Uue aasta esimeses teksti luubi saates kõneleme Eduard Vilde romaanist mäeküla piimamees. Sellest, kuidas on seni nähtud ning mõistetud mäeküla piimamees annab ülevaate Kairi Korts ja sellest, mismoodi avab romaane end ökokriitika ning feminismi valgusel räägivad Muhu muuseumi päälik Kadri Tüür ning Tartu Ülikooli õppejõud Ene-Reet soovik. 2005. aastal. Tähistati Eduard Vilde 100 neljakümnendat sünniaastapäeva ning sellel aastal möödub 90 aastat mäeküla piimamehe ilmumisest. Ilusad ümmargused numbrid on tinginud veidi kõrgendatud tähelepanu Vilde loomingu suhtes. Mäeküla piimamehe tõlgendamisviis on püsinud üsna ühetaoline terve selle nii-öelda eluea jooksul käsitluste teemade ring ning isegi sõnastus Eivarieeru erinevates kirjutistes väga palju, kui üldse. Toomas raud on öelnud, et Vildet tuleks lugeda nõnda, nagu poleks tema kohta kirjutatud ühtki sõna, vabastades ta kõikide eelnevate lugemiste taagast. See pole kerge, kuid ka mitte võimatu lisata. Eduard Vilde eluaastad on 1865 kuni 1933. Teda peetakse kriitilise realismi olulisemaks esindajaks eesti kirjanduses. Nii tema näidend, pisuhänd kui ajalooliseks triloogiat peetavad romaanid Mahtra sõda, kui Anija mehed Tallinnas käisid ning prohvet Maldset ja lisaks siis veel mäeküla piimamees kuuluvad eesti kirjanduse nii-öelda suurte raamatute hulka. Need on teosed, mis kindlalt kuuluvad koolis loetavate raamatute hulka ja millele viidatakse ikka ja jälle. 1800 kaheksakümnendatel alustas Vilde ajakirjanikutööd, mis jäi tema põhiliseks tegevuseks pikaks ajaks. Ajakirjaniku töö kõrvalt kirjutas ta esialgu mitmeid seiklusliku põhikoega raamatuid ning humoristliku jutustusi. Mitmed tema teosed ilmusidki ajalehtede joonealustena näiteks siis 1896. aastal ilmunud romaan külmale maale Postimehes ning hiljem Mahtra sõda, tead, rajas külmale maale, tähistab Vilde loomingus liikumist realistlikku, maaelu vaatluse poole. Senine seikluslik aine esitus taandub ning eesmärgiks Pole enam niivõrd põnevate sündmuste kujutamine kui just sotsiaalsemate teemade käsitlemine. 1916. aastal ilmunud mäeküla piimamehes nähakse psühholoogilise kujutamislaadi esiletõusu. Karl August Hindrey kirjutab romaani ilmumise järel, et tema peab mäeküla piimamees meie esimeseks romaaniks. Ta on seda, mida õige tubliks tööks nimetatakse, ütlete. Kompositsioone lehe keel on haruldaselt rahvalik, kuid kirjanikul on ainult elu tundva inimese natuke kurblit irooniline, muige huulil. Ja ka see aitab seda romaani, mida ma meie kõige paremaks pean sümpaatlikuks armsaks teha. Romaan, mis kolme isikumäe, küla mõisniku, mäeküla, piimamehe ja tema naise vahel mängib, annab elava pildi kogu sellest pärast vaadetest ümbruskonnast, milles vaene piimamees oma saatuse leiab. Ei ole selles võitluses, mida õikuse pärast võitluseks ei tohikski nimetada. Nii vaikselt areneb ja lõpeb tai matraamalikkuseta võitjatega võidetud selles mõttes olemas. Et keegi teist hukkab, ei ole seal vägivalda, ei ole seal süüdi, aga piimamees sureb ja armidega lahkuvad teineteisest ka mõlemad teised tegelaskuju mari peab Hindrey tugevaks. Ta kirjeldab onlaiski, Virk tahab laisk olla ja maailmaimesid vaadata ja tööd murde tahab ta, kui ta seda tarvilikuks peab, ei saa temast aru. Lugeja mõistab ainult, et armas inimene on, kes oma sisemiste seaduste järele käib, mis selged, ei ole hingeliselt sir Käia tasakaalus ja sellele hingele ei pääse juure, et teda seletada. Muidu on aga see naine puhas, loomulik omas primitiivsuses olekus, mille ta sealt laanevallast sealt metsa tagant kaasa on toonud. See romaan ei ole aga mitte selle naise romaan, vaid mäeküla piimamehe romaan mari romaani peab alles kirjutama, kui see võimalik on, kui see üleüldse võimalik on. Niisugusest inimesest rohkem kui äärejooni pakkuda. Friedebert Tuglas peab samuti romaani kunsttööks täis sügavati liigutavat elu. Mäeküla piimamehe ainet on vilja varem juba mitmes jutus puudutanud. See mõisa herra ja teonaise vahekord seni isanda ja orjaeluinstinkti ühte põrkamine ning paratamatu kurbmäng. Kuid ometi on see lihtsalt trikk ka ja vaese inimese vahekord rahalises ühiskonnas, kus aineline põhjus üht sunnib piirama oma isikliku õnne, et teine selsamal põhjusel elusega suuremal rõõmul võiks maitsta. Igavene õnne, ahnitse traagika, prillup, tahaks naist kätte saada ja ühtlasi ometi piimameheks jääda. Kõik on jutustatud kergelt ja pingutuseta. Vist iial ei ole Vilde näiliselt nii vähe rõhku pannud oma tegelaste välise kujutamise peale ja vist iial pole meil tegelastest nii selget kujutlust kui seekord. See, mida mäeküla piimamehes maitseme, on nii tihedasti kokku pandud ainest ja vormist. Et mõlemaid pooli mitte kergelt ei suuda eraldada. Hugo Raudsepp leiab 1916. aasta Sakala artiklis, et mäeküla piimamees on põnev. Moodne, kui tahate, isegi pikantne. Raudsep võtab romaani sündmustiku lühidalt kokku, nii. Vana karvane kandi mehena teeb noore lapseohtu naisega, kes mõises meeldib karjääri saab kandi mehest, mõisa piima rentnikuks missuguse äri jaoks tal oskus puudub. Nii et pankrot kaela tuleb ja ohver asjata toodud. Ometigi rahulda romaan raudseppa täielikult, sest peab seda tolle ajakirjandusliku maitsele natuke sõna ohtraks ning stiili hõredaks romaaniks. Lõpul tagasi vaadates tunned nagu väikest pettumuse tunnet, aga rõõmustad siiski ta ilmumise üle. Laineid ta vist ei löö ja nähtavasti ei tahagi lüüa. Nõukogude aegses kirjanduskriitikas mäeküla piimamehe kohta kerkisid üles märksõnad. Mõisa olustik, kahe klassi vastuolu, kapitaliseerumine, kõigenereerumine, rikastumise psühhoos ning selle demoraliseeriv jõud. Mäeküla piimamees käsitleb ikka mõisaolustikku 19. sajandi lõpul, mil kapitalistlik