Kirjandusklassika ülelugemine uues saatesarjas. Tere tulemast kõikidele kuule Nendele. Üks saatuslikest hetkedest. Eesti kirjandusloos on Arno Tali hilinemine kooli. Sellest algab lugu, mis justkui pikemat tutvustamist ei vajagi. Sest Arno, Tootsi, Teele Tõnissoni ja teiste koolis ning sahvris käikudest teab igaüks. Hando Runnel. Meil on öelnud, et Oskar Lutsust kõnelda on üsna sama, mis kõnelda tuulest. Ikka tuul puhub kas põhjast või lõunast. Ta on tugevam või nõrgem. Vahel räägitakse ehk isegi tuule kiirusest. Ja just nagu olekski, kõik. Mõistame tuulel on 1000 nägu ja mitu 1000 iseloomu. Kõiki varjundeid ei kirjeldagi. Oma kimbatuses ütleme siis tuulan tuul. Jättes mulje, et me ju kõik teame temast kõik, oleme ennast üle. Oskar Lutsust ja tema raamatutest, eriti ta kevadest on ka aastate jooksul palju kõneldud. Aga mis ta on ja miks ta ennast lugema kutsub, ei osata. Ei elutarkusega teaduse abil üksipulgi seletada. Tänases krüptoloogi seminaris, mis läheb klassikale raadioeetrisse, saatena, tekstiluup, kõnelemegi just Oskar Lutsu kevadest. Krüptoloogi seminar on koht, kus lugemine on sama loominguline kirjutamine ise ning kirjutamist kui lugemisviisid on muutunud ning ehk avanevad kirjandusklassikasse kuuluvad teosed nende valgusel siis hoopis teistmoodi kui seni. Oskar Lutsu kevade senisest retseptsioonist. Annan ülevaate mina ehk siis Kairi Korts Triinu ojaloo, kõneleb Mati Undi lutsu viskamisest ja sellest, mis siis kevade ikka on, kõnelevad veel lisaks noorte kirjandusajakirja värske rõhu peatoimetaja Priit Kruus ning Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher. Oskar Luts sündis 1887. aastal ja lapsepõlve veetis Sis Palamusel. Oskar Lutsu loomingus on valitseval kohal jutustav proosa. Lisaks on ta kirjutanud palju näidendeid ning ajakirjanduses avaldanud rohkesti följetoni. Tema romantilist sümbolistlikud, näidendid ja jutustused ilmusid paralleelselt realistlike teostega kuigi jäid kunstiliselt tasemelt tunduvalt maha realistlikkust proosaloomingust. Oskar Luts debüteeris 1907. aastal Postimehes Thomas Oskari varjunime all luuletusega elu. Samal aastal visandas ta aga juba kevade esimese osa ning hakkas tegema ka aastaid Päevalehele. 1912. aastal määras Eesti Kirjanduse selts ergutusauhinna näidendile pildikesed paunverest. Sellest auhinnast innustust saades kirjutas ta näidendi kapsapäev, mis esietendus novembris 1912. Kapsapääst pärineb Saamuel Pliuhkam tegelaskuju, keda on hiljemgi kasutatud. Ja näidendites ongi luts eelkõige rahvapäraste tüüpide looja kuid puudub sügavam probleemistik ja tõsised traumaatilised konfliktid. 1912. aastal avaldas Luts oma kulu ja kirjadega kevade ja Eesti Kirjanduse Seltsi auhinna. Komisjon ütles siis veelkord, et kevadele auhinda andes on komisjon tahtnud kõigepealt selle autori õige, olgu ja rohkel määral produktiivilist, olgugi veel peenenemata ja kirjandus lihtsalt harimata annete edasi töötamiseks ergutada. Enne esimest maailmasõda ilmus kevade teine osa. Jaa, kevadest tuttavate tegelaste edasist elukäiku kirjeldab Luts aastatel 1918 kuni 1919 ilmunud suves ja hilisemad järje loodan siis Tootsi pulm, Äripäev ja sügis. Eestis on kevadet kirjastatud 16-l korral ja nüüd, kus raamatud on jälle moodi läinud, on peagi lisandumas seitsmeteistkümnest trükk. 1920. aastal kirjutas Luts palju ajalehtedele. Jutustus kirjutatud on, mida hiljem on avaldatud tsooni maal kuulub sümbolistlike varjundiga jutustuste hulka. Lutsen kirjutanud ka lastele. Teada-tuntud on siis raamatuid inderline nukitsamees. 1900 kolmekümnendatel aastatel on kesksel kohal tema autobiograafiline jutustuste sarina mitmesuguseid minevikku. Meenutuslike pajatusi sisaldavad ka raamatud, maa ja linn ning vanasti 1945. aastal ilmus külaaineline romaan Jüri pügal, mida ründas siis nõukogude kriitika ja Oskar Luts suri 1953. aastal. Kevadet kirjutades ei toetanud luts kirjanduslikke eeskujudele. Mõnevõrra oli kirjanik kevade üldise kujutamislaadi väljatöötamisel mõjutatud HS Dickensi realismist, kelle loomingu huumor ja grotesk käivad käsikäes lüürilise ja pateegilised on. Eelkõige on aga kevade võrsunud Lutsu enda koolimälestustest. Keerukama kavanduseta kulgeb meeleolukalt varjundirohke pildistik kihelkonna koolielust ühe õppeaasta jooksul. Sündmustikuks lükitud pilte ei koonda niivõrd probleemistik ja kandev idee kui just karakterid. Eelkõige just kevadet silmas pidades on paljukiidetud lutsu väljapaistvat jutuosavust ning viidatud tegelaste ilmekale karakteri seerimis oskusele esile on siis tõstetud tabavat olustikukujutust ning rahva pärast keelt. Ja rahvapärased kujundid ning kõnekeelevormid ongi Lutsu huumori üheks põhivõteteks. Kevade köidab siis Lutsule loomuomase huumoriga karakteritest välja kasvavate koomiliste situatsioonidega. Õpilaste ja õpetajatevahelised suhted, laste sõpruse, usalduse ja aususe küsimused on leidnud kirjaniku poolt peente mõistvat käsitlust. Köstri väitlejane kius teele turtsakus ja sõbra Valevanne ühinevad Arnos elu ebaõigluse koormaks, mis ähvardab poisikese murega. Kasvandikesse, taktitunde ja armastusega, suhtub koolmeister Laur, kes on valguskiireks katekismuse vaimust kitsas koolitoas püüab laste arengut isale uude labastavalt suunata. Kevades rakendatakse karakterite kontrastsuse