Kolmas uus heli, täna raadiosaated, milles onu helikillukesi sellest, kuidas Eesti raadioeeter elas ja aitas kaasa eesti muusika murdelisele uuenemisele mitme aastakümne vältel Vanast maailmast tüdimus kallale. Ma pole veel kaasaegse satanismi muusikutele võõrandunud uudsus on kodanlik. Kunsti mõnda. Päris 50.-te lõpus avati raades ülikool ja kuna kõige tähtsam selle aja kultuuri loosung helistas kaasaegapidi raadiülikool paratamatult tegelema ka sellega mida uut kõneles tolle aja eesti muusikale ja muusikast. Seda nüüd asemel. Lugupeetud raadiokuulajad täna. Ta oma tööd raadioõliga Nii algas raadioülikool. Juhan Smuul ütles 1959. aasta 14. oktoobril avasõnad. Kultuuriülikool oli raadiole parteiline ülesanne ei tee käsk, selleks tuli kõrgemalt. Ajalehed tsiteerisid seltsimees Hruštšovi sõnu, et kommunismi materiaaltehnilise baasi arendamine vajab ka ühiskonnaliikmete kõrget teadlikkust. Selleks alati tuhandeid rahvaülikoole. Kuuendal septembril 1959 startis Moskvas üleliidulises raadios kirjanduse ja kunstiraadioülikool. Selle kaheaastase kursuse käigus pidi saama kuulda tuntud vene kirjanike hääli ja kõige parimate asjatundjate arvamusi. Kavas oli ka muusikahariduslik tsükkel. Ikka rõhuga nõukogude ja eriti just vene kultuuril. Midagi sarnast tegi ka Eesti. Kunst kuulub rahvale, see loosung on meie maal juba ammu muutunud elavaks tegelikkuseks. Raadioülikool on selle tegelikkuse üks kõige nooremaid ja paremaid. Võib-olla kujuneb raadiost mitmekesiste saadetega täiesti uuetüübiline õppeasutus, mis rikastab inimest hällist hauani. Sellepärast tervitagem Eesti Raadio algatust avada oma lained mitmesuguste teadmiste levitamiseks asjahuvilistele õppijatele otse koju kätte. Kui Gustav Ernesaks räägib, siis ikka muusikast. Eks sellepärast ta teiste tollaste kultuurikorüfeede kõrval raadio ülikooli avamisele sõnumit tooma kutsutagi. Sirvides põgusalt raadio ülikooli muusikaprogrammi ilule Aastaks, selgub, et selles on nii mõndagi huvitavat ja selgitavad alates ülevaadetest muusikaajaloo sõlmpunktidest. Kuni tänapäev muusikaprobleemideni välja. Tutvume muusika suurkujudega mitte üksi sõnas vaid otseselt nende helitöödega. Selgitust saavad mitmesugused muusikažanrid liigid. Ühtlasi saame pilku heita kontserdi- ja ooperilavastuste ettevalmistamise töö saladustesse. Ees rulluvad lahti hiigelhelikangad nii suurtelt meistritelt kui ka suurte meistrite ettekannetega. Saame ülevaate üldlaulupidude ajaloost, Eesti professionaalse muusika kunsti arengust, Lenini preemia laureaatidest. Vähe teame veel rahvademokraatiamaade muusika arenguteedest. Ka sellega tutvustab kuulajaid raadio. Raadioülikool oli eetris kolmel korral nädalas. Laupäev oli muusika päralt ja kõige esimene muusikasaade sealkandis pealkirja. Kuidas mõista muusikat? Aga tõesti ei tea, kuidas, sest sees Ta ei ole arhiivis säilinud. Muidu oli temaatika kired ja nii-öelda seinast seina pidi haarata traditsioone ja mineviku kui ka uudselt kaasaega. Meenutagem, et sõna kaasaeg oli tollal väga oluline suunav loosung kogu Nõukogude kultuurile. Ja ka raadioülikoolil ei olnud sellest mitte kuhugi pääsu. Tänase vestluse pealkiri ei ole täpselt kooskõlas järgnevaga, aga kuidas siis nii? Meil oli ju kokkulepe, et jutustate kuulaile sellest, kuidas te jõudsite kaasaegse muusika mõistmiseni ma arvan, mitte veel mõistmiseni Nende raskusteni, mida kaasaegse muusika mõistmine kuulajalt nõuab. Aasta 1959 üks esimese raadio ülikoole eetris näideldakse spontaansust ja teeseldakse. Niisiis teemaks uus muusika, niisugune, mille mõistmine on keeruline. Kirjanik hiljem Kross räägib rinde mälestustest ja kokkupuudetest sümfoonilise muusikaga. Seda raadio kaudu kusagil Siberi kolkakülas. Muusika vastuvõtmine on tihedasti seotud vastuvõtja elulooga tema kujunemisteega, tema mälestustemaailmaga. Sest millega seletada niisugust asja? Normaalse muusikalise mäluga inimene jääb juurdunult kuulama mingit lihtsat laulu või tantsutüki. Samal ajal kui Bachi mingisugune suurteos jätab ta täiesti ükskõikseks või teeb koguni närvi. Närviliseks teeb ka kõrvale harjumatu heliteel. Nüüd aga asja juurde, pean kõigepealt pihtima eel ühe otsustava tähtsusega elamuse oma isiklikust muusika kuulamise