majandamisviis on täielikult maksvusele pääsenud ja kujundanud kapitaliseaduste järgi ümber mõisniku ja talupojasuhted. Juhan Käosaar kirjutab 1955. aasta väljaande järelsõnas rikkusest ahvatletuna müüb talupoeg mõisniku ettepanekul temale oma naise ja siit võrsuvadki teose konfliktid. Autori huvi keskendub esialgu naise näljase mõisnik degene randi sisemaailmale, hiljem aga selle räpase tehingu talupoeglik ele osapooltele. Kõigepealt oma naise maha müünud mehe hingelistele kannatustele. Treenerit iseloomustab ta sõnadega valavegeteerija, apaatne parasiit, toores ja hoolimatu inimene, ääretu egoist. Prillupis näeb käosaar keskset peategelast, kes on nagu tuim, ükskõikne, samuti egoist ning võib raha pärast kõik mari suhtes kujuneb raskeks õieti katset teha tema sisemaailma käitumismotiive lahti mõtestada. Mari tegelaskujule ei saa Käosaar arvates positiivset hinnangut anda, rääkimata tema kuulutamisest, vabadusi idee kandjaks, nagu sedagi, on varem tehtud, tema kujul puudub karakteriloogika mari käitumine on häbiväärne ja hukkamõistetav. 1960.-te lõpust pärit ning hilisem retseptsioon ei ole enam ei vängem kui viiekümnendatel kirjutatu, kuid keskendub siiski mäeküla piimamehele kui sotsiaalset olustikku kujutavale romaanile, mille keskmes on siis mõisniku ning talupojakonflikt. Mäeküla piimamees on sotsiaalse probleemiasetusega romaan, sest ville kujutab selles rikastumis psühhoosist põhjustatud vahelisi nähtusi. Esile on talupoja rikastumise iha, aadli mandumise ja abielurikkumise teema Wilde'i tauni, mitte üksikisiku pahelisust. Tema hukkamõistu all on kogu külaühiskonna sotsiaalsed pahed. Taunimist leiavad ka igandlikud abielu suhted, kus naine mehe meelevallaalusena võib osutuda kas või kaubaobjektiks. Keskseks peetakse Prillopi hingelist raamat. Mäeküla piimamehes nähakse Prillopi romaani ja selle peaprobleemiks ongi Prillopi soov pääseda haljale oksale ükskõik millise hinnaga. Temaga rapperis pole vastu rääkivust ja tema puhul pole kirjanik midagi jätnud lugeja mõistatada. Prillup maadleb keerukate eetiliste ja psühholoogiliste probleemidega. Jõudis arvamusele, et uus amet võimaldab rikkaks saada ja selleks peab naine Kend ohverdama intriigikandjaks ning konflikti põhjustavaks tegelaseks on mari. Kirjanik on jätnud tema tegelaskuju pool valgusesse. Marit ei ole hõlpus paigutada hüve pahe skaalal mingisse selgelt piiritletud lahtrisse. Temas leidub meile eba päraseid rangelt defineerimatut iseloomujooni, mida tavatsetakse viia naiselikkuse üldnime. Seal teda iseloomustatakse sõnadega iselaadne, muretu, lustlik, lõbus, väga tujukas, taastub kindlalt välja eneseväärikuse nimel, öeldes mehele Moscan aiva enesest lugu pidada. Kas sa seda siis ükskord ei taipa? Mari seisukohad või mäeküla piimamees pidada tema kujunemisromaaniks. Ja teose finaal tõotab, et mari raputab maha kõik takerdava ning räpase ja läheb vastu inimmäärilisele elule. Ulrich von Kremer seevastu jätab veidra mulje, on oma himudega maadlev, saamatu vanapoisi veidrik. Deegenereeruva suguvõsa kaudu esitatakse pilt saksa aadli mandumisest Eestis. Endist hiilgust kummardav kreemeron uutes oludes eluvõõras ning sotsiaalses plaanis väga koomilinegi. Autor suhtub kreemelisse naeruvääristava irooniaga. Vilde loomingus esinevad mõisniku karaktereid, kajastavadki baltisaksa aadli sisemist allakäiku ja ajaloolise arengu poolt määratud hääbumist. Kompositsioonilised võib romaani pidada terviklikuks ja viimistletud teoseks. Mõningaid vajakajäämisi leiab ülesehituses, kuid mäeküla piimamees iseloomustab sõnavararikas rahvapärane keel, kujundi leidlikkus, dünaamiline väljenduslaad ja huvitavad karakterid ning on seetõttu Vilde kunsti küpsemaid ning eesti kirjanduse paremaid psühholoogilisi romaane. 2000. aasta väljaande järelsõnas peab Jaanus Vaiksoo asjaolu, et Vildest on kirjutatud ülevoolavalt palju hoopiski karuteeneks kirjanikule endale elurõõmsa ja voolava jutustamisandega. Kirjaniku suhtes oli säärane surmtõsine ning kivinenud loomingu käsitlus ilmselgelt ülekohtune. Vaiksoo leiab psühholoogilise romaanina sisaldab teos tunnetustasandeid, mis võimaldaks erinevatel aegadel erinevaid teksti tõlgendusi. Ja ühe võimaliku tõlgenduse esitab nüüd Kadri Tüür. Tere, mina olen Kadri Tüür ja mina püüan siis mäeküla piimameest ette võtta ja analüüsida kirjandus ökoloogilisest vaatenurgast. Kõigepealt ma ütlengi paar sõna sellest, mida see kirjandusökoloogia endast kujutab ja kuidas seda rakendada võiks. Seejärel püüan siis minna sõnadele tegudele ja rääkida mäeküla piimamehest, nii nagu ta paistab, siis looduskujundeid pidi lugedes. Ja kolmandaks siis tõmmata otsad, kui öelda, milleks see kõik hea on. Kõigepealt sellest kirjandusökoloogia nimetusest paralleelselt, tegelikult eesti keeles on käibel ka nimetus ökokriitika, mis on seotud siis sellega, et see on suhteliselt, et selline uus kirjandusuurimise moodus, mida siis on püütud mitut moodi nimetada nende ingliskeelsete analoogiate põhjal. Ökokriitikal võiks olla analoogia briti traditsioonis tuntud uus kriitikaga ehk tekstide lähi- või süvalugemisega. Samas kirjanduse ökoloogia on rohkem seotud sellise pisut ütleme interdistsiplinaarse seltskonnaga, meie räägime ka maastikuökoloogiast või loomaökoloogiast. Et, et sellisel juhul kui me räägime kirjanduse ökoloogiast, siis me räägime võib-olla pisut laiemalt sellisest või see viitab pisut laiemale interdistsiplinaarse käsitlusele. Aga see nime küsimus tegelikult ei olegi kõige tähtsam. Ja võib ka küsida, et mis siis selles nii uudne, Don kui uuritakse lootuse kujutamist tekstis. Sellepärast, et tegelikult on loodus kujunditele tähelepanu pööratud ju praktiliselt ikkagi väga ammusest ajast. Meil on olemas loodusluulekogumikud, et meil on looduse kujutamist metafooridena le kooriana uuritud kirjandusteaduses ikka juba sajandeid võib öelda kirjandusökoloogia sellisel kujul, nagu me püüame teda siin praegu siis kultiveerida, on aga tekkinud 80.