võtet. Õrnatundeline ja nukrutsema kalduv Arno talent, kelle haprasse tundemaailma jätavad tavalised argipäeva sündmusidki Voluleva jälje vastandub tormokale võrukaelale Joosep Tootsile. Kevade sundimatult vallanduvasse vembumeheliku ja nakatavasse naeru toob Arno leebust ja nukrust. Ja siit lähtubki Lutsu stiili kaheplaanilisus lüürilise ning koomilise vaheldumine. Ere Komilise karakteri koondub Toots enda ümber, teises osas juhtivas ühe liini. Just tema sai teose populaarsust kandvaks tegelaseks. Kristjan Lible lisab jutustuse masoorsesse skaalasse oma vintskete kõne käändudega, talu poegliku koomilist elutunnetust. Veidralt kõnnib teose lehekülgedel viltuse käiguga kepid, jalad konnasilmi tekitavaid nööpsaabastes rätsepmeistri punapäine pojuke Geourgaanil. Kiir, kelle näolcariteeriva pistega solvatakse tervelt väikekodanliku perekonda. Maameheliku mõttelaadi ja toimega on Tõnisson, kes kannab oma paksu nahal igipõlist saksavastast mässumeelt. Kummalise sõbra paarina ilmuvad jutustuse teises osas perepoeg imelik ja talulaste sekka eksinud Sauniku poiss Kuslap kelle suhete kaudu langeb ühtlasi sotsiaalkriitilist kõrval valgust maa kehvistu raskele elujärjele. Kevadest on tehtud väga palju dramatiseeringuid ning Arvo Kruusemendi filmi on näinud ehk rohkemgi inimesi kui raamatut ennast lugenud. Kevadest tuntud tegelaste saatust on Madis Kõiv edasi arendanud näidendis tali. Lisaks veel siis Mati Undi täna õhta kell kuus viskame lutsu. Alles hiljuti tuli kevade lavale Draamateatris Priit Pedajase lavastuses. Kalev Keskküla saanud siin täidab selleaastase eelkõige aga praktilist eesmärki pakkudes ülevaadet raamatust koolinoortele, kes muidu raamatuid eriti ei loe. Etendus on järjekindlalt autoritruu, väikseid nihkeid on aga karakterites. Arno pole passiivne unistaja, vaid päris kiire ja taipliku jutuga, sest aeglast juttu tänapäeva vaataja teadupärast ei kannata. Ning teele on kuripits. Rein Veidemann, kes leiab, et kevade on üks Eesti kirjanduse tüvitekstidest peab samuti Pedajase lavastust pigem traditsiooni austavaks küsides, mis toob vaataja teatrisse järjekordset kevadet vaatama, leiab ta. Kindlasti on selleks kohtumisvajadus meis kõigis kinnistunud müüdiga. Kevade pole enam ammu lihtsalt üks teatritükk, teiste hulgas vaid ühiskondliku kogemuse vorm, mille kaudu rahvas määratleb oma identiteeti. Ja siinkohal ongi sobilik sõna edasi anda ja annaksingi sõna Triinu ojaloole, kes kõneleb, millise postmodernistliku tormiga on Mati Unt üle käinud Lutsu kevadest. Mina püüan täna siis rääkida tekstist, mille puhul võib Oskar Lutsu kevadet nii-öelda tuurseks isaks pidanud. Ja sisuliselt püüan siis vaadelda kevade ja Undi täna õhta, viskame lutsu, omavahelisi suhteid ja seoseid ning osutada sellele, kuidas Mati Undi näidend on siis Oskar Lutsu kevade tõlgendus välja väga julgelt avardanud. Mingist juba olemasolevast alustekstist tuletatud uued tekstid on kirjanduses pika traditsiooniga ning täiesti tavapärane nähtus. Siiski võib täheldada selle eriti kõrget kontsentreeritud postmodernistlikus kirjanduses. Ja põhjuseks võiks pidada postmodernismi ambivalents suhete ajaloo ja minevikuga ehk siis võimetust end minevikust lahti kiskuda kõigi kunstivormide stiilide kättesaadavust ning nende pidevat uuesti kasutamist. Kuid otse loomulikult mitte naiiv realistlikult jaa, igatseme nostalgiliselt, vaid pigem kriitiliselt ja irooniliselt distanteeritud positsioonilt. Klassikateoste niinimetatud ümber või ka ülekirjutamine on üks võimalus nende uuesti interpreteerimis, eks, ja uuesti üle lugemiseks. Klassika süzeeline poolia kanooniline tõlgendus on lugejale reeglina väga hästi tuttavad ja on seega kaasas niinimetatud slepina mistõttu ongi võimalik uues tekstis tähendusi jõuliselt ümber mängida ja tee konstrueerida. Nii sünnivadki iseseisvat elu elama hakkavad tekstid, millega on tehtud kaugeleulatuvaid temaatilisi Aadeegeetilised transformatsiooni ning mis on alustekstidega keerulistes interia metatekstuaalselt suhetes. Impulss Lutsuga tegelemiseks. Mati Undi jaoks olnud läheduse tunnetamine, hunt kasvas ka ise vooremaal nagu luts ning oli nagu Lutski tähemärgilt Kaljukits ja temperamendile melanhooliat. Seda on ta ise hästi oluliseks pidanud. Ja samuti, ent ka väga mitmel korral rõhutanud, et luts on palju peenem kirjand kui kiputakse arvama ning et see sõnaline mahlakus ja epiteetide lopsakus pole mitte ainus kategoorial, millega Lutsu puhul arvestama peaks. Hunt võtab lutsu kui võrdset ja kirjeldab Lutsu kirjaniku natuuri kui lutsukivi hüplemist meenutavat katkendlikust ja minnalaskmist. Ühesõnaga lihtsalt loomupärast kulgemist. Ja luts on endi jaoks olnud siis eestlaste kirjanikke, kes on tabanud rahvuse omapära erilise autentsusega. Kui Lutsu kevade koosneb lineaarselt kulgevatest senti mentaalrealistlikest peatükkidest siis hunt on oma lutsu loo jaganud eri tasandile grupeeritud ja pealkirjastatud pildikesteks, mida on kokku ligi 130. Näidendi tekst. On fragmentaarselt ka selline ja pusle pannakse kokku teatriruumi kui algpunkti ümber ja pinnal. Kohe alguses kehtestatakse fiktsionaalsel maailmaruum lavana. Edaspidi kohtab Remarkides läbisegi viiteid nii fiktsionaalsele kui lavaruumile. Ühelt poolt mets, lagendik soo, teisalt ees lavapoodium, lavaserv ja nii edasi. Kohati on aga ka fantastikasse kalduvaid remark, et nagu näiteks kohe alguses Kiir lendleb üle lava nagu tiibeti munk. Täna õhta viskame lutsu. Esimese stseeni ülesandeks ei olegi niisiis mitte alustada loo jutustamist ja seda sisse juhatada. Kuivõrd käivitada etendus. Kevade, krestomaatilised avalause. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, on küll olemas selle lause autor, tegelane luts ise. Kuid midagi sellele lausele järgnegi ja mingit loomulikku loogilist jätku ei tule. Luts hakkab hoopis personaalseid mõtteid heietama ning tekkib piinlikuvõitu vaikus, seisak, kuni korraga otsustab Toots olukorra püssipaugutamisega teatraalselt päästa. Järgmistes stseenides üteldakse kevade ühest episoodist, teise. Kronoloogia paisatakse täiesti segi ja selliseks jääb ta näidendi lõpuni. Niisiis näidend ei ole ammugi mitte klassikalises mõttes lineaarselt kulgev. Aeg hakkab hundil sündima sündmustest endist ja ta ei eksisteeri oma ettev. Seda näidendit võiks pidada teatraažiks eestluse uurimuseks. Lutsu kui rahvusliku vaimulaadi meediumi põhjal. Lutsu maailm avatakse ajaloole ja kõik tema arhetüüp sed tegelesid, juhitakse läbi 20. sajandi poliitiliste pöörakutel eriteostest kokku punutud stseeni, hädas sulanduvad ajaloo suured sündmused ühte. Nii, et tekivad variatsioonid eestlaste rahvusliku iseolemise teemale. Eestlased sõjas, eestlased muulastega maid jagamas, eestlased peremeestena oma majapidamist korraldamist ja nii edasi. Hunt on mitmeid Lutsu tegelasi sünteesi, nüüd kokku kokku sulatanud ühte tegelaskujusse. Näiteks selline tegelane nagu imesson koondab endas imeliku ja Tõnissoni julkiori, koondab endas nii kestri kui apteekri ja kusjuures kõige kummalisem on see, et repliikides võivad ühe tegelaskuju tekst ja omadused äkitselt muutuda teise omaks. Ja sellest ei saagi kohe alguses aru. Need on niivõrd hästi kokku sulatatud ja siis Lutsu tegelasi kokku liites konstrueeribki hunt, eestlase või ka eestlase sellist psühholoogilist põhitüüpi või põhitüüpe, milles kergelt iroonilises valguses nähtuvad meie rahvusliku karakteri erinähud. Üks keskseid näidendi tegelasi on Oskar Luts kes on siis kevades vaid distantseeritud jutustaja positsioonil. Hundil ei ole luts jäigalt fikseeritud autorifiguur, vaid tal on täita küllaltki mitmeid eripalgelisi ülesandeid. Mõnes stseenis esindab ta autor Lutsu teoste Lutsu nimelist tegelast, kes siis suvel oli kindlasti ja ka hiljem. Aga ta ei kattu sellega täielikult. Ta on ikkagi distantseeritud. Mõnes stseenis suhestub suhtleta teiste tegelastega, kes tema ümber on nagu autor oma loominguga ning annab siis selliseid sisulisi sissevaateid ja kommenteerib tegevust. Mõnikord suhtleb ta kui tegelane tegelastega ehk siis mängib mõnes stseenis kaasa muutub korraga mõneks teiseks tegelaseks või, või on ka lihtsalt lihtsalt osaline mingis sündmuses. Ja üsna tihti ka hoidub ta täitsa omaette lihtsalt ripats laval või, või näidendi tekstis kes tegeleb isiklike probleemidega. Näiteks muretseb ta küllalt tihti, et tema kolhoosi romaani ei edene mitte kuidagi. Või näiteks mõtiskleb selle üle, et ta vist peaks ikka joomise maha jätma et liiga palju joob. Minu jaoks ongi see näidend mõnes mõttes Lutsu enese otsimine või enesekehtestamise lugu. Üsnagi alguses. Tsiteerin näidendit, ütleb Luts. Mina olen endalt palju kordi küsinud, kes ma ise olen kevades kellena olen ennast seal kujutanud. Aga ma ei tea, mitte ei tea. Kui ma leiaks üles oma vanakoolipingis, siis ma teaksin, kes ma kevades olen. Ta on küll pidevalt laval, jälgib tegevust, maimustub oma tegelastest. Kõige tihedamini suhtlete Arnuga, aga vahel ka Tootsi ja teistega. Aga huvitav on see, et tal ei ole oma tegelaste üle otsest võimu. Tihti teevad tegelased midagi sellist, millega luts üldse nõus ei ole ja mida ta isegi imestades ehmedes vaatama jääb. Et tegelased otsekui kirjutavad Isamaa teksti näiteks näidendis dialoog Lutsu ja Tootsi vahel, kus Toots küsib nende teksti täienduste kohta, mis ta Lutsul olevat saatnud, et kas ta parandas nad ikka oma tehases ära. Ja nagu ka üks teine tegelane, kellest hiljem juttu tuleb, poolatav, ütleb Lutsule, te olete vilets kirjanik, te olete libe nagu luts, laveerida sinna ja tänna. Väga oluline tegelane on, nii nagu ka Lutsul on hundil Arno või siis murdes Arno kes on unistaja. Õrnahingeline tegelane soovib täiesti äärmuslikult palju äärmuslikumad kui Lutsul kõigest argisest ja maisest eemale hoida. Ja temas on täiesti naiivsuseni minevat soovi, et teda rahule jäetaks ning ta ei leia endas mingit jõudu ükskõik mis tasandil vastupanule ning ei soovi välismaailmale mitte kuidagi reageerida ega sellega mingit seost omada. Pigem tahab ta pidevalt päikeseloojangut vaadelda kui masendus peale tuleb sisendvetevoogudesse heita, igavesele unele jääda. Hundinäidendis on Arnold tõmmatud paralleel Kristusega. Et kui Lutsul Arno luges jõulude ajal Jeesuse lugu ja oli sellest väga liigutatud siis Arno elab hundil täiesti äärmusteni Jeesusel loosse sisse ja koguni sinnamaani, et ta hakkab ise Jeesuse teksti andma, ent lunastaja sammastama ja üks tema repliik kõlabki näiteks, nii et see, kes mind ära annab, on ligidal. Mis on puhas piiblitekst. Siis, kui edasi minnes Toots osutub hoolimata klassi klouni