Tere hea klassikaraadiokuulaja, eetris on varavedaja seitsmes saade ja käes on juba kena kevadilm. On viimane aeg rääkida tervisest ja selleks, et rääkida tervisest, oleme stuudiosse palunud Eesti kirjandusmuuseumist folkloristika osakonna juhataja, folklorist Mare Kõiva. Teremore. Tere, Ove. Ja ma arvan, et tänane ilm, mis Tartus on natukene vihmakas ja sompus ja üldsegi mitte päikseline, nagu seda võiks ju mai alguselt oodata on kindlasti tõesti hea algus enesetervendamisele mõtlemiseks. Kui nüüd uskuda klassikuid, siis kõige kangem rohi on usk rohuvõimu sisse. Ja seda näiteks kinnitavad pikad Konsljeli järjekorrad paunvere väljanäitustel apteegi ukse taga või näiteks Joosep Tootsi väga edukas paranemine apteegi härra seltsis. Ja usku rahu, võimu siis kinnitavad ka mitmed arhiivitekstid. Kas sina usud rohuvõimu sisse? Tegelikult ma arvan, et hästi palju on meie enda enda käes ja nii nagu tegelikult juba vanarahva traditsioon ütleb, et ja nagu sa ise sissejuhatuses ka mainisid, kõige olulisem on see, mida sa usud ja põhiline, et kui sa arvad, et sa oled terve. Ja siis ongi haigusel mitte ainult et raske sinust jagus ootavaid, on veel teine tore külg asja juures. Sa tunnetki ennast natuke tervemana ja kui sul see haigus ka küljes on. Kui käitud reipalt ja väidad end terve olevat, küllap teisedki sind täpselt niisugusena näevad. Seda võib võib-olla rahvatarkusest ridade vahelt lugeda, aga väga heade arstide abi lisaks heale rohule on küll see, millesse mood täitsa siiralt usun. Teada on see varasematel sajanditel oli arstiabi maarahvale halvasti kättesaadav ja hakkama tuli saada oma jõududega. Võiks isegi öelda, et taluperenaise kohustuslike teadmiste hulka kuulus teadmine rahvameditsiinist, vähemalt elementaarne teadmine ja haigus ei puudutanud mitte ainult haiget ka teda ümbritsevat kogukonda. Aga mis on siis põhjustanud tänapäeval inimeste pöördumise loodus rai poole ja kuivõrd on haigus haige enda asi või teda ümbritsevate inimeste asi? Võib-olla praegu ongi meie suurim probleem selles, et haige tiku peale nagu iseenda probleemiks, nii nagu vanad inimesed sageli oma probleemidega tikuvad jääma sotsiaaltöötajate probleemiks ja mitte nii palju oma sugulaste, sõprade ja tuttavate toetusele. Ja võib-olla veel ka see, et mitmed kriisiolukorrad, kus inimene vajab väga tugevalt oma perekonnaliikmete või kogukonna tuge, need on praeguses ühiskonnas inimestest üsna eemale tõrjutud või nagu hiljaaegu, kui ma ühel konverentsil sõitsin linnaliinibussis, see oli hoopis sellises suures linnas, nagu mor seisis, targutasid seal omavahel kaks keskealist härrasmeest, kes ütlesid, et kummaline küll, aga tegelikult on lugu nii, et me kardame hästi paljusid asju oma elus. Ja viimasel ajal me kardame väga kama, vanu vanemaid ja oma vanaks jäävaid sõpru, et nende haigused ja probleemid katsutakse võimalikult kiiresti anda üle hooldekodudele ja ja inimestele, kes nendega tegelevad, et neist ja kurbusest, valust ja vananemisest püütakse hoiduda võimalikult kõrvale. Ja ma arvan, et see on kaasaegse ühiskonna üks tõsiseid probleeme ja valupunkte. Ja teistpidi, küllap meie kõigi elu on natukene lihtsam selle tõttu, et väga täpselt paika pandud tunnist ja minutist ja sekundist sõltuva taevatöö või ka muude ülesannete kõrval ongi väga raske leida aega selleks, et keegi perest peredeni muutunud väga palju väiksemateks, et keegi perest saaks kogu aeg olla näiteks haige inimese lähedal, anda talle ükskõik kas rohtu või toitu või hoopiski kuulata tema tema kurtmise ja küllap me olemegi hästi kaitsetud ka nendes olukordades, kus inimesel on suured valud või, või pikka aega kestev haigus, ükskõik kas see on kasvaja või kasvajast tervenemine, et see kõik nõuab võib-olla tänapäeva inimeselt ühtepidi paratamatult, et tal ei ole aega võimalik sinna nii palju panna. Aga teistpidi kindlasti meil ei ole Koneid kogukonnalt pärit oskusi, millega niisugustes olukordades käituda. Kuidas säilitada rahu ja võib-olla isegi see tarkus, mida vanad eestlased nimetasid, et sa ei tohi võõraid haigusi endale külge võtta. Et me väga sageli, kui keegi meie lähedastest või sõpradest satub Leino olukorda, siis on olemas oht, et ka me ise läheme pöördesse, kaotame täiesti tasakaalu ja hakkame käituma oma sõpruskonnas oma kodus, nii nagu me ise oleksime muutunud selle kõige kallima inimese oleksime läinud armsamast lahku või meid oleks tabanud mingi tõsine katastroof või õnnetus. Ühesõnaga käitume nagu mentaalselt tasakaalutud inimesed. Ja jah, see kogukonnaoskus haigustesse või muredesse, suhtuda kaastundega distantsiga ja võib-olla ka teatavate kriitiliste hetkede järgi kogukondlikud kogunemised ja puhastumised. Tegelikult me võime ju ka matuseeelset sellist suretamis perioodi või, või ka matuste