Tere, head filmisõbrad. Tänase saate külaliseks on Peeter Simm ja me räägime sellisest filmist nagu ideaalmaastik, film, mis on väga paljude vanade kuulajate lemmikfilm, mille filmiajakirjanikud valisid Eesti kõigi aegade kõige paremate filmide nimekirjas kolmandale kohale mis on minu vaieldamatult üks lemmikfilme ja mille taas esilinastus, toimus 22. oktoobril Tallinna kinos Brus. Ja Ma arvan, et see sündmus on piisavalt erakordne, et kohtade taas oma väga hea kolleegi ja sõbra Peeter Simmiga, tere tulemast. Tere tulemast kõigile filmisõpradele ja muidu raadiokuulajatele. Ideaalmaastik on nüüd taas esilinastus, see tähendab seda, et filmi on restaureeritud ja, ja nüüd me näeme seda uues kuues, et kuivõrd palju oli sul tööd selle projektiga, et kas sama palju nagu vana filmi ettevalmistamise ja tegemisega? Ei, ei, siis siin on ikkagi peamise osa ära teinud Tallinnfilmiinimesed ja tõtt-öelda ongi ju ettevõtmine ise nendepoolne meil koos Arvo iho kajanud suurt muud üle, kui me käisime korra Helsingis juba valmis digitaliseeritud kujul ujutist vaatamas, siis ta ei olnud küll veel filmilindile kantud, tuli väga kõrge Pitreidiga arvutist ja tõtt-öelda nägime me esimest korda, ma rõhutan, et me nägime esimest korda mingeid stseeni niisugustena, nagu me tahtsime neid saavutada, sellepärast et tollane filmi ulatus nagis Fotograafiat jäävad. Need mõistavad, et ulatus on see osa, mis on nagu kvaliteetsem, eksponeeritud, mis ei ole veel päris must ja mis ei ole ülevalgusse läinud. Tolleaegne nii positiivne kui negatiivne ulatus oli väga väike ja kas või seesama stseen, kus tolmu seal pööningul, meie see küli volinik maadleb ja kakleb selle poisikesega, keda kutsutakse ämbriks. Seda meil ei õnnestunud saavutada, seda nüüd näeb tegelikult esimene kord nägime ka meie esimest korda, kuidas talle sidet, tolmu päris tolmu eest. Eile õhtul rääkisime Assistentidega, neil tuli meelde, et me kasutanud seal päris suitsu, kuna suitsufaktuur on teistsugune. Sa kujuta ette, millised Essteedid tol ajal olime, praegu me küll enam nii peened vennad ei ole, et me teeme tolmu ja suitsuvahet, faktuur on teine, nii et me tegime päris ehtsa tolmuga. Ma ei tea, mis kaamera tehnikus selle peale ütlesid, aga praegu on see kõik näha. Panin tähe muuseas seda paksu kukumäele näkkov. Film on endiste aegade hiilgus ehk tegelikult veel parem kui enne omal ajal te filmisite Seema. Filmi peaaegu kõik kaks karpi, see tähendab 600 meetrit, panime Arvo iho ka raha kokku ja ostsime ise kaks karpi kodakid. Ja tõtt-öelda nad eristuvad sellest muust materjalist, niiet tähelepanelikum vaataja hakkab seda otsimist ja leiab selle kindlasti üles. Esimene on see tantsuepisood, mille me tahtsime ühe hooga filmida, järgmisel õhtul hakata sellega taas pihta, kuna ikkagi on valgus natuke teine täpselt samamoodi teda üles ei pane, inimeste meeleolu on teine. Mingisugused nüansid on teised, tahtsime selle teha ühe vahetusega ära, tegime ja teine episood ahju juures episoodi, mida me Filvisi ümber vähemalt kolm korda, sellepärast et me ei saanud seda efekti kätte. Me tahtsime niimoodi, et need inimesed põleksid selle ahju juures ära nagu krematooriumis, et see muutuks valgeks heledaks ja tookord Jeemen seal saavutamata sellepärast läinud päris valgeks ei lähe, tegelikult ka praegu tehakse. Praegu on seda väga lihtne teha elektroonilisel moel. Aga ta läheb roosaks ja roosa kujutluse lõppude lõpuks ei kao ära. Nii et ma mäletan, et paralleelselt Mark Soosaar filmis jõulusid Vigalasime, saime ta kaheks päevaks Ariflexi laenuks ja sellega me filmisime tegelikult selle materjali, mis praegu filmis sees don fotograafiliselt oluliselt teravam. Õnneks ta on ajaliselt terviklik episood, aga aga sinna sisse monteerida see teema peale tehtud materjali ei ole võimalik, see tuleb ikkagi teha niimoodi vähemalt, et et episood on tehtud ühes võtmes ühe filmi peale, aga me oleme unustanud rääkida sellest, et suur osa on taastamistööst tehtud just heliga. Film audio sans, Andreas on seda silunud ja imelik küll, aga nüüd 27 aastat hiljem on nagu mul oli küll täiesti üllatav, et kui ma seda vaatasin, seda toorest materjali. Me nägime tohutut vaeva selle filmi kokku salvestamisega, kus tehti ka siis ikkagi oma kuuelt seitsmelt postilt, boss tähendab eraldi töötavat magnetofoni. Mida siis nagu fikseeritakse tehtival vahekokku salvestasime, nimetati koksadeks filmimeeste Shar koolis, aga neid eriti helimehed ja armastad, sest analoogtehnika juures ikkagi mingisugune kvaliteedi vahe sisse tuleb. Jääme oma meelest, tegime tohutu täpset tööd õhtu õhtu järel ja nüüd kuulasime niisugust toorest värki kohe tõesti imelik. Aga platsi öö noh, selles mõttes, et, Platsi kasutasime väga palju, see oli suur mood tol ajal puhaseni puhas heli, vot see põlvkond Valentin ja Arvo iho Neuland ja Peeter rubla, nii et see puhas heli oli meie jaoks mingisugune väga oluline komponent, kusjuures tõepoolest nagu dollaga räägiti väga palju, aga seda pole ka praegu nagu jäetud, et meie filmide heli ja siis see rääkimine on suures osas ebaloomulik. Ja selleks, et seda vältida, siis siis me katsusime saada otse heli, aga selleks, et saada otse heli, siis kui nüüd kuulajad panevad tähele, vaadake, kui heledalt eristuvad igasugused uksepaugud ja sammud ja kääksatused