rollist töökat tubliks inimeseks, kes ei karda vastupanu osutada ning kes on alati sündmuste keskmes koos teelega, kes on samuti tugev, ratsionaalne, tubli tööinimene on nad kõige elutervem tegelased üldse ilmselt nii Lutsul kui ka hundil. Ja neid võib pidada ka Eesti selle positiivse karakteri või selle müüdi kandvaimaks tegelasteks. Kiir on argpüks, epute, kelle puhul pretensioon olla ja saada ületab mitmekordselt tema tegeliku olemuse. Teda iseloomustab kadedus upsakas, samas lemmitav pugejalikkusin, totaalne egotsentrism ja oma naha säilitamine. Imessen on oludega kohane ja laveeria. Üks hetk võib ta olla sakslaste kimbus, sajatada venelasi ja järgmine hetk nende mõlemaga äri ajada ja, ja teisi eestlasi kiruda. Kuslap on oma alaväärsuskompleksist tingituna, ent rõhutu positsioonil tundes valmis kaasa minema revolutsiooniga. Teda võiks pidada siis koputajaks, kommunistiks, äraandjaks ja neist omadustest, nende tegelaste omadustest saabki kokku eestlasel või ka eestluse koondportree mis on siis pooleldi segatud eestluse eestlase oma müüdiga. Aga ühtlasi püüab siiski seda ka lõhkuda. Ehk siis müüte reaalsuse eestlaseks olemisest. Et meis kõigis siis peaks hundi järgi need omadused olemas olema. Et hirmu aketile reageerimise erinevatel astmetel võib-olla Arnulik eitamine, eemaldumine Tootsilik, vapruse, imessaanlik, võimude vahel laveerimine veega Kuslap Eikol operatsioon, Lutsu tegelasi, transformeerida tihendab hunt, neid arhetüüpi tegi ja koos tegelastega arhet piseeruvad ka nendevahelised suhted. Näiteks võiksid rääkida Lutsu arvukate sakslaste, venelaste baasil konstrueeritud muulaste paarist, kelle nimed on voolata ja sumphen Drow. Need märgilised tegelased kehastavad nii Eesti elu mõjutanud poliitilisi jõude. Ehk siis kindlasti panite tähele seda, et kuidas nimede paar kõlas väga sarnaselt ühe kurikuulsa salaprotokolli sõlmijatega kui ka üldisemalt mentaliteeti. Nad paiskavad õhku kultuurilisi klišeesid, kui üks hõikab leebens Raumisest, teine vastu. Tersava kui üks propageerib Götet, teine Puškini ja ideoloogiliselt paigutavatkinad eestlase kollektiivsest alateadvusse või ka metafoorselt öeldes sohu kui arhetüüp seid võõrad, kellega küll lõputult lõputult sõditakse, kuid kellest mingil viisil lahti ei saa. Ehk siis suur õue pealetulemise metafoor töötab päris hästi. Näidendi žanr ja kohandamine lavaga taandavad lineaarse narratiivi ning tõstavadki hundi puhul valitsema müüdi omase, kestva ja kordusi genereerima. Oleviku. Lutsu maailma käsitletakse kui kollektiivses mälus elavat müüti. Ja lava ongi koht kõigi võimalike maailmade jaoks. Lavaaeg on olevik, kuhu jooksevad kokku fiktsionaalse aja eri kihid. Ja hunditeater ongi eneseteadlik mänguline protsess, mis tähendusi destabiliseerib. Näidendi kandvaks teljeks on on küll aastaaegade tsükkel Lutsu loomingus ja võib-olla kõige rohkem kevade aga sinna lisatud katkeid ka muudest Lutsu teostest ja äärmiselt palju intertekstuaalse seoseid ja vihjeid väljapoole. Kindlasti on olemas nagu kõigis Undi näidendites. Puhtalt metateatraalne kihistus on ka näiteks tsitaate katkeid näitlejate päevaraamatutest ja memuaarides, kes Lutsu tegelasi on lavalaudadel läbi aegade kehastanud. Vahepeal saab imessonist korraga tasuja. Ta tsiteerib porn tekstikiirega, esineb kord kivi, veeretavad sisupasena kordsekspiri suveunenäo. Eesli peaga botamine on täiesti absurdseid end ainult ülima ja teadliku mängu eesmärki kandvaid stseene, mis tegevust otseselt edasi ei vii. Aga ühtlasi on ka hulgaliselt viiteid popkultuurile. Näiteks on niinimetatud põranda pesemise orgia nimelises stseenis julk Jüri teksti edasi antud kui uppuvalt titaanikult ning kõik tegelased libisevad mööda põrandat nagu kreenis ja upuvad laeva. Muusikalise taustana ongi remargis nimetatud Titanicu soundtrack. Õpetaja Lauri suhu on pandud aga hoopiski kõrgfilosoofial Heideggeri tekst olemisest ajalt, mille pärast on olevega üle käiniski. See on küsimus. Tekst töötab. Teatris ei läinud hundi lutsu lavastus seal kuigi hästi, seda mängiti vaid seitse korda. See tõestab. Ma ei tea, kas kahjuks või õnneks, et rahvas tahab endistviisi head vana tuttavat lutsu ning eelistab konstruktsioonidele turvalisi müüte. Nagu kallima mainis, siis see on ilmselt Veidemanni arvates üks eesti kultuuri tüvitekste ja aitab eestlust ja eestlasi ennast identifitseerida. Ja kindlasti on seda müüti suurendanud ka kuulsusrikkad, lavastused, film ja, ja seega tundubki kõik kuusteistmoodi väga võõritava võimalusena. Aga mina tahaksin siiski rõhutada, et selline tendents näitab kirjanduse klassika jätkusuutlikkust ning traditsioonide jätkamist säilimist. Nagu Mati Unt Lutsu puhul esile testis, ei maksa klassikuid alahinnata, vaid püüda vaadata sügavamale. Selleks kõik minu poolt. Aitäh geenitsionaa Berk Vaherile. Reino tõi ka välja selle kevade, tüübilisuse või kevade kui tüüpide kogumi või vähemasti selle, seda on aetud nii tajuma. Tõsi ta on, eks te olete ka koolis õppinud psühholoogilisi inimtüüpe, sangliinik, koreenik, metafüüsika, alkohoolik või kes nad olidki kevade tegelaste kaudu. Ja ülikooli ajal lõbustasime ennast sellega, et avastasin sarnasusi Lutsu kevade ja Tolstoi Kuldvõtmeke ehk Buratino seikluste vahel. Tõesti, kui hakkame vaatama kvartalite kaupa, siis