Ja tere õhtust, hea klassikaraadiokuulaja, hea kehandus Sõve, Pehk vahe on taas spikrid tegema, siis spiiker on selle 2006. aasta viimane. Loomulikult tähendab see katset selle lühikese saate jooksul eelmine kehastus aasta kokku võtta. See tähendab ka mõne päris aasta lõpul ilmunud teose esiletoomist ja lubatu kui öelda, et päris aasta lõpul ehk ongi ilmunud mõned need kõige huvitavamatest kirjandusteostest mis selle aastanumbri sisse jäänud on. Aga enne, kui läheme selle aasta kokku võtta ja nende uute teoste tutvustamise juurde. Üks sissejuhatav lugu Tõnismäe pähis uuelt ja ja väga piiratud kanalites ja koguses levivast plaadist 12. See lugu on tsirkuses ja õige mitmel moel ütleb ta ka kihenduse kohta. Ühte teist tähelepanuväärset. Paula. Eks ta ole. Teatrites on tehtud romaanid või üleüldse Eesti Draamavõidukäik jätkub ehk kõige elujõulisem ja ja muude valdkondadega konkueenevam ongi eesti kirjandus just teatris. Aga teiselt poolt jällegi oli ju vägagi elav luuledebüüti aasta. Värske õhupõlvkond jõuab oma kamatuteni sellest aastast, meenutagem Elina kohtsu Ando teedete, Paavo Piik ja ja Martin vabatit. Ent seejuures võitis Alveri debüüdipreemia ikkagi proosateos. Tiit Aleksejevi, valge kuningriik ja auto pole enam nii noor kui värske õhuautoreid. Tollest valgest kuningriigist rääkides on Jan Kaus manifesteerin psühholoogilise realismi tagasitulekut ja tõepoolest Jon kausi enda tänavune romaan, tema on kindlasti üks viimaste aastate huvitavamaid proosateoseid. Aga loomulikult oma ilmumisega tõi kaasa ka debatti selle üle, kas kiheduslikud tegevused või sellised põnevus romaanilikud või filmilikud süžee nõksud tänapäeva romaanis toimivad või mitte ja loodetavasti see põnev debatt kirjandusele jätkuv ja psühholoogilise realismi võidukäigu juurde võiks ju ka arvata. Filmi tühi rand, edu ja, ja loodetavasti ka Veiko õunpuu. Järgmine Mati Undi kamatu teemaline film Sügisball on samavõrd edukas. Tõepoolest ei ole ju novellide ettelugemine tsirkuses, nagu sellest Tõnismäelaulus kuulda oli. Kaabel kõnekujund? Aasta olgu poole Tuglase preemiat saanud Armin Kõomägi ja Ülo Tuulik onju? Omanovellidega omamoodi Feletonistid mõlemad ja ja võib-olla see on ka sümptomaatiline, et novellide hindajad panevad ennekõike tähele sellist lühidust, homohikust ja ja aiakajalisust. Samas käivad ju taas kord vaidlused sirbi vahel ilmuma hakanud huumorilisakilp üle. Et too ikkagi ei pidanud väga naljakas olema. Ja eks ole Eesti teistegi huumori lisada või väljaannete probleem. Ja ei ole need kahjud tsirkusest kuhugi kadunud. Minu meelest on Eesti parim humorist jätkuvalt Jakob Karu, kes Ekspressis kirjutab. Mis veel kuigi oli palju noori tulijaid seal 2006. aastal eesti kirjandusse siis ometigi oli ju ka suu juubelit, aasta Ervin õunapuu, Nikolai patu, Viivi Luik, Indrek Hirv, Mats traat, nendest luigele Hirvel Eelmused, mahukad koondkogud taadile batuurenel. Aga jätkuvalt tõsiseltvõetavad uudisteosad Raadil siis balanomäe epopöa kohtne osa loomingus ja, ja patu neil sõnajalg kivis romaan, mis mitmeti jätkab tema suuremate romaanide temaatikat ja ja kujundikeelt. Ja õunapuul jällegi on kohe-kohe uus teos ilmumas ja ja vähemasti see katkemis juubeli paiku Loomingus ilmus, lubab oodata küll üht väga võimast algupärase kirjanduse tüki. Samas jällegi oli Edgar tühijuhi eelvesti lahkumisaasta. Kui Edgar Valteri loomingut on, on tuntud ja armastatud, siis Eelvesti taas ava stamine või paljude jaoks ka esmaavastamine on alles alanud