Tere, head klassikaraadio kuulajad. Eetris on varavedaja kaheksas saade, selle hooaja viimane oma tänaseks vestluspartneriks olen palunud Tartu Ülikooli dotsendi, folkloristikas ja Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi vanemteaduri Kristin Kuutma. Mina olen varavedaja, saate autor Ave Tupits. On ilus säravselge juunikuu hommik. Kui me seda saadet salvestame, istume vana raadiomaja poolel stuudios ja minu jaoks on nii Eesti raadio kui siit natuke eemal asu Eesti televisioonimaja mõniteistkümmend aastat tagasi üsna oluliseks märgiks just vabaduse märgiks ja iseolemise iseotsustamise märgiks. Tänases saates me räägimegi sümbolitest, representatsiooni-st ja identiteedist. Ja seda kõike läbi folkloristika prisma. Ma tahaksin kohe alguses alustada tõsistest asjadest. 2003. aasta lõpul lülitatud tee Unesco kultuuripärandi nimekirja, nii Kihnu kultuuriruum kui ka Baltimaade tantsu ja laulupidude traditsioon. Ja sina, Kristin olid üks neist, kes selle Unesco tunnustuse meile maale tõi. Kas see on väga keeruline protsess, teha ühte väikest tuuri kuuldavaks ja nähtavaks suures maailmas? Tere ka minu poolt kuulajatele muidugi iseenesest see on keeruline protsess, aga, aga samal ajal see kuuldavaks tegemine tähendab ka, et peab olema mingi retseptsioon peab olema muul ajal seal teiselvool. Sest kui on juba mingi tulemus, siis tähendab, et on toimunud teatud vastastikune koostöö. See tähendab ka seda, et see teine pool on ilmutanud huvi antud kultuurinähtuste vastu seetõttu ka selle vaimse pärandi nimekirja lülitada. Suhtumine ei olnud kokkuvõttes siiski ainult ühepoolne protsess, tegemist on siis kahesuunalise sündmusega nii eesti kultuuriruumi tutvustamise kui siis rahvusvahelise organisatsiooni vastuvõtuga. Sellest rahvusvahelisest organisatsioonist räägin ma eraldi seetõttu, et see rahvusvaheline organisatsioon andis ju ette mingid juhised, kuidas kultuurinähtuste esitama peaks ja selles avalduv iseenesest juba sisse kultuuri representatsiooni kahepoolne suhtlus. Üks osapool tahab ennast esitleda ja teine osapool, see kuulajal teatud määral dikteerib, missugune see esitlus lõppude lõpuks välja tuleb. Selle Eesti-Läti-Leedu laulu- ja tantsupeo traditsiooni esitlemine rahvusvahelisel areenil. Kindlasti oli ühtepidi lihtsam kui Kihnu kultuuriruumi oma. Teistpidi jälle keerulisem. Laulu-tantsupeo traditsiooni puhul on tegemist mastaapse suure nähtusega, mida on võimalik mitmest erinevast aspektist kirjeldada. Sellega on seotud nii palju inimesi, et nagu iseeneslikult on võimalik põhjendada nähtuse elujõulisust täna aga samal ajal siis ka tuua esile neid igasuguseid ühiskondlik-poliitilisi seoseid, mis, mis seda kultuurinähtust samal ajal haavatavaks teevad, mis arvatavasti kuulajale iseenesest selged on, nendest on räägitud ju päris palju diskuteeritud üheksakümnendatel aastatel ajakirjandusest aktiivsel sellel teemal, kas niisugust nähtust eesti kultuurile on vaja või ei ole vaja, juba see arutelu iseenesest näitab, et on tegemist nähtusega, mis inimesi kõnetab, mis paneb neid kaasa mõtlema, mis puudutab väga paljusid, isegi kui see signaal siis on aktiivne või, või see arutelu, millest millest lähtuda, takse, põhi, põhitees on, võib olla negatiivne suhtumine antud nähtusesse. Kihnu kultuuriruumi esitlemise puhul iseenesest nähtuse haavatavust esile tuua ei olnud ju keeruline, sest ka see on kõikidele mõistetav, et aga kui on tegemist väga väikese kogukonnaga, mille liikmeskond vaid poolsada siis nende eksistentsi võimalused sõltuvad väga palju ümbritsevast keskkonnast, nii inim kui looduskeskkonnast. Aga samal ajal niisugused suured kultuuripoliitilised aktsioonid siis dikteerivad omapoolsed juhtnöörid eesmärgid, milleks mingit nähtust esile tõstetakse. Ja nendega peab paratamatult niisugusse analoogi, kui seda selliseks võib nimetada astumine igal juhul ka arvestama, nii et see tähendab ka seda, et et kui need nähtused nüüd on sinna sellesse nimekirja