaldub väga mitmetes tegudes, kõige lihtsam avaldus oli see, et, et ma tõesti teatasin, et ma olen eestlane, see tundub nüüd väga sellise lihtsa ettevõtmisena noh, mis seal ära ei ole omal ajal, kui see asi ikka algus, oli see suhteliselt revolutsiooniline avaldus, sest kuigi valgustusest ajast alates võis inimene täiesti lugupeetavad kulutada, et ta on pärit talupoegade hulgast, see oli täiesti viisakas, võis lausa kaasa aidata, oli see omamoodi lugupeetav näitas, kuidas inimene on edasi arenenud polnud enam see maailm, kus talupojas päriminemine oli üldse noh, nagu sihuke patuasi talupojast pärinedes võis teha ehk eestlasest pärinev teha ilusat karjäär ja selle tingimused seal loomulikult siis kultuuriinimeseks sakslaseks hakkasid. Edaspidi oma päritolu küll ei salanud, aga aga sellega kõik lõppes. Et sul selline päritoluliste muidu oli ilus ja viisakas sakslane. Ja murrang saabuski siis selles, kui siis need ilusasti viisakalt sahtlaseks hakkavad inimesed korraga, aga ühel hetkel leidsid, et nemad hoopis tahaksid nagu eestlasteks hakata. Ja see oli niisugune suhteliselt revolutsiooniline seisukoht, kuna iga korralik inimene, kes olid haridust saanud või rikkamaks muutunud, hakkas saks laseks. Ja noh, minu raamat ongi paljuski pühendatud sellele, et kus siis selline idee nagu kes või miks inimesed korraga niimoodi otsustasid ja siis oma otsustuse ümber tegelikult teisi inimesi kaakkasid õhutama või veenma, et tasuks ikkagi eestlasteks hakata. Nii et see kuulutus, et ma olen eestlane, oli ikka esimene suur samm ja kui mõtelda sellele, et seda pidi tegema selline juba igati soliidselt riietatud saksa moodi välja nägema härrasmees, kellel oli nii raha kui varandust, kui ka saksa keel ilusasti suus ja siis tema teatab, et ta on täpselt samasugune eestlane nagu see mees, kes päeval mõisa põllud Lukab õhtul mõisa tallis peksa saab, siis see oli omas ajas seal ikka väga-väga karm sõnavõtt. Ja eelärkamis aeg tegelikult meniski Eestis selle tõttu, et ei leidunud tegelikult selliseid liidreid, kes oleks sellise avaldusega julgenud välja tulla. Lätist tekkisid need huvitaval kombel nii kümmekond, noh võib-olla kümmekond jah, 10 aastat varem. Mistõttu lätlased pretendeerivad, jätkuvad sellele, et nemad on vanim piirkondlik rahvuslik näiteks ka üliõpilasorganisatsioon, mis küll sedasamast Tartu linnas tõepoolest Läti tudengite poolt juba suhteliselt varakult kaloodi. Aga just see oli nagu esimene samm ja noh, siis tulid juba rahvuslikud nagu sellised järgnevad teod. Et nagu peagi selgus, et ega selles pühapäeva rahvuslusest, et ma ennast eestlaseks kulutan, kannaku ei piisa, tuleb ikka midagi ette võtta, et need teisi inimesi enda ümber gaasis äratada või aktiviseerida või kas siis anda välja ajalehte või kirjutada lehte kaastöid või kutsuda teisi inimesi seda tegema või, või tellida kasvõi rahvuslike väljaanded, mis oli suhteliselt passiivne viis, teine oli siis osaleda rahvuslikes ettevõtmistes, näiteks kopuda Aleksandrikooli heaks raha või astuda rahvuslikes organisatsioonides Nendest seal nagu laulumänguseltsid või laulukoorid või, või siis kirjameeste selts või põllumeeste seltsid või mis kõik oli vaatamata erinimetusele üks ühendnimetaja Eesti asja ajamine erinevate nimetalli erineval viisil. Ja siis nende tegevuste järgi on võimalik mõõta inimeste osalemist, mis ongi selle ühe raamatuga. Milline on selline mõõtmise metoodika? No see tähendabki seda, et selleks tuli koostatuks selline andmebaas, kuhu on sisse kantud siis kõikide tollaste rahvuslike organisatsioonide liikmeskond ja sinna sisse kantud ka nii palju, kui meil on teada mõne lehe kohta on ka üsna hästi teada nagu Sakala kohta kõik nende kaastöölised teiste lehtede kohta on need andmed napimad, aga ka siis, kui mingil määral olemas kõik muud noh, andmed näiteks laulukooride juhtide kohta, võib-olla seal tihl liikmed pole kõik hakatud võtma, aga juhid kindlasti ja noh, kõik need andmed siis siin andmebaasi kokku pandud ja siis saab üheseid sünni mängida. Ja sellest nimekirjast siis kui sa hakkad vaatama, inimesed hakkavad Tartumaa kiiresti. Ehk paljud ei ole osalenud mitte ühes ettevõtmises, vaid osalenud mitmes, et nad on nagu sellised tõelised aktivistid juba nagu tõelised tegijad ja siis selgub, et neid ma siis nagu nendeks äratajateks nimetanudki ajaliselt, kuhu seda võiks piiritleda, võime, on olemas kaks andmebaase, mul üks on ärkamisaja