Tere klassikaraadio kuulajad, stuudios on Ilme Rätsep. Eelmisel korral rääkisime Miinase kultuurist iidsetest aegadest. Tänagi alustaks iidsetest traditsioonidest. Ammustest aegadest oli tavaks korraldada iga nelja aasta tagant pidulik rongkäik eesotsas kõige tuntumate ja austatumate linnakodanikega kes viisid oma jumal lannale tikanditega kaunistatud püharüü millel oli tavaliselt kujutatud stseene jumalate võitlusest hiiglastega. Rongkäigust võtsid osa kõik sihvakad tütarlapsed valgetes lehvivates rõivastes. Ohvri joogianumaid kandes astasid habemega preestreid, auväärsed rahusümboli oliivipuuoksaga käes flöödimängijad, ohvri järgade ajajad, nelja hobusevankrid ja ratsanikud. Rongkäik algas kera Meikasest ja liikus kiirustamata läbi linna. Kogu selle teekonna kestel oli nähtav Kaiu nukk millel seisab üks kõige tuntumaid antiikajatempleid. Paljud kuulajad juba teavad, millest on jutt. Kui me vaatame seda protsessioon ja räägime kõrgest kaljunukist, siis me võiksime kokku leppida, et me oleme jõudnud viienda sajandi Ateenasse enne Kristust. Me hakkame rääkima mitte tervest kreeka kultuurist, kommetest ja aegadest. Mina valisin ühe väikese lõigu. Ma eeldan, et te teate, et 11. sajandil, kui me alustame tavaliselt Kreeka antiikkultuuri siis on Homerose ajajärk see tähendab seda, et väga palju midagi säilinud ei ole. Edasi sealt tuleb siis arhailine periood ja pärast Kreeka-Pärsia sõdu. Viiendal sajandil me hakkame rääkima kreeka kultuuri kuldajastust klassikalisest perioodist klassikalise kunstiajajärgust ja ka seda protsessiooni, mida ma kirjeldasin, võis nendel ammustel aegadel näha sellesama Ateena Akropolise peatempli partenani friisidel 160 meetrit pikk friis kirjeldas protsessiooni, mis siis toimus jumalanna Ateena jaoks aux iga nelja aasta tagant. Viies sajand, just selles mõttes väga oluline, et pärast Kreeka-Pärsia sõdu on Ateena kaasa arvatud ka see püha mägi 300 korda 150 meetrit. Ka see püha mägi on purustatud. Võimule valitakse perikles ja tema alustab projekti suurprojekti Uus Akropolis Ateenas. Tal on selleks valida tohutu arv kuulsaid võimekaid andekaid arhitekte skulptorid, käsitöölisi, Kiviraidureid ja nii edasi. Ja nii hakataksegi akroopalist uuesti ehitama. Ära vehitus, propuleed, sissepääs sellele templite väljakule. Tiibhoonena kavandatud ühel poolel, maaligalerii, teisel pool raamatukogu Väike-Seenduva kaljunuki otsas pisike nihke tempel. Kui on tegemist jumalanna Ateena ka, kes on tarkuse ja teadmiste jumalanna ja tegelikult ka sõjajumalanna ja sõjatarkuste jumalanna siis ühel tõelisel sõjajumalanna on alati käes või nii, käpp on võidujumalanna nimi. Keskväljakule projekteeriti Ateena kuju. Andmed on erinevad, seitse meetrit kõrge, aga ta on hästi kõrgel aluseleta paistaks kaugele ja partenud peatempel akroopalisel ehitatud nüüd ainult jumalanna Ateenale. See on tuurja stiilis. Tavaliselt väljendatakse seda kaheksa korda 17 peripteer tempel, see tähendab siis, et kaheksa otsa sammast 17 külgsammast. Valmista 447.