Tere tulemast kuulama oktoobrikuist kehendas saadet. Mina olen Pehk vahe ja tänane spiike on täienisti juhi Eeveesti mälestuseks eelmisel nädalal New Yorgis ootamatult ta meie seast lahkus, jõudmata saada 40 aastusekski. Ja tahakski heito ühelt poolt pilgu tema loomingule ja teiselt poolt ka pakkuda välja mõningaid võimalusi, kuidas seda loomingut võiks tõlgendada, analüüsida, käsitleda. On ju kujunenud või kujunemas natukene kurvaks tavaks see, et üht või teist kirjanikku hakatakse süvitsi lugema seoses kas tema surma või juubeliga. Eelvesti puhul see siiski pähis nii oleks pruukinud olla. Oli kuulda, et Tallinnas korraldatav sotsija kehandus festival plaanis niikuinii keskenduda helveste loomingule, nüüd. On see keskendumine muidugi omandanud hoopiski uue tähenduse. Tänase saate jutuosa vahele kõlab katkenditena ühe eelvesti novell laest Kanadas, meile on audioraamatuks lugenud Taavi Teplenkov. Naljakal kombel on see Aedge ilmunud saajas tundmatu kihendus ehk siis uuemat eesti kirjandust peetakse Paapeusi tundmatuks ja võib ju öelda, et jõhi õlvest omamoodi tuntud tundmatu oli. Teda teati, aga kui paljud kihendus inimesedki siis tegelikult tema raamatuid põhjalikult lugenud on? Mõnda neist kasvõi ühte ja tema debüütraamatutest lühiromaani ikka veel Bagdadis pole ju tänapäeval õieti enam saadagi. Aga peale seda avakatkendit helist aed Kanadas. Püüame siis anda väikese tagasivaate sellele kuidas ühe Ilvest alustas ja ja omamoodi seegi huvitav teema. Enne aelemist tuleb ehted ära võtta. Muidu võib haiget saada, kinnitas tüdruk. Tõstis pea sambla metalt. Sooned kaelal pinguldusid valged, küünarnukid taeva poole hakastamas Sabru lõikelise kukla puhmalcohmitsema. Ketiluku leidmine ei edenenud. Ponnistusest kõverdus üks suunurk, hing jäi kinni. Poiss toetas teda abaluudest. Need olid õrnad nagu linnutiivad. Poisi näpud muljusid valget siidipluusi luuplaadikesed alla. Las ta olla jättis tüdruk, ole ainult ettevaatlik. Keha langes tagasi, lõdvestus, õhk pahises Nebi linnast välja. Suured silmad sulgusid korraks, kuid avanesid kohe taas vaatama, otse üles peegeldama, taeva, selged sina. Poiss silitas pluusi. Ta tegi ülemise nööbi lahti, siis veel ühe ja õpetussõnad meeles, püüdis krae kangeid kolmnurki sama õrnalt keti vahelt läbi sikutada nagu purjekat pudelikaelast. Tüdruk tundis tarvete ennast liigutada ja tahtmata poissi segada, liigutas jalgu, ajastad harki. Poiss märkas seda lahknenud indigosinistes, teksades liikmed lasid endi vahel aimata Kinku. Rihm. Mõtles poiss, säravalt lööb selle all tõmbluk. Erutuspuhang sundis teda korraks suruma, pead tüdrukule kaissu. Seejuures möödusta silm ehtest väga lähedalt. Korraks vaatas Topaaliga kesk seda tõtt. Poiss mõtles, mis on. Ehe oli Haraline ja rooge nagu leek, ainult et selle tipud Milplasid allapoole. Mida see kujutab, mõtles poiss, pea kuumamas vastu siidi. Ta nägi sinise jõe hargnemist. Ta pilk tardus kühmule, mille ümbervood enne lahknemist keerlesid. Ja äkki üritas ta surud oma kätt rihmalt sinna. Püska. Ta mõtles palavikuliselt, et teeb nüüd kõik valesti vales järjekorras, et rikub asja viimseni. Samas tundis ta liikumist enda elundi vastas. Tüdruk oli kätt nihutanud. Ise vaatas aga endistviisi otse üles taevasse ja tegi nägu, et pole midagi teinud. Vaid väike kurutas suunurgas reetis ta. Õrn puudutus oli poisi ergut tasakaalustunud. Poiss kogus end ja suutis nüüd kaksiratsi tüdruku kõhule istuda. Äsjasest riivatusest meelekindlust ammutades asustateist krae kolmnurka ketti alt läbi tõmbama. Ja kui see õnnestus nööbist ruttu pluusi allapoole lahti ja iga nööbi järel sikutas selle servi eemale, nii et terav leek lebas lõpuks keset tüdruku paariaastaseid rindu, kui