praktikast. Kontsert mõni aasta pärast sõda mängiti Šostakovitši viiendat sümfooniat. Kuulasin esialgu hoolikalt. Midagi ei aidanud. Klassikalise loogikaga harjunud, sellest läbi imbunud ei suutnud ma järele minna kaasaegse autori poolt leitud käikudele. Tajusin moonutatud kuidagi imelikult välja venitatud intervalle ootamatult vastu kõrvu rahvatavaid dissonants. Kõik see tekitas protesti autori vastu dirigendi ja orkestri vastu kuulajate vastu, kes mu meelest lihtsalt teesklesid vastuvõtuvõimet ja huvi kõlada tuttavalt. Villem Gross kirjeldab kokkupuutešoki oma aja uue muusikaga. See oli neljani. Pärast sümfooniat lahkusin saalist ja sulgesin. Ta järel ukse sulgesin nii, et snepper mu järel kinni plaksutas, kusjuures jätsin uhke teadlikkusega saali kogu kaasaegse instrumentaalmuusika ja võtme selle mõistatuse avamiseks. Edasi kirjeldab kirjanik, kuidas temast süvenes vimm igasuguse sarnase muusika vastu. Kavalehel teatavat nime silmates ta lihtsalt loobus kontserti külastusest. Ometi olevat ta kobavalt hakanud või tahaks hakata, nagu ta ütleb, avastama kaasaega muusikas. Ma pole veel kaasaegset muusikat avastanud, see tähendab iseenda jaoks avastanud koban alles suurte rast. Kus te ka teed selles suunas? Väga hea, arvame, et ka sellest oleks natuke kasu meie mitmekesisusele kuulajate hulgale kuni siis ma jätkan vaprastama pihtimus kaasaegsest sümfoonelisest muusikast. Jäimegi Ahja, sorteerisin autorid ja lõin oma hingerahuks teooria, et kaasaeg ei saagi anda sisukate instrumentaalmuusikat, kuna varasema perioodimeistrid on kõik meloodiliselt harmoonilised ja rütmiliselt võimalused ära kasutanud. Lihtsalt naljakas on kuulata, kuidas jutumärkides sundimatult vestlust arendatakse tsensori poolt kirjutatud teksti paberilt maha lugedes. Ja ikka see vana riigikorrast sõltumatu laul. Et äkki ei olegi siin ana taeva all midagi uut. Aga kuulame pisut edasi. Tambergi Concerto krosso ilmus mu ette kuidagi ootamatult ning niisama ootamatult ja äkki tegi lõpu mu tõrksale teooriale. Saab teha, on tehtud enne ja tehakse pärast. Klassikast tänapäeva viib igas kunstiliigis ka muusikas oma joon. See on laineline tõusude ja mõõnadega, aga siiski pidev katkematu joon. Tuleb osata seda joont jälgida ja siis juba ei jahene. Kunsti sisu ja vormi probleemi, nende omavahelised suhted moodustavad esteetikas ja selle ajaloos ühe põhilisema küsimusteni. Vaid nädal enne seda, kui Villem Gross püüdis raadios mõtestada oma suhet kaasajaga muusikas oli 1959. aasta novembris olnud eetris raadio ülikoolisaade, kus nii mõnelegi kirjaniku probleemile sätiti tollesse aega sobivaid vastuseid. Harri Kõrvitsa saade sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik, pani kunstides ja eriti muusikas orienteerumiseks paika tähiseid. Tänu marksistlik Lelylikule kunstiesteetikale võime me mitte üksi heita pilku tagasi vaid mõista õigesti nende nähtuste kaasaegsed olemust ja näha ette nende kujunemise ja arenemise kontuure edaspidiseks. Selle jutu kuulamine nõuab teatavat taluvust nagu tolle kaasaegse muusikaga. Kui idealistliku filosoofiast ja maailmakäsitlusest kantud vaated kunstiloomingule peitsid nii sisu kui vormi, nende omavahelised suhted Klassi Oja huvide ja nende kasude vaatama. Kultuurisõpru kirjandus ja kuninga. Oli nõukogude kunsti sisu ja vorm nõukogude korra tingimustes astunud tuultes. Novaatorliku sammud on sageli nii julge, et tegemist on ka uue sisuga uue ajastu kunstnikuga mis mõlemad otse nõuavad värsket ja uut vormis. Nüüd siis olemegi raadioeetri ja kuulamise kannatuse kaudu jõudnud asja tuumani. Kui räägime helikeele uuenemisest ja uutest muusikalistest sõnastikest kus on siis see piir, millest noor nõukogude helilooja ei pidanud kuuekümnendatel üle astuma? Kui noorte juures mõnikord esineb ka tulipäisust ja ette ruttu siis tuleb seda mõista ja loota, et nad ka seda ise mõistavad. Peamine on, et vormiotsingud ei muutu sihiks omaette vaid jäävad ikka sisu. Avamise. Kommunistliku partei juhtimisel sammuvad peatamatu Tegelikult ei paistnud punapoliitika raadio ülikoolis nite sugugi domineerivat. Üheks näiteks olgu Veia raadiülikooli saade 1960.