Ja hea klassikaraadiokuulaja spiike on teiega, septembrikuu kirjanduse üle vaadataks MINA OLEN Berk Vaher ja ega need kehanduse kulgemise ju kuude kaupa mõõta ei saagi. Õigupoolest tänase keski saates teeme juttu teostest, mees juba teeme selle aasta keskkestel on jõudnud ilmuda ja minult ongi küsitud, et miks ei ole ma selles saates enam uudisteoseid tutvustanud. Eks raadiosele raamatut asustamine ju selles mõttes natukene tänamatu tööd. Hea arvustuse puhul või ka huvitavalt kuhja asustuse puhul on ju ikkagi mõnus ajada tekstist näpuga järge. Võrrelda arvustaja öeldut viidatud lehekülje kohta enda kogemusega ja raadios on see kõik natukene raskendatud. Aga mida raadio teha saab, on avada mõningaid taustu, mõningaid võib-olla hämaraks jäävaid seoseid ja ennekõike luua pinda huvitavamatakse sügavamateks, asustusteks, trükimeedias ja tänases saates mitme teosega üritangi just seda teha. Helindi mees viib meid esimese teemade hängi juurde pakub kõrgel intellektuaalsel tasemel, ent seest sügavalt absurdihuumor, heline ansambel, kratiiv mootov, palavam pile, kaaslase pärineb uutes lubad uuside kogumikult. Toa tuur. Hüppame hüppame, vedrud taproilile või lame hullane, ollane. Etambunninu. Et mida me töötame nii niiske juurde renni kappaviga. Selline mikrominiatuurne vala siia saate algusesse ja micro, kirjandus, antoloogia, samuti autorite poolest intellektuaalselt kõrgetasemeline, sügavalt absurdihuumorist läbivõimetud on ka mitu aastat töös olnud ja Kiva toimetatud antoloogia teksti lääts kangelasema toitepiim, mis siis koondabki mikrokihenduste eksperimentaalkihendust ehk Miip kehandust. Tõepoolest, see idee küpses juba eos, nähtavasti vahe, aga see sõnamiip. Ehkki luugi leiutatuna ja kahtlustatavasti, siis tagurpidi vahend sõnast piim on dateeritud Kuubavalise täpsusega. Seitsmes jaanuar 2004 teksti kahuvedamisel kollektiivsel teksti improvisatsioonilist leidis aset interdistsiplinaarse salongi raames. Ma arvan, et kuskilt arvutist annab välja lugeda isegi kellaajalise täpsuse. Millal see sõna arvutiekraanile kuvati. Selle arvustamisel olen ma hädas juba kas või sellepärast, et olen siin ise osaline ja ja olin osaline ka selles Ehk seda ideed gene, heerinud teksti improvisatsiooni, sky ja parasjagu kui mitte rohkem osaline. Olin ka kirjanduse seltsi välja antud koguteosest Tartu on unenägu. Nii et asustama ja hinnanguid andma, nende kohta ma siin ei kipuks, aga küll tahaksin rõhutada seda, et ehkki Tartu on unenäost on kirjutatud juba mitmeid päris pikki ja põhjalikke arvustusi ja nagu kuulda on kirjutatakse juba üht-teist ka tekstilaadsest ehk kangelasema toitepiimast siis tahaksin soovitada neid raamatuid lugeda koos ja vaheldumisi ja mõnele julgemale ehk nende raamatute kohta. Ühise arvustuse kirjutamist võsid ühise käsitluse kirjutamist, sest ehk ei olegi nii enesestmõistetav, et koguteosed või antoloogiad on sündinud üsnagi samas kultuurikeskkonnas räägivad mõnes mõttes samast kultuuriperioodist. Eks siin ole ju suuremal või vähemal määral kattuvaid autoreid, mõlemas on veel esindatud Aare pilv, Andres Keil, Mehis Heinsaar, Heda mao ühe näiteks. Ja ma ei ütlekski, et Nende puhul on tegu ilmtingimata inimestega, kes minu või mõne teise toimetajaga on hästi läbi saanud, vaid pigem lihtsalt inimestega, kes 2000.