Mina olen Tõnu Karjatse ja tänased kultuuri vestluses on pühendatud septembrikuu viimastel päevadel toimunud Helsingis filmifestivalile armastust ja anarhiat. Teadupoolest on see vanem sünnipidu kui meie Covid 19.-le tegevusaastale vaatamata Ta on Helsingi filmifestival säilitanud oma nishi uuenduslikke ja kompromissita linateoste näitamiskohana Põhjamaades. Mida küpsemaks saavad festivalid ja nende tegijad, seda enam ilmub neisse ka vaoshoitust. Ühtviisi muutuvad ajas vaatajad ja nende eelistused. Tänavune armastust anarhiat oligi vähemalt minu jaoks veidi tagasihoidlikum kui aastaid varem. Samas aga taas sisemiselt rikastav kogemus. Festivalil linastunud filmid polnud valusalt eravadega revolutsioonilised, pigem rääkisid nad juba väljakujunenud filmikeeles üsnagi tavalistest asjadest. Kuid seal oli ka tõsihullust ja ulme fantaasiat. Et paljud Helsingis nähtud filmidest jõuavad ka PÖFFile tulebki juttu eelkõige neist linatöödest, mis ka kodus olevale vaatajale mingit seost pidi peaksite tuttavaks saama enda jutu ajal. Selle asemel lasen rääkida neil, kes filme teevad. See traagiline tõsilugu on aluseks Werner Hertzogi poolt kokku pandud filmile grisli männ karude keskele elama läinud mehest üks tänavuse Helsingi filmifestivali mõjusamaid filme, aga mitte ainult sellepärast tänane saade pealkirja kurjakuulutavad karupojad ohustavad eratransporti. Miks siis nimelt on sel aastal Helsingi festivali kataloogi kaanel ja T-särgil kujutatud armsaid väikeseid, põlevate silmadega karupoegi, kes on kuhugi linna südamesse kuhjanud, vulgaar Autosid. Neist õhkub ühelt poolt turvalist kodusoojust, teisalt aga ka teatud ohtlikkust. Tõlgendada võib neid mitut moodi, kas siis elustanud fantaasiate või hoopis ärritanud hingeloomadena, kes reaalsesse maailma tunginud justkui vihastades selle üle, et neid on ära unustatud. Mida ütleb festivali korraldajad Eka Lanerva? Mina olin, see on tõepoolest selline armsa väljanägemisega karupoeg, kes võib-olla isegi veidi ohtlik, räägib Lanerva. Teine tõlgendus sellele pildile ongi, et see karukeste kamp on rünnanud neid autosid, neid siis lammutanud ja hunnikusse visanud. Ning esiplaanil tuleb üks neist olenditest kava ja poole. Seega võib seda pilti vaadata mitut moodi, ehk siis need on armsad olendid, kelles on anarhistlike energia peidus. Igal aastal tellib nimelt Helsingi festival kujunduse mõnelt noorelt Soome kunstnikult ja sel aastal siis Markku turunenilt keda festival on juba mitu aastat jälginud. Ülesandeks oligi panna pildile kunstniku enda kujutel armastust, stanarhiat, festivalist. Kas on siis tänavune festivali programm samamoodi ründav? Ma arvan, et seda võib ka nii vaadata, räägib festivali korraldaja. Valik on väga lai ja püüame alati koostada selle nii, et peegeldada võimalikult palju seda, kuidas praegu maailmas filme tehakse. Ei taheta jätta siis kajastamata ühtegi sellel või eelmisel aastal olulist filminähtust. Narva räägib, et võrreldes 90.