Kirjandusklassika ülelugemine uues saatesarjas teksti ilu. Esimeses saates kõnelevad August Kitzbergi libahundi uutest tõlgendamisvõimalustest teatri- ja kirjandusteadlased luule Epner, Katrin Kruusi, Aarne Merilai. Saate autorid on noored kirjandusteadlased, Triinu Ojala ja Kairi Korts. Tere tulemast, olete tulnud kuulama ja seminarisarja krüptoloogia selle sügise esimest seminari krüptoloogia seminarisari, mille üheks osaks on siis eesti kirjandusest tuntud klassikute niinimetatud ülelugemine kooli klassikas kivistunud tõlgendused võetakse taas ette ning püütakse nende kõrvale pakkuda alternatiivseid klassika tõlgendamise võimalusi ning seoseid kaasaega. Tegemist ei ole kindlasti järsu vastandamise võidad reaalselt kaanoni lõhkumise sooviga kuivõrd pigem võimalustele osutamisega kirjanduslikku interpretatsiooni pideva avatuse rõhutamisega. Iga kord tutvustatakse seminaris klassikatehase kanooniliste kehtivat niinimetatud ametlikku distaristliku õpiku tõlgendust ning pakutakse siis sellele vastukaaluks teistsuguseid vaatenurki. Tänaseks semineriks oleme valinud August Kitzbergi draama libahundi mis on kindlasti eesti draamakirjanduse kesksemaid teoseid. Draamakeskset positsiooni ja kanoonilise kirjandus tõlgendust lahkem, siis mina, Kairi Korts ja Triino Ajalu. Lisaks lähtuvalt teksti žanrilisest eripärast on meie tänases seminaris kõnelemas teatriteadlased professor ja teatriloolane luule Epner teatrikriitik Katrin Roos ning kirjandusteadlase pilgu läbi kõneleb Aarne Merilain. Lehitades varasemaid käsitlusi torkab silma asjaolu, et libahundi elu ja jooksul on teoses märgatud ning esile toodud samu külgi. Isegi kirjutistes, rahastus ning retoorika on paljuski samaks jäänud. Peab möönma, et totaalset uut oskaks ehk näha vaid täiesti teistsuguse kultuurilise taustaga lugeja. Kitzbergi loominguline tegevus algas 1800 seitsmekümnendatel aastatel vähenõudliku tõlketööga. Intensiivsemat loomingulist tegevust alustas ta 1880.-te aastate teisest poolest. Valmisid romantiline ajalooline jutustus Maimu ning rida menukat, külajutte ja näidendit punga marti Uba, Kaarel ja pila Peetri testament. Loomingulist egiptuse järku jõudis Kitzberg alles vanemas eas. Ta keskendus sellal peaaegu täielikult näitekirjandusele, nii ka eriti stimuleeris Vanemuise repertuaari vajadus ja kirjaniku tihe koostööteatri lavastaja Karl Menningu uga. Uut ajajärku tähistas 1906. aastal lavale jõudnud draamat tuultega pöörises, mida mitmel pool kirjandusajaloos hinnatud kui esimest professionaalse teatri nõudeile vastavat näidendit eesti kirjanduses. Libahunt on Kitzbergi Kõrg saavutis ja ta tegeles näidendi kirjutamisega küllaltki pikka aega aastatel 1908 kuni 1911 ja põhjalikust tööst kõnelevad ka viis säilinud käsikirja varianti. Peamiselt oma samanimelisest külajutust lähtudes on kirjanik libahundi küsimustele lisaks kasutanud ka mitmesuguseid rahvaluule, vist materjali kodukohast teada rahvalaulud, kombestik, etnograafiline, üldilme ja kohanimed. Originaali jutustus on mina vormis lugu. Aja inimene. Poeg räägib juttu oma isaga, kes vana ja ebauskliku inimesena kõneleb tõsimeeli libahunt lusest ning räägib talle selle usu põhjenduseks. Mitmeid lugusid. Jutustaja küüniku positsioonil kahtlev ning ratsionaalne külalides ongi isa Marguse rollis, kes räägib oma suhetest mari ja libahunt Triinuga. Erinevuseks hilisema samanimelise draama pean see, et Triinu on ilmselt peksti libahunt. Metsast tuleb ta tagasi priske ja juhekana ning isa või siis Margus näeb kogunisti pead, kuidas tütarlapsel soojendiks moondab. Libahunditegevus toimub pärisorjuse lõppjärgus. Tragöödia põhikonflikt hargneb sellest, et orjuses elama harjunud talupoegade mentaliteedi vastu hakkab jõuliselt protesteerima kaaskondlastest äärmiselt erinev noor naine Tiina kelle ema nõidumises süüdistatuna kirikutulbas surnuks pekstud ja kes seal siis halastusest võetud kasulapseks tammaru perre. Teine kasutütar Mari, kes omandas leiva vanemate ellusuhtumisel hakkab armukadedusest. Tüdrukud armunud samasse poissi nimelt perepoeg margusesse süüdistama Tiinat, libahunt luses, mis kogukondliku kõlapinda saavutades Vormaks traagilise lõpuga katastroofiks. Ja tekibki kahe neiuvaheline võitlus. Samas konfliktis ei saa süüdistada mari kui pahelist jõudu, kes muserdab positiivse kangelase. Konflikt võrsub ühiskondlikult pinnalt. Kiinavastaseks jõuks on tammaru, perekonna orja, meelsuslikud traditsioonid, mari on selle sotsiaalse rühmituse üks esindajaid Tööriist ühiskondliku jõu käes. Näidendi keskseks stseeniks on Tiina avalik teatamine. Jaanitulel. Mängitakse niinimetatud nukumängu, kus noormehed peavad valitud neiusid püüdma. Marguse ignorantsust ärritatune ja mõneti ka avalikult häbisse jäänud mari teatab avalikult kiinat, ehk siis sisestab talle näkku libahunt. Ja selles stseenis on mitmedki kriitikud märganud midagi sellist rituaalset, mis meenutab