-te keskel sattusid olema loominguliselt aktiivsed ja, ja seda sel määral, et tekste jagus. Nii. Kogumiku Tartu on unenägu, mis ehk esindab sellist natukene traditsioonilisemat kirjandust kui ka olles kohati ikkagi väga üle võlli radikaalses kangelasema toitepiima. Ja ehk ongi tolle kümnendi keskpaiga Tartu kirjanduse puhul huvid, aga just see, et nii suurel määral mahtus see kirjutamine ühtaegu traditsioonilise masse kirjutamislaadi teiselt poolt avangardi ei saa ju öelda näiteks, et et Mehis Heinsaar, Tartu on unenägu raamatus ja kangelasema toitepiimas nüüd nii tohutult erinevalt Kesetaks. Ja samamoodi võiks öelda, et oleks ju võinud sinna kangelasema toitepiima sobituda ka lauses homme, kes on esindatud. Tartu on unenägu. Nimelise saamatus ja neid kattumis alasid võiks leida veelgi. Miks mete Urmas Vadi? Ju siis oli too väikese kirjanduse ideoloogia mingil hetkel jõudnud tartus, ahi punkti pihustunud oleks mikrokehenduslikuks tajuks kas koha vaim ja ja samas puhtalt tekstilise maailmaga eksperimenteerimine olid jõudnud vägagi põnevate tulemusteni. Kui tule Tartu on unenägu raamatu puhul. On üks teine tõdenud, et mõne koha pealt võib-olla jäi neid autoreid napiks ja ja et kajastab Too koguteos mõneti toda kümnendikeskuse või keskpaiga vaikuse aega. Mõneti pidin teda seda isegi tõdema, siis teksti Läätse kangelasema toitepiim vaidleb sellele parasjagu isegi vastu, sellepärast et neid pisikesi tekstina päid kihanduse aladelt on siin ikkagi väga palju. See Pi kirjanduse esseistika, isegi teaduslike traktaatide vahel on siin tahtlikult hägustatud ja ja selles mõttes võibki tõdeda, et kui ehk kihenduse keskväljal mingil hetkel pilt hakkaski jääma hõredamaks või tekkisid vaibumised, siis suuresti ka sellepärast, et mitmed põnevad ja andekad autosid kolisid hoopis kähadele tegelesid ekspesementeerimisega. Ja see kangelasema toitepiim annab sellest põhjaliku ülevaate. Ehk mõneti imestama panev on, et ühel või teisel põhjusel, miks muide ma ei ole Kiva käest küsida ei ole selles avangardkirjanduse antoloogias jõudnud Andreas vee kelle asutatud poleemiline Tartu teatrilabor oli tolle kümnendi keskpoega avangatsema kultuuri jaoks Tartus ikkagi üks väga ja väga katalüütiline nähtus. See ei tähenda, et kõik tol ajal ajal Tartus tegutsenud või isegi avangard kultuuris tegutsenud, oleks kõike seda väga omaks võtnud või heaks tunnistanud, mis seal toimus, aga sellise olulise mõtlemist ägitava keskkonnana ta ju toimus ja ja oli ka kindlasti suhex inspireerijaks sellise ajakisa tekkele, nagu seda vihik on olnud ja suuresti ka vihiku autorite ringi täidab seda kangelasema toitepiima ehki. Siin tuleb jällegi au anda Kivale, et ta on väga olulisel määral otsinud välja uusi, pähis vähetuntud ja ja vihikus, mitte veel avaldatud autojuhid, kes siiski ajavad suuresti sedasama asja žanrite äärealadel, kohtumispunktidel, Mändlemist, improvisatsioonilist teksti. Kuskil teksti ja matemaatiliste valemite ja puht mähkilise väljendusvahendi piirialal kulgevat teksti kõike seda, mida kihenduse justkui ei