Ühes kunagises krüptoloogias kõnelesime August Kitzbergi libahundist. Ja täna räägime ühest teisest kesksemast tekstist eesti näitekirjanduses nimelt Sis, Eduard Vilde pisuhännast. See on muide seotud August Kitzbergi libahundiga. Üsnagi skandaal sel moel ja villast endast on põhjustanud rääkida varemgi. Nimelt viimases teksti lubi saates vaadeldi feministliku ning eco kriitilise pilgu läbi romaani mäeküla piimamees. Ja asjaolu, et kirjanik on end õnnestunult kirjanduslukku kirjutanud nii romaani kui näidendiga on üsnagi harvaesinev. Tänasteks kõnelejateks olen siis mina, Kairi Korts ning Triinu ajaloo meie siis teeme väikse ülevaate senisest retseptsioonist ning meiega on ühinenud siis Jaak Rähesoo ning Sven Karja. Pisu Hannale on Eesti draamateatriklassikast suhteliselt eriline roll. Teda mitmel pool hinnatud Eesti parimaks komöödiaks ja teda on korduvalt välja antud. Tahaks kõigepealt paar tsitaati ette lugeda, ent 1925. aastal, kirjutas Tuglas. See on esimesest repliigist viimseni täisküps, harmooniline ja õhurikas, nagu on seda ainult kõige täiuslikumad kunstiteosed. Pampletiline aine on käsitled äärmiselt tasakaaluliste proportsioonides. Teose huumor on sedavõrd avar, et pääseb mõjule ka võõral näitelaval. Ja Vilde 60. sünnipäevaga seoses, kirjutas Gustav suits. Ärgem unustagem ka Eduard Vilde muigavad ja lausa naeru lagistavat inimese armastust. Eduard Vilde nagu me kõik teame, on ju üks meie kirjandusel lõbusamaist naljameestest ja tema mõttekujutlused meelsaimaks ametiks on olnud liigsete ülemuste pahupidi pööramine. Tuglase ja Suitsu hinnangut on kinnitanud ka lavapraktika. Alates esmalavastusest on Pisuhenda Eestis lavale toodud üle 30 korra ja ta on seega üks mängitumaid algupärandid Eesti teatris ja samuti on teda menukalt mängitud ka Soomes, Lätis, Leedus, Poolas ja rääkimata endistes Nõukogude Liidu riikides. Ehkki osaltan lavalised tõlgendused olnud erinevatel aegadel erinevad iseloomustatakse siiski pea kõiki lavastusi teatri ajaloos kui hoogsaid, elurõõmsaid ja säravalt koomilisi, mis siis kindlasti tuleneb ikkagi tekstist. Ja kahtlemata ei saa vähendada ka 1982. aasta televisiooni lavastuse olulist rolli, kus siis esinesid toonased tippnäitlejad ja mis on siis suure osa lugejate viga uuemate lavastuste publikumi Pisuhena tõlgenduse vorminud. Kui nüüd korraks kõrvale põigata ja mõelda, et tegelikult meil on puhtakujulisi komöödiaid üldse päris vähe kirjutatud. Et kui nüüd püüda kedagi kõrvale tuua, kes on püüdnud nagu tõsisemaid komöödiaid kirjutada selles mõttes, et kui me arvestasin Jansenit ja ja selliseid farsi kirjutajaid siis näiteks kolmekümnendail olid ju väga soositud Raudsepa komöödiad, mis siiski ei ole ajahambale eriti vastu pidanud. Pisuhänd on siis Eduard Vilde teine näidend, Vilde esimene näidend, tabamata ime ilmus 1912. aastal kuid kirjanik kaasas siis peagi järgmist planeerima, leides, et draamas suudab ta enamat pakkuda kui romaanis. Uus näidend aga sai algtõuke just tabamata ime vastuvõtust. Näidendist ilmus arvustusi ajakirjanduses, kui sellest räägiti ka kõnekoosolekutel ja alustavale kriitikale. Vastuseks soovitas siis Vilde kirjastaja kirjutada ühevaatuseline jandi imemata tabab. Lisaks määras Eesti Kirjanduse selts näitekirjanduse auhinna hoopiski Kitzbergi libahundile ja Vildele vaid toetusraha. Ja sedagi varem ilmunud jutustuste eest. Ja toetusrahast Vilde keeldus, sest ta võttis seda kui enda kirjanduslikku au haavamist. Imemate taba jäi küll kirjutamata, sest kirjaniku enda sõnutsi ei tihanud ta mitte ühe päeva kärbest lugu vaid, nagu ta ütles hiljem. Ma tahaksin midagi toekamat ja sügavamale lõikavad teha. Ma ei tööta ülepea mitte väga ruttu. Veel vähem võin ma rutuga head luua. Ja ma tahaksin komöödiat luua, mis raamatuna ja näitelaval kestvama eaga oleks ja ainult niisugune võib ka kirjastusele tulusaks saada. Ja juba 1913. aasta juulis teatab Vilde kirjastajale, et töötab näidendi kallal. Kirjutan teile jälle näitemängu, kuid niisuguse, mida igal pool võib etendada vähe tegelasi. Lihtne stseneri Janali, minu uus tükk on kolme vaatuslik komöödiasatiirilist juttidega intelligentsi õhkkonnast nimega pisuhänd. Tükk kõlbab ka lugemiseks, ta pole jant. Tabamata ime vastuvõtt sai siis siiski alusmaterjaliks pisu Hannale. Eesti Kirjanduse Seltsi auhinnaskandaali ning sajandialguse kriitikute hoiakuid piiratakse pisuhännast otsesõnu. Lisaks sellele, et näidendi pealkiri osutab otseselt Kitzbergi libahundile pannakse näiteks Sanderi suhu sõnad seltsi auhinna komisjoni protokollist. Reageeringuna Juhan Luiga artiklile, mis süüdistab Vildet seltskonna laimamises on näidendis sander mures ega piibelehte, Irise ühiskondlike olude ja tegelaste kallal irisemises näeb sander nimelt peamist põhjust, miks Piibelehe teoseid ei ole heaks kiidetud. Võib öelda, et Vildel oli oma dramaturgia periood, mis ajal ta võttis siis teatrile kirjutamist eriti tõsiselt ja ta kirjutas viie aasta ehk siis 1912 kuni 1917 jooksul kolm näidendit millest kaks juba eelpool mainitud tabamata ime ja pisuhänd on siis oma koha Eesti näitekirjanduse klassikas kindlustanud. Ja kolmas näidend on veel 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ilmunud sidel, mis on