ohverdamist ja samas selles on tõesti palju mängulisust ja teatraalseid võimalusi. Esimene ja viimane lavapilt korduvad. Väliselt võib selle uue tunde, et kõik kordub, midagi uut ei ole tulemas. Vanemagi jutustab antud stseenid elu põigeteta ringkäigust. Lisaks dialoogile kordamisele luuakse uuesti samalaadne õhkkond, nagu valitses esimeses stseenis Ki jutu saadabakiburi ning kuulda on aeg-ajalt lähenevate hundile hääli ning halba ennustavad tuule kohinat. Masendav orjaaeg jätkub. Väliselt on kõik sama. Tegelikult on tegelased tänu Tiina virgutavale mõjutusele sügavalt muutunud. Pererahvas ei esinda enam keeldumise alistumise eluvaadet, ka vanaema peab tunnistama oma traditsiooni tõusu paikapidamatust. Orjamoraal murtud ikett kantakse seismise protestiga. Mina, katastroofis on kõik tegurid tema kahjuks. Tiina tegelikult taotleb ju võimalikult vähest ja see ei riiva õigupoolest mitte kellegi huve. Ta ei provotseeri oma tegevusega nõudmistega. Seda hoopimistele lõpptulemusena antakse. Jõudude vahekord on, on suuresti Tiina kahjuks ei ole ühtegi momenti, mis õigustaks või vabandaks vastase käitumise julmust peale igavesed tammaru. Seda on kujutatud põhjalikkusega. Ülejäänud tegelasi külarahvas, tüdrukuid, poisse, jaanitulel on kirjeldatud episoodiliselt ning külakogukonna üldist mentaliteeti kandva massina, kus te ei tõuse esile ühtegi indiviidi. Tragöödia, pinge ja kompositsioon toetab nii tegelaste kui sündmustiku osas paljuski kontrasti printsiibile, mida võib vaadeldava siis opositsiooni täna. Meile luuakse mõlema neiu välist portreid. Tiinangui tõmmud veerev, temperamentne looduslähedane kaunitar, leiangi Luzin Aga kalk, tuim ja heledat verd. Lüürilistele streenidele esitatakse vastukaaluks Tiina loodusihalus. Marguse Tiina armastusavaldus kontrasteeruvad kohe pingeliste stseenidega mari luuravast kiirusest ning lembeelamusele paisatakse otsekui vastandiks näkku ilge süüdistus. Jaanitule ümber käib elav liikumine, kõnegamine, naerulagin sumbuvad ja juuresolekul tagaselja sosinateks üksikuteks, piireteks ning vaikival hukkamõistu läheb vastandub Tiina leegitsev viha. Kirjanduskriitika on massiivses osas tegelenud just nimelt sotsiaal pärsite küsimustel ja kahe leeri vastasseisuga libahundist ent ometi võiks seda näidendit vaadelda ka kui psühholoogilist armastuslugu. Edasi võimegi kuulata, kas teatris on seda võimalust? Eksplitseeritud? Aitäh, mina lähen siis edasi ja minu tee maksan libahunditõlgendused teatris. Alustuseks kinnitaksinat. Libahunt on tõepoolest eesti teatri jaoks olnud üks kõige tähtsamaid ja kõige rohkem lavastatud tekste kodumaisest klassikast. Ma olen püüdnud kokku luba lugeda lavastusi kutselistest teatrites, jättes kõrvale harrastajad. Ja neid võiks olla tänase päeva seisuga 40 ringis, millele võiksime juurde liita kaks filmi, Leida Laiuse film ja Ameerika väliseestlaste tehtud film ja kolmas film on tulemas ja peale kaliidi austeri balleti Tiina. Ja minu kõige viimane kokkupuude libahundiga, õieti küll ühe fragmendiga libahundist teatris oli siis, kui ma vaatasin augustis Tiit Ojasoo suvelavastust seitse samuraid kus kohalike külaelanike hulgas oli ka hilja varem mängitud vanaema, kes muuhulgas kõneles libahundivanaema teksti sellest, kuidas võõrast verd Pole olnud nende suguvõsas ja seda ei sallita ka edaspidi. Nii et libahunt täiesti töötab. Libahundikujud libahundimotiivid töötavad ka võõrastes kontekstides ka teistes lavastustes ja ta on jätkuvalt aktuaalne. Nüüd need paljud lavastused eesti teatris ei ole muidugi pakkunud kõik järsult erinevaid ja igaüks väga omapärast tõlgendusmudelit, et ka teatris on need tõlgendused koondunud teatud tüüpidesse ja me saame siin teha mingisuguseid üldistusi. 68. aastal, kui Mikk Mikiver tõi libahundi välja noorsooteatris kirjutas üks kriitik ajakirjas noorus et kuni seniajani kuni Mikiveri lavastuseni olla libahunt laval läinud ikka kas romantilist, müstilise ilutsemise või etnograafilise olustikulisuse nahka. Ja ega ta tegelikult väga palju ei liialdanudki. Esimese Eesti vabariigi ajal lavastati libahunti korduvalt ja paljudes teatrites ja nagu teatrilugu kinnitab Need tõlgendused kõikusid niisuguse realistlikuma stiilis etno graafilisuse rahvuse, mineviku kujutamise ja teiselt poolt sümboolsema stiliseeritud ja psühholoogilisi läbielamisi rõhutava laadi vahel. Libahunte on teatris tarvitatud tõepoolest ikka selleks ka, et elustada rahvuse minevikku. Niisugune etno grafism võib-olla isegi mingite rahvusromantiliste nööridega on lavastustes üsna tugevalt olnud, esil on ikka näidatud rahvakombeid ja lauldud rahvalaule ja mängitud rahvamänge Jaanikus stseenis ja rõhutatud rahva uskumusliku kihti ja nii edasi. Kui 1941. aastal Nõukogude Liiduga liidetud Eesti pidi näitama oma kunstisaavutusi Moskvas kunsti dekaadil, mis jäi küll ära, sest sõda tuli vahele siis valiti teatrit ja muidugi siis ka ositi