ohvrituli ja siid Valendas keha ümber nagu altar, lina ohvrituli ja altarilina. Ja siis mõtlesin, et mõtleb liiga palju, et mõtetega mujal, et pilt kipub hajuma, nagu tihti oli juhtunud, kui ta oli vaid mõelnud, mõelnud või unistanud. Aga nüüd polnud vaja mõelda, see oli viimaks tõsi ja seda tõelust ei tohtinud lasta laiali valguda. Liigsed mõtted tuli peletada. Ta hingas sügavalt sisse-välja, viis pilgu hetkeks metsale ja vaatas siis selginenud. Teravleek lebas keset tüdruku paariaastaseid rindu ja siid Valendas keha ümber. Ohvrit ega altarit polnud Ena. Siiski lubas poiss ühe uitmõtte veel. Aga see, las jääb, mõtles ta. Ta mõtles, et siid Valendab keha ümber nagu laudlina. Poiss haaras nüüd ühe õla ja tundis näppude all 1000 ämblikuvõrgu purunemist. Kusjuures iga järgmine kootis ilmus kohe eelmise alt ja pidi samuti olema lisaks lõpmatult pehmusele lõputult õhus, sest hoolimata otsekui pidurdamatult kaduvaine ohtlikult rangest puudutamisest koguni kergitamisest, koguni kergest pööramisest, et lühike käis küünarnuki tagant kätte saada. Ei sulanud tüdruku võlu õlad ära. Need olid nüüd samuti korralikult serveeritud. See oli ime. Aga hoolimata imestamisest suutis poiss juba märgata, et kuigi ülemine linna serval nüüd kenasti paigas, siis alumine oli alles keerdunud nahkse vöö vahele. See asi vajas silumist. Poiss mõtles, kas sikutada enne pluus välja ja siis riivata rihma otsas lahtist või vastupidi. Tal ei lastud seda otsustada, sest tüdruk päästis juba ise rihma valla ja poiss sai aru, et peab lükkama hoopis oma käed piha alla ja pöidlad puusa nukkidele suruma, et olla valmis siis, kui tüdruk nööbi kätte saab, luku lahti tõmbab ja küünaldele toetudes puusad õhku tõstab, pükse ära tõmbama. Kuid vaevalt sai poiss mõelda, mida teha, kui ta oligi seda juba teinud. Ta oli nüüd kummargil tüdruku kohal, kelle puusad olid taas maandunud. Poiss peatas tormiliselt kortsunud püksipuntra, rebadel nihkus põlvedega okkaid ja sammalt, kündas tagasi sassis saartel kandade tagant ja tõmbas tõusnud tormi uuesti tüüneks ning heitis kõrvale. Tänavu saab ka laias laastus 30 aastat sellest, kui eel ühes tükis debüteeris ta voorest kehanike. Biograafilises leksikonis on öeldud, et juba 1976 oli ta pioneeri kihendus, võistluse laureaat. Esimesed raamatud ilmusid tal 20 aastat hiljem 1996 ja nende kahe sündmuse vahele jäi õigupoolest õige mitu. No vahepeal kirjutist ja tõepoolest üks huvitav uurimisteemahelvestega seoses võiks olla tema Juvenaaliate uurimine. On ju ühtteist toonaste Litehaatide albumis. Litehaaži interneti sky on kooli praeguse lilleküla gümnaasiumileheküljel leitav 1985. aastal kirjutatud lühijutt Antoni juhtum. Ja eks jurelvest ka juba Vikegahest debüteeris 1988 novelliga järele jõudmine. Ja sai nõnda otsapidi nimetatud Vikega autorite põlvkonnas koos raudtee ja ja Õnnepalu ja veel mõne teisega. Ja nõnda võeti teda ka tollase uue ja vana kehanduse vastanduses otsapidi rokkkirjandusse kuuluvana. Aga eks ta oli kogu aeg algusest peale juba midagi muud midagi, mis häiris hoopis teisel tasandil ja mis ei lasknud teda sugugi mitte ennekõike või ainult Ki tolle saamistuses näha. Rühmituse ainsa proosakirjanikuna kuulus ta ju ka hea hallija, kuigi manifest statiivseid tekst halli postu Lehtud etnoturismi kohta on kirjutanud temagi, siis jällegi võiks olla põnev teema uurida. Mida siis ilveste loomingus õigupoolest sellest etno fotorismist on? Mitmed tegi, on ju tema suhe kõigist nendest rühmituse liikmetest toonud sellega kõike varjatum kuigi vist mitte keegi teine hea halli endistest liikmetest ei ole kumu raamatut esitlenud. Niisuguse paganliku rituaaliga nagu ühe Eelvest 2004. aastal esitles oma raamatut rahuldus kus sai siis nii vähe kui Spehmaga see raamat sisse pühitsetud. Kui paljud noid esimesi ilusti raamatuid mäletavad, mis ju tõepoolest ta alles 90.