ja ja palju huvitavat on sealtki leida palju ehk ka taasavaldada tema varasematest raamatutest, mida nüüd enam nii kerge leida ei olegi, kasvõi tema esimest romaani ikka veel Bagdadis. Milles Ühte teist ajakajalist oleks leida ka nüüd, 10 aastat hiljem. Hea aasta oli ka maailmakirjanduse tõlkimise koha pealt eesti keelde David Mitchelli pilveatlas. Musili omadustelt ta mees on ehk vaid paar tähelepanu väärset teost mis nüüd eesti keeles olemas on väga nõudlikku teost ja keeleliselt väga huvitavat teost. Nii et nendele, kes kurdavad eesti kirjanduse üle või et on puudu see võeta puudu, teine loetagu seda eesti keeles saada olevat maailmakirjandust ja noodita kui seda. Ja see on muidugi öeldud ka eesti kirjanikele, kes kes võiksid ja natukene rohkem lugeda küll. Tähelepanuväärne on onud, kirjanduse ja teiste kunstide kohtumine ennekõike just kihenduse muusika kohtumine. Aasta algupoole ilmus Vahur Afanasjevi katedraal Emajões, millega oli kaasas ka tema plaat. Taat. Suve lõpupoole, sügise algul ilmus noortetuba tooside Toa tuur, kus lisaks muusikale ka sõnaliselt üht kui teist on kõrva taha panna. Aapo Ilves oma sõpradega jälle andis välja nii muusikat kui kui luulet. Ja samas on hoogustunud ka eksperimendid Autorite poolt, kes testivad kihenduse piire ja samas mängivad ka helidega mainige siin kas või kangelasema toitepiima ja ja selle kuule kiirtee ja esitlusi. Ja nagu me tänase saate jooksul veel kuuleme, muusikal ja kirjandusel on kokkupuutepunkte ka mõnede aastalõpuuudisteoste puhul. Enne kui nende juurde läheme üks nendest kokkupuutepunktidest. Iva sild tuntud luuletajana, aga nagu välja tuleb, teeb ka üsnagi huvitavat elektroonilist muusikat nime Raido või generaator all. Faber Land on see tema instrumentaalpala peale mida teeme juttu juba Ivo Silla ja teiste jotii kehastus autorite luulekogudest. Ivo Sild muusikuna ütleme jutu iva sillast luuleta. Õigupoolest on Marko Mägi temaga äsjases Areinis teinud päris ülevaatliku ja hüpoteetilise olemusloo. Ka selles olemas loos õhutatakse ikka seda iva silla kui homoluuletaja staatust mis ju selles raamatuski spermaga ja puha üsnagi esil on kaanedki lillad ja, ja puha. Aga kui mitte tahta tõesti ilmtingimata sellel teemal teisi võimalikke vaatepunkte välistada, siis üks tähelepanuväärne teemade ring või, või meelsus, mis selles iva silla luuleraamatus ilmneb, on hoopiski selline läbiv vastuolu popmeedia sealhulgas siiski muidugi ka ka homoseksuaalide meedia kuvandi ja teiselt poolt ahi elu vahel mis võib olla üsnagi lohutav, kindlasti probleemiderohke vaimsete dilemmade rohke ja see identiteedi lõhe, mis sealt tekib, on samas iva silla luulet vägagi põhjalikult inspireerinud. Siin on nii selliseid manamisi lausumise mis mõne koha pealt tuletavad meelde mõneti ehk üllatavalt Johnny, B, Isotamme ja, ja päikeselised, võib öelda, et mineku ja väega lausumised. Kui lasta endast kaasas kanda keelel, siis on seda täiesti tunda. Meeste sättumuse koha pealt võiks ju, võiks ju see võrdlus vägagi imelik tunduda. Aga võidki tajuda, et Kivisildnik on hakanud endale luuletajana rajama taaskord konteksti teistest autoritest kelle puhul see sõna mõju ja vägi ja samas ka kasvõi meediateadlikkus või võime meedias läbi lüüa on oluliseks mäe ajaks jaa jaa. Isiklikud või, või eha ela, elulised parameetrid ei saa selle puhul takistuseks. Ka Kivisildniku enda selles samas jotiis ajas ilmunud uus raamat, vägistatud jäämägi näitab üles seda meediateadlikkust, mis Kivisildnik