muust helitaustast, seal lööb osutit põhja. Nii et meie helimehed, meil oli Schönbergi ja tegime ka n sädemega. Nad lihtsalt kleepisin ükskõik mis jalanõudele vildi alla ja uksed pandiga vildi vaikselt käima ja üritati kätte saada puhas heli, mis oli tohutu raske töö, sest kaameral härmas kaamera, millega enamus tollal filmiti väiksemaid võtteid, oli Conwas, mis ta lihtsalt mürisest on küll hea, kaameraga ta lihtsalt müristas. Ja, ja seetõttu Meie kasutasime hästi suurt kaamerat, mis soiudnumis kaalus vist ligi 90 kilo, võite ette kujutada. Aga sellest pole midagi, sellega harjub ära, kõik maailma parimad filmid on tehtud mütsil neljaga, mis on v suurem. Rääkides tehnilistest külgedest muidugi tagasi tulles korra lindi juurde ka, aga mis siis juhtus ideaalmaastikuga, tal läks nagu kõik teisedki Svema filmid punaseks, nii-öelda rebaseks. Punaseks läheb koopia negatiivi lähe punaseks, aga ka negatiiv kriimustataks ära ja esimest korda negatiivi kriimustatakse juba siis, kui ta jookseb läbi kaamerast, olgu see filmi või fotoaparaat. Asi on selles, et tihtipeale filmiemulsioon ise liiga pehme, liiga pehme on ta siis, kui ta liiga värske. Sellepärast operaatorid ikkagi katsusid ka selle filmi teda paar-kolm kuud hoidelda, toimuks järelkuivamine ja emulsioon muutuks libedaks, tihedaks aga lõikude kriimuste vära aitab ühest tolmukübeme, st, aga aga nagu eespooljutuline filmisime sellises tolmumülkas ja vahepeal pärast iga episoodi filmimist kuulub kaameratehniku tööülesannete hulka, mida ta on kohustatud tegema. Objektiiv, võtmine, taskulambiga vaatamine, filmiraami juures ei oleks mingisuguseid tolmukübemed. Aga või vähemalt ei pruugi kõik näha olla aitabki, selle tolmukübeme kiilub sinna raami vahel asjad, ehki, selle kriimustusi, nii et see kriimustamine hakkab aga siis peale. No mul ei ole mõtet vist kirjeldada seda, mis toimub kuskil küla projektoris, kus siis juba koopiat nagu räsitakse ja millises seisundis need projektorid, neid ei ole mõtet rääkida, sellest film kuivab ära. Obleegi muuseas, aga punaseks läheb ta sellepärast, et omal ajal pärast ilmutus protsessi teda ei pestud piisavalt. Aga nüüd, muuseas, suur osa koopiatest ei ole enam fotograafilisel meetodil tehtud, vaid on polügraafilised, ehk teisisõnu, nad on siis trükitud kolme värviga, nii nagu tehakse värvipilt. Nonii nüüd on see kõik kõvasti targemaks, tegelikult üldse kogu filmiala postrodoktsioonist. Peeter, aga kui sa vaatasid saalis istudes uuesti ideaalmaastiku ega, ega ju oma vanu asju eriti palju ülevaadata. On küll jah, no mina DHS-i pealt vaatasin eetris salvestatud ideaalmaastiku enne seda, kui ma Helsingisse läksid ja sinna minnes olime üsna õõnes tunne, sellepärast et see ei olnud hea tunne, mis, mis mul pärast oli mulle film tundus kuidagi vaene ja nagu väike ja just eile õhtul Veronika Babossova selle filmi direktori Fonaatiku käest küsinud paljude maksta väitis, et see oli 380000 rubla, mis on tohutu raha tol ajal oli sellepärast, et, et 120000-ga tehti filmi telefilmis. Muidugi oli siin vahe eelarvetes, sest telefilmis ei läinud transportija kaamera juur need nagu sisse, nii et neid ei ole võimalik võrrelda. Nagu ei ole võimalik võrrelda täna selle päeva ja tolle aja eelarveid ja need on lihtsalt erinevad asjad, nii et kõik see Ruigamine, et nüüd me teeme Eesti kõige kallimat filmi see ei ole nagu eriti adekvaatne. Mul on seda hea öelda, et seda harilikult minu filmide kohta nagunii, et ma ütlen väga lihtsa näite sulle, sa ju tead kindlasti filmi briljandid proletariaadi diktatuurile mille nime ise ehmatab nagu tavalist lihtsat maainimest. See on väga hea film. Ja seda pealkirja ei tasu ka karta. Minu meelest hakkab ta varsti moodsaks muutuma ja selle eelarve on kahtlemata suurem kui ükskõik millise teise Eesti filmi eelarve. See on minu arvamus. Loomulikult ei ole võimalik seda kalkuleerida olemas algoritmi, mille alusel nagu seda muuta, aga tuleta meelde, mis seal kõik oli, millised massistseenid seal olid, millised paravossid seal oli. Ja milline ajalooline dekoratsioon maksab miljon, ilus töö. Aga ideaalmaastiku juurde tagasi minnes ma vaatasin samuti filmi üle ja selline tesa voo, teisest küljest, et ma mäletasin seda oma nii-öelda keskkooli lõpupäev laevadelt ja, ja see jättis mulle täiesti uskumatu mulje see film. Ja nüüd kui üle vaadata, siis tekib küsimus, et noh, vaatan muidugi erinevaid asju, eks ole, vaatan lavastusliku aspektiga, kuidas kaamera töötab ja noh, siis panen selliseid tehnilisi nüansse tähele ka sellepärast et on huvitav vaadata, kuidas film on muutunud tehnilises mõttes, aga teisest küljest on, on alati kõige olulisem see, et mis emotsiooni sa filmis saadik, et, et kuivõrd see lugu iseenesest on vananenud või ei ole. Tegelikult tsiteerides Lennart Meri, ma pean ütlema, et ma ei nõustu temaga, kui ta arvab, et, et ja on avaldanud arvamust selle kohta, et filmikunst on kõige kiiremini kaduv kunst, ehk siis noh ei ole nii-öelda tegemist jääva kunsti ja, aga, aga ma arvan, et see ei ole absoluutselt õigus, sellepärast et jah, et mõned filmid, mida nüüd vaadata, mis on tehtud kolmekümnendatel viiekümnendatel, võivad tunduda naiivsed, ühest küljest, aga teisest küljest nad on ka oma aja lapsed ja, ja need on tehtud, on tihtipeale žanri filmidena