Tere, kallid, kuulad, me alustame järjekordset saadet sarjast traditsiooni tarkus. Mina pean nagu ikka, Peeter Liiv ja tänases jõulusaates on meil stuudios kaks inimest. Tere tulemast, Andres Klemets. Tere. Tere tulemast Tiina Varatalu dile. Tänase saate teema ma loomulikult ütlen teile kohe ette ära ja selleks on sünni müsteerium. Me mõtlesime, et, et kõigepealt, kui me päris selle sügava asja kallale asume vaatame natukene laiemalt ja ma ütleksin, mõned mõtted seoses looduse sünniga, sest eks ole jõulud ju mingis mõttes looduseta taassünniaeg, valguse püha, kus päev hakkab uuesti pikenema. Muide talv algas 22. detsembril kell kaks 20 öösel. Ja kui jälgida nüüd seda päevade pikkust, see kõige lühem päev muide kuus tundi ja kaks minutit pikk. Ja peale seda on kolm ühepikkust päeva, mis on kõik kuus tundi ja kolm minutit pikad, tähendab, 23. 24. ja 25. ehk jõululaupäev ja vot sealt hakkab päev minema uuesti pikemaks. Neid päevi nimetatakse ka pesapäevadeks, päike on pesas, päeva pikkuse muutub, päike istub seal kõige madalamas seisus nii-öelda ja muidugi minu jaoks ja võib-olla ka meteoroloogid parandavad mind, aga, aga paljudes müütides need kangelased, kes ilmnesid siis eeskätt maaviljeluskultuurides seoses looduse suremise ja taassünniga. Need kangelased olid ka kolm päeva surnud. Nad olid kolm päeva läinud alla surmavalda või põrgusse nagu Jeesus näiteks ja siis nad tõusid kolmandal päeval surnuist üles, et see on nüüd see 23. 24. 25. kui ka selle valgus suurenema, siis nad sellest surmast päike, muide päike on ka üks Jeesuse sünonüüme ja üldse algne kristlus ju oli väga astraal religioosne, sest et Kristus oli päike, planeedid olid seal, eks ole, jüngrid ja 12 jüngrit ja nii edasi, tähendab see, see versioon oli ju ka, et selline looduse valguse püha, mida hakati ootama ilmselt juba siis varakult, minemata nüüd veel sünni investeerimiskonkreetsemaks, kuivõrd üldse tajume seda oma linnatsivilisatsioonis urbaniseerunud ühiskonnas, kus kõik on niikuinii valge, kogu aeg ülevalgustatud neoonvalgustatud. Kui me tajume, et mingi murrang on toimunud Jah, jõuludesse võib väga mitmet moodi suhtuda. Väga paljud võtavad ju ajakirjanduses sõna ja ütlevad, et see kõik on üks niisugune ülespuhutud ja mitte midagi ütlev asi, see on äriprojekt, äriprojekt ja nõnda edasi. Noh, võib ka nii ütelda, et seal nagu üks mäng, samal ajal on ka ilus mängija, kõikidel meeldib seda mängu mängida, siis on ka selliseid, kes ütlevad, et Kristus ei sündinudki üldse sellisel aastaajal, et mitte külmal talve ajal, vaid hoopis niisugusel soojal ja suvisel ajal. Aga noh, see polegi võib-olla kõige tähtsam, mis ajal Kristuse sünnipäeva peame. Samal ajal on ka selliseid arvamusi, et noh, et jõulud on üldse, eks, paganlik püha, eks ole, mis seal sobitatud kristlusega. Kõigele sellele vaatamata võiks ütelda, et jõulude ajal lihtsalt niisugune ilus aeg ja selle jõulude sünniga tekib tõesti niisugune tunne, nagu me sünniksime siis ise ka uuesti ja alustaksime nagu uue energiaga ja uue tahtega, et jõuludel on niisugune puhastava mõju. Ma olen ka mõelnud, et isegi need inimesed, kes kiirustades elavad ära terve oma aasta, eks ole äkki jõulude ajal Oll võtavad, noh, kasvõi jõulupühade ajal siis, kui mitte enne, võtavad aja maha ja tunnevad korraga mingit ajatut, sellist hõllandust või sellist isegi õndsust või isegi kui neil ei ole religiooniga mitte mingit pistmist. Aga huvitav on see, et kui nüüd võrrelda nõukaaegsed jõulud ja praeguseid jõulusid väga-väga suur vahe, et nõukaajal oli nii, et täitsa tavaline koolipäev päev või täitsa tavaline tööpäev ja kui keegi hakkas siis kuskil nurga taga küünalt põletama või kuuseoksi vaasi panema, siis siis võis tulla pahandus ja õhtul käidi kirikus ja siis mõned kirjutasid veel nimesid ülesega kirikus käisid, aga ometi noh, see nagu vabastas sellest üldisest surutisest. Et läksid ikka õhtul kirikusse või kuulsid, kas või Soomest jõululaule ja ja siis tekkis nagu mingisugune muu avanev tunne, aga noh, praegu seal on ka teistmoodi. Käid mööda südalinna ringi ja kuuled jõululaule ja muidugi tekib teistmoodi tunne. Seal toimus poliitiline vabanemine, poliitiline vabanemine, jah, selle osa poliitilisest vabadusvõitlusest kindlasti oli. Põrandaalusest ja mässumeelsest lisaks siis siiani juurde ühe sellise oma mõtte. Kui on sellised võib-olla aasta suurimad pühad üldse, ma ei tea, kas, kas jaanipäev on, on suurem püha, kui nüüd. Jõulud nagu ei ole nagu ei ole. Inimesest jah. Mis siiski on lihtsalt täiesti vastupidine kingus või, või tähendus? Jõulud on lihtsalt kõige sügavam püha. Ta on võib-olla kõige pühalikum püha selles mõttes, et see valgus, mis sünnib, on sisemine. Sest inimene tahab liikuda ikkagi pimedusest valgusesse. Jah, et võib-olla selles mõttes, et see sügavusest välja tulemine või, või see on nagu võib-olla lihtsalt suurema rõhuga. Kuigi ma ei arva, et jaanipäev oleks väiksem pühad on lihtsalt täpselt vastupidine. Jaanipäeval on ka suur vabanemine. Kui on nii suur püha, ma mõtlen, et see kuidagi võib-olla tõesti, et kajab meis nagu rohkem vastu kõikvõimalikel erinevatel viisidel. Aga ma tahan nüüd juttu viia selle vastu kajamise kaudu, nüüd selle peale, et kui toimuvad suured sündmused, noh, ütleme looduses, aga nüüd inimühiskonnas, siis ikka kajab kuidagi kuskil vastu. Ma ei tea, kas ma olen liiga sisse võetud sellest teooriast ütlemisest füüsikateooriast, mis vaatleb maailma sellise hologrammina, kus igas veetilgast peegeldub ookean ja kõik, mis juhtub vee, vilgas juhtub ookeanis ja vastupidi tähendab mikrokosmos makro koos ja kõik on omavahel seotud. Kusjuures iga meie mõte kajastub igas meie rakus, kuidas ta seal kajastub? Ta kajastub selles mõttes, et, et igasugused meeleolu, muutused, tajude muutused, tunnete muutused, tervisehäirete, kodumaisete tekkimised, nad on ikkagi väga palju seotud niisuguse informatsiooni kandumisega kohe üle igale poole. Ja meie kehanise sellele kõige lähemal meie sellele, mis meie peas õigeks, see toimub keha kajaka, siis vastu meie mõtlemisele keha väga lähedal. Ja väga lähedalt ja tema märguandeid me valuvaigistit tihtilugu püüame alla suruda. Tuletaks meelde. Ütleme kristliku tsivilisatsiooni sündmus, mis