Algab saade sarjast regitund saate eestlane Aleksander Sünter. Regitund. La. Regitund. Armsad kuulajad, oleme teiega koosses taas mõtlemas regilaulu üle saade siis regitund ja Meie tänasteks külalisteks on Tartu Kirjandusmuuseumi rahvaluuleteadlased Marek Rõiva ja Aado Lintrop. Tervist. Tere. Tänaseks saate keskseks teemaks on müütilised, regilaulud ja regilaulude müütilisus. Mare ja Ado on just inimesed, kes nende teemade uurimisega päevast päeva tegelevad ja et nüüd sellele lainele saada, need hoog sisse saada. Kuulame esmalt plaadi pealt ühe salvestuse. Tegemist on siis regilauluga. Kas kaevus? Läksin läksin, käisin Käisi, läksin. Nüüd möll, terid, kaududustiga, erid, mis hääldustildi mees tuustil tõukas, nõelutakse ja seda härga petaks. Musta pulli puuksitaks. Vasika vööri sai vallatu. Sealt sain Guysid kulbitäisi. Ja see kassinõela ta. Ma lõigati roosikula kaissess, karda roosikula, ma lõigassiivitsusila, kas eskarda viitsusila, ma lõigassiga ikka alakaid, siis kartis ka ikka ala. Kas läks karrates kaose, saba jäi seal peet vahele, akkasime gaasigadki eestama, käiski laest mees Peeerreesta köita koopiaaielda, saime sellega Sii kaldale ja hakkasin mina ka nülgimai. Bryaa pealt sai ju kinga. Nii, näe pealt sain juu kinga. Koobakatest koos ja kinga kõhu alt sai künni. Armsad kuulajad, nii nagu selles äsjases regilaulus nüüd kokku sattusime olevate sümbolite ja asjade käiguga, mis nagu kohati tundub suisa kummaline või suisa nagu vale valed suhted, et kuidas nüüd ühest kassist saab kõike nii palju ja nii edasi võib-olla kohati ka sellist vägivalda, et miks neid oli vaja sellele kassile seal Rushikuga või kaikaga kallale minna ja siis oli vaja teda sealt kaevust jälle uuesti kätte saada, kuhu ta kukkus. Sealt tekib selliseid hulganisti küsimusi. Tänasel inimesel võib-olla ongi raske vastuseid leida, sest sellist suhet Teie asjade käiguga ei satu igapäevaselt kokku. Ja nii on terves reas erinevates regilauludes kurg kündmas, kus kurg künnab maad ja kus talle siis küüru pihta antakse. Jällegi, kus sellest kurest saab kõike ja kõigile. Suur härg, suur tammharja otsimine, tähendab kuldnaine loomine ja nii edasi terve hulk laule, milles toimuvad sellised noh, meie jaoks mõistatuslikud või arusaamatud asjad. Aga miks see nii on, milles siis seisneb nende laulude müütilisus või, või milliseid laulame, võiksime pidada müütilisteks regilaulud, eks. Ja kas me üldse saame konkreetseid laule pidada mütilisteks laulmine iseenesest üks müütiline tegevus. Kuidas teie seda kommenteeriksite? Alustuseks läheks hoopis kaugemale laulmisest praegu mul tuli sellega seoses meelde hoopiski vanasoni šamaani Semjon Numde ütlus mida ta rääkis seoses shamaani rännakuga, et kui samonan eksinud oma teelt, see kõlas nii, et kui inimene, kes teab maailma loomise lugu räägib, seda lööb trummi, siis šamaani pilk selgineb ja nata leiab tee. Tsitaat ei ole muidugi täpne, Preis tähendab, et veel loomisloo jutustamine seab kõik asjad õigesti paika jälle ja aitab, aitab siis Somaalia orienteeruda. Et võib-olla on siin taga midagi, et näiteks ka loomis, sest või sellega seotud asjadest laulmine on samamoodi nagu selle maailma korrastav tegevus. Sellega me mingil määral nagu taas kordame seda loomisakti ja seome kõik uuesti paika. Võime anname mõista, et me teame veel seda, kuidas asjad maailmas on seal ka väga oluline. Üks teine kaugem paralleelhandi karu Vietega seoses, kus just lauldaksegi neid ütlesi laule selleks karule, kes teatavasti on siis taevane külaline karu kaudu, õigemini taevajumalale nomitooriumile teada anda. Et inimesed teavad kõike seda, mida nad peavad teadma, kuidas on maailm loodud, kes on kes selles maailmas, kes on head, kes on halvad, kuidas kõik asjad toimivad. Ja siis karu läheb jumala juurde. Räägib talle pärast, et inimesed tegid seda, seda õigesti, seda tegid valesti ja sellest võib neid karistada. Mida nad valesti tegid? Jah, ma arvan, et ükskõik kuidas neid laule nüüd ei liigitatakse ja väga sageli mitmed uurijad üritanud liigitada selle järgi, et kas lugu on pikk ja eetiline või on ta hoopiski katkendlik. Aga mulle tundub, et ka kõige katkendlikult nendest lauludest me tegelikult leiame selle vana maailmapildi või selle vana korrastatuse elemente. Koorisin koos ühe paki eesti loitsude tekste ja sellise päikesemeelitamise, kus teda kutsutakse välja kullasest kuplist ja vereva liuab eralt ja otsitakse mitmelt poolt maailma mööda taga. Et me võime leida ka kõige väiksematest laulutükkidest viiteid sellele kunagisele pildile, kuidas maailm peaks toimuma, kuidas ta peaks olema, mismoodi välja nägema. Võib-olla regilaul ongi eestlaste jaoks müütiline salakeel, mida me nagu valdame, nagu enam päriselt ei valda gaasist sotsiolingvist ja nende pühadekeelte uurija on öelnud, et inimesed kalduvad alati müttiseerima seda keelt, mida nad päriselt enam kasutada või järele teha ei oska ja kindlasti ei, regilaul on natukene niisuguses olukorras, et ta räägib meile asjadest keeles, millest me saame aru, aga mõnikord ka ei saa aru. Mul tuli just praegu meelde see enda esimese kursuse üliõpilasena saadud üllatus, kui ma lugesin eesti regilaule ja seal oli selline tore laulumotiiv teost käterätikud ja ma hulk aega mõtlesin mida mõtles üks, üks eestlane, et kuidas ta sellest kaost selle käterätiku ikkagi siis