Kirjanik on kohvikus ja ootab, et keegi teda märkaks. Kirjanik on raadios ja ootab, et keegi teda märkaks kirjanik teles ja ootavad keedidega määr. Ka hotellikirjanik kohvikus ja mõtleb, et keegi teda märkaks. Kirjanik on raadios ja ootab, et keegi teda märkab. Kirjanik teles ja ootad, et keegi teda näen. Aga tal on koodi. Neli nippi romaaniAga kirjalik läbika lokaali. Kirjanikul tüüne oma vaiksel moel kirjanikul lärmab kaasama targal moekirjanikul Agrakal oma kuulsale moekirjanik con purjakil. Kirjanik on kohvikus ja ootad, et keegi teda märkaks kirjanikkond raadios ja ootab, et keegi teda märkaks. Kirjanik on teles ja ootad, et keegi teda määr. Kas tal on kodu? Neli muuni juttu? Aga kirjanik ikka kaob, otsekui viirastus. Ja tere õhtust, head kehandus, sõbrad, head Space kuulajad, mina olen Pevkur ja kuna meil on siin Tartu stuudios selline kotermann, kes sööb spiikri Kõlle. Nii et iga kord, kui ma tulen siia saadet tegema, on kõll jälle läinud siis mängisin hoopis sellise loo esu enningult ehk Katrin roosilt, kes hiljuti sai näidendi preemia all suhe auhinna ja õigupoolest see on ju vaata et Eesti ihanike hümn, spiikri, hümn kindlasti ja tasuks kuidas ikka ja jälle mängimist, kas siis kõlli asemel või? Lihtsalt meenutuseks sellest, kuidas eesti kirjanik elab. Aga tõepoolest vähemasti kuu aega tagasi toimunud raamatumessil märgati eesti kirjaniku eesti kirjandust küll ja tänane saade ongi taas üks erisaade, kus selle 45 minuti kestel kuuleme Eesti luulet eesti luuletajate endi esituses. Nimelt toimus siis Jötebori messi raames balti kirjanduse õhtu ja täna kuuleme seal esinenud eesti luuletajaid Asko Künnapi, Kristiina Ehinit ja Karl Martin Sinijärv. Ärge laske ennast häirida sellest, et nad salvestused on ka selline puhas Keltheline heli koos krõpsatuste publiku liikumist esineja mikrofoni krõpsumist ja mitmed fotoaparaatide kilksatustega aitab see sisu vihusel luuletuste ümber tuua teieni hoopis ühe luuleõhtu atmosfäär ja annab ka tunnistust sellest, et publikut oli palju ja, ja huvi oli suur. Ja lisaks siis luuetute endi esitatud tekstidele kõlavad ka Rootsi näitlejate poolt loetud tõlked, nii et saatega kuulda, kuidas üks luuletus teises keeles hääles hakkab elama üht natukene teistsugust elu. Saate võrrelda, saate aimu sellest, kuidas kirjandus ühest keelest teise rändab. Alustab niisiis Asko Künnap oma blokiga. Kuulete nii teda ennast lugemas kui ka tõlkeid ja siit ta siis tulebki. Tahtes? Keeleta. Poole ooperikooris. Ja siis tomati basiiliku, rohelist valgust. Ütleme töödeldav ütlema, maantee keritakse kokku, tuul puhub käegastest põrgust puhtaks, seal olid. Tõtta töötlena. Hoidke milles hoida seda oletust, kasvõi teises käes. Kinnisvaramaakler Kaitsepolitseinik May. Tütarlaps mina siis kohal, mis kaunikrik, reklaamiagentuur, inimese aju kohtuda. Nõnda siis luuletas Asko Künnap, kes oli ka eesti musta poksikujundaja mitmes rollis tegevmessil esitletud luulefilmide DVD puhul. Jah, kahju, et mõned, kõige võib-olla selliste Messilikumate luuletuste tõlgete puhul asutusse salvestuse kvaliteet tõesti selliseks, et isegi kogu selle melu taustad midagi välja ei kõlanud, neid kahjuks mängida ei saanud, aga, aga võib-olla mingisugune aim tekkis sellest, kuidas. Kuidas siis eesti keel rootsi keeleks üle läheb ja kuidas nüüd Eestigi luuletused teises keeles kõlavalt ja nüüd jätkab Kristiina Ehin, kes oli seal festivalil kogu perega ja koos isa-emaga Andreseiniga Liisappeliga aga üles astusid ja palju tähelepanu valmisid ka Kristiina enda asi, inimene osutus väga menukaks, kuulake eriti seda kohta, kus ta hakkab esitama kuldnaise luuletust ja see kasvab sujuvalt publiku tungival nõudmisel üle. Ka siis lõigu laulmiseks vastavasisulisest hällilaulust. Kristiina Ehin. O lõputel jahutud hinnang. Või ikkagi? Niikuinii. Kui mu laenude kvaliteetaeg maade hiljem kolm Põrand aeglase peatamate Valentina. Töö kallal pusida pähe, veidi oma südamed suurtükkidega. Eriline naeru. Magasime mõlemad maja. Kardinalide naine ei kummitte. Aga Kopoiott ei midagi. Nii täi. Rohkem südame salaluure ei too neile, kuidas ta raiskas. Mul on tunne, et Nool räägib Raumale. Mulmede oli see kohvik nii mängupõrgus maha. Jalale rünnakule viilu pinki. Ainult enne kooli sinuni jõudnud niimoodi samaga laiali lohe Rooma ülem kirglikke sõnu vältehai ja võinud koolendi, kärpe, keha, une