Kordame viiendat saadet kirjandussarjast tekstiluup. Tere tulemast kuulama seminarisarja krüptsioloogia tänast seminari, mille sisuks on seekord August Gailiti Toomas Nipernaadi, mina, Triinu Ojala ja Kairi Korts. Anname ülevaate senisest retseptsioonist. Jaak Tomberg keskendub sellistele märksõnadele nagu fantaasiad, unistamine, mikromaailmad ning surm. Eve Annuk seevastu vaatleb Toomas Nipernaadit feministliku vaatepunktilt. August Gailit, kelle eluaastad on siis 1890 kuni 1960, alustas kirjutamist juba üsna varakult. 19 aastaselt ilmus tema esimene teos, mille pealkiri oli siis, kui päike läheb looja. Ta oli üks euroliikmetest ning Siuru periood oligi loominguliselt väga viljakas. Temalt ilmusid novellikogud romaan muinasmaa, Feljatoni kogu ja teiste seas ka novell August Gailiti surm. Tema tolleaegseid kirjutisi iseloomustas aga esimese maailmasõjaga ning sõjajärgsete aastatega seotud singus. Ikka ja jälle ilmnes unistuste ning reaalse elu valus ületamatuna tunduv vastuolu. Gailiti fantaasiarikkad õuduspildid ei leidnud just kõige soosivamad vastukaja. Teda nimetati jumala salgajaks ja isegi rõveduste kotiveerijaks. Grotesk on oluline märksõna. Varasemas loomingus on see võigas seotud saatanlike jõududega. Hiljem aga kasutab Gailit groteskini koomilistes situatsioonides. Muinasmaa oli suvitusromaan. Toomas Nipernaadi põhielemendid on siin juba olemas. Kevade sügise ajaraam, looduslik taust, kohtumised paljude inimestega ja armuseiklused romaane, nabtunnistus, Gailiti erilisest loodusetunnetusest, mis Nipernaadi sky saab oluliseks meeleolu kujundajaks. Gailiti puhul on viidatud kogu tema loomingut läbivatele teemadele ning hoiakutele. Just nagu oleksite kirjutanud ühte ja sama raamatut. Nii seostub Toomas Nipernaadi kam, 1942. aastal ilmunud Ekke Moor. Gailiti teoseid käsitledes leiab Arvo Mägi, et tema loomingu üheks silmapaistvamaks jooneks on eemaldumise, püütavalisest realismist igapäevastest pisiseikadest kõrgemale tõusmine, tahe maailma oma näo järgi ümber vormida ja sellele rangelt isiklikku kirjanduslikku vormi anda. Toomas Nipernaadi, mis ilmus siis 1928. aastal on Eesti kultuuripildis püsinud pea 80 aastat. Tähetund langeb ilmselt ikkagi ilmumisjärgsesse aega, see on siis 20.-te lõpu ja 30.-tesse aastatesse. Siis loeti, tõlgiti, lavastati nippenalist rääkimine kuulus seltskonnas hea tooni juurde ja raamatu omamine oli väga prestiižikas. Tehase jätkuvale populaarsusele. Lugejate hulgas viitab muidugi ka asjaolu, et hiljem on raamatut eesti keelestki avaldatud veel kuuel korral ja üsnagi rohkelt tõlgitud tehas on ilmunud üheksas keeles. Veiko märka on kirjutanud. Toomas Nipernaadi on eesti kirjanduse kõige romantilisem ja emotsionaalselt pingestatud kuju. Näiteks tõe ja õiguse Indrek on tema keral üpris hall kõrvaltvaataja. Piltlikult öeldes ühinevad Nipernaadi kujus Joosep Tootsi Arno Tali. Ilmselt nii lavastajale kui nimi osalisele seatud kõrgete nõudmiste tõttu on Nipernaadi Eesti lavadele vilksatanud harva, nagu siil udus tuntud Nõukogude multifilmis. 30.-te teisel poolel jõudis siis Nipernaadi ikkagi teatrisse ja esmakordselt Andres Särevi lavastuses draamastuudios 36. aastal. Lähiajal lavastati seda veel kolmel korral ja kõigis neis lavastustes oli rõhuasetus küla realismil. Fantaasiatest ja lüürikast kantud romantism oli siis asendunud sellise jämedakoelise rahvatüki vaimuga mis süvendas otse loomulikult lugeja kujutlust Nipernaadit kui mure, sest elunautijad. Kaarel Ird lavastas 69. aastal Nipernaadi ainetel muusikali oli kevad, suvi, sügis ja esimest korda käsitleti teost klassivõitluse positsioonilt. Üks oluline verstapost on 1983. aastal valminud mängufilm Nipernaadi Tallinnfilmis. Ja film oli siis teatrietenduste järel kvalitatiivne hüpe. Aga sellest filmist tuleb siis juttu pisut pikemalt hiljem. Toomas Nipernaadi ilmumise järel on tõsisemalt ja ka naljaga pooleks ikka otsitud Nipernaadi prototüüpi ja mitmed kaasaegsed On Nipernaadit sammastanud Gailiti endaga ning vaadelnud Toomas Nipernaadit kui autobiograafilist teost. Ja osaliselt on sellise lahenduse kätte mänginud romaani lõpp, kus selgubki, et Nipernaadi on hoopis kirjanik, kes siis kevadeti-suviti ikka ja jälle võtab ette rännakuid mööda maad. Ja selle seostamist on toetanud näiteks ka mitmed karikatuurid, millel on Kailityt kujutatud Nipernaadi-na või siis vastupidi. Teada on Gailiti tagasihoidlikkus enda isiku suhtes, ta oli küll väga värvikas bravuurikas, mõnede arvates kindlasti ka skandaalne kuju kuid see oli külg, mis käis nii-öelda ameti juurde. Gailit hoidus intervjuudest ning mälestused jäid kirjutamata. Eelistades lasta oma loomingul rääkida kõigest vajalikust ning olulisest autobiograafilises Toomas Nipernaadi avalduks siis eelkõige peategelase ning kirjaniku sarnastes hinge laadides. Nii nagu kirjandusloost teadaolevate seikade ning kaasaegsete mälestuste põhjal joonistub välja kaks Gailit, on ka kaks Nipernaadit lustlikud, vilistab Nipernaadi, kes tõmbab kerge vaevaga lugeja kaasa komejantliku fantaasiamaailma ning see Nipernaadi, kes üksi jäädes võib nukralt nentida unistusliku maailma käest libisemist. Kriitikas on mitmel korral viidatud ahas veeruse sisu Fasamiitidele kui Nipernaadi on räägitud ja see pole juhuslik. Sest kui jälgida Nipernaadi rännakuid läbi kevade suve, sügise, võib seal hoomata müütilist elumudelit aastaaegade järgnevus, kordumine. Vot see, kui suletud ring, elu ringkäik ja selles ringis siis Toomas Nipernaadi, kui igavene rändur ja Nipernaadi annab mütoloogilise tegelase nimbuse kõige otsesemalt tema vahetu side loodusega. Ja nagu eelpool mainitud, siis loodus on Nipernaadi väga oluline komponent mis Gailiti imeilusate ja meisterlikkuse kirjelduste kaudu tõuseb paiguti teose iseseisvaks