-te alguste Ameerikas seoses keskkonnaaktivistide liikumise hoogustumisega ja see oli selles mõttes oma suundumuselt juba sünnist saadik selline üsnagi poliitiline või ideoloogiline otsus siis sellist kirjandus ökoloogilist uurimissuunda arendada. Sest küsimus oli siis selles, et kuidas meie, kirjandusteadlased, kirjandusuurijad, saaksime kaasa aidata Ta maailma loodusvaradega ümberkäimise halvale olukorrale tähelepanu osutamisega ehk siis sedasi järsemalt öeldes, et kirjandusökoloogia annaks siis võimaluse ka tindi solkijatel keskkonnakaitsesse ka öelda ja seda probleemi teadvustada nii endi keskis kui ka laiemale lugejaskonnale. Kirjandusökoloogia rajajad ise on toonud paralleele feministliku uurimisega ja just ka selles osas. Kirjanduse ökoloogial võib eristada kolme sellist erinevat suunda või erinevat staadiumi, ehkki nad ei pruugi ajaliselt üksteisele järgneda. Need lähenemised oleksid siis esiteks olemasoleva kaanoni ülelugemine tähelepanuga looduse kujutamisel. Teine suund on siis uue kaanoni loomine, tuues esile otseselt looduskirjandusse liigituvad tekste näidates, et selline traditsioon on olemas. Ja kolmas suund on siis teooria uuendamine, võttes arvesse seda tekstis on ka selline tähendus, kihistus nagu loodus see, mida me siin praegu üritame teha, on siis see esimene suund ehk olemasoleva kirjandusklassika kaanonist kuuluva kirjandusklassika ülelugemine tähelepanuga looduse kujutamisel teada saada selle kaudu siis oletatavasti, mida see konkreetne out tore on pidanud vajalikuks tekstis kirjeldada. Selle kaudu võib tagasiulatuvalt saada aimu sellest, mismoodi oli see kultuuris meie kultuuris konkreetselt, ütleme, sadakond või, või ka rohkem aastaid tagasi. Tavaline, millised olid need teadmised, mida kirjanik lugejale looduse kohta esitaja kui tavalisi teadmisi. Ja põhimõtteliselt siis selline lugemise viis aitab meil natuke rohkem teadvustada meie kultuuri ja looduse vahekordi. Ja võib-olla teha järeldusi, mis mõjutavad ka meie tänase päevaotsuseid. Võib öelda, et konkreetset sellist, et ühtset meetodit Todid kirjanduse ökoloogiliseks lugemiseks ei ole olemas. Kui vaadata kirjandusökoloogide poolt kirjutatud uurimusi, siis nendes valdab ikkagi selle teksti loodusesse puutuvate kohtade kirjeldus ja sellele siis on lisatud järeldused oma oskuste, teadmiste ja arvamuste piires ja ka eesmärgist sõltuvalt. Selles mõttes tuleb veel kord rõhutada, et see loodus võib tunduda küll väga ühiskonna ja kultuurikauge sellise uurimisobjektina, aga tegelikult on kirjandusökoloogia ikkagi väga sügavalt ideoloogiline ja politiseeritud uurimisvaldkond, siin tuleb alati küsida, mis eesmärgil seda loodust tekstis uuritakse või mis eesmärgil seda, loodust on tekstis üldse representeeritud. Ja lisaks sellele küsimusele, mis eesmärgil on sellised asjad, mis konkreetselt mind on huvitanud ja eeskätt eesti kirjanduse puhul, siis Ühest küljest loodusmotiivide koht teose kompositsioonis ehk siis kuidas neid looduskirjeldusi puht ilukirjanduse spetsiifiliselt kasutada vaadatakse kas mingi mõttepausi tekitamiseks, meeleolule kaasa aitamiseks mingil muul eesmärgil. Ja teine aspekt, mida on minu meelest väga huvitav jälgida, on küsimus selle edasiantava looduskirjelduse loodusteaduslikust, korrektsusest. Me võime küsida, et milleks ilukirjanduses on vaja loodusteaduslikku korrektsust. Samas on mitmed kirjandusökoloogia teoreetikud näidanud, et esiteks see annab juurdeteosele usaldusväärsust, teiseks ta näitab ka, et see autor ise omab teadmisi sellest, mida ta räägib. Ja selge on see, et meeldivam on alati kuulata või lugeda sellist juttu, kus ei esine selliseid ütleme, eksitavaid väiteid sellisel juhul, kui autori kavatsus ei ole olnud neid eksitavatena esitada. Siin muidugi tõesti tuleb jällegi pidada silmas seda. On üks asi, rääkida ilukirjandusest fiktsioonist, teine asi, rääkida dokumentaalroosast, looduskirjandusest või mõnest muust, näiteks reisikirjandusest. Aga kui me nüüd tuleme konkreetselt selle mäeküla piimamehe juurde siis vaieldamatult tuleb ta liigitada ilukirjanduse hulka, mitte dokumentaalproosa hulka ka. Aga kui nüüd alustada sellest, et võtta see raamat ette ja märkida sealt, et ära kõik looduskirjeldused, et looduskeskkonnale, mida ma siis selle raamatu puhul tegin, siis nende põhjal tegelikult joonistub välja äärmiselt koherentne kaart selle piirkonna kohta, kus selle mäeküla piimamehe tegevus toimub. Ja ühest küljest muidugi võib jällegi öelda, et, et selline keskkonnarealistlik kujutamine ongi realistlikule kirjandusele iseloomulik, siin ei ole mingisugust uudist. Samas kui seda kaarti teksti põhjal kui joonistada ja hakata seda hiljem võrdlema või otsima eesti kaardil, kus võiks selline koht olla siis see selgub väga ilmekalt. Selles tegevuskohas on mõis, mis asub pisut kõrgemal künkal mõisast, et lääne poole künkast alla minnes on küla, on karjamõis ja küla taga algab soo. Mõisast ida poole jäävad soised, luhatsooni idud ja niitude taga on jõgi mõisast, et põhja poole, mis jääb, seda me tegelikult teada ei saa, seal on metsad. Aga mõisest lõuna poole jäävad siis mõisa põllud, kus külarahvas tööl käib ja põldude taga on olevik, alevikust pääseb rongiga linna Tallinna ja samuti pääseb linna üle külmunud soode siis kirde suunas. Ja kui vaadata, Ta, milline koht sellise kirjeldusega klapib, siis on see Keila ja tegelikult tulemus on täpselt seesama, mis on võimalik saavutada