-st 438. aastani. Skulptuurid reljeefid valmisid veidi hiljem, kuus aastat hiljem sai siis kõik valmis. Külgsambad on ehitatud veidi sissepoole. Nurgasambad on veidi massiivsemad ja on kaldu diagonaalis templi sisemuse suunas. Sammaste vahed suurenevad keskel ja ka sambad on natuke sissepoole kaldu. Karniisid on veidi nägusad ja astmed on veidi kummis ja ka mitte päris sirged, vaid veidi tõusevad. Kui te seda nüüd kuulate, siis te mõtlete, et mis imeline asi, et miks nad nii kehvalt ehitasid. See on ehitatud taotledes terviklikkust ja harmoonilisust. Et inimese silm näeks tervikut ja näeks teda täiuslikult, tuleb inimese silmale vastavalt ka ehitada. Kui me näeme nurgas hambaid tavaliselt alati vastu valgust siis nad tunduvad ju meile saledamad. Mis tähendab, nende diameeter peakski olema suurem. Kui me näeme perspektiivi, siis me näemegi, et sammaste vahed vähenevad, kui keskel vahed suuremaks teha, siis me näeme tegelikult ideaali. Samas liigendavad kannel, Jürid, need on need vaakesed. Need kannellüürid tehakse samba ülemises osas, kus sammas on veidi kitsam, natuke sügavamad. See tekitab parema varjude ja valgusemängu. Niisugune ehitis, kolisis porter on, ma ütlesin juba, et 160 meetrit friisi ja välisküljel, kus on sammastik, on tuubid, need on sellised neljakandilised reljeefiga kaunistatud eraldi plaadid. Juba siis, kui partenoni ehitati Igtiinlase kalligrotes. On arhitektid, eks ja suur kujur, kõige tuntum kindlasti Kreeka skultaritest veidjas on kogu akropoli peakujundaja aga ka suurel määral siis nende friiside ja metoopide kujundaja. Ilmselt igal pooltäisi ametis ei olnud. Füüsiliselt ei olekski jõudnud. Juba siis arvati või kujutate ette, et see ehitis jääb pikkadeks aegadeks meenutama ehitajaid, kunstnikke, arhitekte, see on tõsi. Aeg liikus edasi. 146 Puunia sõdade käigus tulevad roomlased. Roomlased, kes võtavad heal meelel üle kreeka kultuuritraditsioone tooni. Jumalate süsteem isegi ei muuda midagi. Siis tunnistatakse lubatuks esialgu 313, kristlik religioon. Hiljem muutub see ju riiklikuks religiooniks. Ja 426. aastal viiakse ära Ateena kuju jumalanna Ateena kuju. Neid, kas kummast jutt käib, täpselt ei oska öelda. Templi sees seisab krüselephantiik tehnikas, see tähendab siis kuldplaatide ja elevandiluuga kaunistatud jumalanna kuju. See läheb ümbertöötlemisse, sest kuld ja Elevandiluu on alati uuesti või taaskasutatavad. Platsil seisev Ateena kuju arvatakse üksversioonet Konstantinoopolisse. Säilinud ta ei ole, mis ta sai, keegi täpselt ei tea. Võetakse ka suund selle poole, et antiiksaid ehk siis paganlike templeid peaks hävitama. Bortnen on nii kaunis, et temast saab Ateena Püha Maria kirik. Mööduvad järgmised sajandid. 1453 tulevad türklased ju ja võtavad ära Konstantinoopoli ja peagi pärast seda on nad ka Kreekas. 1460. aastal saab Ateena Püha Maria kirikust suurepärane moshee. Ka türklastele meeldib parten on väga. Seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel. Täpsemalt 1687. aastal käib sõda. Püha Markuse vabariik peab sultan iga sõda. Ehk siis venitslased. Nad vallutavad üsna kergesti ja kiiresti Ateena ja piiravad sisse. Akropolise. Tuli avatakse propuleedele, see oli see väravaehitis aga ilma eriliste tulemusteta akropoli, see on kõrge kaljunukk ja seda niisama lihtsalt ei valluta. Aga siis tuleb väejooksik, kes ütleb, et partenonis laskemoonaladu ei ole probleemi, lihtsalt suurtükid tuleb natuke ümber seadistada. Kui kõmakas käib siis templi pearuum, eeskoja seinad, kolmveerand fresko test, 28 Samost on osaliselt rikutud või täielikult hävinud. Feneetslastel ei ole Ateenas pikka pidu, sest lähenevad suured türgi väed ja vähem kui aasta pärast peavad nad kiirustades oma kolu hakkama kokku pakkima. Selle