andmebaas, mis kulutab siis 1857 kuni 1883 Eestis toimunud ja siis on olemas väiksem ja mitte nii täielik andmebaas ka eelärkamisaja, mis puudutabki 18. sajandi lõpust kuni siis 1857. aastani tegelenud ühes või teises ettevõtmises kaasa löönud inimesi. Ja kui palju sul on neid inimesi ühes selles eelärkamise andmebaas juba näitab, noh, tegemist ei olnudki sellise ulatusliku liikumisega ja seal on 200 inimese ümber. Ja sellest teises siis kogu andmebaasis on üle 4000. Ja kui võtta nüüd neid, kes osalesid vähemalt kolmes rahvuslikus ettevõtmisest, siis neid natukene 400 Natukene üle 4000 inimese, 19. sajandi teisel poolel on siiski üsna tilluke protsent kogu eestlaste arvust. Jah noh, võib loomulikult sinna kohe juurde panna, et igaüks neist kindlasti mõjutas enda ümbert veel noh, nagu kuskil nelja kuni võib-olla isegi kümmet inimest, kuid ega neid lõputult nüüd ka ei olnud. Ta oli väikene protsent elanike arvust ja samal ajal hall. Kui nüüd hakata järgima ka seda, mis edasi sai siis on jälle väga huvitav vaadata, kuidas sellest samast väiksest grupist kasvab välja suur osa tulevase Eesti kultuuri ja riigitegelasi. Kui ma parajasti just teen ühte enda hobiks ühte järgmist uurimas, kui andmebaas on käes, siis tuleb sellega natukene ka, nii saab mängida. Ehk ma olen juba kallik kirjutanud Eesti biograafilises leksikonis, mis kolmekümnetel aastatel välja võeti, siis nüüd need andmed ehk kes on sinna kantud inimestest nende otsesed sugulased, kes mul on rahvuslike tegelaste andmebaasis, sellest samast väiksest väiksest osast Eestist ehk 4000 inimest ärkamisaja keskel, kellest nagu ma ütlen, enamus on täiesti tundmatud avalikkusele ja siis vaadata, kuidas siis nad mõjutasid nii-öelda kui ütelda sellesse biograafilise leksikoni, võib ütelda, on kantud oma aja eesti rahvuslik eliit kõikidelt elualadelt, see on väga huvitav jälgida, millise osa sellest eliidist moodustavad selle väikse grupi järglased ja ma võin juba ette ütelda, et see on hämmastavalt suur osalejat. Cream üritada jalutada seal 19. sajandi keskpaigas või teisel poolel ühes vallas. Kui suurest hulgast rahvuslastest piisas ühe valla äratama. No kui nad olid ikka päris aktiivsed, siis piisas suhteliselt väiksest grupist, kui me võtame sealt Paistu kandi Holstre või, või Aidu valla, siis noh, nagu piisas tõesti käputäiest inimestest, et kogu valla elu suhteliselt pea peale pöörata, aga ega need tihtipeale väga palju ei olnudki, noh, võtame sellesama omal ajal heideti ju Anton Hansen Tammsaarele tegijat kuidagi öeldas Vargamäe esimeses osas just omaaegset keskkonda, siis oli seal ainult üks mees Hundipalu, Tiit, keda võib noh, nagu pidada selliseks teadlikuks tahvuslaseks. See, kes luges Sakala ja rääkis sellest, et tuleb poeg ülikooli saata ja ülikoolis või kõrgemas koolis ei olegi mitte hobusevargad ja nii edasi ja nii edasi, ehk kajastus sihukest juttu. Ja ma nagu mäletan, et ma isegi lugedes omal ajal nagu noore koolipoisina mõtlesin, olles teades tahvli kiikumine õudselt käis, et kuidas siis nüüd niimoodi, et võtab et ainult üks, üks mees, aga ma nüüd olles nende asjadega põhjalikumalt tegeleda, tunnistan, et Tammsaare käsitlus selles kandis nähtud täpne. Et ega need tihtipeale rohkem ei olnudki, aga nagu ka sealtsamast sellest raamatust lähedase üks inimene, kasvõi kui ta oli, oli ta väga teada. Tema vaated tegelikult, et mõjutasid kõiki neid disnad, ei pannud inimesi ALSi jalgu, küll teisi käituma või noh, tema kuju nagu ka kooliõpetaja pommer keskuses, ajalooline isik, Eesti kirjameeste seltsi liige, muuseas need matsid Raadil ta ei ole seda kuskil niisama välja mõtelnud, vaid mees on tõesti igati olemas olnud ega mõnukatoteegist sees. Siis neid võidi ka tõesti veidrikeks pidada, naetage või põlata, aga tegelikult rohkem mõju, kui nad isegi pole ette kujutasid eriti edasisi sündmusi vaadates. Ja üks mõte, mis mul selles raamatuga ikkagi ma tahan väga selgelt ka tänapäeval ütelda et igal inimesel on väga suur mõju, kus inimene teeb seda, mida ta õigeks peab, ehk see, mis tema hinge puudutab, nagu ühes ilusas luulereas öeldakse. Kui 1800 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel on äratajaid sündinud kolm, neli aastas siis kümnendi lõpus toimub järsk hüpe. Aastatel 1838 kuni 1841 sündinutel põlvkonda kuulub neist 26 kelle seast tuntumad meitsemberg Hurt, Aiden, Schmidt, Jakobson, kuulbars, suuburg. Näitena võiks tuua Viljandi kihelkonnakooli kauaaegse õpetaja Mads Kirseli elutee. Kirsel oli sündinud 27. jaanuaril 1841. aastal Viljandimaal. Paistu kihelkonnas loodi vallas talu rentniku pojana. Paistu kihelkonna kooli lõpetamise järel töötas ta 1858 kuni 1860 samaskolm ministrina. 