Algab saade sarjast traditsiooni tarkus. Stuudios on sarja autor Peeter Liiv ja astroloogid Andres Klementi ja Tiina Varatalu. Mul jäi kõrvu, et, et sa hakkad nüüd vestma seda muinasjuttu sealt kaardi pealt, eks ole, noh, sul on võib-olla jutuvestja annat ja stroloogil peabki seda olema, küllap kaanreselt mulle seondub, et seal siis selline võluv muinasjutt täis võimalikke imesid, kas nüüd see inimene ka kuidagi tuleb sellega kaasa või ta lihtsalt sisemas fikseerib, ahah, see on, see ei ole, see on, see ei ole või avaneb mingeid loolisi, selliseid, noh, et ta tahab äkki öelda, et ta tattattattattat. Siin on muidugi see asi ka, et mida muinasjutuks pidada, mina nii-öelda nimetan seda lihtsalt muinasjutuks, sellepärast et, et minu jaoks on läbi aegade muinasjutud sisaldanud nagu kõige rohkem tõde, minu jaoks ei ole muinasjutt mitte mingisugune haldjakestega hullu luulu on ju, vaid ta on tegelikult ikkagi üks võimalus kõneleda jõudude suhetest ja niisugustest, sest üles ehitavate jõudude omavahelistes suhetes nagu muinasjuttudes ju räägivad, et tegelikult muinasjuttudes on ju tõepoolest kohutavalt palju peidus, on ju, mida tihtilugu inimesed lihtsalt ei leia, sest et see pakendi, niisugune mitte tõsiseltvõetavust lihtsalt ehmatab selle selle inimese eemale, kes tahab otsida midagi, midagi tõsiseltvõetavat kas otse söövad nagu suu ammuli kuulama. Kusjuures sest et mina ei olegi nagu üksinda kunagi niimoodi rääkima, ma ju ei tea, mida inimesed sellest arvavad, mida ma rääkinud olen, eks see selgub hiljem ja nende jaoks, kui nad on läbi seedinud selle, mida ma olen rääkinud ja ma ei oska seda nüüd nende eest siin küll öelda. Aga meil on tekkinud ikkagi tegelikult niisugune diskussioon, mille käigus ma olen püüdnud selgitada lahti sellesama sinikaardi ülesehituse ja sellesama niisuguse jõudude omavahelise maailma ja siis paigutanud sellesse maailma, selle inimese, sünnihetke, selle sünnihetke liikuma minemise läbi siis nende transiitide ja nende jätkuva liikumise, mille sisse struktuur läheb ja mis seda siis ümber kujundama hakkab. Me oleme tavaliselt üles leidnud need kokkulangevus, et need kaasa kõlamised. Need sõlmpunktid, need pöördelised kohad elus, mis on tekkinud mingisugusel hetkel lihtsalt lihtsalt tekib mingi pilt ja kõige parem ja kõige õnnelikum variant on minu jaoks olnud see, kui inimese jaoks see kaart ise hakkab rääkima temast endast. Kui mingil hetkel tekib siiski see, see koht, kus ta tunneb iseenda ära, kui ta hakkab äkki kõrvalt nägema ennast mingisuguses olukorras, kus ta enne ei osanud leida mitte mingeid seosepite, mingeid pidepunkte, kus kõik oli fataalne, kus kõik kõik tundus jah, kus, kus tundus, et asi on täiesti kontrolli alt väljunud ja mitte midagi enam ei ole võimalik parandada. Et mitte millestki ei saa aru ja kõik on üks suur keerleb, mille sees nagu ei saa aru, kuidas kogu aeg käib mingisugune kontrollimatu ebameeldivus koos jah, et kui ütleme, tekib selline hetk, kus inimene tunneb äkitselt endas ära mingisugused asjad. Et see kaart tõepoolest inspireerib teda looma, mingisuguseid seoseid korrastama, midagi oma maailmas leidma mingi uue vaatenurga, et võib-olla see astroloogia, sünnikaart see ongi kõige rohkem moraanlikest nimelt selles mõttes, et uraani printsiibina loetakse ka neid niisugusi, väik seoseid või selliseid vaatenurga muutusi, kus tegelikult inimesel seoses vaatenurga muutumisega vabaneb teatud hulk pingeid. Ahaa, kogemused, täpselt niisugused ahhaa-elamused, sellised asjad, kus, kus mingisugused asjad lastakse vabaks, asjad asetuvad äkki õigetele kohta. Energiakulude ennemini hirmu toitmiseks kaitseks. Täpselt nii on jah, et kui tekib niisugune tulemus seal nagu kõige parem asi, mis tekkide saab, et see on jah, niisugune ühislooming, selline ühislooming, vaatenurkade uuendamine, selline selline seoste leidmine, iseenda teadvustamine. Ta äratundmine, mingisuguste tüüpsituatsioonide tabamine äkki, mis on pidevalt kurdunud ja kui pole mingit Mulle endale tundub, et kui keegi puutub sünnikaardiga esimest korda kokku, siis suhtumise võib olla väga erinevaid ja ongi olnud. Aga väga kummaline vastuolu võib tekkida, sest inimene võib-olla ennast piiranud lapsest saadik, et koolis on teda väga paika pandud, öeldud, et ega sa niikuinii see ei ole, sa oled ainult see. Ja siis tööl pannakse teda paika ja siis hakatakse rahakotte võrdlema, pannakse jällegi paika, aga teda ja siis pannakse teda sõjaväes ka firmas paika. Ja siis abikaasa ütleb ka, et ära sa nüüd arva, et see oled, sa oled ikka see. Ja siis inimene mõtlebki, et mina olen nii palju ma olen ja rohkem ma ei ole ja siis järsku sünnikaart ütleb, et et koos imelises seisukohast võib-olla sa oled illusioonide maailmas kinni, et sa tegelikult oled palju avaram ja palju rohkem temal. Ja kui inimesele väga kõrget enesehinnangut ei ole, siis ta võib just seda avastada, temas on palju rohkem lihtsalt teised teda ära piiranud kaunit, et ma ise olen tähele pannud, et liiga suure enesehinnanguga inimesi tule väga sageli astroloogi konsultatsioonile. Üldiselt inimesed tulevad ikkagi astroloogi konsultatsioonile siis, kui neil on kas mingi probleem, kui enam mitte miski ei aita või kui ütleme, neil on lihtsalt huvi sedalaadi asjade vastu. Aga võiks ütelda niimoodi, kui on madal enesehinnang, siis astroloogia tuletab meelde, et näed, et, et sa oled ka kõiksusega seotud jagu keronäoline. Jah, ja kui kellelgi on liiga kõrge enesehinnang, siis astroloog ütleb see, et jah, et oled küll, aga vaata, teised on ka. Aga kuigi selle madala ja kõrge enesehinnanguga, sellega on ka jälle niisuguseid pettekujutlused, sellepärast et madal enesehinnang tihtilugu on just nimelt kõrge enesehinnangu tulemuseks selles mõttes et see on üks ja sama asi, et ühesõnaga jah, kõrgemale, et, et ütleme, väga suur kannataja tavaliselt on just nimelt sellepärast väga suur kannataja, ta on täiesti veendunud, et ta väärib paremaid tingimusi seal nagu niisugune paradoksaalne olukord. Aga tegelikult Andres andis just väga hea mõte selle kohta, miks ma olen öelnud muinasjutt, et seesama paikapanemine, mis inimese elus toimub, on tavaliselt väga konkreetne, väga faktiline ja väga kindlalt paikapanemine tavaliselt on seotud alati mingite faktidega. Ja on väga konkreetne, et selles mõttes nii huvitav kui see ka ei ole, et et kui sa räägid inimeses inimesele mingisugust muinasjutulaadset, sümbolistlik kui niisugust asja, siis avardabki sõna otseses mõttes avardab võimalusi. