Tere, head raadiokuulajad. Mul on hea meel teid pärast huvitavat sündmusterohket suve taas tervitada. Ja ühest huvitavast sündmusest tahangi tänases saates rääkida. Kes juhtus juuli lõpus, kuulama raadiot või lugema ajalehti, märkas kindlasti, et 26.-st 31. juulini toimus Tartus rahvusvahelise jutuuurijate seltsi 14. kongress. Tänases varawede üheksandas saates võite kuulata ta telefoniintervjuud Tartu kongressi peakorraldaja Mare Kõiva ka. Ja ka seltsi kolme järjestikuse presidendiga. Mina olen Ave Tupits. Rahvusvaheline rahvajutu-uurijate selts ehk ISSN err International Society for fuck näedki Riisohh on rahvusvaheliselt tunnustatud teaduslik selts mis toetab teadusuuringuid folkloori alal. See selts rajati 1958. aastal ning selle suurkongressid toimuvad iga nelja aasta järel. Lisaks korraldatakse ka vahekongresse. Seltsil on umbes 500 liiget maailma, kes on humanitaar- ja sotsiaalteaduste aladelt. Jutte ja jutustamist, uuritakse folklaristlikust, antropoloogilisest, etnograafilisest, võrdleva kirjanduse ja ka teistest vaatepunktidest. Kongress toimus Melbourne'is Austraalias 2001. aastal ning vahekongress 2003. aastal Gotlandil, Rootsis. Suvine Tartu kongress kandis nime rahvajututeooriad ja kaasaegsed praktikad ning sinna olid kokku tulnud umbes 230 teadlast viielt kontinendilt. Nüüd aga järgneb telefoniintervjuu Marega Ivaga. Telefonil on Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva kes oli ka Tartu kongressi peakorraldaja. Mare, sa oled olnud mitmetel varasematel seltsi kongressidel, millised on sinu senised kogemused? See on hästi selline elujõuline ja tore kooslus selles mõttes, et väga suur osa seltskond on seltsi kuulunud pikka aega. See tähendab, et üheskoos on üle elatud mitmeid etappe. Rahvajuttude uurimises on olnud veel seitsmekümnendatel aastatel varem hästi teravaid diskussioone. Ja need mõttetalgud on võib-olla kutsunud seltsi juurde palju tegevliikmeid ja hoidnud selle iga nelja aasta tagant kohtuva seltskonna hästi erksa. Muidugi on ka erikongressidel olnud suundumused väga palju erinevad sõltudes natukene sellest regioonist, kuhu kongress läheb ja nendest teemadest, mis parasjagu aktuaalsed. No võib-olla tuleb siinkohal nimetada, et suuremad, viimased kongressid toimusid Austrias ja selle järel Saksamaal, Göttingeni võib-olla Göttingeni. Kongressi eripära oli see, et kilbile tõsteti väga palju uusi narratiivi vorme ja liike, millest varem kunagi olnud juttu olnud nagu bodylooria, mitmed sotsiaalsete probleemidega katastroofidega seotud jutuliigid ja nõnda edasi. Ja ka see, et üsna huvitavalt käsitleti selliseid teemasid nagu linnalegendid, linnamuistendid, mis selleks ajaks olid juba tegelikult pikka aega tegutsenud omaette rahvusvahelise sildi egiidi all ja nõnda edasi. Aga see võimuldas lukku diskussiooni ja mõttevahetust ka nende teadlastega, kes ei olnud sellel alal selles distsipliinis nii kodus, aga ometi tundsid teemade vastu sügavat huvi. Ja no võib-olla Austraalia kongressi eripäraks oli suurem keskendumine just nimelt sotsiaalteaduste integreerumisele migratsiooniprobleemide oma võõrasuhete ka niisuguste teemade nagu le koolsus, paroodiat mida võib parodeerida, kas ja kuidas kajastuvad