biograafilise kirjandusuurimise meetodiga, kus uuritakse siis kirjaniku isikliku elulugu ja selle seotust loominguga. Biograafilise meetodiga on kindlaks tehtud Vilde tõepoolest selle mäeküla piimamehe kirjutas siis võttes eeskujuks Keila lähedase karjamõisa, kus tema isa ja ema töötasid. Nii et siin me saame siis Me erineva kirjandusuurimise meetodiga sama tulemuse, et see prototüüp koht on Keila ja Keila ümbrus. Ise küsimus, mis selle teadmisega peale hakata. Samas kui me nüüd vaatame edasi, üks teadmine on tõesti see, et Vilde on kujutanud looduskeskkond äärmiselt täpselt, ta ei ole jätnud siin ruumi palju fantaasiale ega välimust mõtlemisele. Kui me nüüd hakkame vaatama neid looduselemente pisut lähemalt, siis siit joonistub, näeb välja selline Agraarsele maastikule iseloomulik rõhuasetus. Ja ka inimesed vaatlevad seda maastikku eeskätt kui põllumajandusmaastiku, eeskätt kui sellist maastikku või keskkonda, mida nad soovivad harida. Üks selline detail, ilmekas detail on paburitsi, võsa, mis tuleb siis teoses sisse sellega seoses, et mõisnik, Kremer kutsub Teo mees Prillopi enda juurde et tema naise kasutamise osas prillupiga kaupa teha, aga ta ikkagi ei julge seda teha. Ja selle asemel räägi prillupile hoopis sellest, et vat sa võid selle paburitsi võsa sealt maha võtta. Jaa, paburitsi võsa mahavõtmine on siis üks näide sellest, kuidas esimene mõte, mis tuleb siis mõisnikul pähe, kui ta oma teomehega suhtlemiseks otsib ettekäänet on siis tõesti see võsa suhteliselt ebameeldiv tort, mõttetu võsa, mille ta siis ütleb, et sa võid selle endale võtta ja teha sellega, mis tahad. Ilmselt viitab see ka sellele, et tol ajal olid juba maarahva hulgas hakanud ka levima teadmised paremast põllupidamisest maarahvakalendrite ja, ja kalendrisabajuttude ja, ja sellise informatsiooni vormis. Ja selline põllupidamise edendamine on siis üks asi, kus, kus mõisnik ja talumees leiavad ühise keele. Samas nad ilmselt mõlemad saavad aru, et see paburitsi, võsa on ikkagi ettekääne millelegi muule. Kui seal tekstis märgitakse ka ütleme, ilmastik, kui ilm kisub äikesele või seal prillup vaatab taevast või pannakse tähele siis aastaaegade muutumist, siis alati kõik need kirjeldused on seostatud põllupidamisega. Kui hakkab tulema äike, siis öeldakse selle kohta väga hea. Nüüd hakkab sadamapõld, saab kastetud vili kasvab, et selles mõttes nii ilmastik kui ka aastaaegade vaheldumine kui looduskirjeldused. Me võime seda nii tõlgendada, et nende funktsioon teoses on anda edasi tegelaste agraarse maailmapilti. Nad panevad seda loodust tähele pelgalt nii palju, kui see on vajalik põlluharimise mõttes. Või panevad tähele neid aspekte looduses, mis on olulised põlluharjale. Nüüd, et kui me vaatame natuke seda küla vastandpoolust, mis sellest tekstist välja paistab, siis Sänni, et see on tegelikult analoogne polaarsuse opositsiooniga, mis tuleb välja ka näiteks Anton Hansen Tammsaare, Kõrboja peremehes, täpselt samamoodi. Vastanditekson küla, külarahvas, küla kogukond ja mets, metsik keskkond, mida siis Kõrboja peremehes esindab katku villu kontrollimas too tegelane, kellest algab vaid, kelle külge siis kinnitub see intriig täpselt samamoodi mäeküla piimamehes see intriig suuresti ankurdub mari külge ja päris mitmes kohas on mari kohta märgitud, et tema on ju metsast, prillup on ta võtnud oma varasurnud naise asemele, see on tema endise naine, õde mari on pärit kusagilt sügavamalt metsast üksikust metsakülast. Kui osutatakse sellele, et mari on erinev teistest inimestest, siis öeldakse otsekui vabandavalt või ka parastavalt Dettanium metsast. See metsast olemine väljendub nii selles, et Ta on pisut lapsikum kui teised Tais seltsi külanaistega seltsid vähe. Ja, ja ta on ka üpris omapärane parun näiteks võrdleb teda kutsikaga, kui ta teda näeb ja üks esimesi kordi, kui mari meile sellise aktiivse tegelasena raamatus ilmub. Tegelikult on ka väga huvitav, kuna parun satub tunnistajaks sellele, kui lapsed on leidnud käbliku pesa ja toovad selle marile näha. Ja mari räägib lastele, et see nii ei ole ilus teha ja käbliku pesa tuleb tagasi viia. Käblikul muidugi on tõesti väga ilus pesa, selline ümmargune ja viimistletud ja reeglina pesitseb käblik sellistes risustes kohtades risus ja võsas madalal, nii et tõesti need lapsed võisid sellega pesad kätte saada. Aga samas, kes oskab sellest käblikust, et nagunii-öelda seda asja edasi mõelda, edasi lugeda sellele ilmselt Teiega märkamata see detail, et kuna käblid pesitseb risus, siis väga tõenäoliselt see marja prillupi koduümbrus ei saa olla väga korrastatud. Ta peab olema ikka üsna risu, need käblikud seal sedasi volilt pesitseda saavad. Ja mari üldse tõepoolest näidatakse, sellise laste ja loomade ja looduse armastajana hoolib goist, täisti linnukesest. Ühest küljest võikski mari sellist mõistatuslikku või salapärasust seletada sellega, et ta on just nimelt see, see külale vastanduva keskkonna metsa esindaja mingil moel. Muidugi mari kujule on ka teisi seletusi ja mõnedest neist tuleb ka hiljem jutt. Kui me vaatame veel Tõnu prillup ja parun kreemeriga seotud loodusobjekti, siis ka siit tuleb välja üpris huvitavaid asju. Tõnu ilmub meile tekstis esimest korda põldu kündma Teomehena, keda siis võrreldakse päeva koeraga sellepärast et ta on karvane ja laisk ja enesessetõmbunud ja tuim nagu päevakoer. See on üpriski huvid, vastav võrdlus, sest et ütleme, inimese võrdlemist selgrootu ka ei tule või tema ise loomustamist mingi selgrootu kaudu ei, ei kohta minu meelest eriti sageli. Harjumuspärasem on öelda, on kas nagu rebane või nagu kutsikas tõesti nagu mari kohta. Aga kui me seda Tõnu jälgime, siis putukate kaudu iseloomustatakse