saaks olla. Ja samas jällegi ka vihiku olnud kirjanduse seltsi väljaanne, nii et see kontiinum tolle traditsioonilisemat Tartu väikese kirjanduse ja tolle tegelikult ju üle-eestiliselt autoreid kätkeva mikrokehanduse vahel on täiesti olemas ja ja minu meelest vägagi põhjalikku uurimist vääriv Mõlemad raamatud on ilmunud, mõlemad on saadaval ja ja kindlasti ootavad märksa objektiivsemalt ja ja detailide suhtes ehk teravamat pilku kui ka mina seda siin anda suudan. Kagu taas sealt toadoosi kogumikud palaga kallastel, Tõnu Õnnepalu tekstile jääb meid aga praegu viima ühe põhjalikuma ülevaate nii viimasena luuleraamatutest, sealhulgas ka mitmetest debüütidest. Kal vaata täis. Midagi kindlasti ootab seal. Eks elu ka tõusta ja minna. Olen uuesti. Kaks inimest, valed ja ebareaalne, siit. Üks ootab suurt algust, teine jälle sanalello. Mis on elu. See Salamina ulatu ühtlasest igal pool sealt astmete ja Siis sama hele. Luulet on sel aastal jällegi rõõmustavalt palju ilmunud ja ja väga palju on olnute püüta sel aastal ja ikkagi täiesti tähelepanu vajasite, püütan. Nendest on ka rõõmustavalt palju kirjutatud, teinekord ilmuvate püüdid, ilma et neist midagi mähkimisväärset ilmukski ja sellest on natukene kahju, sellepärast et algajale autojuhile on see tagasiside ikkagi äärmiselt oluline. See ei pea olema kiitev. Loomulikult see Tahwitzi olla maatasa materdada, aga vähemasti mingisugustki tagasisidet, et on vaja, et kuhugi edasi minna. Loomulikult iga vähegi eneseteadlik auto on teadlik sellest, et see mees esimesse kogusse jõuab, on suures osas lihtsalt vaja ees teha saada ja, ja selleks ajaks, kui raamat välja tuleb, on inimene juba jõudnud kuhugi hoopis uutele hädadele edasi mõelda, edasi areneda. Kõige ülevaatlikum viimase aja tibüütidest kehtatud ahvustustest On olnud eelmises sirbis ilmunud Veiko Mca arvustus aga paraku ta vaatabki nendest raamatutest üle. Suuremalt jaolt on tegu kahjuks üsnagi rumala jutuga. Ta ei ole päris ilma teha meelduseta, kuigi kaugeltki mitte nii teha, et me enne, kui Veiko Märkale endale mõelda meeldiks, aga ma ikkagi ei väsi imestamast, kuidas on võimalik olla kirjanduses nii pikalt nagu Veiko märka seda on ja ja olla nii tuhm asjade tekstide võimalike seoste uurimisel ja selle asemel kulutada leheruumi lihtsalt mingisuguste kudesõnade liimide üle ilkumisena. Aga eks see ole mingi kultuurimeedia tendents, et selline pool haritlus levib. Aga kontekstid ja, ja võimalikud seosed sel aastal ilmunud luulekogu vahel on ikkagi äärmiselt huvitavad ja õigupoolest on siin paljugi sellist, mis viitab tollele eelnevale teemale ja seal selle juures käsitletud ajale tagasi või isegi sellele eelnenud ajastule. Õigupoolest tollele 90.-te lõpuperioodile, kus kasvasid ju välja nii suur osa kangelasema toitepiimaautojuhid kui ka Tartu on unenägu, auto heid, ikka too 90.-te lõpu Tartu ülikool, mille haarmed ulatuvad kaugemale kui esialgu võiks arvata, nii on ju näiteks Maarja Kangro luuledebüüdi kurat õrnal lumel puhul ikka arvustustes räägitud Eesti humanitaarinstituudist tollest Hasso Krulli mõjuväljast tõmmatud ka seoseid ülaploomiga ja, ja ploomi ja emase kanga ühise huviga itaalia luule suhtes. Aga lõppude lõpuks alustas Maarja Kangro samuti 90.