1860. aastal hakkas Kirsel koolmeistriks vastasutatud Viljandi kihelkonnakoolis, olles sellel kohal ligi 30 aastat. Paljudes tema õpilastest said nimekad rahvustegelased. 1887. aastal esitas Kirsel koos kuue kolleegiga venestusvastase märgukirja, mistõttu ta sunniti 1889. aastal ametist lahkuma. Edasi töötada sõidavaid Viljandi Pauluse koguduse organistina kuid läks sellel kohal konflikti kiriku baltisakslastest eest seisijatega. Kirseli aktiivsem rahvuslik tegevus langeb tema tööaega Viljandi kihelkonna koolmeistrina. Ta kuulus kirjameeste seltsi. Osales Aleksandrikooliliikumises, Kirsel, tegi kaastööd Sakalale, juhatas laulukoore, oli Viljandi lauluseltsi Koit asutajaid ja esimene president. Ta avaldas 14 saksa keeles vabalt tõlgitud rahvaraamatut, milles kajastub rahvusliku liikumise faaside erinevus. Tema esimesed tõlketeosed on humoristlikud Janseni laadis ajaviite jutukesed. Kuid 1800 seitsmekümnendatel aastatel tõuseb neis esile leppimatus, ülekohtuga rahvaste vabadusvõitlus. Keelelise rikkuse nii elava esituse poolest kuulus Kirseli looming tollaste tõlgete paremiku elust muserdatud mats Kirsel suri viiendal märtsil 1907 maimu haigena jämejalas. Kuigi enamiku 1830.-te ja 1840.-te aastate põlvkonnast ei tabanud nii traagiline saatus, polnud nende elude kellelgi kerge. 1860.-te aastate keskel ja lõpul Eesti avalikkusesse astudes tuli just sellel põlvkonnal tõestada eestluse elujõudu asuda eestlast reaalsete tegude kaudu realiseerima. Selleks tuli end eestlasena paika panna saksluse venestuse Risttuules mis tõi kaasa katsumusi ning konflikte pea kõigis suundades. Ometi on just selle põlvkonna teine pühapäeva eestlase asendumine võitleva eestlasega 1860.-te aastate teisel poolel ning 1870.-te aastate algul. Tähelepanu äratab põlvkonna sotsiaalne mitmekesisus. Senised äratajad olid enamikus kuulunud maakoolmeistrite hulka. Nüüd lisandusid vallakirjutajad, kaupmehed, käsitöölised ja talunikud. Siin ei saa mööda minna vaadeldava põlvkonna ühest säravamast esindajast. Hain Hennoste. Henno oli sündinud üheksandal veebruaril 1838. aastal Paistu kihelkonnas Holstre härjakoorma talus. Ta õppis Holstre Pulleritsu külakoolis, hiljem Paistu kestri juures. Isa surma järel pärista Holstre valla Kovali talu, kuhu vanemad olid vahepeal asunud. 1864. aastal sai ennast Holstre vallavanem, kellena ta organiseeris rahva kaitseks kaebekirju mõisnike ülekohtu vastu ja osales aktiivselt palvekirjaliikumises. Adamsoni lähema sõbra ning hädas abistajana seisis Henno Aleksandrikooli idee sünni juures ning hiljem kuulus Aleksandrikooli peakomiteesse. Henno oli ka kirjameeste seltsi liige. Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi eestseisuse liikmena hoolitses ta selle eest, et selts uue maja saaks. Carl Robert Jakobsoni surma järel valiti Henno tema pärijate üheks hooldajaks, kes pidi päästma Kurgja talu pankrotist venestusajal Henno rahvuslikus tegevusest kõrvale pühendudes põlluharimisele. Henno suri kodutalus 1922. aastal ning maetud Paistu kalmistule. Mart Laar äratajad lehekülg 311 ja 312. Ütlesid, et võisid siis pöörata terve valla elu pea peale. See tähendab seda, et ikka vald hakkas ikka päris tõsiselt igatepidi samaga oma õiguslikes vahekordades või keeldudes makse maksmast, nõudes nende vähendamist või koostades kõikvõimalikke palvekirju. Aadu Must oma oponeeringusse, aga noh, juhtis just tähelepanu väga õieti sellele, et, et vallavalitsused, erinevad osad vallad, valitsused ikka muutusid väga sellisteks ise teadvateks. Ja kui materjale, mis vallavalitsusel tulid, siis võib kindel olla, et enamustes nende vallavalitsustelt taga oli selline väikene üsna äge rahvuslaste seltskond, kes tihtipeale suutis ka siis need enda toetajad üsna hästi ka sinna valla etteotsa lausa valida. Samas Paistu kandis terve Ainsonite sugu osa, mis andis mitmeid vallavanemaid kogu kihelkonna peale oli ka selline väga veendunud rahvuslaste seltskond omavahel tihtipeale abieluliste ja muude sidemete kaudu seotud et sealt pärinev jälle silmapaistvam kogus erineva tasandiga kultuuritegelasi kuni tänapäevani välja, kes sellega seltskonnaga nagu seotud on. Aga kui küsida väga