tegelaseks. Tsiteerin. Nipernaadi tahtis juba laskuda alla, ent korraga tundis ta äkilist tuulepuhangut. Kui koer haugatesse kiunuvad kord teine, kolmas puud ning põõsad hakkasid undama tolm maanteelt kandus keerlevate sammast täna soole. Metsad võpatas enne tasa kuskil keskel südamest entsiisakeste mehisema jõutsuma ning kuuskede ladvad hõljusid kui pilliroog. Sisuliselt oluline on ka ajatelg ehk siis aastaaegade vaheldumine. Romaani algab lumeminekuga, tehase lõpus aga lumi taas katnud peaaegu kogu maa. Ja kõik see vahepealne näibki olevat sellises kinnises ringis ja nii tunduvad väljapääsuta ka Nipernaadi illusoorseid ära teed. Järjekordne talv tuleb üle elada ja tõenäoliselt kordub järgmisel kevadel, suvel sügisel kõik samamoodi. Ja selles tsüklilisuses ongi võimalik näha müüdi sugemeid, mis annavad loole igavikulisuse hõngu. Et romaanist pole siis võimalik leida üksnes vanade müüte algeid, vaid tehas isegi kätkeb müüdi tunnuseid. Müüdi tasandile tõusnud Nipernaadi mängib teoses õigupoolest kahte rolli. Ühelt poolt juba mainitud eksistentsiaalne plaan, ehk siis Nipernaadi silmade läbi avaneb lugejale elu igaviku nisus. See, et inimene on osake loodusest oma igapäevaste toimingutega otsekui üks väike liivatera mõõtmatus kosmoses, kus surm pole lõppega sünd, algus. On vaid igavene eluringkäik ja ajatu kulg. Ja teisest küljest on Nipernaadi ise mütoloogiline tegelane, teatud inimtüübi sümbol ja üldistus. Kirjanik Aivo Lõhmus ongi nimetanud Nipernaadit üheks kaunimaks. Kunst müüdiks eesti kirjanduses. Ja juba nime poolest on see Gailiti väga õnnestunud leida. See kuulub muidugi lahutamatult autori eripärase stiili juurde. Trilbi, Peetrus, kupelvar, Siimon, Katariina jõe ja nii edasi ja nii edasi. Ja need nimed pole epateeriv sõnamäng. Et nimedki kujunesid Gailiti sageli mingi vahetu impulsi mõjul nagu teoste ideedki. Oluline on rütm, heli ja kõla. Sündisin Nipernaadi ideegi ühel teatrietendusel rütmielamusena, nimelt siis ühe mehe sammude kajana. Juba mõne aasta jooksul pärast teose ilmumist levisid rahva seas selliseid sõnatuletised nagu Nipernaadi, lik, Nipernaadi likus, Nipernaadi tsema ja Nipernaadi. Ja see viitab otseselt Toomas Nipernaadi mitoloogiseerumisele. Nipernaadi omandas sümboli tähenduse. Üheks näiteks sellisest kõnekeelsest kasutusest võiks olla üks internetifoorum, kus kõneldi üksikvanematest. Seal ühe kasutaja sõnum oli siis selline, et kasvatan oma last üksi. Minu lapse isa Nipernaadi ja Nipernaadi varjatud olemuse sisuks on eksistentsiaalne elu, mõttetuse tunnetamine. Et siis selle ära tundnud, pakkuda oma rännakutel inimestele igapäevaste tühiste askelduste sekka imeilusaid illusioone ja valesid. Libernalis võid näha kui igavest juuti oma lõpmatutel, eksirännakutel või sisafost lükkamas mäest üles ränkrasket rahnu või siis koguni imetegijat Jeesus Kristust. Toomas Nipernaadi kohta ilmunud sekundaarkirjanduses on leitud teosele tavatult palju kirjanduslikke paralleele nende hulgas näiteks viiteid keskaegsetele, rahvaraamatutele, Euroopa kelmiromaanile ja otse loomulikult ka Skandinaaviast pärit hulkuri lugudele. Kõikide kõrvutuste hulgas eristub selgelt kolmik nut homson Henrik Ibseni servantes. Viited nimetatud autoritele ja nende teostele läbivalt peaaegu igat Nipernaadi arvustust. Loeksite mõned tsitaadid ei ole sugugi liialdatud, kui ütlen, et Toomas Nipernaadi on eestid, ongi hoter. Nipernaadi sisendab oma ideid sama kerge vaevaga kui peeriunt. Ainult kui mõni tüdruk talle tõesti meeldib, on ta homsonlikult lapsik, koomiline, arg. See oli siis Hugo Raudsepa tsitaat. Nüüd siis Karl ristikivilt ka üks tsitaat. Ta on võrreldav selliste suurkujudega nagu peer sünt võid ongi hote, aga Gailiti suhtuma kangelasse moraalse hukkamõistmisega nagu koolmeisterlikult tendentslikult, Ibsen või naeruvääristab valt, nagu servantes Nipernaadi, siis võib märgata ka juba sajandeid Euroopa kirjanduses ringelnud niinimetatud vaga pundi motiivi kuulsate romaani kangelaste kargantuaaja panta Cruellitandi hote Tom Jonesi kulliveri, Donhani till ülensbeegeli Münchauseni Apeeriunti kõrvale mahub ka Toomas Nipernaadi. Paga fondiks on siis harilikult nimetatud hulkuri seisuseta sotsiaalselt kohustuste ja õiguste rändurit kes ei pea lugu ühiskonnaelureeglitest ja järgib sellist niinimetatud minakeskset filosoofiat mida iseloomustab eelkõige uudishimulike elu vaatlus mis on seotud täieliku hoolimatusega materiaalsete argiväärtuste suhtes. Toomas Nipernaadi kui arengulugu avaldub kõige selgemalt ehk Nipernaadi filmis. Juhan Viiding ja Kaljo Kiisk on siis esitanud omapoolse Gailiti teose tõlgenduse mis erineb romaanist eelkõige kompositsiooniliselt. Film kui meedium pakub võimalust üks tõlgendusmudel muuta üldkasutatavaks. Isegi kui tegemist on algselt erandliku, ma lugemismudeliga. Filmi peadpööritava tegevusega algus hääbub lõpuks vaiksesse, melanhoolia asse. Ja Kaljo Kiisk on öelnud. Toomas Nipernaadi on mees, kes rändab mööda maad, suhtleb, rabeleb, otsib, vaatleb ja mõnikord ka leiab. Ta otsib kontakte, publikut, loodust ja iseennast. Läbi mitme aasta aia rännates jõuab ta sügise ja talvepiirile. Nooruse ja peatselt saabuva matusepiirile. Tajub ängistust, mida toovad kaasa kõneldud sõnad ja poolikud teod. Mängleva kergusega loodud suhted muutuvad koormaks. Tuleb valida ja oma saatuslikku valikut kanda ja tuleb aeg vanaks saada. Selle võluva mehe elupildi teisenemisest ja järkjärguliseks tõsinemisest mängu ja tegelikkuse piirimail ongi film. Torkab silma, et ilu ja romantika taotlus mõjutas ilmselt novellide valikut filmistajaid välja siis kõige hoogsamat ja tegelikult kõige filmilikumad valged ööd ja päev tirikeste külas. Ja pole tarvis kuigi suurt fantaasiat, et ette kujutada, kui elavad naised