siis võib-olla kõige vähem tähelepanu pälvinud nendest kolmest. Aga siiski võib neist leida vägagi palju sarnast. Kõigis võib vaadelda sellist sarnast teatrikirjandus- ja kunsti esteetikat. Vildede Ei draamakirjandusse nende kolme näidendiga uued ained ja probleemiasetused. Absoluutselt kõigis kolmes tegeleb ta kunstiseltskonna ja äriküsimustega. Et Vildet huvitasid siis väga kunstniku ja seltskonnakunsti ja ärisuhted. Laiemalt võttes aga siis asistaja vaimsete väärtuste vahekord. Huvitav on märkida, et Vilde on eesti dramaturgia ess esimene linnakirjanik. Tema näidendite sündmused kulgevad linnamiljöös. Tegelased kuuluvad haritlaste ja kodanluse hulka. Olustik on siis sootuks teise ilmega, kui Kitzbergi Vilde näidendites vesteldakse, moodsalt sisustatud salongides sõidetakse autoga, peetakse telefonikõnesid ja nii edasi. Eriti tabamata ime see pisuhännast on, on palju kokkupuutepunkte, kuigi pealtnäha see võib olla nii isegi ei tundu. Et kui kõige peamine välja tuua, siis näiteks juba tegelaste jagunemine nende funktsioonide järgi. Tabamata ime lilli naine, kes pürib seltskonna tunnustusele mehe hiilguse kaudu pisuhännast, on siis Matilde, kes samuti üritab pressida oma mehest täiesti võimatut välja ja et siis särada kuulsa kirjaniku abikaasana. Tabamata imeasi on siis piiratud talendiga. Pianist Leo Saalep. Pisu hännas on pettuse tõttu kirjaniku ametisse tõusnud aga tegelikult täiesti ilma igasuguse andeta. Ludwig Sander tabamata imes on seltskonna võltsusest ja auahnusest kõrgemale tõusev Eeva. Ja pisuhännast on siis oma perekonnast nii vaimselt kui eetiliselt kõrgemale küündiv Laura. Ja uudse tüübina on pisuhännast lisandunud siis selline uusrikka, tüüpvestmann Vestmann Vestmanni tänavast. Ja kui veel mõningaid võrdlusjooni püüda tuua, siis kui tabamata imes kõik konfliktid sõlmivad just tunnetaja auahnuse pinnal siis pisu, Hannas, intriigi võiks tuua siis sellise raha või ka raha ja ahnuse ja kuulsuse üldnimetaja alla. Et ma tahaks kohe tsiteerida Alttoa, Vilde monograafiast ühte lauset. Majandusliku hangeldamise pinnalt võrsub komöödiakeskse probleemina kultuuri spekulatsioon, alatute mahinatsioonideni küündiv kirjanduslik pettus. Et tema siis kirjeldab seda väga emotsionaalselt ja, ja nimetab ka, kui ma õigesti mäletan, siis oma monograafias Sandrit, kultuuriroimarid ja ka ülesehituselt on pisuhänd sootuks erinev tegelikult tabamata imest. Kui tabamata ime algab sellise rahuliku sissejuhatusega. Et me hakkame aeglaselt teada saama uut informatsiooni tegelastest, nende vastuoludest. Seal domineeribki tegelikult selline tegelaste vaheline kõnelus küsimuste üle, arutlemine. Et lavalist tegevust ja mäng on seal tegelikult suhteliselt vähe. Pisuhänd on selles suhtes siis hoopiski erinev, et ta on algusest peale küllastatud kollisioonidega, tegelastevahelised konfliktid algavad kohe esimesest etteastest. Ja nagu te kindlasti teate, siis pisuhänd algabki ju nii-öelda poolelt sõnalt. Et Westman on lõpetamisjuttu mingist tehnilisest ülesandest, mis ta oma väimees pojale tahab anda, aga sehkendus peab nädala lõpuks valmis olema, et me satume kohe kuskile tegevuse sisse. Meid haaratakse kohe kaasa, et me peame kuidagi seal sees suutma ujuda ja lihtsalt kaasa minna ja siis vaatama, et mis saab ja mis nende vahel toimub. Ja see pisu Hanna kulg ongi täis meeletut tegevust, kokkupõrkeid, pingesituatsioone. Lisaks opereerib autor ka suuremate ja väiksemate lavaefektidega, mis siis tabamata ime on täiesti olemata. Näiteks kas ei selliseid koomilisi väike motiive nagu päevalilleseemnete pakkumine terekäe asemel või erivärviliste sokkide kandmine, kägistamise tõlgendamine, õnne soovimisena, kõnelemata üldse siis igasuguste vaimukuste poetamisest, dialoogi. Samas on Vilde ikkagi vägagi säästlikult motiive rakendanud, näiteks esimese teise vaatuse vahel toimub lava taga üks olulisemaid sündmusi, mis alles suurema intriigi käivitabki. Nimelt Piibelehe ja Laura armumine ja abiellumiskavatsuse lugu, et seda ju tegelikult publikega lugeja absoluutselt ei näe. Kui esimeses vaatuses on potentsiaal, et Sandri ja Matilde ja Westmanni konflikt jääb selliseks väikseks koduseks ja piibelehe abil saab selle siis lahendada. Ja piibelehel endale ei ole ka veel mingisuguseid isiklikke huve mängus, siis teises vaatuses aga tõuseb piibeleht ehk siis see tegelane, kes oleks tegelikult võinud jääda üksnes värvikaks kõrvaltegelaseks korraga täiesti keskseks kujuks. Kõik nööri otsad on tema käest tõmmata. Nii teatri kui kirjanduskäsitlustes on läbi aegade olnud ikkagi domineerivam psühholoogiline aspekt. Aga mida siis vähesel määral jälle viimasel ajal on ka tehtud ning mis on täiesti võimalus, oleks nendes näidendites nii pisuhännast kui tabamata imes vaadelda siis Vilde kunstikäsitlust või võiks öelda isegi, et kunstifilosoofiat tema näidenditest tuleks siis välja kolm tasandit, mida ma tahaks lõpetuseks hästi lühidalt tutvustada. Esimene Alexis kunstnik kui geenius, võimsate kirgede allikas siis euroopaliku romantismi mõttes. Et näiteks kui kasvõi Saalepi näit hetkel rääkida, siis see, kuidas kõik inimesed õhkavad pärast tema kontserti justkui see oleks täiesti midagi sellist, mida tavainimene ei suuda mitte kunagi