Kordame kuuendat saadet kirjandussarjast tekstiluup. Tere tulemast siis kõikidele Gretoloogia seminari kuulama. Ja krüptoloogia seminarides oleme ikka rääkinud teostest. Mida kõik teavad ja on ehk lugenudki raamatutest, mis on keeranud end eesti kirjanduslukku ja millest iga korralik eestlane, mida iganes siis ka ei peaks, see tähendama on kuulnud. Tänases krüptioloogias oleme jõudnud autorini, kes paljude silmis on suure tähega klassiku kehastus. Anton Hansen Tammsaare loomulikult ja sedapuhku tema esikromaanist, Kõrboja peremees. Seega katku talu perepojast, Villust, Kõrboja annast väärilise peremehe otsingutest, Eeviste tema pojast, kivide lõhkamisest, jaanipäeva pidustustest töötamises, tantsimisest, unistamisest ja surmast. Tavapärase sissejuhatuse teevad Kairi Korts ning Triinu ajaloo ja teised kõnelejad on seekord Indrek Männiste ja Mirjam Hinrikus. Et kõigepealt luua Kõrboja peremehele pisut konteksti, tuleks veidi märkida, millisele loomingulisele taustale teos Tammsaare loomingus paigutub. Tammsaare alustas oma loomingut, et küla realistina ja varasema loomingu päriaadi paremikku küündis jutt vanad ja noored 1903. aastal millest ta samuti tegeles juba peremehe õiguste küsimustega. Teisel loominguperioodil avaldas Tammsaare Impressenistlikud üliõpilasnovellid pikad sammud, noored hinged ja üle piiri. Tegemist on siis võrreldes eelnevate tekstidega uue miljöö ja probleemistikuga. Neis puudub ühiskondlik taust. Tegelased on kontuursemad. Nominendiks on intellektuaalsete arutluste, hingeseisundite ja meeleolude variatsioonid, millega kaasnevad mänglevad paradoksid. Huviobjektiks saavad neis novellides Tammsaarel mehe ja naise suhted. Ja seal toimub siis omalaadne, üha arenev võitlus tolleaegsete moraali konventsioonidega. Hilisemates üliõpilasnovellides, nagu varjundid ja kärbes, on moraaliproblemaatika taandunud ja vabameelsus on oma loomuliku koha saab töötanud. 1900 kahekümnendail aastail jõudis kirjanik loomingu kõrgperioodi ja uut kvaliteeti näitab psühholoogiline draama Juudit, mis ilmus 1921. aastal. Juuditist nähtub, et Tammsaare tegelased on läinud keerukamaks. Nende motiveeringuid on raskem mõista ja hinnanguid anda. Veelgi keerulisem. Kõrboja peremehe idee olevat Tammsaarel sündinud ja kui paar aastat enne esimest maailmasõda ja nii kirjutab sellest oma Tammsaare monograafias 1900 kolmekümnendatel Karl Mihkla. Selle teose loomise idee tekkis kirjanikul 1911. aastal koitjärvel. Kord viibis Tammsaare kõrgel mäekünkal paukjärve ääres, mille kaldal praegu asetsevad kristliku noorte meeste ühingu suvimajakesed. Sealt avanes talle vaade ühelt poolt järsku üles kerkivale ilusale männimetsale, mis kärgatas romantilise meeleolu ja teiselt poolt laiale lagedale lavale, mis jättis realistliku mulje. See romantilise realistlik elevus sai romaanile taustaks. Tegelikult kirjutamiseni jõudis Tammsaare alles 1900 kahekümnendatel aastatel. 1922. aasta suvekuudel viis Tammsaare oma perega Kehra lähistel suvemajas ning varahommikuti valmiski siis kõneks olev teos. Ja seda umbes kolme nädalaga. Et asjaolu, mis siis näitab, et Tammsaare on väga intensiivselt ja lausa palavikuliselt töötav kirjanik ja valminud romaan erines algsest ideest just lõpu poolest et nimelt oli Tammsaarel algselt kavatses hoopis kirjutada lugu nii, et naispeategelane sooritab enesetapu, mitte siis meespeategelane. Kõrboja peremehe looduse kirjeldustes on siis nähtud peegeldusi koitjärvemaastikust ja samuti on oluliseks peetud siis koitjärve, tollaste elanike elulaadi ning kombeid. Alates romaani ilmumisest on eri põlvkondade ja eri esteetiliste teoreetiliste tõekspidamistega kriitikud Kõrboja peremehe tõlgendamisega ikka ja jälle tegelenud. Romaani käsitlevast sekundaarkirjandusest nähtub üldsuunana kriitilise mõtte pidev liikumine teose sisuliste ja kunstiliste väärtuste sügavama mõistmise poole mida mõni ird suundnäiteks stalinismiaja kriitika ei ole nimetamisväärselt suutnud pidurdada. Arvamuste lahknevusi interpreteerimisel on olnud mitmeid eriti tegelaste käitumisajendite mõistmisel. Otse diametraalselt lahknesid arvamused romaani ilmumisjärgses kriitikas novaatorliku ja ajajärgu proosakirjanduse üldisest taustast erineva teosena. Muidugi seadis romaan kriitilise mõtte raske ülesandeid. Meetodi puhtuse nõudest lähtuv kriitika pidas realismi ja romantilise lüürilise algne põimumist teose nõrkuseks. Nii väideti isegi, et Tammsaare katseromaaniga esineda on ebaõnnestunud ja romantismi realismi ühendamise taotlust peeti Tammsaare alaliseks paheks ja õnnetuseks, nagu on näiteks kirjutanud Kivikas. Vastupidine suund tunnistas Kõrboja peremehe aga aasta parimaks proosateoseks. Seda siis kirjutas Tuglas ja Eesti esimeseks euroopalikuks romaaniks Marta Sillaots väitis seda ja samuti tõsteti esile uute joonte teket Tammsaare stiilise kujutamislaadis. Ta ajalise distantsi tekkimine võimaldas teost paremini mõista ning edaspidistest monograafilistes käsitlustes ja kirjandusloolises vaatlustes tunnustati üksmeelselt romaani kunstilisi väärtusi. Kuigi tegelaste käitumisaiandite analüüsimisel esitati kas teisejärgulisi või vähe veenvaid põhjendusi. Nii toonitab kampmaa näiteks, et villu kukkumise põhjustajaks on kohuse ja süütunne. Tugevasti rõhutatakse alateadvuse ja instinktide osa teose dramaatilises sõlmituses. Juba ilmumisjärgne kriitika võrdles Kõrboja peremeest nud homseni teostega näiteks Kivikas süüdistes, Tammsaaret, paani, süžee, motiivide ja kujutamislaadi matkimisest. August Annist on analüüsinud Tammsaare ja homseni kujutamislaadi ja tegelaste erinevust sarnasust ning on jõudnud lõppjäreldusele, et homsoniga on sarnane eelkõige alateadliku elu kujutamine. Ent Tammsaare on tunduvalt elulähedasem. Ka Läti, Soome ja Saksa kriitikast tõmmati paralleele just homseni loominguga. Hiljem on ka Kõrboja peremeest mitmel korral lavastatud ja