Nõnda laulsid meeskoorid aastal 1969 14 10. juunil, kui peeti juubelilaulupidu. Täna räägime filmist nimega leelo ja laulupeofilmidest ja üldse eesti filmi restaureerimise plaanidest. Stuudios on Enn Säde, tere, Enn, tere ja Annika Koppel. Tervist. Tere. Minu arust Laul kandis väga hästi selle filmi vaimsust, siin oli tunda mingit sellist panust sellist välja ütlematut painet, mis. Ma arvan, et nõukogude aastatel siin kusagil inimeste sees oli, aga mis nagu tahtis kuidagiviisi välja saada ka 1969. valminud Jüri müüri film leelo kandis siis samasugust pitserit, et nagu juubelilaulupidugi, ma kujutan ette. Aga enne olid sa selle juubelilaulupeo juures ka, ise olin muidugi ma olin sel ajal Tallinnfilmis ühe jalaga insener, teise jalaga juba algaja helioperaator ja laulupeol lindistamiseks lauluväljakul ehitasin. Spetsiaalse heliauto aga hoidsin ise laulupeol lindistamisest eemale, sest minu jaoks oli natuke tüütu. No need pikad kooride vahetused ja mul on päris piinlik seda rääkida just proovide ajal ja lindistas Ülo Saar, minu hea kolleeg, nüüd juba mees teiselt kaldalt. Nii et ma olin küll laulupeol, mäletan ilusaid detaile ja mäletan ka, kuidas Jüri Müür sahtlis selle filmi tegemisel seal ise küll selle filmi tegemisest osa too kohtadest 69. Aga siis juba Jüri Müüriga tutvust tehtud. Noh, ma olen ju tulnud. Tööle samal aastal kui Jüri meeldudest 61, nii et me oleme mõlemad ühel aastal astunud uksest sisse ja ma tundsin sel ajal juba kaheksa aastat. Igatahes, aga, aga mõistagi nüüd alles ikka mitukümmend aastat hiljem jõudis minu teadvusesse see tõsiasi, et see oli Jüri müüri esimene dokumentaalfilm üldse. Ta oli teinud küll Moskva kinoinstituudis õppides mingeid väikesi tellimustöid, aga sinna ma olen teinud ainult neli tolle jaoks küllalt nimekad mängufilmi ja kõik mustvalged, aga leelo siis äkki laiekraan ja värviline. Ja nüüd arhiivipaberites tuhnides ma saan aru, et ka tema enda jaoks oli see üsna õhku ahmima panev asi. Tegelikult Annika, kui palju mäletad sina, 69. aasta laulupidu? Sellel ajal olin mina nelja aastane, nii et ega ma selle palju ei mäleta küll. Jah, ei viidud, sest mina olen üldse Lõuna-Eestist pärit ja, ja siis see ei olnud üldsegi nii lihtne. Aga hiljem on mul nii laulu kui tantsupeo kogemus, et ma olen ise käinud osalisena seal ja ja ma kujutan küll väga hästi seda ja ma pean ütlema, et see Jüri müüri film praegu nüüd taastatud kujul originaalina vaadates mõjub tänases päevas ikkagi äärmiselt hämmastav on sest et me oleme harjunud kõigi nende punaste lipp pude ja voogavate, loosungite ja Lenini piltide ja pidulike kõnedega, mida peavad seal vuntsidega vanamehed, kes vaevalt püsti püsivad, et see ettekujutus, nagu sellest vene ajast on või mälestus tegelikult isiklik kogemus ja minul on küll hoopis teistsugune jäänud, et see zürii müürifilm on, on otsekui üks teine maailm, et ta seal on väga vähe, äärmiselt vähe, kui on jäänud mõned loosungid sinna pilti paar korda vist Lenini pilt ja mõned lipud, et see on seal kaduvväike, et selle aja kohta ma arvan, et et see oli üks väga julge julges. Te olete mõlemad näinud ju ka seda nii-öelda nõukogude tsenseeritud versiooni samast filmist, et oli see väga äratundmatuseni. Muudetud ei, nii ei saa öelda, tab ära, on solgitud selles noh, mina olen teda natuke banaalselt nimetanud, vägistatud filmis on ära solgitud, esimene viimane osa üldse on kokku kolm osa või 30 minutit. Keskmine osa, kus põhiliselt on laulud, see on peaaegu üks-ühele. Sest mis sa nüüd lauljate teretusega ikka muud teed, kui lapsed laulavad ja silmad säravad. Tõsi, noh, lühendatud siit ja sealt ja mingid väikse ümber tõsta ka kõige rohkem. Tsensuur või surutis või ümbertegemine välja ja sissejuhatuses just. Sest Jüri, ma ei saa öelda paaniliselt põhimõtteliselt väldib igasugust välispidist rituaali, see tähendab, et siis võidu väljaku paraad ja seltsimees kabinet lahkelt lehvitamas lastele ja punalippe ja ja need on kõik, topid sisse ja tagumises otsas, samamoodi on hästi suuri lõike, käid kärped, sest sisse monteerija, Tallinnfilm, partorg, Rosenthal, ülalt tulnud käsu korras paniga sisse. Sellise salmi laulu nagu Eugen Kapi Lenini park. D, aga seda ei olnud üldse filmitud. Ja siis tehti niisugune üsna labane trikk, võeti väga, üldiselt lauluväljaku plaanid, väga üldised kooriplaanid, meie keeli siis ühtegi sünkroonplaani ei olnud, aga see võttis kõik aega, see on kolm, neli minutit ikka siis selle võrra ühendati kõiki muid hapraid, niite, mis need laule sidusid. Nii et kui tulevikus kellelgi võiks tulla võimalus kahte filmi vaadates kõrvuti, siis olge hästi ettevaatlikud seal väga petlik mulje. Sest keskmine osa nagu petab ära, et laulups on ju laulupidu. Millest te siin räägite? Aga see ongi huvitav