juhtus 2006 ja varsti 2007 aastat tagasi. See kajas ka kuidagi vastu ja muuhulgas. Me teame sellest müüdistikus loostikustesse kajas vastu ka taevatähtedes. Ilmus mingisugune Petlemma täht või mingi tähtede seis mis tõmbas ligi kolm tarka idamaalt. Ma kahtlustan, et need kolm tark idamaalt tulid kuskilt Mesopotaamia kandist ja nad võisid olla tähetargad. Või olidki tähetargad? Mulle tundub, et nad ei saanudki mingisuguse teise ala inimesed olla kunagi astroloog oli ka kuskil seltskonnas seda visanud ja siis öelda niimoodi, et nad olid astronoomid, aga minuteada astronoomid ei tegele ennetega. Kuulge, mul on väga sügav kohtlased, sel ajal ei olnudki vahet astroloogilostronoomile, targal, ma arvan, et need nimetused on ikkagi tulnud koos inimkonnale. Ja piiblis on ju väga selgelt öeldud, et tähte nähes said nad üliväga rõõmsaks ja tähtede seis oli siis niisugune, mis andis tähetarkadele sellise teavet. Nüüd tõesti on kristus sündimas. Et meie jutt võib-olla ei oleks liiga üldine, ma väidaks, et kindlasti me oleme märganud oma eluski seoses mingite tähendusrikkamad sündmustega mingisuguseid märke otsa, nagu keegi ütleb, et me märkame märke märk tuledki märkamisest ja keel on selles mõttes väga tark ja ilmselt on olemas hoiatavaid märke, on julgustavaid märke. Ja seegi, et tegelikult märkamise kohta öeldakse teisisõnu ka pane tähele, on juba otseselt viide sellele täht on olnud üks väga märkimisväärne asi. Jah, mis taht ütleb jah, et kui midagi mingisugune sündmus toimub, et siis need pisikesed sündmused, mis toimuvad enne või pärast, et need natukene nagu sümboliseeriksid seda sündmust ennast või isegi seda, et see, mis samal ajal toimub, et see on nagu Ja kuna heegeldab seda ja kuna märkamine on ikkagi mingisuguse sisemise taju ja tähelepaneku niisugune kiire seos või selline välkühendus siis ma arvan, et need märgid selle kohta, mida taevastki on läbi aegade loetud, et need on ilmselt olnud läbi aja inimesele omased niisugused välk, siseühenduste hetked, kus tajutakse mingisugune seos, on tähendusrikas ja seda on päeva inimestel, oli ilmselt ka vanasti, kuigi vanasti vast kuna seda välisvalgustust ja infomüra ja kõikvõimalikke mõjutajaid väljast oli nii palju vähem, siis ilmselt tajud olid oluliselt teravamad. Ma arvan, et ka meie jõulud oleksid pisut teistsuguse tähendusega, kui meil oleks tõepoolest ümberringi terve sügise sügav vaikus ja siis saabuks sügav pimedus. Ja siis me süütaksime ahjus. Ja siis me istuksime sinna ette ja siis ma arvan, et meil oleks jõulutunne ja siis me tõesti peaksime, mida tähendab valguse sündimine sisemusest. Kujutage ette, kui me läheme oma Parest talveõhtul välja ja on selge ja karge ja külm, võib-olla, ja siis me lihtsalt pöörama pilgu üles. Ja see, mis meile sealt vastu vaatab, see on ministeerium. Täpselt nii. See on kindlasti vapustus, šokk, see on see, mille ees põrmu langeda, lihtsalt. Just seda enam, et kui ei ole jah, tõepoolest mitte mingisugust muud konkureerivat valgustust ümberringi ja, ja ka puud on lehed langetanud, siis on see ikka tõepoolest väga ülev pilt. Ja ka, kui me oleme ka aja maha võtnud ja sel momendil kuskil ei kiirusta aega, võtab mobla kõnet vastu jahe. Pole vist siis ka imed väga varakult, inimene juba jumalikustavad sedasama kiirgava sügavikku mis talle vastu vaatas, kud üles, vaatas. Kindlasti, ja kahtlemata ka see, et sel ajal oli ka see vahe, ütleme võib-olla see pääsemise ja avaruse igatsus võib olla palju suurem, sest maises elus toime tulla oli ju märgatavalt raskem. Ja see võib-olla see igatsus avarusse tähtede poole ja see vabanemise igatses kõigist nendest maitsetest probleemidest nälg ja külm ja kõikvõimalikud takistused. Ma kujutan ette, et see tähelepanu tähtede poole oli kindlasti kunagi oluliselt sügavam, kui ta on praegu, praegu on neid usaldusväärseid toetuspunkte ikkagi oma tasandil nii palju rohkem, et võib-olla seda aega, mis pööratakse, pilk taevasse, on lihtsalt vähe. Siin on muidugi seevastuväidetega loodusrahvaid ei tea, mis asi on stress, siis on uuritud ka palju, nemad kulutavad oma elatisele aega noh näiteks tulemalgus rasketes oludes, meie mõistes kuskil kolm, neli tundi päevas. Nojah, tegelikult seda üleliigset rapsimist üldse ei tee, nii et selles mõttes, kuigi siit on jälle see, et kui üleliigset rapsimist ei ole, siis on sul aega sättida kõikuma liigutused looduse rütmide järgi oma sisetunde järgi ja kõikvõimalike märkide järgi võib-olla sealt ka märkide rohkus, mida märkasid. Ma olen ka mõelda, et kui ma elaks sellist elu, et mul oleks rohkem aega, aega tuleb muidugi võtta, tuleb õppida elama aeglaselt, aga aga et mul on aega vaadata tähistaevas, mul on aega vaadata päikeseloojangut, päiksetõusu-mõõnaaega, vaadata taimi, puid, lilli, lihtsalt maade kuskil, ma tean niidule vaadata taevasse kui tahan ja nii edasi ja niimoodi need inimesed elasid. Selles mõttes nende vabadus oli midagi hoopis muud kui meie tänane oravarattas vabadus. Aga kui keegi seda väärtustab, küll ta siis leiab endale selliseid hetki ja tunde. Mulle isegi tundub, et kui see, kui see tänapäeval nii kaugele jõutakse, et see väärtustatakse, siis on see väärtus veel seda kõrgem. Aga ma usun, et me ise oleme ka kolmekesi võtnud vahetevahel aega lihtsalt olla, muidu ei rääkida. Aga räägime nüüd nendest laeva jumalust. Nendest pähe. Jumalatest või tähe, jumalustest või planeedi rumalustest. Need olid Joantiigis. Jupiter, Marss, Veenus, need olid kõikvõimsad, jumalused, nad olid kõik jumalikustatud. See astraal religioon sündis nii, nii see täheusk sündis niivõrd ammu, et keegi ei mäletagi. Jah, ka ei mäleta seda. Pärimust. Samal kombel kui kandubki midagi edasist kandub kuidagi teistviisi mingi äratundmise kaudu. Et tõepoolest ei mäleta kohe mitte selliseid asju. Aga see on ju väga huvitav, kui ei suhtulaneedisse lihtsalt kui planeedist vaid kui tõesti nagu jumalusesse, miks mitte? Loov jõud, eks sa selles mõttes ongi loova jõu võrdkuju. Ilmselt see jumalus siis noh, oli väärt, et mitte ainult selle ilu pärast selle meeletu ilu pärast, vaid ilmselt ka mingitel muudel põhjustel võib-olla tõesti, et, et ta oli ka mingi märk. Et ta kuidagi kajas vastu teatud viisidel, teatud juhtudel märgati kaitsja