lisaks valmis siis 1980. aastal Leida Laiuse samanimeline film mida on peetud siis üheks parimaks klassika ekraniseeringuks Eestis. Kõrboja peremeest võiks lugeda kui armastusromaani. Seal on ju olemas kaks inimest, kes on, kui teineteisele loodud on nendevaheline suur armastus. On selge nägemus, et kooselust abielust saaks mõlemale eneseteostuse alus ja õnne saabumist ei näigi takistavat palju, muudkui üks õnnetu juhus, üks valel ajal lõhkenud kivi. Villu ja Anna on ju näiliselt vastandlikud karakterid. Villu on tormakas, äge, anna tasakaalukas ja sõnavaene, villu, püsimatu ja muutlik, anna vastupidav ja tahtejõuline. Ent nagu villu rahutus, nii peidab tegelikult ju ka anna kinnisus intensiivset sügavat tundeelu. Ja mõlemale on omane nii-öelda sisemine kirglikkus, mis ajendab neid otsima elu suurt eesmärki, millele pühenduda kogu oma hingejõuga. Nii villast kui annas vabastab armastus loova energiavarud. Anna näeb armastuses inimliku õnne ideaali igatsedes selle kaudu püsivat jäädavad kasvõi osa igavikust. Varasem kriitika. Kas Villu katastroofi peapõhjuseks siis kohusetunnet, mis ei lubada levitaja last, jätta saatuse hoolde, aga ka uhkuse ja armastuse konflikti. Niisugune põhjendus vaatab mööda tõigast, et Villu vabasurma minek jättis Evie lapse nagunii ilma temapoolsest hooldusest. Hilisemad analüüsijaid jätavad kohusetunde tahaplaanile ning hindavad villu suhteid raviga nii või teisiti vähesiduvaiks kuigi Villuaneeri pärast kakelnud ja ka inimese tapnud. Kurioosse näitena nõukogude aegne kriitika nägi 1900 viiekümnendail aastail Villu hukkumise põhjusi et väiketalupojamajapidamise piiratud võimalustes, et edaspidi on siiski tegeletud individuaalsemaid laadi probleemiasetusega nagu antiik draamades hävitab inimene ise oma õnne sel hetkel, kui selle saavutamine oleks võimalik. Nii juhtub ka katku Villuga minevikku. Vead osutuvad nii suurteks, et villu uhkeks bakter ei luba tal vastu võtta seda, mida ta tegelikult kõige rohkem ihaldaks. Pähkli pühale annaga vesteldes on Villu jõudnud oma elu kulminatsioonipunkti ning ilmselt just sel hetkel otsustab surma kasuks. Villu lause. Siis ei taha sant mitte. On romaani psühholoogiline ja dramaatiline sõlmpunkt. Et selles sisaldub nii Villu surmaotsus kui Anna edasise elutee, üksindus. See on väga julge ja enesekindla karakteri otsus, mida ongi äärmiselt raske hinnata tavaliste moraalikriteeriumide järgi. Üldse on romaanis kõigi peategelaste kujutamismeetodit siis üks ühine joon. Kriitilises situatsioonis olevate tegelaste mõtteid ei refereerita ega käitumisajendeid ei avata otseselt. Otsustavad traagilised sündmused ei refekteerunisis tegelaste mõtetes, vaid eelkõige nende käitumises. Nii ei tea meie lugejatena mitte midagi villu surmaeelsetest mõtetest. Lugeja eest jäävad varju Eevi kahtlused ja hingepiin. Pärast Villu surma ja annagi sammub mööda teed, aga otseselt jääb avamata temagi hingepiin. Nii nagu nagu peal kiiresti võib aimata, on romaani üheks põhiliseks probleemiks peremehe väärilise, õiglase, tööka eeskujuliku peremehe leidmine. Peremehe otsimises on nähtud seda aspekti, mis paljulubavalt võimaldab romaani käsitleda kui Eesti eluolu võrdpilti. Tsiteerinud tegelased annavad omapoolse osa romaani kesksele sotsiaalsele teemale. Peremehe probleemistikule, mis avardab romaani ühiskondlikku kandvust. Peremeheta Kõrboja omandad teoses peaaegu sümboli tähenduse, samal ajal kui esitatud taluniku kujud jäävad kaugele ideaalsest peremehest, keda vajab Kõrboja? Et nii katku Jüril kui ka Kõrbaja Reinul ei ole õnnestunud täide viia oma nägemusi pooleli jäänud või siis ka alustamata töö ootab endiselt tegijat. Igatsus, et tuleks noor ja tugev mees, jääbki painama. Ega muusikakõrbojal ega katkul pea räägitegi ikka sellest, et kellest saab järgmine peremees selles argises talu maailmas muuks jutuks aega ei jätkugi. Kuigi Anna näeb katku Villus seda ideaalset peremees, keda vajab kõrvaja siis talupoja, terve mõistuse vaatenurgast ei ole Villustki asja. Siis käitub ta ju väga ebaperemehelikult. Et sellest, et villu on vangis istunud, joob ja laaberdab, ei hakka rääkimagi. Lisaks ei oska ta tõesti korralikult tööd teha, et alustab suure hooga, jätab pooleli ja kõige rohkem jõudu kulutab hoopis lootusetule Kivimäe kividest puhastamisele. Ja kuigi anna tulekuga Kõrbajale hakkavad asjad paremuse poole liikuma. Muutust, Kõrbaja õhustikus tunnevad ka sulased ning talutüdrukud, siis ikka on kõik valesti, sest peremees on ju puudu. Kõrboja peremees on nähtud esimest sammu sellesse maailma, mida kätkeb endas tõde ja õigus. Kõrboja peremehe kivimeid pääs heiastub juba siis tõe ja õiguse vargamägi. Mõlemal juhul kirjeldatakse neid nii, et tekib tunne, et neil paikadel on, on omad tahtmised ja omad nõudmised. Oma eripärane nägu ning lugu. Tekib tunne, et inimtegelastega ühte ritta astuvad ka Kivimägi ning Vargamägi. Epp Annus on öelnud, et kõik see, milles Tammsaare hiljem suure tähega jumala ja filosoofiliste otsingute kaudu kõneleb kõik see sisaldub juba Villus ja ta võitluses kivimäega jätkab Villulon Kivimäe väga eriline suhe. Villu on üksiku kivise ja mullase Kivimäega hingesuguluses. Võitlus Kivimäega võib-olla lootusetu, aga see on siiski ainuke, mis võimaldab villu luua midagi uut, muuta katkud vormide maailma oma käe järele. Tammsaare järgmised romaanid kõnelenudki sellesama võitluse jätkamisest kõnelevad sellest samast inimese püüdlusest ülima poole ning unistuste ja tegelikkuse paratamatust lahkuminekust, püüdluste igipõlises, keskmisest ning päralejõudmise võimetusest. Kõrboja peremees tähistab uue etapi algust Tammsaare proosastiili arengust. Romaani realistlikku kujutamislaadi rikastab omapärane poeetilises impressionismi-ile omane meeleolude rikkus tundevarjundite sügavus ja viimistletud valuliselt nukker lüürika, mis põimub argielu karmus ja traagiliste sündmuste