on ikka olnud või või teadlikkust päevakohastest teemadest aga kuidagi veel täpsemaks tehavamakse, lakoonilise maksan. Kivisildnik läinud. Ühelt poolt on see raamat vägagi selgelt teadvustatud sõjaajaraamat ja Iraagist. Ja Afganistanist ja Eesti pehmelt öeldes ambivalentses tollist on siin õige mitmel kohal juttu. Kivisildnik on selles mõttes väga keerukas auto ja see kehkus ei pruugi isegi esimese kohaga välja tulla, neist suhteliselt lakooniliselt sõnastatud tekstidest. Popmeedia religioon, poliitilised, võimumängud, isegi sõda ja samas ka kultuurikultuurilised stambid tunduvad, moodustavad tema jaoks teatava kontiinumi, milles on ühtaegu väga palju taunimisväärset, kuid samas ka väga palju kasuliku. Kas selle ära kasutatavuse mõttes? Ta On omamoodi kirjanduslik harakas, kes napsab siit ja sealt töötavaid mäkke ja teed nad enda omaks mängib need selle laiema konteksti vastu, aga ka selle laiema kultuurikonteksti sisse väga efektselt tagasi. Kaupa meieli selles Ahja kaamest debüteerinud autojuhi puhul on ehk erimeelsus ei olnud isegi kõige rohkem vähemasti kirjandusliku šenko konnas. Silla ja Kivisildniku vastu olulisusega ja paha skandaalsusega ollakse juba niivõrd harjunud, et sa ei moodusta enam omaette vaidlusteemat. Aga kapo meieni puhul on küll hajutatud, et kui palju siis ikkagi on selles tema porigrafisti käsiraamatus tema enda ja kui palju Kivisildniku kui toimetajakätt. Ja võib oletada, et et see on mõjutanud ka selle raamatu retseptsiooni ja miks mitte auhindamist. Kas Betti Alveri žürii jaoks aga meieli pooliga festi käsiraamat on, kasvõi sellepärast juba Kivisildniku enda loomingust ühinevad? Et selles on see trüki tehnikovi, tsükkali teema toodud väga keskseks ja jaganud kultuurilised mängud, kultuuriliste märkide ladumine või kultuuriliste märkide ümbermängimine on niivõrd allutatud sellele polümfisti kujundile. Et otsest seost lugemisel või sellesse raamatusse sisselugemisel Kivisildniku või isegi ei teki. Ja samas on selles koba meieli pildirohkes ja ja kalambuure rohkes raamatus. Eks tekst, mees ehk mõnel määral võtab kokku kogu selle senise jotiis asja, mida alustas siis veel ka Piret Bristol teatava sellise muheda küünilisuse või või romantilise plaseerumuse mida mõnegi autoni näilise meedia agressiivsuse tagant ei pruugi kohe tabada. Ma loen selle teksti ette. Ta töötas fototöökojas. Inimesed tõite ka ette negatiivne, mis olid elamusi täis tuubitud. Tema tegi fotod valmis, vaatas, kes, kus ja kellega käinud. Õhtunud maga heita jorcal õllega Viitnal. Kõike seda piltidelt nägi. Ikka enam vaatas ta teiste inimeste ellu. Ta ametivennad ja õed ei vaadanud valmis fotosid, vaid püssid need koti andsid ära. Temaga seadis mõne foto puhul veel värve ja nii kuulust kulustel ainsale pildile niisama palju aega kui mõnel teisel defele. Filmirullile. Kõht tegi ta ühest puhkusefotost suhe ja kauni pildi raamesse lähagi. Kuigi seda polnud temalt tellitud. Saabus suvi ja ta sai puhkust 35 päeva juulis osaga augustisse. Ja ta istus kogu selle aja kodus, isegi aknast ei vaadanud välja. Ta oli kõike näinud. Selline mõistulugu Kaupo meielilt. Omamoodi pajafraasiks, sellele mängin need vaheloo taaskord Tõnismäe uue muusikavolinikust sedapuhku külaline välismaalt, mille teksti autor Juhan Viiding kui on mõneski mõttes selle jotii seltskonna eelkäija. Mu juurde koju tuli vihmavarju käevangus on päris. Tol õhtul muide, tahtsin üksi olla. Kolukate. Tallab poriseks Curry ossiga. Ta tundis huvi, kelle