järgset perioodi, mis varem perekonna ja kogukonna tähelepanu endaga köitis, aga millest võtsid osa paljud inimesed, kuhu kogunesid kõik külainimesed või tuttavad kokku need kindlasti sellel oli stressi, pinget, depressiooni ja kõike muud maandav ülesanne ja mille üle ma väga sageli olen mõelnud, et kus siiski oleme suuremate näljahädade ja katastroofide vastu garanteeritud ja erinevalt 19. sajandi keskpaiga eestlasest. Meil on põhjust mõelda, et kui ma olen näiteks jaanuari keskpaigaks loomatoidu inimeste toidu ära kulutanud, et siis ma võib-olla mitte ainult et mul tuleb kevadel loomi aidata jalule võib-olla ma ka ise ei ole enam jalul ja see aasta lõpu ennustamine teemal, et kas ma olen tuleval aastal elus, oli väga palju kriitilisem. Kas see situatsioon, milles me praegu oleme, tähendab siis ka seda, et üksikinimesel tuleb enda kanda võtta kogu see kogukonna vastutus, toetus selline maailmasambaks olemine? Jah, väga sageli ja see on tegelikult raske, see on raske, eriti selle tõttu, et nii nagu paljude eluks väga vajalike asjadega on, et neid ei ole võimalik tegelikult õppida koolis tunnis ja kõige paremini me õpime seda õpime imiteerime oma vanemate või kaaslaste kogukonnakaaslaste käitumist. Ja selles suhtes need päikesed pered oma muredega. Muidugi on neid võimalik jagada kõige paremate sõbrannade sõpradega, aga eestlastel nagu paljudel muudelgi rahvastel on palju kirjutamata reegleid, tõkendeid, mille tõttu on rida muresid, rida probleeme ja õnnetusi, millest rääkimine on suur häbi või mida lihtsalt ei tehta, mis salatakse maha. See ei ole muidugi midagi eestlastele ainuomast, aga kahtlemata on see võib-olla tänapäeval paljude kultuuride probleeme, häda et kõik tuleb ise leiutada täiesti nagu katse ja eksituse korras ja on väga hea, kui sul on sõpru Ta vaid või nõuandjaid, kes Ülo abi annavad. Muidugi on tänapäeval väga hea professionaalide võrgustik, kes võib sind küll telefonitsi küll meilitsi, küll igal muul kombel trööstida või kes annab sulle nõu. Lõin täna hommikul just lahti Delfi noortelehe kommentaarid tervise koha pealt ja ootasin, et kui mitte kellelegi käest ei ole võimalik nõu küsida, et kas see ebamäärane gripitseb valu kõhus on see, mis tuleks ju peast ja hingest või on sellel mingisugune realistlik alus näiteks maohaavad siis? Jah, kogukond reageerib väga kiiresti ja umbes viiest üks ütleb, et oi, kuule, mine parem arsti juurde ja tea, mis sellest asjast muidu tuleb, aga on ka palju näpunäiteid teemale, aga võta palun seda või proovi teist või, aga ära söö nii palju ei söö hästi tihti ja natukene. Nii et jah, võib-olla neid anonüümseid nõuandjaid on isegi juurde tulnud ja kahtlemata on professionaalide võrgustik, kelle poole võib pöörduda, aga kindlasti on seal ka pikad järjekorrad ja võib-olla ei olegi see mitmel juhul see professionaalse arstiabi saamine kergem kui Tootsi aegadel, kui isiklik tuttav apteekrihärra oligi üks paremaid abisambaid tõsisemate hädade puhul. Mina olen ka kuulnud, et arsti juurde minemise asemel tihtipeale küsitakse abi ja nõu hoopiski tuttavatelt internetifoorumitest. Moody kasutatakse palju lehekülgi, kust saab arstidelt otse küsida nõu virtuaalselt, kas see tähendab siis, et see on uus viis ennast haigustest eemale hoida? Jah, on kahtlemata tegelikult internetimaailmas üks arenenud maid ja mitmekesisemaid, tegelikult ongi erinevad tervisenõuannete leheküljed ja portaali, kus on ka palju suhtlusgruppe, kus näiteks teatud haigust põdenud inimesed suhtlevad omavahel. Tavaliselt on seal muidugi moderaatori näol olemas keegi, kes on kas professionaal või on selle haiguse läbi teinud ja arvab, et ta suudaks omakorda anda häid nõuandeid teistele edasi. Ja jumalast tänuväärsed on, kuigi mõnigi kord jäävad sellise diplomaatilise anonüümse piiri peale pidamuga professionaalidest arstide foorumid ja, ja vastuste võimalused. Jah, ma arvan, et, et see on üks tõeliselt hea ja perspektiivne liin ja kindlasti konkureerib ta praegu väga edukalt sellega, mille kohta 80.-te aastate Norra uurimused näiteks tõdesid, et igast viiest reumahaigest üks on see, kes käib tingimata alternatiivmeedikute abiotsimise, saab seda väga edukalt ja võib-olla sellise 20. sajandi lõpu üllatav alternatiivmeditsiini esilekerkimine ja uuringud selle kohta osutasidki, et väga erinevates maades on küll alternatiivmeditsiinikasutajad erinevad näiteks Põhjamaades väga sageli olid selleks keskklassi kuuluvad inimesed. Aga sinna hulka sattus ka väga väga jõukaid ja kõrge haridustasemega inimesi. On riike nagu näiteks Ameerika Ühendriigid ja väga mitmed muud arenenud riigid, noh, nii-öelda industriaal riigikus tegelikult alternatiivmeedikute abi ja erinevast rahvusest alternatiivmeedikute abi kasutavad nigela oma sissetulekuga