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, igal hetkel inimene hakkab sellisel juhul nendes avarates tingimustes ise nägema konkreetseid võimalusi, et mitte mina ei anna talle mingeid konkreetseid asju. Vot nüüd juhtub sul see ja nüüd see ja siis kukub see pähe, siis tuleb see, mida vähem mina räägin konkreetsetest asjadest, seda avaram on tema taju. Mida avaram on see tema uus maailmataju, seda rohkem ta hakkab ise leidma konkreetseid asju, et huvitav konkreetse, sest see ei ole minu asi, see on tema looming, eks. Ja tema elu samasugune. Täpselt nii, et kui mina suudan vabastada oma konsultatsiooni käigus tema eelmistest paika pandud konkreetsustest, mille küljest on kinnimile vaheldunud raamatud siis tema uues avaruses loob iseenda uues konkreetsed asjad. Et mul ei ole vaja enam seal hakata tema elu elama otsustanud täpselt nii. Sõnad nagu kala asemel õnge ma tahaks nüüd öelda seda muinasjuttu kaitseks ju seda, et et kui me räägime alateadvusest, kollektiivsest alateadvusest Jungiaanliku psühholoogia valgusel, siis just nimelt müüdid kui ka võlumuinasjutud ehk imemuinasjutud on tüüpilised arheotüüpida igavest ajatut, eluvormide, reservuaarid või ütleme, aidad, eks ole, ja ja see, kui laps võtab vastu neid teatud eas tohutu januga, eks ole, et see tegelikult loob talle sellise ajatu igavikulised suurepäraselt ilusad ajad tuleb just nimelt jah, väljapoole kaares, kus toimub põhieesmärk on enesekehtestamine väliselt, eks ole, karjäär, eks ole, raha ja nii edasi. No ja paikapanemine on ka seotud väga tihedalt konkreetse aja ja ruumiga, mis vangistab samal ajal kui muinasjutud ja niisugused müüdid ja muistendid oma ajatuses. Just nimelt nad ei vangist. Jah, nimelt kui on vajadus, on ka ruumituseks endal omavahel. Selles mõttes ju, kui sa hakkad astroloogia valgusel täiskasvanud inimesele vestma muinasjuttu, siis noh, ega see ei ole talle võõras, on kuskil sisimas täpselt janu selle järele on kogu aeg. Uuesti ja tal ei olegi rohkem vaja ükski täiskasvanud inimene, terve mõistusega inimene ei oota sinu käest konkreetseid fakte, et sina hakkaksid talle paika panema neid, mida niikuinii lapsest peale on kõik teised teinud ja millistel ammu igatsus vabaneda. Sest me igatseme seda nii-öelda lapsepõlve taga aja, nooruse aega ja sageli ei taipa kettad seal siinsamas. Selles ajatus tajus natukenegi, läheksime sinna alateadvuse suunas kuhu liikumine peaks algama keskea kriisis. Täpselt tarkus ongi siis meeldetuletamine sageli helgatele hetkedel, kus meil hakkab parem Jane, tunneme avarustes, siis tavaliselt tulebki see meelde, mida me oleme ära unustanud. Siis on see ajatu side, siis on see lapsepõlvevaim. Ja lapsepõlvevaimul on olemas jällegi needsamad unistused, julgus proovida ja loomulikult tulevik. Sest just energia vabaneb, eks ole nendest kaitse hoiakutest, mis seni hoidis kinni need hirmud, eks ole, kõik need stereotüübid, need raamid, eks ole, et see energia vabaneb ja, ja see võimaldab läbimurret, eks ole. Savarusse. Huvitav on, et jõulude ajal siis toimubki vana meeldetuletamine, sest ega siis ka kirikus midagi eriti õhutaja räägite ikka sedasama aja ega midagi uut ka ei laulda, ikka teda püha ööd ja ja see on ka nagu vana meeldetuletamine. Ütleme jah, selline mingis mõttes nagu ajatuse läbimängimine läbi aja. Huvitav, et kiriku traditsioonis on väga palju selliseid ajalisi uuesti läbimängimisiga nelipühi ja, ja ülestõusmise püha ja väga Bailingu kalender, Kristuse surm ja sünd. Jah, ja eks need tegelikult need ütleme, kiriklike rituaalide niisugused konkretiseerimised liiga konkreetseks täpseks minemised ja paikapanemiseks neid ongi olnud mingis mõttes nende tragikoomilist momentide alus nagu püüd väga konkreetseks konkreetselt reaalsuse tuua, võib-olla mõni käskli, mõni, No see on ka tegelikult võib-olla ütleme kirikukalender on aastane meditatsioon, kui niimoodi võib ütelda oma rütmirituaalis, seda on jah, ja tegelikult on sünnikaart ka meditatsiooni mandala või meditatsioonivahend meditatsioonikaart. Nad on tõesti Võib-olla lausa sõna otseses mõttes nad ongi, kui leida, ütleme see niisugune ajatu ja sisemine keskendumine sellesse kohta, mis ei liigu nii-öelda, mis on ajatu siis sa saad tõepoolest nagu mediteerida kõige selle suhtes, mis seal ümber Mis seal midagi uut ei olegi, see on sama vana kui meie sünniaega, eks ole, igav. Kaardil on oma kese kuskil täpselt, kui me intuitiivselt ei oska, siis saab matemaatiliselt välja arvutada, kus sa seal on. Graafiliselt, kõigi nende planeetidevaheliste nii-öelda jõujoontega. Aga räägiks natuke sellest astroloogia keelest, mis on üldisem sümbolkeel üldse sügavate asjade väljendamiseks paradoksi sümbolkeel, miks ikkagi inimesele kajab äkki mingi asi vastu, kusjuures noh, ma tean, siin skeptikud on teinud ju igasugu katseid ja võrrelnud, eks ole, astroloogisi kaarte ja noh, sünnihetk ja nii edasi ja nii edasi, et nagu ei töötaks, eks ole. Küsimus ongi selles, et sellesama võimaluse tajuda niisugust ajatust toodud nagu väga-väga konkreetselt aega ja ruumi ja siis tõestatud, et see ei kehti. See on tõepoolest niimoodi hoopis teine põhjus, hoopis teine põhimõte selles see asi ongi. Jällegi tooks nüüd selle Jungi määratlus on sümbol, on selline võrk, pilt, mis ühendab vastandeid ja ma hakkasin mõtlema konkreetsete näidete pealt, mis siis tähendab, et ühendab vastavad need. Ja siis mul tuli meelde seesama suure ema sümbol on see rahuarmastav raevukas pale, eks ole, kuri ema ja hea ema on ühes otsadesse mas surema sümbolist sees, eks ole. No ongi, kusjuures samamoodi on ka täiesti ebamäärane ja konkreetne omavahel vastandid, eks ole, on kauge, lähedane ja elu ehitabki ennast nende vastandite najal üles ja selles mõttes, kui nüüd ütleme, tahta ennast leida elus tasakaalu ennast lepitada nende jõudude vahel, siis tulebki leppida sellega, et kõik ei ole võimalik konkreetselt mõõta, sest on olemas ka vastaspoolus, mis on määramatu, on asju, mida tõepoolest saab teha ainult väga konkreetsete täpselt mõõtes, olgu see kasvõi sedasama raadiumi, mille kaudu Melsin esinemine käib, eks ju, aga samal ajal ütleme see tajude niisuguseid sõnumeid, mida kantakse läbi aegade niimoodi edasi läbi tunnetuse, neid ei ole võimalik niimoodi mõõta. Aga seal tuleb inimene nõuab, et teie mulle puust ja punaseks kogu minu elu, eks ole, edaspidi vot niimoodi päeva kaupa. Maksu kusjuures siis ongi talle vaja meenutada seda, et see on kõige suurem õnnetus, mis üldse saaks olla sellepärast et sellisel juhul ta loovutaks oma elujõu ja loovuse ja see ongi see, mis temast, inimese teeb sulle määramatusega, ta lepib siis täpselt nii, enne mitte. Sellega tuleb minul leppida, et kui tema ei ole oma luust avastanud, siis ta ei saa olla rahul sellega, mis ma talle andsin. Kuidas sina sümbolit tõlgendad astroloogia ometi tõlgendab seda tohutut tähenduste välja üks vene sümbol oloog, ma mäletan, ütles, et sümbol on lõputu arv tähendusi, tamme, sedasama