kirjandust esindama just nimelt libahunt. Ja arvata on, et mitte ehk ainult selle vabaduse idee pärast, mis nõu kogulikule ideoloogiale sobis vaid ka sellepärast, et libahunt oli esindav teos rahvusliku omapära mõttes. Libahundi parima tõlgenduse saamiseks korraldati lausa võistlus, teatreid lavastasid seda võistu ja kui vaadata tolleaegsete lavastuste pilte, siis visuaalselt on nad üsna ühesugused. Triibulised rahvariideseelikud, blondid parukad, välja arvatud muidugi Tiinal, pärjad peas, Gazett taustal ja nii edasi ja nii edasi, nii et väga niisugune kaunis pilt eesti rahvast. Aga kui nüüd rääkida tõlgendustest, siis tõi see 41. aasta võistlus esile tõepoolest ka ühe uue lähenemise. Võidutöö draamateatrilavastus paistis silma selle poolest, et matturdina töötanud Juhan Sütiste oli teinud uue versiooni, kasutades Kitzbergi mustandeid. Nii et tegelikult üks võimalus pakkuda libahundile uusi tõlgendusi. Vähemalt teatris ongi pöörduda mustandkäsikirjade poole, võtta sealt mingisuguseid elemente, kombini kompileerida, kombineerida ja luua niimoodi uusi variante. Sütiste ja teatri eesmärk oli, tsiteerin Leida teosel ühiskondlikumat mõtestust. Ja selleks siis mustandite materjali abiga koodi libahunti niisuguse negatiivse vaenuliku jõuna sisse mõis kujunes konflikt mõisa ja talupoegade vahel, selge klassikonflikt. Jaanikule ilmusid mõisamehed seedes, Tiinat nimetas libahundiks, oli kubjas. Margus astus tema kaitseks välja ja neljas vaatus algas stseeniga, kus mõisas läbi pekstud Margus lamab vankril ja ema või jab tema selga. Aga kui me läheme nüüd libahundi tõlgenduslooga teatris edasi, siis tundub, et olulisemad tõlgenduslikumalt olulisemad asjad hakkavad juhtuma 60.-test peale. Ja nõukogude libahunti lavastatakse tõesti ka korduvalt ning näib, et nõukogude aegsetes lavastustes tõuseb domineerima rahvusliku identiteedi temaatika. See ei ole muidugi ka üllatav, sest libahunti võib tõepoolest käsitleda ka niisuguse tüvitekstina rahvusliku narratiivi osana mis osaleb identiteedikonstrueerimisest. Libahundikonfliktis tõuseb esile Tiina ja tammaru pere vastandus või vastasseis ühel pool isiklik vabadus või nagu mardi valgemäe on selle kohta ütelnud vabavoliline individualism ja teisel pool mugandumine oludega kohanemine, enesesalgamine selleks, et võiks kesta suguvõsa ja püsida rahvas. Marju Lauristin on mu meelest väga kenasti kokku võtnud niisuguse lähenemise libahundile. Ta on leidnud, et libahundid on sees rahvuse enesesäilitamisprogrammi möödapääsmatud ja samaaegse ohtlikuse dilemma. Ja nõukogude aegsed lavastused. Paremad nendest vähemalt tegelesidki selle dilemmaga asetades kuivatad õhuvabaduse ideele ja kord jällegi kestmise kohustusele. Väga hästi on näha, kuidas libahundi tõlgendamine muutub sõltuvalt Ajast Mikk Mikiveri kolmes libahundilavastuses, üks kuuekümnendatel, teine seitsmekümnendatel hotell ja kolmas kaheksakümnendatel. 60.-te lavastus 68. aasta tõlgendus tõstis või oli tehtud ideedraama võtmes. Libahundist kujunes niisugune intellektuaalne duell, ideede duell, kus olid vastamisi Tiina ja tammaru pere. Eeskätt siis Tammer, vanaema kui nende eestkõneleja. Jaa, Tiinat kujutati ja mängiti niisugusel non konfarmistina kes oma protesti oma süüdistuse Jaaniku tulel paiskas otse saali. Pöördudes siis saali poole selle kõnega, et, et teie olete arad ja häbioksad, on teil aia taga ja, ja kuidas see kõik olid. Vanaema mõjus aga lausa agressiivse konfarmistina. Nii et ta ei olnud sugugi paatne tegelane. Aga sellegipoolest kriitika pidas seda lavastust väga oluliseks, sest omas ajas niisugune konformismi ja nonkonformismi terav vastandus. Muidugi mõjus kaasaja poliitiliste olude ollegooriana võiks isegi öelda. Muide, selles lavastuses ja sellest lavastusest peale on üldiselt loobutud teatris vähemalt ka Tiina ja Mari niisugusest vastandamisest, temperamendi või tõualusel. Tiina ei ole sugugi alati olnud musta Lockilised iludused ega marid. Niisugused heledajuukselised malbe neiud. Mikiveri teine lavastus 74. aastal, mille ta tegi lavakunstikateedri tudengitega oli hoopis teisetooniline. See oli nihkunud nüüd tugevalt, saatus tragöödia poole ja kriitika leidis, et selles lavastuses ei otsita enam süüdlast, vaid näidatakse sündmuste arengu paratamatust. Huvid Ta võte selles lavastuses oli see, et Tiinat käsitleti rollina, mida on võimalik valida. Võta või ka hüljata. Ja tehke seda niimoodi, et Tiina roll oli jagatud kolme näitleja vahel. Kui olid Tiina ja Marguse armastusstseenid, siis kõik need kolm Tiinat käisid Marguse embusest läbi. Aga kui jõuti Jaanikuni, kui Tiinale heideti näkku süüdistus libahundist libahundiks käimisest siis ainult üks nendest võttis endale selle Tiina rolli ja mängis selle lõpuni. Seda ühte Tiinat, kes läks lõpuni, mängis muide Maria Klenskaja ja Mikiveri kolmas libahunt 86. aastal Rakveres oli veel teistsugusem. Ja jällegi on see seletatav ka ajaga. Selles ei olnud enam Tiina, noh, niisugust erilist eelistamistega Heroviseerimist vaid kriitika luges sealt välja pigem suundumust säilitamise, olles hoidmise poole. Ja niisuguse mõtte, et tuleb vastu pidada ja säilitada traditsioone, olgu või suurte loobumiste hinnaga. See lavastus oli tammaru ela eluhoiaku suhtes, mitte hukka mõista, vaid mõista, seda oli võimalik põhjendada ja, ja aru saada, ilma et oleks kaduma läinud konfliktid haagilisus. Nüüd olemegi juba jõudmas 90.