ja on seetõttu väga huvitavad vaadata. Ja need lood, mis räägitakse nendest filmidest, on täiesti igavikulised ja samamoodi tegelikult ideaalmaastikus on ühe mehe enesekehtestamise lugu, eks ole, ei ole vahet, mis ajastul toimub tegevus. Ta on küll pandud konkreetse ajastu raamidesse ehk hirm nõukogude võimu ees, eks ole, hirm küüditamise ees, et see kõik, mis res inimestesse ees seisab, tänapäeval on vaieldamatult teised hirmud, et me elame teises ühiskonnas. Aga. On olemas, ütlevad sulle psühholoogid, on täpselt sama nagu ahnuse saamahimu ja hirmu iseloomu ta täpselt sama, ja see, kas sul on hirm selle eest, et sul homme pole midagi süüa osta ja hirm selle ees, et sul homme ei jätku raha endale veel ühe saare soetamisel. Tegelikult on inimese sees ühesugune. Ja niimoodi ma olen seda nüüd selle filmiga seoses mitu korda korranud, et see hirm organiseerib meid praegu ja see hirm, mis paneb meid olema viletsad ajakirjanikud, arad kodanikud, kehv noid hirm on täpselt sama, mis oli Stalini ajal. Sest hirm sitsida Siberisse saadetud vagunis oli suur. Aga see piirdus konkreetselt Stalini surmaga. Edaspidi me välistasime juba niisama vana hooga edasi ja noorematele inimestele on kindlasti seda mõtet juba vaadata ka sellepärast, et nad saavad kaks ühes nagu, nagu šampooni, eks ole. Et nad saavad ühelt poolt mingi pildi ajast, 40.-te aastate lõpus. Ilmselt on tegemist 49. või 50. aastaga, kuigi seda ei olnud Helenale, aga me ise oleme seda võtnud sellepärast et küla olid täielikus laostumises. Ja see saabus siis, kui ära olid saadetud inimesed maalt, kui toimus see kõige suurem märtsiküüditamine. Küüditamine toimus sellepärast, et oli vaja ära lõigata metsavendade toetajad ja siis tuli Eestimaale nälg, mida ei olnud juhtunud juba ligi 100 aastat 1846 ja siis kuuekümnendatel aastatel 19. sajand ja olid ka rasked ajad. Aga vanem põlvkond näeb ka seda, mis oli võimalik teha 80. aastal. Eile tulid pärast filmi läbivaatamist inimesed ja nad ei uskunud, et see film tol ajal välja võis tulla. Eks ta oli võib-olla selle piiri peal, aga selle peale mõtlesin sage arut, nõukogude aeg oli ka erinev, ta ei olnud homogeenne. Ja see, mis oli 80. aasta, kui Leonid Iljitš Brežnev vaevu rääkis ja kui see kostüüm, mis tal seljas oli, oli liig mis liig ka ükskõik mis operetikostüümikunstniku jaoks, sest enam need ordenid lihtsalt füüsiliselt ei mahtunud ära ja hõlm rippus põlvini. Mulle tundus, et toimub mingisugune muutus, ühesõnaga ma tahab mängida prohvetit, aga mu näis, et et see, mis hiljem saabus Gorbatšova ja see oleks pidanud tulema kuskil 80. aastal 81. aastal peale kõgu seda, mis ka ja olümpiamängu gamma head, eks ole, ei tund asi muutus veelgi paroodilisemaks ja loomulikult me saime mööda päid ja jalgu. Kas saage aru nii nagu mina olen aru saanud sellest, mis toimus enne minu sündi, mitte keegi ei õpetanud mitte keegi, pole mul kodus söönud, et Väike-Peeter, ära mine kooli ja räägi seda, et me kuulame õhtul ameerika häält. Aga BBC olema kuulnud esimesest klassist alates ja venekeelsed. Mul on õpetanud vene keele selgeks Anatoli maks, simovitš Goldberg. Ja samas mul on olnud pioneer komnoor ja tean, mis selle tulemus on. Ma ei usu mitte kedagi. Ma olen tõeline eestlane, minu fundamentaalne psühholoogiline alus kõiges on täielik umbusk. Ja mulle meeldib erakordselt Eesti vanasõna. Mõisahärra tuld lossi trepi pääle võtan taguotsa ballaks ja näitan rahvale. Rahvas ei olnud uskunud, see on meie olemuses. Ainuke asi, milles ma julgelt võin endale vastu rinda taguda, on see, mis ei ole otseselt minuga seotud. See näitlejad tegid head tööd, seda umbusku. Ja me näeme nende inimeste silmis, kelle ees on see kehkadyway rajoonist saadetud parteigenosse, niuke Kinder surprise, see tuleb täna Tallinnas sajab kohale ükskõik kust, ülikoolist tuleb inimesi, kes saadetakse merele ja metsa, kes pole esimestega teiste elu sees näinud ja kes on valmis kõike õpetama, kes ei oska oma emakeeltki rääkida. Vot täpselt samasugune kodanik oli sisse kukemeri ja nad olid tema suhtes täielikult umbusklikud ja hakanudki külvama. Ja nüüd ma ütlen teile selle filmi kõige suurema saladuse, mida ma 27 aastat tagasi keegi pole selle peale tulnud. Mitte keegi ei tee selles filmis mitte kui midagi, mitte keegi ei külva. Ja kui keegi ütleb mulle, et üks mees siiski külvab son jalutu, invaliid jah, siis ta külvab väetist. Aga külviga siin keegi tugevam filmis, mille pealkiri oli esialgselt kevadkülvi volinik, tegeldakse kõige muuga, ainult mitte kevadkülviga, ühesõnaga tegeldakse unistusega. Ega siis unistus olla Euroopa viie rikkama hulgas ei ole nüüd tekkinud. Selle unistusega mindi prohvet Maldsveti lämmile maale ja, ja Mats Traadi raamatutes räägivad nad soojast Maaskus, siga käiv nuga seljas, igaüks võib endale lõigata kas rasvasema või Taisema tüki. See unistus ei kao kuhugi. See unistus on mees nii sügavalt sees, et vähesed, kes selle välja lobisevad, enamus on umbusklikud ja see meid päästnud. Kui see umbusk siiski murtakse näiteks kahe meie filmi peategelase vahel, olgu need siis kark ja kukumägi, siis see on juba nagu üsna tugev usk üksteisesse. Ja tegelikult samade meestega me oleme teinud ühe filmi, mis võiks sisuliselt olla selle järg on seal puud olid et eriti hästi hajub see umbusk ja väga