äris elan ja mis ma teenin näiteks. Muudkui venib nagu härja ila. Ta kergelt pehmuse astus trepikotta Liptolid vama jala. Kuigi see Betti Alveri debüüdipreemia andmine Tiit Aleksejevi ele oli minu arvates mitmes mõttes üks hea ja vahva tegu edendades eestimaist proosat ja, ja ehk tuues lugejateni ka ühe vägagi kergelt haju saadava raamatu, millel samuti samas oma sügavamad kihid ka olemas, siis kuna ta juba niimoodi on, seda Betti Alveri preemiat antakse nende teoste kohta, mis ilmuvad hingedepäevast hingedepäevani ei pruugi mitmed vastava kalendriaasta huvitavate pühid sinna mahtuda. Ja lähevad järgmise aasta kirja. Kuigi muidugi niivõrd perioodi alguses ilmunud debüütteosed võidaks sellega üha unustada. Kui nüüd võtta selle aasta huvitavaim debüüt, et siis minu jaoks oli selleks hoopiski Anti Saar ja raamat, kuidas aja läksid ja mina maha jäin? Kaanekujundus tuletab mõneti meelde kunagist kultusraamatut Tanel ja Mihkel Dixilt. Ja kui teile siin ei meeldi selline ruuduline vihikulehekülg, kuhu on siis käsikirjaga peale kirjutatud ja pealgi ehk laseb liigagi kergelt arvata, et tegu on sellise koolipoisina romantikaga, aga ei, tegelikult kui tuua sellele raamatule eesti kirjandusest paralleele, võiks rääkida hoopiski Madis Kõivu-st ja tema väga intensiivsete sisekaemust, sest või siis seos, mis mulle alles praegu pähe tuli. Kõige lähem ehk sellele anti saamatule lähikümnendite eesti kirjandusest võiks olla Jaan Unduski debüütromaan kuum. Sest et siin on tõesti võrdses koguses jaa, jaa, täiesti omavahel läbipõimunud nii tunnet, analüüsi kui ka sõnade enda või nende tumata sõnastamise, analüüsi, keele ja Kesutamise kommentaaži. Ja Ma ei nimetaks seda sugugi väga kehke käega nüüd postmodernistlikus, kui see nimetus üldse veel mingisugust sisulist tähendust omab. Pigem seal juba otsapidi midagi uut. Ja see on kindlasti midagi sellist, mida minu arvates proosakirjandus Eestis praegu vajab. Mitte püüda olla nii aja lehelikult päevakajaline, mitte kinnistuda ilmtingimata mingisugustesse sellistesse kirjanduslike võtetesse, actioni süžee, ahendusse, dialoogi, ahendusse, mis ajaloolistes romaanides ja mingisuguse varasema maailma kiheldamises võis olla efektiivne, aga praegu äkki enam ei ole vaid proovida läbi enesetaju kaardistamise aru saada, milline on siis keel või või kirjanduslik kujutamise viis mis siin ja praegu inimestele võiks kohale jõuda kogu selles multimediaalses mitmekesisuses, mis meid ümbritseb. Samas ei ole, see anti saadasamad sugugi mingisugune tohutu vilkumist valkumist täis hüpermeediaromaan vaid ennekõike ikkagi keskendatud ühelt poolt inimesed pajudele, teiselt poolt ruumid viibimisele, ruumis, kulgemisele. Ja kas ei ole niimoodi, et et selle meediamaailma kõige suurem otsesem mõju meile on olnud see, et me ei taju enam päris hästi seda ruumi, kus me viibime seda igapäevast keskkonda, kus me kulgeme. Ja äkki just see tuleb meile läbi kehanduse tagasi anda. Võib-olla tegeleb sellega omal moel ka Kristiina Ehini vastilmunud proosaraamat, samuti tema debüüt selles vallas nimega pillipuhuja, naine ja pommipanija naine uudisjuttude kiusad. Eks selles ole samamoodi sellest omaenda äärel olemist, kui anti mõistet kasutada ja. Selle raamatu kaanel on sinilapse käega joonistatud pomm. Ja raamatu sees on samas jällegi väiksed natukene vanaaegsed, miniatuursed pildid tekstide juures ja need mõlemad kokku tuletasid mulle meelde paar raamatut, et kus on tegelasteks kaaniaiiva ja mille kunagi kehtes