-te teisel poolel ilmuma sai? Kui novellikogule krutsioon ja aeg-ajalt tagasi viidatakse, siis lühiromaan ikka veel Bagdadis on tänaseks juba vist üsnagi unustatud. Kuigi sellele viitab ikka ja jälle tagasi eelvesti. Ehk. Pühendununa vähemasti põhjalikku ema arvustaja Jaanus Adamson. Peeti ju seda omani omalgi ajal visandlikuks suuremate ambitsioonidega kui romaanis ja suits välja kanda. Aga ei ole ju see ikka veel Bagdadis. Need küll visandlikum kui samalaadse motiiviga super menukaks saanud Paula koelio omal keemikuga. Otsing, mis viib otsija alguspunkti tagasi, antud juhul siis maailma suurima saladuse ja läbi selle ülima tõeotsing on ju eelvestil siiski kirja pandud märksa keerukamaks ja ja Vahjundi rohkemas võtmes kui seda kaljuranna, aga aga seda motiivi on neljast hiljem ka. Oma mõtisklustes lahanud viidanud nii peet volakule jagu elule ja ja võib-olla üks viis ilveste loomingut tõlgendada, on püüda kogu seda motiivi Hakendada kui otsingu ja mis lõpuks jõuab tagasi kas siis lugejani või siis hoopiski teksti jäneseni meie ees on täpselt see mis selles tekstis kehas on. Mitte ilmtingimata midagi rohkemat, aga ometi ka ju mitte midagi vähemat. Selles mõttes on ka tõlgendused Ilvesti osas lahkenud, et kui epanus peab teda puhtaks postmodernistlik ja, ja topelt kodeerituse esindajaks, siis Jaanus Adamson jälle ütleb, et ei ole mingisugust topeltkoodi. Novellikogu kriptsioon ja põhjuslik nimilugu sai 96. aastal Tuglase preemia. Ja võib-olla esindas ühte võimalikku teedehelveste jaoks, mida, mille edasi kõndimist talt oodati, aga millega ta päriselt ei Ahuldnudki. Aga jällegi see krutsioonia kui ideepaiga mõttena tekkiva kaduva ruumi kujund läbib nii mitudki tema hilisemat teksti ja ja võib-olla jällegi on abiks selle juhes, kuidas tema loomingut kui sellist mõtestada just nimelt selle teksti enesele viitavuses või selles, et et kuigi lugeja ja ka autor ise on peaaegu monomaaniliselt otsimas kese pandust ja kese pandu tagant mingisugust seostavad tähenduslikkust, siis seda tähenduslikkust ei pruugi olla, on see tekst, on mingisugune tuumlause seal tekstis, mille ümber see tekst on, on laiali või lahti keerdunud. Ja võib-olla see ongi Ilvesti proosa puhul kõige harjumatu. Me kuulame veel ühe lühikese katkendi Novellist Aedhanodas ja jätkame mõtisklusega ilveste loomingust. Kui oli alanud kolm nädalat tagasi, kui saabusid inglased. Inglased on nüüd meie naabrid, oli vana Jaan ütelnud. Ja tema poiss, peet polnud sedapuhku mingit vimkat märganud vanamehe jutus, kelle habe voogas koledat lammust mööda nagu vahune kosk ja kes toetas üteldes kahe käega nõiduslikult kõverale ja kähmulisele kepile. Tühi piip pöidla vahel. Excel igal teiselgi õhtul, kui vanajaan väraval seisatas habet sügas, muheles piibuga vastu posti puhtaks, koputas poisile mõne loo, rääkis oli, peeti ta tõsiselt ja hoolega kuulanud. Mitte küll lausa ammuli sui nagu nüüd kuid mitte uskumisest, vaid ikka sektori ta tavaliselt oma tähelepanu terava hoidnud, et õigel hetkel tabada, kus vana jutul sedapuhku konks sees. Poiss ei lasknud ainult kergelt püüda. Aga seekord oli peet tõesti uskuma jäänud. Jaani jutt oli lisaks ootamatule lausa halvaendelise kuivusele ka väga napp. Peedu üllatunud küsimusele, et kus siis nüüd sellised naabrid, esmastavaid. Inglased elavad selles uues. Ja edasi, ta läks vingerpussi, ei tundunud kuskil. Ometi nad polnud inglased. Muidugi teadis Peet seda uut maja. Talvel oli see ehitatud sellele kohale, kus mere ja mastimändide vahel oli üks vana maa kivine vundamendi jupike maast välja tuuritanud. Seal lõi kop