tegin, mis asi see oli, yks oli käolaul, kas rätiku muster noaga, kuidas saab ikkagi nii niisugust värvilinnust käterätiku teha niisuguse lauluga või on see hoopis ühtlasi ka seos elu ja surma vahel? Sesteks kägu olnud see, kes tõi mitmeid sõnumeid ja oli mitmes tähenduses. Aga kui jõude otsast nii-öelda lauldavate muinasjuttude, niisiis inimesest vaes lapsest ju tegelikult kägu tuligi. Polase Geost käterätik on, on veel mingite vanade inimeste tekke või muundumis mehitidegagi seotud. See on asi, mida praegu võid tõlgendada, võtta lihtsalt kui mingisugust poeetilist kujundit. Kahtlemata ta, Ma arvan, ta tähendas midagi muud ka selline laulukatkend, mis mul siin ikka ükskord üllatas võisanduse, kordub paljudes kohtades vennaotsijas või siis kuidas need nimetatud Wen teie hädas ja see motiimsuse sõle sõudma paneku motiiv nii-öelda võtsin sõle rinnast laiali, ühe kaelaste panin sõle sõudma ja, ja paljudes kohtades see lähebki niimoodi sisse, naistegelane nagu ise sõidaks selle sellega mööda jõge ja siis kes vastu tulevad. Ja siis ta siis ta esitab küsimusi, on ta kadunud venna kohta. Kui vaadata mingisugust laiemat tausta, sellist usundiloolist tausta siis selline ütleme hõbeasjadega ennustamine on väga tavaline, tegelikult tõenäolised selles motiivist sõle sõudma panek tähendab hoopis mingisugust sellist maagilist tegevust. Üsna kindel, aga kaost, kätteri, mine tea, mul tuli äkki praegu jällegi pähe näiteks, et noh, mingi udmurdi matusekombestikus on selline selline kummet, kus käterätt rebiti pooleks, üks pool jäeti surnuaeda ja teine viidi koju. See nagu sümboliseeris seda ühendust inimeste surnute kogukondade vahel mis kestis tükk aega, kuni siis Udmurtiast konkreetne rituaal selleks, mis nagu lõpetas sellise tagurpidi pulm või hobuse pulm või igasugust pea jalgade andmine, kuidas teda nimetati sellistesse viimane nagu, mis lõplikult inimesi kinnistas surnute kogukonda. See on huvitav moment, selline millegi poolitamine sest ka meie sellisest tavaga Vene keeles on ja me räägime, et meie oleme siinpoolsuses ja keegi on seal poolsuses, et siis käteräti poolitamine, see on hästi huvitav seos, et et jah, me, me oleme siinpoolsuses, aga, aga meil ongi nagu pool see pool ongi meie jagu ja et samas noh, kui kellelgil on elust isu täis, ta tahab ära sinnapoole. Et, aga seal on jällegi see pool. Et, et see ei ole lahendus, et lahendus on see, kui need, kui need kaks poolt nagu kokku saavad Jah, ma arvan, et üks kõige julgemaid, kuigi tal on regi värsiga tegelenud vahel mõtlejaid regivärsi üle minu jaoks, on olnud Oskar Loorits mäe praegu nende müütide üle mõeldes. Mul tuli meelde see, et ta on öelnud, et tegelikult sellisele regivärsimõtlemisel on sügavaid orientaalseid juuri ja et alati, nii nagu auto tegelikult ongi praegu neid paralleele toonud tuleks mõelda ka teiste traditsioonide peale. Kuidagimoodi, kuna sa rääkisid sellest ühendusest või sellest, et meil on pool treemal praegu meelise Oskar Loorits tõlgendus lugedes loomislaulu, ütleb ta, et tema jaoks on väga tähenduslik see, et mõnigi kord neis lauludes on olemas kolm või neli puud mis seisaksid kusagile, ta ütleb, et aga äkki see on see sammas ise mis ühendab neid erinevaid maailmu, põhimõtteliselt juhuse tõlgendus on üsna tavakohane. Puu on üks neid, mis paljude rahvaste müütides on see, mis hoiab, aitab hoida erinevad maailmad lahus, mille latv mõnigi kord kuulub juba jumalatele või vähemalt saadikud saavad seal käia. Ja, ja mille juured või juurtealune igal juhul on esivanemate või surmamaailmaga kuidagimoodi kontaktis. Ja ma olen üsna palju mõelnud selle üle, et kas see võiks siis tähendada ka seda, et kuidas need eestlased sisse maailma ette kujutasid. Kui neli puud, siis on kõik lihtne nagu vanas mordva müüdiski, kus on neli sammast või neli puud, mis hoiavad taeva ja maa lahus. See võiks siis olla nagu, et nelja kandilisele maale on peale keeratud selline ümmargune taevas või kumer kuppel mille siis laulu abil laulik hoiab lahus. Seitsme nelja puumudel ulatub Hiinasse otsapidi välja, kus on igas ilmakaares, umbes on oma siin maailmapuu nende puude otsas istuvad mingid müütilised linnud, näiteks üks on see, kes hommikul sellise nefriit kukkes kires hommikul ja siis selle järgi maised kuked said teada ka, et millal kired ja see on jällegi mis, mis ulatub jällegi Teile ka tagasi, et taevased kuked kirevad enne kui maised. Aga mõtlesin. Tuleks konkreetsemalt regilaulu juurde, ma mõtlesin selle peale, mida alguses räägiti, et kui keegi mingi olend tapetakse ja seda saab palju, seda kõike või noor tamm raiutakse maha ja saab palju. Jällegi mõtlemine seoses selle suure härjaga praegu hoopis ja ma hakkasin mõtlema, et see suur härg oli ju ka üks huvitav tegelane tegelikult paljudel rahvastel ka meie hõimurahvastel idapoolsetel suur härg. Müütiline härg on see, kelle sarvede otsas on maag kes hoiab maad nagu oma sarvede otsas. Vot murtidel näiteks muuseumutis oss ehk maad hoida, kärg läheb türgi rahast muidugi välja, otsapidi seal kindlasti rohkem Türgi ja Tatari traditsioonis. Aga kui otsida sellele mingisugust seletust või tõlgendus, siis noh, see suur härg võib-olla üks poeetiline kujutluspilt mammutist näiteks. See tähendab, et asi on selles, et mammutan näiteks rahvas lobiugrilaste mammut, midagi väga reaalset, meie jaoks on