-te aastatega on oma ISIC filmidega välja tulevad filmilavastajad, nüüd hoopis talitsetumad. Oli üks selgelt eristuv periood. Meil tehti hoopis rohkem vägivaldseid ja üsnagi masendavaid filme. Eriti kui rääkida kunstiliselt õnnestunud debüütidest. Sellist laia haaret on festival säilitanud ka praegu, selge aastal on Helsingis üpris rajasid filme näiteks Ungari lavastaja Palfi taxi term ja mida paljud polegi suutnud vaadata selle vastumeelsete kaadrite pärast, ehkki tegu on kunstiliselt isegi ühe välja kutsuvaima tööga tänavusel festivalil. Ka Lõuna-Korea režissööri Barctyohnbookis Impati Farley dividend šanss on üks vägivaldse maid, selle festivali filme. Siinjuures võib mainida ka teisi aasia põnevikenega tiheostja Richicel, mis on samuti päris karmid. Ehk siis püüab teisigi festival sinnapoole, et saada võimalikult laiaulatuslik pilt. Selge on ka see, et näiteks Ladina-Ameerika maades tuleb väga palju noorte inimeste elukogemustest rääkivaid filme komöödiaid ja Põhjamaade filmis on samuti tuldud šokeerivuse juurest hoopis humoristliku masse iroonilisemasse pluss laadi. Seega harva sõnal teatud tsüklilisus filmimaailmast täheldada. Helsingi festival on alati toonud vaatajate ette ka tõsielufilme, mis käsitlevad mõnda aktuaalset teemat maailma poliitikas või käivad isegi tavapäraselt ajakirjandusse jõudvatest teemadest ees. Seekord on koostöö Lens poliitikaga Missis Onlines poliitika räägib pekalanerva. Prints poliitika on üks teine Soomes toimuv festival, mis keskendubki poliitilisele tõsielufilmile. Järgmine kord toimub see Helsingis. Eeloleva aasta alguses. On märgata, et ka mitmed mängufilmid või siis kunstilised filmid on viimaste aastate jooksul politiseerunud. Ehk pannakse sellelaadseid kommentaare või vihjeid filmides hoopis enam tähele kui varem. Või siis on siin tegu tõepoolest teatud meelelaadi muutusega. Nii oli näiteks Helsingi festivali avafilm Alessandro Gonzales Innar liituv paabel selline film, mille tegevustik käibki ümbermaailmas oluliste poliitiliste probleemide samuti ka festivalil esindatud Ida-Euroopa maade Ungari, Tšehhi, Rumeenia filmid seostuvad tugevalt sealsete inimeste eluajaloo ning poliitikaga. Länts poliitika rubriik on kokku pandud seega üpris eriilmeliste Est aja ja muudest lugudest. Näiteks on seal Iisraeli-Palestiina konfliktist rääkivaid filme või siis Peruu lähiajaloost kõnelev steit of their mis käsitleb nii kommunismi sildi all läbi viidud riigipööret kui ka terrorismivastase võitluse sildi all toimunud repressioone. Ungari režissööri Jerzy Palfid tunneb ka Eesti vaataja neli aastat tagasi Tallinnas linastunud Hakli ehk filmi hukk kaudu. Seekord oli ta Helsingis oma uue filmiga taxi termin, mis kujunes ka sel festivalil vaatamata oma grotesk sele naturaalsusele üheks menukamakseni. Vaktsineerimine karikeerib kolme ajaperioodi Ungari ajaloos teisest maailmasõjast läbi Nõukogude aastate tänapäevani. Kuidas seletab filmi ja sellega seonduvad taksideerimine produtsent Peter meiscoshi? See on omapärane perekonnasaaga, mille taust on tuttav kõigile teatud velo EAS inimestele ja eriti neile, kes elavad kesk- või Ida-Euroopas. Lisaks veel filosoofiline taust mõttearendus teemal, milline ja kus on vahe inimese ning looma vahel räägimiscalczy. Meile oli oluline ka see, et meie musta Marit on tõepoolest mõistetud. Et see on oma filmikeelelt väga väljakutsuv ja julge film, siis küsisin ka seda, kas vaatajal, kes filmi enne näinud pole, tuleks karta filmi