filmis välja jõe allalaskmise dünamiidi, plahvatused, tagaajamine ning siis pulmapidu koos suurejoonelise kaklusega. Just novellivalliku kallutatus koos siis anne maasiku ja Ernst Enno lüürilise rändaja õhtu lauluga muudiski Nipernaadi filmi selliseks lummavaks unenäotaoliseks ning hõljuvaks. Aga kui keegi tooks Toomas Nipernaadi praegu linale, siis näeksin kindlasti välja hoopis elulähedasem ja lõbusam. Nipernaadi, siis võib näha avaramat ja üldisemat elumudelit mille kasuks räägib Gailiti enda groteskne kujutluslaad. Noorest poisist saab ühe suve jooksul juba üle keskea kirjamees. Nipernaadi on ju igas üksikus novellis erineva näoga. Ja see pole nii ilmselt kogemata. Ta ju ongi kindlama eata. Et kui näiteks esimestes kevadepoolsetes novellides nimetatakse teda poisiks, siis edaspidi meheks kuni, siis hilissügisestes osutub ta vanalduseks luuvaludes kirjanikuks. Nõnda aetud tinglikus kontsentreeritud tabada midagi avaramat üldisemalt kui ühe suve hulkuri lugu. Sügise saabudes muutubki Nipernaadi korraga vanaks ja väsinuks ning ei viitsi enam isegi oma fantastilisi muinaslugusi jutustada. Ta jätab need tihti pooleli, tunnistab ise, et, et see on kõik vale ja mäng. Ja ilmselt on siin oma osa valusel tunnetusele endalgi tuleb peatselt argitalve ja asiste tegemiste juurde tagasi pöörduda. Aastaajad on need, mis muudavad inimest. Kevad annab uut elujõudu, lootust ja armastust. Ja sügisel siis nostalgia möödunud suvest looduse ringkäigu paratamatu tunnetamine. Üks tunnus, mis võiks iseloomustada kirjandusklassikasse kuuluvat teost, on võimalikult kerge ja võimalik tähenduslik allumine erinevatele tõlgendustele ja taas tõlgendustele. Nii on see eelkuuldu põhjal Toomas Nipernaadi ka sissejuhatava ettekandja andis veenva pildi kallite teost ümbritsevate lugemisvõimaluste hulgast. Mina tahaksin oma jutus kasutada muu hulgas mitut juba mainitud tõlgendusvõimalust ning iseloomustada nende kaudu tegevust, mis võiks minu arvates olla Toomas Nipernaadi loo käimalükkav jõud teose ülesehitust silmas pidades otsustava tähtsusega ning Toomas Nipernaadi tegelaskujule läbinisti isa omale. Seda tegevust võib nimetada unistamiseks, et kui tahta olla täpsem, siis tasub seda nimetada fantaseerimiseks või fantaseerime sihaks. Unistamine ja fantaseerimine paistavad esmapilgul olevat võrdlemisi samatähenduslikud sõnad. Fantaseerimised võib teatava määrani näha unistamist ja unistamisest sageli korraliku annust fantaasiat. Kuid ma teeksin nendel sõnadel sellegipoolest olulist nüanssi vahet, sest unistamisel ja fantaseerimised on erinev tunnetuslik laeng ja erinev emotsionaalne suund. Tegevusena tundub unistamine olevat sissepoole suunatud hapalt tundlike üksikasjade suhtes ning pigem nukrameelne või melanhoolsema alatooniga kui lustakas ja neurootiliselt väljapoole elav unistamine on isikliku aegruumi suhtes tähelepanelikult empaatiline unistamise emotsionaalne suhe tegelikkusega on igatsuslik. Arvatavasti võib eesti kirjanduse klassikast leida mitmeid unistajatest tegelaskujusid. Siinkõneleja tuleb esimesena meelde Felix soomusson. Suuri fanta söe on eesti kirjandusklassikast seevastu märksa vähem kui suuri unistajaid. Võib-olla ongi neid ainult üks, võib-olla ongi Toomas Nipernaadi saa ainus fantaseerimine, nagu mulle tundub, paistab esmapilgul olevat mänglev unistamine, unistamine mängulises võtmes. See on tavalisest märksa väljapoole elavam ja vaba voolulisem, mitte sedavõrd igatsuslik või kinnisideeline fantaseerimine mõjub otsekui kammitsatest vabanenud unistuste mõttelise läbimänguna. Just sedasorti fantaseerimised tegelast Toomas Nipernaadi kogu Gailiti romaani kogu kevade, suve ja sügise vältel. Ja just läbi fantaseerimised saab Toomas Nipernaadit kui kirjanduslikust tegelaskujust märksa laiemate asjade võrdkuju. Omaani esimeses novellis näeme teda parvega mööda jõge sõitma ja see kirjeldab teda kõige paremini. Ta laseb end voolul juhtida ilma käsi liigutamata. Teose algupoolel. Kevadel võib tähele panna, kuidas Nipernaadi üritab oma fantaasialennule käigu pojalt hoogu juurde anda otsekui oleks see tegevus, mis on vahepeal rooste läinud ning millega tuleb uuesti harjuda näiteks lokile, ütleb ta. Kujutle, kuidas 500 ei, kuidas 1000 puuki ringlevad õhus igaühe jaoks nokas midagi head sinu jaoks. Toomas ei suuda fantaseerimine lihale järele anda ja saab enda öeldust katkematult uut innustust. Loomulikult ei moodusta Nipernaadi fantaasiaid omavahel mingil moel. Organiseeritud süsteemi liikumine toimub fantaasial fantaasiale. Eilsed jutud ununevad, Jaha istuvad Nipernaadi saab teiste tegelaste jutustustest inspiratsiooni, proovib alatasa neid fantaseerima provotseerida ning kaasab nende unistusi oma üha kasvavasse fantaasiamängudesse. Unistuste tinglik ja mänguline realiseerimine võtab järjest laiemaid proportsioone. Novellist novelli hüljatakse üks suurem fantaasia ning haaratakse teine ka Nipernaadi hülgab ühe identiteedi ja haab teise. Sageli juhtub seesama korduvalt ühe novelli või isegi ühe lõigu vältel. Nipernaadi on otsekui vabalt muundatava identiteediga olend, kelle ainsaks ja põhimiseks olemisviisiks on täielik kohaldumine ümbritsevaga peale lakkamatu fantaseerime. Siha ei paista temas olevat mitte midagi talle enesele ise omast. Ta justkui esitub ainuüksi selle ümber, et tema fantaasiaid täienisti uskuma jäädakse. Mida edasi ning eriti lugeja peas süvenevate eetiliste dilemmade taustal vaadelgem kas või seda, kuidas ta tüdinatult tütarlapsi hülgab. Hakkab tunduma, et Nipernaadi kui kirjandusliku tegelaskuju fantaasia eelmis mängudes kangastub mingi painav sundus. Teose edenedes hakkab selguma, et fantaseerimine, olgugi, et pealtnäha mänguline pole tingimata piiranguteta või läbinisti vabatahtlik tegevus. Nendes