-st aastast mille pealkirjaks kontserti ette valmistanud. Lembit Lauri ajab juttu ERSO direktor pihlamäega noodikoguhoidjaga dirigentidega. Noodid kohal, mehed kohal, järjekorras on dirigent Vallo Järvi alustab orkestriga tööd kuid suur osa tööst on dirigendile selja taga juba enne esimest proovi. See osa, mis puudutab partituuri ja seda ettevalmistamist nii-öelda kodune muusikaga tutvunemine partituuri läbianalüüsimine siis muusikaliste streikide kindlaksmääramine. Räägitakse partituuri töötamise detailidest, võimalikest lähenemisnurkadest ja päris puust ette punaseks juttu puhutakse. Et mis on stri, kuidas kujundada muusikalist karakterit ja isegi mängitakse ette näiteid. Ning muusikutele esitatakse küsimusi. Kas nad vaatavad rohkem nooti või dirigenti mõlema silmaga nooti dirigent? Väärtilist on ta vist niimoodi, et kõigepealt muidugi, kui me vaatame naadi ära, aga siis alguses muidugi mäletan dirigentidest sealt tempoga pärast juba siis nii rohkem jälginud. Märgitakse sissi, mis kõrval mingisugune instrument midagi mängib, vaat see hakkas peale, ahah, sellist veel nii palju. Jää. Vent sisse, jah, no vot. Tegelikult kõik need asjad kokku võtta. Päästavad proovi veel, aga õhtul tuleb ikkagi nii nagu jutt. Orkestrant, kas mängija närveerib enne kontserti, küünal ometi tõid, on ju nii palju ja ei saanud isegi väga palju õnnetusi selja tagant? Dirigent võib ju ka eksida ja siis siis kallis orkestri päästa ei ole siis kas me oleme küllalt sümfooniast või valesti, siis seda teeks, siis katsutakse natukene ujudage, läks, aga siis olime Tartus, ei ole niisugune koht, mida kõik nagu taipas dirigente, saadi jälle kätte. Nonii, aitäh teile, mehed, vile juba käis. Lembit Lauri käib vahepeal rääkimas, kaasalistigarendi, jõuab tunnise saate lõpuks meeskooriproovis. Gustav Ernesaks. Algusest peale tõuseb esile. Mis seal viga on, hirmus, niisugune, leebema saad sa ise ka tuulehoog. Ta tuur ja tekib rohkem välja. Peti alko. Juhul, kui kava on uus loomingust koorijuht, käib siis heliloojaid läbi või helistab läbi või kust need laulud tulevad või täidaks ise pakkumas. Meil on nii kujunenud. Meeskoor on esitanud esiettekandes umbes 80 laulu. Ja need on enamuses nii tulnud, et lähedal Juri kiirutad vestine hüpidel ajad juttu sellesse sellistes palutses kirjutada. Nii on väga palju, oleme saanud Eugen Kapilt, Villem Kapilt ja paljudelt teistelt leppnurmelt ja nad kirjutavad. Noored on samuti kirjutanud. Tormis võtab oma koorimuusikaga siis alles hoogu on aasta 1960. Käru jaotamine laulupeo muusikakultuuriks ja muuks muusikaks oli kuuekümnendatel sama aktuaalne kui muudel kümnenditel enne ja pärast. Neli 100-le uuenemine jõuab varsti ka laulupeokultuurist lahti rebida püüdlase koorimuusikasse. Kuid sellest tuleb Ta veel edaspidi järgmises saates. Inimesed muusikaline tegevus on välja kasvanud tema ühiskondlikust tegevusest ja elupraktikast. Helilooja ja konservatooriumi õppejõud Aado Velmet räägib ühest 1960. aasta raadioülikoolist muusikalisest vormist. Velmet on helilooja üpriski laulupeo partei mees. Ta kirjutab koorilaule ja vahel satub ka laulupeodirigendiks. Aga muusika, muusikavorm on vorm ja rütm, mundrit. Niisugused üldised omadused nagu rahulik, elav, voolav ja nõnda edasi on lusikas enamasti edasi antud. Kasehaaramaid kohe meloodia pingeline tõus laulu alguses ja kas laulu keskel esinev rütmiline erksus ei ärata meis seda rahutust ja ärevat ootust, mis kaasneb püüdlustele soovitud sihile jõudmisel? Intonatsioon muusika särg on tihedasti seotud inimese kõne, ent olevat sellele kõle alad, näiteks mõnda vaipa vaada, kõrgemal võidakse konstateerida ära, et selle Manstris vöökirja motiive. Ja nüüd kuulake Beethoveni teise sümfoonia Scertsut. Lugupeetud kuulajad, püüame tänasest vestlusest meelde jätta niisugused mõisted nagu motiiv, fraas, lause, periood kahe ja kolme osananali. Jajah, see oligi loeng, õpetamine raadioeetris raadioülikoolis. Enamik saateid oli 60.-te alguses sellised ka siis, kui tutvustati heliloojaid, Šostakovitši, Ravelli, klinkad, Eesti Nõukogude muusika funktsioon, herenikovia kabelevskit. Kujutate ju ette, kuidas inimene istub tunnikese raadio juures nagu koolipingis ei saa kätest küsidagi ning selge see, et see oli ühesuunaline kommunikatsioon aga sellele ajale nii iseloomulik. Mingil moel pidi see kajastuma ka muusikas, nii selles, millest raadio ülikoolis vahel räägiti kui ka selles, millest seal Selle uuega raadioülikool jah, eriti ei tegelenud, kuigi vahel lipsas läbi ka erandeid ikkagi kaasaeg ju 60.