pealkirja taxi Ternja. Ma ei arva, et kartma peaks, räägib, mis karsse tõepoolest nähtavat on raske ehk seedida, samas on ka vaatajaid, kes soovivad seda veel mitu korda näha, et avastada kõik filmisügavused. Sest kui noored võtavad seda pealispinnalt, kui teatud kultusfilmid, siis kõik nõustuvad sellega, et selle kihi alla midagi enamat veganeid, võtmelise tähtsusega momente või elemente polegi väga raske kindlaks teha. Filmitegijatele endale on siis kõige olulisem publiku reaktsioon ning mis Paltsi sõnul on Ungari vaatajate reaktsioon on olnud enam-vähem sarnane prantsuse vaatajatele kannis ja Austria või soome publikule. Tahaksin termin ja see on väga-väga tugevalt ära tunda ajalooline tagapõhi. Kas režissöör kavandas seda teatud groteskne metafoorina Ida-Euroopa või isegi kogu Euroopa lähiajaloole? Tõnni produtsendi sõnutsi on filmis küll teatud elemente, mis Ida-Euroopa ajaloole viitavad. Samas on filmi esimese osa leitnandi Ad alluva peresündmused ülekantavad ükskõik millisesse maailmaossa, kus inimesed ehitavad üles omaette suletud maailma ja elavad selles 11 kuidagiviisi välja kannatada püüdes. Teine taxi termini episood keskendub tõepoolest sotsialismi ajastule ja selle absurdsele sümboliks. Siin söömisvõistlused. Tegelikult küll midagi sellist ei toimunud, kuid ainuke viis selle reziimi olemast peegeldada oligi välja mõelda midagi sama absurdselt kui see süsteem ise. Vaktsineerimine kolmas episood peaks olema arusaadav kõigile, kuna see asetub tänapäeva, käsitleb nii tarbimist kui ta ilukultust. Ühtlasi võib taxi terminit vaadata ka prantsuse moodsa filosoofia diskursuse kaudu mis käsitleb keha ja seda ümbritsevat sisemise ja välise piire, pöördumisi ning üleminekuid. Petermiskashi. Teatud kolmikjaotus on igas loos lavastajat, huvitaski keha iseendast inimese ja ta emotsioonide Isesus. Lavastaja soov oli püsida kitsale eraldusele joonel looma ja inimese vahel. Kehalised toimingud ja füsioloogiline süsteem on ju sarnased. Ühtaegu kuuluvad emotsioonid ning identiteet vaid inimese. Ehkki mõned vaatajad on pidanud seda üldse mitte optimistlikuks linatööks, räägib taksideerimine sügavalt inimesest endast. Filmi naturaalsus on peaaegu kõik realistlik, räägib produtsent. Tema sõnul on see üks väheseid filme, kus on näidatud kõik, mis inimkeha puudutab, teinekord isegi selle sisemus. Kuid kõige juures on järgitud rangelt filmieetikanõudeid ja kasutatud maketi või siis muid olendeid ja struktuure. Eesmärk oligi aga näidata ja mis inimestesse puutub, et Peeter, mis golf on ka Ungari sõltumatute filmitootjate ühingu eestvedaja, oli hea võimalus uurida, kuidas läheb kassa vabal filmi tootmisel Ungaris. Viimase kolme-nelja aasta jooksul on välja kujunenud kaks suundumust Ungari kinos. Need on kohaliku tähtsusega kohaliku menuga ning teisalt kunstiliselt tugevama laetusega filmid, millest mõned kujunevad väga populaarseks festivalidel ja mõned neist on siis väärt ka laiemal skaalal äramärkimist. Toksi terminit levitavad juba suured levi firmad ja see on ka ainuke viis oma haardeulatust laiendada, leiab produtsent. Üldiselt on Ungari rahvusvaheliselt siiski üpris menukas ja neid koheldakse kui hea filmikultuuriga maad. Samas Balsi ümber