kaebas pähe basse julki Jüri Buratino ja too ots ahnoja PRO telejaamal viinalause papa Carlo. Just nagu üks ja sama raamat. Sellega ma kaugemale läheks, mainin vaid, et see sarnasus ei ole niivõrd hämmastav, kui me mõtleme, et Pochettino tegelased põhinevad Sujaste komeediadele ahtedoaditsioonil. Aga mõne aja pärast ma tulen veel selle paralleeli juurde tagasi enne, aga ma teeksin selle väikse katse, et küsiksin kui vana lible libe oli, 36 aastane. Aga tegelikult kuuma sellega tahtsin jõuda, on see, et mõneski mõttes on kevade võib-olla viimaste aastakümneteks vähim loetud raamatuid. Kui mitte kõige otsesemas mõttes, siis selles mõttes, et palju tegi jaoks need filmitegelast pood juba niivõrd vajutavad raamatut tegelaskujusid ja me oleme niivõrd harjunud kujutama neid tegelaskujusid ette läbi filmi. Et need raamatu tegelaskujud ei tule sealt tagant välja nii nagu me Vahjunud vanema liblega, kui seda on 36 aastat, nii oleme ka nähtavasti tänaseks Haashinud laanemetsa mängitud Tootsiga, kes ei ole sugugi mitte viltuse ninaga rõugearmiline ja üleva juustega poisikene, keda me kevades näeme. Vanem põlvkond mäletab võib-olla Jaanus Olvulase Tootsi, kes sellele kihelduse rohkem vastas. Uuematele põlvkondadele on juba laanemetsa Toots saanud tüüpiliseks Tootsiks. Ent kui ikkagi võtta ette see kevadel raamat ja lugeda teda, siis hämmastav on see, et need tüübid tegelikult hakkavad hajuma. Ja vähesed tegelaskujud on tegelikult nii selgelt välja joonistatud, kui nad seda on avalikus lugejate ettekujutuses. Ma räägiksin põhiliselt Tootsist ehk natukene ahnust, kuigi ahnostagi Priit pärast rohkem. Aga nüüd taaskord seda raamatut üle lugedes. Kõige rohkem ikkagi intrigeerib mind just Toots, kes justkui on selles kevade müüdis ikkagi mõneti kõige rohkem tähelepanu saavutanud. Ju üsna hiljuti oli üks uurija seisukohal ja ka ajalehes väitis nõnda, et et milleks seda Tootsi niimoodi imetletakse, milleks ta nii positiivne kuju on, et see on puhas koolivägivallatseja? Mõndagi Tootsist laseb seda vaevata, noh, kui me vaatame seda stseeni, kus Kuslap on teda hammustanud ja toodsa loobib Kuslap pit põlevate tikkudega, siis see on kahtlemata kvalifitseeruv koolivägivallana. Ent kogu selle ettekujutuse taha või selle varju on jäänud tegelikult see, kui suur lugeja, Toots oli. Aino ikka räägite oma indiaanlastest oma Kentucky lõvist, aga teises osas juba mitte niivõrd enam indiaanlastest kui vööt lossidest ja vanadest mõisnikest lossipaneelidest peidetud vahendustest. Nüüd on ta leidnud endale uued põnevad raamatud, mida ta on lugenud ja ta täiesti teiste jaoks tüütuseni käibe jutustame lugusid panna siseohtralt juurde. Ja teised juba lahmivad teda selle pärast. Aga ta on ise nendest lugudest, mida nad on lugenud, niivõrd vaimustuses niimoodi, nagu ta ka esimeses osas oli vaimustatud nendest indiaanilugudest. Ja kui viidata õelasele pojotinole või meediata lastele, siis on ju harjutud nägema, et Tootsan ikka pigem selline lõbus kuju ja ahno, traagiline. Et ka õpetaja Laur mõtiskleb endamisi, et Toots saab elust tegelikult tunduvalt kergemini hakkama, sest ta võtab kõike ümbritsevat nii kergelt, endaga juhtuvaid äpardusi, pahandusi võtata kergelt, samas kui Arno elab kõike väga valusalt läbi. Ja samas nendest tegelast kujudest rohkem ühist, kui me võime ähvata. Teise osa, Arno, kui tulevad imelik ja Kuslap ja kui Arno tunneb, et hakkab teelest ilma jääma. Teise osana on kohati väga kiuslik, tige ja lausa agressiivne. Tükib teistele kallale. Ja ka muide esimese osa aknas on jooni, mida on aetud ookean Tootsis nägema. Hästi populaarne on lati patsi ja, ja Tootsi jooma lugu kihe lihtsalt seal. Aga esimeses osas narritakse ahnot nii kaasõpilaste kui Köste poolt, sellepärast et ta oli lillega jooma jäänud ja teda otsiti küla pealt, aga ja, ja samas jällegi, kui öeldakse traagiline tegelane kevades, siis räägitakse ikka sellelt tasandilt ahnust. Võib-olla peetakse traagiliseks ka Kiiet. Aga vaevalt kellelgi tuleb pähe pidada traagiliseks kujuks Tootsi. Ja ometi Tootson nagu pidevas identiteedikriisis tal ei ole nagu kuskil asu. Anu kohta öeldakse seda, et, et ta tahab näha, et kui on koolis, siis tahaks koju ja kui on kodus, siis tahaks kool ja noh, kogu aeg taku keha. Aga tegelikult ka Toots ei oska olla ühe koha peal paigal ka vaimses mõttes. Ka Tõnisson küsib tema käest ühel hetkel, et kumb sa siis oled, kas valge või punanahk. Ükskord oled sa see teinekord teine. Ja kuigi nähtavasti nende haavatute ajel, mis on kirjutatud valge mehe perspektiivist, Toots valdavalt ikkagi räägib punanahkade tapmisest ja vastandab ennast punanahkadele ja valu punanahkadele, isegi siis, kui võideldakse saksa poistega, kes peaksid just tegelikult nad kolonisaatorid olema. Siis samas jällegi teinekord pakub ta Arnole pilti, kus punanahk tabab jõhkal kujuliselt valget meest ja siis ähvardab aknalt ja nimetab Ahmat valgeks koeraks. Nii et teinekord jällegi hüpatsesse indiaanlase nulli ja näeb ennast selle punanaha vaatekoha pealt lumesõda stseenis, kui Tootsil on vaja valida, kas ta läheb venelaste või türklaste poole, siis ta ei oska valida, venelaste poole kindlasti ei taha. Vaata ühtlaste pole kaela. Ja lõpuks läheb venelaste poole ainult sellepärast, et ühtlaste poolt tuleb esimene