saavutada ega kätte saada. Et kunstnik kui siis põhimõtteliselt jumal siis teine tasand on selline rahvusromantiline tasand, mida ka Vilde kritiseerib. Mis võiks kalen, noorestilikke ideaalide kriitika. Et just selle rahvusaate rahvushinge olulises kunstis euroopalikkuse taustal muidugi ja kolmas käsitlust, siis võib öelda ka Vilde enda selline kunstikäsitlus, mida tema siis kõige olulisemaks pidas. Oli selline realistlik käsitlus, et kunst kui elu loomulik osa ja Vilde nägi siis kunstniku hoopiski töömehena kelle põhieesmärk peaks olema inimestele rõõmu pakkuda, mitte siis ise oma loorberitel puhata. Ja kindlasti just see kunstifilosoofia neis näidendis on selline värske ja uudne võimalus neid ka uuesti üle lugeda ja tõlgendada. Aga õnneks siis sõnajärje edasi jaaksoole. Nende kratoloogia seminaride eesmärgiks, nagu ma aru olen saanud on leida mitmesuguseid uusi vaatenurki juba tuttavatele teostele uue vaatenurga leidmine, see tähendab iseendast probleemistamist, mingite asjade probleemistamist. Aga nüüd me kohe põrkame kokku sellega, et mõnel puhul mõne teose puhul pakuvad need uued vaatenurgad ennast loomulikumalt ja endastmõistetava malt. Tähendab, probleemistamine on siin loomulikum tegevus. Ja teistel puhkudel Nad tulevad nagu vaevalisemalt kätte. Ja ma arvan, et pisu Hanna puhul on just tegemist teise kaasusega. Nüüd, mis oleks selle pisu, Hanna nagu eripäraks Theron ikka nimetatud vormi täiuslikuks, eeskätt on räägitatava intriigi, karakterite ja dialoogi Dayusast ja sellest, et nad erinevad komponendid on selles näitemängus omavahel tasakaalus. Eritunnuseks on veel selle näitemängu väga suur ökonoomsus. Iseäranis kui me võrdleme toda vahetult eelnenud tabamata imega, mis oli väga teksti vohav näidend, mille mahust pisuhänd moodustab kõigest umbes poole. Ja niisamuti viitab sõnavormi Taius tavaliselt Kunstikonventsioonide tähtsusele kogumuljest, kui me räägime probleemidest midagi, sest tavaliselt me viime ikka asjad tagasi ka reaalelulisele tasapinnale. Aga kui me räägime kunsti Taiusest, siis tavaliselt see tähendab, et on tugevasti sees mingisugust kunsti konventsioonid, mis seda reaalsuse ja meie vahel seisavad, et see ei ole mitte kunst, ei ole mitte peegel, mis meile otseselt näitab reaalsust, vaid seal toimub kõigepealt väga suur valik nende reaalsust võetud elementide hulgas ja teiseks, nende väga tugev muundamine selle läbi alles ta saab kunstikonventsiooni. See tähendab, et ta ei kasuta näidendi olukordade hindamisel igapäevaseid reaalelulisi mõõdupuid, vaid mingeid žanriomaseid kokkuleppeid. Üldiselt tähendavad need kokkulepped probleemiväljade vahendamist mitmesuguste küsimuste välistamist. Ja meil siin on ussiteoses tavaliselt erinevad kihid, erinevad lõigud tahud, mida lugeja vaataja siis peab vastu võtma, erinevalt autor tavalist, eeldab seda, et tajutakse seda ümberlülitamist ühest skeemist teise. No siin oli näiteks juba juttu Vilde kunstivaadetest, kuidas nad kajastuvad, pisu olemas, seal on kahtlemata üks selline tahk, eks ole, kiht, kus me võime kõnelda tõsistest probleemidest, aga samal ajal on selles näidendis terve rida selliseid asju, mille kohta me tavaliselt ütleksime. Et seal lihtsalt komöödia, see tähendab seal komöödia konventsioon, seda ei saa mitte võtta sellisel reaaleluliselt tasemel. Nüüd üldiselt probleemiks võib kujuneda küll see milliseid asju tajutakse vormi Taiusena, mida hinnatakse tähendab erinevatel ajastutel või erinevates stiili laadides. Et kui me püüame seda pisu Hanna täiuslikkust täpsemalt määratleda veel ütleme kasvõi eesti näitekirjanduse üldisel taustal eesti komöödiate üldisel taustal siis mina rõhutaksin siin eeskätt pisu hänna intriigi meisterlikkust, määristaksin siin intriig ja süžeed nagu sageli on tehtud ütleme, teistes komöödates, kui näiteks raudseppa tippkomöödias võib-olla kõige põhilisemad son karakterid ja siis ütleme ühes Eesti tippkomöödias, Tammsaare kuningal on külm on meil tegemist äärmiselt originaalse süžeega Tšušeelise lähenemisega siis pisu Hanna puhul ma rõhutaksin just eeskätt sõda, intriigi, hoogsust ja leidlikkust. Ükski teine Eesti tippkomöödia ilmuta nii hiilgavat intriigi. Ja selleks intriigikson selles näidendis põimitud kaks pettus lugu. Kõigepealt romaani pisu Hand avaldamise lugu ja teiseks sesse krundi ostmine. Nüüd pettuse värk ja selle hindamine ongi suuresti olnud siiamaani Pisuhena tõlgendamise juur probleemiks. Pettus iseendast on tavaliselt kõigis ühiskondades hinnatud negatiivsena, seda taunitakse meie kultuuris tavaliselt siis selle piiblisõnaga, mis ütleb, ära valeta või vanemas tõlkeviisis, sina ei pea mitte valetama. Aga samas kui me iidaega tagasi läheme, et siis me näeme, et on olnud ka kogu aeg mingisugune tava tunnistada pättus mingisuguse ülekaaluka jõu vastu õigustatud. Nüüd selles uuemas euroopalikus judaistlik kristlikus kultuuris usundes nüüd sellise pettuse võimalused küll vähenevad, mõnevõrra. Üldiselt sellises kunstikajastustes ka juba rahva loomingus jäävad ainult näiteks kuradi tüssamise motiivid sellisel metoloogilisel tasemel. On olemas sellised lood küll, aga sotsiaalsel tasemel, kui on tegemist tähendab ülekaaluka vastu jõuga siis selline väike inimene, allasurutud