dramatismiga. Teose kunstilises struktuuris kujunevad olulisteks detailikäsitlus ja alltekst, mis mõtestavad näiliselt lihtsat sündmustikku. Väga köitev on teoses kujundite värskus, motiivide valik ja nende seostamine ideede ja karakteritega. Näiteks jälgede motiiv, millest kujuneb poeetiline mõtisklus suhetest minevikuga ja sellel on oluline osa tegelaste saatuse kujundamisel. Kujundit kütuse omandab ka tee, mis viib kõrbojalt teistesse metsaküla taludesse ühendades Metsanurka viljaka sisema ja linnaga. Ja mis toob siis koju võõrsil viibija lapsepõlves lõpuni käimata tee, mida Villu kutsub jaanilaupäeval jätkama ja mida ju tegelikult kunagi lõpuni ei käida on Anna ja Villu nukra armastuse sümbol, motiiviks nagu ka jaaniöine paadisõit. Oma õnne tuli händadega, mis kustuvad vastu tühjust, jõudmata eesmärgile. Kompositsioonis rakendab Tammsaare antiteesi ja sümmeetred. Villu lõpetab elu samas paigas, kus lootis seda uuesti alustada. Anna tunnetab oma lootuste kustumist sama pinge juures, kus sai teadlikuks oma armastusest. Kompositsioon tervikuna on koondatud katku Villu elusaatuse jälgimisele milles suhted annaga omandavad traagilise tähenduse. Tammsaare vaatleb tunde mängud leidnud. Anna jäljed. Villu esmalt kuuleb temast. Näed teda kaugelt taotleb ja väldib kontakti, sest usub, et rahvas on temast Annale kindlasti halba rääkinud. Armu Vannasse jaaniõhtul leegitseva jaanitule valgusel ja loobub temast pähklipühal. Õnnetuse eelaimdus on aga pidevalt õhus. Lõpplahendust valmistavad ette Villu ema hirm, Eevi mõttet, Kõrboja vedru vankrist, kui, kui puusärgist ja, ja nii edasi, nii edasi. Sõnastus stiili, rahulik voogavus ja lüüriline ilu. Korduste rütmiline küllus, mis vaheldub rahvakeelsete kõne väljenditega, annab teosele selle luulelise võlu ja pärase koloriidi. Ja järeldusi pole Tammsaare tõepoolest vist kuskil mujal nii pillavalt rakendanud korduste abil avata tegelaste psüühilisi protsesse ja annab siis tegevusele seega sügavust ja mõtteparallelismi arendatud kordused meenutavad regivärsi lammast, parallelismi ja kordused kulmineeruvad siis teose lõpus ühe paari lõiguga, mille me siin meie ettekande lõpetuseks ette loeksin. Nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks katku õuest ja kui Villu ema vaatas talle õueväravast järele läks ja astus nagu vana inimene. Aga Kõrboja perenaine ajas vaevalt 30 ligi ja tema pisut mehelikes liikmeis oli veel jõudu küll. Ilu ja armsast polnud tal kunagi tarbeks olnud, jõust oli ikka jätkunud. Aga täna näis katku villu emale, et Kõrboja preili on ka ilus ja armas. Mis võis Villu ema sinna parata, et alles täna märkas, kui ilus ja armas, võib-olla Kõrbaja preili nuttes villu pärast ja minnes metsa poole, nagu oleks ta juba kolmekümneselt vana inimene. Kõrbaja preili oli minnes nii ilus ja armas, et villu Emaine nuttis ja nuttis teda vaadates nuttis veel siis, kui enam kedagi polnud näha. Aga Kõrboja perenaine ise läks nõnda, nagu poleks ta kellegi meelest ilus ja armas nagu poleks ta seda kogu eluaeg kunagi olnud. Ja nagu peaksite suremagi, ilma et ta oleks kellegi meelest ilus ja armas. Nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks katku õuest. Ta läks nõnda, nagu poleks ka tema enda meelest miski enam ilus ja armas. Ja nagu peaksite tõepoolest suremagi, ilma et miski oleks veel tema meelest ilus ja armas. Minu ettekande teemaks on Kõrboja peremehe suhted modernismiga õieti Kõrboja, naistegelase Anna ja modernismi suhted. Kõigepealt mõni sõna modernismi mõistes. Ma ei pea vajalikuks eristada modernsust või moderniseerumist kui ühiskondlikku nähtust modernismist kui kultuuris toimuvate murrangute tähisest. Need kaks mõistet on väga tihedalt omavahel seotud, see tähendab kõike Euroopa kultuuris alates 19. sajandi keskpaigast intensiivsemalt esile tulevad uued ideoloogiad ja kirjanduslikud voolud on seotud otseselt sellega, mis, mis ühiskonnas toimumas. Nagu on üldiselt teada, saab modernism laiema kandepinna just 19. 20. sajandivahetusel ja Tammsaare loominguga seoses on minu meelest oluline teadvustada et see kasvas välja just üle-eelmise sajandivahetuse Euroopa kultuurikontekstist. Ajast, mil ühiskond väga kiiresti moderniseerus, see tähendab Burbaniseerus sekuleriseerus, kus kapitalismi ja demokraatia tulete kaasa Commodifitseerumise, toimus teaduslik-tehniline revolutsioon, naised ja homoseksuaalid hakkasid emantsipeerunud ja nii edasi. Tänu neile ja paljudele teistele muutustele teiseneb ka inimeste mõtlemine, käitumine, väärtushoiakud ja koos sellega ilusti Tammsaare keskendubki oma loomingus sellele, kuidas toimub agraarühiskonna üleminek moodsaks ühiskonnaks, täpsemalt kuidas talupojad ja esimese põlve linlaste tuua ja nõuetega kohanevad. Teisalt Tammsaare ja kunagi ainult eesti konteksti keskseks Eesti moderniseerimine on alati asetatud laiemasse, plaanib sajandivahetuse Euroopas toimuvate teisenemata arusaamade ja hoiakute ning nende tõlgenduste taustale. Tammsaare loomingus on sageli küsimus sellest, kas ja kuivõrd inimene üleüldse muutustega kaasa suudab minna ja seetõttu on väga olulised mõisted tema loomingus, linnastumine ja sellega seoses naiste emantsipatsiooni. Tammsaare on suur opositsioonide armastaja, kuid kõige rohkem domineerib tema loomingus maa- ja linna Klootseja kultuuri vastuolu. Tammsaare terminites, siis matsi ja vurle konflikt, mille ta markeerib juba üliõpilasnovellides, kuid konflikti sügavama lahti kirjutuseni jõuab Tammsaare hiljem Tammsaare teostes okste matsi ja vurle vaheline piir mitte tegelaste vahelt, vaid tegelaste seest ja selles mõttes ei ole mõistlik küsida niivõrd, kes Tammsaare tegelastest on maitse, kes vurle, vaid pigem, kuivõrd vurlastunud üks või teine tema tegelane on. Siinkohal tuleks lisada, et petamsale tekstide jutustaja, kes esindab enamasti Tammsaare enda vaateid et selle jutustaja sümpaatia jääb tihtipeale nende tegelaste poolele, kes ei ole suutelised liiga palju vurlestuma, see tähendab, kes ei suuda moderniseerumisega kohaneda. Ja selle väärtushoiaku kaudu saab Tammsaarest mitte niivõrd moderniseerumis jaataja kui just selle kriitik. Tammsaare on ehk Eesti 20. sajandi alguseks suurimaid modernismi kriitikuid ja samas ka modernismi kogemuse üks sügavamaid sõnastajaid eesti kirjanduses. Tammsaare kui modernismi kriitiku positsioon tuleb tema loomingus esile, ma arvan, eelkõige dekadentsi diskursuse mõjul mis 19. 