ristuse sünni sümbol Kristuse surnust ülestõusmise sümbolina. See on nagu mingisugune põhitähendus olemas, nii nagu ma saan aru, et on ka planeedil või sodiaagimärgil nagu üks mingisugune väga lühidalt kokkuvõttev tähendus olemas. Aga siis need võimalikke variante, kui Apoodi see kõik realiseerub, neid on tõesti lõpetatud palju. Ja vahetevahel ongi niimoodi, et see põhitähendus aetakse võimalike variantidega segama. Põhiprintsiip on selle järgi määratleda sellesama mandaraga selles mõttes, et, et kui need jõud on asetatud nüüd omavahel suhetesse, siis vot need suhted määravad ära selle printsiibi. Täpselt samamoodi nagu On kevadpaika pandud siis see, kes tema vastas seisab, on sügis. Kui sul on suvi paigas, siis tema vastas on talv. Ja samamoodi kui nad, see ring on just nagu määratleb ära nende jõudude omavahelise asendi sisse. Asend määrab ära Nende printsiibi, aga see printsiip samal ajal võib väljenduda läbi tohutult erinevate kujude Nagu arhetüüpi võib võtta väga palju. Teine mõiste veel komplementaarsed 11, täiendavus 11 tasakaalustamas. Et see tegelikult ütleme, astroloogia muutubki ääretult huvitavaks ja niisuguseks heaks abiliseks, siis kui saada aru sellest, et, et just see, nende asetus üksteise vastas tervikut moodustades annab neile printsiibi ja see printsiip on tõesti äratuntav. No näiteks ütleme, kui sodiaagiring koosneb 12-st märgist, siis seda võib võrrelda ümmarguse tordiga, mis seal lõigatud algus pooleks siis neljaks ja siis lõpus 12-ks. Kui meil mõni märk ei meeldi näiteks neitsi või skorpioni, siis lõikaks selle tordilõigu sealt välja, aga siis poleks enam õige teda õige tortonit asja teha. Iga tort on ikka see, kui ta on täitsa ümmargune ja seal on kõik olemas. Ja muide, siit tuleb ka väga hästi välja seesama asi, mida sa just enne ütlesid. Jumalad olid kahe näoga, et vot see on seesama lugu, et kui kevade vastas seisab sügise suve vastas talv, eks ole. Ja hea, vastas halb siis, kui inimese vajadus, mingisugune kätteõpitud vajadus on olla alati ja kõikjal hea, siis ta ei saa mitte kuidagi aru, miks tema vastu asetub alati halb. Alles siis, kui ta omandab kaks nägu ja nende mõlema näoga lepib, siis on maailm tema jaoks tasakaalus, sest et siis ei ole nii, et tema on kogu aeg ja, ja teised halvad, tema on kogu aeg halb ja teised on pidevalt head. Et see ongi see asi, mida sünnikaart väga palju õpetab. Niisugust arusaamist sellest, kuidas elu asetab sulle vastu alati vastanud printsiibi selleks, et saaks tasakaalus. Huvitav selliseid inimesi vist väga palju ei ole, kes räägivad, et mina olen alati paha, teised on olnud ja on ikka kõik, on küll. Üle vastupidist nagu võib-olla rohkem nagu. Kuulda ei, teine variant, kus negatiivseid kangelasi on ta küll ja küll, et see ei ole mitte vähe, levib paha poisi või ohvreinis, mina olen alati kannataja. Neid on küll, on olnud seda, et mina olen paha ja nemad on teised on muidugi olnud, aga ma ütlen, et suhteliselt on vähem. Rohkem ma kuidagi niimoodi, et mina olen nagu hea, aga näe, pahad alluvad ja pahade ülemused ja. Ei, no võib-olla see tuleb sellest, et lihtsalt vanemad, kool, ühiskond ja kõik nõuavad rohkem, et sa oleksid hea, eks ole. Ja siis on sul suur pettumus, kas on halb, aga ei ole vahet. Tervelt kaheksa identiteedikriisi oli, mis kõik on valikud kahe vahel. Et kas tekib nagu selline autonoomsus näiteks näiteks kooliaas, kas õpetajad sind julgustavad, kas nad toetavad sind või nad pidevalt kritiseerivad? Ei no samas ütleme tegelikult julgus olla halb, ongi tegelikult sellesama sünnihetke saladus selles mõttes, et kui sa sellel hetkel oled teiste vastu jätkuvalt hea, siis mingit muutust ei toimugi, mingit sündi ei toimi. Sa oled enda vastu sellisel juhul erakordselt halb, et ütleme mingil hetkel kasvõi see, et sa võtad oma ukselingi väljastpoolt ära sealt kõik avasid, siis kui nemad tahtsid ja paned selle sissepoole, siis oled sa sel hetkel nende mõistes halb, eks ju, aga enda jaoks esimest korda elus hea, et see on väga suhteline mõiste. Sest tegelikult, kui kellelgi on väga suure alaväärsus kompleks, siis ta räägib küll, et mina olen jootraha, teised on kõik nii hea ta peale pahane. Teadvus ja alateadvus on komplementaarsed, täpselt nii, et kui ma teadlikult räägin seda ja olen seda siis alateadlikult, olen täiesti vastupidi. Sisse tuleb unenägudes ja piirsituatsioonides igal pool välja. Tihti ongi nii, jah, ütleme, see astroloogia on ka üks võimalusest õppida nagu nagu teadvustama ja mängima selles ilu vastuolulisuses. Et see on ka tema üks väga oluline moment, et mulle tundub, et need, kes püüdlevad väga astroloogia tegema väga konkreetseks, need on ikkagi nagu väga palju valmis kaotama, sellepärast et astroloogia väärtus ei ole kindlasti mitte konkreetsuses, vaid ta on ikkagi just nimelt niisugune. Astronoomia on konkreetne, täpselt nii ja see on suurepärane. Need asjad aetakse vahest segamini jah, tegelikult astronoomia tegeleb taevakehade füüsikaliste omadustega astroloogia tegelikult sümboolsete omadusi. Ja tegelikult ka kogu selle nende liikumise trajektooridega kõikvõimalike nende pöörlemisperioodide asjade, kes on väga oluline, see ongi konkreetne. Tänu sellele on olemas programmid, mille kaudu üldse võimalik näha, missuguse kiirusega midagi liigub, eks ju. See on just see realiseerunud pildi konkreetsus, mis on väga oluline astroloogi jaoks. Võib-olla ongi kõige õnnelikum hetk see, kui ta armastab konkreetsust ja ebakonkreetsust määramatust ühepalju. Ta ei püüdle enam kumbagi poole, et kui ta kardab konkreetsust, siis ta läheb häma. Maja satub otsekohe vastuollu konkreetsetega ja kui ta igatseb meeleheitlikult olla tõsiseltvõetav ja konkreetne, siis ta lihtsalt lavastab ära selle abstraktse sõnumi või selle niisuguse määramatuse sidumise võime konkreetses, aga et siis siis tegelikult astroloogia roll siduda ala teadvuste teadust, lepitada inimese tajusid teadmisi, see kaob ära, siis kukub alateadvuse rajada. Väli või ruum, ruum, avarus kaob ära. Mis tähendus on täpselt nii kõige õnnelikum hetk astroloogi jaoks ongi see, kui ta tegelikult nagu suudab iseendas lepitada teadvuse ja alateadvuse määramatu ja määratava. Kunstides on ju ka olemas määratletav osa ja siis määratlematu osa, et kui me räägime mingisugusest maalist, eks ole, mida maalitud no seal on ka mingid konkreetsed värvid ja konkreetsed arvsuhted ja konkreetne lõuend, aga see, missuguseid tundmusi ta tekitab ja miks ta üldse niimoodi maalitud on, see on määratlemata. No ja samas ütleme miski astroloogia just nagu psühholoogilises plaanis nii palju kasutust leidnud ja miks ta nii hea vahend on just see, et kui inimene selle määratlematu USA selle alateadvuse nagu endast ära lõikab siis ta elab