-tesse. Üheksakümnendatel võiks muidugi oodata ta nagu nüüdisteatris tipa müütide ümber tõlgendusi ja radikaalseid tekk, konstruktsioone ja libahundiga. Tõepoolest, niimoodi on ka käitutud. Ja seda on teinud Taali teater ja tema lavastaja Peeter Jalakas. Von Krahli teatris on libahunt laval olnud kogunisti kaks korda. Libahundiga avati see teater 1992. aastal. Libahunt pakkus jalaka selle huvi, nagu ta sel ajal ka väitis oma intervjuudes kui kultuuriliste klišeede kui teatud stereotüüpide teatud ladestunud Stampide allikas millega on võimalik igatemoodi mängida. Teine lavastus tuli välja 1998. aastal, on õigupoolest või see tehti õigupoolest libahundi ainetel jalakas Margus Kasterpalu tekst töötlus, mitte siis päris originaal libahunt. Selle libahundivõtteks nipiks, millega teda hakati konstrueerima, oli niisugune teater teatris tehnika. Me nägime, kuidas näitlejad hakkavad mängima, hakkavad lavastama libahunti. Nii et näitlejad, Nende suhe libahundiga. Näitlejad proovisid läbi erinevaid viise erinevaid tõlgendusvõimalusi. Küll prooviti libahunti mängida etnograafiliselt, naturalistlikult tõepäraselt külvrit valistlikult aga, aga lõppkokkuvõttes selles lavastuses libahunt jäi poole. Teda lõpuni ei mängitud ja libahunt kui klassikateos, kui müüt tegelikult hüljati, miks? Sellepärast, et näitlejad selle lavastuse tegelased jõudsid seisukohale, et need klassikalised kujud muutunud tühjadeks märkideks ja see oma ja võõra opositsioon, mille pealt on konstrueeritud rahvuslikku identiteeti, identiteeti üldse, on kaotanud oma tähenduse moodsas maailmas. Nii et nad läksid autorile, kes oli ka esindatud selles lavastuses lasena ja kes kõneles muide, nii August Kitzbergi kui ka August Gailiti teksti sinna liidetud koored meelaste lugusid läksid siis autorile teatama, et nad ei usu libahundi lõppu ja nad keelduvad seda mängimast. See oli siis müüdi hülgamise žest. Libahundist nähti niisugust kivistunud rahvuslikkuse kivistunud identiteedi esindajat ja seda eitati ja ta hüljati. Ometigi see lavastus ei algatanud niisugust laiemat identiteedi diskussiooni, kriitika keskendus pigem videotehnika kasutamisele ja niisugustele tehnoloogilistele aspektidele. Nii või teisiti ka siis, kui me Okase lavastused eelmiste tõlgendustega liidame. Tundub, et teatris on pikka aega libahunti tõlgendatud rahvuslikkuse rahvusmüüdi rahvusidentiteedi perspektiivist, kas siis seda kinnitades see täideti dieeti või siis eitades, aga ikkagi, jäädes nagu samale tasandile ikka on selle kaetud mingit eesti asja. Ja kui nüüd oma jutu lõpetuseks viidata mingitele kasutamata võimalustele siis jäädes ikkagi veel teatripinnale võiks küsida, kas ei ole meil ka niisuguseid olematuid lavastusi ära jäänud lavastusi, lavastusi, millest me teame, et nad pidi tehtama, aga mida ei tehtud, mis oleks pakkunud uusi võimalusi, realiseerimata potentsiaali. Niisuguseid olematuid libahunte teatriajalugu tunneb ka. Ja noh, mina tean, kahte. Evald Hermaküla 60.-te lõpul ja mõnda aega hiljemgi tahtis libahunti lavastada, on sellest kirjutanud ja rääkinud, tal oli tõsine plaan, aga see lavastus kunagi välja ei tulnud. Ja tema idee oli taastada mitte nii palju libahundi teksti ennast kui õnge libahundi teemadel. Umbes niisugusel viisil, et ühel õhtul mängida läbi mitut moodi, esimene vaatus, teinekord mitut moodi, teine vaatus pakkuda niisuguseid erinevaid tõlgendusi, milliseid, seda me ei tea. See on küll teada, et Tiina oleks tema raamatus lavastuses olnud võõras külaline ja võib-olla isegi publiku hulgast, kuidas seda oleks tehtud, jällegi ma ei tea. Ja teine libahunt kokku jääb olemata, on Mati Undi libahunt, mis tal oli kavas. Tema lavastuse pealkirjaks oleks pidanud saama libahundimõrsja. Aga see oleks pidanud olema Kitzbergi libahundi ja Aino Kallase hundimõrsja niisugune kokkukirjutus kus siis ilmselt oleks rõhku asetanud tunud Tiina libahundiloomusele mida vist senised tõlgendused ei ole väga välja toonud. Kuigi Kitzbergi näidend jätab täiesti lahti ka selle võimaluseta, ongi libahunt. Aga seegi lavastus jäi tegemata ja on ainult viibe võimalikele tulevastele tõlgendustele, olgu teatris või mujal. Et ma võtaksid kohe samast sõnasabast kinni, et võib-olla Tiina oli siiski libahunt. Ja minu sõnavõtu selline lühikokkuvõte võikski olla Kitzbergi libahunt, rohkem õudust. Ja Kitzbergi libahunti on siis nii ühtmoodi kui teistmoodi püütud lahata. Palju