esitatud, siis kindlasti nendel sellel esitlusel iseenesest sellisel representatsiooni on vaieldamatult tagasimõju nendele nähtustele. Praegu tehakse tööd selle nimel, et saada sinna nimekirja ka setu leelokultuur. Aga selles nimekirjasolek ei ole mitte igavene tunnustus, vaid periooditi tehakse sobivus kontroll. See tähendab, et Unesco vaimse pärandi nimekirjasolek nõuab pidevat tööd. Millist tööd sa siis nõuab ja kui oluline on meile seal selles pärandi nimekirjas püsida? Jah, need iseenesest on suhteliselt keerulised küsimused. Ma arvan, et nendele selget ühest kindlat vastust olemas ei olegi või vähemasti mina ei tunne ennast olevat kutsutud või seatud, seda seda vastust konkreetselt esitama. See mõiste juba iseenesest, et selleks on vaja tööd, tähendab mingit nihukest. Pingutusliku protsessi teatud eesmärgi nimel. Seda ühe kultuurinähtuse kohta tarvitada on suhteliselt keeruline, sest samal ajal see kultuurinähtus sõltub nendest inimestest, kes selle nähtuse kandjad on, kas nemad on selleks pingutuseks valmis, kas nemad soovivad seda teha välistest jõududest sõltumatu. Nii et seetõttu ka seto leelokultuuri pääsemine või mittepääsemine lülitamine või mittelülitamine mingisse nimekirja ei saakski nagu olla asi iseeneses? Pigem võib-olla on oluline selle seto leelo kultuuri olulisuse koha ja tulevikku nägemuse sõnastamine seto kogukonna enda jaoks, nende inimeste jaoks, kelle kultuuri orgaaniline osa see on. Ma tahaksin pisut veel rääkida sellest mõistest suuline ja vaimne kultuuripärand. Viimastel aastakümnetel, eriti ingliskeelsetes maades, on süvenenud vastumeelsus sõnasse, folkloor ja Unesco, võtnud kasutusele just selle mõiste suuline ja vaimne kultuuripärand. Miks see sinu arvates on parem kui folkloor? Tegemist on mõistet muutumisega ajas, sest neid mõisteid kasutavad inimesed kasutab üks kultuurikeskkond ja kui see kultuurikeskkond muutub, need inimesed tuvad ajas, siis paratamatult muutuvad teatud määral ka mõistete kasutusväljad. Ei saaks nüüd öelda, et sõna folkloor üldse enam ei kasutata, vaieldamatult käivitaja tavatasandil laialdaselt edasi, aga selle kultuuripoliitilise dokumendi raames kajastub nüüd teatud määral ka analüütilisema lähenemise muutumine viimaste aastakümnete jooksul. Mis siis vaatleb kultuurinähtusi ükse relativistlikud rohkem nende nende oma eksistentsi keskkonnas ja püüab lähtuda pigem selle antud kultuurile omasest kontekstist ja eluvõimelisuse eest ja mitte niivõrd Nendest terminit Nendest varasema teadusliku Nende poolt kehtestatud normatiivsetest hinnangutest, mis siis on läinud ka kultuuripoliitilisse käibesse. Selle sõna folkloori asendamine suulise ja vaimse pärandiga on seotud konkreetselt niisuguse nähtusega nagu euro paliku kultuuri mõõta mõtestamise domineerimine maailmas, teatud määral selle folkloori mõiste tahaplaanile tõrjumine. Siis lähtub ka soovist seda Euroopa-keskset hinnangut vähendada. Sest folkloor kui mõiste on tulnud käibele eelkõige eelmodernistliku eelindustriaal Se ühiskonna hinnangulise tähisena, kus siis on tegemist kultuuriga, mis on omane nii-öelda alamatele klassidele, keda siis selle rahval sõnaga tähistatud lihtrahva all mõeldakse. Seega nagu iseenesest kategoriseeritakse ära. Folkloor peaks olema siis omane ainult teatud ühiskonnakihtidele teatud kindla kuuluvusega inimestele. Ja samal ajal ta nagu muudaks ka arusaamad neist ühiskondadest ühesuguseks. Aga selle Unesco tegevusega on ju seotud väga palju erinevaid maailmaosi kus ei lähtu võta sugugi euroopalikest arusaamadest ja seal võib-olla see pärimus, mida antud maal hinnatakse hoopis mingi teise ühiskondliku kihistuse, mingi teise ühiskondliku vormile omane ja seetõttu sõna folkloor nagu iseenesest seaks ette raamid millega siis anud tud kultuuripoliitiline suunitlus samastuda ei tahaks. Kui võiksin tuua ühe näite, kui meil on tegemist paali kultuuriga, vietnami kultuuriga või ka võtame Jaapani või Hiina, siis seal rääkida