-te alguseks kultuuri loosungeid. Meile heidetakse sageli ette, et tunneme halvasti vennasrahvaste muusikat. Istume palju oma töölaua taga ega leia võimalust rahva hulgas ringi liikumiseks. Selle puuduse parandamiseks on aga käesoleva aasta olnud erakordselt soodus. Helga Aumere oli nende sõnade lausumise ajal 1962. aastal raadio muusikatoimetuses Nõukogude muusikatoimetaja Sestatega siis reisis üsna sageli täis Armeenias, tegi saate, käis kuskil mujal, tegi jälle saate. Moskva heliloojate uut heliloomingut. Raadio ülikoolis tutvustades sattus ta teiste seas siis juba uudsuse pärast põlu alla sattunud šnitti peale. Ma tahtsin klaverit orkestrit kujutada, konflikt selles suhtes räägib mitte veel kolmekümnene altarit snike oma klaverikontserdist. Ta selgitab, et teoses ei pidanud oluliseks saama võistlus klaveriorkestri vahel, vaid pigem nagu tõukumine. Väljadel tänapäeva probleemi probleemid, mis haaravad nii kaasaegsete nipiga meeli, loovad uusi kaasaegsele miljonit sadama nõukogude rahvas. Kommunistliku kaasaegsus ei seisne mitte kitsaid pükstesse külmutuskappides. Kaasaegsus on meie kaasaegsete peades südametes. Ei pane pahaks neid juhuslikke väljanopped Jüri müüri tehtud 1962. aasta raadioülikoolist. Selle teema oli tegelikult otsing kaasaja kinokunstis. Pärast Stalinit oli kaasaegses Hruštšovi sulaks tähtsamad kultuuriteemasid. See oli partei nõued, tuleb lennata, aga mitte taga kõrgelt. Noorte teisiti lendajatega, kirjanduses, kunstis, kinos ja muusikas. Nalja. 1960. aasta raadioülikool Nõukogude Liidu heliloojate liidu esimees on rannika vist oli peaaegu loomulikult lipitsev ennikovsainimat Vukis Stalini ajal ja, ja noh, seejärel läbi kõik parteiliselt suunamuutused kuni nõukogude riigi lagunemiseni välja. Ta oli üks väga osav trigaan. 10. juunil 1913. aastal sündis Harkovi kubermangus Tihhon freenikov. Üks kaasaja silmapaistvamaid heliloojaid ja ühiskonna. Aga ühiskonnategelane sai nõukogude ajal olla üksnes partei heakskiidul. 1948. aastal valisid heliloojad ta nõukogude heliloojate liidupealseks. Esihelilooja Reinikovi muusika pidi olema õige heliloomingu eeskujuks peaaegu samamoodi nagu 50.-te alguses saadetiste kunstnikele Moskvast näidisteoseid ja seda ikka eeskujuks, mille järgi vormida õiget sotsrealism. Kuuleme selles, kas vanade aeglaste rahvalaulude lüürika suuskade erkrütmi, linnafolkloori magusat senti mentaansust või revolutsiooniliste laulude paatost. CD preenikovi muusika on väga piltlikuks ja arusaadavaks laienenud. Nagu siinkohal üks ajas ette hüppe, sest ka 1975. aastal tegi Sirje Kuusk portreesaate siis juba 66 aastasest Egonfreenikovist. Mees, kes Tallinnas ise oma muusikat esitamas erilise esinduslikkuse ja pidulikkuse annab tänasele kontserdile tähelepanu väärne sündmus meie muusikaelus. NSV Liidu heliloojate liidu juhatuse esimese sekretäri, NSV Liidu rahvakunstniku sotsialistliku töö kangelase lõimimine, riiklike preemiate laureaadid on sõnniku osavad. NSV Liidu heliloojate liidu esimehena oli harilik, on siis ikka veel kardetud ja mõjuvõimas figuur ja ta ei mõelnudki veel pensionile minna. Paljud vihkasid häinikovi, aga kindlasti paljud armastasid ka Stefan olevat näost näkku olnud vahel väga tore mees. Aga ta hoidis heliloojate asjad kindlakäeliselt parteijoonel ning see tähendas, et eriti raske oli elu neil, keda paelus lubamatult uudne helikeel. Aga see koletis, nagu Reinikul on tagantjärele tituleeritud, armastas muusikas eelkõige ilu. Just seda ta Eesti raadiomikrofoni hoidvale toimetajale, ütles. Reiniku ütleb, et ilu otsivad kõiges, mida teeb eriti sümfooniliseks muusikas, tahtmata, et see muusika oleks ilus pakuks kuulajale naudingut. Mis tantsu ilumuusika, ilu, nähtav, kujutav ilu, kunstiline? Ja raskelt ohates räägib uue helikunst hirm, tehanhreeniko kirjutab muusikat varajastel hommikutundidel ja hilja öösel. Kahjuks võtvat liiga palju aega see kõik muu. No. Ja ikka köidab ta meid oma elurõõmu, soojuse ja kujude rikkusega. Endiselt jätavad sügava mulje ka Reinikovi poolt loodud muusika. Teravmeelne, sädelev ja samal ajal lüüriline. Võtame kas või sümfoonilise episoodi nimetusega Benedict otsib Claudia. See on suurepärane kangelasena. 