üldistavalt, lihtsalt ühe küsilause, aga miks? See ongi sihukene tabamatu küsimus, kuigi noh, sina antud tülitatud mitmeid vastuseid anda. Ma arvan, et et need põhjused oli jälle mitte ja kindlasti olnud nendes põhjusteks noh, nagu võib-olla väga moodsates teooriates räägitakse, et inimesed tahtsid teha sotsiaalset karjääri või sotsiaalselt edeneda või noh, see kindlasti ei vasta tõele, kuna tollases ühiskonnas sakslasena tunduvalt kergem teha sotsiaalset karjääri kristlasena ei olnud mitte mingisugust kahtlust, need inimesed oma eestlasega tavaliselt tõmbasid endale suuremat või väiksemal määral õnnetuse kaela ja tegid oma elukäigu igal juhul tunduvalt keerukamaks. Ühtepidi kui see oleks muidu vastasel korral võinud olla. Ja eks ta esiteks noh, kindlasti olid ikkagi seesama rahvuse Aade, mis, mis sisse lõi ja mis sisuga Herdarist alates tugines tegelikult sellisele usulisele kristlikule maailmavaatele. Pole ka imestada seda, et kuigi väga paljud rahvuslikud tegelased hel Huutlust ku liikumiste kritiseerisid, pärinesid Nad ise hel Huutlikes perekondadest ja just see kristluse mõju väga paljude inimeste ärkamisele oli erakordselt suur. Alustades siis sellest neljanda käsutõotusest ehk sa pead oma vanemaid austama. See oli ikka väga reaalne. See arusaamine ja mitmed teisedki kristlusest ja kristlikust õpetajast pärinevad kiivid, noh, väike, suur see, mis tihtipeale, kui võtta Ta kristlikust õpetusest ikkagi läbi käib läbi juba võimu ja vaimu vastandamise, kõige muu aitas samasugustele, eetilistele või põhimõttelistel arusaamade kujunemisele kaasa. Ja selle tõttu võib ütelda, et ikka mitme eriti noh, nagu sügavalt uskliku rahvusliku tegelase isiklik ärkamine toimus läbi puhtalt sellise religioosse rahvusliku valgustuse nagu Jakob Hurda puhul, kes lihtsalt võttis kätte ja otsustas, et tema enam ei kirjuta saksakeelseid ilusaid õhka, vaid luuletusi, vaid hakkab eestiks kirjutama ja nii otsustaski ja nii hakkaski tegema. Ja selles suhtes oli, oli see lihtsalt selline, et tema väga sügav veendumus, millest, nagu ma ütlesin, noh tema elukäigule kindlasti. Et kaasa ei, ei saanud aidata, nii nagu paljudel teistelgi. Ja teine noh, mis siis aitas kaasa tihtipeale teine kust need ideed siis hakkasid levima läbi isiklike kontaktide ja sellistel isiklikel mõjul nagu ütlema õpetaja-õpilase suhe. Ja siis sõprus oli edasistes sündmustes tohutu suur roll ja kui sa sattusid ikkagi rahvuslasega sõbrustama, siis tavaliselt sai sinust endast ka rahvuslane. No eriti kui sa siis tahtsid hakata käima rahvuslased tütrega, no siis oli see täiesti möödapääsmatu, kuna siis siin viivitamatult pandi töösse, nii nagu Jansonite perekonna puhul, kus on neid andmeid nagu rohkem näha on selgelt näha, aga noh vaata, ega vaadates, kuidas need sugulussidemed käisid, neid abielusid ja. Neid oli selles seltskonnas tunduvalt rohkem, kui see jälle võib-olla on siiamaani teadvustatud või see välja paistab, ma olen püüdnud seda uurida ja näidanud, kui tohutu hulk inimesi olid üksteisega sõbrunenud juba väljaspool rahvuslikku liikumist, rahvuslik liikumine aitas sõprusele veel eriti kaasa, aga need sidemed olid tekkinud väga paljudel juba väljaspool seda, mingisuguse muu, kui all kas läbi isiklike sugulussidemete koos õppimise või või läbi millegi muu ja need sidemed äärmiselt tugevad ja siin selliste organisatsioonidega intiimorganisatsioonid nagu Eesti üksteiselt roll oli seetõttu äärmiselt kõrge ja siis kolmas suur tegur, mida mina näen, seal on selline nagu suured sündmused. Kui ikka inimene, see on esimesele üldlaulupeole sattus, siis sealt on ikka massiivselt mälestusi, kuidas nad selle peale vaimustust täis koju läksid ja väga ägedataks rahvuslasteks hakkasid või ka näiteks Sakala tule, mis väga paljusid inimesi aktiviseeris ja kõik muu aitasid samuti kaasa. Lisaks sinna võiks ka loomulikult teisi olla, sellele armastusele võis olla ka see asi, et kui mõni saksa tüdruk sinuga käia ei tahtnud, siis hakkasid suure vihaga eestlaseks. Noh, mis seal salata, on ka selliseid juhtumeid olemas, kus siis nagu sedapidi käib. Nende rahvuslus muutub natukene nagu kurjemaks, ma ütleksin algusest peale, nii et et sellega võiks vahetevahel probleeme tekkida. Sellisest rahvuslikust alandusest tekkis, sest et siis siin hakkas juba selliseid kompleksilaadseid asju kõvasti sisse põimuma. Mainisid rinnist Hernhuutlasi ja kui ma ei eksi, siis termin ärkamine