Liis Sepper, Liis Eppelil teatavasti Kristiina Ehini ema, Kristiina Ehin ise oli nendes raamatutes siis üheks prototüübiks ja oma jõulises mängulisuses ja fantaasialennus ja ja samas kuidagi loomulikus lapse maailma edasiandmises olid need ühed üsnagi haruldased raamatud nõukogude ajal ja kummastavalt teha unustatud raamatut praegu, kus selliseid vaba ja originaalse lapse fantaasialennuga samas arhi keskkonnas toimuvaid lugusid oleksime väga vaja. Kui nüüd tahta rääkida mingisugustest ismidest, siis võiks need Kristiina Ehini jutte nimetada nii sümbolistlik, eks muinaslugudeks, mõistulugudeks või ka maagiliseks sajalismiks on siin näiteks ka lugu lapseootel mehest, kelle naine maha jätab. Mees on siis pandud ise selle kasvava kõhuga ja teist inimolendit enda sees tunnetava ja samas kaaslase poolt maha jäetud. Inimolendi seisukohta. Ja, ja samas jällegi väga jõuliselt kujundlik fantastiliste uudisjuttude kõrval on siin suures osas raadioskulptuuriga saates ette loetud kirjad kus Kristiina Ehin suhestub väga valuseli ausal moel meid ümbritseva argitegelikkusega ja samas ühtlaselt välja muhta. Üritab jõuda millelegi, mis on nende kohati vägagi ebameeldivate argisituatsioonide taga inimloomuses või mis inimloomuse nendest. Kurvavõitu argiaskelduste saaks välja tõsta. Ma ei tea, kui palju taibatakse seda raamatut veel nii aasta viimastel päevadel märgata, aga minu meelest on tegu aasta kõige parema proosateosega. Ja jällegi on siin palju väga sellist, millest. Kirjutajad üldse peaksid kinni hakkama või minu meelest võiksid neil teemadel rohkem mõelda. Aga samuti üheks väga põnevaks proosateoseks osutus Tõnis kahu raamat viis pluss sõnad 40 eesti pahimat poplugu isiklik. Mõned lood on siin tõepoolest ennekõike teatavasse aegruumi kuuluvat poplaulude kihendused või, või püüti neid esitajaid või seda konkreetset helikeelt kultuurilise konteksti panna. Aga nii mõnedki palad siin on on väga hea, tunnetuslik, metafüüsiline proosa, väga hea seisundi loomine, isegi põhjuslik idee novell kasvõi see, mida ta kirjutab Sven Grünbergi Est. Tema lemmikloost pall või ehk isegi rohkem teisest esikümnesse pääsenud Kendagi loost nimetu. Ja üht-teist muudki siin on sellist, mis paneb selle muusika kriitilise raamatu tunduma rohkem kirjandusteosena kui kui esseistika-na. Kui nüüd lisada veel midagi sellele jutule, mida ma õigupoolest selle raamatu kohta juba kultuurikaja saates rääkinud olen, siis ehk ikkagi natukene Selles osas tahaks täis kõhuga vaieldavaid teda pigem täiendada, et et kui mees kahu ehites sellise kergema popi puhul räägib külmast ilust ja teatavast lummavast tühjusest, siis minu popi kogemus ütleb küll pigem, et popmuusika suu saladuse fenomen just nimelt selles, kui tuleb üks näiliselt täiesti tühine poplugu ja lihtsalt võtab su rajalt maha. Sa võid intellektuaalselt endale selgeks teha, et selline asi ei tohiks sulle meeldida, sa võid endale ja oma tuttavatele argumenteerida, tegelikult ikkagi meeldib sulle teatavat sort, tee tõsisem muusika rohkem ja et, et teatavat sorti kunstilise muusika liigutab sind rohkem. Aga pea kõik inimesed, keda mina tunnen, võivad oma kogemusest tuua hoopis teistsuguse näite. Et mõnigi tehniline kommertslik külm, labane poplugu võib müstilisel kombel liigutada rohkem kui väga sügav intellektuaalne muusika. Miks see nii on, mine võta kinni ja see ei tundu õnnigimatusest tühi muusika, vaid hoopiski väga südamlik. Aga inimesed ju vaimustavad ka seebioopereid kirgedest ja, ja