võrdlusmaterjal, kui need kaks filmi kõrvuti panna ja tõepoolest mitte nüüd korraga vaadata, aga lihtsalt üksteise järel, et saada aimu, kuidas tehti propagandat. Üsna üsna kuratlik katse me tegime, kui me alustasime restaureerimist, siis kolleeg Rain Kasak, aga me tegime tegelikult sellise katse. Lõikasime arvutiekraani pooleks, panin mõlemad filmid oma arust korraga jooksma, aga nagu selgus, on nii palju parandusi, lühendis ümbertõsted, kusagil neljandal minutil läks asi käest ära ja seda ei ole võimalik niimoodi mehaaniliselt või siis audiovisuaalselt kõrvut kontrollida. Ja hiljem, kui ta oli mul nii-öelda molekulideks lahti lõigatud, alles siis ma sain aru, mis tegelikult tehtud. Ja minu jaoks on seal kõige hirmsam külg see, et noh, teadupärast viimastel aegadel palju räägitud, et et Jüri Müür sellest ümber Monteerimisest mitte kuidagi osa ei võtnud. Aga nii kunstinõukogu kui kõik muu asi kuni lõputiitrites välja filmi nimetatakse ikka Jüri müürifilmiks. Aga see ei ole enam Jüri müüri film. Äärmisel juhul me võime siis öelda Jüri osalusel tehtud film, ma mõtlen seda ümberlõigatud film. Et see on kõige hirmsam, aga ma olen siin juba korra vist isegi rääkinud, minu jaoks on fenomenaal selle leelo filmi puhul just see minu teadmist mööda on see ainus Eesti film nõukogude ajast, millest on säilinud enam-vähem autoritruu versioon koopiana ja siis juba ümber monteeritud. Sest kõiki filme, monteeriti, vägistati, lõhuti, me võime siin tundide kaupa rääkida neid asju. Aga kuivõrd tol korral mingit video salvestamise võimalust Tallinnfilmis ei olnud, siis neid algvariante mitte keegi enam ei tea, ei mäleta, neid ei olnud võimalik säilitada isegi mitte paberi peal millest on hirmus kahju. Seal on fenomenaalsed filme, mis on ära tapetud kõikvõimalike kolleegiumite, mude, seltsimeeste nõudmisel ja Jürkal jürimüüril, siis on selles mõttes vedanud, et täna enam-vähem autoritruu No aga see koopia, kuidas see siis lõpuks välja tuli ja kuidas ta kõrvale pandi, kas neid koopiaid ei ole kusagil keldrites kellelgil vanade asjade hulgas järsku veelgi analoogsetes filmides? See tuli välja nii, nagu üldse arhiivist kõik asjad välja tulevad. Malle Salupere oma postipapa raamatus toob ilusa lause välja, et arhiivis kehtib kas õnnelik juhus või jumal. Siin on mõlemad mängus, sest teada oli, et Jüri tegi poolpõrandaaluse koopiama isiklikust versioonist. Seda asja päris põrandaaluseks nimetada, sest tehnoloogia Tallinnfilmis, kui veel filmi peale filmiti, oli küllalt kohmakas. Kas film teadupärast tähendab negatiiv-positiiv, selleks et koopetaja tuleb negatiivi monteerida ja kusagilt tellida ja värvilaborit Tallinnfilmis sel ajal ei olnud, see tehti Riias, järeldasin oleks siiski enam-vähem ametlik tellimus. Tõsi küll, nüüdsete ka filmis direktor asetäitja Toivo Tomson. Et see läks ilma direktori kinnituseta, tähendab Jüri omal riisikol, andis oma filmi Grupi direktor käsu ja tehti see koopia. Ja isegi hõljub õhus võimalus, et on kaks, et aga ma olen siiani leidnud ainult ühe ja üks väga õhkõrna esindama kontrollis, aga ei jõudnud lõpuni. Et Tallinna linna täitevkomitee on tellinud ka ja kuupäevade järgi võiks olla see Jüri koopia, aga mul ei õnnestunud seda leida ja ma ei usu, et see nii on. Sest ametlikult ei oleks seda jüriversiooni keegi lasknud välja, seda ei olnud olemas üldse. Ja eksisteeris ainult see ümberlõigatud versioon, mida siis lugupeetud, filmiteadlased ja kõik muud lugesid Jüri Mary filmis kogu aeg ja siis, kui aeg jõudis sinnamaani välja, et Eesti film 100 oli nõus hakkama restaureerima kalleelot. Ja ma oleksin filmiarhiivi, et kas tõesti ei ole Jüri algvarianti siiski olemas, kõik paberid, kogu raamatupidamine näitas filmiarhiivis, et ei eksisteeri, järelikult son hävinud ja siis natuke aega hiljem üks hea inimene Filmargivist Sirje Hallaste siis helistas keeled häälega. Et midagi ei klapi, et filmiosade pikkused ei klapi ja kui ma sinna sõitsin, filmi montaaž lauale pani, oli selge, et see Jüri originaalversioon seda oli hästi lihtne identifitseerida, sest ideoloogilise dualismi näide on see, et kui Eestisse tulid väliskülalised siis neile näidata alati Jüri versiooni, siis ausat versiooni, mitte väliskülalistele näidata siis ümberlõigatud versiooni ja selle tõttu oli väliskülaliste jaoks sinna sisse löödud saksakeelsed subtiitrid millegipärast saksa keelest ilmselt tööriist käis rohkem kui Inglismaalt. Ja selle järgi oli hästi lihtne identifitseerida. Ahah, see on nüri koopia, no sealt edasi läks sellest hädas, räägib juba Annika, mis tehnoloogiliselt rahaliselt kõik maksma läks, aga aga me püüdsime siis kahest versioonist sellest ümberlõigatud ja Jüri originaalversioonist tagasi uuesti. Noh, seda võib tinglikult nimetada raidkonstruktsiooniks. Sest