pärimusjuttudes sellised kangelased nagu rahvuslikud röövlid ja, ja muud huvitavat Teemud. Nii et veidi on alati kõik olnud seotud ka sellega, mis parasjagu tegev. Iga kongressi korraldus nõuab palju tööd ja väga palju ka eeltööd. Milline oli see eestipoolne eeltöö, et esiteks kongressi üldse Tartusse saada? Noh, üheks heaks eelduseks oli kindlasti see, et seltsil oli mitmeid eesti liikmeid, kes olid tegelikult väga pikk aega tegelenud ühe või teise valdkonna uurimisega. Teatavasti on meil muinasjuttude olal olnud häid sidemeid juba teise maailmasõjaeelsetest aegadest ja nimed nagu Richard Viidalepp, kes oli tuntud saksa muinasjutuseeriasse, koostanud eesti muinasjuttudest. Kommenteeritud antoloogia, aga ka aastakümneid muinasjutte uurimisega tegelenud Pille Kippar, Mall Hiiemäe, kes oli just uuenduslike külajuttude vaatleja ja nii edasi, et eestlaste hulgas oli neid, kellel oli häid sidemeid ja kes olid selle selle seltsi tegevad liikmed. Teistpidi ma arvan, et heaks eelduseks kongressi Tartusse toomiseks olidki eesti folkloristika laienemine, paljude uute Teemu, paljude uute heade uurijate olemasolu ja enko järjepidevate tugevate uurimiskeskuste olemasolu. Noh, ei ole ka põhjust tegelikult kutsuda erialakaaslasi kohale, kui sul endal ei ole kohapeal pakkuda tugevat dialoogi. Kuna see dialoog tundus olemasolevat, siis sai enne Austraalia kongressi ette valmistatud põhjalik ülevaade ja pakett, milline on folkloristika seis Eestis. Ja tõesti see tegelikul hääletamisel läks ka edukalt läbi. Sellise taotluse esitamise juurde käib ka see, et, et seltsi liikmetel on häid kogemusi, nad kinnitavad, et see Moojasi keskus tõesti saab hakkama ja väärib kongressi. Kui keeruline või kerge on sellest suurt kongressi üldse korraldada, sest lõppude lõpuks Eestisse tuli kohale üle 200 esineja ja kuulaja. Ma arvan, et kindlasti on teda tulevikus märgatavalt lihtsam korraldada, nimelt selles seisus nagu Me kongressi korraldamise enda kätte saime, olin ma alguses küll ausalt öeldes täiesti meeleheitel, sest seltsi liikmete aadressid olid üle kontrollimata seltsi enda. Selline logistika oli suhteliselt sosinad. Ja selle tõttu oli võib-olla niisugust omavahelist suhtlemist suhteliselt keerukas alguses korraldada. Aga suurte organisatsioonide hõlbustab eripära on see, et neil on nii-öelda kirjutatud ja kirjutamata reeglid. See tähendab, et ette on nähtud see informatsiooni kogus koga kogu kongressi pakett, mida pakkuda tuleb ja mille kohta tegelikult ka taotlust esitades juba garantiisid küsitakse, nimelt et millised on võimalused, et kongressi juurde kutsutakse nende riikide uurijaid, kes siia seni ei ole kongressidele kas poliitilistel, rassilistel või majanduslikel põhjustel soolo tullu. Millised on need garantiid, et suudetakse koostada ja kokku panna huvitav programm. Ja üks garantii on kindlasti ka, et milline on see temaatiline kultuuriprogramm ja kuidas kajastub kongressiga seotud publikatsioonidest? Võib-olla seekordse kongressi eripäraks oli see, et väljapakutud teemade ja kogu selle tõttu, et narratiivide endi uurimine on laienenud tohutult laiale teemavaldkonnale väga aktuaalne on olnud viimasel kümnendil suulise ajaloobiograafiat ja nii-öelda