rahvakultuurist, kõrgkultuurist klassikalisest kultuurist tuleks nagu hoopis teistes kategooriates kui euroopalikus tekstis. Ja samal ajal nii-öelda põliskultuurid näiteks Boliivias indiaanlased ei pea ka ennast esindatuks, kui kasutatakse sõna folkloor Boliivia folkloor, sest eriti sellistes kultuuriruumides, kus on tegemist erinevate rahvastega eri ajastul tekkinud asustustega on see määratlemine tunduvalt keerulisem. Ei saa rääkida ainult alamast või ülemast kihist või kas üldse saab vahet teha, missugune alamkihi või ülemgi sihkult? Tuur kui palju see pärandi nimekiri aitab teadvustada seda kultuuri, mis kogu maailmas valitseb. Seda võõraste tundmatut enamasti ju. Jah, kahtlemata pean ma siin rõhutama, et ka ka seesama nimekiri ta küll kõlava nimetusega Unesco vaimse ja suulise maailmapärandi nimekiri iseenesest ei tähenda ainult suuresti positiivse märgiga tegevust alati, ka niisuguste nähtuste puhul. Minusugune analüüsiv uurija peaks säilitama siis, kuigi selle teatud määral kriitilise positsiooni ja, ja vaatlema tud nähtuse mõjusid mitmest vaatenurgast ja seetõttu võib öelda ka, et et ka sellesse samasse nimekirja on, on võimalik suhtuda tuntava kriitikaga, küsida, mida siis nüüd niisugune nimekiri iseenesest maailma kultuuripildis kehtestab. Millised jõujooned, millised hierarhial niisuguse nimekirja koostamisega kehtestatakse ja paratamatult, et need nähtused antud nimekirjaga kindlasti kaasnevad. Ja seetõttu peabki ütlema, et ka selle nimekirja koostajad või mis tähendab selle kultuuripoliitika elluviijad Unesco tasandil? Ma ei mõtle siin mitte neid ametnikke, kes Unesco peakorteris töötavad või eri riikides nendes Unesco kontorites seda tegevust antud kultuurikonteksti püüavad vahendada, vaid ma pean siin silmas Unesco juures tegutsevat Niukest seaduslikku nõukogu, kes siis niisugusi kultuuripoliitilisi dokumente välja töötab. Ja selline nõukogu tegutseb iseenesest mitmel tasandil, seal on Ensis püütud esindada nii vaim kui võim, seal on kunstiteaduse ja ka siis kultuuriametnike esindus, nii et see on mitmel eri tasandil niga Nende nähtuste problematiseerimine või esiletõstmine on siis seotud teatud pikemaajaliste vaidlustega, mis on siis üle maailmse niisugust koosolekute käigus esile tõusnud. Ja peab ütlema, et selle nimekirja edasi kestminegi ei ole täiesti vaieldamatu tõsiasi, sest ka Unesco, see teaduslik nõukogu püüab läheneda antud kultuuri sellisele süsteemile avatult ja püüab vaadelda, kas see tegevus, mida on nüüd 21. sajandi alguses rakendada milliseid tulemusi see annab. Ja selle nimekirja koostamise puhul võib ka muidugi vaieldamatult öelda, et teatud hierarhia on tekkinud, sest nimekiri põhimõtteliselt esindab ainult paarikümmet kultuurinähtust üle maailma ja igata sugugi global reaalselt kõiki piirkondi. Ja tekib küsimus, miks on üks kultuurinähtus parem kui teine. Nii et seetõttu ma püüaksin sellise arutelu käigus, mitte seda nimekirja olulisust vähendada eesti kultuurile. Vaieldamatult on on see oluline tunnustus, et, et meie maaga seotud kultuurinähtused on selles nimekirjas esindatud. Aga kas see on ainus ja püsiv eesmärk, on teine küsimus ja kuidas neid kultuurinähtusi nüüd Unesco poolt kureeritakse või nende edasikestmist kas tunnustatakse või ei tunnusta? Ta võib-olla ei olegi selle kõige suurema määrava tähtsusega. Pigem on olulisem see, kuidas kohalik kontekst neid nähtusi vastu võtab. Ja kuna ma mitu korda rõhutanud sõna kultuuripoliitika, siis vaieldamatult on nii selle Eesti-Läti-Leedu laulu- ja tantsupeo kui ka Kihnu kultuuriruumi esitamise puhul tegemist kultuuripoliitikaga nii nagu ka seto leelotraditsiooni taotlusega niisugusesse nimekirja kuuluda. Nii et see kultuuripoliitiline tegevus on suunatud siiski ikkagi eelkõige meie oma Eesti riigi kõrgemate võimude suunas. Eesti laulupeod on saanud ju ka alguse sellisest vaimu ja võimuvõitlusest ja sümbioosist rahvusliku ärkamise ajal, kui toimisid kaks vastassuunalist