Tere tulemast saatesse, usu jõud, mina olen Ringo ring või järgmise tunni aja jooksul tuleb juttu budismist maailma suuruselt neljandast religioonist. Enamik budiste elab Aasias, kuid kuna budism on üks maailma religioonidest, siis leidub budiste kõikjal maailmas, sealhulgas ka Eestis ja Eesti on Euroopa kontekstis juba üks väga vana budistlik maa, kus Buda õpetust on levitatud juba 20. sajandi algusest peale. Kui siin tegutses, elas ja õpetas üks vastuolulise kuulsusega ja sama vastuolulise mõttemaailmaga esimene eestlasest buda munk vend Vahindra ehk paljasjalgne Tõnisson. Aga temast veidike hiljem. Budismi algus on ligikaudu kaks ja pool 1000 aastat tagasi Kirde-Indias tänapäeva Nepaali territooriumil Himaalaja mäestiku jalamil šaake rahva hulgast sündinud üliku poja Siddhartha Gautama piirgumis kogemuses, mille osaliseks ta sai, kui ta istus ühe puu all mõtluses. Kuid alustagem nii, nagu alustatakse tavaliselt lugusid üliku poegadest. Ammu-ammu aega tagasi, ühel kaugel kaugel maal nägi valitseja eemand, kuidas valge elevant tungis tema uska ja ta sai käima peale. Peale üheksat kuud sündiski kuningas sudo taanal ja kuninganna mahamajal poeg mahamaaja sünnitas püstijalu ja nii kukkus jalgadele ka vastsündinu, kes võttis otsemaid seitse sammu igasse ilmakaarde ning teha, kas olen sündinud, et saada virgunuks. See on mu viimane sünd näivuse maailmas. Lisaks sellele imelisele teole oli vastsündinul ka 32 suurmehe tunnust nende hulgas sügav sügavsinised, silmad ja pikad ripsmed. Kuldne nahke, pikad käed, kühmuke pealael ja rattakujundid jaladaldadel. Seitse päeva pärast poisi sündi suri poisi ema. Seegi oli märk, et on sündinud üks erakordne inimene. Sidharta nagu räägitakse, kasvas valitsejale ülikule sobivas keskkonnas tal ümbritsetud sellest, mida vaid hing ihata võis. Õigupoolest kui olla nüüd veidi täpsem, siis oli ta küll ümbritsetud sellest, mida arvas ta isa, teda ihkavate, sest ainus vari, mis lasus poisi sirgumisel meheks oli poisi sünnihetkel koostatud horoskoop, mis ütles, et lapsest sünnib suur juht. Võib-olla saab temast suur valitseja, paljude alamate üle suur valitseja, kes valitseb paljusid rahvaid. Aga võib-olla saab temast hoopis suur usujuht. Seda siis, kui ta näeb vanurit, haiget surnut ning liha suretajast pühameest. Nii püüdiski isa kuningas sudodana hoida oma poega eemal kõigest sellest eemal vanuritest, haigetest surnutest ja skeetidest ja pühameestest iha suretajatest. Aga nagu sellistel puhkudel ikka, tee, mis sa tahad, juhtub see, mis juhtuma peab ning nii kohtadeski oma ootamatutel, väljasõitudel, lossist, sydarta, vanurit, haiget ja surnut ning tema südant täitis äng. Miks on maailmas nii palju kannatust, kes on need imelikud inimesed, keda ta esimest korda näeb kuid kohati maailmast lahti öelnud pühamees tundus talle, et võib-olla on seal kusagil viis kusagil võimalus, kuidas vabaneda sellest elu täitmast kannatusest sellest kannatusest, mis neis hiilivad iga nurga taga ning hoolimata sellest, et ta oli abiellunud ja peale kümmet aastat oli sündinud talle esimene poeg lahkust ühel ööl oma pere juurest. Sest päeval oleks ta süda läinud härdaks, kuidas sa ikka lahkud oma poja juurest ja naise juurest ja pere juurest. Ja nii siis lahkust ühel ööl 29 aastasena oma kodunt ja liitus askeetidega, kes erinevate tehnikatega püüdlesid maise ihupiiranguist vabanemisele. Peale kuut aastat lihasuretamist jõudis Sidharta aga arusaamisele, et ühe kannatuse asendamine teisega ei ole pääsetee ning valust vabanemine valu abil ei ole viljakas ettevõtmine. Ja nii lahkuskide oma kaaslaste seast jõudis viimaks ühe asula lähedale. Ta istus puu alla ja siis tuli sinna