pidevas hirmus, sest et ega siis alateadvus ilmub tema jaoks nagu sellise paanilise hirmuna surub toimub vaenulik. Kui ta ilmu tema jaoks jumalate, haldjate, inglite kõikvõimalike ennetena, siis ta ilmub tema jaoks määramatu hirmutundena ja see ongi paljude hädade allikas. Määratletud on üldiseks, aga noh, oleme tundnud või kindlasti kuuluda üle budismis on võib olla väga palju seda mõistet esile toodud, et et inimesel on kombeks väga paljusid asju määratleda, anda hinnang. Ta nagu tunnese, kui ta puutub millegagi kokku, et siis sa peaks nagu sellele andma hinnangu, seda ära määratlema. Aga seda nagu ei peagi ja selle nagu disma selle hästi palju tähelepanu juhtinud, et, et ei olegi vaja. Samamoodi nagu nendes õpetustes on öeldud, et öeldakse midagi välja ka ei öelda lauset kunagi lõpuni peab jääma midagi ka edasimõtlemiseks. Kus kurat tuua näide Kristuse, siis Kristuse Jeesuse rääkis ka tähendamissõnade läbi ja, ja alati teised, kel kõrvad on, see kuuleb ja kelle kõrvad ei ole, see kuule ärkas mingi tähendamissõna ja siis ise võisid sealt välja lugeda, mida ta mõtles. Enne just kirjutasimegi on on kõrvu, milles matemaatika heliseb, joon kõrvu, milles matemaatika ei helise ja sinna ei ole midagi teha, seal ei ole võimalik mõõtmisi teostada. Minu kõrvalt enne kuulsid, et on suhtade ja mul tekkis seos kvantteoorias ka, et nagu elementaarosakesed kaovad nagu ära suhted nende vahel, need nagu jäävad ja need nagu määrav astroloogias sama moodi et väga raske on määratleda neid objekte endidega, suhted on kuidagi väga määravad. Nojah, mille suhtesse määradeks. Aga loomulikult, ega ma ei tahtnudki öelda, et et iga selline astroloogiline sümbol või märk on nüüd kõik või mitte midagi. Et ta kindlasti keskendub, tal on mingi oma kese, millel on nagu rohkem raskust kui kõigil teistel tähendustele, eks ole. Sedasama paigutuse järgi, kus nad omavahel vastuolus sealt tulebki välja see tema printsiip, mis on põhiline. Läbiv printsiip on siis kõikides tema väljendamisvormides ja loomulikult ka suhetes. No päris hea näide on ju selles, et sodiaagiringi Lohja äras kuni kalade märgi neoon seostatud ju astroloogias inimese kehaga jäär hakkab peast jalad Allade ja varvastega kalade märg keha on ka nagu sodiaak, keha on ka omavahel Kaaba seotud. Jah, ja näiteks kui me võtame jäära märgi, ärasime, võtame pea ära, jätame sõnni märgi ära, võtame kaela ära ja siis kogu pea kaeraotsad. Nojah, ja selle rütmide määratlemisega võidu juba kas või sedagi ette kujutada lihtsalt selleks, et ennast lepitada sellega, et kõik ei ole mõõdetav ja mõned asjad on siiski väga oluline täpselt mõõta. Tähendab sisemises maailmas on alati tõlgendamised ja see kuulub asja juurde. Seal see mäng. Et igasugune, just nimelt niisugune nüansitundlikkus, mis on inimeste puhul selgelt erinev Ja tõlgendamine olenebki just inimese elukogemusest ja tema elutarkusest ja tema taipamisest, tema valgustatusest ja kõigest sellest, eks ole. Et väliseid fakte me võime isegi neid noh, mõõdetakse, tõlgendatakse üldse noh, saadakse väga erinevatel viisidel. Võib öelda isegi fantaseerida, kasvõi niimoodi, et kui fakt seisab ühe koha peal, siis sa võid täpselt samamoodi unistada tema ümberringi ja sa võid seda fakti vaadelda absoluutselt igast ringi punktist. Kui mitu pimedat inimest lähenevad elemendile ja üks võtab londis kinni, teine võtab jalas kinni ja kõik räägivad erinevat juttu. Üks ütleb, et elevant on niisugune, teine ütleb, et elevant on teistsugune. Aga miks te olete tulnud selle teaduse juurde? Ega ma isegi päris täpselt ei tea, ma tean, et, et ma tulin selle juurde täpselt samamoodi nagu enamik inimesi, siis tekkis tungiv vajadus iseendale endast selgust saada. Ma hakkasin teda täpselt samamoodi uurima nagu enamik inimesi, ajapikku Kuu hakkas ta minuga kõnelema nagu ükskõik missugune asi, mida suurima hakkad mingil hetkel sa oled omandanud nagu ütleme niisuguse hulga seoseid, arusaamisi ja teadmisi mingi asja kohta, et sa tunned ennast selles valdkonnas kodus, siis sellest hetkest peale, tegelikult on ta olnud minu jaoks nagu suurepärane tõesti sünnitusabi või teadvustamise võimalus. Ma olen osanud väärtustada neid inimesi, kellega ma olen kokku puutunud tänu nendele unikaalsete aspektidele, mis meie vahel on tekkinud, mis vahetevahel on tõesti täiesti hämmastavad. Ma olen võib-olla saanud võimaluse elada oma elu natukene imelisemal viisil tänu sellele, et ma olen osanud võib-olla märgata asju, mida ma muidu ei oleks osanud märgata. Ja ma olen osanud otsida sealt, kus ma muidu ei oleks otsinud. Eks ta on tegelikult natuke teinud selle argipäeva palju müstilisemaks. Andres. Ütleme noorena oli hästi palju küsimusi, küsimusi, enda kohta, küsimusi teiste kohta, väga palju, psühholoogilisi küsimusi, palju mõistatuslikke nähtusi, kui rääkida nüüd 70.-test aastatest ja 80.-test aastatest, siis kui võrrelda raamatupoodi või raamatukogusid sellega praegu siis oli ikka noh, on ikka meeletu suur vahe, eks ole. Ka paljude küsimused jäid õhku rippuma ja siis loomulikult oli ka igatsus ka mingisuguse ala järele, mis ühendaks kõiki ja mis nagu näeks asju tervikuna hoogsalt täna ja tõenäoliselt astroloogia juurde ja ainult sellepärast ka pidama, et siis järsku lihtsalt nagu vedase tagasi infot tulema, nagu hakkas infot tulema, üks kursus järgnes teisele ja siis ikkagi mida ta andis, andis seda, et meie kõikide võimalused on avaramad. Vabastas piiratuse tundest. Ma mäletan sind ikka jälle kordamas, et ei ole olemas halba sünnikaart. Nojah, ma saan aru niimoodi, et kui keegi juba kehastub siia maailma, siis on selleks mingisugune põhjus olemas. Ja siis on tal tõenäoliselt ka võimalik, et seda siin maailmas läbi viia, mille pärast siia sündis. Ja muidugi vist hinduismi budismis korratakse seda muide seal üldse väga suur õnn, kui sa siia maailma üldse sündinud. Kusjuures tundub küll sellepärast, et tegelikult see võimalus keskenduda ei ole mitte kuskil lihtsam kui struktuuris juba siia sünd. Ja sellel oli mõte, eks ole, ja siis meil on ka mingisugune sihte, siis ei saa see sünnikaart ka halb. Olla aga sünnikaardiga on, mulle tundub, see on väga hea. Hea tähelepanek, mis mul siin kuulates praegu tekkis. Sünnikaardiga ongi niisugune lugu, et seal on, on vastuolud, Jon kuus kõlad, aga eesmärk on ikkagi lahendusi leida. Klassikaliselt peetakse vastuolusid halbadeks aspektideks, halvaksingi kaardiks ja kooskõlasid peetakse nii-öelda heaks. Tegelikult mulle on tundunud niimoodi, et et need on, need on täpselt samamoodi nagu hingamisega. Vastuolulised aspektid võib hinge aspektid tegelikult panevad keskenduma mõnes mõttes väga pingelist aspektidega. Kaart lubab just nagu suuremat sissehingamisega elu või suuremat