liikumist. Ühest küljest taheti saada kultuurrahvaks ja jätta maha igasugune talupoeglikust. Teisest küljest hakati samal ajal väärtustama just seda vanavara, arhailist, traditsioonilist. Sina oled kõige muuhulgas uurinud ka laulupidude traditsiooni Eestis. Kas see on siis tõesti midagi meile nii omast, et me peame laulma ja me peame kokku tulema? Mis sa arvad? No kui üks kultuurinähtus on, on olnud aktiivne 150 aastat siis teatud määral jah, ta on omane, ta on üks selle kultuuri osa mis ei kao täiesti jälge jätmata. Isegi kui see laulupidu muutub, on tal mingi telg eesti kultuuris vaieldamatult olemas ka sellega, kuidas ta mõjutab ülejäänud kultuurinähtusi otsest sidet muude eesti kultuurinähtustega, hilisemate nüüd kaasaegsemat kultuurinähtustega, näär mõjust üldistes rahva pidudes ja ka niisugune nähtus nagu folkloorifestivalid selles võib kindlasti näha teatud paralleeli harjumuses suurte hulkade kokku tulla, et nautida laulmist ja tantsimist kellegi teise esituses, aga samal ajal publikuna siiski, selles selles tuses aktiivselt osaledes. Sest ka see pealtvaatamise protsess on osasaamine, ka see juba see füüsiline kohalolek on kogemus, mis igal juhul inimesi mõjutab nende kultuurikogemust mõjutab. Laulupeod on ju tegelikult üsna pikka aega see 50 aastat olnud osa vastupanukultuurist. Kas see tähendab, et laulupidu kui selline on pigem poliitiline tegevus või või siiski rohkem kultuuriline tegevus? Ma ütleksin, et laulupidu on kultuuripoliitiline tegevus. Laulupidu on vaieldamatult väga olulise ühiskondliku rolliga just seetõttu, et ta haarab nii suuri inimeste hulki, et ta hõlmab aktiivselt päris suurt osa Eesti rahvast ja mitte ainult selle laulu peoaastal, mis ju tegelikult toimub tsükliliselt see üldlaulupidu, see, mis, mis puudutab suurt osa eesti rahvast toimub iga viie aasta järel, aga, aga vahepeal on see põhimõtteliselt jätkuv protsessis koorid tegutsevad, tantsurühmad tegutsevad ja sealjuures on eriti olulised ka need kohalikud laulu päevad, laulupeod, mis toimuvad maakondades väiksemates linnades tunduvalt inimlähedasemal tasandil ja hoopis teistes mõõtudes. Ja selle tõttu on ta kindlasti niisugune nähtus, mis inimesi ühendab ja samal ajal aitab neil ka kanda edasi mingit ideed, mingit sellist soovi, mida võib-olla mingite teiste vahenditega väljendada ei saa see seostub sellega, millele sa viitasid, kui nimetasid. Vastupanukultuuri peab kindlasti rõhutama, eeldatavasti laulupeod, säilisid sellisena eestlaste, lätlaste ja leedulaste jaoks ka selles teise maailmasõjajärgses täiesti muutunud maailmas just nimelt selle vastupanu situatsiooni tõttu. Sest teistes Euroopa maades, kus ka iseenesest niisugusi laulupidusid oli kunagi varasematel rahvusliku identiteedi väärtustamise ja rõhutamise aegadel 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses suhteliselt aktiivselt peetud. Nendes maades oli vajadus nende järgi igatahes teise maailmasõja järel täiesti kadunud, ühiskond oli, oli nii palju muutunud, et sellist soovi enam selles ühiskonnas endas ei leidunud. Aga Eestis, Lätis ja Leedus oli tekkinud niisugune kultuuripoliitiline ja sotsiaalne situatsioon mis tingis vajaduse kasutada ära selle antud kultuurikonteksti antud režiimi poolt tekitatud situatsiooni, et säilitada oma varasemat kultuuri rastust. See ühtis suhteliselt hästi nõukogudelikku kultuuripoliitikaga kasutada ära suuri rahvahulki, kes siis tegelesid rahvakultuuriharrastusega, nõukogude kultuuripoliitika toetas seda, seda väga tugevalt. Toimus tööliste suurte hulkade töötava rahva ühispidustus oli igal juhul soositud nähtus. Samal ajal, kuidas eestlased, lätlased ja leedulased seda oma rahvusliku pärimuse edasikandmiseks kasutasid, on hoopis teine lugu. Mul ongi teinekord jäänud mulje, et me kipume seda laulu ja tantsupidude traditsiooni pidama ainult eestlaslikuks või eestlasele omaseks. Kui erinev on sinu hinnangul kolme balti riigi laulu ja tantsupeo, et kui palju on seal seda