inimesed ja selle põhjuseks on arvatud nii seda, et nad on harjunud niimoodi toimima, nad on kindlad, et nad saavad sealt efektiivse abi ja teistpidi, et kogu nende maailmapilt haiguste seletamis viis ei ole päris standartne ei ole niimoodi koolis selgeks õpitud ja üks-ühene, nagu see on võib-olla näiteks enamikus Põhja-Euroopa või, või ka osas Kesk-Euroopa maades. Et maailmapilt on erinev ja kahtlemata muidugi ka rahakotile vastavus. Et tihti need ravivõimalused on odavamad, aga siiski selline üldine püüa, et ka väga hea haridustasemega ja meditsiiniharidusega inimesed lisaks ametlikule meditsiinile kasutavad ka alternatiivmeditsiini. See on tõesti olnud 20. sajandi lõputendentsina. Ma arvan, et niipea ei kao see kuhugi. Eriti sellises üleilmastumise õhkkonnas, kus Aino enam uusi täid ja uusi ravimisvõimalusi tuleb juurde erinevatest kultuuripiirkondadest. Nii et võime öelda, et lisaks vanale Hiina ja Tiibeti ja muudele meditsiinivõtetele on praeguseks ikkagi lavale tulnud ja tuleb järjest kõikvõimalikke uusi, alternatiivseid võimalusi nii taimravi, aga kahtlemata ka igasuguse massaaži ja, ja kõikvõimalike muude võtete osa. Kas see tähendab, et alternatiivmeditsiin, rahvameditsiin on asi? Jah, kindlasti on kohe päris kindlasti ja ma arvan, et Me Eestis kuulume kindlasti ka nende riikide hulka, kus see ei ole üksnes keskea kriisis veidrikud või vähemusrühmade asi, vaid kus see on midagi niisugust, mida inimesed kasutavad üsna loomulikult. Ja võin öelda, et viimase 10 aasta jooksul on mu enda üliõpilasloengurühmades ikkagi ka suur osa neid üliõpilasi, kelle vanemad sugulased aga kes ka ise on saanud abi erinevatelt rahvameditsiini või mõne alternatiivi meditsiiniharrastajalt tähendab see näitab ka tegelikult siiski usaldust selliste võtete vastu. Ako ausalt öeldes ka valmisolekut tegeleda tervenemisega veidi pikemat aega, sest üsna Valo ja teadaolev reegel on, et rahvameditsiini tulemuslikkus ei ole nii kiire nagu äkiline Rünno äkiline sekkumine biokeemiaga või siis ka selliste väga tõhusate füsioteraapilist muude võtetega. Kui nüüd jääda selle probleemi juurde, et Eesti kontekstis, siis mis sinu arvates ärgitab inimesi otsima alternatiivi kooli meditsiinile, kas see on see jätkuvalt halb arstiabi kättesaadavus, kallidus, kaugus samas piirkonnas omade tuttavate seas on ju lihtsam olla lihtsam minna kellegi tuttava juurde. Või teisest küljest rahvaraviarstide juurde minemisel ollakse nõus sõitma maha sadu kilomeetreid, on siis kehtib minu hästi palju erinevaid põhjuseid. Mulle endale tundus näiteks nõukogude ajal kusagil 1900 kaheksakümnendatel aastatel professionaalne orsteli tavaliselt tohutult spetsialiseerunud ja ta oli ühe kindla valdkonna hea spetsialist. Tal oli suuri probleeme kõikide oma hinnaliste teadmiste ühendamisega mõne näiteks naaberorganite puudutava teadmisega ja teiseks, et patsiendile kulutati tohutult vähe aega, see viis minutit, 10 minutit, mis sul vastuvõtuks aega oli, millest enamiku ajast arst ninapidi täitis blankette ja pabereid, mis pidid jätma jälje ju selle kohta, et sa oled seal käinud, mis sul viga on ja millise ravise saad, see jättis väga vähe aega selleks, mida haige tegelikult sageli vajab ja see on see, et sa oled isiksus, sa oled indiviid. Sa oled väga hinnaline, täiesti unikaalne nähtus ja see ei ole sugugi see seeriatoode yks, kellel on täiesti seeria oigus, y, mida saab ravida kõikide nende väga-väga tavaliste asjadega. Ja see, kui osa verbaalselt, oma haigustest, ehkki ma oled väga sageli määras, kas ja kui hea ravise said ja nõnda edasi. Võib-olla see rahvameditsiini paremate esindajate oskus inimestega suhelda, luua tasse, ainukordne tunne, et ka kõik ebamäärased naljakate kaebustega haigused ei ole tabatud, hüpohondrik jahud, see ei ole mingi väljamõeldis, vaid et see on ikkagi midagi, mis teeb sülevaeva, mille tõsiseks võib olla tegelik haigus ja et võib-olla sinu haigus on lähedalt seotud su psüühikaga. Võib-olla seal mõni inimene, mõned nässu läinud suhted, mis tegelikult teevad su haigeks võib-olla selliste analüüside tegemiseks olid või isegi ootamatud seletused sellest vallast olid need, millest inimesed tundsid puudust ja kahtlemata tunnevad sellest ka praegu. Võib-olla nüüd, kui arstid on rohkem üldtasandil haritud, aga mulle tundub, et see psüühilise või psühholoogilise suhtlemise puul on ikkagi lõpmata oluline. Et põhimõtteliselt arvatavasti just see kombinatsioon, mida praegune aeg veel hästi ei võimalda, et üks füüsise arst oleks tegelikult ka väga hea psühholoog ja oskaks läbi näha, mis, mis võib olla haiguse põhjuseks, sest on ju meditsiiniantropoloogia klassik. Klein on öelnud, et üle 50 protsendi suvalisest haigusest on ikkagi väga tihedalt seotud inimese psüühikaga ja, ja see on