hästi tekib see usaldus viha asemel siis kui enam kaotada pole mitte midagi, kui on juba liiga hilja, kui ongi Siberi tee jalge all. Ja see ei kao mitte kuhugi. See ähvardamine Niisuguse ilukõnede peale majakojas ka muidugi midagi muud öelda, kui ei, ma olen absoluutselt nõus, et minu jaoks tundus ka oh need ärava sama moodi, et ta ei ole muidugi kaotanud, aga, aga ma olen absoluutselt nõus, et vaadates üleste filminäitlejad teevad täiesti erakordse töö. Ma arvan, et selle filmi erakordsus seisneb ka selles, et seal on kaks eesti filminäitlejad suure tähega. Et kindlasti Arvo Kukumägi, eks ole, kes ongi ainukene filminäitleja, nagu öeldakse tihtipeale ja täiesti selgetel põhjustel ja, ja teine, kes on ülisärav täht Tõnu Kark, kusjuures Tõnu Kark kipub olema selline näitleja tema kõrvale ju ei mahu keegi kaadrisse. Sellepärast et selline Nygma, mis temas peitub, mingi maagiline energia kukumägi on vist üks väheseid näitlejaid, ma arvan, kes suudab seda balansseerida, kui vaadata neid kõrud ja nad on seal tihtipeale nagu proofilist seismas üksteise kõrval keskplaanis ja ma just jälgisin seda, et, et kukumägi oma võib-olla veidi sellise halli olemusega, kui võrrelda lähex kargiga, eks ole. Siis ta on täiesti võrdväärne selles mõttes, temas on täpselt samamoodi mingisugune Enigma olemas ja mängivad üksteisele vastu, keegi ei ole kellestki üle ja sellest moodustub täiesti nauditav tervik. Nad klapivad omavahel, nad on omavahel kõvasti tülli läinud, aga neil pole kunagi olnud, et üks on teisest nõrgem. Ma tennise fanaatik, kes spetsialiste, mul on niisugune ettekujutus, et kui tennist mängitakse, siis peavad mõlemad olema enam-vähem ühel tasemel ja mis päris kindel siis seal males, eks ole, et ei saa niimoodi, et sina mängid mulle meistersportlase tasemele, mina vaevalt Pioneegakse neli ja siis hakkab mingeid vigureid tegema. Tähendab, see partii peab olema ikkagi enam-vähem võrdsete partnerite vahel. Ekraanil satuvad paraku tihti kokku erineval tasemel ja seda, mis juhtub korgiga, sa panid väga õieti seda tähele siis kark jääb üksi mängima, üksi mängitakse seina, eks ole, tennises. Ja siis ta ongi, üksipäini kulgeb ja teeb ise endale elu huvitavaks. No nii ongi kahjuks tegelikult noh, kui hakata nüüd mõtlema, et noh, Nipernaadi oli muidugi täiesti tema film noh selles mõttes, et ta prevaleerib seal, nii et see ongi tema Mis puutub Nipernaadit, siis see film muutub ka iga korraga paremaks. Ei, seda küll nõus, aga mulle väga meeldis Kalju Komissarov muidugi rajooni volikogu esimehena või rajoonikomitee esimehena kel on minu meelest täiesti dualistlik tüüp seesamamoodi stsenaariumis tegelikult, et ühest küljest ta on selline karm, tüüpiline punane juht ja teisest küljest ta ju kõrvalt vaadates on nii-öelda ristiisa tegelikult künnivolinikule. Et ta paneb ta proovile, ta surub taasta seina. Ta sunnib teda vaatama peeglisse, ta näeb, et tegelikult kasvab inimene, sest seesama hetk, kui ta läheb Tuvikese juurde ja tuvikesed on surnud. Kes tuvikesed. Lihtsalt suurepärane mees, seda küsivad kõik meile, seal on loomulikult meie filmid kaks viga, ühte viga, teadsime enne, nüüd ma tean kahte. Üks oli seesama, millest jutt oli surnud seltsimees Kalev ja kõik, küsivad esimene küsimus, kes on Kalev, me oleks pidanud seda seletama, me arvasime, et see on arusaadav, kuna enne on juttu Velikije Lukist. Ühesõnaga, tegemist on korpuse laskurkorpuse meestega, selles on asi. Ei saada aru, teine asi on siin, kukkume kalamaksaõli, seda ei näe. Jää alguses tähelegi, sellist saab lõpuks aru. Ei saa, kes eesti keelt oskab, see saab, kes ei tea, et olemas on maailmas ujuvtähtsa ei saa sellest midagi aru. Nojah, ei, Kalamaks helistan, sain aru, aga lõpuks ei ole üldse oluline eilse kaleviteema ka tegelikult, et lihtsalt, et, et see näitab kahe mehe omavahelisi suhteid ja see näitab, et kuivõrd inimlik on tegelikult seal rajoonikomitee esimees, et noh, et seal on nende vahel inimlik suhe, et minu jaoks töötas nagu see, mis annab selle materjalide dimensiooni ka pärast, kui ta ütleb kukemarile, et sa oled meheks saanud, et ma pakun sulle veel nagunii-öelda ametipositsiooni kõrgendust või noh, et ta suunab teda tagasi sinna külla, kus tegelikult noh, on Temase inimlik. Sellele teemale on suurepärane Oliver Stone'i film Wall Street kus magnaat võtab vaese poisi ja pühendab ta pühasse börsi asja. Ja siis selgub, et see vend on ennast ametiühingutel on maha müünud ja füüsiliselt vaesemaks, peksad tsentral pargis. Suurepärane film, see ongi just sellest samast asjast. Komissar Review räägib selles ka filmiproovis ja räägib ka selles meigin kohv filmis sellest, et ta tundis väga hästi niisugusi inimesi, need olid tema isa lahingukaaslased, kes olidki sama karmid vennad ja kes olid milleski ausad ja milleski kõige olulisemas olid nad teinud mingisuguseid otsuseid, mida nad muuta ei olnud võimalik. Siis oli niisugune aeg, siis ei olnud võimalik joosta ühest parteist teise, nagu ütles müüri Jürka geniaalselt ütles, et vaata, parteis on siis hea, kui sa seal oled ja siis on hea, kui sa seal kunagi pole olnud. Aga siis, kui sa oled seal olnud ja siin ta sealt minema kupatatud, siis on paha elada. No vot, vastab tõele, vähemalt nüüd ei kehti enam. Nii, aga nüüd on meiega ühinemast veerg