Jüri koopia oli muidugi väga halvas olukorras, noh, ma räägi nendest saksa subtiitrid olid tükid väljas puruks, täiesti pleekinud punaseks, noh, 38 aastat vana film töö peale. Aga kaasaegne tehnoloogia on niisugune imerelv. Seda oli seid kõrvalt vaadates kohe vaadata, milleks on kaasaegne videotehnoloogia suuteline ja see, mis me suurel ekraanil nägime. Muidugi ma näen, et seal vanadega sõnana positiiv ja mõned kriipsud kraapisid ja heli tuli muidugi uuesti teha sest vanade koopiate pealt seal oli säilinud ainult väga halb pärisuunas optilise heliriba ja Ta ei kõlanud üldse seal ainult susiseb kursis ja ja siin suur aitäh ka Eesti raadiole, sest mitmed laulud on Eesti raadio arhiivist saadud tagasi, sinna. Oma lindistused ei sobinud, mõned mitmetel põhjustel niisugune põnev tööga tehes. Annika see protsess oli kindlasti väga pikk, aga enne kui sa sellest protsessist räägid, mis võib-olla läheb natuke keerulised, ära siis väga pikalt räägi. Aga ütle seda, et kas siis leelo restaureerimine, see algatus tuli siis Eesti film 100 projekti poolt. Teada oli, et Enn Säde on Jüri Müüriga ka varem tegelenud, eks ole, terve dokumentaalfilm Jüri müürist valmis ja, ja see sai ka auhinnatud filme ajakirjanike ühingu aasta filmipreemiaga. Ja teada oli, et tegeleb Leeloga ja et tal on ka selle filmiloost kavas dokumentaalfilm teha. Mis siis uurib ühte ühte tsensuuri juhtumit, mis toimus Nõukogude Eestis ühe laulupeofilmiga. Ja kuna me olime siis alustanud Eesti film 100 projektiga, mille üks osa on siis filmide taastamine, Me olime taastanud mängufilmi kevade ja samal ajal paralleelselt hakkasime siis juba ajama kalleelu asja. See oli nüüd algusest peale teada, et see on keeruline. Ütleme, kui me oleksime tahtnud dokumentaalfilmidega alustada, et meil oleks võinud see võtta ka midagi lihtsamat, millel on algmaterjali, et kas või näiteks Eestis olemas ja tavaliselt meil on taastamise aluseks vahe positiiv, ehk siis venelased ütlevad selle kohta ilusasti law anda. Mulle meeldib, aga mujal rahvusvaheliselt seda ei tunta keegi ise aru, kui ütled, lab anda. Aga see on siis algmaterjalile kõige lähem vorm, mille me saame siis kätte praegu Moskva, kus ilmafondist. Et Eesti filmide algmaterjalid negatiivid siis ja, ja magnethelid on hoiul koos Filma fondis, Moskvas seltskonna toel, Eesti mängufilmide? Jah, jah, mängufilmide jaga nukufilmide ja animafilmide omad ja mõned on ka laiali Krasnogorski see tegelikult. Et kui siin filmide kaudu hakata jälgi ajama võibki olla üpris keeruline jõuda jälile, kus mõne filmi algmaterjal on, et selliseid on ka kalleelaga oli ja siis see lugu, et leelol olid Eestis olemas, oli siis tsenseeritud filmi negatiiv ja siis Jüri müüri originaal positiiv koopia. Ja nendest kahest siis see taastamine alguse sai, et, et n panin kui sellise originaalse pildile ja et kuidas sa seda täpselt tegid, see oli hästi keeruline, et suur töö, et te käisite kõik ükshaaval, kõik need kaadrid läbi kirjutasite mitu korda läbi. Aga lõpptulemus sai siis see, et see läks siis Soome, kus ta siis skaneeriti või kanti üle digiformaati. Ja digiformaadis läks siis pildi restaureerimiseks, mida tegi siis meile juba kevadest tuttav, Itaalia päritolu kutsus EPedid soortšov. Seppe nägi kurja vaeva seal eriti peavalu valmistasid talle sellelt positiiv koopiat saksakeelsete subtiitrite eemaldamine. Et see oli ka jällegi selline otsus, mis tuli teha, et kas me jätame nad alles, mis ei oleks kuidagi sobinud, kui nad oleks keset filmi ilmunud lihtsalt suvaliselt või paneme musta sellise lihtsalt siidi peale, mis ilmselt ei oleks ka kuigi hea olnud, need ikkagi me otsustasime, et me püüame nad eemaldada siis täielikult nii hästi-halvasti, kui see siis tänapäevaste vahendite juures võimalik on. Ja loomulikult on siin ka aja ja raharessurss, et noh, lõpuks võib ju iga asja ajada perfektseks täiuseni aga siis ei oleks, meil ei ole veel kaugeltki valmis ja ma arvan, et meil oleks kusagilt seda raha saanud. No kui kaua selle pooletunnise filmi restaureerimine aega võttis? Raske rääkida, siis alustasime seda nüüd päris tööd, ma ei räägi nüüd Annika poolt seda, seda filmi produtseerimise protsessi, produtseerimise tööd, raha tankimist vaid aga Soomes läks lahti umbes maikuus, aga Neil tuli kohe suvepuhkus vahele, kus seal ka tähega pärast rohi ei kasva. Ja siis uuesti läks lahti augustis niimoodi, et Ma usun, et kuskil kolm kuud või no hea küll neli kuud hädapärast võis olla. Giuseppe töötas terve suve, sest ta läks alles sügisel puhkusele, ütleb vahele. Küll, ja no nii, et ikka kaua nad olid ise seal Soomes kõik väga puhevil vist, et nikeerulisteni kummalisse, nii ebastandardset tööd nad ei olnud seal enne teinud ja oli väga ja meie suured fännid olid, jälgisid, kuidas