lumepall. Ja siis toodsama tulipäised res toob ka venelastele Ehile võidu. Ja samas sealtki tuleb välja see Tootsi pidetus või mööda pinda rabelemine, et et ühes lahingus toob ta küll sellele omale poolele võidu. Aga järgmises lahingus, kus osapooled on siis varustatud Tootsi tahtmise ja asunikud ja indiaanlased varustatud vastavalt siniste ja punaste lipikutega, jätta sõja kavaluses vastaspoolele olla. Sest et õpetaja Laur punanahkade poolel kavaldata üle asendab lipikud ja lõpuks too puidu hoopis punanahkadele. Ja kui Toots on selle peale solvunud, ütleb nii, ei tohi, siis õpetaja laus ütleb. Sõjas ei ole ükski kavalus keelatud veel vähem sõjas, mida peetakse punanahkadega. Kas sellesse sisse lugeda seda, et õpetaja tegelikult tajub seda lähedust punanahkadega või, või milleks punanahad võimelised on või tajub seda punanahkade rolli sügavamalt kui Toots. Aga igatahes üht-teist jällegi Tootsi suhtumisest ümbritsevasse ütleb. Ta tahab kogu aeg olla aktsioonist, ta tahab kogu aeg olla keset põnevust, samas ei ole talle tähtis. Mis identiteediga seal on. Kas ta on indiaanlane, kas ta on Kentucky lõvi, kas ta on tegelane mingisuguses kootilikus, rüütlijutus või varanduse otsingus. Tõeline katastroof saabub Tootsile, olles pähis raamatu lõpus, kus ta kutsutakse koju kahja. Ja enne mõneti prohvetlikult on Toots näinud vihastuslikuga sellist summemmuulset unenägu, kus ta ongi sea kahjas ja Ta kasutab nende sigadega seal ja lõpuks teda sinna kahja saadetaksegi. Ja siis on tood tõeliselt masendunud, murtud ja ei oska endaga midagi peale hakata, sest et ju mingis mõttes oli ka see koolikeskkond võimalus tema jaoks olla eha, olla mujal, olla kogu aeg aktsioonis. Olla keegi ükskõik, siis kes. Ja niimoodi võttes on Tootska siiski omamoodi traagiline kuju, kas ta on kuidagi eestlase suhtes tüüpiline? Seda on raske öelda, aga ta on minu meelest väga ja väga tüüpiline tänase aja suhtes praeguse aja inimeste suhtes, kes elavad ka mitut elu ja on sunnitud ühe ja teise-kolmanda vahel häbenema. Aga räägi meile hoopis sellest, et tegelikult on ahnuse kadunud peategelane Jah, aitäh, selles suhtes oli hästi lahe enne lüpsi Sumbergiga kokku, et tema räägib Tootsist kui kadunud peategelasest traagikust ja mina räägin ornost kui kadunud peategelasest. Ja muu jutt tegelikult haakub ka sellega, mida Triinu rääkis Lutsu eneseotsingust Undi lavastuses, et kes on see tegelane, kes on ta ise seal raamatus. Ja kõigepealt oma jutu taustaks ma ütlen nii palju, et Lutsu kevade on, on see teos, mille kohta ma olen ikka alati öelnud, et et vot see on raamat, mis mul on kaanest, kaaneni peas. Ja veider mõelda tõepoolest, kui palju ma olen seda raamatut lugenud siiamaani alates umbes seitsmendast või kaheksandast eluaastast alates viiendast mulle loeti seda, et alates kuuendast-seitsmendast, kaheksandast ma hakkasin teda ise lugema. Ja alates sellest ajast olen teda lugenud siis niimoodi, et pole vist möödunud ühtegi kuud, kus ma poleks lugenud kevadest vähemalt kümmet lehekülge. Ja igas olukorras õhtul magama minekut hommikul ärgates. Teiseks jääb siis taustaks Arvo Kruusemendi film 1969.-st aastast. Mille kohta siis võib öelda, et, et see ekraniseering on mõjunud niimoodi, et et selle ilmumisest saadik on üles kasvanud, siis inimesed, kelle jaoks filmi, kevade, raamatu, kevade toimivadki, paralleelselt ja tsitaate, filmi, seda aetakse segamini tsitaatidega raamatust ja vastupidi ja raamatut lugedes kujutatakse tegelasi ette nii, nagu neid filmis näidatakse. Ja nüüd mõeldes, miks see, kuidas lugejale mõjub, hakkasin ma siis visandamagi skeemi selle kohta kuidas see teos siis töötab koos selle filmiga ja, ja ka eraldi. Ja võimalik, et ma räägin nüüd liiga subjektiivselt, aga teistmoodi maa oma lemmikteosest rääkida ei oskakski. Ja filmi kevade ja raamatu kevade võrdlus siis, nagu mainisin, on minu jaoks nagu raske, et et ma olen mõlemaga üles kasvanud ja ma ajan ka ise tihti neid filmi ja raamatut tsitaate segamini. Kuigi näiteks Tootsi kohta ma võin öelda, et, et kindlasti ei kujuta teda ette Aare Laanemetsana, vaid ütleme nii, et tal on siis Lähme metsa nina, aga Orgulase rõugearmid või midagi taolist. Ja nii et ma ei näe seda võimalust, et ma näeksin raamatu kevadet filmi kevade võtmes. Ja see raamatu kevade, mida ma lugesin, oli ja on siiamaani 56. aastal välja antud trükis kus on selline suhteliselt väike, aga maitsekas kirja siis Jaan Jenseni sünged illustratsioonid. Ja siis seda raamatut hakkasidki ema isa ette lugema minule minu õele. Ja siis nad näitasid neid joonistusi ka. Ja siis kujutage ette niimoodi unise peaga õrna põrandalambi valguses poisid, need illustratsioonide joonistused, noh, peaaegu samamoodi nagu kruusamendi kaadrid halvasti valgustatud, mustvalged sünged, aga mitte hirmutavad. Ja tegelikult nüüd ma siis olengi ära maininud enda jaoks selle kevade võtmelise omaduse mustvalge sünguse. Ja seda mustvalget sündmust võib kirjeldada ka kui melon hoolsust, tumeda tausta, liisust ja selle võlu kevades on minu jaoks täiesti vapustav filmi kevades mõjutabki siis seda veel eriti või toob selle eriti esile just see filmi halb valgustus ja, ja siis südantlõhestav muusikaline taust, et Eesti filmimuusikatraditsioonide parimad tavad on seal ja siia vahele siis