teda hiljemgi seal, kus ta hakkab marile rääkima, et tarvis oleks ikka paruniga nüüd hakata natuke sõbralikumalt suhtlema, siis seal on öeldud. Tõnu on nagu rähn, kes läheb tõukude järele. Ehk siis näiliselt teda võrreldakse küll linnuga, kes läheb ja kopsib seda puutüve ja otsib, kus kohas tõugukene siis on ja ka tõugu juurde tuleme kohe tagasi. Aga hiljem, kui on tegu juba tehtud tutt ja prillupilon hingepiinad, siis ühes teises kohas on hiljem öeldud, et ta langeb siruli metsa alla maha. Tüvi. Mis tähendab siis seda, et kui ta alguses oli nagu rähn, kes läks seda puud koppima, siis hiljem ta langeb ise nagu üx pehastunud tüvi. Ja siin on minu meelest selle looduskujundi kaudu väga ilusti välja toodud, et seesama Tõnu Prillopi Dio moraalne aspekt. Ta tõukab ise mari sellisele halvale teele, aga samas lõppkokkuvõttes on tema see, kes selle Tulongeb tõesti langeb nagu tüvi, mille rähn on ära toksinud ja tõugude rajanud putukatest. Tegelikult on selles teoses üsna palju veel juttu selle pärast, et et kui Tõnu on iseloomustatud, kui ta mõtleb, et siis need mõtted on nagu putukad, kes talle pähe ronivad ja kui ta seal metsal on, siis talle putukad täiesti reaalselt ronivad pähe. Ja ka parun kreemer, kes hilisel õhtutunnil pistab pea aknast välja mõisas, et õhku hingata ja mõelda siis selle, selle teo ja selle tagajärgede üle siis ka vastu tema kiilast pealagee lendavad põrnikad. Nii et selles mõttes siit võiks isegi tuletada sellise üldistuse, et need putukad esinevad mäeküla piimamehes selliste patuste mõtete või patusümbolina. Sest see mari parunile andmine on ja noh, see on vaieldamatult pat ja see patune mõte siis kõigepealt Tõnu rähnina otsib seda patust mõtet Marist aga ta ei leia seda. Ja need patused mõtted on putukatena, siis lendavad nii Tõnule pähe kui ka kreemerile. Kui nüüd sellise sellise lennuka üldistusega siin see putukate teema lõpetada. Lisaks sellele muidugi on Parun kreemer, kellel on üldse väga palju kontakte looduse elusloodusega. Väga huvitav on vaadata, kuidas kreemerile ilmutavad ennast linnud ja alati seoses sellega, kui ta mõtleb Marist kõigepealt. Ta mõtleb Marist ja ta kuuleb ööbikut laulmas ja selles mõttes siin võib tähele panna täiesti adekvaatset kooskõla Ornitu fenoole loogiliste vaatlustega reaalses elus, et tõesti mai keskpaiku võib tulla ööbik siis läheb aeg natuke edasi, siis kuuleb kreemer kägu, kolmas. Ja lõpuks, kui tal seoses mariga on nägemust, kus talle tundub, et tema üle nagu naerdakse siis ta kuuleb taevas lendamas tikutajat kes teeb tõesti sellist naervat heli. Nii et kreemeriga seoses siis ilmuvad koos tema mõtetega marile ööbik, kägu ja tikutaja. Ja tegelikult tuleb märkida, et Kremer on üleüldse üsnagi looduslähedane tegelane, sellepärast et tekstis on ka märgitud tema maja peal, mille teine korrus on välja ehitamata, elavad sõbralikult üheskoos kanad ja hiired. Ja kui me näeme kreemerit liikumas ringi selles mõisa ümbritsevas maastiku, siis me näeme, et talle meeldib käia, mitte teid ja radu mööda vait roidab ikka kusagil lepapõõsa taga või istub heinasoos või siis lähed künkast alla ja Sudib seal mõndes siili, keda ta näeb, et selles mõttes temas on ka selliseid teatavaid looduslapse jooni ja samuti on öeldud, et kreeme kuna ta peab karjamõisa, siis ta armastab lehmida, armastab ka neid lehmi vaadata. Ja väga huvitav on ka see, et öeldud on ainult, et kreemeril on 140 nisa. Nii et see nõuab jällegi sellist väikest loodusteaduslikku teadmist, et osata see 140 jagada, neljaga tuletada sealt välja kreemeri kari oli 35 pealine, ehk siis tal oli 35 lehma, sellised väikesed nüansid tulevad siia veel sisse, kus seda loodust Daily tähele pannes ja seda tähelepanelikumalt vaadeldes võib tõesti tuletada siit välja mingit sellist uut teadmist. Ja kui nüüd tullagi selle juurde, et me nägime, et nii mari kui kreemeri puhul neid ühendavaks pinnaseks võiks tõesti olla see looduslähedus, võib-olla mõlemad tõesti armastavad loodust, hoolivad sellest ja, ja selle pinnalt nad võib-olla soostusid mingil moel koos aega veetma. Samas on veel üks selline väga tähelepanu väärne lootus, objekt, mis läheb tagasi nende putukate ja selgrootute juurde, mis põhjustab tõsise konflikti Maria prillupi vahel. Kui mari räägib prillukile kodus sellest, kuidas kreemeril oli siis rinna peal puutäi ehk puuk. Kui me tuletame meelde seda, et me jõudsime selleni, et need selgrootud on nagu patuse mõttemetafoorid või sümbolid siis siit võime me öelda seda, et nüüd selle puutäi näol on siis mari näinud või noh, Marizon tärganud mingi selline patumõte ja kui ta sellest räägib prillupile, siis sellega seoses saab prillup õieti aru, mida ta on teinud ja temas tekib see kõik need Süüa kahetsuse ja, ja, ja enesehaletsuse tunded, mis ta lõpuks hukutavad. Nii et need putukad ei ole siin teps mitte nalja pärast sisse toodud. Aga kui nüüd veel rääkida Mariste kreemerist, siis jah, üks üks võimalik põhjus on nende looduslähedus, mis neid ühendab. Teisalt aga kui vaadata, et mari isenesest, et on võõras selles keskkonnas ja mitte ainult sellepärast, et on tulnud metsast, vaid ka sellepärast, et ta loeb raamatuid, talle meeldib linnas ja üks võimalikke põhjusi siis veel mari kuju avamiseks võiks olla see. Ta on selles külakeskkonnas võõras ja ta elab tegelikult, et võiksime öelda sellises virtuaalses reaalsuses raamatute ja unistuste reaalsuses, millel ei ole selle külaeluga mitte mingit pistmist mari, ei tunne mitte mingisugust huvi ega tungi osaleda külaelus või ilmtingimata käia kreemeri, lehmi lüpsmas või midagi sellist. Aga selles mõttes siinkohal ilmselt tuleb see jutt jätta järgmise korra hooleks, sest looduskujunditest