sugugi mitte alati primitiivse tundeeluga inimesed. Aga mängin siit, et Tõnis kahu raamatuga kaasas olevalt plaadilt ühe loo, mis mees olgu pääseltki, ei ole sugugi mitte labane ja tühine poplugu aga lummavad ometi ja mitme inimesega, kellega rääkinud olen. Neile on see lugu siin plaadi peale ehk just kõige rõõmustavam avastus või taasavastas olnud, see on kunagine tahtovindi bänd, astronoom ning Blaik family ja, ja siis on see pala, mida kuulame. Krõbinaid kähinaid aasta lõpetuseks. Hiljaaegu toimus rahvusraamatukogus taas konverents Paabeli raamatukoguja. Ja teematõstatus oli seal õige huvitavaid sõnavabaduse enesetsensuuri teemadel ja ja samas mitmeil teiselgi kehandusega suunduval teemal ehk natukene Pirlo, Pallase teemade asetus jäi ja päris selgeid plokke välja joonistunud ja, ja seetõttu ka ehk mitte selliseid panelistide dialooge kui oleks võinud arvata, aga, aga, aga tegelikult ei ole ju see mitte niivõrd ettekandjad ka korraldajate probleem kui võt mis mulle silma hakkas seal paberraamatukogus ja selle publiku puhul märkimisväärselt vähe oli kirjanike ja märkimisväärselt vähe oli tudengeid. Noh, Tallinna tudengid võivad olla juga kehandusest juba päästmatult eemale hirmutatud, kui professor Veidemann neid Postimehes massi tehaasis oma essees alandas ja ütles, et et sisuliselt ta ütles ikkagi, et tudengid on niivõrd rumalad, et tuleb ahk peale ja neid tuleks vaktsineerida ja süstida vaimsusega. No see ei ole just kõige efektiivsem viis kõnelemaks inimestega, kellel on ju nähtavasti ikkagi hingelised ja vaimsed vajadused jätkuvalt olemas, aga neid vajadusi on hakanud täitma natukene muud asjad kui, kui krossi ja traadiraamatut. Paraku veel. Aga kirjanik vähesust sellel konverentsil ei oska ma küll kohe mitte kuidagi seletada muud moodi kui lihtsalt sellega, et. Et kehanikud miskipärast ei taha või ei suuda või ei oska omavahel kokku tulla enam. Sest et Kirjanike Liidu meili listis käib samas jällegi väga põnev diskussioon väga mitmel erineval kehanduse ja kultuuri ja ühiskonnaga seonduvalt eemal. Aga äkki oleks teinekord siiski abiks mitmed küsimuste lahendamisel? Ja äkki oleks vastastikuse, eks inspiratsiooniks, kui me kirjanikud omavahel rohkem näost näkku kokku puutuksime? Loomulikult on ka eraldumine vahel väga viljakas, aga äkki me räägime üksteisega näost näkku, liiga vähe? Rohkem kohtumisi uueks aastaks. Rohkem vastastikust inspiratsiooni uueks aastaks, lugejatele loomulikult sügavamaid lugemiselamusi uueks aastaks. Häid jõule, head uut aastat, mina kohe soovin teile head kihutamist, head lugemist. Jätan lõpetama veel ühe devitandi luuleilmas, kes samas ometigi on juba väga pikka aega kirjutanud, kirjutanud laulutekste ja laule seal Hinboil keele raamatut 89. Eile Tartus esitleti. Kärt Johanson, Tõnis Mägi jänboil. Laulendasid selle teksti mailaulufestivalil kevadel ja tekst leidub ka selle sümboli uues raamatus. Kohtumiseni uuel aastal. Armastan sind aeglaselt, sest aega ju ei ole. Põranda all, kus oli vai? Täär, Cap, värske muru. Kellavedrud seisavad, liin rippu, uus. Sinu õlg on vastumin mis raeõu mõtlejanud. Su. Vastus. Kuuliarmastus metaja. Sul Andra liikud, googe. Kui. Sorr vikati viltu. Üks saanud ka. Valdmaal. Kuni armastus märjajuhiga Kellavedrud sai saabuvad linn pööril, kuhu sinu on vastu min mis saab, kui mõttele? Sulla, putke googe. Ja kui möödujatel lahti suu, kui siis surm on pannud vikati viltu vastu seina, ükson mõtte kahest ja vähema saanu. Kuni astusime pea jõhviga.