isiklik märkus, et minu enda jaoks mõjub filmi vaatamine väsitavamalt kui raamatu lugemine. Et just filmi tehnilised võimalused keeravad sellele melon hoolsusele liiga suure vindi peale, minu jaoks. Ja selle kõrvalt siis raamatut lugedes toimub justkui nagu puhkamine omamoodi nagu leppimine Lutsuga kelle loomingu tume taust on filmist liiga koormavaks tehtud. Nii et siis omamoodi paelu, süngus ja melon hoolsus on see, mis kevade ikkagi ligitõmbavaks teeb. Ja selle tonaalsust kannab siis minu jaoks ikkagi Arno, see väike veidralt nukker koolipoiss. Ja seega on vaieldav, kas on tegelikult õige nimetada kevadet üheks võrdseks osaks Tootsi-lugudest. Nii nagu kirjandusteaduses nimetatakse Lutsu teoseid kevadest sügiseni, kuhu siis vahele mahuvad veel suvi, Tootsi pulm ja Äripäev. Ja Toots on tõesti kevade, suvedoosi, pulma ja äripäeva ning sügise läbivaks tegelaseks Aga ja konstandiks. Aga kevade kandvaks jõuks on ikkagi Arno. Et ta on ikkagi seal keskpunktis või kõige tähtsam selles suhtes, et temast lähtub kõike, tänu temale pääseb kõik esile just sellise efektiga, nagu, nagu seal teoskik on. Nii et me võime mingis mõttes nüüd rääkida onust kui kadunud peategelasest ja ma kohe räägin sellest lähemalt, et et laiema lugejaskonna jaoks, eriti tänu siis filmi kevade mõjul on kinnistunud selline stereotüüpne kujutlus kevadest läbi stereotüüpsete tegelaste. Ja ma ei mõtle stereotüüpne halvas mõttes, ma mõtlen nagu rahvuslikke stereotüüpe näiteks. Ja Arno on seal kõrval pigem kui selline häiriv kõrvalprodukt. Et kui nüüd seda kirjeldada, mismoodi ta häirib, on siis see on umbes niimoodi, et, et kiire Tootsi ja köstri ilmumist saadab alati naer. Aga Arno tuleb siis, nagu seda saadab selline kaeblikud käeks viiul nagu. Väsitav, hästi väsitav, häiriv. Aga on küsitav, kas kas Tootsi kiire ja siis teiste tegelaste kujutamine mõjuks nii koomiliselt, nii efektselt kui selle taustal poleks seda Arno kantud raske meelsuste melanhooliat. Et Arno mõtete raskuse melanhoolne koormus annab nagu karikatuursete või stereotüüpsete tegelaste ilmumisele kergendava mõju. Et näiteks pärast paari süngete kurba peatükki Arno haigusest, kus on see raamatuks traagilisem neid hetki, kus onu ema palvetab, et palun jumala, jäta minu laps ellu. Pärast sellist pikka melanhoolselt traagilist spurti päästab luts siis lõpuks ometi lugeja pisarate käest tuues sisse Tseeni, kus õpetaja Laur avastab, Tootsil on koerakutsikast põues ja terve klass saab palju naerda ja siis kiir hakkab, see oli vist erilisema, et et ots lubas tuua kooli koera, kes tantsib ja trummi lööb. Aga miks peaks tegelikult domineerima raskemeelsus ühes teoses, mis räägib väikestest lastest ja kus nagu koguteos püsib koos lõdvalt seotud pisikestest et miks peaks sellise teose peategelaseks olema kurb koolipoiss, kes ehitab enda jaoks selgelt liiga suuri küsimusi. Teada on, et Lutsul oli endal väikevend, kes noorelt suri Arno nimeline. Ja, ja selle taustal muutuvad eriti mõistetavaks siis tema mõtisklused surmast kallite inimeste ägisest kadumisest, elust. Ja Anno on siis nende mõtiskluste kandja ja mis on sümpaatne, on see, et ta esitab neid küsimusi niimoodi, et, et need ei mõju tüütult naiivsetena, vaid pigem pigem siis ehk vapustavad lugejat. Selles mõttes vapustavad, et, et nii noor inimene esitab küsimusi, mida tema väike pea haarata ei suuda. Või siis vastuseid nendele küsimustele oleks täpsem öelda. Nüüd. Luts paneb nendele küsimustele vastama lible. Ja lible on see tegelane, keda Lutsu loomingus läbivalt on iseloomustatud sõnaga lõhverdis, irvhammas. Kui nüüd võrrelda näiteks suvega, siis suves on lible peamine roll totsi hea ning ustav abiline. Ta on selline vanem ja targem sõber. Ja samuti Tootsi pulmas ja äripäevas on tal see roll, lisaks siis see roll, et ta on koomilist olukordade, jutustaja süütu tõdede välja ütleja. Aga kevades joonistub libest kõigepealt negatiivne pilt kirjeldatakse kaklejana, tal on tegelikult, kui nüüd rääkida filmil lible ja raamatulible erinevustest, siis tegelikult raamatu lible on ainult üks silm üks endal kakluses välja löödud ja, ja see ainuski silm, mis tal on, see pidevalt rähmana, sest ta on kogu aeg kas purjus või või pohmellis. Ja teda kardavad, väiksed tüdrukud teile ütleb, et lible on üks õudne mees. Ja lisaks ta siis, nagu juba mainitud, viib õhtuti kasesalus väikseid poisse joodame täis. See on siis ARNO lible Kärkunny viskamisõhtu seal kevade esimese osa alguses aga siis edaspidistes kohtumistes Ornuga on lible omal maal süvafilosoofiline mõtleja, kelle väljaütlemistes ei ole sellist alkohooliku kibestumist või, või käega löövat tähitamist. Stipendiumi tuleb siis, kui ta purjus, enne kui ta töölt lahti lastud, aga kui ta Arnoga räägib, siis selles on empaatiavõimet selles südamlikkust. Selles on elukogemust. Ja õigupoolest siis Ornuga suheldes saabki alguse lible mentori roll mida ta siis hiljem rakendab Tootsi talu peremehe karjääri suhtes, olles siis nõu ja jõuga abiks. Ja sümpaatseks kõige üldisemalt peitub siis selles, et luts on võimeline juba üsna noorele lugejale näitama inimhinge igipõlist, kahepalgelisust, lible on selleks siis tundub üsna ideaalne tegelane ja et inimesi ei tohi hukka mõista, et selle sõnumi suudab luts üsna hõlpsalt kohale toimetada. Et