isikujuttude uurimine, mille tõttu see tähendas kohe Tartusse tuli väga palju neid uurijaid, kes ei ole seltsiga varem olnud seotud ja seal oli terve rida sektsioone, mida võib-olla parem kunagi polnud olnud. Ma arvan ka, et loomulikult Eesti nii-öelda brändi juurde kuulus ka see, et oli omaette sektsioonid olemas ka andmebaaside ja internetifolkloori kohta, mis on taas Uusio arenev, perspektiivne suund, milles Eestil on olemas oma ja väga kindel arenguruumi ja ka väga kindlad näitajad juba ette näidata. Millised on sinu enda emotsioonid ja muljed kongressist? Tegelikult väga head ja tuleb öelda, et erinevatel põhjustel. Kõigepealt esiteks see, et kohal oli palju tõeliselt võluvaid erialakaaslasi võlu, vaid selles mõttes, et alati on vaimselt huvitav ja pingutav ja palju pakku, kui sa kohtud inimestega, kes on heal tasemel, kellel on palju uusi ideid kes on mitmeid uusi meetodeid katsetanud ja kellel on huvitavaid mõtteid või huvitavaid tulemusi. Kohe tuleb öelda, et folkloristid vähemalt, et suur osa sellest seltskonnast, kes rahvajutu-uurijate seltsi kuuluvad, kongressidel käivad ei ole sellised kuivad kabinetiteadlased, kuigi kabinetiteadlased olid kahtlemata ka esindatud ja loomulikult ei jäänud kuhugi ka kuivikud, kes kõnelesid omasugustele kuivikutele vaid väga paljud folkloristide, st on olnud sügavalt seotud välitöödega. Nad suhtlevad väga erinevatesse sotsiaalsetes rühmadesse kuuluvate inimeste ja lõpmatult erinevate teemadega. Ka väga paljud neist on võiksin öelda erakordselt andekad ja väga palju pakkuvad isiksused. Ja niisuguste inimestega kokkusaamine on kindlasti ka mitte ainult vaimne, vaid ka emotsionaalne tulevärk ja selline huumorile põhinev tulevärk, nii et selleski suhtes läks kõik kenasti korda. Ma arvan, et kongressi tegelikule väljakukkumisele aitas tohutult kaasa see, et komitee oli üksmeelne ja sõbralik, aga ma arvan. Liidatusele peal oli siiski üliõpilastest doktorandid ja magistrandid, Est-vabatahtlike meeskond, kelle õlul oli tegelikult kongressi praktiline enda õlul kandmine alates vastuvõtust kuni Assisteerimiseni loengusaalides, tehnika juures ja, ja nii edasi. Ühesõnaga ka see meeskond oli erakordselt üksmeelne, sõbralik, taibukas ja hea reaktsiooniga. Jaa, muidugi tuleb tunnistada, et lisaks õnnestunud programmile ja meie oma meeskonnale ma arvan, et ka seekordne kultuuri prog, Tom oli päris hea ja pakkus Eesti kultuurist mitmekesise ja küllalt mõtleksin avam kordistliku sisse, vaata mis pole ka üldsegi paha. Mis sa arvad, millal võiks järgimine rahvajutu-uurijate seltsi kongressi Eestis toimuda? Ma arvan, et mitte nii peabki. Kui üldse, kui, siis tõenäoliselt 30 aasta pärast. Kongressijooksul oli mul väga meeldiv võimalus intervjueerida mitmeid oma vanemaid kolleege. Üks neist oli endine Iieszefeneri president ja kauaaegne põhjamaade folklooriinstituudi direktor professor Raymond Viide Land Norrast. Kongressi esimestele päevadel rääkisime pisut jutustamisest ja folkloristika tulevikust. Jutustamine on väga oluline osa meie kaasaegsest ühiskonnast ja meie kultuurist. Võib-olla ei ole varasematel ajaloo perioodidel kunagi nii palju jutustanud kui praegu. Kui ma olin veel tudeng, siis me ei taibanud