ühel sula, laupäeval hambad lörtsi ja kui peet nädala pärast internaadist taas tuli, seisis maja juba püsti. Eks õhustele kerge ehitada, oli ta siis mõelnud peetel imestanud, et hea küll, palke ei jaksa osta, aga viiese prussi asemel võiks ikka seitsmestki pruukida. Tühikud sõrestiku täitusid kollase vatiga, siis laatasid nobedad kirjatud tunkedes mehed maja nii seest kui väljast halli Küprakisse aknad, kilplased, mõtles peet. Aga augud lõigati sisse kõige lõpus, siis, kui plastaknad püramiidil kohale veeresid. Sellest majast läheks terava pussnoaga igalt poolt läbi, nentis peet. Asisem plekist või ei saagi aru, äkki hoopis mingi tehiskiudvoodriimitatsioon, mis kõigele lõpuks peale klubiti lahti kangutada. Aga ei puutunud maja keegi. Terve kevade seisis ta kui mingi veider unustatud dekoratsioon. Aga nüüd olid koos suvega lõpuks siis ka asukad saabunud. Inglased. Peet ei olnud muidugi uudishimulik, mitte selline, kes käib nuka tagant suvitajaid piinlemas, nagu mõni litane koer losu täis. Ei, aga ta mõtles nüüd, kui vana Jaan oli õhust majaelanike kohta uudise toonud, et ehk nad tahavad midagi teada, et kus pood on võiet, surnuaed, seal on mitme kuulsa kapteni ristid. Ja samuti, et kas Gransse tuleb karta nii neid päris kui ka kohalikke joodikuid või mida tahes. Et võib ju mööda jalutada, sest ega peale tema siin rannakülas inglise keelt keegi ei oska küll. Ja tere võib ta ausa päris elanikuna neile välismaalastel ju ometi öelda. Tehe tahtsid eelvestiga ausad pähis elanikud öelda välismaalastele 90.-te keskel küll Emil Tode pihi riigi kiiluvees petiga eelvesti üheks võimalikuks eesti kirjanduse invasiooni tekitajaks Euroopasse. Ja krutsioonia ju tõepoolest. Ta sisaldab samalaadseid kohtumisi põrkumisi, võõristusi Lääne-Euroopa kultuuriga. Aga päriselt see niimoodi ei kujunenud ja ja ehkki 1997. aasta novellikogu päkapikk kirjutab kinnistas tippu kuulumist Eestis Tundus, et selle aja peale oli tema koopasse kantimine või Euroopa eurokirjanikuks lantseerimine juba parasjagu maha kantud. Eks ta käsitles ka vägagi. Valusaid teemasid viidates kasv Estonia hukule. Ja eks natukene ole Ilvesti teoste retseptsioon kannatanud ka natukene selle all. Esimene vaimustus oli väga suur ja, ja kuigi auto tasapisi küpses, siis peale esimest suurt buumi võis juba tunda teatavat väsimust. Ahvustajate poole pealt, kasvõi 1999. aasta elumaski puhul kohtas väga palju sellist tülpinud ja, ja pealiskaudset kriitikat stiilis, no ei saa lihtsalt aru. Aga mõnes mõttes oli ka teatav Enesekohtuse kinnijooksmine ehk tõesti tunda Ilvesti endagi puhul seda just tõesti novellides milleski, milleks teda on ikka tugevamaks peetud. Samas ju lühiromaani staatusele pretendeeriv. Elli lend leidis märksa entusiastlikumad käsitlemist ja ja põhjalikumaid analüüse ka noore põlvkonna ahvustate poolt kasse neeme loppilt. Aga samas jällegi kas üks Eelmesti esiletõusule kaasa aidanud näht välja taga juba kirjutas toona, et eteilvesti tekst laguneb laiali, lugeja avastab pettunult, et saladus, mida ta otsima hakkas, kaob vabade assotsiatsioonide sekka. Samas jällegi Ilvesti kaitsjad pakkusid teda välja kui eesti kirjanduse haigust või viga või sisse väga Mehtud hälvet. Seda võib võtta nii ja naa. Aga ühtteist paljuütlevat on Kajar Pruuli tõdemusest, et ilvestele omane moodsuse eelne müstiline arusaam kisasõnana tegelikkuse vahekohast. Kirjaniku jaoks on ometigi sõna ju tegu. Ja ja sõna ongi omaette eluvorm ja miks tahta tekstist midagi enamat, midagi vähemat kui lihtsalt elu kogu oma kaootilisuses ja selle kätkemist. Ühte sellisesse piiritletud vabasse väljavõttesse. Omamoodi Kambek kehanduse keskväljale tulivast siiski novellikoguga hobune eikusagilt aastal 2002 