kogunenud märkimisväärne uus filmitegijate põlvkond, kes on siis praegu kolmekümnendates aastates ja soovivad Ungari filmitegemisse uuendusi ja nende toodangust võidki saada hea kombinatsioon kunstilist Est ambitsioonidest ning kaubanduslikust elust. Seda see rääkis siis Peter, mis Cashi filmi produtsent Ungarist Tänavusel Helsingi festivalil hakkasidki tavapärase Haasi annuse asemel silma hoopis hispaania kultuuriruumi kuuluvate maade kino. Nii näiteks oli Argentiina lavastaja Fabian Pilenski viimaseks filmiks jäänud Ella aura. Üks festivali tugevamaid elus pettunud keskealise topisemeistri elu seiklustest kõnelev film oli nauditav nii vormilt kui ka sisult. Argentiina kino üks esinäitlejaid Ricardo tariin mängib filmis morni epileptikud, kes satub saatuslikul kombel peale raharöövile ja otsustab sealjuures kehtestada omad mängureeglid. Filmi Sumne ja veidi kurjakuulutav õhustik, arv juba esimestest minutitest ning vaatajal ei õnnestu lavastajat süžee arendustes küll üle. Hispaania Argentiina filmi riimeik on noore hispaania lavastaja Robert quallija stsenaristi Haverk Alvo debüüt suures kinos. Film räägib ühe endise hipikommuuni kokkutulekust, millest, nagu arvata võibki, kujuneb hoopis arvete klaarimine. Nagu selgub, on film seotud vähemalt ühe tegija lapsepõlvega. Räägivad Robert. Gallia Haaviercalvu. Nende eluloolisi aspekte kasvatasime õigupoolest kui lähtepunkti, sest elasin lapsena samuti kommuunis oma vanematega. Õigupoolest vaid isaga, sest ema läks päris pikaks ajaks hoopis Indiasse. Nii räägib režissöör oma taustast. Aga see oli ainult lähtepunkt, et rääkida hoopis teistest asjadest. Vultzueylinud intermovi. Reisi stsenarist räägib, mis temasse puutub, siis tema poolt pole filmis midagi eluloolist. Peale selle filmi tegelased kuuluvad minu põlvkonda. Rapazan teatud suund teha filme 60.-test 70.-test aastatest ja peamiselt ongi need tehtud nagu läbi selle põlvkonna laste silmade. Näiteks võib võtta kas või Lucas muudissoni filmiõhtu keder. Ka Helsingi linastusel tundus, et räägime arusaadavas keeles. Need teemad käivad üle riigipiiride ja ehk ongi praegu alla 40 aastaste aega neist asjadest rääkida. Võib-olla, et lisada isegi uus lähtepunkt. Nii ütles Aviercal voo. Aga kas on siis meie hipi vanemad tõesti oma ideaale reetnud? Pole reetnud aga elavad vastupidises maailmas, kui on kunagi soovinud. Selles oleme me kõik hipiliikumine ei saavutanud muidugi oma eesmärke, leiab Haviercalvu. Kui nad tõesti tahtsid maailma muuta, sest ilmselt muutis maailma hoopis neid. Revolutsionääre mässajaid on kogu aeg võtta või araabia maailm, kus ei muutu midagi enne, kui seal toimub mingi revolutsioon ja nad saavad alustada otsast peale. Ning see on ka midagi sellist, mida inimkond on oma esimestest eluaastatest läbi elanud. Samas on hoopis võimalikumad pisikesed kodanlikud revolutsioonikesed, mis raputavad korraks ja siis lähevad asjad jälle omavoolu edasi. Kodanikeühiskond on liiga võimas masinaid seda hävitada, leiab stsenarist. Samas on kindel ka see, et iga põlvkond seab kahtluse alla eelneva Häbibalbits välistamise osas siin Eiki komöödia pole selles, et film räägib vanadest inimestest, kes kunagi olid hipid ja nüüd on lihtsalt igavad vanainimesed, räägib stsenarist. Pigem on see komöödia teemal, et igaüks petab ise ainult varem või hiljem. Ja iga põlvkond suhestub järgnevasse kahtluse ning usalduse puudumise kaudu. Sellesse lisandub ka halva suhtlemise hirm. Ja see ongi riim. Eiki põhijoon. Sellise luu järgi tantsiti Philipp Karell i filmis regular lavers ehk siis originaalnimega man reguljee. Kui uued filmitegijad üritavad lahti mõtestada oma vanemate maailma, siis 60.