protsess läheb ja ei lähe ja tuleb välja. Ei tule veel. Nii et, et noh, see andis ilmselt neile ka mingisuguse kummalised õpetussõnad, et võib ka selliseid asju teha. Et, et see oli, see oli selles mõttes uhke kogemus minu jaoks ka. N, sul on ju samamoodi ka tuulepealsed Leelod valminud dokumentaalfilm siis laulupeofilmidest, kus on ka ju veel vanema laulupeo filmikaadrid. Lisaks elasime, ma nimetasin, esietendusel Ring vaataks, kuigi proportsioonid ei sobi minu firma 75 minutit, Jüri müüri filmi 30 minut, aga kui Mareksin leelo taastamise ja siis noh, nimetame seda siis kultuurigenotsiidi-ist jutustava filmi ideest. Kadunud president Lennart Merile, ta oli minu vana kolleeg ja küsis, et kui pikka filmi sa teed, mõtlesin noh, 30 40 minutit seda, et see film peab kaks tundi pikk olema. Mind vabandas, kui filmil fantaažis seier läks 75 minuti peale. Et siiski lühem kui kaks tundi. Kahjuks Leharty jõudnud seda filmi enam näha. Ja veel vanem variant, nagu öeldud, arhiiv minusugusele amatöörajaloolasele on, on uskumatult põnev asi ja ja kui ma siin esimest korda sukeldusin, siis üks neiu Tõnismäearhiivist taimi Karafiin ütles mulle vaated, sa sõltlaseks tohib, ma ei saanud alguses aru, nii, ma saan aru, mis see tähendab, Tuled ootanud arhiivisõltlasi. Ei, ei, ma ei ole mitu kuud käinud, kuigi peaksin kohe nüüd minema ka. Arhiivis on nii põnevaid asju ja eriti selle sotsialistliku kultuuri läbiviimise teostamise organiseerimise kohta. Et see on uskumatu, et kultuuriloolased on nii laisad olnud seda uurima. Täna nimelt ma saatsin kolleeg Jaak Lõhmusele hunniku keskkomitee büroo säilikute numbreid 1960 269. aasta näiteks Tuhkatriinu mängu lavastamisest Vanemuises ja uskumatult põnevad või nagu ma teen niisuguse kohmaka sõnaühendi vastikult põnevad materjalid ja sama puudutab siis kogu seda televisiooni kinosfääri. Otse loomulikult tervitatakse kirjandus, mis on muidugi hambus sest nii nagu me kõik oleme ju targemad kui, kui arstid, nii on olnud alati targem kui kirjanikud ja filosoofid ja Yalentskonnal alati targem kui Tartu Ülikooli professorid ja nii edasi. Aga olles ise nendest vasktorudest läbi käinud, võtad juba teatava distantsi hoiaku esimesed aastad, kui mõistsin sisse mõjus psüühikale natukene. Mul ei olnud soomustatud mõistust sel hetkel. Ja nüüd ma saan aru, miks noored ajaloolased liiga vastutustundetult lasevad lendu nende poolt avastatud uhkeid fakte teinud rohkem või ilmjärve Pätsi agent või mitte, agent, mis hiljem selgub, et on bluff ja nii edasi edasist poistel puudub niisugune seda kummaline öelda, professionaalse ajaloolise kohtrat. Miks amatöör? Et kui me teeme filmi Georg Otsast, siis me ei tohi unustada. Georg Ots on ikoon Eesti rahvale. Kui me räägime Pätsist, siis ikoon, kui me räägime sinimustvalgest lipust. See ikoon, mille leidmisel KGB andis 25 pluss viis, vot need asjad ajalugu uurides tuleb meelde Ta lihtsalt ja ja natuke teistmoodi suhtuda, mismoodi, ma ei tea seda enam, et seda tüüpi ilmingute puhul on tagasikäik väga raske. No ma viskan siia õhku ühe sellise provokatiivse küsimuse, et kas näiteks oleks mõtet ka kuidagiviisi mingisugusele digitaalsele kandjale kasvõi seesama vale leelo panna? Ta oleks nii-öelda kohutavaks näituseks maailmale, kui madalale inimeseloom võib langeda. See oli plaanis ja, ja ma pean tunnistama, et Annika oli selle teostaja poolt väga ja mina olin väga vastu päris inimlikel põhjustel, sest ma ei suutnud endast suurem olla. See mees Jevgeni Rosenthal, mida mõnikord multifilmi lapsed tunnevad õugen Rooselt Tallinna. Nii et võltsitud ajalugu ei ole mõtet Et säilitada ei säilitada, on vajalik kõik otse loomulikult viimane kui üks paber, viimane kui üks film on vaja säilitada. Aga kas selles seoses, kui me läheme leelo vaatama ja saame sealt vapustav emotsionaalse elamuse, nii et, et noh, ma ei tea, ma neid natuke, liialdan aga, et pool sõpruse saali nuttis. Ja siis sinna takkaotsa Rosenthal versioon uurijate jaoks, jah, palun. Ja tõenäoliselt Annika seda ka kunagi teeb, et läheb ka see teine variant nii-öelda kättesaadavaks kõikidele soovijatele või friikidele õigemine, aga, aga ma ei näe vajadust praegu. Vähemalt praegu ma ei näe, kuid ma räägin endale vastu. Me mõtleme selle teema üle veel, et DVD on ka koostamisel. Et mõtleme selle üle, mida me sinna siis veel lisaks saaksime panna. Et kuulame ära erinevaid arvamusi, et tegelikult teistpidi on jälle väga paljud inimesed selle vastu huvi tundnud. Tuulepealsed leelo-leelo läheb ikkagi ühtede kaante vahele teeveedeile. Ei praegu mitte tuulepealsete Filmse võra kevadel valmis ja me tegime kohe väikse tiraaži kul hellad, siis restaureeritud, löönud seal olemas. Ja Me arvutasime, lõpus oleks tähendanud lihtsalt ettenägematuid kulutusi. Ma arvan, et ehk saame seda asja veel arutada ja minu meelest oleks küll igati loogiline, kui need kaks asja ikka koos käiksid. Aga seda me saame välja harutada. Siia tuleks kohe mainida, teeme reklaami Fomsi ja ütleme seda, et Tartus Ateena keskuses saab kuuendal novembril just Leelot vaadata ja kas siis ka tuulepealseid lelusid. Jah, saab näha nii Leilot kui, kui tuulepealsed Leelasid ja sinna on teretulnud ka linnarahvast. 