üks külatüdruk, kes arvas, et tegemist on vaimuga. Nonii, tume tuhm oli ta nahk, liha oli kuivanud kontidel ta tõi talle piima ja riisi. Ja siit harta võttis selle anni vastu, sõi ja jõi ja istus uuesti puule mõtlema. Seal oli ta seitse nädalat ja selle seitsme nädala jooksul kiusas teda deemonite valitseja Maara. Kuid ükski deemonite valitseja ahvatlustest ei kõigutanud Sidharta keskendumist. Ning korraga sydarta virgus maa ja taevas värisesid ja taevast hakkas sadama lilli. Sid hartast oli saanud virgunu buda. Mida õigupoolest siis Budasid harta koges. Öeldakse, et oma kogemuse sõnastas ta oma esimeses jutluses nõndanimetatud nelja õilsa tõena, mis on budaõpetuse buda seadmuse buda darma tuumaks. Esimene õilis tõde annab teada, et igasuguse olemisega kaasneb kannatus. Teine õilis tõde annab teada, et kannatusele on põhjus. Kolmas õilis tõde on see, et kannatusest on võimalik vabaneda. Ja neljas õilis tõde räägib õilsest kaheksa astmelisest teest või kaheksaosalisest teest, mida mööda minnes on võimalik jõuda kannatuse vaibumiseni. Järgnevad 45 aastat rändas ringi mööda kangise orgu ja seda ümbritsevaid alasid ja jagas õpetust, kuidas vabaneda kannatusest. Tema ümber kogunesid sajad järgijad ning temale, kui valitseja pojale avanesid ülikute ja valitsejate uksed. Viimaks 80 aastasena buda suri ning ta vaibus nirvaanasse sinna, kust ei ole naasmist, taaskehastumise, ahelasse, sellesse, mida India traditsioonides nimetatakse son Saaraks. Buda keha põletati kuninglike rituaalide kohaselt ning tuhk jagati kaheksasse ossa, nii et iga piirkond, kus ta oma eluaja jooksul oli õpetust jaganud, sai sellest osa. Kuigi buda keha lahkus, jäi temast maha pettus ja tema eeskuju. Ta jättis enesest maha oma õpetuse ja oma järgiaskonna budistliku kogukonna, selle, mida nimetatakse sangad ning neid kolme Budat tema õpetust ja budistlikku kogukonda nimetatakse budistlikus traditsioonis kolmeks kalliskiviks või kolmik aardeks. Kuid tulles tagasi budaõpetuse juurde, siis mida õigupoolest buda hõbe, tas buda ei pidanud arutelusid ega loenguid metafüüsikast ega maailma algusest ega maailma lõpust sest tema huvi oli hoopis inimese igapäevasel elul ja igapäevasel eksistentsile sellel valul ja kannatusel, mis tihtipeale sellega kaasneb. Kord küsis üks munk Budalt, miks ei kõneleja buda sellistest olulistest asjadest nagu maailma mõttest, maailma algusest, surmajärgsest ja muust taolisest siis buda vastas sellele, see oleks nagu mees, keda on tabanud mürgitatud nool ning kelle päästmiseks on sugulased ja sõbrad kutsunud arsti, et toona ole välja võtaks. Kuid kes selle asemel, et lasta arstil oma tööd teha, hakkab pärima. Enne, kui tõmbad minust välja noole, tahan ma teada, kes oli see, kes mind lasi. Kas ta oli sõdalane või ta oli preester, kas ta oli kaupmees või ta oli teenija, mis oli tema nimi ja millisest suguvõsast pärit oli ja kas ta oli pikka või lühikest või hoopis keskmist kasvu. Enne kui te minust noole välja tõmbate, öelge mulle, mis värvi nahaga oli laskja ja millisest puust oli valmistatud nool ning kas nooleots oli metallist või luust või hoopis millestki muust. Ning millise linnusulgedest on tehtud noolesaba. Selline inimene sureb enne, kui ta saab need vastused. Ning budavastaseid. Samamoodi on ka inimesega, kes ütleb. Ma ei alusta kõndimist virgunu teel, enne kui ta ütleb, kas maailm on igavene või mitte. Kas pühamehed eksisteerivad edasi ka peale surma? Usuelu ei sõltu dogmadest, mis ütlevad, et maailm ei ole igavene. Olgu see maailm igavene või mitte. Sellest hoolimata on selles maailmas sünd ja surm, kurbus, häda, valu, lootusetus, see, millest vabanemist ma õpetan. Ma ei ole õpetanud