vaimset arengut või suuremat enda sügavusse sukeldumist. Pingutad täpselt nii seepärast, et maailm annab sulle kätte vastuolu ja kui sina suudad selle vastuolu keskel keskenduda, kus võivad olla meditatiivne siis sa saad teadlikkuse kogu skaalast. Kui sa pingeaspekti ajal kardad, mis on muidugi täiesti iseloomulik. Tähendab on see, et hirmuseisund ja armastuse seisund toimivad täpselt vastupidi. Et kui inimesel näiteks on hirmuseisund, siis pingeaspekti ajal hakkab ta ilmtingimata tegutsema. Selle asemel et investeerida ja kaeda täpselt, aga nii kui sa hakkad ping aspekti all tegutseme, annab maailm sulle vastandi selle asemel, et koguda energiat, mida ping aspekt võimaldab selle asemel sa kulutad energiat samal ajal tegelikult pingeaspekt meditatsiooni korral on täpselt seesama keskendumist soodustav struktuurkast on ju kõige suurem jõukoguja, et kui sa suudad pingeaspekti ajaline jääda keskendunuks, siis sa istud nagu tagumikku pidi akulaadijast. Sõna otseses mõttes. See aspekt ise laeb su täis, kui sa suudad jääda rahulikuks. Aga kuna ta ei suuda ja mis on muidugi hirm teeb harmoonilist aspektidega, teeb laisaks. Seepärast hirmu olukorras inimene ei, luupaid laiskleb, et huvitav hirm paneb need aspektid täpselt vastupidi käituma ja vaat see teebki elu raskeks. Et kui sa oled hirmunud, siis tee, mida tahad, ikka kõik valesti. Jah, ja sa armastad siis tee mida tahad ikkagi. Kusjuures tegelikult mitte armastus ei ole selles mõttes ideaalne olukord, mille poole püüelda, vaid hirmu puudumine lihtsalt annab sulle võimaluse märgata asju, mida sa hirmuga ei näe. Ja ongi kõik. Tõid praegu hirm ja armastus kui vastandid need ongi tegelikult vastandid, mitte armastuse vihkamine, vaid hirm, armastus. Jah, jah, just nimelt sellest, et vihkamine on tegelikult see armastus, mis pole hirmu tõttu välja saanud. Selle kohta oli üks huvitav lause, Ossol, kes ütlesid armastuse viha, on üks ja sama viha olemasolev räägib armastuse olemasolust. Julgeb vihastada. Ei noh, sul on midagi, mis tahab välja, noh lihtsalt ei saa, hirm ei luba. Aga mis puudutab nüüd seda halba või head sünnikaardi, võtan kui uba millegagi tegeleda, astroloogia, kui juba tegeleda. Et siis ikkagi selle jaoks, et midagi no lahendada, et edasi minna, mitte tagasi minna ja kui ta näitab ka mingisuguseid ohtusid ja mingisuguseid tendentse siis ikkagi selleks, et neid lahendada. Kuule, Andres, aga see oht ei olegi mitte see, et sa hakkad tegutsema hirmu tõttu ennasthävitavalt aspektijärgus seda pole vaja. Jah, see ongi tegelikult oht. Et mina olen seda intuitiivselt tajunud, et istu ja vaata nüüd ära, hakka rabelema, jälle, nii kui hakkad rabelema, õudsad jamad kaelas. Ei, see on jah, pingeaspektihäälse tajun nagu oma olemuses ebakõla ja selle ebakõla foonil tegutsedes saluut, ka ebakõla. Rasket aega võiks võrrelda sellega, kui raha ei ole ja kergelt aega sellega kui rahal väga palju mõistet mille tulemus on tulemus võib-olla isegi selles, et ma isegi kahjuks või õnneks oma elus olen tähele pannud seda, et ütleme, kui tekib rahaline kriis, mida siis inimene teeb, otsib tööd ja toetub sisemistele jõududele, võtab ennast kokku, ilmutab aktiivsust, avastab midagi, avastab ennast järsku ta paneb tähele, et kuidagi tervis on parem, sest ta võib-olla see natukene tervislikumalt liigub natukene rohkem. Ja siis, kui järsku saab meeletu, palju nagu raha siis juhtub jazz või niisugune asi, et ta langeb depressiooni, jääb haigeks, siis ta käib. Pähe sööb palju, palju, palju selliseid tasakaalukaid, suhteid. Aga muidugi, ideaalne oleks muidugi see, kui inimese sees oleks sihuke tarkus, et mõlematel aegadel püüab säilitada harmooniat. Sellest suhteliselt tulebki välja, et hea aeg on tagajärgede järgi vaadates halb aeg ja vastupidi. Ja kunagi ütles ühe väga toreda lause, üks mu väga vana eakas teadlasest sõber talle tundub, et inimene on loodud tarbima probleemi ja loomalahendust siis, kui inimene pikka aega tarbib häid lahendusi, siis ta hakkab loomaprobleemi. Ja muidugi, meeleolude skaala on ju niikuinii ikkagi samamoodi, ütleme kui midagi päriselt hästi meeleolud jooksevad, ikka ju on hea tuju paha ütelda, ma lähen ütleme vanglasse, eks ole, istun seal kongis, aga siis on ju samamoodi ja meil onu keskmine me ju ja halb meeleolu, eks ole, aga kui ma nüüd ütleme või ta miljoni, siis on täpselt samamoodi ju, ega siis peaajus midagi teistmoodi ei lõigata. Kaalikas. Mul tuleb ikka meelde see tiibeti laama lugu sellest, et arengueesmärk ongi see, et hoida koos järjest intensiivsemaid vastandeid, noh, et ei ole ainult rõõmu ka valu, eks ole, ja ainult valu ja rõõmu sümbioos annab tõelise armastuse, tõelise õndsuse, eks ole. Et nagu sa jätad ühest ilmuma, Nonii, see ei ole see, eks ole. Ja kui sa viid järjest intensiivsemaks neid vastuolusid, ilmadza põgeneks kogu aeg valu eest rõõmu pool, eks ole, nagu me tavaliselt teemet antipaatsete asjadest põgeneme sümpaatsete poole mõlemaid koos. Et siis lõpuks võime viia sellise intensiivsuse, mida ta võrdles, et, et see on umbes see, et kui sind kõrvaldatakse juba veega ja samal ajal valatakse üle jääkülma nii et see on see tipp, siis nii-öelda kui sa sellega välja kannatad, vot siis äkki see ühtsus kerkib esile. Täpselt nii tekib lihtsalt tohutu tundeerksust ja kusjuures tegelikult ongi nii, et see põgenemine hea poole tegelikult varjus seda halba pidevalt kasvatab. Kokkuvõttes sa saad põrgu maa peal, selle asemel et saada tunde, erksuse, et kui sa suudaksid mitte põgeneda oma tunnetes nende tõelist ehedat te tunnete eest, siis sa saaksid tegelikult täiesti normaalse välise elu juures tunde Lexuse ja see olekski nagu tegelikult eesmärk. Mulle jäigi meelde see barbarade Angerise tõelised hetked rõhutab söörate. Kui ta hakkas uurima, millised on tõelised hetked, siis need ei ole ainult rõõmuhetk, et need on valuhetked. Loomulikult need on siirad valu hetkel. Täpselt nii ehedad hetked, tunde erksus ongi tegelikult see, mis on nagu elu kõige suurem kingitus on ja kui ei põgenenud. Aitäh ilmselt siis see on ka, nagu ma aru saan, üks astroloogia paatosest. Neid vastandeid kuidagi hinnata. Ja samal ajal ka lepitada selle teadmisega, et tegelikult ikkagi vastandid mitte üksnes ei ründa 11 vaid nad ka toetavad 11, et tegelikult vastane on just nimelt sinu suurim sõber, kes tuleb hetkel vastu ja ütleb, et nii sa oled nüüd nii suur, et mina olen, näed nii suur. Seal on sinu suurim õpetaja, sellepärast et sinu vaenlane on sinuga ühesuurune tavaliselt alati selles mõttes, et kui sa näed väga suurt halba, siis sa tead, et sa oled lihtsalt enda sees selle kasvatanud väga suure heataotlusega vaenlane on ka see, kes näitab tegelikult alati ära selle oma peegelpildi sisuliselt, kui