lavastatud on, on kaks film ja tulemas Rainer Sarneti järgmine film, libahundi needus. Kui, kui pöörduda nüüd veel tagasi järgmise sajandi algusesse, kirjutab Tuglas. Tallinna kajas eestlaste fantaasia, vaene luitunud puine, tal puudub mahl, lopsakus kõigepealt metafüüsilised kalduvused. Tüüpiline näitus, Kitzbergi libahunt. Kui sügav rahvuslikku ainet on tabatud, missuguseid õnnelikke võimalusi ollakse sisaldanud ju ometi. Kitzberg õõnestab hästi reaalse elu olu ja orjatalumine kirjelduses, kuid rahvaluule libahundi müütusele ei ole ta oma poolt midagi suutnud juurde lisada. Oma hinge Prismi läbi uuesti näha. Ja nii on üleüldse kõigi käsi käinud, kes meil rahvaluulest ained on valinud rahvaluule illustreerimisest kaugemale päästud. Ja kui nüüd mõelda, et laval on siiski käsitlenutamata suuresti võimalused, Tiina on libahunt ja kuidas see siis kõik nagu olla võiks? Ole kujutatud veel nagu sihukese koletisena monstrumina, kuidas toimub tema moondumine, transformatsioon. Et miks ei võiks lugu ikkagi edasi minna, nii. Lina jookseb metsa, süda ründab, hunti hammustab, Tiinastab libahunt. Täiskuu ajal, keset ööd hakkab ta moonduma tõeliseks koletiseks. Laval saaks seda kujutada küll kuidagi kaamerate ja kõik selle video asjaga või siis ma ei tea. Mõtleks välja küll midagi. Tiina kehale tulevad karvata, muutuks suuremaks, kui hunt talle tekivad, kihvad tahab murda, ainult murda. Nii jõuabki ta Tammarolastele kätte maksma, murrab kogu pere maha ja sööb ära. Alles saab ehk vaid vanaema, kes saab küll pureda, aga ei sure. Pärast märkab ka vanaema endas muutuseid, ta silmanägemine paraneb jõudsalt, kuulmine samuti. Ta hakkab erakordselt hästi tundma lõhnu. Ta tunneb end nooremana, tugevamana ning ühel öösel täiskuu ajal juhtub temaga sama, mis Tiinaga Tiina ja vanaema libahundid keda kardab kogu ümbruskond. Täielik hirmuvalitsus. Selline räige koletislik tõlgendus on ju veel puudu. Malli võiks võtta B-kategooria või isegi kategooriat filmidest nagu hunt, kus peaosas Jack Nicholson siis Ameerika libahunt, Londonis sihukse humoorika kalduvusega jällegi libahundi teemadel ja väga hästi näidatud seal, kuidas toimub see moondumise protsess, just nii. No praeguses maailmas tundubki mulle libahundiusk ja libahundiks või muuks koletiseks moondumise usk on justkui mõnes mõttes tagasi, igatahes ei peeta seda niivõrd naeruväärseks, kuna keskkonna üha suurem saastatus toob endaga kaasa kõiksugu mutante ning tegeletakse tomati ja rotigeenide segamisega. Ja sinnakanti läheb umbes veel nüüd mõneti tehtav film. Näitlejanna, keda hakkab mängima Katariina Lauk, mängib libahundist Tiinat kuid teatris kummitab, proovidel lasub needus mänguverest apperi. Päris veri. Näitlejana hakkab uurima kummituslugu, mis viib meid tagasi ajas vanade teatrilegendide ja intriigide juurde. Koomiline müsteerium kulgeb läbi kolme erineva ajastu. 1000 911954 2005 teatris Vanemuine. Et see film nagu annab lootust, et äkki tuleb siis verd ja õudust. Või kuidas veel tõlgendada äkki tõlgendada libahunti kui Tiina haiguslugu? Praegu on igasugu viiruseid levimas linnugripp ja muu on ju olemas haigus nimega üldhüpertrihhoos ehk libahundisündroom. Inimene kasvab kõrvades, Eka nägu kattub karvadega. Tiina põeb seda haigust, peab kannatama tõesti pilkaid. Või siis variant sellest, et läbi selle libahundi jutustatakse Hirmulugusid see võiks olla ka näiteks lastele mõeldud, et hirmudest ja siis hirmude nagu peletamisest, näiteks, et vanaema räägib, loob libahundist. Tiina mängib selle loo läbi, vanaema räägib Frankensteini, Stiina mängib selle loo läbi. No nii nagu seda põhjana kasutada libahunti, aga sealt tuleksid erinevad siis koletiste lood ja hirmulood, mida siis mängib see tegelaste seltskond, see oleks minu poolt kõik. Kirjandusklassika ülelugemine uues saatesarjas teksti ilu. Aga nüüd siis liiguks kirjandusteaduse poole ja Aarne Merilai, palun. Ma mõtlesin otse näide mängust algus alguses, aga siis läks mõte selle peale, et kuidas motiiv on luules esindatud ja jäin omakorda selle lõksu. Nii et tekib niisugune kahe kontsentriline Jutena. Aga kõigepealt ütlen ära, mis on minu mõte näidendi juures. Et esiteks, kus on konflikte, kus on intriig. Et kuigi libauudised on tehtud, valdavad Tiina lugu meie teadvuses sugugi, see lihtsalt on nii läinud, sugugi ei saa siin retseptsiooni kaela ajada, aga ta on eeskätt nagu Tiina Tiina lugu. Kõik seda tajuvad. Millest on see poolik tõde kahtlemata. Ja seda tahangi eeskätt siis rõhutada, et üldine retseptsioon meie teadvusesse liiga kallutatud. Palju sügavamalt on siiski tegu ikkagi Marguse looga. Nii et just Margus kannab endas traagilist konflikti lõhkikistud siis kahe valiku vahel, millest kumbki ei ole hea. Ühes on siis selline hingeline ja bioloogiline, õieti geneetiline edasiminek. Põhimõtteliselt teame ju, et mehed peavad arheotüüpsetamale naised tõmbama sugukonnast väljapoolt. See