seda, me ei teadnud seda. Mõnes mõttes olime pimedad, mõeldes ainult muinasjuttudele ja üleloomuliku sisuga muistenditele. Kui aga jälgida tänapäeval inimesi nende igapäevaelus, siis nad räägivad alati midagi. Järgmiseks küsisin ma professor Raymond kliidelandi käest, mida ta arvab folkloori ja folklooriuuringute kohta Norras ja ka mujal maailmas ning kas ta julgeb ennustada meie tulevikku. Kozleiga uuest gramm National Steits, vaat tüdei et listi Novõi. Ma julgeksin öelda, et folkloor ei sure kunagi, aga ta muutub, mõned žanrid kaovad, uued žanrid tulevad juurde. Ma olen väga optimistlik folkloori enda tuleviku osas. Kassaga folkloristika folkloori uurimisel on tuleviku on juba kahtlasem. On raske öelda, miks just kuid kui me vaatame tagasi ajalukku 19. sajandi folkloori uurimisele, siis sel ajal oli folkloor seotud rahvusliku jõu ja poliitilise jõuga. Folkloor oli vahend, millega ehitati üles rahvuslikku identiteeti. Ja seda mitmel maal Norras, Soomes, Eestis ka näiteks Saksamaal, sest Saksamaa oli jagatud paljudeks riikideks. Kuid teistes maades nagu Prantsusmaal või Inglismaal ei olnud folkloori sellist funktsiooni. See ei olnud vajalik, sest tegu oli tugevate rahvusriikidega. Tänapäeval vähemalt Norras ei ole poliitikud folklooriuuringutest täna huvitatud. Nii et ma arvan, et selles osas ma optimistlik ei oleks. Üldine suundumus on muuta folkloor kultuuriuuringuteks või vaadelda seda kui kultuuriuuringuid. Mul on tunne, et tänapäeva tudengid ei saa õigeid teadmise folklooris Onlidest või folkloorist üldse. Kui sul see teadmine puudub, on minu arvates raske folkloori uurida. On siiski raske ennustada, mis tulevikus juhtub. Professor Raimond Viide Land rääkis pisut ka kongressist, mainides, et sellised kongressid innustavad alati edasisele tööle ning ettekannete kaudu on võimalik tutvuda uute ideede, teemade ja materjalidega. Teisalt pole tähtsad mitte ainult ettekandeid, vaid ka eravestlused ja arutelud. Meie vestluse lõpetuseks ütles professor kiidel anda ka järgmist. Ma loodan, et see kongress on eesti folkloori uurimisele ja õpetamisele abiks. Mitte et see minu arvates oleks vajalik, aga siiski. Ma loodan, et te saate oma edaspidiseks tööks uusi ideid. On siin Eestis suurepärased võimalused oivaline arhiiv. Ja te käite jätkuvalt välitöödel. Te olete eksperdid välitööde arhiivi ja uurimise alal. Selles osas olen ma väga optimistlik. Ametist lahkuva rahvusvahelise rahvajutu-uurijate seltsi presidendina saabus Tartusse poeetia folklorist professor Kalit, Hasan rokem Jeruusalemma Heebrea ülikoolist Iisraelist. Tema elu on tihedalt olnud seotud ka Soomega. Ajasime juttu kongressi viimase päeva hommikul ning alustuseks palusin teda pisut rääkida oma perekondlikust taustast. Sündisin Helsingis, Soomes ja kasvasin osaliselt üles Turus. Elasin seal kuni kuuenda eluaastani, siis kolisime me tagasi Helsingisse. Minu vanemad sündisid Soomes, isa Turus ja ema Helsingis. Ka minu vanaema on sündinud Soomes. Juudid tulid Soome 19. sajandi keskel ja minu vanavanavanaisa oli üks neist, kes teenis 25 aastat tsaariarmees. Seejärel lubati neil Soome jääda, sest juudid tohtisid tollases Vene tsaaririigis elada teatud kohtades. Väga palju juute Soome jäänud Soomes ei ole kunagi olnud rohkem kui 1500 juuti. Käisin Helsingis, joodi koolis ja kasvasin üles päris Helsingi südalinnas. Mul on sellest linnast väga toredad mälestused. Mul on eriline suhe selle maailma osa looduse ja kliimaga. Mõtlen endast tavaliselt kui kellestki, kes kolis balti mere äärest Vahemere äärde. Need on kaks väga erinevat kultuuri, kuid ma kuulun neisse erilisel viisil. Elan alates 12.