inimene, kelle tegelikud võimalused vastu seista survele on küllalt piiratud. Tema puhul küll eeldatakse kuulajalt vastavaid talt solidoriseerumist ja heakskiitmist tema sellisele pättuse kavadele. Need pisuhännast selle esimese pettuse kirjandusliku pettuse initsiaatoriks ja kasusaajaks on Sander ja piibeleht on siinjuures üksnes kaasosaline. Võiks ka Sandril olla, tähendab selliseid vaidleme siin vaadata teatud alternatiivseid võimalusi, mida Vilde ei kasuta ja vaadata nüüd selle taustal seda valikut, mis tema on teinud. Võiks olla ka selline variant, kus tähendab sandarit võetakse positiivse tegelasena ja kus eeldatakse, et vaataja lugeja solidoriseerustama pettusega lihtsalt ülejõud nõudmiste vastu. Ta peab kasutama sellist strateegiat, aga näidendis piiravad selliseid võimalusi. Esiteks sandari tuhvlialuse roll, mis traditsioonilist ikka on olnud pilkeobjektiks. Ja teiseks selle näidendi maailmas veel olulisemaks piiranguks Sandri puhul on tema kadedus ja ahnus. Tähendab, selle asemel, et osutada piibelehele tema teene vastu vastuteene hakkab sander kartma oma parandusosa kahanemist ja nõnda siis ta osutab tänamataks. Ja sellega langeb tema juhtum sellisesse üldisesse klassi, mida tuntakse nüüd rahvaluuleteaduses düsatud tüssaja motiivi all, tema lugu langeb sellesse tüüpi. Ja sel puhul siis sellist valetamise pahet konventsionaalselt ka karistatakse ja meil eeldatakse sellele parastamist juures kahjurõõmu sellest, et Sanderi petuplaan ei läinud korda teise näidendis esinema pettuse ka on hoopis teistsugune lugu. Selle initsiaatoriks kasusaajaks on piibeleht ja siin on sander üksnes kaasosaliseks, nii et vastupidiselt on need need vahekorrad siin. See antud petulugu Läheb tagasi vähemasti uusatika komöödias. Uus latika komöödiate Armoint, riigi kus on tegemist Tõrksa isa üle kavaldamisega. Selleks, et siis need armastajad saaksid kokku, saaksid moodustada paari. Ja see oli olnud üsna valitsev, siis pärast uus latika komöödia tekkimist terves hilises antiikteatris. Ja pärast seda, kui siis antiigi allakäigu järel oli olnud umbes tuhandeaastane paus teatris sans taaselustas mitmeti need antiiksed žanrid siis peaaegu puhtalt, see tähendab komöödiatüüp, kus on tegemist siis eeskätt Tõrksa isa võitmisega tema üle kavaldamisega armastajate poolt selleks mitmesuguste petuskeemide kasutamisega, see saab täiesti valdavaks uusaegses Euroopa komöödias. Ja selle järgi üldiselt eesmärk pühitseb abinõu. Pettus on täiesti publiku poolt aktsepteeritud ja ka Eestis juba alates kõige esimestest näidenditest, mis meil tehti. See on siis Saaremaa onupojast, säärasest mulgist kroonuonust, Meis kõigis kasutate seda skeemi. Aga mis on pisuhänd juures eripärane on see, et ta seisab lausa selle suure, nii pikki sajandeid seisnud konventsiooni kadumise äärel. Ja selle kadumise põhjused ei olnud mitte puhtalt kunstisisesed, vaid need olid sotsiaalsed tähendab, ümbritsev elu muutus just nimelt tol ajal seda võrra. Ja see tähendas sõda, patriarhaalne isa võim oli parajasti just murenemas kadumas. Ja naisele sai nüüd võimalikuks iseotsustamine nad varem kõigis nendes sellistes nii hästi komöödiat tas kui ka draamades, kus oli tegemist sellise armastata takistamisega, siis tavaliselt sellele neiule jääb üle ainult see lahendused. Kas hüppab kaevu Boyojasse, see on see tüüpiline, mida kasutavad kõik need Koidula varasemad näidendid ja ka teised Eesti varasemas kirjandus, kõik see on see ainukene alternatiiv, mida tema endale ette näeb. Aga selle suurema valikuvõimaluse pärast on nüüd ka tekkinud küsimused selles näidendis nagu siin oli juba enne juttu sellest, et kas järsku on tegemist piibelehe puhul rahaahnusega selliste kodanlike väärtuste omaksfotoga olgu kas või sellisel grotesk sel moel, nagu nad olid siis selles 50.-te aastate Vilde valitud teoste järel sõnades Johanna Käosaare sulest kus oli siis esindatud vaata nurkat, piibeleht tegelikult on samasugune kodanlana nagu Westmangi, ainult et ta on siis silmakirjaliku ja osavam. Nüüd Vilde näitemängus on küll esitatud ainult väga põgus põhjendus piibelehel et ta hoolitseb üksnes Laura suurema mugavuse eest. Ja teiseks on see põhjendus, milleks peaks ta käitlejatma siis Sanderile ja Matildele. See on esitatud väga pealiskaudselt, aga sele sajandeid valitsenud konventsiooni seisukohalt oli see tolleaegsele vaatajale täiesti piisav, sest muidu, kui tähendab tõesti piibeleht ja võtaksid oma kompsud kokku, siis jääks ju tegelikult komöödia kõige selle oma kavalasti välja mõeldud petuskeemiga hoopis olemata ja, ja publikul see mõnude ma vaatamisest ka samuti olemata. Aga siiski omamoodi me võiksime öelda komplimendiks pidada tegelaste elulisus astmele seda, et mõnedki selle näidendi esimesed arvustajad sõitsid piibelehel ette just nimelt sulitempe nii hästi selles krundi ostuafääris kui ka kirjanduslikult. Viimasel puhul oli, olid ju piibelehel ka täpselt samuti äärmiselt minimaalselt põhjused, et vat ta oli juba kirjastaja juurde minemast selle käsikirjaga midagi ta küll üldiselt pidas ebaõnnestunuks, aga poole tee pealt keeras ära ja otsustas, et ei, ta seda ikka ei anna siis ainult sellel põhjendusel ta üldse siis selle asemel et nii-öelda visata