faili. Ma ma kahtlustan, et seal on väga palju osa just selle sisetunde ja niisuguse väljaspool nähtavate asjade nagu seoste tekkimisel, sest et väga palju ma olen isegi oma elus tundnud, et et üks vares lendab lihtsalt, aga teine vares on märg. Et üldiselt, see sõltub väga palju sellest, kuidas sisemine kooskõla on ja võib-olla niisugusel rahulikul inimesel minevikus oli rohkem aega nagu integreerida neid oma tajusid teadmistega harrastan traadi otsas, eriti vasakpoolne. Mind on alati natukene hirmutanud või seganud see konkreetseks minemine niisuguste teadmiste ja tarkuste juures, sest et seal on alati väga ekslik, sest et seda varest, kes lihtsalt lendaga seda varest, kes on märk, neid ei ole võimalik mõõtmised kuidagi eristada. Urve Kaaristu lugu, kuidas tema rabas ära eksis ja siis ta ei teadnud, kuhu poole tõsta, tuli nii hädas juba siis tal tuli meelde, et ta läheb kaemus, küsib nagu ta oli küsinud, nii, üks varespari selles suunas ja kohe teine vares pani. Kõige huvitavam on see, et sa tunned kohe sisemiselt ära. See ongi täpselt ja läkski. Aga samal ajal seda kellegagi vaidlema ja tõestama hakata, et kas see nüüd niimoodi oli ja mille poolest nad erinesid, et kas ühel olid varbaküüned pikemalt kui teised? Vot ei ole võimalik. See piir selle reaalsuse ja muinasjutu vahel peab ikkagi alati jääma. Ka seda, et Urve seda märkas, ikka näitas seda, et ta oli ikka niisuguses meditatiivset seisundit siis, kui sai ka liiga palju rabeled ja ühe käega võtad pangaautomaadist raha ja teise käega räägib mobla kaja. Et sibul ei panegi seda varest tähele. Arvata on, et ei panegi, sest mulle tundub, et inimeste teadvus on ikkagi väga palju sedasama raadioga sarnane, kus me siin praegu olema, et kui need, kes parasjagu klassikaraadiot ei kuula, need lihtsalt teatud asju ei kuule ka sagedusega nii palju ja teavad, et kui me ei häälestu sellele sagedusele, kus vares on märk, siis ma arvan, et me lihtsalt meil on tavalised varesed kõik ja midagi ei ole halvasti ja ongi, kõik on tavaline ja kui kellelgi on müstiline, siis sõltub ikkagi tema meeleseisundist. Valdavalt. Ma arvan, et kui olid planeedid, olid jumalad, siis ilmselt neid mitte ainult ei austatud, vaid neid kardeti. Aukartus käib kuidagipidi kokku. Kolk ja mida nemad arvavad minu käitumisest minu mõtlemisest või kuidas nad meid mõjutavad? Ja eks tegelikult on see iseloomulik ka meie enesetunnetusele, sest ka oma tajusid tihtilugu kardame. Just kardame neid, mida me ka väga austame, igatseme, et need käivad see kuidagi piiri peal kokku nagu surm, elu. Üks lähenemine on, et planeedid mõjutavad, teine lähenemine on niisugune, et me oleme lihtsalt nendega seotud. Nad lihtsalt sümbolid. Mina pigem olen ka seda meelt, et need mõjutamine ei noh, see on samaaegne mõju kuidagi ütleme rütmi, rütmi peegeldus siiski. Väga palju on seda võrreldud, kelle osutitega suur seieri väike seier ja et nad näitavad üht koma teist. Aga suurendab vaikses väikses liikumist. Väike ja suur seier nagu q. Kui rääkida sellest, kui kaua nad ühes sodiaagimärgis on Rütma samasugune. Mulle tundub, et sedasama rütmi kaudu need asjad kuidagi kuidagi ongi vaadeldavad, aga see, kuidas nad ikkagi niimoodi seotud on, see on ikkagi mulle tundub, et see läheb juba selle tajuda ja teadmiste, omavaheliste seoste maale. Et seda ei olegi nii lihtne tabada tegelikult see, kuidas mina olen seotud taevatähtedega, see on väga, paljuski täpselt sama keeruline, kuidas minu tajud on seotud minu teadmistega või kuidas minu sisemine maailm on seotud välimise maailmaga. Aga need teadmised on mingite tajude üldistus, mis on kultuuris kuidagi kumuleerunud, täpsustunud edasi kantud, tähelepanekud edasi kantud tähelepanekud jah, mis on muutunud järjest täpsemaks ja avaramaks ja sügavamaks? Kuidas see on niimoodi, et unistusest ajapikku saab kogemus ja sellest reaalsus ja reaalsusest saab koodeks ja. Ma olen unes. Siis ma juba unelen ja siis ma juba näen. Ja siis ma juba teen ja kui sõidame temaga. Ja kuivõrd inimene on, suutmata oma unistusi uuendama, seda me näeme, kas igapäevastest abieludest, mida me ise sõlmime ja mida me oleme suutmatud uuendama mingil hetkel, mis muutuvad fataalseteks jõududeks, mille üle meil puudub kontroll. Kuigi tegelikult me oleme lihtsalt unustanud, et need on meie enda uuendamata unistused, kas väga paljud tõekspidamised ei ole mitte samuti uuendama ja mil viisil oma abielusid lõhkuma? Igaks juhuks, Me elame vabalt, sest me oleme saanud kogemuse, et me ei suuda uuendada moonistasite kogu kultuuri, on nii-öelda, kõlab vastu, et noh, siis ma ei hakka enam riskima, et siis ma petan ennast sellega, et ma ütlen, et kui struktuuri üldse ei loo, siis mul ei ole ka mingit hirmu selle purunemise ees, aga ma pöörduks Jumaluste poole planeedid olid jumalad. Ma tuletan meelde eriti just Kristlikektostikute kogemust ja aru saama, et tegemist on võrdlemisi kurjade nähtustega kurjade jumalustega, sest et nad ei lase inimest nagu eriti just peale surma, nad ei lase teda nagu taevasse. Nad kohe risti-põiki ees valvurid nagu Peetrus, kes ütleb, et ei, sina ei saa, et sisse sai Sairesoneeruda taevaga ja kui võtta mõni teine noh, näiteks Tiibeti vabadussurmas, siis seal on need lävevalvurid, on siis raevukad ja rahuarmastavad jumalused. Et ühed on tohutu hirmuäratavad ja teised on jälle hirmuäratavalt head või armastavad või ilusad või kiirgavad, eks ole, mõlemad on hirmuäratavad. Ja mõlema eest me pagem, eks ole, tagasi uuestisünnirattasse. Sest me ei kannata välja sellist intensiivsust, eks olgu ta siis nii-öelda pluss või miinusmärgiga ja nemad tahtsid saada siis selle taevajumala, selle valguse, puhta valgusega puhta teadvuse sisse tagasi siit kannatuste maailmast ja, ja vot need planeedi jumalused, mis siis ilmselt kehastasid tõesti selliseid taevajumala, inimese vahepealseid jõudusid, arhetüüp, seid jõudusid, eks ole, need nagu valvasid ja ei lasknud. Aga teisalt me ju teame, et enamasti küpsete skulptuurides jumarustele on olnud ikkagi kaks palet. Kas planeedi jumalust on ka, kas Jupiter on ainult head või anda ainult Kurywanda mõlemat? Mõlemat niisugusi, niisugusi, jõuprintsiipe, mida annaks kasutada täiesti lollikindlalt, ainult ühes suunas, ei