tuleneb Hernhuutlikust traditsioonist. Kuivõrd üldse on Hernhuutlasi ja nende mõju analüüsitud rahvusliku ärkamise juures? Eks ma olen siin ise püüdnud seda analüüsida ja ka matemaatiliselt näidata ette, aga otseselt midagi korrelatsioonilaadset sealt pole võimalik välja võtta. Need kihelkonnad, kus ta oli aktiivsem, et need oleksid siis rahvuslikult rohkem aktiivsed olnud, nii see ei olnud, tal ei olnud sellist otsest, ei negatiivset ega positiivset mõju. Kuid nase kaudne üldise ühiskondliku hoiaku kujundamises oli tal mõju, sest Henn ootlus kahtlematu. Kuidas sellist, nagu on öeldud? Ta kõigepealt muutis eestlased kristlasteks, järelikult ta süvendas sellist eetilist maailmavaadet ehk teataval määral, kuigi nõudlus ise vanadele rahvakommete ja kõige vastu väga ägedalt sõdis oli see selline Herdarluse, noh nagu taastuleks, samal ajal kui Patti, sakslased ja osad siis need haritumad eestlased muutusid selliseks teistsuguseks ehk hakkasite lähenema rahvusele kui sellele, kui ta on ikka liiga väikene, siis teda ei olegi võimalik rahvuseks pidada, selline väga lihtne teooria kujunes välja ja sellelt aluselt väidetekt, eestlastel polegi mingit lootust, kuna mida sa selle miljoniga ikka pihta hakkad ja mida kiiremini nad sakslasteks saavad, seda parem neile endile tähendab see neile endile ega keegi kuidagi vaenulik, aga lihtsalt neile endile parim ja täiesti siirad inimesed, see ei olnud sugugi mitte mingisugune vaenulik suhtumine soli, nagu nagu pigem kantud positiivsest murest. Ja inimesed olidki kõige rohkem hämmastunud, et mikspärast eestlased ei taha, et neid aidatakse. Neid tahetakse aidata sakslastest saade, nemad millegipärast järsku hakkasid vastu tõrkuma ja siis kasutati loomulikult, et see on kõik sellepärast, et nad tahavad venelasteks saada. See aasta on jälle vastupidi, noh nagu neil see arusaamine, et eestlased seal vahepeal tahavad ikkagi eestlasteks saada, see oli nendele kahele suur rahva lahutades väga raske meeste orgaaniliselt arusaamatu küsimus, kus need on siiski neid lubasid on küll tulnud ja eks selle ideega tegelikult vähemalt need suured katsed ühelt poolt siis noh, mida ei teinudki, nii organiseeritud, aga noh, mingil määral olemas katse Saksastada nagu nurjus, kuna vahepeal võideldi vene mõjude vastu Eestis, aga ei, ei seal Tarvutistetavad eestlasteks saada ja venestus lasi veel rohkem mööda, kuna tema hakkas mõjuma saksa mõjude vastu Eestis aru saamata ühtlase kasvu, neile tunduvalt ohtlikum ja siis, kui sellest ühel hetkel aru saadi, oli juba suhteliselt lootusetult hilja, kuna siis olid sakslased, seal on lükatud, eestlased paljud nende kohad täitnud ja noh, selle seltskonnaga oli juba veel raskem hakkama saada. Teispidi, ütleme helnutuse kaudne mõju oli kahtlematult positiivne, kuigi nagu ma ütlen, et väga paljud rahvuslikud tegelased Nuutlust üsna teravalt kritiseerinud just selle ajalukku negatiivse suhtumise pärast. Rahvusliku ärkamisajaga seondub ka ju ajakirjanduse selline plahvatuslik kasv või üldse nagu tulek, siis kasv ja inimesed hakkasid rohkem huvi tundma kirjasõna vastu. Muidugi, samas võiks ju juhtida tähelepanu ka sellele, et juba 18. sajandil ilmus ju laialt eestikeelset kirjandust, kuidas see on mõjutanud? Kindlasti eestikeelne kirjavara on äärmiselt oluline kuid noh, esiteks selle kirja võraga plahvatuslik tõusis, toimus 19. sajandi teisel poolel, kui see hulk, mis eestlastel oli lugeda, kasvas noh, nagu hüppeliselt tõepoolest ka see ikkagi, mis kirjavara oli, kuni 19. sajandi keskpaneeli on ikka enamus sellest kirjavarast, mis oli targa saksa härrase boot rumalale Eesti talurahvale kirjutatud. Ja sellest noh, saabub siis, kui hakkasite kirjutama noh nagu võrdselt positsioonilt enam-vähem võrdselt positsioonilt ehk enam ei kirjutatud nagu päris ülevalt alla vaid üritati kirjutada nagu samasugusele tasemele või sellest samadest asjadest, mis inimesi tegelikult puudub, tasid eneseteadvust, tõstma neid justaktiviseerima. Ja selles suhtes oli see põhimõtteline, jälle vahe, et inimesed hakkasid Nende lehtede kaudu rohkem suhtlema, hakkasid üksteisega rohkem suhtlema, hakkasid maailmaga rohkem suhtlema, see ei olnud enam selline passiivne vastuvõtmine, vaid juba aktiivne läbikäimine. Ja see oli inimeste teadvuses ikka tohutu murrang. Traditsionaalne Eesti ajaloo käsitlus vastandub väga selgelt sakslastele ja rahvuslikku ärkamisaega, on ülimalt hõlpus