midagi eksootilist, mitte seda, et keegi oleks seal näinud lammutitega mammutan selline näiteks manside ja hantide jaoks on seal reaalselt eksisteeriv tegelane, kes elab maa sees. Maiseid nimetame manside jaoks, tungib Mohhar. Har tähendab, mitte härga, meil see sõna on küll sarnane, võib-olla isegi ongi nende vahel mingisugune seos keeleliselt aga tähendab tegelikult põdrapulli põhjapõdrapulli. Noh, see on see maapull siis, kes elab maa sees ja oma kihvadega õõnestab jõe kallastel seal, eksju, kus järsku jõe kallast seemis variseb leitaksegi sageli mammutiluid. Selge. Ja muidugi ta on kole suur, need luud on ka suured, eks ju. Ja see on kõik see ja ta elab a'la aiad, seal seal maad hoidev müütiline olend ja kui see selline peaks ära tapeta, sellest peaks jätkuma küll kõigile, mida see endaga kaasa toob, on teine küsimus. Kui nüüd konkreetsemalt sellest härjaloost kusagilt mujalt tuleb mingi noh siis nagu, millelt oodatakse alguses sellist abi või? RK ta tuleb, natuke tuuakse ikka nagu siia tööd tegema, aga siis tuleb välja, et ta, ta ei sobi siia keskkonda. Ta on liiga suur, liiga kohmakas, ta läheb vastuollu mingite meie asjadega, ta künnab seal puut pikali, kuused kummuli ja nii edasi. Kas rikub selle piima ära seal või ta nagu rikub selle siinse tasa kaalu ära ja siis on vaja leida kedagi, kes siis nagu kuidagi nüüd selle olukorra olukorda muudaks. Seda abilist otsitakse erinevatest muudest paikadest ja siis lõpuks tuleb kas vennake kirvega või sõrmandiku poisike. Väike-väljake, kes siis kas tapab selle härja või raiub selle puu maha, jätsid meie endi hulgast meie jaoks Ta lähedane reaalne on on see, kes siis nagu heastab selle olukorra ja tulemus ei ole mitte see, et nüüd on meil mingi meeletu buum, mis meil nagu igava toimetamistel jalgu või, või meil on kas mille peab kuskile maha matma või, või härg, mis, mille matmiseks ja veel hästi suur auk kaevata. Vastupidi see olukord, mis tekib, see, see selline paradiis, lik olukord, ta nagu heastab või asetab selle selle olukorra hoopis mingisse teise vaatenurka. Sealt saab rasva suure laevatäie jaa sängis, hambad ja nii edasi, mis sealt kõik kellele seal vöödia ja riided ja nii edasi. Kõigele saab kõike vajalikku. Sellised kummalised, kummalised pöörded nendes lauludes, et kas, kas sealt võib leida mingeid seaduspärasusi, mis ka nagu meid tänases päevas kuidagi võiksid kõnetada. Kunagi on Heino Eelsalu pakkunud välja selle, et väga paljud eesti regilaulud tegelikult on kunagised astraal müüdid või nende jäänukid ja et väga paljudes teist me tegelikult leiame ka mingisuguse sündmuse või konflikti. Näiteks anda sedasama tähe Morrisseti Kure neiut on leidnud, et tõenäoliselt on tegemist mitte peal läbi mängitud olukorraga vaid et tegemist on mingi taevase sündmusega näiteks mingi erakordse komeedi nähtavale ilmumisega ja tegelikult kardetud mingit katastroofi, millest võib-olla hoidumiseks või vabanemiseks siis on see laul loodud ja seda hiljemgi korratud ja lauldud. Küllap kõik need kuu- või päevatütred ja pojad küllap küllap need tõesti on seotud sellise algse müütilise maailmakorralduse pildiga. Tõenäoliselt ka need neli neiut, näiteks neli kuduvat neitsit on täpselt samuti üsna kindlalt seotud mingisuguse jumalate maailmaga. Aga mis puudutab nüüd seda, et need peaks olema mingite astraalmüütide peegeldused, otseselt ma isegi võib-olla nii otse ei ütleks, ma üldistaksin veel rohkem, et lihtsalt need väga paljude meie regilaulud tegelevad selle loomisajaga noh, selle müütilise ajaga seal nagu noh, nagu Austraalia, ütleme, aborigeenide seal see unenägude aeg, et noh, pärast seda tuleb see inimese aeg, see on, mitte ainult seal, seda tuntakse lihtsalt hästi, satan nagu käibele läinud see unenägude aeg. Aga noh, seesamasugused leiame vasteid näiteks hobiugrilaste hantide-manside rahvaluulest. Seal väga paljud müütilised muistendid lõppevad umbes selliste sõnadega just et nüüd nüüd tuleb inimeste aeg, tähendab, et noh, mingi mingisuguse sellise kokkuvõttega ka lauludes esineb selliseid motiive paljud noorunud, meie regilaulud on täpselt samasugused. Siin on nii palju neid paralleelegi juba seesama, millest oli juttu, see väike sõrme pikkune poisike, kangelane nii-öelda, kes kehtestab või taastub või tasakaalu loob. See on hästi tüüpiline, see on näiteks mansi folklooris, on, see, on, on selline tegelane, keda nimetatakse tavaliselt heide pojaks, ekvopuk põgris. Kes on see kõige äpum? Kõige viletsam tavaliselt. Aga tema on see, kes tegelikult kõik oma vendasid, jumalikke vendasid, võidab alati. Siis nagu võib-olla see Egiptuse jumal pess, kes on ka teistest väga palju väiksem, viletsam ta kääbusekasvu ja näeb väga armetu välja ka selle eest lõpmata jõu ja võimsusega. Et on nii palju, mida me oleme ju oma esivanematelt pärinud ja mida me igapäevaselt kasutame, ilma et me selle peale üldse mõtleks eelkõige muidugi meie keel ja igasugused muud keeled ka kehakeeled või asjad, milles me oleme väga palju ikkagi ka meie esivanematelt pärinud. Ja, ja see moodustab mingisuguse terviku, aga mingid olulised osad sellest tervikust me oleme ära unustanud või Me oleme tahtnudki ära unustada, sellepärast et. Me tahame mingites üksikutes osades olla kellegi teise sarnased ja sellega enda terviku lõhkuda. Et võib-olla võib-olla ongi nendes regilauludes