ole olemas. Mulle tundub, et see on ikkagi. See oleks tõeline ühekülgselt. Ma olen planeetide peale palju mõtelnud rohkem nende sümboolses tähenduses ja minu jaoks on vanad sõbrad kaitsevaimud. Ja ma mäletan, Vanas-Roomas oligi kaitsemaim ehk taim on sisaldas nii deemonid kui inglid, tähendab, nad olid üks. Muide, kusjuures see on täiesti tõsi selles mõttes, et selles mõttes tõsi, et kaitsevaim võib ka väljendada väga erineval viisil, sõltub, mida ta kaitseb. Kui ta kaitseb su vaimu, siis ta võiks egole väga julm olla, kui ta kaitseb. No just nimelt, et tegelikult selline selline kaitsevaim, kes vabastab su liiga paksust vildistunud kostüümist, eks ole, võib tunduda tõepoolest nagu pigem nagu tõeline needus, samamoodi ka kõik need meie kinnis, et kõik meie kinni jooksnud veendumus, et kõik meie enda uuendamata unistused nende eemaldamiseks tihtilugu saabuvad kaitsevaimud tõepoolest meile pigem deemonit meenutavad, sest mulle tundub, et elu korraldab oma liikumist vastandlike jõudude läbi, sest muidu ta ei oleks liikuv. Ja see on umbes sama võimatu nagu hingata välja enne, kui sa oled sissehingamise lõpetanud. Umbes sama vaevarikas on saada taevasse, enne, kui sa võrgus pole ära käinud, et see on ikkagi tegelikult edasi-tagasi liikumise rütmise sama yin ja yang, eks ju, ei hakka see valgus kasvama enne, kui ei ole saabunud sügav pimedus nagu vastandite najal tunneme nad ära. Jah, ja kui me tegelikult suudame toetuda oma tähelepanuga sellele poolele, mis parasjagu on valge, kui me jõulude ajal suudame tõepoolest sellele sisemisele valgusele toetuda sellele valgusele, mis parasjagu on, siis pimedus on hubane, siis ei ole ta deemon kuidas suudame oma üldistunud mantli vabatahtlikult ära anda. Seal siis ei ole meie maailmas nii karme heategijaid. Planeete võib võrrelda aga muusikaga, et iga planeet nagu mängib meil erinevat muusikat, seda juttu ei ole välja, ma ütlen mina, vaid sellest rääkis näiteks Pythagoras. Taevas tulebki ju muusikat tegelikult, et iga planeedi taga ongi helidega nüüd helisid, meie ei kuule, me kuuleme neid alateadlikult. Või mis lihtsalt et terve universum musitseeribki tegelikult ja no kujutame ette, näitaksid klaverit, et mis oleks suurema ulatusega, kui tavaline klaver siis lõbusa, nii et kõige madalama klahvid enam ei kosta enam ei kuure olemas, nad on heledad, helide on ka olemas, ehk kui me neid võib-olla ei kuule, aga nad mõjutavad meid ja siis ütleme planeedid on ka nagu mingisugused raadiojaamad või või nagu erinevad pillid, mis mängivad meile jõudu. Peegelduvadkiga läbi värvide ja helide ja rütmide läbi kõigi erinevate. Huvitavad sellele võrratult maalile, milleks mina pean seda tähistaevast või mis pilt või mis ta nüüd on see müsteeriumisteriaalne pilt, sellele lisandub nendel muusika. Kõige suurem orkester ongi universum ise. Kuna inimesest tegelikult on kõik, mis olemas, üldse on, iseasi, kui palju sellest väljendub. Kuna tähistaevas on täpselt samamoodi kõik, mis üldse olemas on, nagu algaski, on kõik olemas, öeldakse, et ei ole vahet, mida sa uurima hakkad, kui sa uurid piisavalt suure tähelepanu, kes sa leiad sealt kõik, mida vaja. Et see on ju ka tegelikult üks, üks väga rahustav arusaamine, et ka ükski teadus, alavinte, ükski maailmavaateline tegevus või mis iganes hobi ei ole põhimõtteliselt vale tee. Sest et tõepoolest iga teed pidi minnes on võimalik leida kõike. Kui sa selle otsa juba kukkusid juures on siis sinu teesis. Ja kui seda uurida piisavalt piisavalt suure tähelepanuga Millegipärast me oleme eelistanud niimoodi teha, et me oleme midagi teinud, siis on ju sellel põhjus olnud. Mis puutub nüüd täheteadus ja sellesse müste reaalsesse teadvusse tähtedest mütoloogilise religioosse? Mulle meenub Carl Gustav Jungi väide, näiteks astroloogia on inimhinge projektsioon taevatähtedesse ja inimene ei tundnud pikka aega ära oma sisemist psüühilist reaalsust. Ta nägi nagu väljas seda, mis on sees sealt mis nüüd mind paneb imeks. Et kui junga lavastusi taasavastas niinimetatud sünkroonsus printsiibi või, või sündmuste tähendusrikkuselt seostatud sündmuste üheajalisuse, ta toob kuskil mingi näite seal umbes, et ma võin natukene eksida, aga sa oled noh, põhimõte on see, et kuskilt oli juttu või ta luges mingisugusest Mardikast või sellises troopilises vist putukatest. Ja kui ta sellest luges, siis samal hetkel midagi potsatas vastu akent, see oli kuskil noh, parasvöötmes põhjalaiuskraadidel ja see oli see sama mardikas. Ja vot jah, et võib-olla see oligi ja see õun, mis kukkus Newtonile pähe, mis lõi tal äkki pea selleks vähemalt selliseid, mitte kausaalsed, mitte täheldatavad seosed, üheaegsed. Need ongi need välk seosed tajude ja ja need, need on väga Uraanlikud asjad, mis on ka astroloogia valitseja. Ja on ju juhtunud seda hästi, palju samaaegselt on erinevates maailma paikades avastatud samasuguseid asju ei leiutatud järgi, et see on kõhus üsna lähedastel aegadel, isegi minu teada isegi akordioni leiutamisega niimoodi, et ühes otsas keegi tegeles uue lõõtspilli konstrueerimisega ja teine kahtlaselt samal ajal muidugi tänapäeval on kõik seda lihtsam kontrollida. Et, et ühtemoodi sündmused lihtsalt toimuvad, sellega on ka astroloogid näiteks tegelenud, isegi ühte tüüpi õnnetused toimuvad noh isegi noh, samal päeval ja ühtemoodi sündmused ja, ja mitte mitte ainult nüüd üleüldiselt ka isiklikus elus ja me oleme väga pahna märganud. Mina isiklikult olen küll märganud isiklikus elus, et kui ühtib omamoodi hakkab minema, siis läheb seda. Jah, ja veel väga, väga palju, kui juba pöörata tähelepanu nendesamade seoste tekkimisel ja neist lugu pidada ja neid otsida ja elada oma elu natuke tähelepanelikumalt, siis hakkab neid rohkem olema ja noh, üldiselt inimesel tõepoolest paistab olema selles suhtes vaba tahe, et kui ta ikka tahab midagi näha, siis ta siis ta on võimeline ka palju rohkem. Hakkama kas see, kui mingid asjad muutuvad tähendusrikkaks, tähendab ju tegelikult seda nagu kõlame kaasa neelame. Me oleme tundlikud Tundub, nii, et me oleme häälestunud mingi inspiratsiooni vastuvõtmisele. Ma tükk aega mõtlesin, sünni müsteerium, et mis lugu see olla võiks. Ja korraga ma. Mulle meenus, et on ju terve selline teadus, esoteeriline