käsikiri prügikasti annab siis selle sõbrale Sandrale kasutamiseks, kusjuures mõju kõrval on veel selline pisike motiibikene, siis ta proovib sellega, kas kriitikud tõesti, kui tema nime ei ole seal all või teine nimi, et, et siis kas nad selle peale teistmoodi reageerivad, aga see on jällegi kõik äärmiselt äärmiselt lühidalt äärmsat lakooniliselt kogu see põhjendus esitatud ja muidugi käsikirja taskus olek. Ta on kohe lava peal võtta, noh, see oli kahtlemata lavaliselt puht lavaliselt on hoopis efektsem, kui kohe hakkab see käsikirja ümberg, sander läheb kohe põlema. Kujutame ette, kuidas ta sõrmed sügelevad, kuidas ta käsi tere kätte saada, see on mänguliselt hoopiski efektsem, kui ütleme piibeleht ütleks, et tal on olemas seal kodus seal kuskil lihtsalt käsid erisendile olemas juba siit jooksimegi nüüd karakterit ja nendega tõepoolest tulevad mõnesugused probleemid. Kõige vähem on probleeme olnud alati Matilde ega teda on Läsitatud kas pisut labasemalt või pisut Venemaalt pisut pealetükkivalt, pisut Eskreetsemalt. Aga lollija võimukas on ta olnud alati igal juhul. Nüüd Sandril on natukene rohkem variatsioone, tema teksti maht on juba tunduvalt suurem kui, kui Matilde all. Ta on ühelt poolt selline kimbatuses tuhvlialune, aga samas on ta ka selline kirjandus, konjunktuur, lane esitab hoopis teist, tähendab sellist ampluaad. Ja lõpuks on ta rahaahne kadeduse ja need siin on näitleja, on hoopis suuremad mänguvõimalused. Aga tähendab siiski ka tema kuju on selliste eriliste probleemideta mängulised võimalused küll suuremad, aga sellised tõlgenduslike erilisi probleeme pole tekkinud. Probleemid on ikka alati, niipalju kui nendest on räägitud, on olnud seoses Vestmanni ja Piibelehega. Need vestmann on ju sedasorti komöödia, tähendab armuintriigi lahendamise komöödia ligi tuttav, rikas ja põikpäine isa juurikas. Nüüd nii nagu kirjutas välja Vilde selle tüübi selle kohta vähemalt Karl Menning, Vanemuise direktor draamajuht väitis küll, et selline tüüp Vildel ei ole mitte päris ehtne eesti tüüp vaid et seal pigem ameerikalik selline rahamehe tüüp. Aga siin peab ütlema, et õige pealegi tähendab tulnud maailmasõda ja sellele järgnenud maailm tegi selle vahetähiste tasa. Need Ameerikalikud äriviisid jõudsid ka Eestisse nagu igale poole mujalegi Euroopasse ja nii et see probleem kadus nagu juba reaaleluliselt täiesti ära. Intrigeeriv on, tähendab selle näidendi juures see, et küllaltki järjekindel sotsialist Vilde nägi Westmanni siiski pigem selliselt, noh, kas me ütleme lausa positiivselt aga siiski küllaltki leebete prillide läbi nagu jällegi juba Menning mainis, pidemini meenutab kas on sellist saksa komöödiate koomilist iso koomiline antud teatava sellise ampluaa terminina lausa ja selle juurde tavaliselt kuulusse konventsioon ka, et siis koomiline isa näidendi lõpus joviaalselt läbib siis sellega, et teda oli ninapidi veetud ja annab oma õnnistuse siis nendele armastajapaarile selles pisu anna kontekstis, pigemini me võiksime kasutada mõlema tegelase, Vestmanni ja Piibelehe kohta ühte praegust moesõna. Nimelt tegija, nemad, mõlemad on tegijad sellisena annad, vastandatud, tähendab Sandrilejamatildele, kes on lihtsalt nullid ja sellisena ei ole üldse kuidagipidi tõsiseltvõetavat. Nüüd, kui me võta piibelehe vaatluse alla, siis see oleks Vilde võinud jääda, tähendab selle intriigi juureks lihtsalt oma armastatute kaasavara püüdlevaks nooruk, eks oleks võinud teha selle piibelehe. Et kui me räägime sellest üldisest emotsionaalsest hoiakust, mis selles näidendis on, siis võiks ju, kogun, öeldakse pisuhänd realiseerib intelligentsi soov kujutluse sellest, et küll me alles neile lollidele rahatõusudele näitaksime, kui ainult viitsiksime. Selline tegelane võimaldas Vildel muidugi kirjanduslikku arveteõiendamist, millest oli siin juba eelnevates kõnelejatel juttu ja seda on väga põhjalikult senises kirjandusteaduses käsitletud, see on selline ülihea kirjandusliku keelepeksu näide mida saab põhjalikult kõik need osapooled ära rääkida. Aga siinjuures, kui me vaatame puht nüüd näidendi maailmas seda asja, siis need mitmesugused maneer, sused, poeemlikud, maneer, mis piibelehel on tema ettekirjutatud aeglane kõne sisse pseudomurre, mida ta kasutab, sihvkad, söömine, erivärvilised sokid. Need kõik tunduvad pigemini rõhutavad Piibelehe lavalist kontrasti teistele solitsetele tegelastele. Ja võib-olla võiks näha ka sellist tavalist komöödiastrateegiat lasta kavalpead esialgu paista sellise erakordselt kerglase erakordselt ebatõsiseltvõetavana, selleks et siis veel efektsemaks teha tema hilisemale võit aita mängus. Jääb üle rääkida natukene Laurast. Temaga on üks naljakas kirjandus kokkulangevus olemas, meil on siin krüptoloogia üritus ja näidend ise oli ka pisu Hanna näol läks seniste salapärastesse müstilistesse sfääridesse. Ja tõepoolest on toimunud üks väga imelik, müstiline asi sellega, et nimelt langeb tegelane Laura oma kerge lonkamisega lounge kui ühe teise näitemängu tegelasega. Teine näitemäng kirjutati aastakümneid hiljem Ameerikas, nimelt Tennessee Williamsi klaasist loomaaed, mille tõlkija ma juhtumisi olen, nii et mul on võimalus ka oma saba siin kergelt natukene kergitada. Seal olnud