saime me nüüd ülevaate looduse juurest kohalikkuse juurde on üks väikene samm ainult. Aga kui nüüd võtta kokku see, mida me siis siit nüüd teada saime või mis võiks olla see uus teadmine, mida see looduskirjanduse ökoloogiline lugemine ühele tekstile juurde annab siis mina ütleksin, et see on võimalus märgata Ta detaile, mida võib-olla süžeed pidi lugedes inimene ei märka. Võimalus avastada tekstis uusi tähenduskihte ja võimalus seda teksti lõppkokkuvõttes paremini mõista. Nii et, et sellest tekiks ka endale, ma ütleksin, rõõm asjade üle järelemõtlemisest. Järgmisena kõneleb enered, soovik kui me lähtume mäeküla piimameest niimoodi rahva sõjas ümbritsevast augast ja selle sellisest mahkantsemast, varasemast retseptsioonist ja sellest, mida me nagu ette kujutame, mis raamat see mäeküla piimamees on tõenäoliselt esimene assotsiatsioon, see on selline naise müümisromaane seal mingi vanamees müüb oma naise mõisnikule maha. Ja seetõttu tundub, et see oleks hästi atraktiivne teos, mida analüüsida feministliku vaatepunktist, eks ole, tundub Ta on, arvatavasti võiks anda sellise suurepärase hüppelaua vaatamaks seda kuidasmoodi nüüd homaanis kujutatavas ühiskonnas, noh, me eeldame, et seal patriarhaalne ühiskond eeldama, et seal või meeste käest naisi õhutakse või siis ahistatakse, kuidas nende raamatutegelaste seisukohad selle ühiskonna ideoloogiat kuidagi edasi kannavad või, või kujutavad. Et sellise eeldusega oleks algselt näit hästi pliiakas selle romaani kallale asuda. Aga kui me seda tegelikult lugema, mis siis ilm ja seda ma nüüd üritangi siin näidata, lähtudes siis esiteks mõningatest feministlikes seisukohtadest ja teiseks, võttes abiks ka nahvatoloogia, tähendab siis jutustamise uurimise mõningaid seisukohti vaatama, et mis toimub, kui me mõtleme. Vilde on realistlik kirjanik, mäeküla piimamees on realistlik, haamat loeme seda sellises realistlikkus võttes, kus me eeldame, et tegelased on kolmemõõtmelised inimesed, noh, nagu päris inimesed, et siis jääb mulje, et ma võin selle raamatu naistegelane tegelikult ei ole küll nüüd mingi selline Ahmet, too olevus, kes siis on seal meeste lükata-tõugata ja ja kuhi ilm ja siis vägi ja võim kuidagimoodi sunnivad teda millekski ja ja ta vaeseke on allutatud asjadele, mida ta ise teha ei taha. Tegelikult see tundub, pole üldse nõnda mingi alistumise asemel Mahjun seal üsnagi selline iseseisev ja ta on ebakonventsionaalne, ta üldiselt teeb, mis ta tahab näiteks erinevalt kohalikust eesti talu inimesest põõnata poole päevani kuskil hoovi peal kahva nähes seda absoluutselt ei huvita, mis teised temast arvavad. Ta ei tunne Augahtlust seal mõisa saksa sohva ees, kuhu ta peale viskuda. Ta näitab üldiselt üles haruldast kultuurihuvi, niimoodi loeb, teinekord loeb koguni mitut raamatut vaheldumisi, mis samuti ei peaks olema nagu sellise alistatud naise hiline tunnus. Ja siis ta lisaks ihaldab liikuma ja ihaldab linna minna erinevalt tema sellisest vaiksest ja üsnagi inimesi pelgab vastabikaasast. Et kõik see aga üldse ei kuulu mingi tavapärase naise stereotüübi juurde ja tuleb mainida seda ka, et mis puutub otsesest vägivalda, kui seal peres teda juhtub, siis isegi, kui nüüd vana Tõnu prillup üritab seda algatada, on lõpuks ikkagi tema, see, kes Marilt rusikaga vastu vahtimist saab. Kui mahi nüüd kaua aega tegelikult õhkub selle meeste plaani vastu, mees saab piimamehe koha ja tema selle eest hakaku mõisas käima, siis ta põhjendab seda üldiselt omaenda lugupidamisega oma isikust, Taiviitalit mingisugusele konventsionaalse vokaalile, mille ikesta oleks või sellele, mis rahvas arvaks võeta kedagi kahtaks mitte mingile välisele kriteeriumile, vaid tundub olevat sinna autentne soov endast lugu pidada. Tundub, et selles eneseväärikuse säilitamise püüdes, tähendab ta on isekas, eks ole, ta on egoistlik, talle läheb korda, tema ise, mitte ei ole ta selline stereotüüpselt ennastohverdav, selline vaga naisterahvas, kes pere nimel on võimeline ka prostituudiks hakkama, sugugi mitte. Ja kuigi tema motiive selle otsustamise ajal nagu avalikuks ei tooda tuleb lõpuks ikkagi välja, et kui ta seal Piivaris osalema hakkab, siis selle taga on põhimõtteliselt materiaalse kasulootus mitte näiteks kaastunne. Kui ta abikaasa siis lõpuks niimoodi õnnetult otsa on saanud, siis ei lähe Mahjusti mehele, ta peletab kõik need käe paluvad kosilased minema. Esiteks loomulikult need, kes tundub, ihaldavad peamiselt seda piimamehe positsiooni, mis nagu temaga abiellumisega kaasas peaks käima, aga ka seppa Kohveti Juhani, kelle vastu ta ise ükskõikne pole ja kellega tal tõesti tundub mingid tunded on nii, et tegelane manifeste Ehiks põhimõtteliselt sõltumatust ükskõik millisest mehest. Muidugi siin rakendada seda asja edasi, et oli üsnagi laisk inimene. Et äkki ta lihtsalt ei viitsi sellist endist töörohket piimamehe proua elu edasi elada. Aga taas mõisnik, räim jah, põhimõtteliselt oleks nõus teda linnas üleval pidama, niisama tasapisitööd ei peagi tegema, aga sellest ta ütleb, kaeva ometigi mõlgutab mõtteid siiski linna kolida ja tahab sinna kaasa võtta veel Reimeri päikesetütre Anni. Nii et selline moment on ka olemas feministliku eetikas üsna sageli rõhutatud moment, et naiste põlvkondadevaheline suhe toimib. Nii et kokkuvõttes kogu seda asja vaadata, kuidas tundub, et mäeküla piimamehe puhul võiks olla tegemist hoopistükkis teosega naise emontsipatsioonist ei ole siin mingit alandlikku mahamüümist. Ja siis tekib ju küsimus, et aga miks seda sellisena loetud ei ole. No millest tuleb see traditsiooniline retseptsioon, ütleb, et näete, käib naise äri, et mingi ohja kaubandus, et kas siis tõesti on nüüd lugejad kogu aeg olnud