Lutsu kevade tundub olevat üles ehitatud üsna lihtsatele retooriliste võtetele, mille rakendumine aga nõuab meisterlikkust. Olles harjutanud lugeja sellise raske tonaalsusega, toob ta sisse jällegi vabastava naeru. Ja kõigepealt tähendab tuleb siis sugestiivse näidata lugejale kurvameelsust, mässida lugeja selle tumeda tausta sisse ja siis sõita sisse tegelastega, kes on naguniivõrd, teise äärmuse esindajad, et nad mõjuvad juba karikatuursetena, aga hoolimata sellest nad pakuvad sellist kergendavad pausi, kergendavad naeru. Ja teine sekt, mis toimib umbes sama skeemi järgi, puudutab siis tegelasi, et toimub pööre tegelasele iseloomulikus käitumises. See puudutab Carnot, kes näiteks väikse poisina tundis kaasa rebenenud tiivaga liblikale. Aga samas ta on võimeline andma kolaka kooli kõige nõrgemale poisile jõugule lihtsalt sellepärast, et teleläks kabeliaeda jalutama kooli kõige kuumema poisiga ja mitte temaga. Teiseks, nagu mainitud, saab siis külajoodikust elu mõtestaja empaatiavõimeline mentor. Ja tuleb rõhutada, et lible on õpetaja Lauri kõrval ainus inimene kes oskab ARNO sisse vaadata, nii et see suurtest muredest vaevatud vaene laps tunneb end turvaliselt. Et siinkohal tuleb toonitada torno, vanemate roll on nullilähedane. Et kui nüüd välja arvata, tema, see haigusaeg põetamine ja palvetamine on nagu see, mis ema oma peale võtab, aga muidu poisi hingeeluga tegelevad keskealised mehed. Üks on õpetaja, teine joodik. Ja veel üks üks oluline muutumine toimub raamatu lõpus et Arnot kujutatakse seal, ühtegi rõõmsameelsena, ta jookseb ringi, mängib koolikaaslastega kulli, naerab suure häälega. Aga Toots, kelle ilmumine on seni lugeja jaoks tähendanud vabastava Tiitsitamist, tema istub sesse kännu peale, muretseb selle pärast, et ta peab suvel karja minema. Ja siin on näha siis, kuidas kevade Tootsist hakkabki saama suve tood. Tootsi näidatakse ühtegi hooliva ja tõsisena, ta kingib sõpradele oma asju ja näitab üldse üles igati hoolivate sõbralikku suhtumist, et kingituse Saka, Väike-Lesta, kellele ta tegelikult kunagi andis terava kõrvakiilusõnadega, mis kinni ei jää, saab kinni lüüa. Ja filmis on siis nende nende leppimine või tasakaal nende vahel loodud niimoodi, et et filmis on lesta, see, kes nende samade sõnade saatel, mis kinni ei jää, saab kinni löödud. Siis Tombib kirikumõisa poiste nägudesse neid mudeleid mättaid. Ja noh, raamatus oli tegelikult selleks hoopis koolivend, kesamaaga pole vist oluline, aga praegu seega Lutsule hakkab nagu järjest enam imponeerima see noor poiss, kes seni on olnud rüglikust rahmendaja, aga kellest nüüd hakkab sirguma tugev ja tubli töömees. Ja niimoodi taandub Lutsu kuulsamates teostest praegu siis Tootsi lugudena tuntud raamatutest melanhoolia ja raskemeelsus. Huvitav on aga see, et Arnot ennast tema meeleseisundist ei pääseta. Hoolimata ühest rõõmsast kullimängustseenist jääb orno kuju järgnevates Tootsi-lugude teostes muutumatuks. Samas kõige karikatuursematele tegelastele lubab luts arenemist. Kõik teevad läbi mingisuguse kasvamise rahutuste lapselikust. Tootsis saab suvega uhke kange noor taluperemees Teele mõistab, et lokilambast Kergats nimega imelik ei ole tema jaoks üldse õige valik. Lible võtab naise eaka pereisaks. Kiuslikku ja neurootilist köstrid näidatakse suves lausa heasüdamliku vana taadina kes pälvib kunagist, et hoolealustelt ainult kiidusõnu. Väikesest lestaste kunagisest peksupoisist saab edasipüüdlik. Noor kirjanik. Kiir kiir julgeb äripäevas vastu hakata oma vanemate Sunktile. Ütleb lahti minevikku painetest seoses teelega ja abiellub küla kõige pikema naisega. Aga onu ARNO jääb endiseks. Tähendab, ta ei kao kunagi päriselt ära, aga ta taandub täielikult oma oma peategelase kohalt, mis tal veel kevade esimeses osas oli. Ta ei kao kunagi päriselt ära, temast räägitakse, teda igatsetakse. Ta aeg-ajalt põikab sisse, aga tema saabumine ei too mitte kunagi kaasa mitte midagi peale vana tuttava nukra viiulisoolo. Et Arno jääb justkui esindama autori, siis Lutsu enda konstantset meeleseisundit, millest Luts oma loomingus küll üritab lahti öelda kuid mis ühe muutumatu tegelase näol jääb defineerima tema kirjaniku olemust. Minu arvates vähemalt ja seega Arnus on lutsu arvatavasti kõige rohkem. Teda on raske mõista, tema iseloomust ei joonistu välja värvikat karakterit ja kevade võtteplatsil tehtud grupipildil on ta tagumises reas. Ta on täiesti hallikat tooni ja ta paistab silma selle poolest, et on kahvatu, ta ei vaata, kaadris seda ei naerata. Ja kuigi on väga raske väita, et et Luts kirjutas Horno sihilikult selliseks ainult efekti saavutamiseks teistele tegelastele kaalu andmiseks. Hoolimata sellest tuleks teda ikkagi mõista niimoodi seda kadunud peategelast. Ja teda tuleks ka mõista kui autori kohalolekut ja hästi pidulikult öeldes, kui märki sellest, et naermise vabastav mõju on see, miks me lutsu raamatuid loen. Aitäh. Ma arvan, et sellega lõpetame. Tänase krüptoloogia seminari ja luubi all oli seekord siis Oskar Lutsu kevade, milles kõnelesid Triinu ojaloo, Berk Vaher, Priit Kruus ning Kairi Korts. Kuigi hetkel on päevakorral kasvav või siis kahaneb, kuidas kellelgi jõulutunne, siis sellegipoolest soovin kõikidele kevadisemaks meeleolu. Aitäh esinejatele ja kuulajatele.