20. sajandivahetuse Euroopa kultuuris kujutas endast ühte mõjuvõimsamat hoiakute kompleksi seostades allakäigust, häkkimise, sellest kirjutamise, selle praktiseerimise ja selle tajumisega väga paljudes kultuuri ja ühiskonna valdkondades. Viimasel ajal ongi hakatud üha rohkem rääkima sellest, et diskursus täitis üle-eelmisel sajandivahetusel eelkõige moderniseerimise kritiseerimise funktsiooni. Tammsaare looming haakub modernismi ja dekadentsi ka alates 1908.-st aastast. Umbes samal ajal, kui nooreestlased, kelle hulka Tammsaare ka otsapidi kuulub, jõuavad oma küpsusperioodi künnisele. Tammsaare ei saavuta 1909.-ks aastaks, kui ilmub Noor-Eesti kolmas album, küll veel sellist tihedat seost modernismi ka kui näiteks j randvere Johannes Aaviku Rutt. Kuid Läti on nii rutt kui Tammsaare üliõpilasnovellid sarnastest taotlustest ja ideoloogiatest ning mis peamine dekadentsi diskursusest väga tugevalt mõjutatud. Nii rutt samale ja Noor-Eesti kolmandas albumis ilmunud Friedebert Tuglase novell vilkuv tuli, kui selleks ajaks Tammsaarelt ilmuda jõudnud. Pikad sammud ja noored hinged on eesti kirjandusliku dekadentsi näited. See tähendab tekstid, mis on ühelt poolt modernismi kogemuse defineerimise väljenduseks ja mis samal ajal on modernismi ideoloogia kritiseerimise teenistuses seostades eelkõige just progressi ja positiivismi usu ning demokratiseerimise kriitikaga. Seega 20. sajandi esimese kümnendi lõpus on eesti kirjandusest see aeg, kui hakatakse suhestuma Euroopa vara modernse kultuuriga ja ilmuvad esimesed eesti kirjandusliku dekadentsi. Näited. Dekadentsi kirjandus on üleminekuajakirjandus, selle üheks põhitüübiks ja üleminekuperioodi sümboliks on dekadent, jõuetu, haiglane, enesekeskne, ennastimetlev, skeptiline, irooniline kuju, kes oligi üheks modernismi kritiseerimise vahendiks. Olenevalt klassikuuluvusest ja haridustasemest jagunes dekadent omakorda kassis refleksiivseks nartsiss sihklikuks Essteedi ja võitlaneeri tüübiks või teemanlikuks dekadendiks, kelle kirge, raevukad, tungid püüdsid väsimust ja melanhooliat matta teemanlikesse tegudesse. Viimast tüüpi esindab minu meelest ka katku villu. Aga Kõrboja Rein Reinu kuju on inspireeritud sellest üleminekuaja sümbolkujust. Ei Villuega Rein ole enam tüüpilised talupojad, nad ei ole enam väga tugevalt seotud traditsioonilisele ühiskonnale iseloomulike töödega ega nende tööde kaudu maaga ja see viitab mingitele laiematele muutustele. Eesti külaühiskonnas. Reinu unistaja loomus on otseselt võõrandumise märgiks ja mõlemat, nii Villut kui Reinu iseloomustavad tahtenõrkus ja mingi varakult vanaks saanud hoiak. Tüüpilised dekadentsi omadused. Minust ei saanud tegijat, nüüd ammugi ei saa, ütleb Trei Hannale. Ja näiteks pillu leiab. Olin ikka alles poisike, olin noor, mõtlesin ei tea, kuhu minna või mis teha, aga siis tuli sõda ja nüüd olengi vana. Või teisal vangis. Kord, kui kruustange kinni keerasin, tundsin äkki, et noorus on mööda ja nüüd ei saa enam sellest tundmisest lahti. Esimeses Villu näitas, seostub pillu varakult vanaks saamine ka esimese maailmasõjakogemusega, kuid lõppude lõpuks oli ka esimene maailmasõda moderniseerumis tulemus ja selle teata traagiline kulminatsioon. Igatahes kannab dekadentsi kirjanduses elu, jõuetuse, pessimismi, iroonilisu, Se ja elust võõrandumise jooni. Just noorsugupõlv ja nii ka Tammsaare loomingus. Ma ei arvagi. Kõrboja peremees sobiks veel ühe Eesti dekadentsi kirjandusse näitena Tammsaare üliõpilasnovellide ning kärbse ja varjundite kõrvale. Nimetatud viie novelli puhul ei suuda Tammsaare veel väga palju Eesti ja Euroopa modernismi kogemust sünteesida neis novellide seal rõhk veel selgelt Euroopa modernismi kogemuse eesti kirjandusse toomises. Ja seetõttu ma ei kumanud teinekord natuke liiga konstrueeritutena. Ja selles mõttes on Kõrboja peremees mingi täiesti uus kvaliteet Tammsaare loomingus. Sellest tekstist puudub dekadentsi kirjandusele tüüpiline intertekstide rohkus. See ei ole rõhutatult konstrueeritud ja see on pealtnäha väga Eesti-keskne teos. Ometi kui vaadelda seda teksti Tammsaare eelneva loomingu taustal, on selge, et Kõrboja peremees jätkab nende modernismi teemade lahtikirjutamist, mis on kõik olemas juba Tammsaare üliõpilasnovellides. Järgnevalt keskendungi naispeategelase Anna suhetele modernismiga. Annan minu meelest üks vähestest Tammsaare naisvurle kujutistest. Enamasti naistegelane Tamsar palju vähem kultuuristunud ja palju rohkem loodusega seotud, kuid selles romaanis on olukord vastupidine. Naine on tsiviliseeritud kui mees ja just see on ülioluline selle romaani mõistmiseks. Vara modernses kirjanduses on üldiselt kahte tüüpi naiskujutisi. Madonnalikud pühad naised Tammsaare loomingus näiteks Tiina, Krõõt, Eerika, Irma, kelle teised ei mõju niivõrd ähvardavana ja teiselt poolt eemarlikud või saatuslikud naised ehk pamfatallid, Tammsaarel, juudid ja kari. Mõlemad naistüübid seostuvad tugevalt loodusega, esimesel juhul emaduse ja teisel juhul seksuaalsuse kaudu. Kuid Anna ei esinda kumbagi neist tüüpidest. Anna niinimetatud uus emantsipeerunud naine kuid see uus naine kandis vara modernse kirjanduse meesautorite ettekujutuses sageli ka eespool nimetatud kahe naistereotüübiooni rannal on kokkupuuteid traditsiooniliste pisemate naiskujudega. Õieti anna seksuaalsuse esitus seostub osaliselt