suur sa juba oled? Jung räägib siin oma varju protseerimisest isikliku alateadvusse surutud varju, provitseerime pidevalt teistele kusjuures vari võib olla nii positiivne kui negatiivne ja me võime näiteks tohutut alahinnata ennast ja pidada täiesti võimetuks ja samal ajal seal meie alateadvuses suur võimekus ootab nagu õitsele puhkemist, eks ole. Suure hirmu selja taga võib olla suur armastus ja. Võib-olla iidolite kummardamise varjukise positiivse varju projektsioon, et tegelikult minus on ka see olemas minu viisil, aga ma ei oska seda endast, aga ma ei oska seda endas leida. Ma ei oska saada staalikse geeniuseks ja selleks, kes lööb laineid igal pool, eks ole. Kelle järele kõik jooksevad. Jah, ja kui see need vastandid selles sodiaagiringis enda enda maailmas ära lepitada, ütleme, mitte karta, siis, siis tegelikult sa oledki tasakaalus nende keskel. Kusjuures nagu ma aru saan, vastanud pole mitte 2012, no võib öelda, et nüüd vastandatud lõpmata palju, sest 12 on üks jaotus suhteliselt jäme. No ja kui nüüd konstruktiivselt siis sodiaagi, siis on kuus nagu omavahel ma ütlen, neid võib jaotada neljaks, võib jaotada niidid jaotada ju milliseks iganes jaotus võib olla väga palju erinevaid, lihtsalt astroloogia kasutab seda niisugust põhijaotust sõnastroloogia põhijaotusega. Ma mitte mingil juhul ei taha öelda, et see oleks õigem või valem, seda jaotatakse omakorda veel dekaadideks ja siis veel seda võid minutitena jaotada ja teda võib kuidas iganes jaotada, lihtsalt see on üks niisugune levinum. Psühholoogilises mõttes on väga huvitav see, et kui inimene kaldub ühes suunas aga äärmusesse, siis ta kaldub ka mingis teises selle vastassuunas äärmusesse seda võlla. Meie ühiste tuttavate puhul on ka seda naha näiteks kõne, aga mõtlesin, et sa niisama niukene nalja ütelus, et hetke koomik tõsine inimene, aga elu on näidanud seda, et koomikud raiuvad depressiooni ja kummikud ei saa sageli vabal ajal naljas. Ka Ruja hommikud ammutavad oma naljad oma sügavast valust. Jah, et nad lähevad, lähevadki ühest äärmusest teise. Meenudele Jungi avastused, väga intellektuaalsed inimesed, kes elavad peas, kalduvad väga kergesti tungida maailma koriasse tunnet, osa jääb nagu ära vahepeal. Ja kunagi oli vist see ülemineku ajal, ma ei tea, see oli vist nõugaja lõbus, hakati eesti naised ja mõnes ajakirjas kirjutama natukene seksist rohkem kui enne ja siis oli väga huvitav asi, et need, kes väga sellel vastu olid, kohutavalt ropeldasid ja kasutasid siukseid seksuaalseid väljendeid meeletult palju, aga kõik, kes ütlesid, et jah, et arvasid, et tasub küll ajakera selles kirjutada, et see on nagu lahendab probleeme, et kirjutasin väga puhtalt, ei kasutanud üldse selliseid seksistlike väljendeid, et midagi ärritab, siis ta pole sellest. Üle, ja ja kui sa millestki püüad meeleheitlikult üle olla, siis sa jääd mingi aja pärast sellele olla tavalised. Murphy seadus või isiklik tähelepanek. Kui te olete uurinud ennast oma sünnikaardi alusel, kas sina kui inimene, kui saladus on see läbi nagu kahanenud või kasvanud kasvab ikka, kas kasvab ka aukartus enda vastu? Kasvanud on jah, see on siukene kasvamine, et aukaldus enda vastu, aga samal ajal ka selle meeldetuletamine, et ka teised on. Selline imetluseluga, et tegelikult selle sünnikaardi levinud, see tekitab, ütleme, nende nii täpsete kokkulangevust ja nüansside ja samal ajal niisuguste määramatu seoste kooslus see tekitab lihtsalt sellise eluministeeriumi tunde, et see elu, mida ma elan, ei ole enam nii argine, vaevarikas, niisugune määratlematu. Ja samal ajal ta tekitab sellise, ma ei oska öelda, see on nagu niisugune lugupidamine või selline aukartus, mitte niivõrd minu isiku, vaid elu üldse, kuidas ta seda teeb? Sõnuna jah, et kuidas see ikkagi võimalik on, täpselt, see tekitabki sellesama tunde erksuse kasvu ja see tundeerksust juba omakorda toob selleni nüansside rikkuse niisuguse, mis, mis tekitab sellise imetluse. Et kuidas see ikkagi võimalik on. Puma varemney ei osanud märgata neid, kuidas need suhted jooksevad niimoodi kokku ja kuidas need seosed on olemas ja kuidas need asjad ikkagi on loetavad ja on ka samal ajal jätavad alati mingi ebamäärasus ta teeb elu rikkamaks, oluliselt rikkamaks, kes selle kohaloleku ja teadvustamise läbi. Et isegi üks ja sama sündmus või sa teed seda teistmoodi sellepärast et sa oskad seda hetke väärtustada. Kas siis astroloogia toob meid rohkem olevikku ning toob? Ma ei tea, kuidas? Ka toob oleviku ehke kui see, mis on toonud oleviku. Neid impulsse on ka rohkem olnud, aga muidugi jah, et seda, et tulevikus on kõik olemas ja olevik on väga rikas ja seda küll jah. Kui tahad olla õnnelik, siis ole olevikus õnnelik. Ma küsiks nüüd vastukaaluks komplementaarselt hästi pragmaatilise küsimuse, kas astroloogia on inimtüübi õpetus inimtüüpidest, kellel on tüüp, saatused, milles on tüüpsündmused ja nii edasi? Mina ütleksin, et, et igal inimesel on oma tüüpmustrid, ütleme läbiv muster ja astroloogia on võib-olla mingisuguses mõttes aitab tabada seda mustrit. Seal on siis mingid juhtivad jumalused ehk planeedid. Seal on, ütleme roonid, Ma isegi ütleksin, et seal on, on rütmid sünnikaarte võib isegi natuke võtta nagu inimese elu noodikirja kus on teatud teemaarendus ja seesama teemaarendus läheb siis läbi erinevate niisuguste nüansside näiteks ütleme kogu see planeetide ringe tegelikult teeb erineva aja jooksul selle täisringi ära, alustades kuust, kes teeb 128 päeva ja lõpetades seal järjest uute avastatud taevakehadega, millest seal viimane seal 560 aastat teeb sedasama ringi, tänu sellele on olemas põhirütm ja seda põhirütmi mängivad omavahel erinevaid nurki, moodustades kõik erineva kiirusega liikuvat ajavad ja et see on täiesti unikaalne rütm. Ja ometi sealt on mingisugune läbiv järjestus mingile aspektile, järgneb alati see aspekti, siis see aspekt osade inimeste kaardis on teatud pingele järgnevalt lahendus, mõningatel on teatud lahendusele, tuleb otsa pinge ja see rütm jääb nagu alles. Mis teeb inimestest osadest teeb uuendajad paati, nad satuvad ikka mingi vana süsteemi keskele, jälle nad midagi uuendavad, on ju osadest inimestest teeb nagu lõpuleviijaid osades teeb alustajad. Just see unikaalne Rütt, mis väga tihti aitab aimata inimese isikupära. Kui sa räägid rütmist, siis mulle seondub see mitte ainult muusikaga, vaid ka tantsuga. Kas on inimese elutants? Täpselt nii, ta on ka elutants, mida ta tantsib koos huntidega. Võib nii öelda jah, et trikligutse, need planeedid lihtsalt võib-olla peegeldavad mingit pidi tema sisemise struktuurirütme, sest et eks tegelikult ju aatom on ju ka väga sarnane meie suurepärasele päikesesüsteemile, et võib-olla need on mingid siserütmide