ühisosa ja kui palju on seda midagi, mida naaberriikides ei ole? Iseenesest see eriliseks pidamine ainuomaseks eesti rahvale pidamine on teatud määral positiivne märk, sest see näitab selle nähtuse elujõulisust kui seda peetakse oma kultuurile väga omaseks ja seda kultuuri iseloomustamaks. Tõenäosus, et põhimõtteliselt on päris suured selle üldise kultuurinähtuse struktuuri, tähenduse ja ülesehituse seisukohalt on tegemist sarnaste ettevõtmistega. Aga see on ka täiesti loomulik, sest teatud määral on see ju ka laenatud eesti kultuuri kusagilt mujalt kellegi teise kultuuri väljendusena. Teadupärast siis saksakeelsest kultuuriruumist rakendatud oma pärimuse kujundamiseks ja oma kultuurinähtuse edasikandmiseks. Eesti laulupidu on ajaliselt neist kõige vanem. Siis esimene üldlaulupidu teadupärast oli 1869, Eestis Lätis 1873. Seal on väike ajaline vahe, aga samal ajal see näitab, et nende pidude alge tegelikult oli ühes ja samas kohas. Nii et need baltisaksa laulupeod, need esimesed, mis olid eestlastele selle peo korraldamise eeskujuks tegelikult toimusidki Riias. Ütelda, kes kellelt laenanud on, ei olekski siinkohal õige. Leedulaste puhul on kindlasti tegemist nüüd teadliku sellise kultuuri väljenduse võtmisega juba hilisema ajahetkel. Tegelikult teadlik ülevõtmine oli nii eestlaste kui ka lätlaste laulupidu, aga leedulaste laulupidu on siis nüüd puhtalt 20. sajandi nähtus. Esimene toimus aastal 1924 ja see on muidugi teatud määral selline hiline ülevõtmine ja mingil määral võib-olla ehk ootamatugi sellise peo avastamine alles 20. sajandil on mõistetav. Leedulaste ajalugu vaadates nende enesemääratlemine on olnud tunduvalt erinev eestlaste lätlaste omast, kellel oli siis vaja leida oma identiteet baltisaksa ülemklasside valitsemise all vene tsaaririigi koosseisus. Leedulastel selles vene tsaaririigi koosseisu kuulumise juures tuleb veel kõrvale side Poolaga ja Leedu territooriumi määramine, kus, millised territooriumi osad on leedulaste omad, millised Poola, millised Tsaari-Venemaa see on olnud niisugune keeruline aeg leedulast teoks, sel ajal, kui nende rahvuslik ärkamine toimus oli neil oma rahvusliku identiteedi väljendamiseks tunduvalt kitsamad olud kui Eestis või Lätis ja massilisi kogunemisi eeldatavasti ei oleks võimude poolt lubatudki. Aga kokkuvõtteks peab ütlema, et siis need ajaloolised alged on suhteliselt sarnased. Aga kahtlemata see repertuaar on erinev. Üksteise laule siiski nendel pidudel ei laulda, aga külaliskoore käib küll. Tegelikult on lätlased külaliskooridena eesti pidudel käinud juba 100 aastat. Eriti nõukogude perioodil oli see ka suhteliselt tavaline nähtus. Aga samal ajal publik ühest riigist teise ei liikunud, nii et seetõttu üleüldine ettekujutus jäi sellest ikka kui kui ainult sellele maale omasest nähtusest. Ja peab rõhutama, et ega lätlased või leedulased olid samasugusel arvamusel, et me laulupidu kuulub ainult neile. Aegade jooksul on nii laulu kui tantsupeo praktiline sisu üsna palju muutunud. Eriti just viimastel aastakümnetel on tulnud juurde uusi tantse, uusi laule. Aga mulle tundub ikkagi, et laulupidu ei ole laulupidu ilma Koiduta või lauluta. Mu isamaa on minu arm. Tantsupidu oige asempata. Kuulajale peab minu arvates jääma võimalus kaasa kuulata ja kaasa laulda ja ära tunda midagi igiomast ja tantsupeo vaatajatele. Samamoodi seal peab olema midagi tuttavat, millega nad on harjunud. Jah, see on kahtlemata väga õige tähelepanek, sest see ongi see, mis, mis seda publikut niiviisi iga viie aasta tagant kokku toob. See soov kogeda sama tunnet, mida kord juba on kogetud ja tunda ennast osana traditsioonist. Ehk ongi üks kõige ilmekamaid näiteid selle kohta, kui, kui oluline on, on see kontseptsioon, traditsioon inimese jaoks, et ta tunneks ennast osalisena antud kultuurikontekstis. Ja see laulupidude repertuaari jätkuvus tantsupidude tantsude ära tun. Tav väljanägemine on kindlasti üks väga oluline aspekt mida nende pidude edasikestmine igal juhul rõhutab, sest peab kindlasti ütlema, et ka nõukogude ajal lauldi laule, mis pärinesid 19.