hambatalli kujutamistraditsiooniga ja midagi annas meenutab ka Tammsaare, Tiinat ja Krõõt. Kuid nagu ütlesin, on Anna eelkõige üks väheseid Tammsaare uue naise näiteid. See uus naine ilmub 18. sajandi lõpukirjandusse seoses naise astumisega isiklikust sfäärist avalikus sfääris. See on siis tegemist, naiskujuga kestab vabalt liikuda ja selles mõttes sarnaneb see uus naine Walter Benjamini terminit kasutades flaneeriga, kes dekadentsi kirjanduses oli reeglina mees. 19. sajandi lõpus said siiski mehed vaid vabalt suurlinnas lonkida ja vaadelda, olles samal ajal ise vaatlemise objektideks. Naine ilma saatjata tänaval tembeldati automaatselt prostituudiks. Penjamiga seoses meenutaksin, et ta võttis selle mõiste kasutusele Bodleeri loomingut uurides ja tõi poleeri loomingust Kralleelsuse näitena esile tändi modelleerida. Selge on aga dekadentsi ja dekadendi üheks kõige esimeseks mudeliks euroopa kultuuritraditsioonis sest Bodelleeronics esimesi kirjanikke, kelle looming püüab edasi anda modernismi kogemust, kogemust, mis seotakse eluga suurlinnades sealse elutempo muutustest välja kasvavate kohanemisraskustega. Selles mõttes võiksime annat vaadelda kui teatavat naisdekadentsi näidet Tammsaare loomingus. See tähendab, kui ma teen selle ühiskonnakorraldusele suunduva üleminekuaja Heminiinsed sümbolit Veiga modernismi teminiseerumise märki. Kadri Tüür on tähelepanu juhtinud sellele, et Anna esineb romaanis alati seoses teega või mõne liikumisvahendiga ana jalutuskäikudel ei mingit eesmärki ja tema alalises liikvel olekus ja teatud rabeduses on midagi külaühiskonna jaoks võõrast. Need on aga kõik modernismi märgid. Kui mõelda Tammsaare varasematele modellidele kusla nöörlikud sihitud lonkijad on mehed ja kus suurlinna kogemust ja ajataju muutumist näidatakse meeste kaudu siis Kõrboja peremehega on Tammsaare saavutanud mingis mõttes sügavama suhte modernismiga. Selles romaanis seostuvad modernismi ka nii naine kui mees. Kuid minu meelest ei ole anna esituse taga niivõrd eesti moderniseerumiskogemus kui just Euroopa suurlinnades üha hoogustunud elutempo ja teisenenud. Aga ta ju edasiandmise vajadus näiteks epiteedid, mida ANNA puhul kasutatakse, Anna haiglaslikus, tema kõhnus, anna võimetus öösel korralikult magada. Kõik need tema omadused, mis nagu öeldud, iseloomustasid Tammsaare varasema perioodi loomingust meest tegelasi, aga mis leiduvad ka randvere Rutil, kes on ka paljuski konstrueeritud meest, dekadentsi mudel selle järgi või Tuglase Felix armussonil, kes on üks parimaid dekadendi, Essteedi näiteid eesti kirjanduses. Ühesõnaga kõik need omadused ei saanud ilmuda lihtsalt mõne suhteliselt pisikeses Eesti provintsilinnakese küllalt unise aeglase elu mõjul. Eestis ei ole siiamaani suurlinnu, veel vähem oli neid aga 20.-te alguses siis, kui romaani ilmus. Anna on aga kahtlemata naine, kelle kaudu tajume modernsest suurlinnas elamise kogemust. Lisaks sellele erineb anna traditsioonilistest naise kujutistest seetõttu, et ta on haritud. Nagu teame, on Anna lapsest saadik käinud linnas, koolis ja kõrbojale tuleb talled suureblikana. Ja nagu juba öeldud, on anna seetõttu vaimses mõttes erinevalt paljudest teistest Tammsaare naistest mehele igati võrdväärne partner. Õieti erinevalt teistest Tammsaare teostest on anna vaimses mõttes mehest, see tähendab Villust üle. Ja veel üks oluline omadus, iseloomustab, annad, annan ikka veel vallaline Annalan juba hundihais küljes, nagu selles romaanis öeldakse. Ning seegi, et tema liikmed on pisut mehelikud, räägib sellest Tammsaare intensiooniks oli kujutada emantsipeerunud naist. Kõike seda arvestades on Anna Kõrbajal muidugi mitmekordselt teine või võõras ana. Tädi ütleb. Anna kohta. Anna isale tan uuema aja inimene, tema on sinule ja minule võõras kont on meie oma, aga veri on teine. Samas, nagu algul sai öeldud, on annaga traditsiooniliste naise tüüpide iseloomujooni näiteks ei kujutada Kõrbajate ette ilma peremeheta. Anna ütleb küll, et tema seljas on seelik või püksid. Et muidu tänapäeval ei saa, sest pükste kandja ist kipub puudust kätte. Kuid Kõrboja arengu eest hoolitseja ennast ja selle arengu eest vastutajana näete iseenesestmõistetavalt meest. Ja seetõttu raugeb tema tegutsemishoog kohe, kui tal kaob lootus Villule kui tulevasele Kõrboja peremehele. Samuti tulevad annas organiseerumisele vastanduvad jooned esile seoses sarna seksuaalsuse kujutusega. Anna armastab mööda metsa joosta, pikk pats, pyha mõnikord lahtised juuksed hetki tuule käes lennul õieti armastas. Öeldakse tema kohta. Lahtised juuksed on aga eriti 18. sajandivahetuse kultuurist, naise eksatiseerimise ja tema seksuaalsuse esiletoomise väljendajaks. Naise seksuaalsust, tajuti, vära modernses kultuuris, mehe suhtes ähvardama ja meest looduse, irratsionaalsuse ja loomulikkuse tasandile rebivana. Janna seksuaalsus ongi Kõrboja peremehes algusest peale Millu jaoks ohumärgiks üsna Kõrboja peremehe loo alguses juba ütleb Villu ema Villule. Vaata et sa nüüd oma teist silma peast välja ei jookse, kui Kõrboja annat näed, ma kardan, et jooksed. Mispeale villu lausub. Ära karda ei jookse, annan nüüd, preili, sinu poeg on ainult katku villu, tema pahemal silma ei taha ta enam. Ometi teame, kui väga anna tegelikult ülekantud tähenduses villu pahemal silma ihaldab ja see omamoodi sadistlik motiiv selles romaanis aktualiseerinud minu jaoks jällegi terve hulga sajandivahetuse müüte saatuslikest naistest kui meeste energia rööviatest. Nende nisu, küüniliste müütide levik oli aga otseseks vastureaktsiooniks naiste emantsipatsiooni-ile. Kui nende müütide mõju teadvustada ja analüüsida, kuidas annan seksuaaliseeritud, see tähendab Mil määraldama, seksuaalsust kontrollib ja ise mängureegleid kehtestab ning mil määral ta Villust sõltub võiks küll poja peremehest leida ka niinimetatud maskuliinsus kriisi ühe dekadentsi kirjanduses