midagi midagi nendest meie tõrvikuosadest, mida, millele me peaksime taas rohkem tähelepanu pöörama selleks et iseendas tervik olla. Et võib-olla olekski asju, mida me sealt sellest regilaulust saaksime õppida, mida meie esivanemad on aastasadu või aastatuhandeid. Tänud, võib-olla üks asi, mis siit noh, kui me sellest suure härjalaulust rääkisime ja nendest suhetest või Süsetest seal, kas see ei ole omamoodi ka selline õpetus, kuidas sellise väljast tuleva-ga hakkama saada, et mitte ennast seada sellesse olukorda, et et kui nüüd väljast tuli see suur siis noh, pean käima jõusaalis, et olla vähemalt sama suur härg. Et sellele härjale vastu saada. Ja kui talle vastu saan, siis on nagu oluline see härg meie tänapäevases mõttes kas kusagile tagasi saata sinna, kust ta tuli, või kuidagi teha ta võimalikult kahjutuks, siis nagu regilaul, antud juhul õpetab meile midagi muud, et et selleks, et seda ärge ära võita. Vastupidi, selleks ei piisa nendest 1000-st mehest Türgima, et või 100-st mehest kusagilt Saksamaalt vastupidiseks sõrme pikku poisike oskab selle härja kämblal käänata, nii et asjad jälle paigas, on üks asi, kuidas selle väljast tulev, aga hakkama saab. Ja teisest küljest, et võib-olla nii nagu me laulame erinevatest asjadest, et, et me nagu kujustame seda Tulevikku enda jaoks või seda soovitud tulevikku. Et võib-olla seal ka see, et kui nüüd sellest härjast või sellest suurest tammest või kurest või kellest siis veel saab justkui köigile köike, et me nagu loome enda jaoks sellise ideaalpildi ja sisendama ja seda ka iseendale, et see küllus saabub, et on ju tänapäeval siin kõik on ka sellise nutilisuse piiri peal. Aga on ju igapäevaselt näha, et, et meie selline teadvuskeskne maailmapilt ei rahulda meie kõiki tänapäevaseid harmoonia vajadusi. Et nii on ju ka kvantfüüsika kaudu ja leitud, kuidas, kuidas inimene oma mõtlemisega siis või siis oma sõnadega oma laulmisega ka mõjustab, seda, milline tulevik teda ees ootab või kuidas kujunevad-arenevad tema suhted ümberringi õpetatakse meile ju kallitel psühholoogia koolitustel, kuidas sellist eneseesitluskunsti, kuidas, kuidas ennast positsioneerida, nii et kõigi teistega meie suhted oleksid võimalikult niisugused nagu, nagu meie seda tahame. Et seal on väga erinevat tasandit, kuidas, kuidas me püüame siis seda arvatavat tuleb käiku mõjutada. Et võib-olla regilaul on, on siis antud juhul üks sellistest võimalustest, et kui me laulame seda kuldset tulevikku, kuidas seal kõigest kõike saab, et, et võib-olla me sellega häälestama iseennast sellele lainele, et me oleme valmis seda vastu võtma, kui see ühel päeval niimoodi juhtub? Ja tuli mul meelde üks Kolga-Jaanist pärit, ta on olnud päris hea laulika üks rahvaarst, kellelt käest on kirjutatud mitmeid loitse, aga kelle tegelik loitsuraamat üleskirjutatuna koguti Eesti rahvaluule arhiivi alles viiekümnendatel aastatel ja temal on niisugused toredad sõnad. Need on eneseülendamise sõnad, kus ta nii-öelda esitleb ennast ja võtab endale nii-öelda jõudu juurde iga erineva tuulekoore käest ja võtab endale jõudu juurde ka loodusnähtuste loodusobjektide käest. See taas ei ole päris meetiliste regilaulude teema, aga eks üks meie kõige vanemaid arstimi sõnu, mida ma arvan, on selleks, et nutuvast lapsest jagu jagu saada meile kõigile vist loetud varesele valu ja mustale linnule muutuda. Lõuna-Eestis on need päris pikad sõnad, kus lõpuks kantakse seda tõbe üle kividele ja kändudele, millele kõik veel. Et kindlasti see sõnade ja laulude vahendusel endale ka võib-olla loodusest jõu juurde mine, aga ka ebameeldivate asjade ja vaenlaste saatmine tagasi üheksa tuule suunas või üheksa korda tagasi sinna, kust ta on tulnud kividele, kuudele, lindudega minema, võib-olla siis ka nagu on toonud kauneid paralleele Gustav ränk patuainena minema. Kindlasti on selles eetilises maailmas võib-olla just see niisugune korrastatuse soovutamine hästi oluline, aga kahtlemata neidsamu müütilise mõtlemise kilde on kasutatud ka üsna praktiliselt ise endaja ja oma lähemate inimeste aitamiseks ja eks nende väikeste vormelite kaudu me mõnikord kogemata ise teadmata kasutame neid tänase päevani. Noh, kindlasti kasutama ja see müütiline mõtlemine ja, ja tegelikult kuhugi kadunud noh igaüks oma elust leida neid näiteid kui palju tahes, kuidas noh, kõige, mis tunduvad nagu sellisest teaduslikust vaatepunktist täiesti jaburad, need on kõik igasuguste asjadega rääkimine, kui mingi asi ei õnnestu või õnnestub või kõik sellised asjad või nonsens tegelikult mõtled, no mis sealt mingisugust haamrit või naelu või sellega suhtlema. Kui arvutile rääki mul arvutil rahulikult rahuliku häälega arvutile rääkima, sest enne seda on ta juba mitu korda jamasse jätnud. Aga sul on vaja, et nüüd seekord prindiks välja selle lehe, millega sa kohe pead minema. Väga tähtsasse koht. Tahtsin seal seal jah, see ei ole kuhugi kadunud ja tegelikult sõltub ju kõik sellest ikkagi mitte meie enda mõtlemises täpselt regilaulude suhtes samamoodi, et kõik sõltub sellest, mida meie ise mõtleme nendest kilodest. Kui me arvame, et nad on ürgsed, et neil on, neis on midagi väga olulist sellist maailma tasakaalu puutuvat ja et nende laulmisega me suudame nagu maailma parandada, siis see nii ongi. Tavaliselt ma püüan olla sellised väga kaine mõtlemisega ja Ma isegi