-st sajandist. Kuigi jäi ehk hilisemal ajal vabamate olude lood lootuses ja ootuses mulje, et oli väga politiseeritud repertuaariga tegemist siis tegelikult, et selle politiseerituse juures igal juhul suudeti säilitada ka mingi tuntav side varasemaga. Ja neid niinimetatud isamaalisi laule oli ehk repertuaaris isegi rohkem kui kahe maailmasõja vahel mil laulupidude repertuaaris oli rohkem selleaegsete heliloojat, et muusikat, sest sel ajal oli suhteliselt auväärne olla laulupeo helilooja tegelikult nii nagu hilisemal ajal. Sa juba varasemalt nimetasid folkloorifestivale kas neid võib pidada laulupidude väiksemateks Velledeks või on need täiesti iseseisvad suured tegevused. Rahvapeona põhimõtteliselt on seal võimalik sarnasusi kindlasti näha, aga ehk selle kogemuse tasandil on nad ka erinevad, sest vahetum suhtlemine esinejatega on vast folkloorifestivalil suurem, kuna lihtsalt inimeste arv, kes sellega seotud on, on väiksem kui nüüd rääkida üldlaulupidudest kohalike, maakondlike laulupidude puhul või, või ka väiksema tasandi valla laulupeo puhul on muidugi see, see suhtlusvorm väga sarnane igasugusele külapeole valla tähtpäeva tähistamisele, kihelkonna tähtpäeva tähistamiseks ja samal ajal ka folkloorifestivalile, kui niisugune antud maakonnas toimub. Folkloorifestivalide puhul võib-olla tuleb rohkem esile paikkondlik eripära, mida aeg-ajalt võib ka nende kohalike laulupidude kohta öelda, oleneb, kus kohas neid korraldatakse. Ma lähenen asjale mitme nurga alt, sellepärast, et tuua sisse näiteks seto leelopäev kui üks kohaliku maakondliku laulupeovorm mis samal ajal võtab väga palju elemente üle ka kohalikust külapeo traditsioonist. Sinna kõrvale võiks tuua seto kuningriigi päeva, mis iseenesest on ju ka nagu folkloorifestival, kuigi tal on teatud teised elemendid sotsiaalpoliitikas optilised elemendid juures, mida iga folkloorifestival ei kanna. Aga kuna seal on laulul tantsul, pärimusel söögil joogil väga suur osa, siis see võrdlus on vaieldamatult õigustatud. Nii et kui nüüd võrrelda laulupidusid ja folkloorifestivale, siis see põhiline erinevus seisneb selles, et folkloorifestivalil võib olla mitmesuguseid vorme, aga laulupeol, põhimõtteliselt on ikkagi koorilaulu esitamine publikule need suured kontserdid, rongkäik, kuid kui see laulupidu kestab kaks päeva ja tavaliselt need inimesed, kes laulupeole tulevad, tulevad kokku eri paigust. Nad peavad enne tegema proove, et nii suure hulgaga koos esineda siis selleks, et inimesed oleksid koos mitu päeva ja tunneksid ennast hästi, korraldatakse ka mitmeid teisi üritusi, et hoida koos nii publikut kui ka siis esinejaid ja hoida nende huvi üleval. Nii et ka laulupeo käigus tegelikult toimub väga palju erinevaid nii-öelda minifestival seal selle laulupeo sees. Näiteks nagu viimase laulupeo ajal toimus rahvamuusikapäev, mis hõlmas väga paljusid inimesi, jõudis täiesti päris Tallinna linna keskele see publiku hulk, kes siis sellest kõigest osa sai ja oli peaaegu võrreldav nendega, kes oleks võinud tulla kas siis Kalevi staadionil tantsupidu vaatama või, või laulupidu kuulama. Hetkel on Eesti folkloorifestivalide üheks lipulaevaks üheks lipulaevaks Viljandi pärimusmuusika festival. Millest tuleb sinu arvates selle ürituse suur populaarsus. No kui nüüd rääkida nendest folkloorifestivalidest, mida ma võrdlesin laulupeoga, siis nende enamiku põhitunnuseks on see, et majanduslikud suhted festivali käigus on suuresti sponsoreeritud ja toed tatud riiklike organisatsioonide, olgu need siis päris riigi tasandil või kohalike maakondlike organisatsioonide poolt, nii et publik suuresti võib saada nendest kontsertidest esinemistest osa kas täiesti tasuta või, või siis suhteliselt väikese tasu eest. Viljandi pärimusmuusika festival aga on väga selge majandusliku suunitlusega, samal ajal kukkusele kultuurid tegevuse