saatekülaline, kelleks on Dima diiler ja väga hea võimalus küsida Timalt sama moodi, et millal viimati nägid ideaalmaastikku ja kuidas sulle see film meeldis? Ei, ma pean pattu tunnistama, ma ei ole seda filmi väga ammu näinud, aga ma mäletan, et kui ma hästi väike poiss olin ja kusagil vanaema juures vaatasin. Arvo Kukumägi jättis mulle unustamatu mulje, juba siis, aga vaat mul niuksed mälupildid on jäänud, et ta lõpetas kurvalt. On mul õigus vä? Kuna ühes stsenaariumi versioonis lõpetas ta sellega, ta lasti maha, nii et nii kurb see asi polnud. Aga kurb oli. Ma just lugesin kuskil pressimaterjale selle kohta, kuidas tegelikult sellel filmil oli teine lõpp ja ma tahtsin, ütleme, nii-öelda lõpetuseks ka öelda seda, et selles filmi Est eetikast, mis esmapilgul mulle tundus niimoodi sürrealistliku maastikud, mõnet, mis siiski ei ole sellises tüüpilises eesti keskkonnas üles võetud, on tegelikult ju tegemist mõisakeskkonnaga laguneva mõisakeskkonnaga, selline dekadentlik keskkond kohati meenutas võib-olla mulle veidi Tarkovski liike, selliseid maastikke ja samas tuleb sinna muusikalised sellised teemad sisse, mis jällegi meenutasid mulle Feliini filmidest mingisuguseid teemasid, et noh, ütleme selline kahe kultuuri segunemine seal, et on mingisugused sellised heledamad noodid, siiski suhteliselt trööstitu maastikud ja seal oli üks lõppudest olnud ka selline tegevus, kandub 80.-sse aastasse. Ja see lõigati ära. Aga noh, ma ei tea, kas ta oli hea või halb, eks ta oli nagu tihtipeale meie filmidel kipub olema mitu lõppu. Me nägime lihtsalt neid samu maastikke. Annad olid veelgi enam trööstitu, nad olid jääs, nii et kõik need kohad, mis enne olid täidetud mingi inimliku kire, Käia musitamise, tapmise ja tagaajamisega oliniussis, jäätanud ja külmad ja see oli vist Šostakovitši Largo saatel, nii et õieti suhteliselt mahajäetud planeedi mulje. Aga siis olid väikesed lapsed, kes seal möllasid, neil olid nailonjoped seljast ja siis ma sellest sain vastav teadet arvata, et me veel aru pole saanud. Nii et kuule seda lõppu ei ole, siis film on suhteliselt õnneliku lõpuga, võib nii öelda. Ma arvan küljest ma mäletan seda filmi teha sulle ükskord vannis tuli nagu hästi tore, kui lõpuks keegi maha laseks, et kogu aeg see oht eksisteeris, aga ta läks igatahes tegelikult lõpuks lastakse maha. Mul hakkas nii kurb, et ma hakkasin nutma, aga pärast mõtlesin, et veel õelam on siis, kui ta tagasi saadetakse sinna, et see on esimesel hetkel nagu paneb turtsatama, eks ole, ja siis saad aru, tootadest seal ikka lõppenud unistuste lõppedes ongi see mülgas. Millest me järeldame siis seda, et filmid elavad igavesti ja on tore, et ideaalmaastik on nüüd ära restaureeritud ja ta loodetavasti on mõnda aega veel meie ekraanidel ja siis ta jõuatiivide i peale, et kes ei jõua kinno, see kindlasti saab seda vaadata. Ja nüüd me pöörame oma pilgu tulevikku ja räägime Timo tiineriga Forum Cinemas selle kohta, et teie hakkad päris huvitavaid uusi asju näitama selles mõttes, et nüüd meil kino läheb väga kolm teeks kätte ära, et kas me kõik siis nüüd peame prillidega ka Peetriood filmi vaatama. Hey Peetri uut filmi ilmselt ei pea prillidega vaatama, välja arvatud Peeter ise ja mina, kes me oleme, prillikandjad, aga on oht. Prillikandmist tuleb tulevatel aastatel vähemalt Coca-Cola Plazas rohkem ette kui senimaani, sellepärast et praeguse hetke seisuga on meil nüüd paigaldatud kaks digitaalprojektorit. Ja on kogu valmisolek olemas, et hakata näitama inimestele digitaalseid kolmdee formaadis valmistatud filme. Ja see erineb nagu öö ja päev ikkagi siin noh, kasvõi nendest filmidest, mille vaatamiseks oli vaja panna ette need ühekordselt kasutatavad papist prillid, mille üksgile oli punane ja teine roheline, et noh, neid võib nüüd hakatusena kasutada, et nendega ei ole mitte midagi enam teha. See on, ma ei taha väga ülivõrdeid kasutada, aga see on totaalselt uus kvaliteet. Nii pildi kui heli poolest ja see tehnoloogia, millega see kolmdee efekt antakse, see on nii keeruline, et minusugune tehnofoob. Kui mulle öeldakse, et prilliklaasid vilguvad sekundis 144 korda siis see Kujutise sagedus on see 140 hertsi ja et need klaasid ja siis siiski mingid patareid sees ei ole, nendega. Prillid on tegelikult aktiveeritavad prillid? Jah, neid nimetatakse nõnda nimede aktiivprillide, eks, et on olemas vastav seadeldis, mille abil need enne seanssi aktiveeritakse, jagatakse inimestele laiali ja, ja see mingit patareid seal sees on, aga no mingi mingi seadeldisega need aktiveeritakse siis prillide ja digitaalprojektori pluss siis veel kõvakettal saabunud ja digitaalprojektori serverisse allalaetud filmi kooslus toob siis nagu selle uue kolm D efektiivne isaga, aga lähme aga räägime tõesti sisust, sest maa ka pelgan tehnilisi küsimusi ja ja ma loodan, et ma sinu käest neid ei kuule. Aga tegelikult no kolm teie kino selles mõttes alati on küsimus, et vorm vormiks, aga et noh, et kas näeb ka häid filme selles mõttes, et mäletan nõukaajast ka juba, et ega seal suurt midagi ei näinud, tekkis seesama efekt nagu filmi noh, ütleme kunsti tekkimisega. No kõige suurem efekt on see, kui rong hakkab sinu peale sõitma, eks ole, sa jooksed hirmuga välja saalist, et ilmselt nagu kolm teie filmi esimene efekt on seesama, et et sa saad