põhiline, mis meid tegelikult haigeks teeb. Kas see, mis inimesi arsti juurde meelitab, mitte siis ainult rahvaarsti juurde, vaid ka koolimeditsiini esindaja juurde, on inimese, selle arsti enda karisma? Kahtlemata see on ikkagi see, miks ka päris mitmete ametlike arstide kohta öeldakse, et oi, ta on tõeline imearst, see tähendab seda, et tal on üsna hea oskus väga kiiresti ja väga kergesti aimata ero no see, mis haigus, inimesel on kiiresti diagnoosida ja olla väga-väga osav ravimite määramisel kindlasti ka kaastundlikus, aga jah, jumala eest karisma ja see, milline on tulemas ja on ju teada, kuigi väga vähe uuritud, et eks arstide kohtagi on ju nii-öelda kogukonnas olemas omad legendid ja kui me vahetame omavahelist informatsiooni või räägime millestki, siis kindlasti küsitakse, et kas see heade arsti teod. Ja loomulikult on olemas legendaarsed arstid, kelle kohta öeldakse, tead, ta on saanud jagu täiesti absoluutselt võimatutes juhtumitest. Nii et jah, seesama ime, sünni või imearsti fenomen, see, kui inimene on aidanud jagu saada millestki, millest ei ole lootust terveneda või osanud, et panna diagnoosi, mida on ikka lõpmata raske neis võib öelda ma ei teagi, sadadesse tuhandetesse ulatuvad, et haiguste ja haigus hekkeste meres ja loomulikult eriti tänapäeva rahvaarstid okka varem tuntumad nende hulgast. Need siiski peeti tõelisteks imetegijateks ja võime kahtlemata selle kõrval, milliseid käegakatsutavaid andmeid või tõendeid need haiguse kohta said meie käest selle kõrval jusse mingi ime või imetabase selgelt ütlemise selgeltnägemise võime kindlasti ka see on olnud hästi-hästi hinnatud ja muidugi on ka nii nagu pärisarstide juurde, nii on ka tõeliselt suurte rahvaarstide juurde sõidetud kogu Eestist ja väga kannatlikult ka seal järjekorras püsitud, sest kui 19. sajandil või 20. sajandi alguses Johha arst oli keegi, kes tegutses pigem oma piirkonnas ja tavaliselt see tema juurde minejate hulk ei olnud nii pööraselt suur, siis 20. sajandi lõpp tõi selle, et ka rahvaarstide juurde tekkisid kuudepikkused, puutelehed ja järjekorrad ja tuli seista tundide kaupa järjekorras, mõnikord väga lootusetult päevade kaupa. Aga mõnigi kord sa lihtsalt ootasid, millal, millal see väga hinnaline aeg sulle kätte jõuab. Ja muidugi kahtlemata ka teiste inimeste hinnangud. See, et teda on tunnistatud eriti väärt arstiks. Ma arvan, et see on üks asi, mis annab juurde nii tervenemisefektile, aga kahtlemata ka patsiendile mingit kindlust, et ma olen eriti heades kätes. Samal ajal kui, kui meid võib-olla polikliiniku puhul ajab tõsiselt marru see, kui me teame, et silmaarst, aga palun mitte enne kahte kuud. Siinkohal meenub mulle, eks selline siin 80.-test aastatest nagu keskea rõõmud, mis ju ka kujutab ette seltskonna inimeste teed, on ta ühe rahvaarsti juurde ja tegelikult nii palju, kui ma sellest filmist mäletan, nad omavahel lahkavad siiski oma probleemide ja võimalike haiguste põhjusi ju ise ka sellel noh, peaaegu siis palverännakul. Jah, ja ausalt öeldes üsna paljude rahvaarstide vastuvõtu juurde kuulubki ju see, et seltskonnad, kes sinna kogunevad, nad saavad, enne kui seal järjekorras räägitakse, üksteisega arutatakse, räägitakse läbi oma kogemusjutud selle kohta, mida ollakse kuulnud. Milliste haigustega ta on saanud hakkama mõnigi kord need haigus, lood laseb arst kirjutada üles inimesel endal märkida üles kõik vaevused, mis tal on ka sel ajal, kui rahvaarst käib oma rohtusid valmistamas mõnes teises ruumis on taas patsientidel selline võimalus, väga harva küsitakse selle juures aud vaiksena, taas vahetatakse omavahel kogemusi, positiivseid kogemusi ja ka see hetk, kui saadakse need ravimid kätte. Ja kui lahkutakse ka selle juures niisugune tänu väljendamine või mõnigi kord ka raamatud, mida patsiendid saavad sirvida ja kuhu on eelmised edukad patsiendid on kirjutanud, et sain terveks. Suur tänu sulle, mul oli nii ja niisugune haigus, nüüd on see kõik möödas. Ka see toimib niisuguse omalaadse teraapiale. Muide, Ungari folklorist, egaa barbaarne on uurinud külalisraamatuid, mida on Ungari haiglate juurde sisse seatud ja kus ka patsiendid, kes on terveks saanud, on kirjutanud lood sellest, kuidas nad said terveks, millise arsti käe läbi ja ta ise arvab, et kuigi sinna ei kirjutata väga sageli. Aga et selle lugemine mõjub päris kosutavalt, nii nagu ka palverännakute juurde kuuluvat raamatut, kuhu inimesed kirjutavad toredatest juhtumitest palverännaku ajal või kuidas nad on leidnud oma kutsumuse või hoopiski endale kõige kõige armsama inimese, nii et kindlasti neil raamatutel ja väga palju kuul, mis selle raviseansi või rituaali juurde kuulub, on toetav osa ja absoluutselt kindlalt on inimesed väljas sellest tavalisest rutiinist, need on pidanud minema