-te teisel poolel Tartu ülikoolist või isegi 90.-te keskpaigas inglise filoloogia-st ja ja sellel kursusel olid ju veel näiteks matcha ja, ja Kalju Kruusa ja Kalju Kruusa on loomulikult olnud selliseks vägagi tähendusrikkaks ühenduslüliks. Tolle 90.-te keskpaiga ja lõpu Tartu vaimsuse vahel Ehakuna vahel ja teiselt poolt just tolle Tallina humanitaarinstituudi ja, ja Hasso Krulli ümber koondunud või, või liikuva ringkonna vahel. Ja Maarja Kangro on mingis mõttes tõesti selle kontiinumi jätkuks. Ehkki huvitav on mainida, et kasvõi sedasama Ülo Ploom luges tollele samale kursusele ühe semestri maailmakirjandust, nii et mingil määral võib neid tolle aja Tartu mõjutus ehk isegi Ülo loominid tagasi lugeda ja samas tema loomingust välja lugeda. Aga ka näiteks hiljuti debüteerinud Kristo Ojasaar koguga hommikuse unenäod käis ülikooli filoloogina tol perioodil ja ja õigupoolest oleks huvitav analüüsida, kuidas suhestuvad omavahel Krista Ojasaare ja mahekanga luulekogud. Suhteliselt ju Ühe seos ühel perioodil Tartu Ülikoolis filoloogiat õppinud suhesti samas keskkonnas liikunud samas linnaruumis, samas kultuurikeskkonnas. Samas kihandus keskkonnas liikunud inimesed, kellest tõesti üks on läinud juba üsna varakult Tallinna, teine alles üsna hiljaaegu. Aga kuigi see kesta oja kogus ei kajastu Ühegi mähkena, siis suur osa sellest luulest on isegi just sündinud tolles perioodis ja võib-olla kannab olulisel määral tolle perioodi mähki. Ei ole osatud teda siiamaani väga palju. Kas võid olla Ehakonna väljaga seostada, ehkki Kadri Tüür on selle luulekogu toimetajaks ja ma ütleksin, et erakonnaga seonduvat on, on resto kohe selline luulekogus. Päris palju. Aga aga on seda ka Maarja Kangro luulekogus ehk just seda ahe pilve ja kaljuv suusa, liiniteksti ja looduse ühtesulamist ühelt poolt teksti ja sõnaorgaanilisest justkui teksti või luuletuse enda kestel kasvamist või sellist impovisatiivset luuletamist, kuidas luuletus tõesti sünnib koos kisutamisega ja nõnda ka lugejaks koos lugemisega. Ja samas jällegi keskkonna loomist sellesama luuletuse piires millelegi väljas asuvale viitamist teatavaks väravaks olemist mingisugusele eksisteeri vale kultuuriruumile. Milline ühisosa võiks olla näiteks kas või matcha kohalolu ja Maarja Kangro kurat, õrnal lumel vahel on samuti põnev küsimus. Samas on mõlemas reisikogemusi üsnagi laialt maailma kultuuri kogemusi ja ja ka see on midagi sellist, mis oli tegelikult juba tolles 90.-te lõppu Tartu luules sees. Ehk oli seal juba varasemat kas või Indrek Hirve mõju või või üldse, et olla 90.-te keskpaigas uue ja põneva kirjanike ja luuletajate euroopa avastamise buumi mõju. Aga kas või on huvitavaid paralleele võimalik tõmmata näiliselt väga erinevate autorite matsu üha ja, ja ülaploomi vahel? Bloomi, Sitsiilia reisikirjade kajastuste vahel matcha veel eksootilisemad reiside vahel, taas Koto reis? On epased reprodutseeritud luuletuse enese kulgemises ja samas on see luuletus justkui mingisuguseks väravaks ühte, märksa suuremasse kultuuriruumi oma tiheda viitestikuga. Veelgi intrigeerivama küsimus võiks ju olla, et kas