-st eluaastast Iisraelis olen täielikult iisraellane. Ka minu luule on heebrea keeles. Armastan soome keelt rääkida, kus iganes, ma leian kellegi, kes räägib soome keelt, haaras temast kinni ükskõik kus maailmas ja räägin temaga. Mul on eriline hea meel siin olla ja nii palju eesti keelest aru saada, sest see on soome keelele väga sarnane. Nii et on eriline olla Tartus. Järgmiseks palusin kaalikel pisut rääkida sellest, kuidas ta avastas enda jaoks folkloori. See on huvitav. Läksime 60.-te aastate lõpus pärast kooli ja lühikest armeeteenistust Heebrea Ülikooli, kuna tahtsin õppida heebrea kirjandust ja inglise keelt. Mõtlesin inglise keelt õppida selleks, et peale õpinguid millestki elada, õpetada koolis inglise keelt ning heebrea kirjandust, sellepärast et armastan kirjandust. Juba siis kirjutasin ma luuletusi. Heebrea kirjanduse all anti üht kursust sissejuhatus rahvajuttudesse. Minu õpetajaks oli Downoi. Ma olin lummatud. Oi, sai teada, et ma oskan soome keelt, ütles ta. Siis peab saama folklorist, sest Soome on folkloorimeka. Nii et pärast kolmeaastase bakalaureuseõppe lõpetamist taotlesime aastase vahetusprogrammi raames stipendiumi Soome ning sattusin Soome ja võrdleva rahvaluuleosakonda. Siis kutsuti seda Suomalaisen ja verdaylevan Kansandronaudendatudki muks sel aidas. Minu jaoks oli suur au õppida koos Matti kuusiga, kes tegi minust vanasõnade uurija. Mul oli suur au õppida Lauri hanguga, kes oli minu jaoks intellektuaalselt väga mõjukas inimene. Ma arvan, et ta oli eeskujuks ka Iieszefennerry presidendina. Ma imetasin Lauri Hongut ja tema sügavat sidet folklooriga. Ta käis Hiinas, Aafrikas, Indias töötas igal pool. Nii saigi minust folklorist Matti kuusi, tekstiline sügavus, ka tema oli luuletaja, tekitas minus soovi töötada vanasõnadega Nende rahvaluule väikevormidega, mis teevad igast inimesest aeg-ajalt luuletaja. Järgnevalt küsisin kaality käest, kas huvi folkloori vastu Iisraelis on suur või on see hoopis kahanemas. Ei huvi on kasvamas Jeruusalemmas, samas on meil täisprogramm, see tähendab bakalaureuse-magistri- ja doktoriõpet. Meil on tudengeid ka välismaalt, üks minu tudengitest siin kom trassil on Jaapanist. Ja alles hiljuti kirjutas üks meie keemiatudeng suurepärase doktoritöö. Iisraeli päritolu tudengid on väga erineva sotsiaalse, kultuurilise taustaga, nii moslemeid, kristlasi kui juute. Ma arvan, et nagu Eesti, oleme ka meie väike maa, mis tähendab pidevat tegelemist identiteediga. Ja folkloor on sellises situatsioonis oluline teema. Peab märkima, et kõrgharidusmaailmas tervikuna on praegu sellises majanduslikus olukorras, kus väikesed osakonnad on pidevas ohus. Nii et see ei ole lihtne situatsioon. Aga huvi folkloori vastu on suur. Meid on liiga vähe selleks, et õpetada kõiki neid, kes tahavad