mänglevates väljaelamist ja seal midagi niisugust, milleta ta määratleda ei suudaks midagi niisugust, milleta teda kui peategelast olemas poleks. Kui uskuda vähegi psühhoanalüütilise vaatenurka, saab Toomasest ning iseäranis ses Toomase rõhutatud fantaseerime sihast just siin laiema inimolemise võrdkuju sest Nipernaadi katab afektiivset fantaseerimisega kinni oma sisemuses haigutava tühimikku omaenese seesmise traumaatilise tuuma. Tegelikkus või õieti sisemine reaalne, ent võimalik, et teose kontekstis on need üks ja see sama ei tohi hetkekski jääda fantaasiakatteta, sest muidu muutuks hävitavaks ja väljakannatamatuks. Fantaasiat peavad aga ka teised uskuma, see peab olema jagatav ja vastuvõetav sest ainult sujuva sotsiaalse osaluse kaudu võib Nipernaadi tagada oma sisemise ühtsuse ning jõuda kokkuleppele oma sisemise olematusega. Niisugune tõdemus leiab kõneka tõestuse neljandas novellis valged nüüd, kus Nipernaadi fantaseerima Annemavile kokku põhjalikku monoloogi Kaaba kõrtsi ümbritsevate maade kultiveerimisest ja maarlas hooguivatamisest. Selle lõppedes selgub, et aidas polnudki anne Marit, kes teda kuulata võiks. Tema sõnad olid loobitud vastu pehkinud aidaust. Ainus kord, millal ta oskas oma mängu sulgeda terve hinge igatsuse jooksis täielikult tühja. Hiljem pärast seda, kui selgub, et ka üks teine samateemaline monoloog oli räägitud oinastele lammastele ja lehmadele, hakkab Nipernaadi palavikuliselt järjekindlusega oma fantaasiat ellu viima otsekui üritades jänesele tõestada, et see oli midagi tõelist, midagi päriselt elluviidavat. Ta laseb lõhkeainet osta ning põhjustab soo kuivatamise asemel suure üleujutuse. Seejuures mõjub tähenduslikult Nipernaadi meelest täiuslikult sõnastatud fantaasiaid. Keegi ei kuule oma hinge ja igatsuse täiuses on igaüks tegelikult üksinda. Sisemist tühjust ja fantaasia täiusliku kohalolekut saabki ainult üksi tunnetada. Samuti on kõnekas see, et Toomase meeleheitlik katse lahkuda fantaseerimised mänguliselt tasandilt ning üritada fantaasiat otseselt ellu viia toob kaasa suure katastroofi. Kui tegelikkus ja fantaasiakatteta ongi tulemuseks katastroof. Seejuures ei taha ma segamini ajada inimese sisemist reaalset ja teda ümbritsevat välist tegelikkust. Kuid tahan kuulaja tähelepanu osutada sellele, et Nipernaadi kulgemist saatvat Gailiti elavad looduskirjeldused ehk siis Gailiti teose tegelikkus on pigem nipperlaadilik kui realistlik. Nendele ohtatel voogavatel kirjeldustele tundub olevat peategelasest nakatatud maik mille öeliselt annavad märku pigem Nipernaadi siseilmast kui mingist objektiivsest hangelt jäljendatud tegelikkusest. Niisugusena Nipernaadi siseilma pikendusena muutuvad need kirjeldused teose kontekstis otseselt funktsionaalseks. Fantaseerimine jätkub, kuid muutub üha problemaatilisem maks. Illusioon ja tegelikkus lähevad üha sagedamini konflikti. Nipernaadi tüdineb üha uuesti toimivast fantaseerimis keskkonnast ja on sunnitud selle iga novelli lõppedes hülgama. Niimoodi on põhjendatud ka Gailiti teose formaat. Romaan novellides. Võrdlus rüütliromaaniga ei pruugigi lähtuda vaid sisu tasandilt. Rüütliromaani tegevuspaiku võib vaadelda kui miniatuursed eraldiseisvaid maailmu mis on mingil kujul tekstivälise, laiema maailma mikrotasandi peegeldused. Iga nii-öelda stseeni lõppedes kehtestatakse rüütliromaanis täielikult uus stseen, eelmine jääb jäädavalt selja taha ning rüütellik kangelane on teose fookus, mis liigub lossist võlumetsa sealt edasi koopasse, sealt edasi lehtlasse ja siis uude lossi ja nii edasi. Ka Toomas Nipernaadi kehtestatakse iga novelli alguses. Maailm. Nipernaadi liigub teose fookesena rohke ja lopsaka olustikukirjelduse saatel. Süsesse. Mõni aasta tagasi välja antud eesti kirjanduslugu ütleb, et Nipernaadi kõnnib oma loos ringi nagu lugeja romaanis. Koos fantaasia, hülgamise ja novellimaailma ammendumisega jääb see maailm kujuteldavas paigalseisu maha, et järgmise novelliga oleks võimalik kehtestada järgmine maailma järgmine fantaasia. Niimoodi võib iga novelli lõpus tähele panna kirjandusliku surma kohalolu. Nipernaadi lahkumine ja fantaasia lõppemine tähendab ühe järjekordse omandatud identiteedi surma. Sellest, et fantaseerimised lõpp võiks ka laiemalt üldinimlikult olla surmamõõt kuju annab märku Gailiti teose lõpuosa. Viimase novelli Seeba kuninganna alguses hakkab Nipernaadi fantaseerimised väsima. Tema fantaseerimine nii-öelda ei õnnestu enam lausutud fantaasiatele pole tegelikkuse üle enam otsustavat mõju. Nii on toomas tahtes oma viimast maistva söögi, joogi ja öömaja eest kujutuslikule müüa, sunnitud kõrtsi ukselt tagasi pöörduma ning taskunoa hinna suhtes mööndusi tegema. Kõrtsmik nimelt ei usu tema juttu asjade hinnalisusest ja Nipernaadi solvub. Pisut hiljem tegeleb ta sadamas pikka aega topside laadimisega ning unistab tujutult äraminekust ja välismaale minekust. Jai fantaseerin üldse. Eesti kirjanduslugu kirjutab tabavalt, et Maret näol kohtab Nipernaadi oma peegelpilti. Maret on loomult samasugune Fanta sör, ent erinevalt Nipernaadit on tema fantaseerinud vaim elujõuline, pulbitsev värske umbes niisugune nagu Nipernaadi kevade paiku. Nipernaadi ei suuda oma peegelpilti välja kannatada, sest vao on paljastanud tema isikliku mängu, võtnud tema fantaasiatelt võimaluse usaldusväärsusele toonud nende fantaasiate tagant nähtavale Nipernaadi sisemise traumaatilise tuuma. Pärast Katariina jõe lugu, mida võib pidada Nipernaadi viimaseks luhtunud püüdleks, oma fantaasia mängu kehtestada ning saavutada võim selle üle, kes ta paljastas teeb toomas midagi tüüpilist ja Bowitseerib omaenese tõe teise peale, öeldes Maretele. Sa oled unistaja ja fantaseerinud. Kirjelduste järgi on Nipernaadi nüüd kopituse lõhn ning inimene on ta