teadus, mis tegeleb otseselt inimese sünniga ja sellega seotud vot nende vastu kajadega koos kõladega resonanssidega ja ja kus on sellised mõisted nagu ma ei tea, sünnihetke sünniga kaart, sünni ja sünni ja need on veel kindlasti rohkem, eks ole. Ja nagu te kallid kulat, olete võib-olla ära aimanud, et ma olen stuudiosse kutsunud kaks astroloogi ja tõepoolest muidugi ma tean mitmeid enda kunsta. Ma tean, taro kaarte, ma tean, ruunikive, ma tean, eks ole, Hiina muutuste raamatut ja nii edasi. Mis kõik on ende kunstid, mis kõik tegelevad nende sündmuste ühe aegsustega paralleelsete vastu, kõlamistega. Tähistaevasse meeletult kaunis ja, ja nüüd selgub, et ka sügavalt musikaalne fenomen meie peade kohal, et see on üks kõige suuremaid resonaatoreid meie hingele, meie saatusele, meie isikule. Need märgid, mis seal on, nad on kõige kosmilisemad, kõige suurenduslikumad, kõige enam suurendatud kõigest sellest, mis on all on seal üleval. Et kas see ei ole sünni müsteerium, see, mida uurib see teadus, ma arvan, seda ta just ongi või on ta eksakt teadvus, et me saame faktiliselt kuivad. Ja mina sellega päris kindlasti päri ei ole, aga see on muidugi minu isiklik isiklik tõdemus, et ma ei arva, et see peab kõigil nii olema aga minu jaoks on just nimelt just nimelt sünnitusabi ja kõige rohkem just inimesele läbi elu kulgemiseks. Ja ta ei ole võib-olla isegi isegi mitte nii oluline ennustamiseks, nagu seda on palju kasutatud, võib olla hirm tuleviku ees on see, mis paneb inimesi ennustama. Ja võib-olla see piin oma minevikust vabanemise pärast on see, mis paneb ennustama, et võib-olla see soov kaaluda oma minevik kuidagi helge tulevikuga üles mis on tegelikult suur pettus, selle asemel, et üritada liide tabada tänase hetke kogu tema imes. Et minu jaoks on, on sünnikaardi vaatamine ja tundmaõppimine just nimelt seesama suurepärane resoneerumise võimalus nagu oma tajude ja teadmiste ja teadvuse ja kohaloleku vahel. Et see on nagu iseenda sünnitamise abi. Jah, sest et füüsilises mõttes ei ole inimesel vaja ennast sünnitada, sest vanemad tegid selle tema eest ära. Aga küll, aga hakkab kohe peale seda, kui vanemad on selle sünnitamisega hakkama saanud hakkab selle inimese iseenda sünnitamine päevast päeva igal hommikul igas uues ametis igas uues suhtes iga uue peegelduse ees, kuni siis selle lahkumise momendini välja, mida nimetatakse küll siitpoolt vaadatuna surmaks, aga ka seda võib omamoodi sünniks tegelikult nimetada, et see on nagu niisugune välja sündimine nende vastuolude keskelt kõige paremal juhul võib-olla kooskõla leidmises. Eks sünnikaart aitab ka väga palju leida just neid võtmeid, kuidas isiksus, seda kooskõla võiks saavutada. Et mismoodi tema niisugune tähtede pealt spikerdatud struktuur, missuguse vastuolusid võiks kanda, missuguseid rütmese võiks võiks sisaldada ja kuidas just nende rütmide kaudu leida seda kooskõla iseendas, seda oma müsteeriumi sünnitada. Nemad hakkaks kellekski teiseks. Et ma arvan, et sünnikaart on ikkagi nagu abiline selleks, et tabada hetke sest sünnisaladus on hetkes, püsimine ja keskendumine seda valdav imik imehästi, sest et tal ei ole pea laiali otsas veel, aga täiskasvanud inimesel on, on just see hetkes olemine et olla edukas oma sünnitamisel. Küllalt keeruline, see on ka jõuludega seotud teema, sest jõulud on just see hetk, kus ümberringi läheb pimedaks ja kus inimene hakkab sünnitama iseennast uude suvesse. Sünnihhaar tuletab niisugust väga huvitavat asja meelde. Et me kõik oleme erinevad ja meil on õigus olla erinevad. Me peamegi olema erinevad ja me kõik oleme aga unikaalsed ja meil kõigil on oma tee oma rada, et mõttetu on kinnaste alailma teistega võrrelda. Ja mõttetu on ka rivaalitsemine konkureerimine sest meil on oma tee oma sihte. Minu isiklik arusaamine on ka selline, et kui me liigume oma rada mööda seda teed mööda, mille jaoks me oleme sündinud, siis me peagi ütlema seda, et meil pole võimalusi ja ja et keegi meie elu mõtte ära võtab, et keegi teine ei saa meie elu mõtet ära võtta nii kaardi või siis tähelepanu meie isiklikule programmile. Jah, ta on tegelikult jällegi siis võimalus keskenduda oma olemusele, selle asemel et liiga palju pea laiali otsas vaadata seda, mis ümberringi, et mitte liiga kiinduda sellesse, mis on ümberringi. Et see on huvitav, et selleks et panna kokku selline kaart, mis viitab sinule endale, selleks on vaja vaadata nii kaugele. Et huvitav, et lähiümbrust nagu häirib, aga samal ajal nii kaua lugege vaatamine räägib jälle sulle sinust endast. Väga huvitav. Vabaneme sellest mürast, mis meie ümber on võib-olla ja, või meie sees Aga see on küll kummaline, et ma vaatan sinna tähistaevasse, äkki tajun ära, et mina olen ka seal. Et seal on lihtsalt selline umbmäärane. Mina olen seal, sina oled, tema on, eks ole. Iga inimese unikaalsus on ka seal vastu, kajas. Muidugi ka leitud seda, et me läheme iga poole iseennast, tegelikult, aga põhimõtteliselt me näemegi lähme kunstinäitusele, vaatame ennast ja siis kontserdile, kuulame ennast. Aga kas ei olegi praegu väga huvitav selles mõttes, et meie lähiümbrus peegeldab meie pinnapealsest ja nii kaugel, kui on tähed, räägib meie sügavamast olemusest. Et see on niisugune huvitav, et võib-olla sellepärast ongi nii, et meie lähiümbrus kuni teatud kontrollitava kauguseni räägib meile just nagu sellest meie pinnapealsest. Taevajumal, mis kõigil rahvastel on olnud kogu aeg foonil, enne kui noh, ütleme, kõrbe rahastada, tõusis esiplaanile väga kiiresti. Sest teisi objekte, mida jumalikkust teda ei olnud peale mõnede mägede, see taevajumal oli ju kõige kõrgemale kõige kaugemal. Ja ta tegelikult peegeldab meie kõige sügavamaks Täpselt nii Ast puhastada ja sünnikohas räägibki täpselt sellest, mis on meie puhas olemuseks. Planeedid, kurjad jumalused, kes ei lase meie puhta olemusele minna. Ma arvan, et planeedid pigem on need, kes sest kohustusi kultuurile on ju selline suurepärane omadus, et ta sunnib keskenduma. Ja seesama põhjus mulle tundub, ma ei tea seda. Mulle tundub, et kogu see põhjus kehastumiseks võib-olla ongi just seesama struktuur, mis paneb meid keskenduma ja see keskendumine annab võimaluse leida oma kese, mis on sellisel juhul täpselt