peegeldused. Rütm on ju ka siin päris samas lähedal olev Narva maantee keset päeva, kuidas need autod sõidavad seal kaljarütme, mõnes mõttes ma olen tekkinud väga tihti niisugused seosed, et autod on nagu planeedid ja see maantee nagu sodiaak. Muusika professionaalne kretiin. Traditsiooni tarkus. Sageli, ma ei tea, kas alateadlikult või teadlikult ikka inimesed tahavad, teised suhtuksid asjadesse samamoodi, nagu nemad saaksid samamoodi aru. Kuigi mulle siiski tundub, et see on, on ikkagi turvalisuse vajadus. Tundub, et seal taga seisab turvalisuse vajadusega inimene justkui arvab, et ta tunneb ennast turvalisemalt maailmas, mis teda aktsepteerida. Aga ikkagi, see on hea, kui keegi meelde tuletada, et igaüks suhtub niikuinii erinevat moodi, isegi liiklusõnnetusest saadakse. Kunagi just eelmise konsultatsiooni meil tuli ääretult huvitav lugu, sündis meil munast koorumise lugu kui oli üks inimene, kes tundis ennast kogu aeg terve oma lapsepõlve ebaloomulikult, suurena ebaloomulikult tähelepanduna ja see oli talle kohutavalt häiriv ja ta püüdis samal ajal kohutavalt sobituda, nagu, nagu kõik noored inimesed püüavad ja ta tundis ennast piltlikult öeldes nagu jaanalinnu muna-kanamunade restil. Eks ju tuligi kuidagi välja just see, et see inimese elus on ju ka, on nagu mingis mõttes selline munafaas, kus ta püüab olla võimalikult ideaalne kus vanemad unistavad temast kui ideaalsest, kus ühiskond tahab teda võimalikult ideaalseks teha, et see ongi tegelikult selle munafaas. Ja huvitaval kombel mingil hetkel jõuab inimene oma arengus sinnamaani, kus talle lae munast kooruda ja munast kuulumine on ju tegelikult oma eripära väljatoomine, sunni ideaalsusest loobumine, et huvitav on, see täiskasvanuks saab inimene just siis, kui ta omandab liikumisvõime, omandab vabaduse ja oma isikupära ja loobub sellest koorest, mis oli ideaali sümbol, sest munad on ideaalsed, nad on kõik ühesugused, eks ole. Luguberfektsioonis just täpselt nii, et kas perfektsionism ei olegi mitte välja kasvamata lapselikkuse märk, sest et kõik niisugused küpsed isiksused on ju selle poolest tuntud, et need on leplikud eluga, just nii nagu elu on. Nad on leplikud ka oma varjuga teadlikud, oma varju täpselt oma nõrkustest oma puudust võtnud. Ja need maksud, mis maksab kogu aeg parandada. Täpselt nii, nad ei püüa olla ideaalsed, kas tegelikult see olegi täiskasvamise tunnus, et sa ei püüa olla ideaalne, kas ei ole märk sellest, et sa oled munast väljas? Wilber nimetas seda ma mäletan, küpseks segaks kui vari ja persona või siis noh, meie rollid või maskidel siis meie varjatud pool saavad nagu kokku. Ja mingis mõttes ökosünnikaarti võtta nagu muna, millest me lõppkokkuvõttes sünnime välja just sel hetkel, kui me aktsepteerime kõike ja kõige varju, et kui me ei püüa, anna mulle mitte mingit pidi ideaalselt, siis me oleme tasa. Kaalusime munast välja saada, äkki see ongi välja sündimise märke oma saatusest. Eluaeg mänginud normaalselt ja korraliku Jaberfektsioonistliku. Siis sa oled muna. Naljas ja teate, kui halba haisu ajab muna, kui ta pahaks läheb. Kas astroloogia on religioon selles mõttes, et kas ta viib siis ka kokkupuutes tervikuga ja teatud mõttes nagu valgustab meid justkui oleks. Mina ei julge seda saa religioon siia sellepärast öelda, et. Reeli Kaarel doosides tervikuna ei ole, aga ta eesmärk on sama. Ta sisuliselt on ilmsüüta ka raadiojaama ja sisuliselt ilmselt on, kui nüüd niimoodi, nagu sa ütled, tähenduse järgi läheneda asjale, siis seda ta kahtlemata on, aga religioon kõlab minu jaoks kuidagi nii pidulikult, et ma. Tähistaevas. Suurt sõna ei kasutaks, mulle meeldiks rohkem tõesti eluabi õpetus. Tähistaevas. Sünnitas taevajumala kõrgeima jumala, kes, keda me üldse teame, õigemini kajas vastu, aga siin käiver kõrvu Andrese jutt sellest, et igaüks on eriline ja kas siin ei ole siiski ka selliste vastandite paarid ühtpidi jah, igaüks on eriline. Kuid teistpidi igaüks oma teel on teatud küpsusastmel teatud evolutsiooni astmed. Et on ka erinev siiski selles mõttes mingis hierarhias mingis anarhias. Muidu noh, satume võib-olla sellises postmodernses, et kõik on suhteline. Kõik olema toredat lobedalt semud ja ära sina, Minneksaini kritiseerija, mina sulle ka midagi paha ei ütle, eks ole, kuigi mõlemad midagigi Valgustatuse aste, võib-olla jueerid, valgustaja. Muide, olen ma täheldanud, on väga huvitaval kombel seotud pimeduse aktsepteerimise määraga huvitaval kombel just nagu mida suurem on inimese sisemine valgus, seda suuremat pimedust suudab ta rahulikult taluda. See on täiesti huvitav, aga tõepoolest see on ka läbi aegade juba ka kõikvõimalike pühakute juures olnud, et nad ei halvusta, nad ei karda, nad ei näita näpuga, eks ju. Kas see ei ole tegelikult mitte mingi hea iseloomu tunnus, vaid see on tegelikult lihtsalt hirmu puudumine pimeduse ees, sest sisemine valgus on nii suur. Ma olen täheldanud, et võime armastada halba on üks valgustatuse väga oluline näitaja. Et just nimelt selle tõttu, et põlgavad täpselt nii, sest et nad põlgavad, sest nad kardavad, nad üritavad hoida eemale sellest, mida nad kardavad, mis on halb. Aga samal ajal sisemine valgus võimaldab tegelikult mitte karta. Et see ongi väga huvitav. Huvitav näitaja. Et ütleme, teadvuse tasandid on nagu inimestel erinevad, aga see ei tähenda, et üks oleks halvem vastane ka niisugune tunne, selle on viidanud ka mitmed õpetused, et vahest tuleks mõni ime siia maailma justkui nagu mingit rollimängu mängima. Ja muidugi tulevad kõik tegelikult. Mängud on sümboolsed, male on väga sümboolne kapital, sümboolne ja mulle tundub, et see tsirkusemäng on ka hästi sümboolne. Et võid olla seal kodu lähedal, seal kuskil punktis 99, siis sõidad kellegagi alla sealt või koolis koju minek, ma ei tea. Isa generatsioonile omad mängud ja see on see lauamäng. Peetriga. Nojah, et aga samal ajal noh, kui oled korda ülevalt alla tulnud, ega samasse vette ka ei astu, aga muidugi kui ma näen, ütleme tänaval tähendab armustunud isikut, eks ole, mis tegelikult ei tähenda kõige suuremat pimedust. Siis eks ole, ma ju ei tea, kes oli tema eelmise servas, kes on ta järgmises elus, eks ole miks ta momendil niimoodi on ja ja et ta niimoodi väliselt on, see muidugi ei tähenda, ta halvem on, aga lihtsalt hetkel on ta praegu sellises seisundis, kuigi jah. Mulle tundub, et tegelikult see heast ja halvast vabanemine ongi tegelikult üks sünnikaardi mõistma hakkamise hetki. Et nii kaua kui see hea ja halb on ikka veel väga oluline, nii kaua on see muna faasel tõsiselt käigus ja see pinna silumine käib ikkagi niivõrd suure innuga, et ega sina sisemusse ei ulatu, sest kui see pinna silumine on nagu niivõrd oluline senikaua. Ma pole üldse ei jõuagi, sa ei suuda