hoopis kaotanud. Ta ütleb ühe oma loo kohta, et see on vaid humal muinasjutt ning et ta ise ei kõlba enam fantaseerimiseks. Ent tuleb tähele panna, et Nipernaadi boostab ka magnet vao fantaasia ilma vahet kurdab, et Nipernaadi sunnib teda pidevalt tema fantaasiatest Jaanus Rohu juurde, kelle tegelaskuju esindab ainiti praktilise töömehe. Jaanus Wood, kes Maretile tegelikult sugugi ei meeldi, võiks kirjeldada kui fantaasiat alistava tegelikkuse jõudu. Jutustades Maretile järjepanu Katariina jõest teeb Nipernaadi oma fantaasiates pidevalt süvenevaid mööndusi ning jõuab lõpuks selle fantaasia täieliku eituseni. Ta ütleb. Kui langiksin sõita põlvi liha lausumisel. Anna andeks, armas magnet. Ma pole madrus, tööline, koha omanik. Mul pole Katariina jeedega jaan vaigupalu vaid olen see, kas isegi siis sa ei usuks mind. Maret raputas uuesti pead ning ta silmist valgusid pisarad. Seega ka niisugune püüdlus ei taasta magneti usaldust. Fantaasia eitamine ja valetamise möönmine ei too endaga kaasa veel usaldusväärsust. Või õigemini fantaasia ehitamine ei tähenda veel seda, et fantaasia taga võiks olla mingi teistsugune, usaldatav tegelikkus. Sest nagu Nipernaadi tegelaskujugi tõestab, pole fantaasia taga tegelikkust, vaid seal on eimiski mitteolemine. Niimoodi langeb Nipernaadi fantaasia ilm täielikult koost ja kui nõuab temalt kõige lõpuks, kes ta tegelikult on, peab Nipernaadi uuesti põgenema. Ta keeldub vastamast, sest kirjandustegelasena suurefanta söörina on ta juba surnud. Surnud samamoodi nagu inimene, kellelt on röövitud fantaseerimis võimalus tema naine viib ta tagasi koju pealinna ja katkestab tema sideme loodusega, millega ta oli kirjelduste järgi otsustades nii kiindunud kasvanud. Ent mida võiks pealinn sümboliseerida, kuhu siirdutakse siis, kui fantaseerimised, iha, tegelik tagamõte on paljastatud? Jäägu need küsimused minu jutust õhku rippuma. Võib spekuleerida, et Omaani raamest väljaspool saab Nipernaadit kui Fanta söörist talvel Nipernaadi kui unistaja. Ta hakkab unistama uuestisünnist uuest kevadest, mis annab talle ojade vulisades võimaluse uutele fantastiliste vabamängudele. Ning võib-olla oli kogu minu jutt ise omamoodi Nipernaadi lik fantaasia. Kuid kas ei peakski teos, mis oma põhiolemuselt jutustab fantaasiast, kutsuma õnnestumise korral esile ka edasisi fantaseerimised, puhanguid? Kui rääkida Gailiti Toomas Nipernaadi siis sugulise vaatenurga alt või püüda esitada sellele romaanile feministliku tõlgendust, siis Peaks võib-olla natuke rääkima Tekstist selles mõttes, et et teatavasti tekstikesksed tõlgendused liituvad New kritisismiga uus kriitikaga, mis pärast sõda oli väga populaarne ja mis ka postruktoralismi väga moodne ja populaarne oli, on aga feministlik tõlgendus, püüab nagu teksti vaadata laiemalt selles mõttes, et ta haarab teksti teksti mõlemad tekst kui kirja pandud kirjaread paberil ja kontekst, kõik see, mis seda teksti ümbritses näiteks teksti enda loomise ajal alates ütleme autorist siis ajastu diskursus, et kuni tänapäevani välja, kuidas meie tänapäeval tekstiloome tõlgendame selles mõttes, et ministlikute kriitikud on alati olnud tähelepanelikud selles suhtes kuidas lugeja teksti tõlgendab. Ja lugeja roll on igasuguse teksti, mitte ainult ilukirjandusliku puhul väga suur. Ja lugejad teatavasti on erinevad noored ja vanad mehed ja naised, venelased ja eestlased. Ja ütleme, see lugeja enda konkreetse lugeja ja siis selle lugeja puhub, gruppida kuulub see kontekst saab ka väga palju neid tõlgendusmalle, kuidas vaadatakse. Ja selles mõttes näiteks võiks stalinistlik kriitik kohe Nipernaadi puhul küsida. Et kas naislugeja tõlgendaks seda teksti kuidagi teisiti, kas sellepärast, et, et sa oled naine, sa saad sellest tekstist teisiti aru just enne seda üritust, siin oli mul jutuajamine ühe tuttavaga, kes tõi väga hea näite, et paar aastat tagasi ülikooli sisseastumiskirjandis kus teemaks oli Nipernaadi naislugejad, tähendab siis tüdrukud, kes kirjutasid seda kirjandit peaaegu eranditult tõlgendasid seda teksti kriitiliselt ja nende reaktsioon oli selline, et et umbes, et kuidas ikkagi see Nipernaadi naistega käitub ja see ei ole õige ja see on ebamoraalne ja see hoiak või siis nende Cyrandi autorite hulgas ei olnud nagu erandlik, vaid see oli suht tüüpiline tütarlastele. Ja minu meelest on see üks väga intrigeeriv aspekt, sest Eestis on lugeja uuringuid väga vähe tehtud, nii statistilisi kui ka ütleme, kvalitatiivsed, et kuidas näiteks konkreetne lugeja saab mõnest tekstist aru ja sellepärast meil nagu ei ole ka kaardistatud seda ruumi. Aga me võime juba sellise näite puhul näiteks eeldada, et äkki tõepoolest naised pööravad selle teksti puhul tähelepanu teistsugustele aspektidele kui mees, lugejad. Sest Nipernaadi peategelane on ju mees ka raamatu autor on mees, raamat, mis on kirjutatud aastal 28. Seega on ta meie jaoks lugeja jaoks igas mõttes nagu ajalooline ja kes on natukene kursis Gailiti kui kirjanikuga või on lugenud tema kirju, mis on avaldatud ka näiteks Literaaria sarjas aastal 1999 Gailiti kirjad kooperatiivile, siis see kindlasti teab seda, et ka ütleme, Gailiti isiksusena oli selline üle võimendas oma suhtumise inimestesse. Ja mina kirjutasin sellest kirjavahetusest välja paar tsitaati tema suhtumisest naiskirjanik, kes, mis on mõnes mõttes väga intrigeerivad ja väga iseloomulikud. Üks mis puudutab Aino Kallast, kes on tegelikult kahtlemata maailmataseme ja mainega kirjanik, kuigi ta on Eesti-Soome ühiskirjanik ja see tsitaat tegelikult Kallase kohta oli pikem, aga ma valisin siit ainult mõned laused ja see kõlab nii. See on kirjas Uibo puhul aastal 1955. Ma tsiteerin. Võtke kallast, kuid mina olen kogu oma olemusega selle eputava, peenutsema hellitatud juuditari