seesama, mis peegeldub taevas. Väga huvitav on see, et nüüd, et saada aru sellest, mis on meile väga lähedal, ise me ise oleme endale väga lähedal saada, sellest aru tuleb. Hästi kaugele, kipub olema. Jah, sest lähemale süsteemisime lähedal näeme, see räägib meie pinnapealsest. Tundub veenev, sest me produtseerime oma ja peale selle tänama oma pinnapealsuse väga tihti, alustades lapsepõlvest ju ikkagi üles mitte iseenda sisetundest lähtuvalt, vaid just nimelt heegeldusest. Me ju väiksest peale juba vaatame, millest saab musi, mille eest eksamile eest kommi, eks ole, millest saab viie ja mille eest visatakse koolist välja, et me ikkagi kujundan oma isiku ju suures osas peegeldusest ja hiljem siis selle isiku tagant hakata väljendama kuidagi oma põhiolemust, eks see vist teebki selle eluni tragikoomiliseks. Selle superego tagant, mis on meile kuhugi maani, siis interrealiseeritakse, muutub meie sisemiseks nii-öelda. Sünnikaart ongi selles mõttes just nagu see abivahend, mis aitab inimesel nagu hakata kuulama seda, seda sisemist kaja ja seda sisemist vastupeegeldust, seda niisugust häirimatult sisetunnet uuesti äratama. No mida me tavaliselt teeme elus, eks ole, kipume jäljendama väljapaistvaid inimesi, kes on loovad, andekad, geniaalsed, selle läbivad väljapaistvad on nad siis filminäitlejad või muusikud või noh, kasvõi poliitikud. Täpselt nii ja teate, mis meiega sellel tõttu juhtub, me oleme pidevalt ajast maas, sellepärast et me jäljendame kedagi, kes täna on kuulus, aga homme ju enam ei ole. Ja me oleme pidevalt aja. Klassik. Aga jäljendame ka neid, kes sunnivad ennast peade ja lapsed on väga raske ise olla, eks ole? Ei, no kui ühesõnaga meie isa tundub olevat, eks see jumal siis on muidugi. Suurema religiooniga kurjema ja hea ema vastas sellele, kas ta annab rinda või anna rinda, kas piim on piisavalt või ei ole. Ja samas huvitaval kombel olen ma isegi sünnikaarti uurides vaadanud seda, et need maised vanemad, kelle järgi me selle peegelpildi üles ehitame, see siiski on nagu täpselt see vajalik tee, mis on vaja omandada selleks, et keskenduda oma põhiolemusele, et huvitaval kombel on elu ikkagi selles mõttes äärmiselt õiglane, et ükskõik kuidas see ka ei tunduks, lõpuks selgub ikkagi, et see struktuur, mille vanemad oma iseloomu läbi meile nagu just nagu kingivad et see on just see kõrgkool, see kõige kõrgem kool, et kui me selle omandame, siis me oleme leidnud selle keskendumise jaoks kõige sobilikuma tee. Nii huvitav kui see ka ei ole, kargud on vajalikud, need kargud on vajalikud, aga nendega igavesti loovata ilmselt siiski ei ole mõtet ja see on roomama, siis hakkan karkudega. Ja muidugi jah, vanemad on õiged. Me pole valesse kohta sündinud. Sünnikaardis huvitaval kombel jah, nii palju, kui minu kogemused näitavad, vanemad peegelduvad päris otseselt, jah, ei saa öelda, et, et halvad vanemad ja head vanemad, sest see on igal juhul ekslik, võib öelda, et isikupärane struktuur, ümbrus, mille vanemad on meile loonud oma iseloom, oma isiksuse, oma kommete, oma harjumuste, kõige sellega, et see on, on tegelikult just nimelt see ettevalmistus, mis annab võimaluse keskenduda oma põhiolemusele. Kui me seda tahame. Ja neid süüdistama, see on umbes samasugune lugu, et kool muutub armsaks siis, kui me selle lõpetame Lähme pidevalt istuma, siis Me vihkame seda koolivanematega on umbes sama lugu, et niipea, kui me oleme nende õppetunnid ära õppinud, Me oleme neile tänulikud, kui me neid ära ei õpi, siis me vihkame seda on ju, et see on niisugune huvitav fenomen, et sa hakkad armastama seda, mida sa oled lõpetanud. Kui tegu on maiste nähtustega. Jah, mõnedel inimestel on raske suhe vanematega, teistel on kerge mitte, ma olen päris paljusid inimesi küsitlenud seoses vanematega ja muide väga paljud räägivad, et neil on ühe vanemaga niisugune hea side, teise ka raskem või pole sidet ja sageli aetakse nagu mingit ühe vanema rida natukene edasi. Üks vanem on siis jumaluse hea nagu just nimega. Variante mõlemaga ei saada läbi, neid on vähe, mulle tundub endale ja siis, kui mõlemad, aga väga hea, siis ta on nagu väga õnnesärgis sündinud, aga sageli on just niimoodi See väga hea ja õnnesärgis, see on väga petlik asi selles mõttes, et ma pean ütlema, et väga halvad vanemad võivad mõnikord olla kõige paremad juhul, kui see õppetund on õpitud, sest et see on sama lugu nagu väga raske kool annab sulle ka teatud ja tead, ikkagi on väga hea kool, väga head vanemad, siis kukud. Siis sa võid seal suhteliselt abituna välja kuidagi. Kõik oli ideaalne. Sattus maailma, nägi ja siis ta läks nii endast seitse. Väga rasketes tingimustes sünnib erakordselt hea huumorimeel, eks ole, tavaliselt samamoodi näiteks meremehed, kes on sunnitud taga pisikesel territooriumil viibima täiesti lootusetult niisuguses heitlikus keskkonnas omandavad erakordse rahu. Nüüd asjadel on omad inimesed, ma olen kuulnud, on olnud need, kes istusid vangilaagrites ja Venemaal on praegu sellised treeningud, et sa annad allkirja. Sind viiakse kaheks nädalaks kuskile sunnitud küsimismeenutus. Aga need asjad on sellised väga mitmepalgelised ja üldiselt sõltub õpilasest ikkagi väga palju see, kui palju ta oma õpetajaväärtusest suudab ammutada. Raskes olukorras õppiv inimene toetumaga sisemistele jõududele ja siis, kui ta on õppinud nüüd sisemistele jõududele toetuma, siis ta, siis ta on juba midagi midagi muud. Sisemised jõud kannavad teda ka edaspidi, ka siis, kui tingimused lähevad kergemaks. No siis, siis põhimõtteliselt ta hindagi enam tingimusi askettakse kergemaks, siis ongi tekkinud see olukord, kus ta valitseb iseenda maailma ise, eks ju. Noh, raske treeningul kerge lahingus. Et mingis mõttes võiks isegi astroloogia kohta öelda, et, et tähistaevas on just nagu see, see, mis me pea kohal on saanud kütuse, selle vabaduse tuleviku suunas, eks ju. Ja samal ajal see struktuur, mis meid ümbritseb, kui ta on ka piisavalt raske, ta osutab seda vajalikku survet, et sukelduda oma sisemusele, et õppida toetuma oma sisemise struktuuri, ei olegi mingis mõttes aidata toetuda oma sisemisele olemusele, et ta ei tohigi väga leebe olla, sest muidugi valgumi laiali, et ma olen täheldanud, koosneb, see hoiab meid koos ta aitab