1960. aasta kokkuvõte teha rännikovist on oma ajale üsna vikerraadio saade. Tihhon Rehnikov on üles kasvanud nõukogude korra tingimustes ja kuulub nende tuhandete hulka, kes pühendavad kogu oma jõu ja andekuse rahvale. Ainus Eesti helilooja, kaasaegne helilooja, kelles tehti raadioülikooli viieaastase eksistentsi vältel eraldi saade oli Eino Tamberg. 60.-te alguses ei olnud saatega provotseerida kombeks märkida saatejuhi autori nime ning samamoodi olid eetris väga harvad ka saated, kus asjaosaline loominguinimene ise tutvustas oma mõtteid. Ja sestap ei olegi vaja imeks panna. Loeng Eino Tambergi muusikast ei pea meile vajalikuks pakkuda helilooja häält. Sobilikuks sätitud teksti esitab siin Ainar rippus. Oli ilus suvepäev. Päike paistis, oli ilus päev, ilus, alatiseks meeldejääv. Linnud siristasid, laulsid Buil. 1000 viisi oli nende sull. Soojast suvepäevast laulsid, näed, kui sa lauluta, siis olla saad. Nõndamoodi kõlas luulekatke noore Eino Tambergi loomingust kirjutatud juba enne kooliminekut. Raadioülikool temast aastal 1961 oli südamlik ja põhjalik. Nii see peaosaline, oratoorium on neljaosaline. Ja samamoodi nagu seda Dambergi tudengiaja oratooriumi rahva vabaduse eest tutvustatakse ka tema teisi tollaseid tehaseid. Hüpet kaasa kaasaegsete kujundite ja kaasaegse helikeele sisse. Muusikat iseloomustatakse reeglite kohaselt, uljad isegi veidi tormakas, trompeti, fanfaari läbimatud erksad saateakordid. Juba kõlab energiline. Viimases pea tundis kantud klarneti soola. Taoline väljendus vältab terve tunnise esitluse. Võitlustahet väljendava rahuldus eriti eredalt, Tambergi tuge, uue nõukogude nooruse tee siin on muusikas kajastatud mõtet revolutsioonis Jon oratooriumi säravamaid lõiku iseloomulik kaasaegsele. Kasvatan haiga mõttest välja kujundi ulatusliku ja mitmekülgset arengut selles on antud kaasaegse noore inimese poolt pri. Kuulaja saab kätte mulje muusikast teadmise helilooja seotusest nõukogude ühiskonna püüdlustega. Jaga Tambergi loomingulisest tuumast. Saade lõpeb kokkuvõtlike kõrgendatud toonidega. Kindlasti soodustab Tambergi muusikamõistetavust ka selle rütmi rikkus ja tihe side olustiku muusika intonatsioonidega. See Tambergi enda viisid sageli kasvavad välja meile juba tuttava-ist rahva seas levinud lauludest kõrvu jäänud viisi käändudes. 1963. aasta jaanuaris oli kirjanduse ja kunstiraadio ülikoolisarja raames saade äkkootamatult väga ja väga aktuaalseks kerkinud teema. Sanismist kui meile võõrast kodanliku kunsti manduvast tendentsist mis meie maa üldiselt õiges terves suunas arenema kunsti ja kirjanduse taustal, ehkki küll kübenekesena siiski seda võõramalt silma riivab, rahvavaenlane ei maga ja tema vastu tuleb võidelda. Stuudiosse oli kutsutud kunstnikud Enn Põldroos, Jaan Jensen ning helilooja Eino Tamberg. Pidamisel ja kui kuulajad mäletavad partei ja valitsuse juhtide külaskäigul Moskva kunstnike näitusele, mille puhul nad tegid esimesed avaldused nii abstraktse kunsti kui ka formalistlike veider tuuste vastu, mis nelgal määral ja mõnede kunstnike poolt on toodud Nõukogude kunsti motiveerides muidugi seda, kui mingit novaator Seltsimees Jenseni jutu täienduseks tuleb pisut avada taustu. 1962. aasta esimesel detsembril üsna vahetult pärast närvesöövat Kuuba raketikriisi külastas Hrurštšov Moskvas koos kõrge saatjaskonnaga Moskva kunstnike näitust galeriis. Päris ringkäigu lõpus jõudsid nad ühte ülakorruse kambritesse, kus olid väljas noorte kunstnike kõige õudsamad tööd. See, mis järgnes külma sõjakultuuri võitluseks suurimaid maiuspalasid Lääne pressile ja võib-olla, et see oli isegi üks kultuurivõitluse kõige olulisemaid murrangupunkte mis kannustas parteid siserindel raevukalt pealetungile koos kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega. Nikita Sergejevitš elasenast noorte kunstnike peale välja sõimas pederastia, kelleks meel ähvardas ja siunas sest tema meelest oli see abstraktsionism kalduvusega kunst, mida ta nägi nõukogude ühiskonda täiesti sobimatu. Ja kusagil