kirjutada, rajades selle vastandumisele saksa kultuurile ja sakslaseks olemisele. Ja siin on ka juba täna olnud piisavalt juttu sellest, et inimesed nii-öelda justkui kaotavad oma rahvuse ja lähevad üle teise kultuuri. Samas on rahvusliku ärkamise sündmused nagu laulupeod või seltside teke laulukoorid seotud ju väga üheselt saksa kultuuriga ja Eesti ala ju kuulunud väga üheselt saksa kultuuriruumi. Kui nii-öelda eesti rahvuslik oleme, käsitlus on tihtipeale näinud eestlaste sakslaste vahelisi suhteid üsna mustvalgelt siis kas ei oleks õigem vaadata asja nii-öelda võimalikelt, paljudes halltoonides? Ma arvan, et see on ajaloo kirjutamisel suhteliselt praktiline lähenemine ja siin raamatus püütakse seda ka teha, mis ei tähenda seda, et neid vastuolusid tuleks varjata. Ta noh, paratamatult, kuid niimoodi kõrvuti kaks ei saa tegevustele ainult vastuoludega, vaid saab olla tegemist ka väga paljude mõjutustega ja ei ole mingit kahtlust, et väga paljuski olid mitmed ohtlikud ettevõtmised ikkagi otseselt kopeeritud saksa seltsiliikumisest, mis Eestis muuseas arenes ülimat, aktiivset, ülimat, tugevate, veel tunduvalt intensiivsemat kui eestlaste seas baltisakslaste seas siinsamas Eestis oli see ikka alguses tunduvalt kõrgemalt arenenud ja tunduvalt tugevamat ja, ja paremini ka selleks, et üldse hakata nagu oma õiguste eest võitlema tuli eestlastele kõigepealt samale tasemele tõusta. Alguses ei olnudki nagu millegiga võistelda, kuna noh, ei olnud seda alust endal kohe üldse mitte mitte all. Ja samas nagu ei maksa ka üldse kogu baltisaksa ühiskonda võtta, noh nii üheselt siin oli ka inimesi, kes üsna aktiivselt osalesid rahvuslikes ettevõtmistes. Osad oli selle taust loomulikult et Eesti siltide kaudu taheti, nagu öeldakse, venelastele ära teha. See motiiv kandis paljusi baltisakslasi selleks, et kaitsta neid siis nagu venestuse vastu ning hoida baltisaksa mõjusfääris. Teiselt poolelt oli samal ajal jälle olemas neid mehi, kes siis eestlaste, nende rahvuslike püüate vastu üsna selgelt välja astusid. Ja eestlastega mitmete eestlaste katsed veenda baltisakslasi tegelikult moodustataks ühiselt just sellise tõhus jõudvenestuse vastu. Nii nagu näiteks rootslased ja soomlased, kes olid ka omavahel ikka homse üsna kõvasti kaklesid. Kui asi venestuse küsimustel peale läks, siis nad suutsid ühise keele leida. Paraku nad nüüd ühel või teisel põhjusel seda põhjustas, oleks ka kunagi põhjalikum, et uurima hakata, mis siis baltisaksa ühiskonnas toimus. Lei nagu baltisakslastele realistliku pildi ühel hetkel eest ära. Otsid äärmiselt negatiivse hoiaku kokku ja omandasid sellise väga vaenuliku suhtumise, mis igasuguse koostöö juba Joosse välistas. Kuigi selleks katseks tehti üsna mitmeid, jääks sellise suhtumisega omaenda saatust tegelikult väga tugevat mõjutati, mis kujunes Eestis ikkagi olemuslikult teistsuguseks, nagu oli Rootsi ja ja Soome ühiskonna suhted näiteks Soomes. Eestlase sotsiaalne tõus 19. sajandil ju nagu sa tänagi mainisid, eeldas seda, et inimene sakslastest võttis üle teise kultuuri teise keele ja seda protsessi on just väga pikka aega peetud üheks kõige traagilisemate vormiks eesti rahva ajaloos. Kuidas inimesed nimetavad oma kultuuri, aga kuidas sellesse suhtuti 19. sajandil või mis ajast hakatakse tajuma seda ohtu, et inimesed lähevad lihtsalt teisele kultuurile üle? No selle ohu tajumine ongi tegelikult see rahvusliku ärkamisaja alguse tunnus ja esimesena võib-olla selle käib teatud määral kuigi veel pehmetes toonides välja papa Jansen oma Pärnu Postimees teda juba alates, kus ta rahastamise vastu võitlema hakkab. Ja tuletame meelde Testofiilides paljud tollased tegelased ei võidelnud ümberasustamise vastu tervikuna, nemad lihtsalt tahtsid, et eestlased oleksid kõik talupojad ja kuna seda peeti niikuinii enesestmõistetavaks, et kui inimene saab haritumaksist, sakslast toob selle tõttu tundub olevat targem hoida kõiki eestlasi lihtsalt talupoegade ja isegi neile mitte võib-olla kõige paremat haridust anda, kuna, kui nad liiga palju koolis käivad nagu moosinguetist, nad muutuvad kogu aeg, eks Actlasteks tollel ajal täiesti niimoodi ka toimis, selles suhtes. Praktiline elu lihtsalt oli selline, kuni siis need muud mõjutused tugevamad sisse lõid. Ja noh, loomulikult võib-olla kõige mõjukam esinemine selles suunas oli siis Jakob Hurda 1869. aasta laulupeokõne kus ümber rahvastumise vastu suud juba üsna suurele