ilmus ju tänapäevas eesti kirjanduse klassikutega ühes sarjas mõnede varasema ja ja metsiku maja arusaamatu maa, Ilvesti fännide jaoks oli see ehk pehmemaks ja traditsioonilisemat muutumine teistele, aga siiski tõestus, et et eelvest ei ole sugugi mitte huupi tekstiga laamendada, nii nagu mõned konservatiivsemad ütlejad olid, olid väitnud, vaid omab siiski vägagi kindlat kompositsioonitaju ja, ja pigem öeldi selle hobune eikusagilt puhul, et see kompositsioonitaju on vahel liigagi range ja novellid mõne koha pealt liigagi konstrueeritud. Aga see võime mitut erinevat teemat seal juhes müstiliste soteesilist liini ja, ja vägagi triviaalselt ahist liini omavahel kokku miksida on selles novellikogus ehk kõige tugevamalt ehedamalt esil. Ja kuigi Tuglase preemia sai nimilugu, siis võinuks sellesama hästi saada ka al-Quaeda või toosama tänases saates kõlavad Kanadas. Aga õigupoolest tundub mulle eelvesti kõige tugevam novellikogu tervikuna on hoopiski mõõnast vahem ilmunud taevatrepp, mis jällegi miskipärast leidis üsnagi kahvatut kajastamist ja ja kihenduse preemia nimekirjas ei kajastavadki. Hiljem tõsi küll, on seda taevatreppi hakatud taasavastama ja ja tõepoolest, lõitused, kõige sugestiivsemad tekstid on ehk hoopiski seal mitte ehk niivõrd ilmselt mängimas kirjanduslike klišeede ka või, või Stampidega, kui mõned novellid kogus hobune eikusagilt, aga just mitmekordse lugemisega ennast lugejasse sisse töötavamad. Aga. Samas jällegi. Hobusele järgnenud haamatud rahuldus ja eriti viimad viimaseks jäänud palverännak olid jällegi mõneti kaootilise segasemad. Ja mis seal salata, palverännaku retseptsioon on olnud ettevaatlik ka sellepärast, et vahemgi eelvesti teksti sisse loetud või sealt välja loetud puht tekstuaalse paranoia kõrvale või sisse oli juba eiramatult asunud täiesti hoone paranoia ja seda psühhiaatrilise diagnoosina. Ja samas jällegi sellises võtmes on seda palverännakute poolest ahvustatud. Ent võiks ju märgata, kui palju seal on Tartut või Tartu kultuurielu, kultuuritegelasi võiks märgata, kui palju on seda õigupoolest eelvesti varasemast loomingust. Ja kasvõi see palve annabki, on ju. Just ehk veelgi enam selliste Euroopaga kummastavate kohtumiste lugu. Ja veel üks teema, mida võiks ju Eesti puhul tunduvalt rohkem uurida, kui seda seni on uuritud, on loodus tema tekstides. On küll kirjutatud esoteerikast gnostitsismist tema tekstides, viidates tema õppimisele teoloogilise seminari täis, kuid on jõuelvest mõnda aega bioloogiat õppinud ja, ja ka see on tema tekstides teinekord üsnagi ilmne. Aga kummastavalt ala käsitletud. Ka selles samas saates kõlavast Aedhanodas nimelises novellis on neid loodusmotiive õige mitmeid ja loodetavasti leidub uurijaid, kes nüüd mõneti juba praegu liiga hilja mõneti siiski vägagi teretulnud selle teema üles võtaksid. Kahtlane tundus juba käe anud. Käsi oli lõtv, kuid sellest ei saanud enam lahti. Siis ilmus uksele tüdruk. Noorsand, kelle käsi kui tuules kõlkum vant aina üles-alla käis, kuid kohe krampusiga katse peale, ent sest üle igasuguse piiri läinud tervet sellest vabastada oli peidust peajagu pikem laialgne pealinnast ilmselt. Pidin ma talle üldse kätt andma, kahetses peet. Kellega John seal kätled? Küsis tüdruk. Poiss pani tähele, et valge pluusi peal kandis tüdruk metallvõru, mille küljes oli kummaline ripats. Peediga hüüdisteretaja. Tänu tüdruku hõikele oli peet ka viimaks teada saanud, et neil pseudokatel on tõesti Anglofiilsed hüüdnimed. Sest ennist olid nad kõik kolm, teised kaks tonnist küll pool sammu tagapool ja ainult pool pead Peedust kasvu sees naerma pistnud ja omapoolse tutvustamise jätnud, kus see ja teine. Nüüd plahvatasid nad uuesti ja läksid lausa pööraseks, kui