vastu juba seepärast, et ta nii toreda Oskar Kallase elu on nahka pannud ja oma laste eest vähem on hoolitsenud kui omane näo eest, seda elevandirasvaga määrides ja selle eest Kallase poole kuupalga kulutades hinge aristokraat nõnda ei tee. Ja teine tsitaat, mis puudutab Helmi Mäelo raamatut Eesti naine läbi aegade, kes seda raamatut ei tea, siis raamat püüab kaardistada nagu olulisi naisi Eesti ühiskondlikus elus, siis mida naiskirjanikud ikka vaid kõiki naisigi, advokaate, arste, mis iganes see on nagu lühibiograafia vormis ja see on nüüd uuesti viimasel ajal välja antud ka. Ja see arvamus Mäelo raamatu kohta pärineb aastast 56 kirjas Kangrole ja kõlab, niiet Mäelo raamatul pole mõtet loetleda paarsada naist, kes kunagi kusagil ühingu juhatuses on olnud mõne artiklikese kirjutanud mõne vaibakese kudunud on ometi mõttetus. Kõik, kellele eesti kultuuriloost pisemgi tähtsus seisavad aukohas vanas ja varsti ilmuvas uues entsüklopeedias. Kui mäel oleks ülesandeks võtnud kirjutada eesti naisest kui emast, seal oleks suurem tähtsus olnud. Siin tuleb muidugi mainida, kallitan selliseid teravaid ütlemisi ka meeskirjanike kohta öelnud üks kuulsamaid on Tammsaare millest ka 90.-te lõpul Postimehes avaldas kirja, kus ta väga kritiseerib Tammsaaret kui suurt kirjanikku, nii et noh, mingis mõttes on tema kui isik, siis seda ei saa tõlgendada nüüd ainult naiste vihkamisena. Kindlasti mitte, sest et ta isiksusena ongi selline terava ütlemisega. Aga miks ma tsitaadid tõin. Sest siis, kui ma hakkasin selle Nipernaadi teksti peale mõtlema ja nende soorollide peale, millised on seal maist tegelased ja millised on seal meestegelased ja miks nad sellised on siis minu meelest need. Mõnes mõttes haakusid Need hoiakud väga kaudselt selle suulise maailmaga selles romaanis. Nimelt ühelt poolt Nipernaadi kui tegelaskuju kui meespeakangelane raamatus on ühelt poolt sellist traditsioonilist meheliku roll kujusest sooroll, arusaam traditsioonilist mehest on see, kes toidab peret, katab tubli julge, kaitseb, elab kodust väljapoole. Nipernaadi seda ju ei tee. Vabauitaja fantaseerija vastutusest vaba. Selles mõttes on Nipernaadi hästi huvitav et isegi kuju puhul võiks rääkida teatavast infantiilsusest selles mõttes, et, et romaani lõpus, kui Nipernaadi naine in riid tuleb talle järele, seal võib seda isegi näha teatava ema lapse suhtena, sest see naine tugev, jõuline naine, kes teab, kuidas asjad peavad olema, kutsub Nipernaadi lihtsalt korrale, nagu emad ikka teevad väikeste lastega, ütleb, et nüüd on lumi maas ja sa pead ära tulema. Teiselt poolt, kui vaadata seda Nipernaadi rolli, siis on seal ikkagi selliseid jooni, mida traditsiooniliselt on vägagi mehelikeks peetud. Nipernaadi on nimelt aktiivne mehelik alge selles mõttes, et tema liigub ühest kohast teise, tema on see, kes ka füüsiliselt selles romaani geograafilises maastikus liigub ühest kohast teise. Tema on see, kes tekitab mingeid sündmusi, kes algatab midagi, tema on see, kelle lugusid me teame, kelle kaudu me seda kõike näeme. Naised on need, kes jäävad paigale, naised on staatilised, keda ta seal kohtab, kelle ellu ta lööb mingi mõra ja siis lahkub jällegi edasi. Ja selline arusaam mehelikkuse ja naiselikkuse mehelikkus kui aktiivne alge, naiselikkus kui passiivne on lääne kultuurile väga omane, teatavasti on see pärit Digist Aristotelesest, kes määratles naist kui passiivset vormi. Nii et selles mõttes mulle tundub, et see on selline polaarne soolises mõttes väga selline polaarne kuju. Et ühelt poolt see mehelik vabadus ja teiselt poolt teatav selline meheliku rolli lõhku valgem. Ja see naiselik seotus ju on isegi tõlgendatav lausa nii, mul tuli kohe võrdluseks meelde okasroosikese muinasjutt. Nipernaadi paneb naised endasse armuma nagu Casanova lahkub, aga teatavasti okasroosikese. Ta oli ju ka see kuningapoja suudlus samamoodi, see oli see passiivne okasroosike, keda siis aktiivne kuningapoeg nii-öelda äratas. Ja Nipernaadi toimub samamoodi need talutüdrukud seal, kes oma igapäevaelus elavad, seda tavalist elu, äkki saavad äratust mingist fantaasiamaailmast mehest, kes lubab, neile ei tea mida pärlitest, millest iganes, eks ole. Aga lõpuks kaob see mees sealt ikka ära, naised peavad ise hakkama saama. Nii et noh, selles mõttes Nipernaadi põgeneb ka vastutuse eest, mida võib olla tõeline mees, nagu ei teeks. Ja kui vaadata nüüd neid naistegelasi seal romaanis, siis seal on erinevaid nast, selles mõttes, et ei saa öelda, et kõik naised on ühesugused. Et ühelt poolt need naised nagu sõltuvad mehest või meestest. Aga samal ajal ega me nendest naistest ka väga palju ju teada ei saa, ainult niipalju kui Nipernaadi kohtab neid oma teel, see võib olla siis mingi pikem iseloomustus maisest, aga see võib ka jääda suht põgusaks. Ja kui vaadata näiteks neid naiste rolle, siis võiks välja tuua, et on lapselik naine või laps, naine, nagu see väike lokki on kurja võimukas naine, nagu Krootuse talu perenaine Liis nugi Kikas on looduslaps, milla on mehelik naine, kadriparvi on tugev emalik naine Nipernaadi ja unistaja, Maret. Ja mingis mõttes hakkab isegi silma, et teatud hetkedel hakkab toimuma selline arusaam naiste seostamine loodusega, et, et esiteks nad elavad kõik maal talunaised keset metsa, keset põlde. Nooremad nendest, need lapsnaised on looduslapselikult süütud, peaaegu taas seksuaalsed. Aga põhimõtteliselt domineerima jääb nagu kaks naisarhetüüpi, ühelt poolt ongi siis laps naine ja teiselt poolt see tugev võimukas emalik naine ehk siis naine kui ema, mida kallitama kirjas ju rõhutas, et mis on kultuuris nagu oluline, et tegelikult need kaks mais arhetüüpi ilmselt ongi siis selle romaani puhul suht sellised kindlalt välja joonistuvad ja need enam-vähem need kõik