-le eluaastale lähenev Philipp Karell rekonstrueerib 1960.-te lõpu Pariisi toonast reeglite järgi. Ehk siis regulaarsed armastajad on valminud samas vaimus, nagu kunagi tegid filmi Jon lükoduaar või prantsuse Adolf Voo. Üle kahe tunni pikkune mustvalge film näitab kiirustamata toonaste 20 aastaste elu-olukord tantsitakse, kord tõmmatakse Chanti põgenetakse, politsei eest vaieldakse elu üle, vihatakse ja armastatakse. Kuivõrd siis tänapäev üldse aastast 1968 erineb, võib küsida. Kareli filme mõjukul klassika, pikad kaadrid ja eluline tekst sulavalt Pindiliseks nostalgia maailmaks. Omaette film toimiks igavesele noorusele. Filmi peaosalist mängib režissööri poeg, kes on praegu täpselt sama vana, kui ta isa oli toona. Neil aastatel käis ta isaga ühe 60.-te lõpu saatusliku manöövriga kes sai ka osaks Ameerika andeground kultuurist. Tema nimi oli Nico. Kui Philipp Karell taaselustas aastal 2000 6968. aasta, siis inglise režissööri Stephen Wally püüd linale tuua Rolling Stonesi kidramehe Brian Jonesi viimaseid päevi jääb post kaardilikult üheülbaliseks. Seda siis samuti Helsingis linastunud filmist õunud saal oli täis kunagisi Rollingute fänn. Praegu on nad kaugel keskjas õllekõhud, kaubamärgid lõhnaõlid filmiaiaga kesiseks kaunist kaamera ja kunstnikutööst ei aidanud, et filmis pinget hoida. Hea oli aga taas ekraanil näha praeguse briti kino tõusvat tähte päti konsedaini, kes ka pimeda festivalil mitmes filmis üles astunud. Muusikast ja popkultuurist kantud oli Helsingis mitmeid filme, nii näiteks oli terve rubriik filme hippopist tänavagraafikast, festivalide korraldamiseni välja. Saksa Norra lavastaja Florian kaagi film Soul Train rääkis loo graffiti kunstnikest, kelle eneseteostus seisneb oma elu reviiri märkimises. Kunstiliselt keeruka seinakirjaga tippsaavutuseks on aga kogu metroorongitäis maalimine. Seadused ei poolda sellist teguviisi muidugi kusagil maailmas. Florian Kaag sai filmi jaoks materjali enda elukogemustest. Ma pole nonilist, trahviti kirjutaja alates 1984.-st aastast ja näinud selle langust 90.-te alguses. Aga see film pole autobiograafiline, räägib Florian. Ka ultra pole nii-öelda poliitiliselt korrektne film, ta nimelt realiseeri, nagu seal teevad tuhanded muud noortefilmid. Finantsabi. Kuna filmiaines on vasturääkiv, oli raskusi jäävad alla rahastajate leidmisega, räägib see on ka sellega ei tahtnud keegi end siduda, kuid see oli alles algus. Järgmiseks mureks kujunes lubade saamine filmimiskohtade leidmisel. Kogu Lääne-Euroopas ei leidnud omavalitsust, kes oleks olnud nõus meiega koostööd tegema. Ükski rongi firma ei tahtnud meie üritust toetada, isegi vastupidi nad saatsid hoiatusi oma kolleegidele meie kohta. Seega kulus isegi filmimiskohtade ja lubade saamiseks. Terve