tüdruk ütles. Tore, ma lähen ütlen Kuvernantale ehk kõlbab supi jaoks. Kuid juba pistiski kuvernant ta ise pea aknast välja. Noorhärrade preili õhtuse kaotab. Johni käsi langes järsult alla. Peet tundis oma jala vastas teise jalga. Ta tõstis vabakäe, sa ei peaaegu tasakaalu tagasi, kuid libises reetikul kruusal ja Lartsatas käpuli. Uks mürtsatas. Poiss ajas end püsti, püüdis vere mees kätega riietelt kruusa maha ratsata, kuid kuvernant hüüdis. Kukkudes Peedu, üks jalg lahtisest väravast korraks sees käinud. Minge siit kohe minema või ma kutsun politsei. Tasub teele maanina tipu poole. Lähed kiiresti hingeldades, käed vehivad, kui tiivikud, ninasõõrmed paisuvad nagu pärituules purjed. Neeme otsa ümberkivides kaitsev ring, nagu eesnahk. Mõtles ta sellest müürist kord. Ta ei viitsi otsida oma salarada. Ta peksab pea kohal Remmelgaid eemale nagu tontidega. Võitlev hull. Ta mõtleb. Mu näojooned on kummalised nukilised, ise olen karvane ja argpüks, seda eelkõige pisike nässakas, seljal kühm nagu sadu perse ja argpüks ka veel. Seda viimast mõtlete mitu korda. Siis lööb ninna mereimal hingus. Tormi pole ammu olnud, kivi külvam paksult meresitta täis. Igast teisest tekitaks tõusev lehk vastikust. Kuid Peedule mõjub see teisiti. Juba rahunenult lükkab ta viimased oksad kõrvale. Tema ees häirib mere ääretu süli. Peet hüppab kergelt kivilt kivile, kuni leiab selle õige istub, kastab käed vette. Mööda tüüned pinda voolab temani sulakuld. Päike on silmapiiril. Roheline hõljuv adru muutub päikesetiigis ilusaks, sügavalt rootiliseks. Justkui mängiks valgusametist ilmite Haylsval pügal. Mikson sperma valkjashall nagu elavhõbe. Mõtleb peet. Ta tõstab käe veest. Vääriskivi laguneb, kui näpud sellest läbi liiguvad. Poiss pigistab pihku tuhmunud Ligase säsi. Millegipärast on ta pinges. Ometi on mind ju alandatud, mõtlete segaduses, kahtleb siis, kas ongi erutusi, alandust, teineteise vastandid. Ta tunneb ennast jälle selle lühikese aja jooksul juba tuhandendat korda kukkumas. Sel hetkel väga põgusal viivul jõuab ta veel näha, kuidas tüdruk uksel pead pöörab. Tema langemist näeb ja seepeale muigab. Sestpeale on ta pinges. See on väljakannatamatu. Ta nööbid püksid lahti ja pistab märja rohelise pläraka sealt sisse. Surub käedki peale ja väriseb. Aga tal pole külm. Helvesteni võrreldud jaanoksaga ja mõõtiga Vaino vahinguga, aga selles võrrandis tasub ju lisada ka Madis Kõivu ja tõepoolest kogumiku rahuldus. Võib-olla kõige mõjusam lugu ongi vägagi Madiskõlbuliku oma kõiv. Eks seegi näitab ühte võimalikku suunda, mis jäi lõpuni kõndimata ja mille puhul jällegi võib-olla on jäänud see kõndimine helveste uurijatele. Sellestki kõhutusest võib üht-teist välja lugeda Eesti kogu loomingu kohta. Aga veel üks teema, mida ju on ka käsitletud, aga aga mis samuti ei ole kindlasti ennast ammendanud, on neelust alter egod. Olgu siiski auklis või, või hobuse sai kusagilt. PõhiHolly mängib helves või siis ka rahulduse autoriks märgitud Jüri von Eelvest kelle puhul Jüri Ehlvest on siis ainult vahendajaks asjaajajaks. Kuidas alter ego on Ilvesti loomingusse siginenud, mis rolli ta seal täidab? Kuidas tagasi peegeldab auto jälle seda, mida ta lugejalt ootab? Kas on õige lähtuda sellest, mida ta Jaanus Adamsoni on täheldanud, et interpreteerida ja veel kord interpreteerida, kuni näiliselt vastuolulised tekstid lihtsalt saavad üksteisega vastavusse viidud? Või tulebki siiski leppida sellega, et et see vastuolu ja ühitamatus jääb, seda on palverännaku puhul samuti Jaanus Adamson tõdenud, et võib-olla on ilusti loomingu tulemiks ka tõesti see, et elus on asju, mis ei ole ühitatavad. Meie püüdnud neid ühitada kirjaniku püüd on need asjad ehitada ja ja võib-olla