naistegelased kuidagi mahuvad sinna vahele või suhestuvad nende naistüüpidega. Ja selles mõttes võiks ka muidugi küsida, et, et kui see tegevustik, see lugu on mehe lugu ja naiste lugudest me ei saa väga palju teda mõne naise loost, me saame kadri parvit, näiteks kirjeldatakse küllalt pikalt tema minevikku, kuidas ta nüüd oma lapsed sai erinevate meestega. Aga kui me hakkame mõtlema sellele, et kas see unistamine seal romaanis, mis on nii keskne ja mis on ka Nipernaadi kui peategelase jaoks keskne, kas see võiks ka olla kuidagi soolisustatud, kas unistamine on äkki mehelik tegevus kas ta on ja kuidas ta on ja miks ta on, millised on naiste unistused, kas naised üldse unistavad seal, millest nad unistavad? Kas need on maalähedased, unistused, realistlikud unistused, välja arvatud muidugi Maret vao, kes on peaaegu võrdväärne partner Toomas Nipernaadi-le ja kas siis meeste unistused, ehk siis Nipernaadi unistused on seevastu väga suurejoonelised ja fantaasiarohked, et kas see selline vaatenurk samuti ei polariseeri neid soolisi rolle, sa oled naised, kui kui looduslähedased või, või emalikud ja passiivsemad ja mees kui see aktiivne isegi unistamine on nagu meeste privileeg. Selline fantaasiarohke unistamine, mitte selline, et oleks mul nüüd need lehmad nagu seal mõned talutüdrukud unistavad, vaid just selline unistus, mis nii-öelda viib inimese teise reaalsusesse. Me võime seda küsida, aga ma ei saagi siin selles mõttes anda ühest vastust. Sellepärast et. Mulle tundub, et tegelikult oleks väga huvitav võtta tõesti 100 naislugejad ja püüda tegelikult teada saada, kuivõrd selline aspekt töötab, sest me teame, et kui inimesed, nii mehed, kui naised loevad raamatuid, siis nad samastavad ennast tegelastega ka siis, kui tegelased on suht kaugel, nendest on võimalik samastada ennast, kuningapojatütrega, kellega iganes, et selles mõttes see ei ole väga üks ühele protsess, et kui ma nüüd olen naine, siis ma teksti ainult niiviisi loen, eks ole, et ma ei saa ennast panna, Nipernaadi kohale saab küll. Aga samas ma olen lugenud mingisuguseid lääne uurimusi, kus on nagu siiski eristatud seda, et millegipärast kipub olema nii, et mehed loevad rohkem meeste kirjutatud raamatuid ja seal ei ole küsimus tasemes, et kas klassikat või mingeid selliseid ajavit raamatuid, aga naised loevad võrdsel määral nii meesautorite kui naisautorite teosed. Ma ei tea, kas siin on ka mingisugune seos sellise tegelasega samastuda, võib-olla naisel kõrgem, näiteks mõelda ennast meestegelase kohale, ma ei kujuta ette, kui näiteks mingi noor 20 aastane tüdruk seda Nipernaadit loeb, kas ta võib öelda, et jah, sa oled seal mina, mis siis, et ta on mees, aga ma võiks samamoodi. Vot need on sellised küsimused, mis nõuavad minu meelest empiirilist uurimust ja millele ma nagu ei oska vastuseid anda, aga mis mind ennast nagu vägagi huvitaksid. Ja sellega ma lõpetaks. Küsimustega keegi oskavadki küsimusele vastata või tahab ise küsida, midagi kommenteerida? Minu jaoks selline kuidagi oluline oli seal see, et ta jättis selle oma kandle nagu Maretile, et tegelikult ta käis selle kandlega igal pool ringi, mängis seda, et see oli nagu üks Osadama nendest fantaseerimised ja muinasjuttudest ja siis ta nagu andis selle kuidagi edasi. Ta andis Maretile selle nagu mingi teatepulga tähti, sest selle oma kandle, mis, mis on ka selline müütiline kui palju nagu rõhutavad seda sellist tsüklilisust, et järgmisel kevadel hakkab kõik jälle uuesti, siis minule näiteks ma olen seda raamatutest keskkoolis, ma arvan, et ma lugesin, pidin seda lugema vist esimest korda. Et siis minule on alati tundunud see just väga lõplik raamat, et sellega saabki nagu kõik läbi. Et noh, võib-olla tšillima ju ka, aga et nagu raamatu lükka mulle üldse ei tundu, et, et jää sellist helget nagu lootust kõlama, et, et jää nagu sellist tunnet, et oh jumala kindlasti nagu nagu et kui kirjutaks teine osa, siis teises osas ta läheks jälle kuskile uuesti nagu rändama. Ses mõttes Selle finaalne tunne, et nagu fantaseerida temas nagu tapeti ära või, või, või nagu suri ära ja siis selles mõttes võib-olla tõesti see kannel oli teatepulk. Mart Laar oli selline uus ja värske, fantaseerin. Noh, selle filmi raamatu võrdluseks ma nüüd raamatut püüdsin uuesti lugeda, kui mul on endal kasefilmi pilt kogu aeg silme ees, tegelikult häirib, sest see Nipernaadi samastub kohe Tõnu kargiga ja ma nagu püüdsin mõelda sellest aspektist, et see filmi puhul isegi mulle tundus see tegelane kuidagi sümpaatsem võrreldes raamatuga, kuna raamatus kirjeldatakse põhjalik pikemalt need tema igasuguseid üritusi. Aga filmis on tehtud selektsioon, kõiki asju seal ei ole, eks ole. Ja kui ma siis nüüd filmi ma olen ka suht hiljuti näinud, siis kujutasin seda ette, siis ma siis ma kohe mõtlesin ka, et võib-olla tõesti filmi puhul see Nipernaadi on selline noh, võib-olla ongi positiivsem kuivad, võib-olla ei tekikski mingit mõtet, oi kuidas ta naistega käitub, eks oleva kui sa raamatut loed seal nagu pikalt ja põhjalikult on juttu sellest kõigest, et võib tekkida nagu tõesti teine suhe selle selle tekstiga. Sest et noh, film on ju tehtud nõukogude ajal ja mina nägin seda nõukogude ajal ja see kontekst oli hoopis teine kui praegu. Ja kui teie räägite, et see lõpp on nagu kuidagi finaalne või surm, siis on nii naljakas, sest sel ajal mulle just tundus vastupidi, see oli väga helge Vi. Just nimelt vot selles ajastus, eks ole, kus ajastu ise oli. Te teate, mis värk oli, et selles kontekstis see film minu mälu sellest kogemusest on jäänud küll väga helge, nüüd Nad on kogu aeg tuleb seesama helge tunne ja seepärast on ka natuke võõrastav, et noh, kui on noorem generatsioon, kes on näinud seda filmi, eks, ja teises kontekstis juba. Et siis