aasta. Lõpuks õnnestus saada luba Varssavi võimudelt ja olen selle eest neile ülimalt tänulik, räägib Kaag. Filmis nähtavad rongid maaliti täis ka päriselt ja seda tegid maailmas tunnustatud graffiti meistrid, keda KK isiklikult tunneb oma filmi, on floori, on näidanud ka USA-s graffiti sünnimaal Jürbane World vaid festivalil. New Yorgis võitis film mängufilmide seas peapreemia. Should trein ühendabki endas loo elustiilist, prusest ning iseendaks jäämisest. Praegu töötab Florian ka kahe projektiga Üht neist alustas ta juba enne trenni tegemist ja graffiti kirjutamise algusaegu 60.-te lõpul, 70.-te alguses ning toonaseid tegijaid. Mida arvab Florian aga grafiti kirjutamise praegusest seisust? Vaidlust selle üle, kas tegu on kunsti või huligaansuse, ka kasutavad ära ju isegi poliitikud omakasu lõikamiseks. Oli peaaegu, see on kriminaalne kunst, leian ma räägi Florian ka või siis kunstikuritegu, kuidas iganes seda nimetada. Ja probleem on lahendamatu, sest see on osa kultuurist. Asja tuum ongi selles, et oma nime kirjutamisstiil üle linna levitada. Seega need kenad poliitikute mõttekesed, et anda noortekeskuse taga mingi osake seinast, et graffitit ja selle kirjutajaid seadusega vastuolust välja tuul ei tööta. Põhjus selles, et kultuur ise tahab ju laieneda. Inimesed, kes krahvitiga tegelevad, võivad endale kogu linna seega ei saa seda kitsendada mingile nii-öelda seaduslikule seinale. Praegu pannakse kõikjale kaameraid, näiteks Saksamaal on uued seadused, aasta tagasi aeti grafitikirjutajaid Berliini taga isegi helikopteritega, räägib ka. Seega ei tea, kui kauaks graffiti üldse püsima jääb, kui seda niiviisi kriminaliseeritakse. Tema arvates leiavad aga graffiti kirjutajad alati uusi viise eneseväljenduseks. Näiteks on nakatunud ka akende peale kratsima. Karmimaks võitlus igatahes läheb, leiab ka. Eriti raske on olla grafitikunstnik praegu Ameerikas. Kultuurivaimu igatahes ei saa kustutada, see on seal alati olnud ja leiab alati uusi teiseta varjust välja tulla. Olgu see siis tänavakunst või midagi muud. Florian kaak loodab, et see siiski jääb, sest grafiti on väga ilus ja eluline kultuur ning see annab midagi sellist, mida teised mitte. Sellist hiphopi tehakse aga Iraanis muu silma sammu kaubanduslikuks muutunud muusikastiili viljeldakse selles riigis põranda all sest oma poliitilistes ambitsioonides usu dogmadesse toetuv valitsus ei luba noortele midagi läänemeelset või muidu uuenduslik. Kartes kaotada võimu, valivad sisuliselt ebakindlad süsteemid avatuse asemel suletuse ja avatuse jääks sellistes süsteemides vaid valitute privileegiks. Samasugust vanglat rakendavad kõik totalitaarsed süsteemid ja Nõukogude Liidu ajal elanoile pole see mingiks uudiseks. Aga ega sellepärast midagi tulemata ei jää. Eriti veel praegu, kui on olemas küberruum irooni noorus just virtuaalses keskkonnas oma olemasolu manifesteeribki. Ehk siis teisiti öeldes, kuna muusika ja muu meelelahutustööstus on ranged sensorite kontrolli all levitavad Iraani noored oma muusikate loomingut interneti kaudu. Sellest rääkiski Helsingi filmifestivalil. Iraani päritolu režissööri. Nagu selgub, tehakse Iraanis kõiki läänemaailmas tuntud muusikastiile ja üldse mitte halvemini, kui