meie juures õppida. Palusin kaalitil pisut rääkida sellest, milline on tema meelest folkloori üldine positsioon maailmas ja millises suunas liigub. Ma arvan, et me peame selle küsimuse kaheksa tegema. Peame rääkima folkloorist kui fenomenist, mis minu arvates eksisteerib igal pool ja igal ajal. Küsimus on definitsioonis, kuidas me identifitseerime folkloori uutes kommunikatsioonivahendites ja kanalites. Meil on internetifolkloor, televisiooni folkloor, folkloor on seal, kus me varemalt ei arvanudki seda olevat. Niisiis ei saa me endid piirata, mõeldes folkloorist traditsioonilisel viisil inimestevahelistes suhetes, nagu me sellest mõtlesime. Nii et ma arvan, et folkloor on igal pool asi, kui palju seda tunnustatakse, käsitletakse folkloori erinevates maailma osades, eriti seal, kus on olulised erinevad rühma identiteedid, peamiselt rahvuslik identiteet, aga mitte ainult Kasoovi regionaalne identiteet on oluline tegur. Seal muutub folkloor millekski, mida tunnustatakse ja uuritakse. Vaatame näiteks Indiat, seal on folklooriuuringud praegu edenemas. Hiinas on olnud folklooriuuringute tõus. Ma arvan, et USA folklooris, mis vahepeal oli kriisis, toimub teatav uuenemine. Taaselustamas on ka lõuna, Ameerika kohtades nagu Eesti ja Soome on tugevat folklooritraditsioonid. Me kõik vaatame teid siin Tartus suure imetlusega kuid mõnel pool, nagu näiteks Rootsis, on osakond suletud. Ja siin kuulsin ka, et Austrias suletakse eksosakond. Nii et meie kui organisatsioon, rahvusvahelise rahvajutu-uurimise selts peame hea seisma valvama ja kaitsema olemasolevaid asutusi ning eriti kandma edasi tunnet, et seda kõike tehakse väga professionaalselt tublide inimeste poolt ja väga kõrgel tasemel. Me peame olema väga tähelepanelikud meie töö professionaalse taseme osas. Eriti seetõttu, et akadeemilisel maastikul on folkloor Akadeemilisusest pisut väljaspool Nonii, sest siin tekib kokkupõrge ülikooli kui hierarhilise teadmistevormi ja folkloori kui radikaalselt, mitte hierarhilise teadmistevormi vahel. Need kaks asja põrkavad kokku. Kaalit Hasan rock n on olnud, Iieszefineerib president seitse aastat. Kongressi viimane päev Tartus oli ka tema viimane presidendiks olemise päev. Palusin tal lühidalt meenutada neid möödunud seitset aastat. Paljud mälestused on üsna isiklikud, aga paljud on seatud kõikide nende maadega, kus me oleme käinud. Minu presidendiks olemise ajal on toimunud konverentsid Nairobis, Keenias, Melbourne'is, Austraalias, Gotlandil, Rootsis ja nüüd siin Tartus. Nii et geograafiliselt on ala väga lai. Olen kogenud suurt solidaarsust ja koostöövalmidust. Meie seltsil on täitevkomitee, mis esindab kõiki kontinent ja mis on ka sooliselt võrdne mehed ja naised töötavad koos. Olen ka enda suhtes kogenud suurt toetust erinevate inimestega koos töötades olen õppinud tundma väga huvitavaid ja erialaselt väga mitmekülgseid inimesi. Mõnes mõttes on Tartusse kongressile tulek olnud kui mäe tippu ronimine. See on parim konverents, kus ma olen olnud. Ja et me teeme midagi tähtsat, on siin väga tugev. Mulle isiklikult ei meeldi mõnede eriti Ühendriikide folkloristide varasemate aastate kurtmine, et folkloor on suremas, folkloor on kadumas, meid ei ole