selles kunstnike seltskonnas oli tollel ajal olulisel hetkel ka eestlane Ülo Sooster. Saatuse iroonia seisnes muidugi selles, et peasekretäriga seal kõige enam maitse ja kunsti üle vaielnud noor skulptor Ernst neis Vestne tegi peasekretärile ja hiljem ka mitme rese hauamonumendi. Sellele kohtumisele järgnesid koosolekud ja käsukirjad, abstraktsionism ja muud pead tõstvad väärnähud tuli otsustavalt nalja juurida kõikjal Nõukogude liidus. Niisiis, mis oli see salakaval vaenlane? Abstraktne kunst? Kunstnike Liidu esimees Jaan Jensen selgitab raadio ülikooli kuulajatele pisut lähemalt. Abstraktse kunsti üks iseloomulikumaid ja tüüpilisemad omadusi on, et nad väldivad kõike nii-öelda looduses eksisteerivad, et see muutub abstraktseks nimelt värvide ja joonte ja rütmide kombinatsioone kuniks ja kindlasti väldivad kõike nii-öelda looduse vorme. Ja selles ongi peamine meile vastuvõtmatus, kuna me teame, et meie nõukogude kunsti ülesanne On kõnelda meie inimestest, tema tunnetest, tema muredest, rõõmudest, meie looduses ja kui kõik see kunstist välja heita, siis ei, ei räägi temaga täna meie inimesele midagi. Muutub nii-öelda sisutuks Veiderduseks. Subjektiivsed väljendusvormid ja individuaalne eneseväljendus vastavad kapitalistliku maailmaideoloogiale. Nii räägib seltsimees Jensen Eesti kuulajale. Ja see, et noored moskvakunstnikud seostavad abstraktsianismi isikliku väljendamise avardamisega olevat väga halb. Siis on ta vastu võtmata, sellepärast et meie nii-öelda väljendusvabadus on suur. Kuid niisugust vabadust meil ei ole. Et me annaksime rohelise tee võõrale. Meile kahjuliku üle ideoloogia. Selle vastu tuleb võidelda, seda tuleb vältida, maha suruda, salata. Jensen, kuule, ütle otse välja, et selline on käsk, kuid seda vaid tema jutus nõnda mõista küll. Ma rõhutan veel, et meie nõukogude eesti kunstis seda ei esine ja selle tõttu võib-olla meil ei ole siin midagi konkreetset näidata, kuid et see küsimus on üles tõusnud, siis võib-olla paljudel raadiokuulajatele on huvitav teada, mida abstraktsionism enesest Et helilooja Eino Tamberg kui oli just käinud Prantsusmaal ning pärast seda kusagil maininud kirjasõnas ka abstraktsionism ja selle seosed muusikaga oli ta kutsutud saatesse rääkima. Just Tamberg räägib seal põgusalt abstraktsionism ja ajaloost ja kassast Tinskystemalevitšist märkides, et teda huvitab psühholoogia, mis taolise kunstivooru sünnitas. Esimese maailmasõja eel olid suhted maailmas keerulised, mis tekitas omamoodi reaktsiooni. Ja siis tuleb mängu muusika. Eino Tamberg räägib. Teine psühholoogiline alus on minu meelest seotud muusikaga. Kunstnikud mõtlesid tõenäoliselt nii, kui muusika suudab väljendada emotsioone, tundeid ja mõtteid, ilma et ta kasutaks midagi konkreetset ilmade, kasutaks sõnu programmi. Kui sümfooniaid labast erutavad siis miks ei peaks suutma teha maalikunst ainult värvide rütmide, kontuuride ja umbes samasuguse pagasiga kui muusika. Ja siis nad hakkasidki seda proovima. Muuseas asub tähele panna, kui hoolikalt Tamberg väldib oma jutus sõna toode, kakofoonia. Kui nüüd üldse muusikast veel rääkida, siis on huvitav see, et viimase aja muusikas ja maalikunstis on teatud vahe abstraktsionism muusikas kui sellist nimetusena ei esine, aga minu arvates muusikas peaks olema abstraktne see muusika, mis ei väljendanud ise mõtteid ja tundeid. Ja selline suund on praegu väga levinud, püütakse kirjutada muusikat Järlikudel alustel. Tahetakse saavutada seda, et muusika tõepoolest peegeldaks mingisuguseid mõtteid ega tundeid. Seda saavutatakse sellega, et ükski noot ei oleks tähtsam kui teine, et ei oleks muusikas mingit tõusi, mind mingisuguseid langusi. Minu endasid, et muusika kogu aeg umbes ühel tasapinnal tahaks isegi niimoodi, et kuna kõrgemad noodid mõjuvad kõrvale intensiivsemalt kui madalamad noodid siis tuleb kõrgemate nootide vältus peab olema lühem, madalamate nootide oma pikem, seal nimetatakse punktmuusikaks ja noh, klaverit meil siin ruumis praegu ei ole. Võib-olla laulab nii palju kui ma. Ta võiks kõlada nii muusika põhiliselt ühe hääle, nii et ühe noodi kaupase areneb. Täna siin iseloomustati abstraktsionismi tabavalt. See on kunstinime taotlev läänelik vool mis ühest küljest