ju taluda ei ehedat valu ega ehedat kaotustega ega, ega ütleme niisugust ütleme võib-olla halba hinnangut väljastpoolt või mida iganes. Et see ongi tegelikult üks mingisugune niisugune. Muna on siis nagu see patulanguses olemine, see hea ja kurja tundmine nii-öelda kus igal pool on hea ja kuri ja siis ma pidevalt pendeldada nende vahel, mind tõmmatakse nööridest täpselt nii, et sa ei ole nagu jah, noh, selles mõttes seda sümbolit saab muidugi tõlgendada paljudel viisidel olid seal taga erinevalt, jah. Ma olen küll mõelda, et seesama parmustus, inimesed, keda sa näiteks tõid, et ühtpidi ta on alla käinud, taan, võib olla madala teadlikkusega taan, võib-olla robustne, primitiivne ja nii edasi. Aga teistpidi, vot mina tunnen, ma tunnen aukartust tema ees, sest teistpidi ta on nii-öelda noh, sooja. Ja on ta siis potentsiaalselt või on ta veel mitte aga otse kuidagi ja ma ei saa parematel hetkedel mitte kuidagi teda halvustada või kuidagi endast aru pidada. Mul on aukartus tema ees. Jah, aga oma halvematel hetkedel loomulikult ma teen seda pidevalt, tähendab. Ja ja mingis teises situatsioonis, ükskõik, kas me nüüd räägime siin eelmises järgmises elus, võib olukord olla vastupidi. Aga muidugi, see on ainult niuke väline Tarbostatud ikka päriselt ütleme selline seismisest on palju hullem. Kui nii võib ütelda. Mis asi on jätnud väga optimistliku mulje mulle samal ajal kuidagi terviklikku ja karge mulle mitte nüüd selles mõttes, et optimistlikud tõrva poole läheb nüüd ära lükanud, ära unustanud, vaid mul on viimasel ajal selline võrdpilt ka olnud, et, et kui me läheme koos lastega lõbustusparki. Ja siis, kui me vaatame nende laste nägusid, eks ole. Kui me seisame seal piletijärjekorras, no kas seal on mõni tülpinud ja kurb ja pettunud ja kuri nägu ei ole, eks ole, kõik on ootusärevuses ja rõõmsad ja nii edasi ja pääsemisel lõbustusparki sisse, eks ole. Siis vaatab nende laste nägusid ka, et kas seal on mõni kurb või tülpinud, ei ole, eks ole, need on üks rõõm jonniost ja kui keegi just jonni, kui nad tahab veel kuskile veel mängida, eks ole, vaja on, eks ole. Ütleme, et üldse maailm on ka selline lõbustuspark, kuhu me oleme saanud, eks ole, priipääsme või noh, meil on õnnestunud pilet saada tohutu pikas järjekorras. Ja millegipärast me oleme tülpinud, eks ole. Millegipärast me oleme pettunud, eks ole, millegipärast me oleme kurjad, eks ole, ja ja mis see kurjus on seal moonutatud headus ilmselt, eks ole. See on moonutatud loomulikus, see on see puuri pistetud hingeosis muudatuse tulemus kahtlane jah, et mul on jäänud selline optimistlik. Ei no ja kahtlemata, ja kui me siiski suudame lasta ennast veenda sellest, et tegelikult mõtet sõita ainult selle ühe karusselliga ja mitte selle teisega ja oleme võtnud südamesse seda, et seda meie karusselli peetakse kuidagi teisejärguliseks ja nii edasi, siis sünnitama pigem tuleks kõikvõimalikke erinevaid, vaevu on ju. Teisele karussellile maksab pilet natuke rohkem. Et niimoodi juuakse ju kõiki neid kujusid Mul on ikkagi hea kuulda, et astroloogia on ikkagi teatud mõttes selline taevatrepp. Et ei tule sellist luuki vastu, et nii siit edasi ei saa, möllanud seal all, eks ole. Seda ta kindlasti on, sest see alla möllamine on ju tegelikult ka huvitav kujund, et, et nüüd Lelle valvurid ei lase taevasse, et tegelikult see on ju ka. Täitsa hea hüvetanud ei lase muide kukuksid olemisest välja. Küsimus on ju tegelikult selles, et, et meil on vist vanemate kuju, kes just nagu on, et ei lase, tähendab seda, et takistab, kuigi ma tegelikult tahaksin ja saaksin ja nii edasi, aga tegelikult kas see ei lase, ei ole mitte selle sama koondamise surve võrdkuju selles mõttes, et kõrgele saab sel hetkel, kui me oleme saavutanud teatud sügavuse sest seal teatud sügavusel ja saame selle horisontaaltasa jagamatuse kätte, kus meil head ja halba ei ole, kus me selle varjuga kokku ja siis me automaatselt satume sinna üles, et kas tegelikult see, et me ei lasta sinna üles, ei ole mitte takistajad igavas lävevalvur pole paha, vaid me ei ole teatud sügavust veel leidnud. No, ega Peetrus ei ole ka ju paha, ta ikka vaatab meie järgi, et kas ta meid sinna laseb. Vot see on seesama struktuuri surve, mis paneb meid koonduma sellele oma sisemale olemusele ja niikaua, kui me pole sisema tulemust kätte saanud, nii kaua me ei pääse taevasse. Küsimus ei ole mitte takistada halb olemises, vaid selles, et tegelikult struktuur teenib oma ülesannet panna meid keskenduma ja kui me oleme tõeliselt keskendunud, siis me oleme vertikaali mööda võimelised liikuma üles-alla. Sisemine olemus on jälle väga lähedal ja taevas on jälle väga kaugele, et jällegi me näeme, et kauged asjad on väga lähedal. Kauged asjad on väga lähedal ja kui me õpime tegelikult seda maist isa seda Saturni armastama just selle tema keskendava surve tõttu, siis tegelikult me pääseme sinna palju kiiremini. Tundub, et religioonide kõrgeim nii-öelda saavutis kaasajal on ka see, et ei taheta enam põgeneda siit maailmast, nagu võib-olla mingitel aegadel sihuke scapism oli, noh klassikaline budism on selline, kus buda lihtsalt läks nirvaanasse ja tehke siin, mis teie tahate, eks ole, õpetas ikka peale seda loomulikult väetis, õpetuse ja kõik selle, eks ole, aga selle õpetuse eesmärk minu arusaamise järgi ära minna siit, aga hiljem on nagu hakatud taipamata, et, et siin ongi see kõrgem võimalus. Sest mingis mõttes, kui teadvus jõuab sügavale, siis elu on sellel hetkel jõudnud kõrgele ja ongi tore, eksole. See ei olegi tähtis, missugusel objektil ei ole tähtis, on see, kes me oleme, mida me tunnetame. Jah, et me leiame selle tundeerksust ja selle rahu selle läbi, see ongi väga huvitav, et tegelikult närviline inimene on tavaliselt tunnetamates tuim. Samal ajal rahulik inimene on tundeerk, nüüd on jälle üks huvitav vastuolude paar. Sest tunderk, inimene, kogu aeg sõõmab elu kaevul, tal on eluleiba ja elu, et vot selline ongi siis sünni müsteerium ja see elu müsteerium, mis sealt nagu sellest munast välja koorub. Ma arvan, et me suutsime seda natuke, tänasin poeetiliselt väljendada selle sündmuse valgusele kõrgused, milles me selle saate eetrisse mineku ajal olemas. Suur tänu teile, astroloogid Tiina Varatalu ja Andres Klemet. Mida siis soovida, astroloogiline, ma ei teagi, paremaid aastaid, alles ees. Ma arvan, et astroloogia, soodiaid, asja sedasama igale teiselegi inimesel. Meil on oma lemmikvahend, te olete omadega juba mäel, ma saan aru. Ja samal ajal tasakaalu printsiibist lähtuvalt kindlasti koorus. No see on küll nüüd hea lõpp, jätame selle avatuks. Nii tore, et meid kuulasite kallid kuulajad ja jälle kuulmiseni mõnes järgmises saates. Te kuulsite saadet sarjast traditsiooni tarkus.