kuhugi eemale. Nad on suhteliselt tabatumas olukorras, sageli see ei sarnane sugugi, kuigi võib imiteerida polikliiniku vastuvõturuumi. Aga põhiline on see võimalus arutleda oma haiguse üle täiesti mõnusasti seltskonnas või siis ka murega, aga igal juhul seltskonnas, kes saab aru, milles asi on, sest kindlasti on need teemad, mida ei anna iga päev rääkida Est inimpsüühikale üsna omane on, et me kaitseme ennast väga raskete teemade ja psüühiliselt raskete seisundite eest. Nii et ma pakun tega haigel sõbral või perekonnaliikmel ei ole sugugi võimalik rääkida hommikust õhtuni kaks nädalat järjest kussimistel detailselt valutab või mida, mida ta parasjagu tunneb või milliseid rohtusid ta võtab, kuigi see mõjub kahtlemata selline haigustest rääkimine väga tervendavalt. Me oleme ära teeninud ühe kosutava loitsu. Äkki sa juhatad midagi sisse? Võib-olla me võiks kuulata ühe väikese katke sellest, kuidas raske haiguse järel tantsivad ja laulavad Aafrikast. Luija rahva esindajad. Kui me räägime tänapäeval rahvameditsiinist, siis me peame rääkima sellest ka, kes rahvas ja kui mõelda jälle Eesti peale, siis tuleb arvestada sellega, et Eesti on juba etniliselt üsna kirju. Ja sellest kirjutisest tulenevad ka mitmed mõjutused, nagu erinevad mõjutused rahvameditsiinile. Meditsiinipraktikatele on tegelikult kogu aeg olnud suhteliselt kirju. Ta on olnud ehk etniliselt monoliitsed 18. 19. sajandil, aga kui vaadata näiteks nõiaprotsessi protokolle seitsmeteistkümnendast sajandist, siis on näha, et loitsimises süüdistatud täna on Eestis kinni võetud mitmesuguseid inimesi, kelle vanemad on olnud või keda on loetud näiteks hoopiski soomlasteks või, või kes on olnud Rootsi taustaga. Nii et nii et kogu aeg on vorsti, et eks tegelikult olnud ka erinevate kultuuride esindajaid ja ma arvan, et sellest 19. sajandi lõppu pärimuse jäi sarnane uskumus, et need arstid, kes ei ole eestlased, et need on veel eriti tugeva jõuga või need, kes siis elavad kuskil äärealadel või kaugel. See oli üks põhjus, miks näiteks saarlastest, eriti aga neid, kes Sõrve poolsaarel elasid seda hõimurihmapidi eriti headeks ravijateks. Aga täiesti 20. sajandil, eriti Nõukogude Liidu aegadel, kui peale teist maailmasõda Eestisse saabus tohutu palju erinevaid rahvusi ja kõik vanad rahvusrühmad olid kas segi löödud või nad tegelikult nii-öelda koostati uuesti nendest, kes tulid ida poolt juurde erinevatel põhjustel siis see rahvaarstide skaala laienes täiesti tohutult. Et need, kes olid armeenlased või hoopiski grusiinlased väga palju Vene ja Ukraina Elohusest või dispooliti ukraina ja vene taustaga isikuid. Oli neid, kes soid rahvaarstideks ja väga edukateks Rovijateks ja ühtepidi töid nüüd sisse natuke teistsuguseid ravimisviise, aga mõnikord ka elustasid uuesti arhailisi võtteid. Näiteks täitsa selge, et mõjukate pikkade loitsude kasutamist kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel aastatel võis Eestis leida ainult mõnedele tere aladel, samal ajal kui näiteks Tallinna vene rahvusest Rovijate hulgas oli üsna tavaline, et sa võisid saada haiguste vastu või ka alkoholismi vastu. Pikka korraliku palve teksti võib ikka korraliku loitsu, nii et ka see tava, mida eestlased 19. sajandil palju kasutasid, ET palvetekstidel või, või ka nõndanimetatud taevakirjadel oli orstimisel suur osa seal säilis. Ja loomulikult oli üsna palju ka neid arstijaid, kes käisid ise väljas koolitustel, ükskõik siis kas Moskvas või Kiievis, nõndanimetatud ekstra sensitiivide koolitustest, kus õpetati ka erinevaid ravivõtteid ja ka kõikvõimalike ravijaid. Muidugi käis Eestis nii-öelda külalisseanssidel küll hüpnoosi tegemas, küll ravimus, aga 90.-test aastatest alates muutus võrdlemisi tavaliseks see, et ka Eestis endas korraldati erilisi koolitusi, ükskõik, kas need olid siis hiino nõelravitegijad või hoopiski mõned muud Hiina ravimeetodite õpetajad, kes koolitasid väikeste rühmadena inimesi välja. Meile hakkas väga kiiresti levima üle soome reiki õpetus ja väga mitmed muud kursused, mis andsid inimestele selle lõppedes ka väikese paberi või võiteatised valdav või oskab seda kõike teha. Üks osa neist hakkas edasi ravima, aga teine osa on nagu alati kõigil aegadel ja kõigis kogukondades on selliseid inimesi, kes kasutavad oma oskusi passiivselt, see tähendab aeg-ajalt, kui keegi lähedane sõber või keegi perekonnast on haige või lihtsalt on tarvis abi, siis ta paneb käed peale, võtab peavalu ära või, või aitab radiku liiti mingite eriliste nippide või võipunktidele vajutamisega ravida ja nii edasi, aga see kõik kahtlemata. Ta on avardanud ja mitmekesistanud ka Eesti rahvameditsiini. No rääkimata muidugi mitmetest eri aegadel olnud moevooludest mõne moevoolu kohta, ma arvan, et me võime sinuga mõlemad tuua näiteid, näiteks minul tuleb praegu meelde üks periood, mul on tunne, et see võis olla kunagi 60.