võttes ei püüagi luua rahvale inimestel rahva seas tema mingit poolehoidu ei oma, nagu juba rõhutasime, kuna ta ei oma mingit sisu, milles inimene normaalse mõistuse kinni võiks midagi tajutuid. Abstraktsionismi püüab kodanliku ideoloogia Arsenal kasutada veel teisegi relvana. Meie maa, neid väikesi abstraktsionistikesi kunstiga, vigurdajaid populariseeritakse piiri taga kui Nõukogude tänav päevaehitajaid kes kunsti kaudu ütlevad oma sõna neid ümbritseva elu vastu. Ja sel kombel näete ka kommunistliku maailmavaate vastu kui mõistliku tänapäeva vastu. Seega võib niisugune tühine mandu ja meil sugugi mittealust pinda abstraktsionism toimida kahjustavalt kahel viisil. Nii sellega, et ta inimesi inetuks kasvatab. Nendes ilu tunned häbi, aitäh kui ka sellega, et ta, nagu praktika näitab, muutub otseseks vahendiks vaenulise ideoloogia. Ega see jutt nüüd muusikast väga kaugele kajanud järglased parteikäsud ja need kasud materdamisega eelkõige ebaõiget, noort kirjandust, kunsti ja filmi. Kuid üllatuslikult osutas muusikasse viimaks pahareteks hoopis džäss, mitte toodetafoonia ehk ega seda taunity. Eesti heliloojate liidu funktsionäär tulid 1963. sügisel Moskvast tagasi võidurõõmsa kärgendusega. Pärast mitut aastat peapesu öeldi neile lõpuks ometi õlale patsutada, sed poisid, teil on nüüd kõik korras. Ent see oli petlik. Kas modernismi pisik oli kohal ja ajas? Straktsionismi materdamist istuvad 1963. aasta sügisel ühes raadio ööülikooli saates. Kirjanikud ja vestlusringis on teemaks modernism. Ain Kaalep teeb sissejuhatuse. Ristmodernismist ja kaasaegse, sest eks ole ja nagu heaks kombeks on, peab kõigepealt selgeks tegema terminid, mille üle me jutu hakkama ajama. Ja kõigepealt oleks vaja kindlaks määrata, misasi see modernism üldse on. Otse loomulikult on saatejuht järgneval sõnaseadmisel väga ettevaatlik. Modernism on muutunud niisuguseks teatud määral negatiivseks iseloomustuseks teatud nähtustele, kunstis ja kirjanduses. Aga teiselt poolt mõnedel maadel kasutatakse seda päris Julia kujunenud terminina teatud voolude kokkuvõtliku iseloomustusega. Jätkuvad asjalikud selgitused. Need peegeldavad hoiakute ja olukorra kiiret muutumist. 1960. aastal olnuks sama teemaga saade hoopis teistsugune ideoloogiaga ning nõukoguliku sega vürtsitatud. 1963. on aga aasta, kus saab juba vahel ka teisiti. Kultuursemalt peaaegu on võimalik ette kujutada, saade toimuks nagu praegu. Tollase põlvkonna ees avanes maailm väga kiiresti. Seltsimees Jaan Krossi loeb oma tõlkest ajate vanast maailmast tüdimus kallalonsult. Vaimen, Eiffeli torn, sildade kari näegi hommikul Londoni elamast, kes kreeka-rooma antiiksed nägu. Läbilõigatud kael Jaan Krossi tõlgitud apale näär vallandab stuudioarutelu ja arvamuste mitmekesisust saab vabalt silma paista. Vahel tundub, suisa minnakse sotsialistliku kultuuri mineviku suhtes kiuslikuks. Vot kõigepealt Majakovski Majakovski teatavasti lähtus ka ühest modernistlikus kirjandus suunast Fud turismist ja leidis sealt teatud määral lähtudes sealt teatud määral õppides lõpuks tee sotsialistliku realismi juurde ja sai üheks suuremaks sotsialistliku realismi meistriks. Poeedi peale karjub. Tahaks näha sind treipingi taga. Luuletada oskavad isegi lapsed tööd, sa pelgad, mis venitab naba. Poeedid on samuti tislerid. Sest meil lihvime inimpäid, kõvast kobedas tammepuust. Aga peokõnede oraatorid, püüli paneme jahvatama sõnakõlksude veskis. Mõnuga uisid kuulub realistlikku ühiskonna. Selles luuletuses suhtuda sellesse, kui mürgise asjakese võiks abstraktse dismi poole. Teatud ootus on vormivõtted kahtlemata tarvilik selleks et panna ennast kuulama, et mitte ära tüüdata. Ja selles mõttes on meil väga vaja. Oletades, et me oleme võimelised kriitiliselt suhtuma, tutvuda neuroopa modernismi ka kui me võtame omaks omale uued vormivõtted ja tutvume nendega loovalt, muidugi siis see ei tähenda muidugi seda, et meie selle paranduse, mis meil juba on, et me need siis täiesti asendama ute, kui ära viskame. Ta võtab Ain Kaalep kokku tsitaadiga pehh äärelt kuigi jutukirjandusest võiks selle vabalt vahetada ka muusika vastu. Uus teatavas kirjanduses seisneb selles, et avastab uue teatavas ajas ja annab meile uue vastuse, kui me oma elu mõtte üle küsime. Mõneski vanas teoses võib aga vastus meie aja küsimustele sisalduda sügavamal ja hõlbalamal kujul kui mõnegi kaasaegse kirjaniku teoses. Kas sinu kadus kulule ja sai kell just praegu kinni? Muusikalised tunni. 