40 krooni maksab pilet. Jah, no see pole ju üldse palju välja anda selle filmi eest ja näha seda suurel ekraanil, et tõepoolest see on, see on vapustav elamus. Ja nagu näitas ka viimane noorte laulupidu, siis Pole see laulupidu ühteni surnud, kui siin vahepeal üheksakümnendatel arvati. Aga kui veel tagasi minna aastasse 1969 siis kas seal platsi peal olles? No ma ei kujuta ette, milline see vaimsus võis olla, kui laulupidu pühitses oma sajandat sünnipäeva või aastapäeva ja ja seda anti ju samamoodi siis ka raadios, televisioonis, edasi. Et see oli nüüd kaks päeva siis ja teiseks oli veel ju ka tol ajal majaks olnud tantsupidu siis on seda nüüd raske ühesõnaga väljendada, aga minu jaoks on see kvintessents on ikka muidugi Ernesaksa Mu isamaa laulmine. Ja et päris täpne olla tasuks Uta Heller, krabi, eestlaste maa raamat Runneli kirjastuselt ja lugeda tema reportaaž mana jaoks, mis seal taga on? See on väga-väga uhke reportaaž. Ta on mulle endale täiendanud seal noh, värvikaid detaile veel juurde andnud, aga, aga seal on seesama asi, mis, nagu selgub, lauldi ka isamaad kaks korda pidama ei mäletanudki üldse. Ja noh, see on see siis see fenomen, mille vastu keskkomitee oli seal platsil jõuetu, kus koorid keelduvad lahkumast ja laulavad ilma dirigendita ja siis ütled mulle vana dirigent Aksel Pajupuu, keda ma küsitlesin. Koor 30000 inimest laulab ilma dirigendid ja laulab õieti, kuigi nuhtlemise koori ühest otsast teise on peaaegu 100 meetrit helikiirust arvestades. Siin ma räägin, klient, insener üks ots kuulas teist otsa pool sekundit hiljem mõned laused ikkagi õieti. Ja siis asi muutub piinlikuks ja siis linnapea Undusk lööb Ernesaksale külge, et Kusti pääste aegusti siis teiseks salmiks jookseb pulti ja ma mäletan seda. Ja see oli niisugune, noh, ma ei tea, võimalik, et päris lõpp oli niuke eufooriline, lubada ta minu arust lakse 100000 inimest platsil ekstaasi, sellest samast laulust. See on see, mida on ilus mäletada lihtsalt, ja. No meil on ka üks eriliik, mille sa oled leidnud siitsamast Eesti raadio arhiivist. See on üks kummaline helilõik, mul oli vaja sedasama Koidula Ernesaksa mõisamaad paikkamiseks eesti raadiost laenata, sest kolleeg Ülo Saar keset seda laulu hakkas linti vahetama, nagu ma nüüd selgeks teen. Ja laul tuleb, nagu ta tuleb. Ja otsesaates töötlesid raadio poolt siis muidugi tolleaegsed kuldhääled. Lembit Lauri Trikkel ja Ene Hiion. Ja nüüd pange tähele, mis toimub, Ta isamaa laulu lõpus, kui vähegi saab, ma lisan siia vabandava lause pärast seda. Tähendab nüüd lauldakse seda laulu. Tõeline kunstiteos on alati internatsionaalne kui sügavalt rahvuslikuna ainult meie rahvale omasena tundub see laul aga ometi oma maad ja rahvast armastava inimese vanded lootusena saadakse sellest aru, ükskõik millisel maal kes oskaks öelda, mitu miljonit korda on neid sõnu meie maal loetud või laudu. See oli noor Ene Hiion, kes püüab oma väga püüdliku lõputekstiga matavaid tappa või summutada seda, seda rahva peaaegu ekstaažini jõudnud tunnet. Ja nüüd, kui seda kuulda, siis natukene on kõhe sest kõrval seisab Trikkel ja Lembit Lauri, aga ma annan noorele Ene Hiion neile andeks, sest Lembit Lauri nekroloogis kirjutab Ene Hiion. Ka saates lugude salvestamisel on lepitav ja ravitoime, see toidab sallivust. Väga head sõnad. Igatahes paistis mulle niimoodi, et tehke oligi neile diktoritele antud omamoodi juhised et mitte nagu lasta seda klausega mingeid vaimustushüüdeid, vaid et panna sinna peale siis kohe teksti ja juhatada sisse siis järgmist lugu või järgmist koori kuhugi vahetused ja kõik pidid, täidab. Saama ja sõnu ja kõike mäletavad neid vapustavalt vastikuid laulupidude lõpetamise pärast, seda juubelilaulupidu, kui ühendkoorid keelduvad vabalt minemast ja siis Tallinna tralisatsiooni sõlm keerab oma tolleaegset valjuhääldit põhja, laseb seal mingist mürts vaid marsse pealetappa, lauljate, ühendkooride laul ja need olid üsna üsna kõhedaks tekitavad ja ja ma satun keskkomitee büroo materjalides peale, kus Käbin tõsi, ta ei ole päris täpselt selle laulupeo peal, aga ei ole nõus, et ühendkoorid laulaksid Shan Sibeliuse Finlandia, sest nad siis tõusevad ju kõik püsti ütleblendsman. Ja hakkavad siis koogutamata tõrvitabki sõna täpses tõlkes, et me ei taha siin põhjanaabrite ees hakata koogutama, aga noh, alltekst on