hästi sageli ma suhtun ka regilaulu sees kui uurimisobjekti ei püüa teda selles mõttes kuidagi enda jaoks eriliselt väärtustada, aga ma olen ennast tabanud paaris kriitilises situatsioonis, näiteks siis, kui ei ole nagu tava tavaolukord. Mul tuli meelde üks situatsioon sellist 92. aastal, kui ma lendasin lumetormis metsavahiga suurkotist ka Sõmmi äärde andi maal tohutu tormasin, lennuk, rappus, siis ma automaatselt muidugi hakkasin regilaulu laulma ja kujutasin siiralt etet. Sellega ma rahustan, ilma et noh, siis me jõuame kindlasti kohale. Aga noh, tavaelus ma ei mõtle kunagi niimoodi, ma ei tea. Ja ma tean ka päris mitut juhtumit meil vist isegi arhiivi üles kirjutatud, kus ka inimesed on just niisuguses kriisiolukorras on pöördunud mingite laulude juurde, mida nad on tegelikult kuulnud osanud, võib-olla ansamblis õppinud selleks et sellest olukorrast jagu saada ja kui veel korraks nende vanade regilaulude juurde tagasi tulla. Ja minu meelest kaks hästi toredat ja omal kombel ka vapustavat külge üks on see, et küllalt paljusid neid müütilisi laule on tegelikult kasutatud hästi raskete haiguste Horstimiseks ja noh, näiteks sedasama suurt härg, aga kalo jõge ja kõike muud. Ja mõnigi kord, need on olnud sellise Holstimis riituse osa, aga teine on ikkagi see, et põhimõtteliselt see regivärsivorm ja mis viis lubab inimestel teha ise laule juurde. Ma arvan, just meenutades kadunud kolleege Olumisselid, kelle uurimused, mida lastele lauldakse, näitas tegelikult, et on lõpmata palju neid eesti lapsevanemaid, kes on ükskõik kas regilaulusaadete või, või nende oskuste põhjal, mis need endil on, on just sellesse rütmi ja vormi ise loonud unelauludest, rahustus, lauludest igasuguste selliste laulude, nii mida näiteks on saanud matkaseltskonnas joriseda või millega aega veeta. See on võib-olla üks niisuguseid külgi, mida ei ole palju eksponeeritud või sellele tähelepanu pööratud, aga ma olen kindel, et see näitab selle vana kultuuri elujõudu või, või noh, kui sisemist kuulumist meile endile. Et sa oled selleks võimeline looma mitte ainult õppima ja mitte ainult kordama võib-olla neid müütilisi laulest kahtlemateks nende müütiliste laulude üks vala, klassikaline eeldus on ju, et et sa pead selle selle lumi edasi andma ja sul polegi väga palju vabadust teda muuta. Sa võid, neid lugusid võib olla kokku lükkide, aga aga jah, ega see maailma loomist päris otsast peale ei tohi ise teha. Jah, seda küll, aga kui vaadata, kuidas need laulan liidetud omavahel sel ajal, kui need koguti arhiivi toimetati siis siis väga sageli sealt avaneb mingisugune selline muster, et ega, ega laulikud muidugi dollali suhtun neisse üldse kui mingist mingist, see väga-väga erilistesse, selles mõttes tekstidesse, millessegi, mitoloogiasse, puutuvasse, nende jaoks olid need võib-olla palju konkreetsemad Nad kasutasid neid regilaulu koostisosi elemente üsna üsna suvaliselt enese väljendamiseks, sageli seal, see on omaette huvitav, jällegi praegu veel ei ole see võimalus, aga ma kujutan ette, kui meil saab kõik regilaulu tekstikorpus nüüd arvutis olemas, siis me saame ükskord vaadata, mismoodi need on kombineeritud, nii palju, kui seda muidugi fikseeritud omal ajal. Aga see on hästi-hästi, pole seal, muidugi ilmneb mingisugune selline selline asi ka, et mikspärast alati näiteks neli neitsit ilmuvad mingite kindlate asjadega koos. Mitte igal pool, aga neli neitsite venna sõjalugu näiteks. Nüüd põleb ja neli neitsit või hobune varastatud neli neitsit, hääl kadunud, neli neitsid seal midagi puudu ikka või midagi on üle selle heli leidsid on seotud millegi sellisega, mis, kus on midagi mis on kadunud ja siis jõutakse nelja neitsi juurde mingi küsimusega midagi otsides. Sageli. Jah, ja seesama neli või kolm neitsite on ka need, kes on näiteks kui on perejooks olnud või või mingid rasked haigused, mis on jällegi ka üks motiive, mis jookseb läbi kalleutsudest, kuigi päris kindlasti siin on hoopiski kanoyd ja ja võib-olla loitsu, spetsiifilisi asju, aga, aga kindlasti ka see on saatusega tegelevad olendid, kes aitavad. Ja see paistab olevat veel siiski olnud tol ajalgi või kui see on kõigi laulud, on üles kirjutatud, see paistab, see teadmine postiski tol ajal olevat, sest et need ilm tiga mingites kindlates seostes omavahel sest alati peaaegu jah, neli neitsit venna sõjaloos on täpselt samuti see tegelikult ju seal ta seostub sellega, et nemad, nemad ütlevad, kelle kordan, sõtta minna näiteks mingis variandis ja hästi sageli see oleks otseselt välja, et tõesti, et nad on inimsaatusega seotud, sest et noh, üks koob ühte, teine teistsugust tööd ja kolmas mingit kolmandat, eks ju, ja neljas nutab noort meest jällegi läheb sõjateemaga. Jah, ja eks tegelikult kui nüüd mõelda, siis ka ju need vanad, sellised loitsemis riik üks hetki ka seal oli niimoodi, et talinagu kirju lapitekk või kirju kangas, et sinna pandi sisse väga erinevaid tekste, väga erinevaid katkeid väga sageli. Ja tundub, et sellel, kes selle kokku pani, et küllap ta natuke mõtles selle inimese üle selle olukorra üle, milles ta seda kõike loeb võib-olla, et eesmärk oli, oli kõiki neid komponente kokku panna ikkagi saada üks, üks kindel, tulemuseks kindel vastuks ja panna need asjad kuidagi kuidagi kordama. Teine motiiv, mul tuli veel meelde praegu, mis seostub ülemine müütiliste