naha mingi palliga vastu pead ehmatad ära ja noh, see ongi tegelikult see elamus, mida sa kinos Kogu nõukogude aja nägid ühte ja sama filmi, mille pealkiri oli tainstioni mana. Aga selles mõttes siin on nagu oma tõetera sees, et iga uus on üles soojendatud vana, et kui lumineerid šokeerisid rahvast tõesti sellel rongiga, mis jaama saabus siis nüüd šokeerime samamoodi sellesama rongiga, võib-olla mis sõidab sust üle, või auto, mis kihutab sulle otsa vastu ja midagi kargab pilt välja ja torkab silma peast. Õnnestus näha tegelikult midagi juba mul õnnestus näha U2 kontserti algust ja mul õnnestus näha ka ühte treilerit õunaussidest või kosmosest. Vabandada lähevad kuu peale väga teaduslik ja ma lisaksin Timo jutule veel seda, et tegelikult unistus ruumilisest pildist on sündinud praktiliselt samal hetkel kui fotograafia. Nii et esimese maailmasõjaaeg on täis fantastilisi Fotograafiat. Emon prantsuse kolleegid, kes ütlesid ainult üks asi, meil on olemas need negatiivid, meil on olemas geniaalne lugu sellest fotograafist ja Me ootamas, et ühte, kui tuleb stereokino. Ja me saame selle loo ära teha. Et esimene kolm teie film või stereokinoseanss toimus, ma vaatasin järgi, see oli 1922. aastal. Et see ongi see, et muutunud on ainult tehnoloogia ja see hüpe tehnoloogiasse on nagu, mis, nagu paneb eriti ahhetama. Tehnoloogia on muutunud, aga põhimõte on jäänud samaks, sest meil on ainult kaks silma, kolmandat pole keegi veel juurde leiutanud. Ikka põhimõtteliselt on ju seesama, mis vanasti Odessas toodi privet, isad esse, vaatasid plastmasskarpi sisse nägidki stereopilti Palmistes inimesest. Kusjuures vastab tõele, oot, aga räägime nüüd siis sellest nüüd oleme näinud, et siis uue tehnoloogia järgi. Et ma pean ütlema, et see treiler mulle meeldis selles mõttes, et kärbeste lugu ja ma arvan, et see tegelikult võib-olla hakkabki hästi töötama animatsiooni, siis sellepärast kuidagi võib olla ka see spetsiaalselt juba toodetud kolmdee filmina ja seetõttu ka ta üles, et ma mõtlen niimoodi visuaalselt ja dramaturgiliselt, et see töötab, see kärbeste lugu. Ja ma ei ole täispika filmi küll näinud, aga sulle tundub tõesti, et sa oledki nagu seal sees seal kuidagi need piirid täiesti hajuvad ja teine elamus, millest saab ka rääkida, mis oli lühiajaline, aga mis on minu jaoks täiesti vapustava. Nii muidugi U2 kontsert. Täiesti uskumatu selles mõttes, et siis esimest korda ma tundsin, et noh, ma ei vaata seda finimisele efekti pärast vaid see efekt haaras mind täiesti selles mõttes iseendas, et seal ma tundsin tõesti ta on tegemist noh, ütleme, nimetame seda filmiks, et on tegemist, unustan ära ja noh, selles mõttes, et kuidas on see lahendada, ma unustan ära selle efekti ootamise maid või naudin seda sisu. Naudin seda elamust, mida mulle pakutakse, sest seal ma hakkasin mõtlema selle peale, kuidas see kaamera peaks liikuma, eks ole, dramaturgiliselt läheks see tööle. U2 puhastus töötab, et see kõigepealt nagu sisened saali, eks ole, kaamera on küll bändi lähedal, aga sa oleksid nagu kuskil seal saalis selle massi keskel. Ja tõesti tekib absoluutne samastamise tunne, et minu meelest on see suurepäraselt õnnestunud. Ma ei tea, kas see võetigi esialgselt kolm teena või on, seepärast on. Sellepärast ei saagi enam tehnovabandada, tähendab U2 kontsert. Film tabava pealkirjaga juut frii Me elame siukses põnevuse ajajärgus praegu, et me saame kõiki neid filme nimetada esimesteks, et kontsertfilm on kõigi aegade esimene täispikk digitaalne kolm teie kontserdil siis kärbest kuule lendamise lugu on kõigi aegade esimene täispikk digitaalne kolmdee animafilm. Ja meil tuleb viiendal detsembril kõigi aegade esimene digitaalne mängufilm juba lausa niimoodi elavate hingavate näitlejatega ja päris näitlejateni, et tants ründan Freisheri seiklusfilm, reis maakera südamesse, kus väga palju ei ole nagu ühiseid jooni Sulverni omaaegse raamatuga, aga noh, see on natukene niimoodi lõdvalt aluseks võetud. Aga mis puutub näiteks U2 kontsertfilmi, siis tõepoolest see on nagu parim võimalus lugeda nagu kõike ühes kontserdis, nagu sa võid olla rahva seas, sa võid olla kusagil taamal, sa võid olla esireas, sa võid saada vastu nägemist seda vett, mida rahvas ikka pritsitakse. No muidugi ilmasele neli teeefektid, nii et nägu jääb sul kuivaks, aga, aga sul on tunne, et sa saaks nagu pihta sellega siis sul on tunne, et sa saad pihta bassimängija kitarriotsaga, onju, et vaated saad pea eest ära ja oled punuga koos laval ja tõesti näed iga kriimust trummari, trummikomplektil, see on nii klaar kuidagi, see on nii ehe ja ütlen, et see võib-olla ei ole ideaalne film neile, kellele juhtiva muusika ei meeldi. Aga noh, neile ka võib-olla see tehniline aspekt nagu pakub huvi, aga mulle kui fännile seal, kes tõesti see vastupandamatu tunne pärast esimest lugu kargab püsti, eks ju. Et plaksutame, tähendab pettumus, oli mul Suht kõva, kui keegi ei plaksutanud pärast esimest lugu pressilinastusel. Aga mida sa ütlesid, et animatsioon on palju tänuväärsem formaat? Ma arvan, et sellepärast, et animatsioonid on niivõrd suur potentsiaal teha neid erilisi efekte kaamerasse tule, kui pikka aega on ju animeeritud filme arvutis, kolm teen aga siis lihtsalt neid esitatakse kaks formaadis, aga no animatsioon on selles mõttes