on bioloogiline seadus. Ja teiselt poolt ei ole siis antud oludes teisel variandil ellujäämisväärtust, mille ees mees peab vastutama, kui ta taha oma järglasi kuuse alla viia. Nii et see on tõeliselt lõhki kistud, oled olek, mis, mis ei lahenegi ja üldistupsis rahva kitsikuseks tervikuna. Kuigi oli tekkinud juba teatud arengunivoo, et see probleem üldse kõne alla tulla. Kui sellest olukorrast, siis hakkab pilt tasapisi välja kasvama mingis ärkamisaegses vära ärkamisaegses kontekstis. Nii et oli juba aeg need uut laadi suhted, võimalused hakkavad koitma. Kuigi siis satuvad veel ohvri positsiooni, et Marguse pendeldamine ei leia antud oludes aga veel lahendust või õieti leiabki ainuvõimaliku mõistliku lahenduse mis on osalejatele traagiline ja õnnetu ja mis tähendab teise hukkamist. Marion, serveeritud kirjaniku poolt isegi natukene kahjulikult natuke alustavalt temale kaaslane langev pähe. Objektiivselt võiks KUI õnnetule armastajale lisada kaastunnet, langeda rohkem. Tema sise sisekonflikt on väike, näiteks jutustuses on võrdväärsel positsioonil nii mari, kuidas Triinu. Et tema sisekonflikt iseenesest on väike väike eetiline probleem on seal see pealekaebamise pärast, mida saab mõista afektiseisundi tõttu. Nii et see on positsioon, on selge, seal ei ole probleemi, Tiina, samamoodi vabaduse sümbol. Aga on asi lihtne, ei ole sisekonflikti, ta on, kes ta on, ta ei lõhene oma positsioonis, kuigi seal on tugev, väline konflikte satub täiesti totaalsesse vastuollu ühiskonnaga ja väline konflikt on absoluutne, sotsiaalne konflikt on absoluutne, aga, aga sisemine probleem on siis Margus. Ühelt poolt on ta siis välises konfliktis ja samal ajal kui Tiina pooldaja, kuid samas sügavas sisekriisis mis tuleb siis vajadusest ka perekonna eest teda. Nii et see perekond samal ajal ei ole kuidagiviisi fašistlik või rassistlik. Millega on siis liiga tehtud, vanaema on ühte ja teistpidi vintsutatud, nagu vana patukoti ka vähemasti ei saa, siis ei saa neid süüdistada siis tegemist olnud patriarh reaalsusega, eks ole, kuivõrd-kuivõrd, see on tõeline materiaalne, kes peab oma positsiooni ju kellelegi pärandama. Nojah, samas ju ei tohi näiteks unustada, eks ole, perekond, see tammaru perekond oli mõlema tütarlapse sponsoriks ja see konflikt on siis ütleme, Marguse sisse kodeeritud, mis on ka arusaadav kellelegi, kes on ka teatud määral autori alter ego. Ja, ja võib-olla tänu sellele tagasihoidlikumal positsioonil, kuivõrd siis kuivõrd siis autor koos oma alter egoga oli siis tegelikult nendes tüdrukutest iseenesest isegi rohkem huvitatud mis on ka loomulik. Nii, ja, aga ikkagi vaatepunktist on see kõik antud ja see traagika on seal alles äsja keegi lavastajatel Ain Prosa mainid, seda kogu värk jääb tegelikult isiklikult paanil ja isiklikud probleemid ja, ja see on teatrielu ja Kitzbergi ei saa ka sellest kuidagiviisi lahutada. Siis tulevad välja huvitavad asjaolud tegelikult. Et Kitzbergi abikaasa esimene abikaasa teatavasti pettis teda teise mehega toimus rikas ja inetu lahutus, lugu, kus olid siis naise kirjad armukesele ka lausa mingit klassikalised olukorrad, kas mitte ei olnud, et kuidas aknast välja epati, kui abikaasa koju tuli ja nii edasi see oli kohtumaterjaliks, siis oli väga raske asi, Kitzberg võis seal ja siis alla suruda või, või kuidagi. Igatahes see olukord oli piinlik. See oli 10 aastat tagasi 10 aasta pärast, kui ta oli juba noore naise võtnud seal Riias priske rõõsa ja oli õnnelik ja siis kirjutas selle jutustuse libahunt 91 nii ja 10 aastat hiljem sõidetud 20 aastat hiljem kirjutas sellest draama või eetitaksite tragöödia, ütleme nii. Tähendab, Kitzberg püüdis siiski südames mõista seda libahundi tsemis nii 91, kuigi 1000 911 10 20 aastat hiljem. Aga tegelikkus on see, et üksi vireleda lasi sellel Tiinal ja maha lasi ta ikkagi ja värise üsna magusalt kohe. Ei, see ei olnud, tema positsioon olid tegelikult, oli tõrje all. Ja see on tõsi, et foon on tegelikult selline, mis puutub libahundimotiivi jutustuses, mul tuleb küll meelde, isegi ta püüab ise ennast pehmendada, seda konflikti tuua nagu iseendasse. Olen ise ka libahunt jutustav tegelane seal, et ma olen ise ka pärit, tegelikult vanavanaisa oli kah libahundiks, käis korra ja nii edasi. Et see on mulle ka omane, et, et seetõttu see ei ole kõige jubedam asjaolu. Et püüab kuidagi integraal veerida seda, seda libahundivärki, aga jutustus on muidugi puhas libahundivärk, seal ei ole seda probleemi. Et ta ei oleks libametsele reaalselt libahunt ja selles mõttes näidena on ilusam, klassikalisem jätab mõlemad võimalused lahti nagu kruvipöördes seal, eks ole. Et kas, kas on vaimud olemas või on need hallutsinatsioonid. Ja ja seal jutustaja isa ja ema on siis Marguse ja marimari analoogid võrdselt hindab mõlemat poolt, mõistab mõlemat poolt nii triinut, kes tõepoolest oli ka libahunt, kuigi pigem selle karikatuurne