selles, et toimub seesama, mis toimus järgmiseks ka. Ja nad olid selle puhul võimetud ja ja et televisioon siiski olemas oli, siis kõik nägid, kui Anastastmikkoyon oli siin. Ilmselt ei olnud ta saanud juhiseid, kuidas käituda, kui Isamad laulma hakatakse. Ja ta nägi, et kõik kõrvalseisjad tõusevad krapsti püsti ja Mikko tõusis kohe püsti ja siis seda ma mäletan ise televisioonist mõistega. Ma ei näinud seda, ise sinna ei lasta. Ja siis vaikselt venivad ka meie seltsimehed sealt esireast üles siiski ja no see oli meile muidugi niisugune kuriunenägu, nad ei oleks tahtnud seda kunagi oleks saanud selle laulu ära keelata, niux ära keelanud, omavahel öeldes mõisamaa ametlik programmis esilaulmine toimubki, neil on seitsmenda aasta laulupeol siis esimesel nõukogudeaegsel laulupeol laul teatavasti kirjutatud märtsis 44 Eesti esinduses Moskvas, aga esiettekande ühendkooridele tuleb siis Tuudur Vettik juhatab 47.-le, siis ma kontrollisin lausa 18 aastat teda ametlikus programmis ei ole. Ma ei saa öelda, et oleks keelatud, seda sõna ei tarvitatud. Aga teda lihtsalt ei olnud programmis, et ühendkoor seda ikkagi laulis. See oli veel programmiga. Kui usu, kontrollige. Ja kui Paul Rummo kirjutab 69. aastal, et see, mida Ene Hiion siin kordas miljoneid kordi siis ta peab silmas muidugi luuletuse lugejaid, mitte laulul laulmise kordi. Nii et noh, niisugused finessides need taga. Ja, ja noh, nii nagu Runnel menufilmis ütleb, et oli, oli laulev eestlane, tuli laulev revolutsioon. Laulev eestlane oli siis sellesama leelo töö pealkiri Annika, aga kui palju meil üldse laulupeofilm on? Kui Eesti film 100, siis on võtnud nõuks neid rekonstrueerida, et kui suur see töö on? No mis puudutab laulupeofilmidesse, siis need on nüüd Eesti filmiarhiivi pädevuses, et õige inimene sellest räägivad, nagu läks see filmiarhiivi direktrissi Ivi Tomingas, aga teda ei ole siin, et et ma ütlen, et neid on selle ring vaadetena ja neid on õige mitmeid seal ja nad on osa juba ka minu teada valmis saanud. Aga missugune see hetkeseis on, et seda teeb tõepoolest Ivy kõige paremini, aga see töö käib ja, ja see, see töö saab ka varsti valmis. Aga Eesti film 100 projekti sees, et meil on kah juba filme taastatud ja plaanid üsnagi suured ka tulevikuks, et ma võib-olla nimetan ära, et me oleme tegelikult taastanud mängufilme kevades on 2006 ja see on jõudnud ka juba DVD-le, kus siis sellise dokumentaalfilmiga, mis jutustab sellest, kuidas kevade filmi tehti sama Nipernaadi ka juhtunud ja sama nüüd siis just jah, värskelt sai valmis ka taastatud Nipernaadi ja jaga dokumente allfilm ja ka see läheb DVD peale, aga DVD valmissaamise aja kohta ma siin praegu veel ei julge vekslit välja anda. Aga varsti seegi. Nii et siis iga sellise pikema mängufilmiga käib kaasas ka selle tegemise dokumentaal Selline plaan meil on küll jah, sest et see on ka Osid, käitab täita seda tühja kohta, mis on Eesti filmiajaloo uurimises. Et Eesti film 100 ei ole tegelikult ainult filmide taastamine, et ta on nagu palju suurem ettevõtmine, et ta on hea tahe. Ja selle Eesti film 100 laua taga meil istuvad seal kõik olulisemad mõjukamad, et filmiettevõtted, organisatsioonid või kuidas neid nimetada nende esindajad, mis meil on seal üheksa liiget laua taga ja me kutsume kaasame sinna siis parasjagu neid inimesi, kellega me mõne uue projekti töösse paneme. Et me oleme saanud alguse panna filmimuuseumile, mis oli üks väga suur võit, et filmimuuseum alustas tööd maarjamäe lossis, ajaloomuuseumi osakonnana. Et see oli nagu hetkel parim lahendus. Me võisime saada, sest oli teada, et riik ei kavatse lähiajal uusi muuseume käiku panna ja ajaloomuuseum otsis nagu võimalusi oma tegevuse laiendamiseks ja arendamiseks. Ja siis meie plaanid väga hästi sobisid kokku, nii et Maarjamäe lossis on filmimuuseum, on seal ja, ja tal juba ka teed näitusi ja samal ajal on alustanud siis filmi nagu fondi loomist ja materjalide kogumist, et kui varem oli selline olukord, et kui kusagil olid mõned paberid, jäid ette, neid ei olnud kuskil panna või noh, mingid esemed filmiga seotud. Et siis inimesed viisid nad filmiarhiivi või ei teadnud üldse, kuhu neid viia. Filmiarhiiv võttis need vastu küll aga filmi arhiiviülesanne tegelikult on siiski eeskätt säilitada filmi. Ja neil ei ole nagu sellist võimalust nende esemete ja paberite ja muuga sügavuti tegeleda ja nüüd siis on pandud alus filmimuuseumile, kus, kus on just täpselt see koht, et kuhu kõiki neid, neid asju saab viia ja kus neid siis kogutakse ja pannakse siis ajaloomuuseumi fondiliikide kaupa ja siis on olemas nimekiri, mis kusagil on, ja see muuseum siis samamoodi on teinud, suurendanud arenguplaanid, et loodame sinna inimesi tööle juurde saada ja ja võib-olla aastate pärast siis