väga, väga tänuväärt. Ütleme, et võib-olla siis tõesti kolm d animatsioon, mida meie nimetame nii-öelda kolmdi animatsioonis, eks ju. Aga tegelikult noh, selles mõttes kolmdee projektsioone, et see võib anda täiesti uue taseme nagu just animatsioonis kindlasti, eks ole, veider sul oled sa midagi näinud? Ma nägin kõik need ära ja, ja mulle see Youtu kontsert väga meeldis. Ja kummalisel moel mull tekki konkreetset filmi vaadates seesama tunne, mida ma kogesin, kui tulid esimesed stereoplaadid, väljeni olid biitlid, rabes, saun, soul ja mis nad olid siis kasutades stereoefekti ikka nad mängisid, et üks asi jooksis teisest kanalist paremast vasakusse ja vastupidi. Ja selle kontserdi juures mind isiklikult kõige rohkem vapustasid kõige lihtsamad üldised plaanid, staadionist, kaup, plaanid, lavast, need liikumised ruumis ja seda illusiooni, muuseas purustasid kõik kunsttükid, kõik topeltekspositsioonid, kõik need kohad, kus oli hakatud seda trikki kasutama sellega ja sellega mängima, noh täpselt seesama nagu praegu on tehtud kõigist neist vanadest lugudest normaalselt kokku salvestused, et ei peaks jooksma kidrasoolo ühest kastist teise. Aga minu arvates on kahte see väga tähelepanu väärne värk ja, ja kindlasti tal on just see, millest te räägite. Animavärk pluss veel, ma olen kindel, mingisugused teaduslikud populaarteaduslikud, reisifilmid ise San Diegos näinud niisugust asja, mis on kosmosest filmitud ruumilise värgiga, see oli tõeliselt vapustav. No ütleme nii, et esimene suurem selline digitaalne revolutsioon toimuski ju sellise mehe eestvedamisel nagu James Cameron, kes kes lasi ju välja dokumentaalfilmi oma ekspeditsioonidel Titanicu vraki juurde kolinud ees. See oli omal ajal imaks kinodes. Et sealt see kogu, see, noh, seda võib juba nimetada hulluseks lahti läks, et ja Cameron ise on praegu vist kas neljandat või viiendat aastat tegemas filmi nimega Avatar. Mis on siis selline ulme? Fantaasiaseiklustegevus toimub jumal teab mis galaktikates ja jumal teab mis olevustega ja, ja tema on öelnud, et teda ei huvita enam sellised filmid, mille tegemiseks ei pea midagi välja mõtlema. Ehk siis ta teeb seda uut filmi ja ta mõtleb järjest väljatehnoloogiat ja ainult täiustab, täiustab, täiustab ja järgmise aasta detsembris saab näha, mis ta siis kokku keetnud. Aga siin tulles tagasi selle teema juurde, et juba kord valmis tehtud asja isalt kolm teisse panna. Vaat, siin on ka rohi leitud, sellepärast et piksari võlurid, keda peeter omas käest ja Peeter pannud eesti keelde autod, eks, ja need mehed on võtnud käsile leluloo, kolmanda filmi Toy Story kolm, siis tähendab lelulugu kolm tuleb kinodesse, aga enne seda panevad nad kolm deformaatika kaks esimest lugu ja toovad selle kinodesse, et teha Peeter siin paar tööotsa ootamas. No aga ma ikkagi arvan, et tegelikult sobib siiski mingite formaatide jaoks. Sa ei hakka tegema, Georg Otsa ju 13. No ma saan aru, see on, see ei ole mingisugust mõtet, see on umbes sama nagu trükkida tõde ja õigus värvilistelt üks rida ühte värvi teineteist, sorry, sellel ei ole erilist mõtet, et see hakkab segama. Jah, siin ongi see, et pole mingit kartust, et kaks kino kaob kuhugi või. 10 viie millimeetrine lint hakkab tegema suremiseelseid viimaseid tõmblusi või? No tähendab mitte midagi sinnapoole. Ja teate, mis, ma tahtsin nagu rääkida jällegi sellest vormi küsimusest, et Coca-Cola Plazas on toimumas veel ühed väga huvitavad sündmused nimelt kantakse üle otse digitaalselt Metropolitan ooperist, siis New Yorgist erinevaid oopereid ja mul tõesti oli õnn ja hea võimalus näha, saame ülekannet digitaalselt ja kui ennist oli juttu tegelikult U2 kolm teekontserdist kinos ja küsimus oli sellest just, et kuivõrd detailset näidatakse, et kuivõrd sisse tegelikult sa sellesse bändi minna siis rääkimata sellest, et muidugi see oli täiesti vapustav elamus, sest noh, kes meist nagu satub New Yorki minnes, kes saab piletid ja kellel on see võimalus kindlasti on neid inimesi on väga vähe vaatama ooperit, siis see on muidugi erakordne võimalus ja see on täiesti vapustav elamus, aga mis on nagu huvitav on see, et et tegemist on minu arvates ooperiülekandega mingil määral veidi nihestatud žanriga juba seetõttu, et ooper on lavastatud suhtelise staatilisena, ütleme, inimese vaatepunktist arvad, ja nüüd, kui me näeme seda, kaamera läheb väga lähedale ja, ja seal teeb absoluutselt täiesti geniaalse rolli karitamatile. Ja kui me näeme lähedalt tegelaste noh, ütleme näitlemist näeme nende füüsilist konditsiooni, siis tekib nii-öelda teine plaan, sa lähed sisse, aga võib-olla tundub, et see on natuke liiga lähedalt ja see on küsimusele, kui oskuslikult tegelikult režissöör-lavastaja, kes uuesti lavastab selle ooperi tegelikult selle vaataja jaoks saalis noh, käitub või kui oskuslikult ta seda teeb. Et vaieldamatult on see õudselt huvitav, mulle väga meeldib see, et ülekanne algab sellega, kuidas me näeme tegelikult lavatagust elu, me näeme seda, kuidas diiva tuleb lavale ja kunagise enne seda ja pärast seda, aga sa ei näe, sest Estonia ooperiteatrisse sul ka ei ole võimalus enne kvartalisse istumist minna kuskile lava taha ja vaadata, kuidas ooperidiiva nende häält lahti laulab või missuguseid harjutusi ja sa koheselt näed ära tegelikult mis lauljaga on tegemist