väga levinud teema jälgi. Nimelt Moden niseerumisest tingitud muutused ühiskonnas. Sotsiaal valdsetest suhetest asetavad mehed olukorda, millest neil tuleb uuesti määratleda oma maskuliinsus ning oma suhet Heminiinsusse või hoida kõvasti kinni vanadest maskuliinsus määratlustest. Minu meelest Villu enesetapu tagamaad on vähemalt osaliselt seotud sellega, et ta ei suuda kohaneda selle sooidentiteediga kui uus emantsipeerunud naine ja samal ajal teatud määral Kaphamfatalli representatsioon temalt ootab. Katku villu mehelikkus ja tema mehelik seksuaalsus on konstrueeritud vastavalt agraarse ühiskonnasoolistele ettekujutustele. Villu ei ole enam küll juurtega ühiskonnaelustiilis kinni, kuid see, kuidas ta oma mehelikkust tõestab, kuivõrd oluline on tema jaoks füüsiline terve olek ja kuivõrd traagilisem tähendab ta oma füüsilist puuet, tajub viita pillu võimetusele kohanejate, anna ootustega maskuliinsus kriisi teema vajaks täiesti eraldi analüüsi, aga kokkuvõttes ütleksime, et kujutus teenib Kõrboja peremehes ühelt poolt traditsiooniliste sooarusaamade õõnestamise funktsiooni. Selles loos on naine aktiivne pool ja mees passiivne objekt, lõpuks ka ohver siis teisalt asjaolu, et mees jääb lõpuks ohvri rolli, viitab selgelt Lanzale vajadusele modernismi ja uut naist kui ühte modernismi sümbolkuju kritiseerida. See viitab Tammsaare igatsusele selle vähehaaval taanduva traditsioonilise sooideoloogia kandes samal ajal ka terve modernsele ühiskonnale vastanduva agraarühiskonna nostalgiseerimise taotlust. Kuulete endiselt saadet teksti ilu kus täna on vaatluse all Anton Hansen Tammsaare, Kõrboja peremees. Senini on kõnelenud Kairi Korts, Triinu Ojala ja Mirjam Hinrikus. Viimase ettekande teeb Indrek Männiste. Nimetan omaette kanda järgmise pealkirjaga avalikkus ning avalik arvamus Anton Hansen Tammsaare romaanis Kõrboja peremees. Et algselt paluti mul midagi öelda midagi filosoofilist Kõrboja peremehe kohta välja kukkus kuidagi nii et parimal juhul võiks olla midagi sotsioloogilist hokis. Nimelt lugedes Kõrba peremeest, märkasin ma, et nimetatud teoses tõusetub võrdlemisi selgelt esile avalikkuse avaliku arvamuse tekkemehhanism. Et seesugusel, avalikkuse ja selle arvamuse tekkel on minu arvates teoses üsnagi oluline roll. Üritan järgnevaga näidata, milliste aktide asjaolude koostoimel niisuguse sotsiaalse fenomeni loomine või formeerimine toimub ning kuidas avaldub mõju teose peamistele karakteritena nendega aset leidnud sündmustele. Nähtavasti tuleb kõigepealt püüda määratleda, mis üldse on avalikus. Arusaadavalt pole ükski avalikkuse mõiste läbinisti adekvaatne. Ent vahest üks hõlpsamaid viise seda määratleda oleks lihtsalt möönda, et avalikkus on grupp indiviide, kellel on mingisuguses küsimuses teatud ühine hoiak. Loomulikult ei ole mistahes kogukonnas avalikus ainult üks, sest kõik inimesed ei ole huvitatud samadest asjadest. Käesoleva ettekande eesmärke silmas pidades oleks vahest sobivaim adopteerida nõndanimetatud üksikteema avalikkuse tüüp, mis sisuliselt tähendab, et sedalaadi avalikkus koosneb inimestest, kellel on mingisugune ühine huvi ühe väga konkreetse küsimuse vastu. See tähendab, niisugune inimesel võib olla sootuks erineval arvamusel kõiksugu muudes küsimustes end ühes väga konkreetses punktis, Annel võrdlemisi ühine arusaam. Ning siit johtuvalt võiks avaliku arvamuse definitsioon olla kui indiviidide kogumi ühine arvamus mingis konkreetses küsimuses sest arvamus on hoiak, mida väljendatakse olles varastanud endid esmase tarviliku kontseptuaalse arsenaliga, püüaks edasi vaadata, mismoodi moodustab avalikus Kõrboja peremehes. Ja milline see on, kuivõrd nii avalikus moodustumise kui ka avaliku arvamuse väljakujunemise ehituskivideks on uskumused ja hoiakud. Tasub meenutada, milline oli küla või vähemalt mõne osa külarahvast hoiak peategelaste katku villu ja Kõrboja Anna suhtes romaani alguses. Et hiljem oleks lihtsam tähele panna teatud arenguid et uskumusi ja hoiakuid on palju ja kõiki neid pole võimalik vaagida, rakendanud siin külakogukonna hinnangute vaagimiseks. Villu Joanna kohta lihtsalt oma ja võõras kaalat hinnangus romaanis minu arvates välja joonistub. Mõistagi pole niisugune skaala kuigi täpne selle tarbeks, mis ma ütlen, ma saan, sellest piisab. Niisiis, kes oli villu küla silmis oma või võõras? Ühelt poolt, tõsi on Villu näen tegemist võõraga selles mõttes, et Villu on alati olnud ise Väine talitanud, omasoodu, palju joonud, kakelnud ning lõppeks ka tapmise eest vangis istunud, mis ilmselgelt vähemalt suurem osa külarahva suhtumisest temasse on muutunud negatiivseks. Kohe pärast vangist tulekut näiteks aduka Villu ise. Mainen küla silmis pole nähtavasti parim. Ka emane pillust saatest kila-suhtes tajuvad ning manitseb Villut küla inimestest eemale hoidma. Kõrba Reino suu läbi, kelle hoiaku võib suuresti nähtavasti suuremale osale külalistest laiendada, on Villu keegi, tsiteerin, kellest kõik halvakspanevalt eemale hoiavad. Keegi, kes on arutu ja meeletu. Ning tagatipuks muidugi ka Reio isikliku vaenlase katku Jüri poeg. Romaani alguses jääbki villu suhteliselt eraklikuks kanaliseerida koguma energia Kivimäe ülestöötamisele sammu külarahvaga suhtlemise poole astutud alles kaheksandas peatükis. Sedagi omapärasel moel. Nimelt plaanite teha midagi, mis tsiteerin oleksid vastu kogu metsanurgale. See tähendab veenda küla pillimeest lõugu, kusiti ühisele jaanitulele, mitte minema, mis ilmselgelt halvaks kogu üritust. Plaan nurjub, nõnda läheb Villu siiski ise kohale astudes nõnda esimest korda pärast vangist tulekut külarahva palge ette. Samas tasub tähele panna, et vaatamata halvale kuulsusele Villu oma vähe väga ühes vägagi olulises mõttes. Tan põline omakandi mees Kõrboja Anna, ent on võõras mitmes mõttes. Esiteks peavad, annad võõraks nii tema isa Kõrboja Rein kui ka viimase õde Madli. Sellele