-te lõpus, kui mu vanaema kuulised kõikidest liigesehädadest saab vabaks, kui kanda erilisi, sest ta neid taskus ja neid aeg-ajalt peos hoida. Mäletan, et kastanite hankimine oli tõeline tseremoonia ja seejärel liikuste kogu aeg ringi kastanid taskus, mis tähendab, et ta pidi hankima endale igasuguseid taskutega riideesemeid, kleit, et ei olnud neist sugugi vaimustuses, aga noh, mis teha või siis see hetk, kui paljusid haigusi väidetavalt sai ravida vaskmüntidega, mis jällegi tähendas suurte vaskmüntide kogumist ja ja igasuguseid tervistavaid manipulatsioone nendega. Ja vist ei ole ühtegi kümnendit taas ma pakun, et kõige eredamalt lööbisid, et kui nii võib öelda, nõukogude ajal, kui paljusid ravimeid ei olnud saada, nad ei olnud meie nomenklatuuri-is ja, ja paljusid ravimeid sai võib-olla kuidagi tutvuste kaudu üle piiri, siis peab igal kümnendil lööbis mingisugune tõeline ime ravim, mis peaaegu kõigest vabastas ja, ja peaaegu kõike korda tegi. Ja ma arvan, et Eesti üks eredamaid näiteid oli kuulus u, mida toodeti ja, ja müüdi üsna suurtes kogustes ja kui kaugele väljaspool Eestit sellele kastanikandmisele lisaks ma tooksin enda teadmistest tammelehekandmise kas raamatu või märkmiku vahel igal juhul kusagil enda ligiduses mis pidi tagama siis hea õnne ja kahtlemata ka hea tervise. Ja ma arvan, et usundiuurijatele, eks ole, on päris huvitav kuulata, ma arvan peaaegu iga kolmas eestlane praegu, kui ta käest küsitakse midagi pühade puude kohtlesid, oh pihlakas pihlakas pihlaka oks kaasa võtta siis haigused kaovad ära, autoõnnetusi ei tule ja nii edasi. Taas tuleb öelda, et kui nüüd vaadata pihlakat ja tema taust ja rahvameditsiinis rahvausundis, siis on näha, et see on ääretult komplitseeritud ja omal ajal küllaltki mõtleks oskusliku käsitlemist nõude puu sugugi nii Primoorselt selline, et kanna nuga kaasas ja kõik kurjad olendid on minust eemal. Kui palju mõjutab sinu kogemuse põhjal rahvameditsiinimeedia mõju? Sest olen kuulnud, et siin ja seal kellegi poolt öelduna, et inimesed leiavad täna ajalehti lugedes, et neil on ka selliseid, selliseid haigused, sest neil on sellised sellised sümptomid, mis sa selle peale kostad? Nulliselt meedia mõju on hästi suur ja tegelikult tal ka rahvapärimust kogudes on hästi selgesti näha, et inimesed usaldavad või nende jaoks mingi usalduskriteerium on see, kui midagi on kuulutatud heaks ja õigeks raadios, telekas või seda on trükitud ära ajakirjanduses, see tähendab, et see annab nagu mingi erilise usutavuse kvaliteedi juba ja taas öelda, et omaaegsetel meditsiini saadetel, kus näiteks doktor jänes andis igasuguseid erinevaid nõuandeid, oli väga kõrge väärtus, väga kõrged tõeväärtus ja taas tuginedes nüüd isiklikule pere pärimusele, mäletan hardalt mu enda vanaisa, seda kõike kuulas ja, ja jänesenõuanded, mis küll, mis parata Nende pikkade raadio aastate jooksul vägagi muutusid, mõjutasid tema suhtumisi erinevatesse toitudesse ravimites väga kardinaalselt. Nii et kahtlemata on niimoodi ja kõikvõimalike tervisesaadete mõju Tervisesaadetes kõlavad õpetused on need, mis hakkavad domineerima või, või varem või hiljem vaatavad vastu ka rahvapärasest praktikast. Rääkides veel avalikkuse mõjust, on ju jälle üks moeasi öelda, et inimene peab olema terve inimene peab hea välja nägema. Sellega seoses peab inimene kindlasti olema ka edukas. Aga kas see tähendab, et haigus tänapäeva ühiskonnas on tõeliselt suur häbiasi ja kuidas see siis mõjub inimestele, kes on haiged, kes näevad vaeva oma tervisega ja ja ei saa olla alati rõõmsad ja rõõmsad. Tänapäeva ühiskond näeb õudselt palju vaeva tegelikult sellega, et õpetada inimesi võib-olla eeskätt noori ja lapsi, aga tegelikult meid kõiki käituma haigete ja vigaste inimestega. Ja kui nüüd vaadata natukene ajas tahapoole, siis hästi toreda üldistuse on teinud haiguste ja tervise kohta just hiljaaegu surnud läänemõtleja Sontaak kes on kirjutanud haigustest kui sümbolist ja toonud välja, kuidas mõnikord ja mõni haigus võib-olla mõne kõrgema seisundi või eriliste vaimsete omaduste loovuse tunnuseks on loonud selle paralleeli haigusega nimega tuberkuloos, mis on siiski olnud väga tuntud ja mis ma arvan, oleks kindlasti. Kui Santagi mõtte mõlgutusi oleks lugenud Anton Hansen Tammsaare või või mitmed Eesti talupojakultuurist võrsunud inimesed, siis nad oleks mõelnud, et oioi oi-oi, näed, kuidas seda võib tõlgendada, sest tõepoolest see võib-olla me võime leida Anton Hansen Tammsaare tõe ja õiguse teisest osast ka sellist haiguse poetiseerimist, aga reeglina pigem leiame läbi eesti ilukirjanduse kohutavat häda, nõutust ja kurbust, kui kas tuberkuloosi mõni teine raske haigus on peres