meil keskenduda ja sellepärast see raskel lapsevanem mingis mõttes on ka nagu tegelikult mingisugune keskendumisele sundi, asjaolu, mis on äärmiselt piinarikas seni, kuni me ei ole leidnud seda oma sisemist toetuspunkti. Aga kui me oleme selle leidnud, siis nagu nõiaväel ta enam meid ei rõhu. Iga nädal oma probleemid mul ei olnud nagu rasket lapsevanemat, aga võib-olla olid rasked õpetajad ja rasked koolikaaslased ja rasked ülemused. Ühesõnaga ei ole ka sinul halvasti läinud, siiski on elu sulle survet avaldanud, et sa saaksid keskenduda. Aga mikspärast teened, raskused tihti muudavad inimest paremaks või, või vaimsemaks või õnnelikumaks on ka selles, et väga eriti tänapäeval on väga levinud, nii on ka arusaamine, et, et me oleme õnnelikud siis, kui me tarbime. Harjusime kohutavalt palju ja saame kogu uusi asju meeletult suured raha eest ja ikka uut ja uut ja ekstreemsed. Aga kui inimene olnud tõeliselt raskes olukorras, siis ta on õppinud selle ära, et inimene ei vajagi, et inimene võib väga lihtsalt läbi aja, kõik sõltub sellest, kuidas tema seesmine seisukorda on. Kui ta on õppinud raskes olukorras rahu saavutama ja õnnelik olemas, siis ta ei hakka kunagi niimoodi mõtleme, ta saab õnnelik olla ainult siis, kui ta meeletult palju tarbib ja mingisuguseid ekstreemseid elamusi. Noh, ja teisest küljest on ka see, et tal puudunud nagu vajadus toetuda välisele, ta lihtsalt vähem abitud on palju toimetulevam see ongi tegelikult kogu asja sisu. Välised jõud enam ei aita, siis hakkavad sisemised jõud aitama ja siis õpib inimene sisemisi jõudusid tundma. Ja öeldakse ju Jungiaanlik arengupsühholoogia võib-olla ka, et see keskeakriis just, et see on see, kus see väljapoole elukaar nagu pöördub sissepoole Logaareks, et alates 25.-st kuni Eriksson toob seal kuni 65. eluaastani. Muide, kaplan, see on täpselt seesama, kui jõuavad need Saturni tagused, mida seostatakse just nimelt vaimse arenguga jõuavad oma murdepunktidesse siis Pluuto jõuab enam-vähem 35 30 kuueaastase aasta vanuselt, siis on sealsamas 40 kaheselt paiku, seal tuleb uraani opositsioon ja siis tuleb ka enne seda säran kuskil Neptuuni kvadraat. Et need ongi täpselt need niisugused punktid, kus tõepoolest tuleb pöörata ringi, see mu ukselink tuleb väljastpoolt ära võtta ja sissepoole panna. Oma paarid tuleb ka, tead need teistpidi keerata, et loomulikult ütleme isegi, kui sul on omandatud erakordselt hea distsipliinitunne, siis tavaliselt ikkagi. Me oleme lapsest peale tulles harjunud käivituma väljastpoolt tuleva käsu peale, et mingil hetkel tuleb meil pöörata ringi see, et me hakkaksime käivituma seestpoolt tuleva käsu peale. Ja see ei ole lihtne. Keskikka minek on siis ka üks ümbersünd, see on ka üks sünnihetk jällegi suur sünd ja siis peaks nagu selle, kes kehaga Kennost ära lepitama või kunagi vanaduse kõnnast ära lepitama ja peale seda surma gara lepitama, et see on ka niisugune läänelik materialistlik suhtumine, kui inimesed hakkavad eitama oma keskiga, oma vanadust ja oma peatset surma, et need on kõik loomulikud nähtused, igas elu eas on oma omad ülesanded, omad eelised. No ja samal ajal tegelikult on ju ka seesama asi väga sümboolne, et igasugusele sündimise sellele eelneb mingis mõttes ka surm selles mõttes, et ka lapse puhul, kui ta tegelikult on sündinud, siis kõigepealt lakkab verevool, selles protsentas toimub surm, toimub seiskumine, veri enam ei voola, vanas toitu ahelas toimub surm Vano ümbris, mis enne andis toit lakkab seda tegemast ja siis alles avaneb, eks ole, sündimise võimalus, nii-öelda esimene hingetõmme. Samamoodi loetakse väga oluliseks, ma olen korduvalt seda kuulnud, peetakse väga oluliseks et seda platsentaga ühendavat veresoont kindlasti lõigatakse läbi, enne, kui see surm on toimunud, kui see vere tuksumine on katkenud, et see pidi jätma väga tõsiseid traumasid inimeste alateadvusesse ja hinge. Jah, väed lõigatakse läbi, enne, kui see surm on toimunud, et see on ka tegelikult sümboolne surm, mis leiab aset koos sünniga. Kaasajal seda enam ei tehta, ikka hoitakse. Ja loomulikult ei tehta aga lihtsalt tagasi tulla ja öelda, et samamoodi ma mõtlen, et seda paralleeli võib tõmmata ka hilisemates, ütleme, emotsionaalse tasandi ümber sündidesse, kus ühendatakse ennast lahti võib-olla perekonna traditsioonidest, autoriteetide Endiste survest, eks ole, vanemate jäljendamise vanadest mõtteviisidest sama moodi, et peab aset leidma mingi surm ja siis alles saad sündida, et jälle see kolm päeva pimedust ja jälle see hirmust pimehetk on ja kus sa tunned, et, et vana ei toida sind enam ja uut veel ei ole, et see hetk tuleb meil ikka jälle läbi käia, töökohti vahetades, iluviise vahetades, harjumusi ise vanemaks saades, onju mis iganes, hetkes sündimine käib nagu läbi elu ja sünnikaart. Muidugi on üks niisugune asi, mis väga palju annab just niisugust sünnitusabi sellele, kes siia maailma on juba sündinud ja on sunnitud siin iseenesest edasi sünnitama. No kui sa nüüd võtad ette järjekordse inimese sünnikaardi kus, nagu Andres ütleb, on siis tema unikaalsus ja kordamatusena, mida sa siis tunned? Kõigepealt? No ma ei tea, astroloog ja ma võib-olla romantiseerin kõik üle, aga mulle seondub millegipärast sellega üks vana testamendi kirjakoht, kus öeldakse inimese kohta, et sa oled jumala kardetav ime. Mul võib-olla tekiks aukartus. Aga tekibki ja tegelikult ongi tegelikult nagu ühise ministeeriumide ühise muinasjutujagamine. See on tegelikult niisugune usaldus ja ühislooming. Ja päris kindlasti peabki sellesse niimoodi suhtuma, et ei saa kindlasti võtta teise inimese sünnihetke interpreteerimist enda käte jõuliselt märgates oma tõekspidamiste järgi seda, mis sealt hakkab toimuma, mis on, tuleb jutustada nii-öelda oma nägemust oma muinasjutu ja jätta täielikult ikkagi talle see võimalus korjata sealt välja just see, mida ta tundub sobivat ja mida, mis tema jaoks vastu kajab. Ennekõike ma näe sünnikaardis võimalusi, seal on nagu võimalusel peamised võimalused ja võimalused on reeglina suuremad kui inimene seda ise. Võimalused on muidugi ka niimoodi, et, et minu jaoks sünnikaart kõige esimeses järjekorras ei olegi tegelikult inimese sünnikaart, vaid ta on tegelikult üks võimalus õppida tundma