stereotüüpide vallas ja siis oma maailmavaadet siia raamatusse sisse lugenud või, või miks sa nõnda toimub? Ja nüüd ma arvan, et see asi on jutustamisest sellest kuidasmoodi, seda Mavi ja Prillopi ja käime lugu, meile esitatakse see, mida vahi kohta on öeldud, lööb vankuma selle läbi, kuidas seda tema kohta on öeldud. Eriti seetõttu, et millisest vaatepunktist need sündmused ja asjad on esitatud ja milliseid hoiakuid me selle vaatepunkti tõttu ise omaks võtan. Kui nüüd tsiteerida Ameerika kirjandusteadlase säterli vaateid, siis ta on öelnud, et suur osa kirjandusest on tegelikult mõeldud mees lugejale, et loeb just nagu mees ja lugev naine peab võtma osaks kas talle võõrapositsiooni ja siis lugema nagu mees või siis tõepoolest, tal jääb üle noh, hakata siis vastu kuidagi tõhkuma hakata sellise lugemisstiili vastu. Ja mäeküla piimamees näib olevat selline raamat, mille puhul eeldatakse, et seda loed, mees. Nende tegelaste seisukoht, kelle kasutada sisemine vaatepunkt on see, millega lugeja saab samastuda. Noh, see on see, kelle silme läbi haavatu sündmustikku nähakse. Ja teose esimeses pooles on vaatepunkti tegelane see, kelle seisukohti ja maailmavaadet siis haamalt nagu esindab, kelle läbi ta käib, on peamiselt kreeme ja teises pooles on prillup mahi ei domineeri mitte kummaski pooles. Seda vaatepunkti soolist Makeeritust hakkab näha olema juba sellest kuidasmoodi tegelasi, tutvustatakse vilt, alustab oma kavani sellega, et ta algab võistlik fon Greeneri tavapärasest hommikusest ringkäigust. Mees läheb oma valdusi vaatamata parimatele realistlike traditsioonide kohaselt antakse ülevaade kreemeri välimusest, Kreimeri hõivastusest ja need kõik kõnelevad midagi tema isiku kohta tema harjumuste, tema tausta kohta ja seega esitavad üldistavalt sellist vaesuvat balti parunid kui oma ajastule omast ühiskonnakihti ütleb siis Vilde, nõnda. Väliselt ei paku mäeküla mõisnik nägijaile aastate kaupa silmahakkavat vaheldust. Seesama pohmist veninud tumesinine Ševiat kuub, Valtjaks istutud saba ja läikima kulunud käiste ning hõlmadega seesama sinine vest vanade värskete toidujälgedega, nende seast tunnistusega ähva fon, kreemja einele uuelt naljalt iialgi vedelad, munad ei puudu, seesama kohekaks, iganenud must taldrik, müts, kustunud laik, noka jätab pooleli, unustusse vajunud põhjaga ning lõpuks needsamad halli ja pruunitriibulised inglise püksid, mille põlve otsade kannatagused, ilu ja tervise kaduvikust, mitte vähem harrast keelte kõneleb nii, et on seega kas ta sega vaesunud, uusi hõivadi muretsen, vanad on muidugi juba viledad ja kuule hõivad, suhteliselt kasimatud siis sellest kaudselt võib välja lugeda ka, et tegemist on vanapoisiga. Teatavasti me arvame siis, et on mingi traditsiooniline tööjaotus et mehe puhta ja kohalikuna hoidmine, need naise ülesanne ehkki mõistab haua tõenäoliselt ise palisilt üüriks, aga vähemalt annaks siis mõnel pesupesija seda teha. Aga tuleb välja ka see jämet, kreemeri kunagisest jõukusest, Jakatensioonist, taastusele ühiskonnas annavad mähkude ehted, tal on pitsatsõrmus Talon kuldkell Genfi conomeeter, nii et on kassile mingi uhke väljamaaga. Jaa, geimerile lisandub maailma poliitilist dimensiooni ka see, et ümbruskonna intelligents nimetab teda pilkavalt tema välimuse tõttu mäeküla Bizmakiks. Seega tema kohta avaldab arvamust mingi rühm inimesi, kes tegelastena vahetult kohal ei ole. Aga teda tunnevad ja kelle arvamusest nüüd sa kõiketeadev jutustaja, kelle jumalikust positsioonist praegu treenerit siis nägime, on informeeritud treener, on see ka mingi sotsiaalne olend, suhtleb teiste inimestega, temal on poliitiline tähendus ja temast ei anna ülevaadet mingi konkreetne temaga samasse aeg, huvipunkti paigutub isik, vaid selline jumalik jutustaja pilk, kelle palge ees siis see konkreetne juhtum on. Üks paljudest asjad toimuvad ikka nagu harilikult ja nagu kunagi läheb, siis käime nagu harilikult oma valdusi vaatama ja mida tema seal näeb, kui jalutaja Prillopi õuest, mille peale kevadine päike täielt valgel maha naeris, parajasti mööda oli astumas, kütkestas ta pilku riivamiseks värviline, vahi nii, et ta pead tööga sammu veidi peatas vahi tulipunasest seelikust haljal muhul sest aida ääres vastu õueaiasoppi pikutas üks naisterahvas ehedalt, poistel silmad kinni ja suu lahti. Nii et põhimõtteliselt Vilde kasutab siin samasugust lähenemist tegelase tutvustamisel, nagu ta treeneri puhul kasutas alustab samuti tegelase välimusest ja tema hõivastest. Aga sellega sarnasus piirdubki. Mahi puhul me ei saa teada tema seeliku kohta midagi muud, kui et see on silmatorkavalt eredat värvi, et noh, kas puhas on või ta on äkki räpane või mis materjalist või kulunud, seda me ei tea, tähendab mitte midagi sellist, mis annaks informatsiooni tema üksikasjalikuma sotsiaalse tausta või siis midagi tema iseloomu kohta. Ja selle esitamine tegelikult ei olekski kuigi loogiline, sest et Mavi lõppude lõpuks ilmub välja läbi Greeneri pilgu, et see on see, midagi näeb ja mingi vanapoisi Toige, lenda, hiided on niivõrd kohast ära, arvatavasti ei oskaks seal naisterahva und, huku olu koha kohta midagi kommenteerida, et see on väga selline psühholoogiliselt realistlik lähenemine. Aga nagu paljud näeme, mees, see liigub ja tegutseb. Naine vedeleb niisama ja Suigatab, mees on oma looja-kirjaniku ja selle lugejates vahetult. Aga naine on mehe kaudu temast me saame teada, niipalju kui mees näeb nagu vahendatud, nagu küljeluule ikka kohane on ja mehe pilgu läbi vahendatakse neid detaile, mis siis vahetult silmatorkavad ja aitavad Kaasa mahi konstrueerimisele, erootilise objektina. Tähendab see ette, seal niimoodi magab. Hiljem tuleb ka kontrast