regilauludega ja mis on, noh, põhiliselt on küll setus, nüüd. Vaskvasikas Vazine vasik, seda kasutatakse kaedage ainult mingites konkreetsetes seostes. Mitte tavaliselt, noh, on küll mingi selline variant on ka, et see naiskangelane läheb metsa, näeb seda ebatavalist looma ja läheb siis palub endajad, lase maha võtta püssi ja see oli selline on ka muidugi jälle olemas, kus, mis läheb sellise looma tapmise peale, aga hästi sageli on see seotud ikkagi vastne vasikas juhatab selle peategelase kuhugi kohta teispoolses maailmas hoopis või mitte, mitte meie maailmas. Igatahes üks variant variant deta juhatatakse sellisesse paika, kus Jeesust hukatakse, püha verd valatakse ja sealt ta läheb sõnumisaatjana siis jumalate juurde marja juurde näiteks. Teine variant, et ta satub sellesse selle sellesse kummalisse kohta, siis kus ehitatakse väga ebatavalist maja. Kolm kolm meest kirvesti ehitavad maja mis on ka mõnikord kolmnurkne, mis on tehtud sinistest palkidest. Mehed kutsuvad teda, küsivad, et kas ta oskab kirvekirjasid lugeda, kui ta ütleb, et oskab lugeda, seal nimetatakse mõnikord oli üks kuukiri, teine päevakiri ja siis siis ta läheb sinna kotta ja siis avaneb talle täiesti müütiline sinine maailm, kus kõik on sinine, sinine, sinine. Ja mida siis võiks ju mingi sümboolika järgi, mul tuli praegu meelde, et mõnikord on ju ka sellises kojas ja kõik on sinine, sinine tuli põleb ja mõneski laulus võib seal olla pühakud või Maarja kes võtavad, võtavad tulijaid vastu ja eks ta jälle mingit pidi haakuki lemmikloitsude juurde tagasi. Eks ta, eks ta tikub haakuma ka sealse maailmaga, kus ka avanevad meie ees mingit teised kentsakad maailmad, kus sinine värv väga sageli on, tähistab haigust või surma või, või mingit niisugust külma maailma, kus kus juhtub midagi väga naljakat või siis taas Maarja või mõni pühakutest või jällegi needsamad neitsid, kes kellel näiteks sünnitusele millegi juures on käes sinised ja punased lõngad ja selle järgi oleneb siis ka, et kas, kui need punased lõngad võetakse, et kas valitakse elu sinised lõngad, valitakse, siis valitakse võib olla surma vahel või, või ka üks selline niisugune loitsu, iseäralik maailm, mis taas haakub ka eetiliste regilauludega, see Merigust marsib välja näiteks selline must väike raudmees. Jah, ja meri, kust leitakse mõõk loomulikult. Kuhu kukub hari, mis on tegelikult päikese, sind sümbol ja siis kõik need mereääred pühkimised. Ja mees või jah, et me, me ju teame ka tegelikult niisugustest seitsmeteistkümnenda sajandi hilisema aja uskumast õieti ka tänasel päeval on ju nii, et et kui ikka ilmad on tükk aega väga kuivad, siis öeldakse, aga äkki mõni on jätnud allika puhastamata. Aga see niisugune allikate puhastamine või, või, või ka see, kui keegi on kadunud, et, et imiteerivalt käidi midagi pühkimas või või otsimas just veekogust. Jah, seda ka ja muidugi siin on hoopis mingid muud sellised maagilised toimingud, sest pühkimetega seotusele ennustamisega jälle üks asi, millega sai ennustada ja võib-olla need laastud lainetesse ja seal on ka midagi sarnast muidugi. Nendes motiivides, et see on seotud mingisuguse maagilise toiminguga. See motiivistik regilauludes niivõrd rikkalik, kas seal võib ühe tagamaana näha ka seda, et need keskkonnad või need kontekstid, milles neid motiive neid sümboleid käsitleti, mõisteti, et need olid väga erinevad, et kui tänapäeva inimese jaoks noh, unenägudele nägemises ei ole nagu kellegi jaoks midagi kummalist või müstilist aga tihtilugu hea meelega otsitakse unelm näos nähtud sümbolitele siis tarkadest, raamatutest, selgitusi, ärkvel olek on selline seisund, mille üle me üldse nagu ei arutle ega analüüsi, sest see tundub niivõrd iseenesest mõistetav. Kummalisel kombel niivõrd iseenesest mõistetav tundub sellest praegusest hetkest äraolemine kas kogu aeg minevikuga tegelemine või siis või siis mõtetest tulevikus olemine, et aga see, et me oleksime praeguses hetkes ja tajuks seda, mis, mis toimub, see noh, see ei ole kuigi sage, aga, aga see ärkvelolek teadvelolek, et see seisund iseenesest jaoks niivõrd isenesest naisteta nüüd üha enam muutub aktuaalseks selline narko või, või mingites muudes joovastavate ainet seisundis olemine seal mingisuguste asjade nägemine. Kuigi on selline valdkond, mida siis ühiskond väga hea meelega lükkaks kusagil kõrvale. Et, et see on paha ja seda rääkimata sellest, et et seda kuidagi analüüsida, seda paremini üldse ei näe. Et aga sellele on ju aastasadade või suisa aastatuhandete jooksul rahvastel olnud, on sihipäraselt kasutatud erinevaid teadvuse seisundeid. Narkouimas oleks, on justkui nagu selline mingi ratsastamata hobuse selga hüppamine. Sa ei tea, mis edasi saab. Sa annad ennast selle aine mõjuvalda ja siis lihtsalt Kalfitseda, mis siis nagu juhuslikult justkui juhtub aastasadu aastatuhandeid on ju ka meie esivanemad arendanud võimalusi tehnikaid, kuidas olla sellistes meelerännakute siseperemees ise olla see, et vot nüüd ma lõpetan selle ära, noh, unes me küll niimoodi selles mõttes ise peremehed ei ole. Et keset tundma ütled, et ta sellest unenäost sained küll ma ärkan üles. Mõnikord on seda juhtunud millest mina olen, mul on ka juhtunud, et sellest on nüüd Viljandit seal nüüd natuke liiga hirmus. Täiesti mingi kinnisunenägude seeria ja mul on mitmed kavalad võtted, kuidas