perspektiivis terendab ka tervenisti oma filmimuuseumimaja sealsamas maarjamäel. Jah, kus saaks juba filme vaadata enne kas oled juba ette võtnud järgmise sellise arhiivipärli, et millega tegeleda? Ei ole ja ei, ei võta vist niipea. Kuigi venelased ütlevad never say never. Ma tahtsin ainult täiendada sellesse laulupidude filmide jadas, mis ma nüüd lausa eile käisin Filmar Kiievis kontrollimas Pearu Tramberg käest. Jah, tõepoolest, meil on Eestis filmimaterjalid praktiliselt kõikidest Iseseisvusaegsetest laulupidudest 1923, sadest 28000 933938, isegi saksa ajal toimunut, niisugune pseudolaulupidu tants ja sport kõik, koostades 43 isegi see materjal olemas ja siis 1947 millest me pikas filmis veidi juttu. Ta on täiesti tundmatu teos, mis tegelikult on värviline, aga meil ei ole värvinegatiiv, nii et üks asi eesti film 100-le taastada. Aga seal vahel ulatub üks maru põnev seik, millest ma sain natuke aega tagasi alles filmiarhiivist teada. Maailm on põnev 1933. aasta Eesti laulupeost enne imet võttis osa mingisugune Ameerika plaadivabrik ja sellest laulupeost. Kuuldavasti on Eesti film arhiivis plaati, plaadid. Kunagi teinekord tasuks seda tüüpi saatesse kuulda anda, mis toimus, mul oli see täielik ootamatus, võimalik, et nad ei ole filmiga seostada Dovaatsest, noh, tolleaegne tehnoloogia ei lubanud neid üheskoos filmida. Aga fakt iseenesest on põnev ja teades, kui palju on Eesti filmiarhiiv näiteks saanud fono või siis helimaterjali väliseestlaste käest, mis tegelikult on meile tundmatu, seal võib seda tüüpi pärlid veelgi esineda. Täpselt nii nagu see 47. aasta film muide pealkirjaga laulev rahvas. Paul Rummo stsenaariumi, et laulupeofilmid lähevad kõik ühte ritta väga ilusasti, 47 on laulev rahvas, 69 töö, pealkiri, laule või eestlast. Siis tuleb laulev revolutsioon, mis muide on ka filmi nagu The teatab ameeriklast oma meil nähtudki olemas, et see võiks meie enesetunnet natukene kohendada. Mõnikord. Jah, kui niimoodi mõelda, siis on tegelikult isegi imelik, et meie taasiseseisvumise ajal polegi laulupeost meie enda poolt filmi tehtud. Kui filmideks lugeda muidugi televisiooni korralikult monteeritud ülekandeid sest noh, praegu otse filmilindi peal meil pole selgeid stuudiot, kes oleksid suutelised nii suurt sündmust võtetega ma pealegi kaasa pidu tehnika puudusel pole mõtet ja selle tõttu on siis nüüd eestitelevisioon avalik-õiguslik tahes-tahtmata pidanud selle rolli omale võtma, samuti nagu Eesti raadio. Et noh, siin nüüd sõltub ainult sellest, kus me seal kriipsu tõmbab, mis on filme, mis need televisiooniülekanne ja nad ongi teinud niimoodi, et mõnikord väga kiiresti paiskavad sisestele paiskab müüki siis otseülekande salvestuse ja natuke aega hiljem, kui nad on seda ilusasti kenasti nokkinud korda nimetatud selle siis nagu filmiks on niimoodi, et need on nüüd viimastel laulupidudel, oleneb, seal on uhkelt tehtud muidugi seal see on ka dokumente muidugi mida saab ilusti kümned kaamerad ja nutikad noored poisid ja ja nii edasi. Täna tuleb lugupidamisega vaadata neid vanu film, olgu nad siis nii primitiivsed või õnnetud või või seesama, 47, millega me natuke tegelesin arhiivis. Seda tegi üks Leningradist pärit režissöör Nikolai Grigorjev, it's homaar FCF, kelle näopilti ma ei leidnudki. Ja ma võin ju irvitada selle saavutatud tasemele, mis seal on, ja selle pateetiliselt teksti kasutamise üle, mis Paul Rummol sinna kokku kirjutanud, aga teisalt täiesti tõsiselt. Ma olen tänulik, et see olemas on, sest esiteks oli see täiesti unustatud ja teiseks, kui õnnestuks Moskvast saada samuti värviline vahekoopia 47. aastal vaadates tralli tänase päeva pilguga, tõsi, seal tekib heli probleem, aga noh, son eri jutt. Sest originaalhelisid ilmselt ei ole olemas. Ja no palju oleneb ka sellest, et kuidas on rahastusega, kuidas saab Eesti film 100 need rahad kokku, et jällegi järgmine samm astuda ja, ja järgmine film ära restaureerida, et praegu siis on tulemas animafilme. Praegu on tulemas jah, juba töös, ütleme, et on valmis Heino Parsi operaator kõps seeneriigis, mis on ka kindlasti enamikule tuttav, selline tore lugu, et see on juba restaureeritud ja siis Priit Pärna filmi eine murul, aeg mahakolmnurk harjutusi iseseisvaks eluks ja teeb ice, kas maakera on ümmargune ja need on tema esimesed filmid, mis on Tallinnfilmis valminud ja need on siis taastamisel, aga need taastatakse nukufilmis niimoodi, et koostöös saksa firmaga trik vilke, et need ülekanded alguses ja lõpus tehakse Saksamaal, aga siis see käsitsitöö arvuti taga mida Soomest. Et siis siin Eestis teeb Tõnu Talivee ja tema ongi need filmid juba peaaegu valmis teinud, et tal on praegu käsil eine murul ja, ja siis on veel vaja teha ja teeb trikke ja, ja siis ongi nendega korras, aga Me oleme tellinud juba Moskvast uue laari nukufilmide vahe positiive, kus Nelbertuganovi filmid Peetrikese unenägu, ott kosmoses põhja konn, park, hiirejaht, inspiratsioon ja Heino Parsina L1. Nii et need vahepositiivid on meil olemas ja, ja see töörida on siis nukufilmis kogu aeg nendel ees olemas ja meie siis ainult ootame, millal, millal jälle järgmine film valmis saab. Järgmisena mängufilmina tahame siis taastada Peeter Simmi ideaalmaastiku ja loodame väga, et meil on võimalus dokumentaalfilmidega edasi tegeleda ja seal oleks siis esmajärjekorras Andres Söödi filmid, 511 paremat fotot, marsist ja jaanipäev ja veel mõningaid filme 60.