nii-öelda peresisesele võõrusele lisandub hoopis olulisemalt, ent võõrus küla silmis, mis tegelikult laieneb kõrvale kui talukohale ning omanikujärele tervikuna. Selleks olulisi põhjuseid on see, et kõrvaomanik pere on sisserändajad, mitte põliselanikud. Samuti on Kõrbale talu omandatud Venemaal, see tähendab võõras kohas teenitud rahaga. Nii-öelda võõra rahaga teistest talu äraostmine on tegu, millega külakogukond nii saab, meile Sulevi teatavaks naljalt ei lepi. Konkreetselt anna võõruse põhjust tasub nähtavasti otsida ka asjaolust, et reaalselt enda kõrval väga vähe aega elanud. Ta pole seal sündinud lapsest saadik koolis linnas ning pärast jäi ta sinna tööle viibides Kõrbalvaid paraadiliselt. Kõrboja Rein peab kõrberahvas selgelt teistest grani elanikest paremaks, sealhulgas teistest peremeestest. Sest tsiteerin tema sõidab aeg-ajalt kahe hobusevankriga ning ei söö Kõrboja taluteenija rahvaga ühes lauas. Mis lisaks Reinule endale on, on külarahvas põlistanud uskumast, et nii Rein kui ka annan pisut kõrgemast soost jutumärkides. Anna markeerib oma kõrgemat staatust veelgi, kui ta raamatu kuuendas peatükis heinalistele teatab, et ta nüüdsest Kõrboja perenaine ning saavutab vähemalt alul teatud autoriteedi ent lihtsamate talutööliste silmis, mulle näib, nihutab end oma oma võõras skaalal veelgi viimasele lähemale. Teda huvitav tähele panna, kuidas teatud anna avalike tegudega, kes tegelikult ei taha muud kui Villut rohkem individuaalset omaks teha olles külarahva silmis ilmselgelt võõram, kui Villu, muudab ka Villu kogukonnale võõramaks. Esimene niisugune tegu leiab aset jaanipäeval, kus Anna kõnetab Villut kõige kuuldes vanaks tuttavaks ja kätanud. Mida võiksid seleta ana sooviga Villut teistest eristada, tõstada teistest kõrgemana, seostuda mingisugusel olulisel viisil endaga. Ja sellest hetkest tekib avalikus, kellel on üks ühine huvi, küsimus, anna villu vahekord. Ning sellest johtuvalt algavad pisut hiljem ka spekulatsioonid Kõrboja peremehe osas. Muidugi ei tähenda see tingimata kõik tol jaanipäeval viibinud inimesed säärasesse avalikkusesse kuulusid end võime et ehk lihtsalt mööda külakogukonna sees eristus mingisugune seltskond või grupp inimesi, keda hakkas huvitama Villu Joanna temaatika. Enne kui seesugune ühtne huvi küsimus puudus, oli tegemist ebamäärase kogukonnaga, milles võib olla leidus mingisuguseid teisi avalikkuseid sinivaadata kellel olid teatud ja mitte tingimata väga koherentse hoiakud ja uskumused erinevate inimeste kohta. Ent anna seesmise akti kaudu ning säärase huvi küsimuse tekkimise läbi saab võimalikuks niisugune üksikteema avalikkuse teke. Nimetatud avalikkuse hoiak leiab kinnitust veelgi järgnevate tegudega. Villu Joanna paadisõit, kus näiteks Jaani mõtte läbi tuleb esile hoiak, mida samuti nähtavasti kogu külal laiendada. Et Kõrbajannaga kaheksasõit on midagi väga erilist, mis pole võimalik suvalisele kilomehele Villut, kes tegelikult ju pole keegi muu kui üsna tavaline külamees on, on jällegi selle akti läbi ülendatud, teistest kõrgemale tõsta üritatud ja see teeb vasttekkinud avalikus rahutuks. Lehekülg 80 kuni 21 on stseen, kus Villu tantsu ajal provokatsiooni tulemusena komistab ja peaaegu kukub. Maruvihasena tahab ta nii-öelda traditsioonilise villu kombel kätte maksta ent vahe lasta panna, kes külapoisse korrale kutsuda ning seeläbi Villuta omade eestkostevõte olles. Taas eristub hiljutistest tüli lahendamise viisid, mis sobivad kylames hiljule, ei sobi kõrgemast soost Annale Villu kuulabki annat. Lõhe villu ja kogukonna vahel, aga seeläbi ainult suureneb, sest tavapärasele stiimulijärgne küla poolt eeldatud reageeringut midagi villu juures muutumas külarahvas mõistab seda suurepäraselt ent ei kavatse seda mingil juhul aktsepteerida. On huvitav märgata, et siitpeale, see tähendab avalikkuse suhteliselt homogeenset hoiaku kujunemisest alates pole avalikkusele enam isegi väga tähtis olla faktuaalset korrektne. Näiteks arvavad kõik peolised jaanipäeval, et villu tantsis ainult kõrbe on aga mis, mis pole tõsi, pillu tantsis ka külatüdrukutega end avalikus olles enda hoiaku juba kujundanud, näeb vaid seda, mida ta tahab näha, otsides üha kinnitusi oma järjest kinnistavale arusaamale Anna tegudest johtuvalt. Avalikkuse muutumist tajub ka Anna isa Kõrborein märgates, et kui varem suhtuti temasse vähemalt mõningase respektiga, siis alates Anna jala keerutamisest Villuga ning nii-öelda komistusintsidendist On täiesti taluperemeeste hoiak temasse muutunud. Kõnelevad temaga kui omasugusega. Respekt on kadunud, sest tema tütar Anna on seltsinud lihtsa külamehega. Ja mis veel hullem, põletumaga kõigist võimalikest Reinule. Nii armas mainekujundusprojekt Kõrbajast kui kõrgmikest on hakanud mõranema. Ilmsiks tuleb ka huvitav polaarsus. Kui küla inimesed näevad nimetatud anna tegusid alama, see tähendab Villu ülendamisena, siis peremeeste, sealhulgas Reinu poolt on selgelt tegemist ülemasse. Tähendab anna alandamisega. Avalikkuse huvi Villu ei anna temaatika vastu, kristalliseerub veelgi kui Villuga juhtub Kivimäel õnnetus kogu pea seltskonna ees on just anna see, kes esimesena Villut aitama läheb ja tema eest hoolitseb ning hiljem linnas haigemas vaatamas käib. Avalikkus on Villu ja Anna paari pannud ilma asjaosalised ise oleks sel teemal poolt sõnagi vahetanud. Avalikkus on viljust tema selja taga teinud Kõrboja peremehe. Tasub märgata, mismoodi avalik arvamus siseneb tegelaste vestlusesse. Avalik arvamus hakkab reaalselt mõjutama ka peategelaste hoiakuid. Näiteks Reinu ei anna kõneluses, räägib kuus, viitab Rein otseselt avalikele armusele. Tsiteerin. Siiski ei leidnud Reil enam rahu ega rõõmu, nii et ta viimaks tütrelt lausa küsis, et kas see ikka õige on, mis maailm räägib või ka pisut hiljem. Aga mis nad siis räägivad, süüdis Rein, kust need jutud võetakse? On selge, et sõnad