neid omavahel dünaamilises vastuolus olevaid ihuprintsiipe õppida tundma neid, neid kahteteist, sodiaagimärki, mis on, on tähtkujude järgi nimetatud ja mis tegelikult näitavad loovaid jõudusid, mis on teineteise vastas seda nagu üles ehitamas kogu seda niisugust pidevalt sündimata surevat maailma, mille olgu kasvõi pooleldi vastas või kuidas võta põhimõtteliselt kõige aluseks on ju tegelikult need kõige tüüpilisem jaotus, nii võib jaotada ja ükskõik kui peenelt ja neid võib jaotada neljaks jämedamas mõttes nagu aasta Aedki jagunevad. Et neid jaotusi võib olla palju erinevaid, aga seal on kõigis see pinevuse moment sees, ütleme nagu teadvuse mull. Ma olen mõelnud, et see sünnikaart on ju tegelikult nagu teadvuse ekvaator, ekvaator on tegelikult ju ütleme, kui me võtame mingisuguseid kiraavi mulli, siis ekvaator on ju see kõige suurema niisuguse pindpinevuskoht. Et seal on kõige suuremad vastuolud, nagu maakera ekvaatori piirkonnas on päike kukub kolksti õhtul alla ja Päeval leegid, mis hirmus, eks ole vahepeal kõige suuremad täpselt nii et samamoodi ütleme, sodiaagiring oleks tegelikult nagu teadvus, ekvaator, kus on inimteadvuses need kõige suuremad vastuolud tajutavad, et kas mitte selle jaoks ei olegi see võetud, tundus, et kui sa õpid tundma seda kõige vastuolulisemat osa, siis oled sa võimeline toime tulema ka kõige muuga, eks ole, et ekvaatori tundmaõppimine ja see, kuidas see sinu endaga ratturi tundmaõppimine, et et kuidas sinu mullis see asi siis võiks nagu olla. Ja loomulikult jääb alati mingisuguses mõttes muinasjutulise, sest sünnikaart on ikkagi väga sümboolne või sümbolistlik, et selle tõlgendamine on, on ikkagi. Ühest küljest võid nimetada teaduseks, aga teisest küljest on ta kindlasti ka kunst, ta ei tohiks olla jäik, kindlasti mitte. Aga samal ajal ka mitte liiga laialivalguv, et võib-olla see võimalus õppida inimesele tundma jõudude omavahelisi suhteid, kuidas nad ehitavad üles seda, et see muld on selles pindpinevus ei lange kokku ja ta ei lähe ka laiali, et selle ministeeriumi tabamine ka planeedi ringis üldse kosmoses, et ikkagi need vastandlikud jõud on pidevalt niivõrd tasakaalus, et ei kuku planeedid päikesele peale, aga ei lähe ka kamp laiali, jah, need konstantne, nimetatud rihitud koos hoiab seda välja ei mõtleks ja, ja selle ministeeriumi tabamine ja, ja ütleme oma oma, selle sünnihetke paigutamine nüüd selle ministeeriumi keskele ja siis lahti mõtestada seda, kuidas need jõud siis ütleme, aja ja ruumi suhetes võiksid kujundada seda, sinu teekonda. See on minu meelest nagu suur kingitus olla võib-olla ja võimaldab palju rohkem olla tähelepanelik teiste elu suhtes enda elu suhtes kordumatute hetkede suhtes, näiteks, kui sa teadet transiidid, mis korduvad elu jooksul ainult üks kord, eks ole, siis sa oled nagu selle hetke juures nagu hoopis suurema tähelepanuga, muidu sa võid sa virised, et millal õnn tuleb, millal õnn tuleb, kas õnn üldse kunagi tuleb, eks ole. Aga kas sa saad aru, et, et see transiit, eks ole, surun, ütleme uraan päikesega kollektsioonis, eksju, sa ainult üks kord elus võib-olla pooleteist aasta jooksul, eks ju. Siis sa oled tähelepanelik, sa vaatad, mis su elus toimub sel ajal, mis sinu sees toimub praegu, kus mees sobivoomiku saab homse ajalehe. Et minu meelest sünnikaart on just suurepärane võimalus õppida elu müsteeriumi nagu kuidagi kaasa tegema. Väga huvitavas rääkisid õnnest, ma olen tähele pannud, et väga paljud küsivad, mida uusaastat toobedas, ta toob õnne või ta ei too samuti püsitaks võib-olla ka sünnikaardi kohta, et on ta nüüd õnnelik või ta ei ole õnnelik ja mis õnne ta mulle toob. Aga sünnikaart ja üldse tähekaart ja tahe sümbolite juhigi sellele tähelepanu minu teada, et kas meil välist õrnal vaid rohkem sellele kuidasmoodi me seda. Et kas talv tähendab meie jaoks surnuks külmumist, puhkust alpides seda ei ole seal kirjas, tähendab, et. Just seda, et kus on see seesmine õnn, peidu, sest tegelikult ega meie tegelikku õnnelikkust ei mõjutagi mingisuguse konkreetsed välised sündmused tulevasel aastal, kui praegu vaid ikkagi seesmised, jõud ja meie suhtumised asjadesse. Mida me peame õnnelik, mida õnnetuks, eks kui sa praegu jonäriqvaalsuses. Muidugi sellepärast, et võib-olla kui inimene on harjunud kogu aeg midagi ootama ja siis, kui tuleb ka väga õnnelik hetk sätte, siis seal harjunud ootama ei oskagi olla hetkes õnnelik, sest on harjunud teadma seda, et homme on hästi või ülehomme hästi. Huvitaval kombel see hetkest äraminemine ongi mingis mõttes nagu õnnetuse võrdkuju ja samal ajal nii paradoksaalne kui see ka ei ole, tuleb inimene ka astroloog juurde ja küsib just nagu juhendid selle kohta, kuidas sellest hetkest nagu veelgi rohkem ära minna, et millal see õnn siis tuleb, et kuidas järgmine aasta on ja kuidas ma 10 aasta pärast on ta ikkagi jällegi seda õnnetuse retsepti, et hetkest ära minna, selle asemel, et nautida, siis õppida võimalikult rohkem keskenduma sellele hetkele. Jälle me näeme seda, et see õnn on siis väga lähedal, esiteks on ta meis eneses ja teises fonda olevikus ruumilises mõttes, lähedal ja ajalises mõttes ka lähedal. Ja huvitaval kombel ka õnnetus tegelikult on väga hea, kui ta on lähedal, eks ole, sellepärast et, et siis on ta esiteks väiksem nagu paari. Mida kaugemale me jookseme, seda pikemaks läheb. Jah, sest et kui me kardame, siis meie mõistus provotseerib, eks ole, midagi ette ja siis meil on see ärevus ja see. Aga kui see juhtub, siis ma enam ei karda, siis me tegutseme. Täpselt ma ei karda mitte midagi ja seda on ju läbi aegade alati öeldud, et hirm õnnetus ees alati palju suurem kui õnnetus ise. Huvitav. Ja tähelepanekuid ja ütlevad, et mida suurem On on õnnetus nii-öelda või mida raskem on olukord, seda rohkem mõni inimene transi taolises seisundis, kus ta ülepea üldse ei mõtle, kas tegemistele, õnne või õnnetusega enne, kui see juba läbi on, eks ole, seal mobiliseerub lihtsalt täpselt nii et järelikult nagu see õnnetuste ennustamine ja õnnetuste ootaminetsi ongi kõige õnnetum asi, mis inimese elus üldse olla saab, see tagab sulle pideva õnnetu olemise. Te kuulsite saadet sarjast traditsiooni tarkus. Sarja autor on Peeter Liiv ja toimetaja Marge-Ly Rookäär.