siis üle kaubastanud kapitalismi tingimustes. Läänemaailmale seni veel avanemata Araabiamaade noortekultuur tõotab pakkuda uusi vaatenurki juba läbi käidud popkultuuris. Et läbimüügiga seal arvestada ei saa, siis tehaksegi muusikat puhtalt iseendale ristates araabia maana traditsioone läänes välja kujunenud valemitega. Sealsetele bändidel on suur asi see, kui nad üldse saavad kusagil esineda. Oma albumi väljaandmisest saavad unistada vähesed. Need, keda läänemaailmas märgatakse. Nii ongi paljud Iraani muusikud riigist põgeneda, teenivad leiba kusagil pilt Saksa, Kanada või muul maal, hamburgerimüüjad tänavi koristajatena netis aga Iraani underground leiab, kui otsida tasub kasvõi alustada leheküljest. Wwwd Sound of Science film punkt com. Niisiis kokku kirjutatud saansofçailans filme või siis vaadata võib saiti Tehra on 360 punkt com Tehran 360 kokku kirjutatud. See on ka Iraani underground muusikanetti festivalileht. Nimelt peetakse ainukest rokkmuusikafestivali sealses internetis. Tõsi, paljud leheküljed või viited ei pruugi praegu avaneda, sest Iraani valitsus töötab lehekülgede kinnipaneku ja nende takistamise kallal sama usinalt nagu noored nende avamise kallal. Prantsusmaalt ja prantsusekeelsest kultuuriruumist on viimase aasta jooksul jõudnud Eesti kinodesse mitu head filmi. Üheks neist, vendade tardennide laps. Helsingis oli võimalus kohtuda filmi veetlev osatäitja Debora Francois, aga kes oli Helsingi festivalil nendeni interkuuri filmis Laturne Depaaž maakeelde ümber pandult pianisti noodikeeraja. Kahjuks jäi kättemaksuteemaline põnevik ise kesises stsenaariumi tõttu keskpäraseks. Samas on lavastaja ja stsenaristi Terkuuri enda taust just akadeemiline. Seega teab ta, millest oma filmides räägib. Debora Francois mängib filmis neiut, kes hakkab nurjunud muusikakarjääri oma kunagisele pedagoogile kätte maksma. Debora ise tunnistab, et muusikaga on tal seni olnud ainult passiivne soe. Pole õppinud enne filmi, kuulasin rokki, nüüd olen hoopis enam avatud igasugusele muule muusikale, rääkis Debora ühes Helsingi välikohvikus. Ta tunnistab, et armastab muusikat ja kahetseb, et pole seda õppinud. Küsisin, et kuidas suhtub ta oma tegelaskuju põhjatusse õelusse kas siis klassikalist muusikat ja selles peituvat harmooniat armastav natuur saab tõepoolest olla sedavõrd halb inimene. Maailm on karm, räägite paraFranso. Raske on saada muusikuks, näitlejaks või kunstnikuks. Väga vähesed pääsevad lõpuks oma kunstilisi püüdlusi ellu viima sest alati on neis ringkondades selliseid, kes neid takistada püüavad. Aga mis siis selles tegelaskujus paelus? Huvitav oligi mängida tõeliselt õelat tegelast, räägib blond kaunitar. Füüsiliselt oli tegelane kummaline, sest ta ei näidanud välja mingeid emotsioone kogu filmi jooksul, ütles ainult paar lauset, kui ta oli alati ähvardavalt kohal. Paraarvates tuli ta filmis isegi sürr, reaalsem kui see oli stsenaariumis. Ja ta tahtiski talle veelgi vähem anda seda elulist mõõdet, kui seda soovis. Režissöör. Vara märgib, et talle meeldibki rohkem Terkuuri filmilaadne tegelaskuju, sest seal tuleb see karakter ise luua. Vendade tardennide lapses oli rohkem siirust ja elulisust. Ta pidi filmis olema tema ise. Debra