üldse ongi mingisugust reaalset erakondlikku kirjutamislaadi ja ega son näiteks seoseid Matuga kohalolu ja Marko Kompus äsja ilmunud vallaliste jõgede tõkkejooksja vahel? Esmapilgul võib näida täiesti totaalselt erineva esteetikaga raamatud. Samas jällegi mõlema puhul võib öelda, et et jällegi suhteliselt samas eas ja ikkagi kuhugi maaniga samas seltskonnas liikunud autosid on suhteliselt üheaegselt jõudnud vägagi piiritletud isikupärase maailmataju või, või lausa oma maailma piiritlemiseni tekstis sõnades ühe luuletuse piisas samas kogu vihas. Nii mad kui Marko Kompus raamatud on omamoodi esteetilised manifestid, kus ta on ka vägagi tiheda poeetika kiuste või mõnes mõttes just seda tõsiselt analüüsides võimalik väga selgelt välja lugeda, mis jääb sellest maailmast väljapoole ja mis on tunnistatud selles omaks. Ja õigupoolest on huvitav mähkida, et Matuga ja Marko Kompuse maalid on üsnagi sarnased. Selline abstraktne Colo Heidi otsing ja eriti just raamid, mida nad kasutavad, vanad kapiuksed, mööblitükid, mingisugused peegliraamid, näiteks. Et huvitaval kombel on nad selles osas üsnagi sarnast 100 käinud ja, ja võib-olla ei ole kaasa nende luule suhtes sugugi juhuslik. Samas muidugi Marko Kompus kõnnib mingis mõttes sellist hakimbeeii kaasa lingvistika rada, kus segi paisatud assotsiatsioonidest on täiesti välja kasvamas omaette kulundi loogika, kus lihtsalt sõnad ei käi enam riimi või kõla peast kokku, vaid nende vahel tekib täiesti uudne suhete süsteem. Mattusa otsib harmooniat millestki märksa traditsioonilisem mas ja saavutab seda ehk Mäksa välja kujunenud mate kultuuri mähkida sümbolite baasilt. Aga võib-olla on ka Marko Kompuse seda harmoonia otsingud rohkem kui tema epoteerimast isiksusest esialgu välja paistabki. Nägin siia vahele ühe matu tekstile palvelaulule tehtud loo ansamblilt don't sa oled üks lugu, mis sellel toatuuril ei leidu, aga põhimõtteliselt ju täiesti võiks leiduda. Et siis edasi minna mõningate uute luulekogudega. On tõesti hea meel, et et madu ja kui laulutegija-le ja püha julgemaid Meloodia kirjutajaid oma tekstidele ja ehk ehk on asi on muidugi selles, et selle nagu ka mitmete muude viimase ajalugude taga, mis tema tekstidel on tehtud, on on tema maailma taju ja, ja kultuurikultuurilist pilti väga tõsiselt ja sügavalt jagavad inimesed. Aga veel uutest luulekogudest, noh natukene ju sai juba seda Tallinna-Tartu vahet tehtud ja samas ma loodan, et ikkagi seda parasjagu vaidlustatud või näidatud, et need vahed ei ole nii suhet kui võiks arvata ja teinekord Need mõju niidid jooksevad üsnagi füüsiliselt ühest paigast teise välja. Inimeste viibimine ühes või teises kultuurikeskkonnas Eestis on ikkagi olnud suhteliselt kui lihtne on tartlased veetnud aega Tallinnas ja vastupidi ja ja need tekstilised mõjud loomulikult ei ei piirdu kunagi ainult füüsilise kohaloluga kuskil ruumis, vaid ennekõike sellega, mis tekstid inimestele hinge lähevad. Ja tõesti võib ju leida väga palju erinevate, aga miks mitte ka sarnast näiteks noore tartlase Kristoli luulekogu saar ja teised tahtlase luulekogus. Martin vabati luulekogus, mina olengi kirjandusklassik. Mingisuguse teise ja parema