tema päevitunud, valge ja valge kurgualuse vahel, siis mainitakse selliseid intiimseid. Ihulisi üksikasju tavaliselt nagu ei näegi, kuna magaja suu on avatud, eks, et on nagu tema intiimsest kehasse võimalik sisse vaadata. Kui treeneril on ehted ja neil on mingisugune sotsiaalse staatuse näitaja roll, siis mahi puhul on helmed kaelas, mis juhivad vaataja pilgu Priscuse vaakestele, tema kaelal ja hiljem kujuneb kreemeri veel lausa fiksatsioon selle magic kaela koha pealt, mis teda kangesti köidab. Teiseks on tal sõrmes laulatussõrmus, mis näitab seda, et ta on abielunaine, kuulub teisele mehele, seega on nüüd selle probleemi ees, et tema fantaasia ei tohi koheselt hakata liigat lõkkele lööma. Kohe algusest peale. Niisugune Fida opositsioone, mida läänelikus kultuuriruumis tavapäraselt seostatakse mehelikkus ja naiselikkus, aga et üks on subjekt, teine objekt, seostub liikumine. Teiseks seostub staažis, üks on üldine, mingi ühiskonnaklassi sind ja teine on üksik. Üks on aktiivne, teine passiivne, üks liigub ühiskondlikus ruumis ja laiemalt, teine on koduse hoovidel. Ja see saavutatakse tegelikult Habavalt samasuguse mõtestiku abil, nagu nagu on kriitik Loora Malve leidnud Hollywoodi filmide puhul. Malawi ütleb, tsiteerin naisi nende traditsioonilises eksibitsialistlikus Hollis, nii vaadatakse kui ka pannakse väljanäitusele, kusjuures nende välimus on kodeeritud avaldama tugevat visuaalset ja erootilist mõju. Nii et neid võib nimetada pilku püüdvaks. Silmatorkav seelik absoluutselt pilkupüüdev. Ja ongi väljanäitusel. Siinkohal muidugi võime hakata edasi küsima, aga et kuidas ilmub siis lugejate prillu, et teda tutvustatakse Tseeneri vaatepunktist võime küsida, et naine on objekt, et kas nüüd tekib objekti kõrvale ka meesobjekt, kuidas kreemjar vaatab killupita? Vastus on selline, et ei vaatagi. Nii et mees pilgu loogikaga on asi kooskõlas. Feneri näegi üldse kandi meest. Prillup on tema teadvusest kestvalt olemas, iga koht, kui ta pillupid toekese peale mõtleb, tuletab samuti meelde niisama karvane omanik. Nii et tema lähemalt kirjeldust esitate, teame, et kangesti kahtlane mees on seal ilmselt ainuke tema välimust eristav joon ja vahetu kohtumine temaga toimub, nii et me kuuleme kuidasmoodi, prillup loomi utsitab, sest jätad parajasti det künnitööd. Nii et kui prillup on esitatud kaudselt läbi Greeneri teadvuse, siis siin võib muide ka seda asja tõlgendada teatud koloniaalsuhtena, kelle käes on võim, vaatab see teab kelle, kes võimu ei ole. See on teadmine. Või siis seda vaadatakse, ehkki Prillopi puhul kreemjat teda ei vaata. Ja mulle näib, et selliste olukohtade loomine tähendab, et meeslugeja satuks olukorda, kus ta meestegelase pilgu läbi peaks silmitsema teist meest. Et sellise olukorra loomisesse suhtub autor väga ettevaatlikult. Et noh, see on heteroseksuaalse meeslugeja jaoks tõenäoliselt ebamugav. Eriti kontsert, see väljendub paaris stseenis, kus mahin lastaks olla seksuaalselt aktiivne. Näiteks on selline stseen, kus ta silmitseb Bigaza prillup pihkahvast keha ja pinge tõuseb, ütleb Vildet. Äkki kiputame himu peale kirglik vastu seismatu himu aga selle kire olemus paljastatakse kohe põlema pista see pehme läikiv padrik, Tõnu hinnal, et tal on selline karjapoisi-nali, mõlgub meeles, et võtaks tikud paneks põlema ja küll saaks nalja, et selline erootiline dimensioon likvideeritakse juba eos. Või kui ta langeb kaela endale sümpaatselt kohveki Juhanile, siis antakse, sest seen Juhani vaatepunktist stseeni kätketud kogemus on jällegi mees kogemus, et ehkki laine oleksin nagu aktiivne, aga positsioon, millest me seda aktiivsust vaatame, mehe positsioon ja lõppude lõpuks, aga mehel ei tarvitse olla midagi selle vastu, kui siis kuum naine tal läkis ta sülle langeb, eriti kui kohe pärast seda sama vaatepunkti tegelane. Juhan võtab initsiatiivi oma kindlatesse kätesse kohe üle ja sööstab kalli koormaga suisa sängi suunas. Nii et seegi toetaks nagu Malvi arusaama sellest kuidasmoodi konstrueeritakse Hollywoodi filme, tsiteerin jällegi. Vastavalt valitseva ideoloogia ja seda toetavate psüühiliste struktuuride põhimõtetele ei saa mees kuju seksuaalse esemestamise koormat kanda. Meest õhkub oma eksifitsianistliku ehk kuju vaatamast. Kui vaataja samastub meespeategelasega poidzee, aita ennast enda sarnasele oma ekraani asemikule. Nii et sündmusi kontrolliva meespeategelase võim langeb ühte hootilise pilgu aktiivse jõuga ning need mõlemad loovad rahuldust pakkuva kõikvõimsuse tunde. See võikski tegelikult iseloomustada koguteost ühest küljest, nagu oleks tegu iseseisva naisega, teiselt aga pakutakse seda iseseisvust väga traditsioonilistes haamides väga stereotüüpe kinnistavate jutustamisstrateegiate kaudu. See hetk, kui Mavi lõpuks teistest sõltumatult tegutsema hakata kab, saabub täiesti romaani lõpus. Mäeküla piimamehe lugu on selleks ajaks juba läbi ja see raamat on tõepoolest lugu mäeküla piimamehest. Mäeküla, piima naisel ei ole siin suurt võimalust kaasa rääkida. Tema peamine funktsioon on lasteaiast Ta ja kutsuda esile mitmesuguseid impulsse, mis panevad mees jõud tegutsema nagu Hollywoodis, niiet ütleb Malvi, loeb see, mida kangelanna esile kutsub või pigem see, mida ta esindab. Ta on see, kes paneb kangelase käituma nii, nagu ta käitub või õigemini teeb seda armastust või hirm, mida kangelanna kangelasest äratab. Või siis osavõtlikkus, mida kangelane tema vastu tunneb. Naisel endalt pole kõige vähimatki tähtsust. Eduard Vilde mäeküla piimamehest rääkisid Kadri Tüür ning enered soovik mõttelennuga, et uut aastat soovivad teksti luubi tegijad Kairi karts, Triinu Ojala ning Liinas Jukk. Kirjandusklassika ülelugemine uues saatesarjas.