täpselt samuti olemas tegelane Laura, kes täpselt samuti lonkab ja see on tema. Selle näidendi suureks probleemiks ongi, tähendab, kuidas seda psüühilist alaväärsus kompleksi, mis tal sellepärast on tekkinud seda lahendada, nii et siin vahel on käinud mingisugune transkontinentaalne, kirjanduslik pisuhänd on toiminud. Aga nüüd on tõepoolest intrigeeriv, miks tähendab Vilde andis sellele Laurale sele laikamise sellepärast et Tšišeeliselt intriki poolest ei ole tal mitte mingit funktsiooni, nagu selles näidendis puhtkirjanduslik tõlgendamis viis oleksid, sellega tugevdas sellest Laura Tuhkatriinu motiivi, teatavad sellest Tuhkatriinuseisundit, mis Laural sellest näidendit on, et sellega ta pressis nagu vaatajatelt kergemini välja. Sellist sümpaatiat? Laura vastaja sellega, sest Laura kaasavara kättesaamise vastu saareks kirjanduseks seletus sellele, seal agentrigeerivaks see igal juhul jääb. Nüüd ega kriitikas selline, nagu ma juba alguses ütlesin juba alates tubasest peale on jõutud küllaltki suur Ale üksmeelsusele. Selle näidendi suhtes need kriitikas väga suuri kõikumisi pole olnud, välja arvatud nüüd see vahepeal pealesunnitud stalinistlik vulgaarsotsioloogiline asjandus, mida siis, kui stalinism läbi sai, tuli hakata Villem Alttoa teistel tolleaegsetel kirjandusteadlastel parandama ja tagasi viima nagu selle endise Tugasliku retseptsiooni juurde. Hoopis rohkem on paratamatult sellised tõlgenduslike uudsuse allud teatris. Tahes-tahtmata peab otsima selliseid uusi uusi lahendusi, sellepärast on selline otsingulisem suhtumine sellesse väljenduse teatris olnud palju suurem kui kirjanduses, aga sellest räägib. Nii minu sõnavõtu Pealkiri oleks siis pisuhänd, muusikali ja modifikatsioonina. Kõne alla tuleks siis kaks ehk kõige radikaalsemate, kõige kapitaalsemat töötlust mis eesti teatriloo vältel selle tekstiga on üldse tehtud, mis rõhutan veelkord, et jutt käib nimelt tekstist mitte lavastuslikest tõlgendustest. Nendest näidetest peaks ka päris hästi välja tulema. Et pelgalt teksti radikaalne töötlemine, uuendamine ei pruugi sugugi automaatselt kaasa tuua siis lavastusliku Novaatorluste mingites tampida murdmist pisuhännast on üks võtmetegelane, kelle tõlgendusest justkui algab kogu siis võimaliku lavalise interpretatsiooni ülesehitamine ja kellest siis moodustub ka ülejäänud tegelaste tuum. Ja minu arvates pisu Hanna puhul ei ole see mitte piibeleht ega ka mitte sander vaid minu arvates on see Westmann alles siis, kui lavastaja oskab vastata, kes on vestma, alles seejärel saab ta vastata, kes on piibereti sander. Eeldame siis seda, et vestmann on ärimees. Ja me peaksime vastama küsimusele, kes on ärimees või mida on väärt see äri, mida ta teeb. Äri siis mõistena, kuidas me suhtume ärisse, ärimehesse. Sest näitemängus on tegelikult tõesti üsna mitu äritehingut. Piibeleht müüb oma käsikirja, Matilde ostab endale mehe, Vestmann müüb oma tütre, piibelehte ostab Westmanni krundid. Ja missugune siis ikkagi kooliõpiku tõlgendus, mis aastaid käib-is oli siis selline pisuhänd on selline teravmeelne, selline muhe ja mahesalongikomöödia, kus üks nutikas sell ühel lupsakale ärimehel naha üle kõrvade tõmbab ja tema tütre Henri kosid. Sealjuures siis on jah tõesti näha, et tegelased asetuvad justkui kahte gruppi. Ühes oleks siis vestmann ka Laura ja piibeleht ja teises Sander ja Matilde. Ja seda esimest gruppi kõige selle äritehingute juures, mida nad teevad seda esimest gruppi iseloomustab selline loovus, bravuur, fantaasia, suurejoonelisus, nende deviisiks on suurelt ikka suurelt olgu siis tegemist loomingu või mõne äritehinguga ja just see loomisjulgus või loominguline potentsiaal siis tõepoolest võib mingitel juhtudel meie silmis kuidagi õigustada ka selliseid kahtlasi või ebaausaid võtteid. Sest selle sander, Matilde seda võimet ei näi absoluutselt erivat, sest lihtsalt võõra käsikiri oma nime all trükkiandmine on ju lihtsalt üks väike sulitemp või soov oma meheaupaistel ilule ta on, on lihtsalt madal ja primitiivne. Et, et see tõesti see kooli õpikulik tõlgendus teatud reservatsioonidega julgeks öelda, et see käibis ikkagi praktiliselt kuni nõukogude epohhi nii Eesti teatris. Aga kõik muutus siis juba järgnevatel aastatel ärimõiste sai hoopis teise tähendussisu. Et näiteks juba 1948. aasta lavastuse kohta siis tollases uues teatris kirjutab kriitik Sergei Leevi. Need kogu näitetrupp rõhutab igati tegelasteni tiivsust, ta suhtub neisse sõjakalt nagu vaenlastesse paljastab neid vihaga, mõnitab neid, kutsub vaatajas esile range hukkamõistu nöörijate ning parasiitide maailma vastu. Ja negatiivne on isegi Laura, kelle tahtejõuetus ja vaimne loidus teevad temast nöörijate saagi. Või Kaarel Ird, isal on siis nimetanud piibelehte poeemitseva filosoofilise Klecticu ja väikekodanlik, individualistlikud, skeptikud prototüübiks või veel ka kolmas tsitaati ja siis sellest kogutud teoste järelsõnast Juhan Käosaare järelsõnast 1000-ks 56. aastal Loeme, et Piibelehe ja Vestmanni käepigistuses näidendi lõpus sümboliseerib kodanliku intelligendi ühinemist kapitalismiga. Järgnevad aastakümned siis loomuldasa sellist tõlgendust natuke mahendasid, ehkki satiir sele Westmannide maailma vastu alati säilib võiks