kellelegi vaja ja nii edasi. Ma ei arva, et see oleks väga viljakas. Me peame kogu aeg tegutsema ja endile näitama, et see, mida teeme, on väärtuslik. Intervjuu lõpetuseks palusin kooliti öelda mõned nõuanded Iieszefeneri järgmisele presidendile. Ma arvan, et on palju sellist, mida olen tegemata jätnud. Palju organisatsioonilisi küsimusi on vaja tugevdada infrastruktuuri, täiendada seltsi kodulehekülge ja liikmete nimekirja. Ma arvan, et siin on olemas kõik selleks vajalik, kui presidendiks saab keegi Eestist, mis minu arvates ka nii läheb. Ma arvan, et järgmine Iieszefenneri president peab püüdma hoida seltsi rahvusvahelisust. See on väga tähtis. Oleme ebaharilik selts selles mõttes, et meil on palju mitte eurooplasi ja mitte läänlasi. Arvan, tuleb suurendada sidet kohtadega, mida folkloristid ei ole veel avastanud. Teen siinkohal sõrmedega jutumärke. Põhimõtteliselt tuleb liikmete vahel tugevdada pidevat sidet konverentside vahelisel ajal, mõne infolehe näol ja tugeva internetiühendusega ja nii edasi. Jah, teha on veel palju. Nagu kaalid ennustas, valiti kongressi assambleel järgmiseks Iieszeveneri presidendiks Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli professor Ülo Valk. Vahetult peale kongressi lõppu saime kokku lühikeseks vestluseks. Sa oled just üle võtnud presidendi ameti mille andis sulle kalid, Hasan rohkem rahvusvahelise jutuuurijate seltsi eelmine president. Milline on see organisatsioon, mille sa oled endale juhatada võtnud ja kuhu sa loodad sellega järgneva paari aasta jooksul liikuda? Ja istusime Kalitiga, arutasime, kuidas näha selle seltsi tulevikku. Seltsi liikmete arv on ligi 500. Tänasel koosolekul võeti vastu palju uusi liikmeid, väga palju ka noori eesti folkloristide, teiste hulgas. Seltsi esimene sõna seltsi nimetuses on rahvusvaheline. Ja see teebki selle seltskonna tugevaks. Mul on väga hea võimalus töötada koos kolleegidega, kes esindavad kõiki kontingente nii Põhja-Ameerikas, Lõuna-Ameerikat, Aasiat, Aafrikat kui roopat ja selts tegelikult ei ole pühendatud kitsalt rahvajutule vaid see on kogu rahvusvaheliselt folkloristika süda. See on organisatsioon, kelle mureks on maailma folkloristika edasiarendamine. Eile meil siin Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli. See oli üks nõupidamine, kus kohtusid kõik kohal olnud maailma folkloristika ülikoolide programmidega vaatlejad. Me arutasime oma eriala tulevikku, seda, kuidas oma koostööd koordineerida. Kuidas edasi minna. Selts on kindlasti orienteeritud tulevikule. Folkloristika eriala on jõudnud välja 20 esimesse sajandisse ja tuleb mõelda edasi. Tuleb mõelda sellele, kuidas see unikaalne distsipliin edasi areneks. Jõuaks 22. sajandisse, ei, kaugemale. Mina olen selle kongressi jooksul intervjueerinud õige mitmeid inimesi ka mitmetest riikidest ja. Mulle on jäänud mulje, et üleüldiselt siiski väga lootusetud folkloristika tuleviku suhtes ei olda, kuigi näiteks Saksamaal ja ka Põhjamaades ja mõnes muus riigis on folkloristika kui distsipliin suures kriisis või, või peaaegu et olemas. No see on ka natuke naljakas, nagu sa tead, sa oled ise õppinud folkloristikast, sa oled selle alaga väga põhjalikult tegelenud. Meie erialadega tegelikult