niisuguse isiksusega tegemist ja see annab niukse sellise lisa kütuse, ma arvan, mis on täiesti hindamatu, teisest küljest, et ei saa seda üks-üheselt vaieldamatult. Aga see on minu meelest veidi nihestatud, teine žanr, aga äärmiselt põnev. No kas on lisaväärtus või on küsitav selle pärast, kas ei ole mitte tegemist sellega, et lapsed ei pea nägema, kuidas jõuluvanadele riideid selga panema ja seljast ära? Ei, ma ei arva nii, teate, ma võin teile ühe kogemuse öelda veel näiteks mul on õnnestunud elus käia vormel ühe valgufänn ja võistlustel. Ükskord on mul elus õnnestunud olla tallide peal ja teete, kui te, kui te näete seda, kuidas tegelikult sõidab sisse vormeliauto selleks neid kaalutakse enne seda, kui nad lähevad raja peale. Kui sa ükskord oled selle ära näinud, missuguse erineva iseloomuga need mehed sõidavad ja kuidas nad tead, eks sa näed seda lavatagust, elu, siis sul on, läheb pilt väga palju selgemaks oskad lugeda, aga nende liikumist, vahepeal nende käitumist ja kõike muud lisainformatsioon tegelikult võib-olla see nagu fänni lisainformatsioon, siis on küsimus, et kas sa tahad seda nii näha või mitte. Vormel on muidugi spordiala, kus kogu huvi ongi läinud nagu kummi vahetamise peale ja tegelikult on tegemist kummiparanduse maailmameistrivõistlustega. Nendel on nagu plaanis minna vaatama neid ooperiülekandeid või sul on tekkinud. Mul oli, oli mõte, aga ma natuke kartsingi, seda ma olen kuulnud teiste inimeste suhtes täpselt sama asja, et et nad ei tahtnud näha nii suuri plaane ja jätkas kaamera peab olema lava peal, sest tegemist on üsna kindla žanriga, mis on isegi tegelikult omas ajas, sest kaasaegne ooper on üks asi ja Verdi ja Mozart ja Putšiini eurossinjugi hoopis midagi muud, noh, nad on nagu teistmoodi nad omal ajal kirjutatud niimoodi, et laulja Taarja võetise kõrge noote ära ja siis siis söödi venele ooperis edasi kanajalgu muriti edasi. No minu kommentaar sellele on see tegelikult, et kino, mis seda alternatiivsisu pakub, kino on ju esmapilgul täiesti harjumatu koht sellise asja vaatamiseks. Kino vist ilmselt lubada endale seda, et kui ta hakkab üle kandma Metropolitan Opera ülekandeid, ta teeb seda täpselt samamoodi, nagu, kui sa lähed Estoniasse ja lihtsalt vaatad staatiline lava, seal peabki olema kaameratöö seal ehkki olema lähiplaanid, seal peavadki olema midagi ekstra. Et muuta see kogemus natukene teistsuguseks. See on natukene erilisem. Et selles mõttes jah, et kui sul on kogu aeg, on silme ees ainult lava ja siis sa sealt otsid neid tegelasi ja vaatad, kus keegi on, et siis nagu, mis seal siis erinevad. Ei, ma arvan, peab olema. Võib-olla peaks olema täiesti teistsugune, et ollakse siis juba nii, et, et ta ei hakkaks, assotsieerub tavalise teatriskäiguga? Ei, ma ei tea, ma arvan, et midagi välja mõtlevad. Aga selliseid suurepärane võimalus tegelikult et noh, meil on see võimalus antud üldse lihtsalt, et küsimus on selles, et missuguse ootusega sa lähed seda vaatama, et sa pead teadma, mida sa lähed vaatama ja, ja see, et sul on võimalus kuulata maailma tipplauljaid Mingisugune lummus on nagu igal otsa ülekandel, sellepärast saad sa aru, kui sa ostad endale tiividi, sa võid ju minna ja vaadata seda kodus. Aga selle sa tead, et see toimub samal hetkel. See omab seda võlu sellepärast et kõik traagelniidid, kui neid tekib, kõik need on näha et midagi läheb ERR-i ja siis läheb, et seal on see noh, inimlik Touchi. Et, et seal on alati Rein juures ka ilmselt on ju meil siinpool on see värin juures, et kas ülekanne vastu peab, kas satelliit ei viska kusagil mingilt väikest vimkat on ja, ja nii edasi, onju, ja ilmselt see pakub inimestele midagi, sellepärast et Salomeet käis vaatamas praktiliselt ju täis saal üle 500 kohaline saal oli praktiliselt täis. Et selles mõttes küll, et tegu on ainukordsed võimalustega. Sellepärast et kui Riina siin reklaamis välja, et Carita matile tegi super rolli, seda enam eesti inimene näha ei saa, sellepärast et Salomeedenam esitamisel ei tule, tuleb läbi hooaja 10 ooperit igat ühte ükskord, mis muudab selle veel ainulaadseks, kui ta on. Ja lubama nüüd teen reklaami. Kaheksandal novembril on järgmine ooper siis Metropolitan Opera Haadee, Liv sarjast Coca-Cola Plazas ja Tartu ekraanis. Esitamisele tuleb Metropolitan Opera selle hooaja uuslavastus nimega Doctor Atomic. Ei ole seal midagi pistmist küberneetiliste karude ja oma, eks lasteraamatuga, aga ma nüüd tsiteerin, on ju. Tegu on pildiliselt väga huvitava ja uuelaadse muusikakeelega ooperiga mille teema puudutab aatompommi loomist. Ärge ometi jätke seda võimalust kasutamata, sellepärast et üks maailma ajaloo selliseid pöördepunkte tuleb teile ooperina kätte, aga kõikide teiste ooperite kohta lisainfo meie koduleheküljelt. Kui sa lubad, ma ütlen selle ära, TVd Forum Cinemas. Võite ette kujutada, mismoodi Oppenheimer, teller ja Nils poor laulma hakkavad. Nonii aga tänan teid südamest külla tulemast ja rääkimast nii vanast uuest kinost kui ka uuest vanast kinost, nii et tegelikult me rääkisime ikka kõik samadest asjadest, eks ole, mis, mis meid on ümbritsenud saavadki olema ümbritsevas, kas uues või vanas kuues, aga põhiline on ikka ju hea lugu käib ringiratast. Tänan kuulamast. Stuudios olid Peeter Simm Timo tiine ja Saadet juhtis Riina sildas.