mainida näiteks 76. aasta Vello Rummo lavastust Pärnu teatris, kus Aarne Üksküla mängitud piibelehes aimdus ka just sellist loova inimese dilemmat, et siis sellest vestma nende juhitud mugandumas lamenduvas, Merkantiilsetele väärtustele orienteeritud maailmas teatav jällegi tagasipöördumine selle esimese tõlgenduse poole, aga ehk oli siis mainitud Hendrik Kerge tere lavastus aastast 1982, mis just nimelt aastast selle, selle esialgse, sellise muheduse kindlasti ma arvan, ei olnud ükski nendest tegelastest selline südametu ärihai. Äärmisel juhul saame rääkida leebessatiirist. Ja muidugi ka aja vaim siis, et aasta 1982, mis sisu oli terminile äri, noh, ilmselt võib-olla seostub Viru ärikatega, aga põhimõtteliselt termin, kui selline oli täielik ikkagi arhaism või küllaltki tähendustühi. Ja aasta siis 1994 siis oleks nimetada näide, kus oluliselt muudetakse teksti ja, ja oluliselt topsis kaasaga tõlgenduslikul täiesti uue vaatenurga. Et Merle karusoo sel aastal lavastas Vanemuises Vanemuise väikeses majas Eesti originaalse ettevõtmisena kaks Pisuhenda korraga, mida mängiti siis kahel õhtul järjest siis nõndanimetatud lavastuste tiloogia esimesel õhtul, siis ütleme siis kanoonilisel Vilde tekstil põhinev pisuhänd ja teisel Vilde töötlus zhanri määratluse modifikatsioon pealkirjaga second händ kus siis tegevus on toodud kaasaega. Ja tekst on siis sündinud karu su enda ja terve selle näitetrupi ühisloominguga ühiste improvisatsiooni tulemusena. Ja muidugi on selge, et kui me mõtleme sellele ajale, siis natuke vähem kui 10 aastat tagasi, et muidugi äri mõiste taasiseseisvunud Eestis on omandanud täiesti uue tähendussisu ja Vilde näidend loobki ahvatleva võimaluse seda analüüsida. Võiks siis öelda nii, et karusoo erilise tähelepanu all ongi kõik. Selles tekstis esinevad äriga seotud suhete liinid, mis nüüd on siis äärmuseni, võiks isegi öelda katkemise piirini pingule tõmmatud. Selle lavastus tiloogia märksõnadeks ongi ost, müük, kaup, tehing, kasu. Ega karusoo ise ütleb ühes intervjuus, milleks pisuhänd, sest kogu aeg on olnud nii äriinimene on paha ja loov inimene on midagi väga head. Me unustame, et piibel, et müüs oma käsikirja, tähendab, ta tegi äri. Ja ka nüüd selle karusoo lavastuse kriitikas öeldi ka otsesõnu, et teatripublik on kuidagi harjunud olema piibelehe poolt. Kui võtame selle esimese poole triloogia esimese osa selle klassikalise variandi, siis siin kõlab see äriteema pisut pettušeeritumalt. Ja jällegi ei saaga väita, et poleks mingisugust tagasipöördumist selle esialgse traditsioone poole, kasvõi seda niiti pidi, et vana Vestmann, keda kehastas Aivar Tommingas, oli esitatud varjamatu paroodiana Vanemuise legendaarsele teatrijuhile Kaarel Irdile. Seega kindlasti vestmann oli jällegi esitatud sellise loomingulisemalt tuurina, see kindlasti jälle mängib kaasa. Teiselt poolt väga selgelt oli antud Piibelehe, keda mängis Rain Simmul, selline mandumine näeme, kuidas osav edenemine ja, ja kärme kohanemine selle ärimaailma käsulaudadega madaldab teda nii kunstniku kui inimesena. Võiks siis öelda niimoodi, et kui selles esimeses osas Vilde pisuhännast kõlas lavastaja ohusõnum sellise vaikse ärevust tekitava helinana siis teises osas second hand kostab see, kui täishäälne ähvardav Dremolo ja kogusati loogiat kokku võiks siis võtta. Aga kui ohudraamat või sellist kibedat utoopiat Second hädast siis natuke pikemalt tekstiliselt on see siis selline parafraas Vilde tekstile sugune intertekstuaalne basseanss. Esimesena torkab muidugi kohe silmategelaste sooline kuuluvus, on siis nüüd ümberpööratud mees, tegelastest on saanud naised ja vastupidi. Siiski võib ju ka väita, et see muudatus ei ole tõlgenduslikult tsentraalse kaaluga käik ega lülita seda lavastust mingisse feministliku või soo uurimuslikku diskursus. Pigem vast rõhutab see niisugust üldist pahupidi pööratud või väärtuste ja hoiakute totaalset segi loksutatust. Teksti taustal jookseb pidevalt Vilde struktuur, tegevusliinid tegelased kes on siis sattunud 90.-te alguse Tartusse. Vestmanni asemele on tekkinud ärida proua Estam, kes on tulnud Emajõelinna kommunaar kingades ja kelle nimega nüüd hüütakse tervet kvartalit. Sanderi asemel on väga toimekas äridaam Ludmilla Estam kellelt abikaasa Mati nõuab stsenaariumit Eurokanali konkursile. Laura asemel on tekkinud väga feminiinne ja vedela olekuga noorhärra Lauriestam. Toatüdruku asemel on koguni kolm turvameest. Piibelehe rollis on aga tegelane nimega Tiiu maikelluke, kes esineb kui punkari ja setu naise ristsugutis, keda mängis loomulikult Merle Jääger ja kelle puhul väga oluliselt mängis kaasa Merca isiklik imidž ehk siis tema pungis lepp. Ja see võimaldas siis väga täpselt avada lavastuses teema sellest, et 80.