filmi tõlgendus on ka juba muutunud, eks ole, et film on juba, eks ole, raamatu mingi tõlgenduse interpretatsioon, aga isegi selle selle eri ajastu, eks ole, kaheksakümnendatel, ja praegu on juba teistmoodi see arusaam filmistki, isegi. Filmi puhul ma arvan, et, et see kaasatundmine, et Nipernaadi sümpaatsem on, et lisaks sellele visuaalsele poolele operaatorid ei ole kindlasti see ka, et tegelikult see film liigub sellise hääbumise suunas, et algab väga värvikalt, ütleb, ilmub kuskilt valges ülikonnas ja ja siis see kogu aeg kogu aeg, need värvid nagu lähevad tumedamaks kuni selle lõpuni, et et lihtsalt ei saa teistmoodi, kui hakkad kaasa tundma. Et raamatus ma ei tea, võibolla võibolla kuna see algus on ka mingil määral senini alles, sihuke ärka, vett. Kõik ei ole veel alanud. Et see, see on nagu selline ühtlasem see algus ja lõpp, aga filmi puhul see on nagu väga suur vahe selle alguse, kas ta tuleb valges ülikonnas, selline suvi on juba, et raamatus tegelikult veel lumi maas, seal algusest, võib-olla mingis mõttes film töötab ka niimoodi, et peab kaasa lööma. Näed, nüüd nüüd juhtus nii, et suvest sai talve. Kas keegi publiku hulgast võib-olla tahaks kommenteerida, ei lisandusi öelda. Väga huvitav, Jutena ma mõtlesin, et võib natukene lisada, et kui hakata niisugust psühholoogilist kontuuri joonistama, et kes Nipernaadi on päris selge tüüp tuleb ilmsiks, et põhiolemuselt võiks öelda, et Nipernaadi ju hüsteerik siis selles mõttes, et traditsiooniliselt väga naiselik. Kuigi mehed on veel suuremad resteeringut kui naised. Aga hüsteeria mudel on siin kahtlemata nagu, nagu baasiks rändab ringi, otsib aina uut, eks ole, rahutu. Ja investeeringuid iseloomustab nartsiss siis eneseimetlus. Kindlasti elu illusioonides. Noh, mis on Nipernaadi firmamärk, eks ole aina uusi asju välja mõelda, et reaalsusega mitte kohtuda. Tehismaailmas elamine, fantaseerimine, tüüpiline hüsteeriline mudel, investeeringud väga tihti lõpetavad või on siis hüsteeria selle põhjuseks, et nad Fregiidsed, regressioon viib, ütleme siis niisuguse seksuaalsele tasandile. Nipernaadi on kahtlemata selles mõttes rigiidne või aalseksuaalne ta küll näiliselt eks ole, võrgutab neid tüdrukuid, aga ta kunagi ei lasku suhtesse. Ja selles mõttes ta ei ole erootiline tegelane, tüüpiline hüsteerikas. Võetakse partnereid kui silu ette. Tegelikult elatakse nagu oma oma suur mina asja. Nii ja, ja siis seetõttu on Nipernaadi ka tähendab, skisofreenik ei tea oma Isesust, mõtleb välja omal igasuguseid ameteid, ise ka usub seda. Noh, tüüpiline, eks ole, me saame aru, lõhenenud pihustunud jah, ja mis skisotreeningutele tüüpiline, et neil ei ole empaatiavõimet üldse teiste vastu ja Nipernaadi kindlasti see iseloomustab ta räägib nendega kui tühjade kohtadega, ega ta siin tuli ka jutuks ka, et kõik on ainult siis sellest Nipernaadi vaatepunktist ja nii edasi, et ega teisi ole talle selles mõttes olemas, seal ei ole ka vahet, kas on see mees või naine ta mõlematele võrdselt siis räägib räägib neid oma pikkasid lugusid, jah, nagu inglise keeles öeldakse. Ja mis veel siin elab siis ainult oma suur mina maailmas see kannel kahtlemata on siis šamaani atribuute šamaan. Loomulikult on ta šamaan niisugune Lemingaisi tüüpi. Ja pidevalt langeb Lovest, eks ole, läheb teistesse maailmadesse ja sees. Kokkuvõttes joonistub välja niisugune perfektne loominguinimene, perfektne looja ja leiutaja, võimalike maailmade looja ja neisse siseneja. Ja siis kui nüüd romaanist välja astuda ja mõtelda niisuguse Nipernaadi liku looja inimese peale eesti kirjanduses, siis 100 protsenti Nipernaadi sellel hüsteerilise kultuuri mõttes on kahtlemata Artur Alliksaar ja kui vähegi selle peale mõtlema, et me näeme, et see kattumus on täielik Sellel novelli nime ja ma ei mäleta peategelast kellel oli hästi palju lapsi, kõikide kolju, kaiste. Nonii, mäletate, seal oli kohutavalt palju lapsi, see lugu iseenesest oli fantastiline, see oli uskumatu, see oli tegelikult teostatud fantaasia. Ja Nipernaadi oli selles rollis absoluutses statisti rollis. Ta mängis pastorit, eks ole, et elu ei jätnud selles kohas talle mitte mingisugust võimalust veel midagi juurde lisada, sest see naine ületas absoluutselt kõiksugused fantaasiad. Et see oli üks hästi hea välja, on nagu anditees ja elu mängis tegelikult fantaasiat välja. Nipernaadi tegelikult ise neid elus realiseerida ei suutnud. Et tegelikult Kadri parvitan kriitikas ka tihti nähtud sellise müütilise ürgemana et, et me ise ka mõtlesime sinust varem, et mingis mõttes ta samamoodi magates mingit poisse viskas need ära, võttis jälle uue, sai uue lapse, saatis lapsed ka isade juurde, et ta oli nagu mingis mõttes käsuke Nipernaadi tegelane just elas selles reaalsuses. Et selles Nipernaadi reaalsuses Kuigi seda Kadri pargid võib vaadelda täitsa grotesksed kuju, nagu ma seda just nüüd paar päeva tagasi lugesin, siis kuidagi mingi alatoon tekib, et seda peab ikkagi vaatama selles võtmes, et see ei ole päris nii, et oh tugev, jõuline naine, kes elab unistusi, vaid see on ka teatavad seesama selline groteski kaudu antud, teatas üle võimendatud ja selle kaudu ka teatav kriitika või teatavad mingid hoiakud või asjad, et et teda ei saa päris nii üks-üheselt nagu võtta mingi mingi üdini positiivse naism tegelasena kindlasti mitte. Aitäh esinejatele aitäh kuulajatele. August Gailiti romaanis Toomas Nipernaadi kõnelesid siis Eve Annuk, Jaak Tomberg, Triinu Ojala ning Kairi Korts. Ja nüüd, kus teed ei ole varsti enam nii hallid. Lõpmata otsata on need siiski. Soovime kõikidele kuulajatele siis head rändamist. Kordasime viiendat saadet kirjandussarjast, teksti luuk, järgmine tekstiluup on eetris nädala pärast, kolmandal augustil. Siis on teemaks Tammsaare Kõrboja peremees.