massile seal ikkagi 12000 kuulajat täie rauaga välja. Ja noh, see oligi, see kõne ei suuda väga populaarseks muutus sakslased isegi need sakslased, kes olid estofiilid üsna teravad, kritiseerisid, kuna nende meelest läks hurt nüüd noh, üle igasuguste piiride una ta ikka ähvatas seal jumala karistusega juba ja sellesama neljanda käsu rikkumise ja kõigega, et kui inimesed teised ahvuses lähevad, et see oli nagu väga selline kõva sõna edaspidi läks, siis sakslast jääks asi ainult järjest hullemaks. Samas ei tasu ju kindlasti luua sellist pilti, et äratad omavahel ainult rõhutatult eesti keelt. Kõnelesid oh ei, ütleme keeleküsimus nende omavahelises suhtlemises oli tegelikult pikka aega teisejärguline, oluline oli, mitte see keel, vaid see tegu ja selle tõttu, kuna see haridus oli saksa keeles omandatud, siis ikka enamuste rahvuslik ärkamise tegelast, omavaheline kirjavahetus on, on saksakeelne ja eesti okste seltsis, kes ikka hirmus sõda selle üle isegi protokolli hakata ja eesti keeles pidama ja nii edasi ja nii edasi. Ja mõni seltsi aus vilistlane peaaegu üks põhjustest, miks ta ikkagi seltsiga ikka tülli läks, oli need etteheited tema keelekasutuse kohta nagu auvilistlane roosaltan näiteks kes ka veel oma mälestustes põhjendab seda mikspärast saksa keeles rääkimine sugugi viisi eestlust ei kahjusta. Aga see pole ka midagi erakordset. Kui me vaatame Soomes käinud debatt rootsi keele kasutamise kohta Soome haritlaste perekondadest, siis me kohtame täpselt samasugused vaidlused 11 poolelt ja tegelikult see keeleküsimus ega seda ei lahendatud ärkamisajal, see on ka üks teema, mis on Eestis veel siiamaani läbi uurimata, teadvustamata, see jääb alles ikka 19. sajandi lõpu. See jääb sinna Tartu renessansi poole ja Villem Reimani aega, kui siis see keeleküsimus perekondades ikka tõsiselt käsile võeti ja seal ikkagi nagu tõsiselt siis kaklema mindi. Ja see puudutab ka siis juba eesti tütarlaste haridust ja kõike muud, mis on tegelikult see eesti keele läbimurre on veel tunduvalt hilisem nähtus ja sellest ei olegi huvitaval kombel veel ühtegi korralikku uurimust kirjutatud, kuigi see teema kindlasti seda, seda vääriks. Tugevat. Ja Janson on oma 2003. aastal ajakirjas tuna ilmunud artiklis kirjutanud, et kui vaadata eestlaste ärkamist, eesti rahvuse kujunemist laiemal ühiskondlikul tasemel, et eestlased olid justkui uue ühiskonna inimesed sakslased kuulasid sinna vana seisuslikku ühiskonna hulka. Kui eestlased olid omandanud teatud sellise hulga, siis mindi sakslastest mööda, kuidas sellesse suhtud? Ma ütleks, et see on nii ja naa ma ütleks pigem vastupidi, on väga palju alasid, kus Patti, sakslased vähemalt teatud perioodidel moodsamad kui eestlased nii-öelda kui ütleme, baltisakslaste arusaamad maailmast, vastasid tollele, mujal Euroopas valdavatele mõttevoolude läheb paremini kui eestlaste omad, ütleme niimoodi. Näiteks sama rahvuslik ärkamine kui eestlaste rahvuslik ärkamine jäi mõnes mõttes nagu hiljemaks, sest et juba kuskil 1850-ks 60-ks võtaks aastateks peale ikkagi selle 48. aasta revolutsiooni lained. Suurtes Euroopa riikides muutus valdavaks heegeli arusaamad olemas ajalooga rahvad olemas ajaloost trafot ja kui sul ikkagi ajalugu ei ole, siis oled sa kadumisele määratud ja hakka kiiresti endale nagu uut tuuri ja uudsed asju Ootma. Eestlaste nimetab tunnistama, need heegele ideed nagu suurt ei jõudnud. Ja nemad elasid oma Herdarlikes arusaamades, mis on nüüd juba Saksamaal noh, ajast ja arust, millise edasi? Arusaam oli see, et iga rahvus on olemuslikult väärtus. Ja ei ole olemas, nagu öeldakse, väärtuslikemaid vähem väärtuslikemaid rahvusi igal rahvusel peab olema, kuna ta on jumala poolt loodud, peab olema võimalus ennast lõpuni välja arendada. Mingil määral oligi see tegelikult selline maailma sekulariseerimise või ilmalikustamise jälle kontrast nendele Herderi väga kristlusest kantud aadetele mida ilmalikumaks maailm muutub, seda rohkem hakkas jõud ja, ja vägi ja selline pragmaatiline lähenemine domineerima ja selle kaudu siis tegelikult tekkiski see konflikt siis nende hiljem märganud rahvuste ja siis sellise suurrahvaste aru saama vahel, et sellisel asjal nagu rahvustusele pole mõtet ja see ei ole mitte ainult Eestis, ei teki sellega üle kogu Euroopa, vaatame neid samu Slovakkia või kedagi muud, kes kõik sellel ajal siis umbes nagu eestlased. Kas siis need suurrahvad, eriti sakslased ei saanud