maailm ja naad viitavad siin avalikkuse väljendatud hoiakule ehk arvamusele. Villu saab teada, et avalikkus peab seal kõrval peremeheks. Alles vestles oma isaga. Isa. Isa, nõnda ei peaks rääkima isa ega mina, räägi, teised räägivad, vastas isa, kõik räägivad nagu ühest suust, et sinust saab kõrval peremees. Pisut hiljem kõneleb Villu emaga. Ema hakkas kõrbema, käisin linnas vaatamas, Villu käis ema maja, ütles ema siis, ega muidu räägi, ega inimesed tuulest võtta. Ema, oled sa ise kuld, mida teist räägitakse sinust hammast? Ema, mäda mäda, sa ütled sinu kohta, et Lassaga tantsinud lastega Kõrboja Anna kahekesi tantsite, küllap sa viimaks end Kõrboja peremeheks tantsib. Näeme, et kui muidu viidati avalikule arvamusele ebaisikustel sõnadega maailm, näod ja inimesed siis vilu, ema kasutab avalikkust arvamusest pojale teada andmiseks juba konkreetset isikut. Mädasoo peremeest. Avalik arvamus, arusaam, et Villustab kõrvaperemees on sisenenud pea kõigi peategelaste mõttemaailma vaatama Villu kõneluste Eeviga. Eevi. Jaa, sinust nüüd küll enam, Kõrboja peremees, sa ei, mina, küll seda enam usun, räägivad mis tahes vilju. Ei oskagi enam muud teha, kui räägiti kõika. Kõrboja peremehest. Isa rääkis, ema rääkis, sina räägid. Eevi, kõik räägivad, kõik ütlevad mulle, et mina pühkige oma suu sinust puhtaks. Hea, kui poja kasvatamiseks raha kisa. Eevi juhtumi puhul on näha ka avaliku arvamuse võimulatus tsunami elu teinud üsnagi kibedaks ning määranud ta isolatsiooni. Hoolimata sellest, et Villu pealtnäha avalikku arvamust ei usu, on kõik need erinevad kõnelused, mis sisuliselt olid mõeldud informeerima Villut avalikust arvamusest mõjutatud olulisel määral. Ta jääb ootama, mida Nannal asja kohta öelda. Vannast saab nii-öelda villu jaoks avaliku arvamuse tõeväärtuse kindlaksmääraja. Ent esimene kohtumine annaga valmistab pettumuse. Ana räägid maast ja ilmast. Kontrollib salajasi, temal silmanägemist, aga ei poetanud sõnagi Kõrboja peremehest või nagu villu isemõtlev, kes ajas juttu, nagu oleks neil mõni muinaslugu käsil, mis ei puutu ühessegi teisesse. Vile ootab selgelt anna ettepanekut või vähemalt seisukohavõttu võinud seda järgnev millest Villu näeb siis järeldavat, et avalik arvamus peab olema väär temast nähtavasti ikkagi isa Kõrboja peremehest. Ilmselgelt frustreeritud käivitub villu kohe peale pärast seda plaani B. Ta peaks abielluma hoopis kuusiku sauna Eeviga jääma katkule elama, mida te ainult mõni lehekülg hiljem kahetseb. Asjad annaga jäid tegelikult ju veel lahtiseks, ehk tuleb sellest veel midagi. 19. peatüki alguses villu täielikus masenduses avalikkus on kogu teema viinud viimse inimliku talumispiirini. Ent kõige tähtsam tegelik asjaosaline, Anna pole temaga ikka veel midagi rääkinud. Et Villu on selleks hetkeks olukorras, kus ta on kohe-kohe kaotamas, kõik avalik arvamus on ta paari pannud, anna, kuid reaalselt puudub seal kate. Midagi pole juhtunud. Kui avalik arvamus oleks, osutuvad tõeks, see tähendab, kui anna villu vahel tõesti midagi oleks tekkinud rahuneks mõnevõrra kaob olekus. Kui tead, anna, pole midagi öelnud, pöördub Villu hoopis lepituse otsimisel avalikkusega. Pähklipühal joob ta külapoiste viina, tantsib isegi oma vihameestega, otsekui kaalunud seda ette võimalikku stsenaariumi. Tundub, et annata ikka ei saa, ometi peate kuidagi edasi elama. Avalikus oma juttudega ei annaks talle iial rahu ning villu jaks totaalsesse isolatsiooni ilma Hannast ning ilmaga kogukonnast. Normaalne elu pisikeses külakogukonnas Aleksiga niisugusel juhul võimatu vajan, üritati teha midagi niisugust, avalikkus oma jutud lõpetaks, jällegi rikub selle plaani. Anna saabumine, uus provokatsioon tantsupõrandal näitab, et avalikkus ei taha villu leppida. Pigem näib, et villu segamisega püüab avalikus Hillut hoopis kontrollida kas ta reageerib nii nagu villu vanasti see tähendab, üritab Segale kolki anda või mitte või muuda vanal kohalolu midagi. See on tegelikult avalikkuse viimane test. Kas kakled ja oled villu, keda me tunneme vähemalt mingisugusel veidral moel talume või kaklevad seega igaveseks läinud analeeri kaklemine, niisiis on tegelikult villu ainus võimalus end mingilgi viisil avalikkuse silmis kehtestada. Ent seda järgnevat pillu ei tee mitte midagi. Pettunud avalikkus mõistab Villu lõplikult hukka ning võrdleb teda Kõrba koera mausiga. Pillustan avalikkuse silmist saanud kõrbe, anna teine koer. Kromaani traagilistest lõpusündmustes. On avalikkusel märkimisväärne roll ilmselgelt hiljaks jäänud, anna ettepaneku kaalumise juures astuda Kõrboja peremehe kohale tuleb Villu lisaks enda füüsilistele puudustele kaaluda ka nii-öelda avalikkust puudutavaid asjaolusid. Esiteks on kõrbe anna ümbruskonna staar ning kõrvatalukoht ümbruskonna rikkam, mis tähendab, et need mõlemad on avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all. Ka tema satuks Kõrboja peremehe kohta vastu võttes niisuguse tähele panna alla. Ka Villu peaks olema staar. Avalikkuse Panoptikum jälgiks teda kõikjal, mis tähendaks seda, et kui villu peremehena kõrbeks ei oleks pelgalt tema isiklik ebaõnnestumine selleks avalik läbikukkumine tähendaks igavese naeratuse staatust samuti häbistakseni annat vilju, vanemaid ning kahtlemata raskendas ka eriolukorda. Alternatiiv abillurjeviga heade katkule oleks ilmselgelt mõistlikum tegu. Mõlemad, nii naljalt kui talu on avalikkusele selgelt ebahuvitavamad. Ent see variant on minule vastuvõetamatud. Armastab ikkagi Vannat. Elugejeviga katkule tähendaks Villu tegelikult soovi allasurumist igavest kannatust endas algamist. See oleks mõttetu. Tänases teksti luubi saates kõnelesid Anton Hansen Tammsaare Kõrboja peremeest, Mirjam Hinrikus, Indrek Männiste, Triinu Ojala ja Kairi Korts. Kordasime kuuendat saadet kirjandussarjast teksti Luut. Järgmine tekstiluup on eetris 10. augustil. Siis on luubi all Juhan Liivi vari.