kokkupakkimise käigus muidugi arvab Veneetsia eskaadri kindral kaptenit, ta võiks võtta kaasa mõne suveniiri partenanist. Ta tahaks võtta Lääne frontoonil olevaid skulptuure. See on see kohtemplil otsasein, kus on see viil ja seal on kõrgreljeef siis väga kaunid kujud. Läänepoolses osas. Poseidoni Ateena võitlus kujude eemaldamisega on suuri raskusi. Ja lõpuks kukuvad nad lihtsalt katki. Õnnetu või on eestlane peab leppima paari antiikse lõviga, mis siis kaunistavad Veneetsia arsenali sissekäiku. Barbaarsuse partenonis ei ole sellega veel lõppenud sest türklased on Kreekas edasi. Türklastel vaimne side kreeka antiikkultuuriga ju puudub. Ja nii juhtubki, et päris 18. sajandi lõpus saab üks kena inglise lord endale sultanile sellise toreda kirja, kus on märgitud, et selle kirja näitaja võib viia kaasa mõned raidkirjad ja kivifragmendid. Ühesõnaga, luba väljaveoks raidkirjadele ja mõnedele kivi fragmentidele. Frontonidelt lahkus 12 kuju, 15 metoopi ja 56 friisi plaati. Rääkimata marmorist nice guy Ereteieni templist. Seda kõike võib nüüd vaadata Briti muuseumis. Vaatamata kogu sellele hävitusele, mis partononi kallal on toime pandud, peetakse seda ikkagi üheks paremini säilinud Antiik-Kreeka templiks. Ma pean teile rääkima ühe isikliku mulje. Ma alustasin seda saadet protsessiooniga sellepärast et. Ma olen ise partennoni külastanud ka protsessiooni tingimustes. Tõsi minu perega kõrval ei liikunud valgetes riides kaunid kreeklannad, vaid hordide viisi turiste. Ja kummaline on Ateena ja tema akropoli, seejuures see, et alllinnas ringi liikudes on porten, on kogu aeg nähtav. Ta vaatab kogu linna. Sa saatega olla sellises visuaalses ühenduses kõik selle aja, mis sa viibid Ateenas. Ja siis selle hommikupoolikul ennelõunasel ajal, kus päike praeb juba kõvasti, aga kell ei ole veel päris keskpäevas. Sai hakatud minema sinna ülesse mäkke. Propoleed seesama väravaehitis ilmselt võtab turistide vastu kuidagi vähesel määral, nii et kõik sellel mäel olijad liikusid tigusammul ülespoole ja sel ajal oli portena vaateväljast kadunud. See ei olnud mitte raske teekond, sest sa ei hakka hingeldama, kui sa vähehaaval liigud, edasi, aga pikk teekond? Sel hetkel, kui propoleede vahelt läbi saab, Algub rahvas laiali, sest siis järsku on ruumi. Ja minu esimene mulje. Ma teadsin seda kõike, ma teadsin, et sambad on erinevate vahedega, ma teadsin, et on kahjustatud. Ma olin seda kõike enne lugenud. Ja ma läksin lihtsalt vaatama. Üllatus oli suur, sest nii ongi. See, mida vanad ehitajad arvestanud tekitabki täieliku harmoonia tunde peale selle Porter on on ehitatud inimeste jaoks. Kreeka jumalad olid ju inimeste sarnased ja partenan on inimese mõõdus. Ta ei ole liiga suur. Ta ei mõju väiksena, ta mõjub täiuslikuna akropoli, seal on veel üks tempel, mis valmis juba pärast periklases surma. Selle templi nimi on eriti ei ole. See ei vasta ühelegi niisugusele tüüptemplile Kreeka arhitektuuris. Ja ta on pühendatud Moost võrsunud kuningale, kes oli esimene Ateena kuningas ja kehtestas siis ka jumalanna Ateena ülemvõimu Ateena linnas. Selle templi erilisuseks on karu Atiidide koda. See on eeskoda, kus sammaste asemel on pruunid naisfiguurid imelistes rüüdes. Seda templit peab ise vaatama minema. Aga kaunitest kreeklannadest imelistes rüüdes teeme juttu järgmisel korral. Seniks teile kõike head. Stuudios oli Ilme Rätsep.