kõrval selles mõttes selgema majandusliku suunitlusega, et see on erinev nendest kohalikest rahvapidudest. Viljandi pärimusmuusika festival oma organisatoorse tegevuse poolest on väga tugevalt seotud turumajanduslike hoobadega ja on lihtsalt sellest majandussüsteemist suuresti mõjutatud. Need, teised festivalid kindlasti on sellest ka mõjutatud, aga samal ajal et nagu kuuluksid mitmesse erinevasse süsteemi, nii nagu nad sobisid Nõukogude süsteemi sobituvad nad ka turumajandusega püüdes säilitada seda publiku poolt antava rahalise panuse osa võimalikult väiksena. See majanduslik külg muidugi iseenesest ei ole esiplaanil kõige suuremalt nende eripära puhul. Viljandi pärimusmuusika festivali publiku ja esinejate suhe eeldatavasti see on ka erinev võrreldes nende teiste festivalidega. Nende kontserdite ülesehitus on teatud määral erinev ja kriteeriumid, mida esitatakse kutsutud esinejatele, on erinevad. Nende teiste folkloorifestivalide puhul võivad osaleda üldjuhul kõik, kes soovivad, vähemasti Eestist kui ei ole just mingit ruumilist ajalist piirangut, aga üldjuhul on niiviisi, et need, kes osaleda soovivad, et neil lihtsalt ei olegi nii palju, et nad ei mahuks antud festivalil ära või see festival ongi korraldatud teatud kontingendi jaoks. Oleks nagu Baltika folkloorifestival on folklooriharrastusrühmade jaoks, kes iseenesest seda liikumist üleval hoiavad ja põhimõtteliselt suur osa nendest, kes selle liikumisega seotud on. Otseselt saavad sellel osaleda. Viljandi festivalile tulevad osalejad üle maailma kokku ja nende esinejad, et tehniline tase, tehnilised nõudmised, mis neile esitatakse on teatud määral teistsugused kui nendele maakondlikele. Folkloorifestivalile tulejatel esitatakse kindlasti mingeid mingeid paralleele ja mingeid analooge või nende pidude vahel ka ja ka nende esinejate valimise vahel leida rohkemaid, kui ma siin nüüd konkreetselt välja tõin. Aga võrreldes nüüd neid folkloorifestivale, maakondlike folkloorifestivale ja Viljandi festivali võib ehk kõige suurema erinevuse tuua välja selle festivali algusajast, millised olid need põhikriteeriumist, millest hakati lähtuma, kui antud festivali korraldada. Ja siin võib mingil määral tuua välja teatud tsüklilise muutumise hinnangutes kultuurinähtustele eri põlvkondade poolt ja ehk Viljandi festivalile on olnud iseloomulik teatud põlvkondliku piiri tõmbamine, mis ühtemoodi on seostunud ka samal ajal muusikaliste eelistustega. Kui maakondlikud folkloorifestivalid oma esinejad ja osavõtjate hulgas näevad palju lapsi ja suhteliselt hea kamaid inimesi, nii et see põlvkondlik kirevus on teatud määral suurem, siis siis Viljandis pigem see esinejate ja publiku vanuseline ühtlus hakkab rohkem silma. See ei kehti muidugi kindlasti kõikide kontserdite puhul ühtemoodi, aga samal ajal kui seda esinejat või siis nende passiivsemalt osalejate või ka aktiivsemalt, kes lauludes või tantsimisega kaasa löövad Nende vanust vaadata, siis see on tunduvalt ühtlasem. Ja pigem niisugune, seostub gümnaasiumiõpilaste ja üliõpilaste vanuselist kahekümnendates, kolmekümnendates eluaastates inimeste suure hulgaga. Aga seda pigem üheksakümnendatel aastatel, kui me nüüd jõuame päris kaasaega ja siis nüüd see vanus on teatud määral siis ka selle osalejaskonnaga mingil määral tõusnud. Nii et võib-olla ka Viljandi festivalil, kui ta edasi kestab, see vanus ajapikku ühtlustub. Ma tahaksin nüüd jõuda teemani, millest me pisut pisut oleme juba rääkinud, nimelt seto kultuuri juurde ja seto leelo juurde. Sul ilmus 2005. aasta ehk siis selle aasta kevadel raamat pärimuskultuurist, kultuuri sümboliks, kusa lahkad saamide ja setode esindustekste ehk siis saamide poolt, Johan Turi jutustus saamidest ja setude poolt Anne Vabarna loodud Peko. Ja sa ütled oma raamatus, et nii saamid kui setud on püüdnud end kuuldavaks teha läbi väljaspoolsete huviliste. Globaalses mõttes. Meie eestlased ka üks väike kultuur, kes püüab oma häält maailmas