22. juunil 1964. aastal sündis muusikalini tund. Googlean näitab kuues mai saade Raadio päevaks. Aeg tiksub aeglaselt, saateni on veel terve nädal. Autor mõtleb, toimetaja, esitab talle kohatuid, küsimusi. On veel viis päeva autor, mõtleb, toimetaja on muutunud veidi agressiivsemaks, aeg voolab oma voolamist juba pisut kiiremini. Ohu ainult neli päeva, aga selle eest on autori juba idee. Saate esimesteks sõnadeks saavad olema siin Tallinn. Ja kuna algus on alati kõige raskem on sellist, mis üle saadud, eks siis saa üle, ega koera saba. Kolm päevatoimetaja põrnitseb vihaselt autorit ja nõuab valmis saadet. Autor haarab kaenlasse pool kilo paberit ja kaob üksindusse. Aeg tormab, üks päev on jäänud, autor tormab, kirjutab, intervjueerib, toimetaja, närveerib, autor laskub põlvili masinakirjutajana, et klahvid hakkavad lõbitsena. Kaan valmimisaega kuus tundi otsida diktorid, liilistamine, kardude palati lindilõikamine, paikkamine, lappimine, pakulen ja lint on saate foonikas. Täpselt ettenähtud ajal avab diktor mikrofoni ja eetris kõlab. Muusikaline tund see oli muidugi mõeldud muheda naljana ja pärit 1968. aasta saatest mis tutvustas Eesti raadio muusikatoimetust. Oluline on siin see, et kõige vastutusrikkama saate ajal mõelda ikka muusikalist tundi. Muusikaline tund oli mõeldud kahepoolse suhtlusega saateks. Raadioülikooliga võrreldes oli see väga oluline erinevus, sest kui ülikool püüdis õpetada, siis muusikaline tund soovis rahuldada nii välja kujunenud maitset kui ka inimese pisut harida. Oli 1964. aasta kena juunipäev kui tollane muusikasaadete peatoimetaja Ants Sõber reibas meeleolus tööle jõuda. Toimetuse kollektiivis valitses ergas töömeeleolu. Kõik laabus kavandatu kohaselt. Üksikud lahkhelid lahendati töö käigus. Ja 22. juunil 1964. aastal läks eetrisse esimene muusikaline Soovid lausus kaasa peatoimetaja Ants Sõber. Sellesse saatesse püüame koondada kõik huvitavamad materjalid. Meie fonoteegis leiduvad koostades juurest programmi, nii et see oleks kuulatav ka erineva muusikalise maitse ning huvideringiga kuulajaile muusikalises tunnis püüame tutvustada teile erinevate maade heliloojaid ja interpreet rääkida nende tööst ja eluteest. Samuti käsitleme siin mitmesuguseid kaasaegse muusikaelu probleeme. 2005. aastal tähistatakse raadiomuuseumis Türil muusikalise tonni neljakümnendat sünnipäeva ja seal mälestatakse kadunukest ning päevavalgele tuleb nii mõnigi oluline detail millest kuuekümnendatel ei räägitud. Mikrofoni juures on Edgar sel tärg. Peaks olema üks niisugune muusikasaade, mis haarab võimalikult suure hulga kuulajaid. Ja oli eesmärk tõmmata võimalikult palju kuulajaid. Sellest pidi saama uusika, toimetuse esindussaade, kuhu kõik toimetajad kordamööda korjasid kokku oma kõige magusamad huvitavamad materjalid. Siis niimoodi see asi käima läks. Muusikalise tunni tarvis hakkas raadio uurima kuulajate eelistusi ja maitset. Toonane muusikatoimetajate pealik Ants Sõber meenutas kaheksakümnendatel. Me ei seadnud eesmärgiks maitse uurimist selleks, et seda maitset rahuldada, vaid selleks, et seda maitset hulka ja muuta positiivses suunas. Kõik see teenis praktiliselt muusikalise maitse ja muusikalise kasvatuse huve muusikalise tunni 5000. saate puhuks. 1982. aastal oli toimetaja Edgar Selbergise intervjueeritavale Vello Mikko mikrofoni eesmärk siis oli muusikalise tunni ankeete. Ei tähendanud veel, et meil just näpud põhjas oleks, aga me tahtsime ka jällegi kuulajatele lähemale jõuda ja nende soovidega täpsemalt tutvuda. Ta oli ka väga heal ajal. Ta oli pärast populaarsed Päevakaja ja teist ja teile, mis oli kirjade osakonna saade ja mis lõppes õnnesoovidega ja nii, et kella üheksast 11-ni oli niisugune hea magus aeg ja kuulatav plokk siin Tallinn. On muusikalised tunni. Selleks korraks kõik. Järgmises uue helisaates kuuleka muusika uuenemise üksikutest kajastustest muusikalises tunnis ja sellest, millisena see pulbitsev 60.-te kaasa, et mõnel hetkel raadiost kostis.