kui ma unes tunnen ära, et ahaa, see on nüüd see ja ma tean, kuidas edasi läheb see väga kole. Reeglina siis kuulan mitu niisugust nippi, kuidas sellest jagu saada. Muide tegelikult oli ka vanadel eestlastel näiteks oli üks selline tore ütlus, et kui sa said aru, et unenägu läheb täiesti nässu siis tuli öelda unenäo jalg pooleks. Aga see, kuidas seda teadvuse muutunud seisundite, selliseid asju kontrolliti sellistes oma pärimus, milles nad needsamad lauludki tähendab millest me siin räägime siis hea näide, tähendab mida alles hiljuti näidati meil televisioonis, see oli selle seriaali elu hõimus raames inglise maadeuurija edaspidigi ühe või teise hõimu juures mingi aja ja sellist Lõuna-Ameerika mingisuguse suguharu juures, kus ta elas ja kus tähendab pühitseti šamooniks nagu see oli ka mingi narkootikumide pruukimisega. Mina sain aru, et ta oli endine sõjaväelane, üldse ta ei olnud, ei antropoloog, aga ega mitte keegi tema kujutas naiivselt ette, kui ta kõik selle läbi teeb ja pruugib neid aineid ja selles keskkonnas siis ta hakkabki nägema neid samasuguseid traditsioonilisi nägemusi, mida need inimesed näevad. Muidugi tühjagi ta ei hakanud, sest et need nägemused selleks on vaja aastatuhandete pikkust traditsiooni pärimust mille kaudu seda edasi ja siis on tekst, mis kujundab seda pilti, mida me näeme siis, et noh, ütleme see teadvuse muutunud seisundis. Et see vormib meie unenägu tagantjärele, see jutustus pärast hakkamegi arvama, et seda me täpselt nägime. Täpselt samuti on selle ütleme teadvuse muutunud seisundis kogetud asjadega ka. Alati öeldakse, et selline kogemuslik transi või selline kogemus, et see on asi, millest me üldse see on sõnulseletamatult sellest raske rääkida ka sellest räägitakse traditsioonilistes ühiskondades. Ja see, kuidas räägitakse, see kujundab ise sedasama toodab seda selles mõttes. Jah, kas või kui vaadata neid niisugused omaaegseid laps, prohveteid või prohveteid, keda ju Põldmäe on üsna palju uurinud, näiteks nad tegelikult esitasid sellise nägemuse elust põrgus või paradiisis, et see oli vastuvõetav ja arusaadav, tähendab ta ei, ta ei näinud ei põrgutega paradiisi nii-öelda oma silmitsi, vaid ta tegelikult nägi seda läbi mingit traditsiooni kaanoni. Jah, ja kui tulla tagasi meie teema juurde, siis ma kujutan ette, et regilaul on just üks selline asi ka, mis aitas võib-olla või on aidanud selliseid seisundeid kontrollida. No aga vist on, kas ei ole niimoodi ma praegu lasksin läbi läbi pea, mulle meeldib hirmsasti lõket teha, lõkke ääres olla ja ja mingil kombel tegelikult tekib ju igal juhul eriline seisund, kui sa oled näiteks heade sõpradega lõkke ääres laulud. No seda muidugi laulmine iseenesest on juba tekitab mingisuguse erilise seisundi, see on ju näiteks ühistegevus, aga kui sa üksi laulad, see on kontrollitud hingamine või tähendab teistmoodi hingamine, hingamisest sõltub väga palju joogaski juba mina ei olegi selle ala spetsialiste, kõik ütlevad jooga puhul kõik algab hingamisest, tegelikult. Laulmisel puu on sama asi, mingi kontrollitud hingamine mitte ainult siin on mingisugused sisemised resoneeringud ja kõik muu, mis, mis, mis on, mis loovad sinus mingisuguse, erilise, erilise tunduv erilise meeleolu. Muidugi, teine asi, mida on koos lauldesse, võimendub kõik veel. Minu jaoks on regilaulu laulmine alati olnud kuidagi siin väga, väga mõjuv, tähendab, sest, et regilaulude viisid on tavaliselt sellised jubedad. Esiteks laulud on pikad ja viisid on aeglased ja kuidagi, kui sa seda laulad ja kuulad, siis on igav. Aga kui sa laulad, siis sa süvened sellesse süvened kuidagi järjest rohkem. Ja hoolimata isegi võib-olla tekstist mõnikord muidugi head sellised sõnad, mis nagu haakuvad need, need aitavad veel seda meeleseisundit nagu luua. Isegi kui sa rääkisid, tuli meelde taas üks oma kursuseõde Sirle Pent, kes on ka tegelikult folkloristikas õppinud, aga kes jõudis sellise omapärase laulude kasutamise juurde minu meelest see oli tal väga julge ja tore mõte. Ta Tallinnas elades ütles, et ta väsis lõpmata näituseni ära neist olukordadest, kus ta näiteks sõitis trammiga kesklinnas töölt koju ja nägi sageli pealt seda, kuidas väga väsinud või tüdinud lapsed närviliselt karjusid ja kuna kogu seltskonna tähelepanu pöördus üsna pahatahtlikult ema vastu teemal, et mida ta teeb, et ta last Vaike iso, mille peale ka ema väga närviliselt käituma hakkas, et tema jõudis kuidagi selle regivärsside uurimise ja laulmisega nii kaugele. Ta hakkas õpetama ja õpetab siiamaani Mustamäel sünnitushaigla juures, kuidas laulda lastega enne nende sündimist ja ta on teinud ka niisugust emode kooli. Just just selleks võib olla ka, et see laulma rahustab ja, ja see on üks üks selliseid võlusõnumeid, eks ju, tegelikult ka jutustamine on see, mis, kui seda hästi tehakse, paelub täielikult nii väikese kui suure inimese tähelepanu. Aga laulmise puhul just see korrastatud rütmi ja sõnumid, mis ei ole sugugi nii, kuidas see nüüd ongi, ei ole lühike, rohekas kleidike lühike, veidike, võib olla muidugi natukene natukene niisugust, mis jääbki sind salapäraselt kummitama. Võib-olla nii nagu mul endalgi lapsepõlves külma. Vaatasin ema õmblustööd pealt ja toppisin sõrme õmblusmasinal, ma mäletan siiamaani, kuidas mulle puhuti sõrmedele loeti sedasama varesele valu ja kuidas ma lamasin