selle püüdluse ainukene täitumine ongi panna need ühitamatud asjad, nähtused, lood, ühte novellikirja, siis on nad vähemasti sellisena ühitatud. Aga seda, et töölvest püüdis seda ühitamist teha ka väljaspool novelle tahaks ka meeles pidada. Mõned aastad tagasi kirjutas ta ju õige mitmeid ühiskonnakriitilisi kolumne ja ja mine tea, ehk on neid ka lausa esseekogu jagu. Samuti on ta kirjutanud mitmeid näidendeid. Võimalik, et Viimse reliikvia paroodiaks tehtud viimane võttepäev esinda seda näidendi maailma võib-olla kõige operatiivsemalt aga üliõpilasteatrile kirjutatud Paul ja suur maailm, mis põhineb Mehis Heinsaare Hendrik Toompere juuniori kohtumisel on ehk küll õnnestunud näide sellest, kuidas ühelt poolt kindlasti maailm on jõudnud teatrilavale teiselt poolt leidnud just endale Ideaalse ja seda maailma kõigega Ongeniaalsemalt taasesitava teatri üliõpilasteatri näol ja samuti leiab ammutust hetke kultuuriruumist sarnastest maailmadest kohe kasvõi Mehis Heinsoo mõtlema. Loodetavasti saab see näidend nüüd taaselustatud ja On võimalik sedagi vaadata ühe kõneka sammuna ühte Loomingu välje väljundus, väljendusvormi mis oleks võinud leida edasist kõndimist, kas see koostöö või miks mitte juba tulek ka suurematele lavadele? Ja mille peavad nähtavasti ikkagi nüüd ära tegema teised? Avastamist on inimeste loomingust palju ümbermõtestamist nende varasemate tekstide ühitamist ja võib jällegi viidata Jaanus Adamsonile, kes oma kohta tsiteerib Susan Sontag it. Ja öelda, et. Et kunstil on võime tekitada meis ebakindlust muuta meid närviliseks, sellepärast tahame seda taltsutada, tahame ta muuta mõnusaks käsiteldavaks tarbeesemeks. Aga ilveste puhul ei anna see närvilisus ebakindlus sageli taandada või kohandada. Ja võib-olla selles seisnebki nende tekstide väärtus, et ta harjutab meid selle närvilisuse elu ebakindlusega elama, ahjutab sellega toime tulema ja hajutab tõesti enda ümber ka kuhugi manni, leppima sellega, et on mõistetamatuid, ühitamatuid ja meie eneseteadvust jätkuvalt riivavaid asju siin ilmas. Olgu sellel kohal sündmuses vähemasti Hoiend meile hellasti uueks lugemiseks. Järgmine piike tuleb samuti erisaade ja siiski tunduvalt rõõmsama teemaga. Kui kõik õnnestub, siis toimub Jõgevalt otseülekanne Betti Alveri kirjandusauhinna üleandmisest. Sinna vahepealsesse aega jääb veel ka Viivi Luige juubelikonverents ja mitmed juubeliga seonduvad üritused. Ja kindlasti palju uudiskirjandust, palju avastamist enda ümber läbi tekstide ja miks mitte iseenese seda paberile panna. Ma jätan siit lõpetama veel katkendi. Novellist Aedhanodas soovin teile head lugemist, head kehand kehandusega tutvumist ja selle taasavastamist enda jaoks head kihutamistki. Ja kohtun teiega siis taas novembris. Pois sõitis. Oma kohta mere ääres. Vaata ma leidsin su märkmiku. Siis ikkagi ikkagi ainult sellest tuleb jutt, ei muust, ei millestki muust. Ja vaata, ma avastasin siin, et sa vihkad meid kirglikult, kuidas öeldaksegi kogu hingest on nii, eks ole. Oh, kuidas tahaks vastu vaielda, aga sellel pole mõtet, parem jäägu kõik nii, nii nagu polekski midagi olnud. Peet vaatas üle metsa, otsis linde. Siis meenus talle, et ta on ju lühinägelik. Kindlasti polnud see mingi haruldane tilder sest ta oli arvanud just seekord, kui tal binoklit kaasas polnud, nägi teda. Aga ma tahan teada ühte asja. Üks asi mul jääb nagu segaseks. Tüdruk rääkis nii tõsise pingsalt juurdlevatooniga nagu ta nagu ta lahendaks mingit matemaatilist ülesannet justkui seaks mõnud Pythagorase mõistatuste üles, pidutab silmini, otsekui oleks tunnis tunnis ja püüaks õpetajat veenda, et kuigi ta arvutada ei oska, ta vähemalt püüab. Aga tema vist ei püüdnudki, ei püüdnudki teeselda, tahtis