olemas ja ta nõuaks palju paremaid tingimusi, palju paremat toitu ja ravimeid ja neid ei ole mitte kusagilt võtta. Nii et tõenäoliselt on suhtumine haigustesse veel sajandi eest, aga küllap see on ka tänapäeval niimoodi olnud väga erinev erinevates sotsiaalsetes rühmades, sõltuvalt sellest, kas sul on võimalik nii-öelda mängida haigust või olla tegelikult haige ja kas sinu tegelikule haigusele on võimalik ravi leida või ei. Ma nüüd kaldusin natukene sellest sinu küsimusest kõrvale võib-olla üks neid sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia huviga jälgitud nähtusi, kus erinevad sotsiaalsed rühmad võivad endale väga erinevat käitumist ja tulemusi lubada. On ka see, mis puudutab mentaalseid haigusi. Nimelt on üks kultuuriantropoloogia tõdemusi, et kõrgemasse klassi rahaliselt varaliselt kindlustatud isikud, eriti meessoost isikud, võivad lubada endale mitmeid vaimuhaiguste hullusti liike, mis vaesed inimesed viivad vangi või Nad praagitakse kõrvale ja nende kohta öeldakse väga halvasti tervesse. Suguvõssa võidakse suhtuda ääretult halvasti, kui seal on vaimselt kõrvalekaldega inimesi, samal ajal kui Eestiski on teada, palju nii-öelda hullude krohvide suguvõsasid, kes on märatsenud, lõhkunud, loomendanud ja kus mängult hulluse kõrval on täiesti selgesti noh, niisugust kurja tigedat või ilget Botoloogiat. Ja mitte ainult me võime öelda ka, et mingil vaiksel kombel see kultuuriantropoloogia tõdemus on kehtinud ka natuke jõukama sotsiaalse rühma naiste kohta, et kahtlemata ka päike, närvi nõrkus, minestamised, kurvameelsuse depressioonid ja igasugune selline nii-öelda kohtumine mingite probleemide või murede kätte või, või vaimsete probleemide tõttu. On taas olnud siis rikaste ja hästi mõne võõraga loomeinimeste väike eelis. Samal ajal kui tavaline linnu eestlane või talupojast eestlane oli üsna kibedaks vaevas, et mitte teenide aero eelarvamusi, stereotüüpe ja näpuga näitamist teemal, et küllap see suguvõsa on saanud millegi eriti jõleda-ga hakkama kõik, alates rahvapärastest seletustest, kuidas need veidrused tulenevad sellest, et vaarisa jättis mingi neiu maha või vastupidi vaarisa piinas linnupoegi või loomi ja, ja selle tõttu on nüüd pere järeltulijad kas veidrad tervisehäiretega või, või mingi mingi muu sellise kahtlase omadusega. Ja kahtlemata on sellised teated, vot kõrvalekalded jah, olnud lubatavad ka nii-öelda loomingulise sädemega inimestele, niisiis näiteks juhtumit, kus keegi näeb või kuuleb midagi ebatavalist või kohtub ebatavaliste vaimolenditega, need taas on, on mõnede isikute puhul aktsepteeritav olnud ja teiste puhul sugugi mitte nii nii hõlpsasti lubatavad. Aga jah, see hakkama saamine ja tervis võib-olla pole lihtsalt kunagi välja arvatud need rahvapärimuse üsnagi sirgjoonelised tõdemus, et teemal, et tõeliselt füüsiliselt korras inimene on terve inimene ja ütles, ei kindlasti ei ole ka kurja silmaga kodega nõid. Et võib-olla jah, niisugused väga robustselt otsesõnalised väljendused, et erakordne tervis ja heale tervisele või või väga hea välimus on kindlasti ka sinu sinu edu tõeline eeldusi, ainus point või kuidagi noh, nii nii otseseid seoseid võib-olla tõepoolest pole kunagi meedias tõmmatud varem. See pole ilmselt olnud kõne teema. Võib-olla see on taas kuulunud noh, niisuguste tõdemuste hulka, mida pole nii nii väga peetud, vajalikuks rõhutadagi sa juba tõid ja rahvameditsiiniteemasse sisse narratiivsuse, kui sa rääkisid nendest hulludest krahvidest ja kõikidest juttudest, mis nendega kaasneb. Kui palju narratiiv loeb rahvameditsiinis? Oi, hästi palju selles mõttes, et need nii-öelda patsientide jutud, mida patsiendid omavahel räägivad, kindlasti on see üks paremaid teraapiaviise. Ja selleks varasem kogukond andis võimaluse just kas rahvaarsti juures olles. Aga väga sageli olid ka muud küla kogunemiskohad kas mingisuguse töö juures või siis mingite tööde lõpetamisel, kui oli võimalik omavahel rääkida, aga ka erinevatel kalendripühadel, kui koguneti kokku, siis kahtlemata see narratiivid haigustest olid üsna olulised. Muidugi, siin on päris konkreetsete haiguste kõrvale on alati olnud rahvapärimuses ka jutte müütilistest, haigustest või nendest haigustest, mis tegelikult on olemas väga rasketest taudidest, millega seoses inimeste tuuri jäid jutud, lood, küllaltki viimistletud lood sellest, kuidas selle müütilise haigusega kohtuti või ei, meetiline seletus sellele, miks või kuidas haigeks jäädi. Kindlasti üks väljendusrikkamaid ja võib-olla ka ütleme visuaalselt väga mõjusaid korpuseid on see, kuidas inimesed seletasid, mismoodi katkutõbi lahti läks, kuidas see salapärane olend, eks kõik, keegi inimene, kes palus ennast kaasa võtta või, või mingi esemis kaasa toodi, kes siis muundus äkitselt haiguseks viga