versioon täiesti ohutu, abitu, esimesed jalad lühemad, kui tagumised, siis peab olema, nagu inimesel on ka käed lühemad ja kes ei murdnud seal mitte kedagi kes lõpuks siis ka hukka sai, kuna mari lõi selle noa leivatüki käest maha. Puhas sotsiaalse needuse ohver ja autor, sealse jutustaja korduvalt toovad seda esile, ta kuidagi mõista hukka ja pigem on inimesed tahad. Nii, ja ka jutustuses on just mees, kes poole vahel lõhki kistud, siis jutustaja isa üks on vaba, aja ihaldatav, teine alalhoidlik ja armastav ja mõlemad kõditavad võrdset mehe meelt ja ta ei saa neid kumbagi hukka mõista. Nii see mudel on ka näidendi aluseks ja mitte üksiktriinu või Tiina positsioon, mis on ainult skaala üks ots. 10 20 aastat hiljem saavutas tasakaalukama positsiooni või surus oma hinges nüüd analoogiaid lihtsalt maha. Edasi tasapisi siis selle luule kontsentrit juurde libahundiks käimine on siis see vastuoluline diskurss. See lahendamata vastuolu, seda saab näha nii negatiivset, täiesti negatiivselt saab näha täiesti positiivselt, eks ole, see Clarissa Bingola Esstees naised jooksevad koos huntidega Ehini tõlkes on üks sel positiivse poole võib praegugi ministlikus diskursis kiidetava poole. Näide naiste vabanemine, nagu Ehini luuletus naiste mäski hiljem võiksingi natuke tsiteerida kuid näha täiesti negatiivselt ja nende vahel siis toimub see vilkumine, see konflikt tegelikult, mis on lahendamata, on kogu aeg elav ja siis tõmbeid ühele või teisele poole või siis kogu aeg täheldada ka selle motiivi. Niisugune lühivaatlus, kuidas ta läbi luule on arenenud, näitab ka seda, et osaliselt siis tugev positiivsesse väljatoomine või siis tugev negatiivsest välja lükkamine. Ja tegelikult tegeldakse lahendamatust, nii nagu marguse Marguse kuju on selline konflikt, heegeli sõnul on kuritegelik põõse veidi kuratlik, mis ei lahene, mis lihtsalt võib-olla kuidagi kapsendub või, või, või ürgdramaatiline traagiline lahendamatu konflikt, mis angašeerinud, väga aktiivsed, vastandlikud emotsioonid ja ei tekita rahu. Nojah, ja siis, tõesti, lahendus on mõnes mõttes niisugune Gordioni sõlm, Gordioni sõlme lahti raiumine või stalinistlik, et ei ole triinut, ei ole probleemi. Et laseme maha lihtsalt. Või on muidugi iseenesest, kui siin tuli välja, et on tõesti minu meelest iseloomulikult mingis algsemas variandis ei tahtnud lasta oma alter ego marguselt seda teha, vaid sokutas teiste kaela, aga dramaatiliselt korrektsem muidugi Margusele lasta seda teha. Midagi Ühes asjas lihtsalt on, et see Tiina voolus võimendub meie teadvuses. See seda ei saa panna Kitzbergi arvele. Võtsin välja mingi mingisuguseid tekstid, näiteks mingid ilmsed libahundimotiivid luules, kuidas ta selle ümber on ja kust tuleb välja huvitav asjaolu, kuidas Kitzberg on tohutult meie nii-öelda kultuurilist teadvust või seda mudelit, kuidas me asja näeme mõjutanud tegelikult jutustavad luules on muidugi eeskätt alastise motiiv lüürilise luule, see on ka palju, aga seal on see vihjetasandil ja seda raskem, raskem seetõttu jälitada. Kui rahvaluules. Libahunt oli võrdsed mehed-naised seal nagu vahet ei olnud isegi mehi, mehed nagu rohkem siis alates kitsas märgist hakatakse libahunte tajuma nagu feminiinne probleemina, et see on, et, et tegemist on naistega ja vabariigi aegses luules veel vanemate inimeste puhul, nagu Karl Eduard Sööt või midagi ei olnud sugugi libahunt veel kinnistunud selleks et su naine pigem on need mehed ja see on rahvusvaheline motiiv ja rahvusvaheliselt veerul on ka pigem mees kui, kui naisterahvas. Nii Kitzbergi kehtestus nii-öelda kõnetegude mõttes on see, et me tajume, et see naise probleem, mis on tulnud praktiliselt libahundi selle näidendi kaudu, seda võib kindlalt tajuda. Imendub naine kui libahunt. Ja siis üldse saab selliseid seksuaalse reeturlikkuse tähenduse, mida rahvaluules peaaegu isegi ei pruugi olla. Et see on siis ka niisugune seksuaalne ärajooksmine või voodist äraminemine ja, ja sellised asjad. Aga mees on ta näiteks Karl Eduard Söödi luuletuses soojend. Samuti hiljem tuleb mees libaainult tagasi, näiteks Kaplinski luuletus linnukuus sume suvine ja, ja Runneli naisest lastest kodakondsust juures kergelt ja et lööb läbi, lööb läbi, aga, aga näidendi mõjul siis motiiv teminiseerub, võiks öelda. Ja muudab tagantjärele ka rahvaluulet ja meile tundub, et rahvaluule, libahunt on siis see naisevärk. Ei ole. Võiks siiski küsida, et kui libahundihirm tänapäeval nagu me oleme juba harjunud vabastada tõepoolest seksuaalsest täpsustusest, et see, et see on kuidagi seksuaalne reeturlikus või perverssuste tabu, et see on kuidagi oluline. Et kui nüüd see tõesti ära lõigata, ära opereerida, sest seksuaalne probleem, et me tänavu on postmodernism ja ja see ei ole probleem ja kui me seksuaalsuse maha lõikame, et kui palju see motiiv on veel atraktiivne, kuidas ta elab, jääb, kas ta, kas ta jääb elama? Kui seksuaalsus maha