kuuldavaks teha ja jumal tänatud, see on meil ka õnnestunud. Aga kas pole pisut kummaline, et arvestades setude ajaloolist, üsna marginaalset positsiooni Eesti kultuuriruumis, on just nemad, need, kes tihtipeale esindavadki Eestit ja eesti kultuuri Nojah, see on seletatav teatud määral nende kultuuri sümbolite kujunemisprotsessiga, mille puhul on siis osalised nii nii selle kultuuri kandjad kui ka siis kultuuriuurijad ja jäädvustajad. Kahtlemata Ta seto kultuuriväärtuse üleüldiselt Eesti avalikkuse, et on, on toonud just kultuuriuurijad eelkõige folkloristid, kes on ju aastakümned tegelenud seto leelo kultuuri uurimisega ja selle hindamisega ülejäänud Eesti kult tuuri väljenduse taustal tuues esile just selle arhailisust ja eripäraseid jooni. Ja kindlasti on see mingil määral ajapikku hakanud mõjutama üleüldist ettekujutust, milline Peab olema traditsiooniline muusika, mida esitada väljaspoole kui oma esindussümbolina. Sest teatud annus on siinjuures ka eksootilisust. Olles kaasaegne euro valikrahvas, on meil võimalik esitleda Ennast, näidates kultuuri väljendust, millel on äratuntavalt arhailine kõla ja eelmodernistlik esitusviis. Nii et see on kindlasti olnud üks põhjuseid. Aga teisest küljest on ka siin tegemist teatud määral üleeuroopaliku üleilmse nähtusega. Et mitte peavoolukultuuri esindavad väljenduslaadid on sellest tänapäevases fragmenteerunud ja väga mitmekihilisest maailmas inimeste jaoks huvitavamad kaasahaarav omad ja midagi sellist, mis nagu pakuks ehedamat kogemust. Sest samal ajal on tegemist vahetu ja teatud äratuntavalt tugeva emotsionaalse käega esinemislaadiga, mis vaieldamatult tänapäevast tehnilistest vahenditest tehnilisest vahendatusest, kultuuri esituse juures mõjutatud inimest rohkem kaasahaarav. Ja, ja pakub oma elamust, mis tundub. Kui õpetatud viimistletud ühtlustatud kultuuri esituse puhul nii et siin iseenesest seonduvad erinevad mõjutused ja erinevad jõujooned, mis seda nähtust on esile toonud. Teisest küljest kindlasti on see olnud ka eestlaste eneserepresentatsiooni puhul niisuguseks nähtuseks, mis meie atraktiivsust siis peaks maailma silmis teatud määral tõstma. Et on võimalik pakkuda mitmekülgset kultuuri ühelt poolt kõrgel tasemel koorilaul ja teiselt poolt sinna kõrvale seto leelo, mis on ju samamoodi kooliga esitus, see on samamoodi kollektiivne esitus, aga kantud hoopis teistest esteetilistest kriteeriumidest. Kas see varasem originaalsus ja selline võõrapärasus muude eestlastega mandrieestlastega võrreldes on olnud ka abiks selleks et seto kultuur nii õudsalt esile tõuseks? See marginaalsus on teatud määral aidanud kõige muude ühiskondlik-majanduslikke põhjuste kõrval seda kultuurinähtust niiviisi säilitada sest see marginaalsus on, on mingil määral ka siis mõjus tunud seto siit sissepoole pöörduma ja seda oma kultuuriväljendust iseenese jaoks iseenese heaolutunde tõstmiseks edasi kandma, samal ajal kui 20. sajandi keskpaigast alates setod, kes ülejäänud Eesti rahvahulka elama asusid eriti linnades, üldjuhul seda ei tõstnud esile, et neil seto päritolu on. Kuid teisest küljest siin tulevad jälle esile kid kultuuriuurijate mõjutused. Need rahvalauluansamblid, kes tekkisid kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel, olid ühtepidi ka seotud selle toleeloga, mida esitati veel seto külades. Ja need rahvalauluansamblid käisid neid seto laulikuid kuulamas. Laenasid sealt laule ja esitasid neid laiemale eesti publikule. Nii et sellega toodi ka avalikkuse ette selline muusika keel, mis muidu varem oli täiesti tundmatu olnud ja oleks olnud ka sellele harjumatule kõrvale vähem vastuvõetav. Meil jääb siis üle loota, et ühel hetkel on Unesco suulise vaimse kultuuripärandi nimekirjas ka seto leelo. Aitäh sulle saatesse tulemast. Selline oli varavedaja kaheksas saade ja minu vestluspartneriks oli folklorist ja kultuuriloolane Kristin Kuutma. Mina olen Ave Tupits. Aitäh teile kuulamast ja soovin teile ilusat sooja suve.