maailmaotsingut on mõlemas ja samas just sellest siin praegusest, selle juurte või, või tagamaa või mingisuguse sügavama konteksti otsingut. Festivalis ahes on nii loomise müütide meeleolu, mis seob seda kõlli meetrise diameetriga, aga samas ka sellist vana head ja mõnusat kosmoseromantikat ja sellist nostalgilist fotorismi võiks öelda. Samas ka Martin loboti puhul on natuke üllatav, et ei ole ajendatud neid võimalikke seoseid või haakumisi hea halliga. Ma ei tea, kui palju Martin vabat ise on hea halli autoreid lugenud. Ma arvan, et ikkagi on sellepärast, et et seda Hoogsat vaimustumist pärimuskultuurist ja selle mõningad sellised võitluslikulansseerimist on siin temagi kogus ja ja kas või kogu pealgi. Mina olengi kirjandusklassik, toob ju üsna üheselt meelde Karl Martin Sinijärve, kes luuletasid mina kohad kestandile aia. Kas ma ostsin Obotnud uus sinion? Raske öelda, ikkagi debüteeris väga-väga noorelt ja väga jõuliselt. Aga ega see teismelise noorus alati näitaja ei olegi ja ja teine koht on ka lihtsalt. Hea, ja, ja oluline, toetav kontekst, see mees varase debüüdi võimsaks muudab. Martin vabatton debüteerinud värske rõhu raamatu sahias, värske raamat, kus põhiline vast ongi too autojuhi noorus ja teatav ja gruppi kuulumine. Samasse ajas eelnev debütant eliina kords juhas hoopis teistmoodi asja. Et mingisugust rühmitusliku toetavat süsteemi vast maastasin, vabati ei ole. Aga mõnes mõttes on see hea inimene, seisab iseenda eest ja ja saab oma tekstidele ka selle võrra. Võib-olla aus oma hinnangu. Tundub, et viimasel ajal noh, et tallinlased kihutavad küll natukene homogeensamalt Samuti värskes rõhus palju avaldanud Paavo Piik ja Andra teede esindavad toda Tallinna sotsiaalse närviga eksistentsi realismi ja, ja minu meelest antagu mulle nüüd heade kaaslaste poolt andeks, nad esindavad seda ikkagi juba märksa afineeritumal ja kuidagi eneseteadlik samal viisil kui kui eelnev põlvkond. Kuigi loomulikult on oma teatav võlu ka selles teatavas toonuses, mis näiteks Jürgen Rooste luulele omasem on, aga aga mingis mõttes tulevad Andra teede ja Paavo Piigi sõnumit kuidagi selgemalt ja ja isegi isetu maalt kohale. Too luuletaja imago või, või teatava sellise isikupärase hääle mõju veel ei ole hakanud segama, sest et nii palju kui isikupärane hääl toetada vaid teksti, ta võib ka hakata selle vastuvõtu omaks segama. Aga. Ma ei kommenteeriks lähemalt küll, aga ma loeksin ühe Paavo Piigi luuletuse, mis kuigi see maailm on minule siiski õnneks või kahjuks suhteliselt võõras jättis mulle üsna sügava mulje. Tähelepanu. Suhtlemisvõrgud on väljas, Vetwoting, tunnen neljasadat inimest, telefoni mälus on 150 meilikastis 200, lisaks mõnel on mitu aadressi, on sul vabu tuttavaid aga kontakte vahetada, müüa, ära anda? Ma tahaksin endale veel üht kolmanda kategooria sõpra ja välismaalastest on ka hetkel puudus. Mis mõttes teda ei anna? Holandan Su viiendasse kategooriasse. Mismõttes instrumentaalne maailmapilt, ilmselt valevallatseja. Võrgud on väljas, niidid on nähtaval. Viimati tundsin kellelegi vastu sügavamat huvi. 1995. aastal. Andke sellele luuletusele Johan Liivibreemia. Nii mängin siia veel ühe loo toatuurilt