võtta, et kukub, kus ta elama hakkab, Need parteisid, libahundid, mingit faktuulinid ja šveikil ja haid ja skisofreeniline kahestamise mudel. Rohkem läänelik mudel, kuuvalgel muundumised, ka kristlik seestumus, Canimaalse Jomaanduse grotesk või kontamine sonib vampiiriga ja niisugune imelikum libahundimotiiv, et kas see saab rohkem kõlapinda ja hüljatakse siis Kitzbergi kehtestus ühelt poolt ja rahvuslikum või rahva luulelik libahunt laiemalt, et see on nüüd küsimus ja osad, ma arvan, et see küsimus on ka mõnes mõttes vastatud. Et rohkem õudust, rohkem drillerit või rohkem sellist lääneliku lääneliku motiivist tundub meile uus olevat, seda oli ka näha sellest elevusest, mis saali läbis, kui sellel teemal hakati, hakati kõnelema, mis tegelikult varjatud kujul on traditsioonilisest, sellest rahvuslikust programmist varjatult lahkumine ja, ja lääneliku ma selle ütleme mardisantide asemel halloweeni ja tšakolanterni niisugune sissetung tuleb, tuleb selle silmi inimesed tajuvad, et see on uus ja huvitav ja see tekitab lõbu ja muu asi on nagu luuledasid Gazett ja valged taku parukad ja, ja sellega ei taha enam tegeleda. Võib-olla sellest on kahju, võib-olla mitte, aga aga me näeme, et energeetilised vood niisugused paistavad olema. Mis teeb minule isiklikult huvitaks Kitzberg, et see kui tugev kehtestas, oli Kitzbergi poolt, et me siiamaani siiski kuigi tasapisi rohkem sellest loobuma siiamaani seda motiivi näeme tegelikult Kitzbergi kehtestatud raamides Kitzbergi sõnastuses kuni selleni välja, et libanaine, eks ole, mitte mees ja me näeme selle kehtestas jõudu. Kuna siin pakuti välja erinevaid võimalusi peategelase suhtes ma tahaks öelda niisugust asja, et mulle tundub, et tänases kontekstis ja võib-olla eriti tänases koolis seda kirjandusteost käsitledes tundub, et peategelaste hulgast pigem kõrvale need kolm traditsioonilist peategelaste tihti peategelaseks tõusevad hoopiski külarahvas ja ülejäänud Tammarulased. Ilmselt sellepärast, et küllaltki populaarseks on saanud niisugune mõiste nagu moraalne ahistamine. Ja sealt see niisugune sotsiaalpsühholoogiline aspekt mingisugune kallaletung inimesele, ükskõik mille poolest imelik on ei saa algust sellest inimesest, vaid saab alguse kellestki kelles on mingi sisemine kurjus ja kogu seltskond või siis mõned mõned, kes temaga kaasa lähevad ja siis lõpuks lõpuks sugune hall mass, mille esindajaks võib-olla võiks siin olla Margus kes otsusele ei jõua tulla. Ma tahtsin ühelt poolt täiendada seda teemat ilma seisukohta võtmata natsismi ja fašismi suhtes, aga iseenesest seda libahundimotiivi on ka politiseeritud ju mitmel moel seotud ka natsismi teemaga, näiteks minu jaoks üks vägevamaid seoste loomise olil Lars von Trieri film, Euroopa, kus kus need kaks asja kokku saavad libahundimotiivist ikke ja natsismi teema. Aga, ja ma tahtsin osutada natuke teisele asjale veel, mis mind kummitama jäi. Siin oli jutuks muuhulgas see, et Tiina isik mingil moel kannab endas lahendamatut vastuolu, aga minu jaoks on eriti intrigeeriv olnud ka võib-olla see, et see näidend tervikuna ja selle retseptsioon kannab endas mingit lahendamatut vastuolu rahvuskultuuri seisukohalt. Et see on rahvuskultuuri, siis noh, ikkagi Eestis kõige tähtsam näidend. Aga tegelikult ta nagu hästi ei sobi olema kõige tähtsam näide. Ta sisaldab iseenese alustalade söömist. Et siin ei saa võtta ühest seisukohta selle Tammaroliku kestmise suhtes. Aga samas ei saa ka kestmist lahti öelda, et tegelikult see Tiina esindab ju sellist katkestuse kultuuri või noh, mingil moel rahvuskultuuri unustamist. Et see vastuolu ka siia juurde. See postmodernistlik situatsioon nagu praegu on, kui, kui teatud niisugune liba libahuntlus libaks jooksmine mis tõsist meelehärmi teeb ka vähegi ajaloolismaa pilguga kultuurilisele vaimule. Seda katkestust ei saa. Sa absoluutselt omaks võtta, aga sama samal ajal selle kõik tajuvad seda. Otsustan. Lahendamatu. Ja ka seda pidevust ei saa täiesti omaks võtta, sest näidendi viimases vaatuses on ju niimoodi, et Marguse ja mari armastuseta abielust pole sündinud lapsi neil tegelikult ei ole, järel tuli. Paraku on kell juba nii kaugele. Me peame jätkama mikrofonid kinni kommentaaride vaid tänu veelkord esinejatele ja kuulajatele. Ja loodetavasti leidsite tänasest õhtust midagi juba tuttavad tundmisrõõmu ja midagi uut ja põnevat ka. Ja sügisõhtud muutuvad järjest pimedamaks, et ärge unustage siis uksi, kindlamini kinni tõmbamist või siis leivatüki noa kõrvale panemast. Kirjandusklassika ülelugemine uues saatesarjas teksti ilu. Teksti luubi esimest saadet August Kitzbergi libahunti jahtisid luule Epner, Katrin Ruus ning Aarne Merilai. Kommentaaridega esinesid Tartu Tamme Gümnaasiumi õpetaja Külli saia ning Tartu Ülikooli õppejõud Mart Velsker. Tekstiluup salvestati Tartu Kirjanduse Maja krüptis ja saate panid kokku Triinu Ojala, Liina Fjuk ning Kairi Korts.