üksinda voodisega. Ei olnud aega isegi ulguda, kuigi oli kohutavalt valus, sest ma kujutasin ette, kuidas need linnud lendavad tuppa ja, ja, ja kuidas nad selle valu noka vahel ära viivad ja ma olin väga ametis igal juhul. Eks igaüks võib-olla on proovinud või saab proovida, kuidas me ise oma tähelepanu suunamisega saame enda tervislikku seisundit või olukorda muuta, et kas või näiteks, kui teil pea valutab ja kui siis alale, vaata ka ise mõtlete selle peavalu peale ja kui paha see on ja kuidas ikka köik pahasti on siis ei, peavalu lähebki järjest suuremaks, aga kui järsku kusagil väljaspool toimub midagi niivõrd huvitavad, põnevad, märkad, et oi, ma ei pannud tähelegi, et mul pea valutas, ma unustasin selle ära. Kui oma tähelepanu suunata mingitele teistele asjadele, siis, siis see mõjutab ka meie tervislikku olukorda. Ja nüüd regilaul on tõenäoliselt ka üks suurepärane vahend, kuidas lasta oma meelel minna rändama mingi mingile sellisele mõnusale rännakule. Paljudes situatsioonides regilaulu laulmine peaks väga hästi inimesele mõjuma. Torkas, turgatas pähe, et üks selline koht oleks kus regilaulu laulmine läks, väga hea oleks tänapäeva närviline linna liiklus, kui autojuhid laulaksid regilaulu, siis ma arvan, et see liiklus sujuks palju paremini, eks ka jalutades, kui on mingi pikem tee käia, siis seda kinni ei pane tähelegi, kuidas tee kulgeb. Ta käimisega on eriti, kui on väga pikk või pikemaid maid vaja käia, siis sinna sobib laulmine väga hästi. Regilaulu laulmine eriti hästi, sest et see nagu läheb vestluses sammumise rütmiga kuidagi kokku ja. Või siis ka lihtsalt istumine, millegi ootamine jällegi aeg kulgeb hoopis teisiti. Mul tuli meelde Udo kolk, kes kunagi seridel küll mõeldud, ilmselt teadusliku eksperimendina, teda huvitas, et kas laulik kordab oma laule täpselt nii nagu varem ja Nestori viiekümnendatel aastatel leidis Tõstamaalt ühe suurepärase naise, kes oskas hästi regilaule. Ja siis ta kõndis, on ju naisel järeli. Ta kõndis naisel kannul, kui see pani kapsaid maha, kogu aeg laulis ja lõpuks see Udo kolgi järeldusi oligi, et see laulu nuru tuli kogu aeg sealt nina alt välja ja et noh, et sel naisel ka kõige igavamad tööde juures tähelegi, kui rutiinset ja igavat need on. Nii et noh, nagu öeldudki tegelikult, et eks ta mitmete igavate tööde juures ma ei tea, kuidas oleks, kui me kontoritööle hakkaks oma igava kontorielu eest võitleva lauludega. Poleks ka vist paha. Jah, võib-olla seal ka annab printerite Vakside või mingite skännerit ega sellise mõnusa sobiva ühise rütmi leida. Eks ta on olnud ikka lõpmata mitmekesine võimalus elu täita, mingit pidi ei taha ju õhutada öko tordetud müstikat, täitsa kindel on ju, eks ole näiteks paljud neist lauludest on üles ehitatud mingile kindlale arvulisele suhtele või järgnemisele, millele kõik veel. Seda küll ja, ja täpselt samuti, eksju nagu ennegi, ütlesin, et ega lõpuks sageli need ei olegi. Laulikud ise ei ole suhtunud sellesse kui väga kuigi need elemendid võivad olla vägagi siuksed, ebatavaliselt, millest on koostatud vaata mingisugune selline ahel, kasvõi seesama mingisugune kala jõgi mis algab sellega, kus on see suur puu, sihuke müütiline puu, eks, mille juurtel tuleb jõgi ja siis ja siis on mingi vanamees kuskil kaldabelgis, jagab kalu ja mis on kõik see tegelikult on mingid üleloomulikud asjad nagu eraldi võttes ja siis läheb kalapüügiks, kus saadakse palju ka ja siis need kalad müürin müügiks ja nõnda edasi. Lõpeb kõik mingisuguse tavalise argisellisega, noh mitte väga küll tähendab, ütleme vend saab väga rikkaks või. Asi noh, kõik kõik näitab, et sellest ei ole suhtutud eriti kui mingisse üleloomulikku asja. Vot need on mingisugused laulika suhtelnud, lihtsalt mingitesse sellistesse poeetilistes ehituskividesse, millest on oma laulu kokku pannud. Siin mõtte saada järjest uut tuult tiibadesse. Loodetavasti seda tuult jätkub ka kõigi raadiokuulajate mõtete ja just eriti laulude tiibadesse. Aga saateaeg saab siitpoolt otsakorral ja nii nagu meil kombeks on saanud, laulame, siis saate lõpuks ka koos ühe regilaulu. Seekord nagu saate teemaks oli, siis sellest lähtudes võikski olla meil selleks lauluks näiteks särg ja nii nagu regilaulu puhul kombeks, et laulan siit rea eest ja saavad laulda ka kõik raadiokuulajad kaasa ja selleks kaasa laulvaks kooriks on ka suurepärane saate seltskond täna, kes me siin kolmekesi oleme. Aitäh, Mare käivale, aitäh Aadole huvitava mõttearenduse eest. Ja laulsid niisugune. Toodi härga, türgimaalt toodi härga türgimaalt suur ees, onnis avame maalt soori ees on nii soomemaalt, kes pole iial Eces olnud käes, pole realikes olnud 10-l aastal kündnud ma ta 10-l aastal kännud ma kui ta möirgas maa värises, kui ta Rasma riis, kui ta hammust taevas köikus, kui ta hammustab taevas, köikud härg, Alee suuri Alee paksu härg oli sooriali paksu künd, eesmäed kündis männikünd ees, Mäetkendis männikünd ees, kuused kummul Eesti künd ees, kuhu sõtkub, on Eesti bee talakad, päri speka leebee Tajakad päris rikka jäin, maamees ei mõtle, ma ei jäima, mees ei mõtle, ma ei, et kust saan härja tapejaida, kust saan härja, tab? Aga tuli maa, väike vennakene, toorey, väike vennake, sõrmäe suuru, poisike, särme, suuru, poisike. Regitund. La. Regitund. Kuulsite saadet sarjast regitund saatejuht oli Aleksander Sünter.