Ewamit, reikina, kino või genoom. Ja siis läheme tänaste sabinatega kähinate juurde. Filmis. Ainult. Siis pessa. Sellised mõnusad vaiksed miniatuurne on sa toad, uhe, plaat üle keeratud ja ja tänases saates jõuame mängida mõningaid, aga aga kindlasti mängime neid ka veel järgmistes spiikri oodates, sest et lõppude lõpuks on need ju ka kirjanduslikud luuleliselt väga vahvad tekstid. Aga niisiis tavapärane rubriik. Tunnistan ausalt, olen rumal. Minule tühi rand Vanemuises ei meeldinud. Ja võib-olla tõesti ma ei ole suutnud haakuda päriselt selle hundilikus piilija protestiga, kuigi kunagised mõned Undi lavastused on mulle väga meeldinud. Aga kogu lugupidamise juures Ingo Ingomar Vihmar, noorte näitlejate suhtes tundus see siiski selline säästuhunt, mis, mis kasutas video teid ja sellist mikrofonidega häppimist ja kõike seda justkui sellepärast, et see on praegusel hetkel teatris kuidagi in. Ja ma ei tajunud, et seda teatrikeelt oleks väga läbitunnetatud. Aga mis mind kõige rohkem häiris selle tühi Hana puhul ja mis mind häiris ka täiesti totaalselt teisse ampluaa-sse kuuluva Eesti televisiooni vastse kivi krimisarja ohtlik lend puhul on see, et justkui kardetakse olla tõsine, et mingisugusel hetkel tuntakse, et kuidagi teksti enda jõud ei kanna ja hakatakse asja pöörama kuidagi burlesksed grotesksed tooma sisse mingisuguseid jämekoomilisi elemente. Kas siis on enda usk teksti vähene või siis kardetakse, et vaataja ei tule millegi lüürilise ja tõsise või siis hästi välja peetult sünge narratiiviga kaasa? Mine võta kinni, tühi Hanno film ju oli nii ühtaegu humoorikas kui siiski väga lüüriline näidend minu meelest mitmes kohas keeras vindi üle, ehkki seal oli mitmeid vahvaid hetki ja jaga vahvaid osatäitmise nagu lausa bet tasandil, näiteks. Kallid lavastajad ärge arvake, et publik alati tahab kohutavalt nalja saada või mingisugust sokki või mingisugust tehnoloogilist imet või võõristusefekti. Vahel piisab ka siirast emotsioonist. Kui sel aastal läheb kultuurivedu heitaja pidurite valimiseks, siis ma arvan, et kultuuriveduri auhind ja ma vedu ei auhind tuleks anda villuvillu Heiljanile. Sest et see tema lause, kuidas see oligi, et kultuuriinimesed peaksid kasime oma kapsamaale ja suu kinni hoidma. See ähvatas õige mitu head kultuuriinimest mingisugusest mugavast unest üles ja pani selgelt oma valiku tegema ja ennast ühiskonnas paremini teadvustama, ilma et selle taga oleks mingisugune poliitiline angaseeritust. Lugege muide areeni silmanud jan kausi väga heades see selle kohta, kuidas on võimalik ka ühiskonnas sõna võtta ilmaga ennast parteidega seostamata. Aga miks on ikkagi nii, et kultuuriinimesed vajavad mingit välist tõuget või mingisugust ühisühist vaenlast et enda nimel rääkima hakata? Nõnda siis, need olid sissevaatajad viimasel ajal ilmunud teostesse kehandus elus kultuurse elus toimunus. Mina kohe jätan siit kõlama veel ühe pala tooduvuse kogumikud ja kohtun teiega Seinspiikle saates taas kuu aja pärast oktoobris. Et siis heita pilk mitmetele sügistele põnevatele kirjandussündmustele lõpetama jääma ka idu vigic ja uneaeg. Eks ta selline uneaeg ikka ole küll. Head lugemist, head kirjutamist.