saavutriiliga, eid, hoitest, aunitule, Halle. Greetele kaebesse mustale jäägri. Kohe peale Koit võtab nii ruume. VA seda ei-kampaaniat kriipima vastu meiegi lõikuda kauda. Igivana, võrratu ja varastame noor, tuli ta. Kuidas leide selle maja läbi lae toimunud? Peekonit ei usu ma juba. Iga iga. Tahtes puudutada? Käega. Ainet mulle otsa. Vesi ei tee mitte midagi, ta. Ei. Näinud. Homme kukkuda kui. Aeglane. Ta räägib. Kuninganna. Poleemika. Nutelegi väikene tehniline probleem sisse, sest et Karl Martin Sinijärv, me kuuleme peagi ka. Aga enne siis too lubatud hägi laulu esitamine. Ja luuletus Kuldnaine Kristiina Ehindilt. Ei ta. Ei. Kasva hauale. Kohe. Druga Mägin minuga vaeva näinud õmble voodi. Eesti. Ilu eeldama. Hea. Teema sädeme tehnikaülikooli tahab pähe Iluate jumalannat. Nutma, ja et näe, väidetava Nendel Kahel kujul enam nagu jumalanna hõbe rahulikku rannaniidu. Nii nii kaua. Ei pääse. Üks naine teisele. Vanematele oma. Verega. Naeruga tapule Pole mõtet proovide lehte panna näidatava kolmeni. Et. Me ei näe. Hea mees või naine, kas? Muide kas vana või päikese käes 16. aasta ringi. Kuidas ta last ilmale tuua? Kõht on juba kolmesajandat korda lahterduse pall. Pika. Kamina võimlikke. Ära esitan ainult barreteeridele maja. Laatide juhile. Ma see Looma eemale vees on teinud ja. Ja nüüd siis viimane kolmest eesti esinejast tollel balti luuleõhtul. Karl Martin Sinijärv, kellel oli Göteborg messil vist üks Elu raskemaid kogemusi ja nähtavasti sissehelistamine või tule, sest et Eesti Kirjanike Liidu esimehena igatahes neid esinemisi ja intervjuusid, mida ta seal andma pani andma pidi, oli küll väga palju ja samas ta suutis ka väga hästi esitada oma luulet seal õhtul. No kuulame siis, kuidas ta seda teeb. Ja taas kõlavad ka otsekeelsed tõlked. Olen kirjutanud hulga raamatuid. Juures. Mulle kirjutatud see. Oli minul ei ole siin midagi. Koit olid mu silmad ja südamevaluga puhtast loodusest. Ärge muretsege kehakaalule seal nagu värvi juurde kohe või või matemaatika tunni või eelõhtu. Või minu pärast olgu jooni. Viimased 17 aastat, osutab 100 kiloväel paar kilo siia. Mõnuga. Minu nimi on valla tee ja elu on ise hädas. Ei ole seoses rubla ja meil kergem elada. Korraks vahepeal on pall peenra peal suvi loomulik ja maja murelikud. Ei juukseid ega pea. Liiva v rolliks. Ja mida vetikatele tuleks leida, see oleks vaatajale valjupalliks lolle loomidega inimesteks, kottida inimesi kõvetuseks ette loomulikuks leiduvaid, kellel on nõrk. Praegugi toimuvad koolipeod. Kevad on augustis, eriti tuli veel viimaseid juulikuupäeva. Nagu kuulsite selle viimase esinemise ajaks defaga ikka omajagu väsinud ja ja mõne koha peal läks lugejale tõlkija tõlke lugejalgi. Vahepeal senigi natukene. Õhkkond oli väga soe ja, ja publikut oli palju ja huvi eesti kirjanduse vastu oli tõesti suur. Oli seal teisi balti riikide esindajaid, oli ka rootslasi päris palju on nagu tundus seal klaasmajas jätte põhis ja nii see õhtu kui kogumass jättis ikkagi kenakese jälje, loodetavasti ka Rootsi rahvusvahelisse teadvusse eesti kirjandusest. Sõnana spiiker on jälle otsa saamas. Kohtume kuu aja pärast juba jooksva kirjanduselu ülevaatega. Aasta hakkab vaikselt lõpupoole jõudma. Mina bläkk vahe, soovin teile head lugemist, head kihutamist, head kehandus, avastamist ja lõpukõlli asemel, mida siis kotermanni vahendusel ei ole. Jätad mängimata taas selle Katrin Roosi loo, see on küll seda vahetad selles piike, saates seda kaks korda mängida. Kirjanik on kogu rikkus ja ootab, et keegi teda märkaks. Kirjanik on raadios ja ootab, et keegi teda märkaks. Kirjanik on teles ja ootab, et keegi teda määr No tal on kodu Ka hotellikirjanik on kohvikus ja mõtled, et keegi teda märkaks. Kirjanik on raadios ja ootab, et keegi teda märkaks. Kirjanikkon teleootan, et keegi teda mäel. Neli naist, romaani ja ka kirjanik, läbikalakaali kirjanikul tüüne vaiksel moel kirjanikul lärmab kaasamatargan moekirjanik olla Trakal oma kuulsale moekirjanik on purjakil omad võimsale moekirjanikul. Mine ja oma rahvatoe. Kirjanik on kohvikus ja ootab, et keegi teda märkaks kirjanikkond raadios ja ootab, et keegi teda märkaks. Kirjanik on teles ja ootad, et keegi teda määr. No tal on kodu, neli muuni juttu. Aga kirjanik kaob otsekui viirastus. Kirjanik on kohvikus ja ootab, et keegi märkaks. Kirjanik on raadius ja ootab, et keegi märkab kirjanikul Teres ja ootab, et keegi teda märkaks.