ei saanud palju selle juures luua. Pianisti noodi keeras oli aga kõik, hoopis vastupidi. Ja näitlejale on see väga oluline. Milliseid rollide pura François siis mängida sooviks. Mängida sürrealistlikke rolle selliste režissööride juures nagu Tim pöörtan või Michel Kondri. Näiteks Kondri filmis Science Sleep uneteadus on väga kummaline maailm ja seega oleks huvitav töötada just sellise lavastajaga. Seni on Debora saanud aga hoopis pakkumisi, mis järgivad läbilöögirolli vendade tardennide filmis laps. Ehk siis soovivad prantsuse režissöörid François mängiks taas tõsielulisi karaktereid. Aga alati pole ju seeni huvitav. Debra ütleb, et vennata ordenid olid väga head sellise filmilavastajad ja ta on sellist rolli juba mänginud. Kindlasti võtab ta mingi samasuguse osa ka tulevikus, kuid praegu ootab uusi pakkumisi ja peab puhkust. Nii rääkis siis Helsingi festivali üks peakülalisi. Muuseas näitlejanna reetis ka oma suure eeskuju, kelleks on šarlotrampling. Debra Francois sõnul on iga rämplingi roll olnud särav ja seda ligi 40 tegevusaasta jooksul kinoekraanil. See on siis Helsingi võimalus näha uut maailma kino ja alles tõusvaid tähti. Teataval kombel sattus sel aastal Helsingi festivalile kaks fantaasiafilmi, mida võib mõnes mõttes seostada Lewis Caroli raamatuga Alice Imedemaal. Nii tervitšillami tila andis kui ka kellermadel Toorotaani labürindis olid peaosas 11 aastased näitlejannad. Sellest kuuleb kindlasti, tulevad Nendel aastatel veelgi. Daile andis mänginud Ferlandil on selja taga muuseas juba 36 rolli. Neist esimese episoodilised tegi ta nelja-aastaselt. Paani labürindist seigelnud Ivana Bakeral on osasid mängitud mõnevõrra vähem kõigest kuus, kuid kaamera ees tundis ta vaatajat vabamalt kui mõni täiskasvanu. Küsin piir täiskasvanu ja lapse vahel elu eas, kus suur maailm seguneb veel oma isikliku ettekujutusega sellest. Siin taustal kõlab joissa S-i muusika ajaminast saki filmile mu sõber, totar mis taas restaureeritud muu maailma kinodes jookseb. Muideks Helsingi festivali kiituseks tuleb märkida, et kaheksa aastat tagasi näidatagi totrat esmakordselt just seal. Seda siis Põhjamaades. Räägib kahest väikesest tüdrukust, kes suvemajja kolides avastavad lähedal asuvast metsast äärmiselt heasüdamlik olendeid kellest aga suurtel inimestel pole aimugi, keda nad lihtsalt enam ei näe. Suured inimesed nimetavad sellist maailma fantaasiaks või ette kujutuseks. Aga ehk ongi fantaasia ja vaba mõttelend see, mis aitavad elu paremaks muuta. Mitte nii, et sellesse ainult põgeneda, vaid et ka selles olla kõlada, muuta oma elu sisemiselt rikkamaks fantastilise maks ja avastada seda laia maailma member üha uuesti. Helsingi festival aitas taas sellele kaasa. Aitäh selle eest. Sellised olid tänased kultuurivestlused Kudre kuulutavate karu poegadega. Saates kõlasid katked filmidest taidlans sleep, pianisti noodigi, Saunsossailans, should, trein lesamaal reguljee rinneik toksida. Jah, sümptodiforleidi Jens ja Kristi Mänd. Jätsin meelega enamus filmide nimesid tõlkimata. Ehk siis, kui nad siia Eestisse jõuab, siis ka need ära tõlgitakse. Aga lisaks kuulsite veel muusikat Nicolti valdilt, tindersticsilt ja kastandel solilt stuudios Tõnu Karjatse.