saadabki, selline omamoodi naljakas kaeblemine, midagi on kadumas, et, et vanad laulud, vanad jutud kaovad ära, inimesed unustavad neid, tuleb leida inimesed veel midagi päästa, säilitada ja veider on see, et selline hädaldamine mõnikord kandub üle ka meie distsipliinile. Kui kuskile pannakse osakond kinni, õpetajal suletakse, päris kindel või teistes maailma maades või siis ülikoolides, samal ajal avatakse uusi osakondi. Fikseeri alale ongi omane see, et kuskilt midagi kaob, teisal kerkivad esile uued uued keskused. Eriti suured lootused on on seotud pragist Aasia maadega. India on väga võimsalt esile tõusmas ka ka Jaapan. Kahju küll, et siin Tartus näiteks ei saanud olla seltsi baasi asepresident professor Mary pageeri Teherani ülikoolist. Lihtsalt tekkis raskusi Eesti viisa saamisega mis on tõesti kurb. Aasi oli üldse natuke alaesindatud, aga kokkuvõttes siiski jõudsime ühele, ühele meelele selles, kuidas eriala edasi edasi arendada. Sellised väikesed nõupidamised, kus inimesed saavad kokku intensiivselt, arutavad omavahel on on erakordselt tähtsad, sest meili teel sidet pidada saab ka helistada. Aga ikkagi silmast silma kohtumine on hoopis midagi muud, nagu sa folkoristina tead, meie oleme need, kes tegelevad inimeste omavaheliste suhetega suhtlemisega. Rahvaluule on see, mis, mis sünnib, kui, kui vähemalt kaks inimest omavahel koos räägivad. Ma võin oma nüüd väga isiklikust kogemusest öelda, et mulle tudengina on äärmiselt oluline see, et ma nägin, kui hästi inimesi, kelle kohta ma varem olin võib-olla ainult lugenud või kelle ideid mall lugenud ja nad olid siin olemas luust ja lihast inimestena andis kuidagi lootust või kuidagi innustas mind, et ka mina võiksin tulevikus midagi korda saata ehk. Jah, muidugi, see oli päris ilus vaatepilt, et Tartu Ülikooli peahoone ees lehvisid 36 riigilipud ja et siin toimusime väga intensiivsed arutelud, ettekanded, küsimused, vastused, arutlused selle üle, mida me teame ja mida me ei tea väga palju seda, mida me ei tea, nii et sul on väga-väga palju teha nii Eesti kui ka teiste rahvaste folkloori kohta, sa oled ise õppinud ju Dublinis Iirimaal ja selline rahvusvaheline taust olemas. Folkloristika eriala ei olegi enam rahvuskeskne. Küsimus ei ole selles, millise rahvuse folklooriuurija, vaid küsimus on hoopis kuskil mujal, millised on rahvaluule tähendused, selle vorm, selle sisu, selle žanri tunnused ja see kellele rahvaluulesõnum on suunatud, kuidas see mõjutab ühiskonda? Suur aitäh sulle ja väga palju edu selles raskes uues ametis. Ei noh, mis seal on raske? Töötab terve seltskond inimesi, kes, kes esindavad rahvaid ja ja me teeme seda kõike koos, et see vastutus on, on ilmselt jagatud, aga aga eks ole tunnustes küll eesti folkloristika saavutuste kohta. Kongressi lõpp arutelul otsustati, et järgimine Iieszeffennerry vahekongress toimub 2007. aastal Argentiinas ja 15-st suur kongress 2009. aastal Kreekas. Praeguseks on kongressi külalised juba tagasi oma kodudes loodetavasti tulvil häid mälestusi ettekannetest, aruteludest ja Eestist. Selline sai varavedaja üheksas saade tagasivaatega suvisele rahvajutu-uurijate kongressile. Mina olen Ave Tupits, aitäh kuulamast ja kohtumiseni taas.