seletused sellest, kuidas seda haigust, tähti, aga selliste hulka kuuluvad veel niisugused haigused nagu halltõbi ehk siis soopalavikulaadne malaarialaadne haigus, mis on Eestis veel 18. sajandil 19. sajandi alguses olnud tõsine probleem ja on niisuguste 20 kolmekümneaastaste elujõus inimeste hulgas täiesti olnud umbes viiel kuuel protsendil surma põhjuseks. Malaariahaigust võidi koosa tuua sõjaväest, nagu on arvatud, aga üsna tõenäoliselt olid selle tegelikuks kandjaks meie oma kohalikud soode ja rabade sääsed. Ja need nägemused, niisugused malaaria nägemused, arvatavasti neist oli ajendatud ka värvikad lood halltõvest, kes ratsutab hobusel kohale või, või hõikab inimest ja kelle eest pääsemiseks üks tõenäolisemaid võimalusi on, et sa suudad ennast tagasi hoida ja ükskõik kelle kujulda ilmuks, ükskõik kelle häälega ta sind ei kutsuks mingil juhul ei, ei vasta talle, sa oled kusagil ahjus või puu otsas või või hoopiski laudas, heinte või sõnniku all peidus ja, ja pääset sellel kombel. Ja kahtlemata üks meetilisi huvitavaid haigusi õlga lendva või nõianool, mida on siis usutud, et teine inimene soodab kas oma mõttevõi või siis mõne eseme, mis lööb teisest inimesest või sageli ka loomast läbi? Jaa. On ehk sarnaseid kultuuridevahelisi haigusi? Me võime öelda, et halltõbi tuntud eeskätt seal, kus malaariapuhanguid on olnud või näiteks Inglismaal on see suhteliselt tundmatu haigus siis lendvat tunnevad tohutu paljud kultuurid ja Austraalias, nii nagu paljudel muudelgi maadel inimene, kes teadis, et tema peale on tehtud kas nõidus või saadetud seesama nõianool või lendva et üldiselt muutusidki apaatseks ja, ja neid oli väga raske virgutada endist elu jätkama endiselt sööma ja tegutsema, sest nad olid veendunud, et sõnul on nõidus on nende peale saadetud ja sellest ei ole mingit pääsu. Selle juurde mäki võiksimegi kuulata. Üht lugu Austraalia aborigeenide repertuaarist. Milliseid haigusi kardetakse praegu kõige enam, sa mainisid varasemast ajast tuberkuloosi praegu kindlasti vähk ja aids. Depressioon on probleem? Vähku muidugi, igasugused kasvajad on üsna jah üsna selline kole probleem. Ja tegelikult, et võib öelda, et nende kõrval loovad inimesed nakatuda tänapäeval ka seletamatutesse haigustesse tähendab taas on tõstnud pead ja ma arvan, et siin on oma osa ka meedial. Hirm kõikvõimalike haiguste ees, mida Eestis on isegi raske saada, nagu näiteks seesama hullu lehma tõbi. Aga üleüldiselt on pööraselt suurenenud hirmud kuskilt Venemaalt tuleva suvalise taudi või tõve ees aga samuti reisidelt kaasa toodud erinevate viirushaiguste kollatõve ja, ja kõige muu ees ja loomulikult läbi aegade on väga muretsetud ja väga kardetud erinevate infarkti, teensultide, südame, südame ja veresoonkonna, haiguste ja paljude muude asjade pärast. Ja nagu ikka, ma arvan, et see on selline igipüsiv, võib-olla kõige rohkem kardetakse traumasid, neid traumasid, mis lõppevad vigastustega sellega, et sa tuled sellest välja, sa ei suuda enam enda eest hoolitseda, et võib-olla see hirm ja häbi selle ees, et ma pean iseendaga hakkama saama, meil peavad olema käed ja jalad ja kuidas ma ilma nendeta hakkama saan, kui ma jään liikumatuks ja muidugi võib-olla üks põhilisi hirme, mis on läbi aegade olnud ja ma arvan, kummitab meid kõiki kindlasti ka sellise eelarvamuslik poole pealt. Nii nagu Aafrikas kardetakse taga pööraselt seda, et sa jääd nõdrameelseks või lähed nii-öelda peast segi, sa ei tea enam, kes sa oled, sa ei tunne teisi inimesi ära, et kahtlemata ka niisugused haigused, mis põhjustavad vaimseid muutusi, seda, et inimene ei käitu nii nagu varem mäleta kedagi enam. Need on need, mida kardetakse hirmsasti ja väga jah, ikkagi ikkagi põliselt häbi selle pärast, et sa ei ole täisväärtuslik. Ühesõnaga, oleme ringiga jõudnud jälle usu ja meelekindluse juurde, mis on tervises väga oluline. Jah, kahtlemata. Tegelikult on ju inimene täiesti uskumatu olend või ütleme siis uskumatult. Been looming suudab nii tohutult paljusid asju asendada ja kompenseerida ja väga olulised traumad võivad tähendada seda, et õpitakse kasutama hoopis teisi organeid või kasutad oma teisi ajukeskusi, mis kõik parmult on valmis omandama, võib-olla mitte nii hästi, aga, aga vägagi hästi kõike seda, mille jaoks nad ette ei ole nähtud ja millega nad saavad täiesti hakkama, niiet kahtlemata põhiline on ilmselt see pano retsept, mida on ühes oma Luitsus väljendanud Kolga-Jaani tuntud rohi ja kõik hirmud minult ilma mingu ja kõik armud minul ilmast tulgu. Selline oli siis varawedena seitsmes saade seal külas folklorist Mare Kõiva ja teemaks rahvameditsiin. Võin teile jätkuvalt head tervist ja loodan, et see loits mõjus ka läbi raadiolainete. Aitäh teile kuulamast, mina olen Ave Tupits. Kohtumiseni taas.