tõesti. Vaata miks sa, kui sa meid nii kirglikult vihkad, miks sa siis ei visanud jonni peale, madu? Sellepärast, et sa arvasid, arvasid ekslikult, et seal nastikega tee talle midagi. Aga seda? See on tähtis punkt, seda, et ta nii, kuidas öeldaksegi, et ta nii jäägitult sinu meelevalla all oli, eks ole. Seda sa ometi nägid, vadentsilm. Ja nüüd, mis siit tuleneb? Et tema on valmis oma, ma ei tea, auto, mis iganes raha, mis iganes ma tea, alla kirjutama, ta on kõik valmis ära andma ja ta ütleb seda sulle. Sul on see nüüd teada? Kui sa ei saa tema elu, saad sa midagi, sa ikka saad. Tema ütleb, et ta teeb ükskõik mis sa tahad, annab kasvõi oma automadin raha, ta teeb ükskõik mis sa tahad. Ja sina ütled, et mis sa tahad, sa ütled mitu korda, et sa tahad, tahad sa tahad, sa lausa tapad oma venitamisega teda, ta paneb mõttes kogu aeg juurde, ta on juba kõik sinu aardekirstu, kuidas öeldakse, heitnud või? Ja nüüd sina, eks ole. Mida teed sina? Sina ütled oma tahtmise, sina tahad, et tema parandaks minu ehte ära? Muide, ta ei saanudki sellega päriselt hakkama. Võru asemele panin mingisuguseid ketti, aga see selleks, onju tühi-tähi? Ei ole? On küll, see on täiesti mõttetu, tühine soov, sellist ei ole mõtet soovida. Tähendab, eks ole. Oletame, nii, ehe on ilus, ma tegin ta katki, sest selle kahemeetrise rästikuga silmitsi polnud mul aega seda lukku otsida. Kuid määrata selle remont karistuseks inimesele, keda sa vihkad kogu hingest, keda tahad hävitada, neljaks kiskuda ja temal litsikese, ma ei tea veel mitmeks litsikese. Ikkagi armas pisar, raisk, mine tagasi. Kuhu ma pean vaatama? Ikkagi ilusat natukene pehmemaks tegi? Muidugi mina ei kirjutanud, nii, panin lihtsalt litsi või siiski. Või siiski kese? Ahmis ei. Nii järelikult on siin vastuolu, jätkas tüdruk oma metoodilist arutlust. Järelikult on siin midagi veel mingi tundmatu, mingi, kuidas öeldaksegi. Yks eks ole. Sa tahad küll? No ma ei tea, kas sa oskad ette kujutada, mida võiks inimene tahta vihatud vaenlaselt, kui see on tema võimuses. Oskad sa ette kujutada, mida võiks tahta? Ja jäta see vahele ja ma oskan ära selle pärast muretse. Peetne elatas Nonii järelikult ta tahab, aga siis korraga ei taha. Miks? Sellepärast ohkas peet. Sellepärast et nii on õige lihtsalt õige. Mis tähendab õige? Saad aru, on vale jal õige. Nii nagu on mingil kolmnurgal, ütleme õige lahendus, kui sa mõistatus või mingi ülesanne. Kujutad ette, et ühes suures aias on teedest kolmnurk, mille igale küljele on omakorda teedest joonistatud sama pikkusega ristkülikuna ehk ruudud, nii. Ja omakorda. Oota, kuidas käibki. Ma justkui näeksin seda aeda enda ees praegu. Seal tuleb Kolmnurk murda veel omakorda lahti moodustub pikk diagonaal ja varsti sa hakkad nägema, et neli korda väiksem ruut suurema sisse mille külg on aga ise pool suurest diagonaalis. Või oota, ma. Kui ma võtan end kokku, ma lahendan selle ära, ma suudan selle lahendada, see ei olegi nii keeruline, seal on üks nipp. Kui see niimoodi seada enda kujutlussilma ette ja justkui vaadata sinna, kus sulle tundub, et lahendus on siis korraga silmanurgast märkad, kui oskad märgata, et tegelikult tuleb kogu lugu hoopis ootamatult välja. Aga see, selleks see kõik selleks, sest kui sa lõpuks vastuse leiad siis on see nii selge, et ei saa vale olla. Ja mida see tähendab? Sellepärast ma tõingi selle kujundliku näite. Ma ei saa üldse aru, millest sa räägid. Et kui on selline aed, kuhu aiateedest on kõik need vajalikud jooned veetud ja kui ühe teeplaadi all on varandus ja kui sina, siis lahendad selle ülesande õigesti, siis selle plaadijalt sa leiadki varanduse. Ja mitte ühegi teise Alt. Sellepärast see ongi õige ja õigeks ta jääb. Seisab kuidagi vale olla.