üldse aru, mis, mis asi seal toimub või, või mis asi see on, noh, nii nagu ma juba enne rääkisime. Nii et ma annan seda ei julgeks väita, et eestlased oleksid olnud nüüd. Aga noh, moodsad ja sakslased mitte noh, kui ma mõtlen ka 20. sajandi alguse pats saksa filosoof nagu kaisa lingile, siis vabandan, noh, ta oli ikka väga moodne filosoof. Moodsaid filosoofiamõtlejaid oli teisigi, seda päris moodsust ja seda kategooriat ma antud hetkel ei rakendaks alati. Küll aga on selge see, et eestlased muutusid kultuuriliselt ühel hetkel siin Eestis domineerivaks jõuks. See on küll selge fakt ja see toimub juba siis tõesti 20. sajandi esimese kümnendi lõpust kuni tinglik ütelda. Kui siis selgelt mindi sakslastest iga juba nii tugevat mööda kui enamus raamatuid, mis välja juba hakkas muutuma eestikeelseteks siin ja kui Eesti teatri- ja seltsimajad muutusid saksa omadest suuremaks ja nii edasi ja nii edasi, siis kui see kandvus nagu muutus niivõrd selgeks, siis on Eesti juba sootuks uues arenguks. Ja umbes sellel ajal siis puhkeb ka selline reaalsem juba võimuvõitlus. Sõnadega tunnistama, et ega seal 19. keskel ei olnudki midagi võidelda, kuna eestlastel ei olnud ka alust milledel võitlusesse astuda. See alus ärkamise ajal loodi ja siis niimoodi tugevnemise kasvades venestustingimustes, kus eestlased kasutasid ära sakslaste eemaletõrjumist paljudest ametitest paljudest kohtadest oma positsioone tugevdada jõudis siis juba 19. sajandi lõpul 20. sajandi alguses siis sellisele uuele tasemele, noh, mida sa iseloomustanud juba nimed nagu Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts, kes olid juba väga selge poliitilise suunitlusega, mõlemad, kuigi jälle erineva temperamendiga erineva suunitlusega, kuid väga selgelt poliitilised. Aga milline oli eestlaste, lätlaste ja baltisakslaste selline ühisosa? Ühisosa oli ikkagi seesama, nüüd Euroopa tuur, mis, kas meeldiks kellelegi ei meeldi seda kandis ja ega eestlased hakkama seal noh, väga paljud teadvustasid ennast eurooplastena, kuigi me tihtipeale teostati massilise vahe eurooplastena ehk osad teadvustasid ennast siis Venemaa kaitse vallinna, vastupidi lääne suunas on meile võib-olla arusaamatu, aga kui me vaatame, see on küll natuke hilisemad 19 sajandi lõpu ideid. Kuid mikspärast ka puhkes selline suur sõda siis selle kirikuküsimustes, rahvusliku liikumises, kui me vaatame, millise noh, energiaga või hooga kaklevad Hurt, Jakobson omal ajal kirikuküsimustesse suhtumises luteri kirikusse siis sellel tegelikult olis tugev kaudne aspekt, mida Hurt just eriti rõhutab, et see on see side, mis meid Euroopas paga seob. Ega selline arusaam oma Euroopa juurtest, Euroopa pärandist õhtuma, kultuurist ega see oli väga tugev side, mis kogu seda erinevaid rahvusi siin Balti provintsides kokku sidus. Ja tõesti võib ütelda, et Eesti ajalugu läks paljuski teistmoodi, et et siin vaatamata selle sideme tunnistamisele sellist reaalset koostööd ikkagi tekkinud selle sideme hoidmiseks, selle, nagu vaadates põhja poole, siis seal oli see pilt selle koha peal teistsugune. Samas ei öeldud ka lätlaste mõtlengiga lätlastel meie olime, kui ma räägingi tervikuna Balti provintsides siia lätlastel oli see isegi veel hullem, kuna noh, ma ei tea, kas komplekside või mingisugune asi oli seal veel hullem, sest et ristisaksa ühiskonna vahel v säilis selline vähemalt aega ajatin ajutine koht ilmingud siis Lätis läks asi ikka nagu selliseks väga teravaks mis juba 1905.-st aastast eristas üsna selgelt, et eestlasi ja lätlasi jääb, aga rahvusliku liikumise ajal olid ikka läti rahvuslikud tegelased võrreldamatult tihedamaks koostus Lavofiilsete ringkondadega Venemaal kui näiteks seda ka Eesti vastavate isegi Carl Robert Jakobson kunagi tegin. Doktoritöö kaitsmise reedel öeldi, et kahtlemata saab Mart Laari raamat äratajad üliõpilastele käsiraamatuks. Mida peaksid üliõpilased silmas pidama, kui nad seda tahavad? Kasutavad mina kõige rohkem sooviksin seda, et need avaldaksid, need kohad, millega autor aeg-ajalt on üritatud vihjata, kust ei ole korralikke uurimusi olemas et saaksid aru, et tuleks nagu kõvasti tööle hakata, need valged laigud täis kirjutada. Meil on ikka seda meie ajaloos ikka veel väga palju. Neid tõsiseid uurijaid oleks hädasti vaja, kes juba täiesti avatud silmadega ja tõesti ka maailma vaadates need augud ära toidaksid. Mart Laar, suur aitäh stuudiosse tulemast, aitäh. Veel üks ajalugu.