-te lõppu ideaalid see protestivaim, mida kindlasti kandis ka punkt, kas on nüüd tasa lülitunud äritegemise ja imidži loomise soovi ees. Et see käsikirja ostev Ludmilla Estam ütlebki otsesõnu välja, ma tahan ka äri teha, ma ei taha kirjutada. Jaa, second handi tegelased jagunevadki siis ka kaheks aga sedapuhku siis nendeks, kes üritavad oma soovi head äri teha, kuidagi peita tegelikkust Lakeerida ja teised, kes räägivad siis nii-öelda lahtise tekstiga öeldes oma soovid selgelt välja. Kõrvalepõikena ka, et ka siis see Vilde, Laura ehk siis sekundena Lauri Estam on ka lülitunud äritegevusse ja siin on selline vaimukas kõrvalepõige, et on kasutanud Vilde näidend siis tõesti sekundaarset käiku, tähendab tüdruk Liina toob sisse kassipojad, räägib Aurora viiendast viimasest hämarikust. Et see Lauri Estam tegelebki nende tõukassidega ja müüb ja, ja aretab ja teenib, teostab siis ennast äriliselt sellisel alal. Dialoog on siis loodud üsna Vilde dialoogi peale, tõlgitud siis uude ajastusse, Vildeni natuke raskepärane keel on nüüd siis kunsti kavatsuslikult realiseerunud lihtsustunud, sekka kostab rohkelt uut leksika, et siin tegutsevad sahistajad, sponsorid, projektid, aktsiad, horoskoobid, genereerijat, ka tuleb sisse juba Euroopa Liit ja muidugi meedia. Ja näitemängu lõpp on siis ohu draamale omaselt tõeliselt troostitu. Niisugust tervele eestile musta tulevikustsenaariumit ette ennustav. Lisaks majadele teostele, inimestele esemetele läheb müügiks ka terve Eestimaa. Mis siis aimdub selle ühendunud korporatsiooni Eskmanid ja Tiiu maikelluke ühisplaanis luua Tartusse Euroopa suurim prügimägi. Ja teisalt siis räägiks natuke lühemalt sellisest kummalisest teosest nagu muusikalist pealkirjaga mees pisu Hannaga. Siin on siis näide, kus Vilde pisuhänd on ületanud žanripiire ja on liikunud otsapidi muusikateatrisse. Tegu on siis Boriss kõrveri muusikaliga, millele Vilde komöödia ainetel kirjutas libreto Ardi Liives ja laulutekstid Paul-Eerik Rummo. Ja kuigi muusikal esietendus 1968. aastal peaaegu korraga mõlemas meie muusikateatris Vanemuises Epp Kaidu lavastuses ja Estonia suuda välja otse lavastuses on see teos tänaseks vajunud unustuse hõlma. Ka ei ole minule vähemalt teada, et mõni meloodia või number sellest lavateosest oleks hakanud elama iseseisvat elu. Nii et siinkohal ma pean ka piirduma ainult siis teksti ehk libreto vaatlusega. On ka ilmselt loomulik käik, et kriitika võttis teose vastu küllalt jahedalt muusikast poole pealt mainiks ainult seda, et kriitik veidrik Kivilo kes analüüsib siis mõlemat, nii Estonia kui Vanemuise lavastust väidab, et see teos takerdub õnnetult, siis turismi üks põhjusi on asjaolu, et helilooja on piirdunud siis vaid Vilde pisu, Hanna kirjutamisaegse ehk esimese maailmaeelsete muusikastiilidega nagu tango, valss, marss, polka, et oleks võinud ka lubada kaasaegsemat lähenemist. Tegu siis tegelikult üldse on Eesti ühe esimese algupärase muusikaliga. Meenutame, et esimene muusikal üldse Eestis Panso lavastatud minu veetlev leedi oli esietanud alles 1963. Kuid seda teksti uurides võiks siiski öelda, et pigem üritab libreto sulanduda Vilde komöödia klassikalise opereti kaanonisse. Et mingil määral ju annab see Vildede eks kätte operetliku tegelaskujud, siin on koomiline vana mees, vestmann, siin on noor koomik, piibeleht Subret, Laura teatavasti eeldab aga klassikaline operett suuri koorist, seene, mitut tegevuspaika, millele Vilde kuue põhitegelasega kammerlik komöödia eriti ei vasta. Libretist Liives ongi hakanud kõike seda konstrueerima. Jagades siis komöödiategevuse 13. pilti ja luues kaheksa erinevat tegevuspaika. Mitmed neist ka siis õues ja juurde on toodud ooperikoor kes kehastavad linnakodanike ja ajalehepoisse ohvitsere, koolitüdrukuid, Westmani üürnikke, näiteks piibelehega kohtumegi esmakordselt linnapargis, kus teda tutvustatakse kohalike boheemlaslik ninamehena ja üks pikem juurde toodud stseen on ka Pisuhena võidu pühitsemine sellise Westmanite perekonna korraldatud suure perekondliku peona, kus libretistil lisanud kolm pikemat sellist satiirilist pidukõnet siis Sanderi auks, mis natukene jällegi tuletavad meelde just tabamata ime lõpuvaatust. Ja näiteks lavale on toodud ka selline iseenesest üsna ebalavaline, aga Vildel siis ka lava taha jääb episood nagu Laura auto alla jäämine ja päästmine Piibelehe poolt, mida me tegelikult ju nägime ka kerge televariandis siis selle muusikali proloogina. Selle kriitik Kivilo hinnang, millega ma arvan, võib üldiselt nõustuda. On siis see, et Vilde niisugune väljavenitamine ehk klassikalise operetiformaati sobitamine ei ole eriti veenev ja väidetakse ka, et suurem hoog on sees just nendes stseenides, kus jookseb mehe Vilde tekst ja millised on üsna rohkesti. Pigem on tulemuseks ikka see leebe salongikomöödia, milles nagu operettide kohaselt on suurendatud Laura ja Piibelehe baarisaamise lugu. Ja kus jällegi zhanri nõuetekohaselt seda intriigi ehk siis selle paari saamiseni jõudmist on, on lihtsalt pisut segasemaks ja närvilisemaks ja kirjumaks aetud. Ja päris lõpuks lihtsalt tsiteeriks mõnda Paul-Eerik Rummo lauluteksti. Et siis paar väikest sellist näidet. Matilde laul esimeses vaatuses on näiteks sellised read. Oma ausa raha eest võin ma osta mitu meest. Ostmine ei ole häbi? Ei, ei, ei, aga kui ma viskan maha suure hulga kallist raha, siis olgu see ka midagi ja, ja, ja või Sanderi ahastav laul, kui olin värskelt diplomeeritud mees, need aastad ammu viinud aja laine üks ihaldus mul hõõgus rinna sees, kust leida kinnisvaradega naine? Kuulasite teksti luubi saadet, kus Eduard Vilde pisuhännast kõnelesid Jaak Rähesoo, Sven Karja ning saate autorid Kairi Korts ning Triinu Ojala