-test, et loodame siis saada sellise 60.-te dokumentalistika teeveedeega maha. Aga rahastamisega on nii, et me oleme kõiki neid asju ajanud projektipõhiselt, mis tähendab seda, et iga filmi jaoks eraldi me taotleme raha, kirjutame projekte ja kui meil on põhilised rahastajad siin Eesti vabariigis on, on Eesti kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapitali, Eesti filmi sihtasutus ja võib-olla kusagilt nipet-näpet annab juurde küsida, aga filmide taastamise puhul eriti mitte, kuna seda nähakse siiski Eesti filmikultuuripärandina, mille eest eeskätt peaks hoolt kandma eesti riik. Ja nii siis ongi, et, et me ajamised rahataotlustega kokku iga projekti juures eraldi. Ja leelo puhul näiteks oligi ka nii, et, et projekt meil natuke aega seisis, kuna esitasime taotluse Eesti kultuurkapitalile ja lükati tagasi ja siis meil ei olnud kindlasti, et kas me saame nagu edasi minna selle projektiga, nii et me pidime minema järgmisse vooru ja, ja ootame siis uuesti. Nüüd see võttis meil jälle natukene aega maha. Et tegelikult, kui me oleme otsustanud, et Eesti film, kui eesti kultuuripärand tahab taastamist ja, ja see peaks olema siis ikkagi selline otsus riiklikul tasemel, et meil oleks kindlus oma töö edasiviimise suhtes et meil ei tekiks asjatuid viivitusi, et me saaksime tempot tõsta, sellepärast et Eesti film saab 2012 100 aastaseks, mis on auväärne tähtpäev ja, ja selle nimel me siin tööd teeme, et meil oleks taastatud filme selleks ajaks. Juba tegelikult oleks ju väga palju veel teha, nagu siin n sedagi märkis, et filmi ajalugu koostada, noh, kes teab, kas 2012.-ks aastaks midagi jõuab, vähemalt algust jõuab teha siis näiteks ju, kui palju on kirjutanud meie eesti heliloojad filmidele, muusikat. Kui palju oleks sealt välja anda eraldi filmimuusikaplaate või kogumikke, kas või heliloojate kaupade filmide kaudu? Kunagi aastaid, nüüd juba kümneid aastaid tagasi, üks auahne plaan Eesti raadiole ja ma siin mitu korda isegi rääkisin minu käes või minuga, muidu oleks võimalik teha üks niisugune maru põnev saade siinsamas pealkirja all matuid laule eesti filmidest. See on, see on nisukene lauatäis uskumatult põnevat materjali. Jutt ei ole ainult mängufilmidest. Jutt on ju Kotogmentaalidest, kus mingid rahvalaulikud, kas või needsamad Lennart Meri, Siberi rahvalaulikud ja ja filmidest välja jäänud laulud näiteks väga palju ja ja nii edasi, edasi mõtet seal on, see varamu on olemas ja, ja kogu selle asja kohal kummitab ju nende taastamist ja muudest kummitab üks päris inimlik faktor. Eeess tegijad surevad järjest maha, konid täitsa räigelt välja öelda. Ja selle tõttu on kiire ja samal ajal ütleme, Eesti kultuuriloo seisukohalt või terve ajaloo seisukohalt 60 aastat, onju tabuteemad, mida nüüd on samal ajal jälle marukiirust vaja päästa needsamad soomepoiste lood, kütamised, kõik need lood tuleb nüüd ajaga võidu joostes püüda, päästa, mis päästa annab. Aga nüüd ma tahtsin rääkida, lõpuks, me oleme siin tükk aega targutama sõna restaureerima. Mis tähendab filmide restaureerimine. Räägin ülilihtsalt selle näitlejanna film, vana film, kõik on näinud vanu, filmida, kraabitud vihma täis, kohisevad krõbisevad värvid on kustunud. Kaasaegne filmi restaureerimine tähendab seda, et igat filmikaadrit siis igat pilti, mida te näete, teadupärast on neid 24 tükki sekundis. Et pannakse seisma arvutis ja noh, nii-öelda elektroonilise pintsliga puhastatakse krõpsud ükshaaval välja täiesti käsitsi või peaaegu käsitsi ja pärast seda jälle mingit elektrooniliste filtritega krutitud, tehakse ka olemasolevad värvid uuesti korda, punasest saab tagasi sinine või roheline vastavalt vajadusele. See oldi restaureerime ehk teisiti öeldes meie rahaliste võimelisust juures totaalne käsitöö. Tänan teid tulemast saatesse ja rääkimast nendest vanadest filmidest rääkisime siin nüüd küll praegu laulupeofilmidest aga Eesti filmist oleks väga palju rääkida ja ega seegi saade ja eesti filmi teemal need viimaseks, aitäh, Annika Koppel, aitäh, Enn Säde. Siia lõppu. Ma olen valinud loo 1985. aasta laulupeolt, kus ka kõlavat laulupeo fanfaari dialauldakse koitma.