seda, et maailm oleks igavene või jätta seda ei ole. Ma ei ole õpetanud, et maailm on lõpmatu või et ta seda ei ole. Ma pole õpetanud, et pühakud elavad peale surma edasi aga seda ka mitte, et nad seda ei teeks. Ning miks ma seda teinud ei ole. Seda sellepärast, et sellest ei ole kasu, see ei aita kannatusel vaibuda. See ei too kaasa ülimat teadmistega nirvanat. Sellepärast pole ma seda õpetanud. Ja mida ma siis olen õpetanud, jätkas buda. Ma olen rääkinud kannatusest ja sellest, mis põhjustab kannatust. Olen õpetanud kannatuse vaibumist ning sellele vaibumisele viivat teed. Ning miks ma olen seda õpetanud? Sellepärast et sellega kaasneb otsene kasu kire puudumine, teadmine, ülim tarkus ja Nirvana, sellepärast olema seda õpetanud. Nõnda pea alati meeles, mida ma olen rääkinud ning mida ma rääkinud ei ole. Nii ütles buda. Seaduse kohaselt iseloomustasid igasugust olemist kolm asja, püsimatus, minatus ja kannatus. Istudes mõtluses kogesid harta seda, kuidas mõtted tulevad ja lähevad nagu tulevad ja lähevad tunded nagu vahelduvad aastaajad ja nõnda edasi. Ning samuti see, mida nimetatakse Minaks pole midagi muud kui üks kogum nähtusi, mida me kokkuvõttes Minaks nimetame. Meil on keha, meil on tunded, meil on tajud, meil on soovide teadvus. Kuid needki kõik on nii eraldi kui üheskoos pidevas muutumise protsessis, mõjutades 11 ning üksteisest mõjutatud olles. Erinevalt hindu traditsioonist, ei rääkinud buda ka sellest, et inimesel oleks mingi igavene hing või igavene ja muutumatu mina, mis võiks taaskehastuda taas kehastuste ahelas. Sans haaras sellest sansaaras kehastuvad budistliku õpetuse järgi olemasolevat suundumused, mis saavad enesele uue vormi uue kuju ja olles sellises sõltuvuslikus tekkimises nagu kõik siin maailmas ühes teost kasvad, teine, teises teost kasvab, kolmas kolmandast teost kasvab neljas ja nõnda edasi. Kõik on omavahel seotud, aga samas muutub ja teiseneb. Umbes nii, nagu ütles vürst Gaabriel Viimse reliikvia filmis. Ma ei ole täna see, kes ma olin eile ega homme, see, kes ma olen täna. Nii et budistlikku õpetust terasid, leiab igalt poolt. Kuid tulge nüüd kannatuse ja kannatustest vabanemise juurde, millest kõneles buda oma kogemuse õpetuse võttis buda kokku nelja õilsa tõena. Esimene õilis tõde on, need kannatus kaasneb kõigega. Igasuguse olemisega kaasneb paratamatult kannatus, sündon, kannatus, vananemine on kannatus, surm on kannatus ning nii nagu ebameeldivad olukorrad ja asjad ja inimesed põhjustavad inimesele kannatusi, tekib kannatus ka siis, kui ollakse eemal meeldivast. Olgu siis meeldivast, olukorrast, meeldivatest asjadest või meeldivatest inimestest. Ühesõnaga kuna igasugune olemine on püsimatu ja muutub ja möödub, siis kaasneb sellega kannatus, sest me ju soovime, et meeldiv kestaks igavesti. Ning ebameeldivat ei olekski olemas. Meelus. Ning niini jõuame me teise, õilsa tõeni, mille kohaselt on kannatusel põhjus seon, janunemine ja vihkamine millegi või kellegi järele millegi või kellegi püsiva järele. Kuid kolmas õilis tõde annab teada, et kannatusest on võimalik vabaneda siis, kui me vabaneme kannatuse põhjusest ehk sellest janust olgu siis elujanust või surmajanust või naudingujanust ükskõik millises diagnost, ükskõik mille või kelle järele ning neljas õilistade annab tee annab teada õilsa kaheksaosalise tee, mida mööda minnes kannatus vaibub. Jacob õilis kaheksaosaline tee algab õige vaatega olemisele ehk nelja õilsa tõe mõistmisega mis tähendab arusaama, et kõikjal võib kogeda kannatust, aga samamoodi ka aru saama sõltumuslikust, tekkimisest, mille järgi kõik on, muutub ja püsitu. Sellele järgneb õige kavatsus, mis tähendab pahatahtlikkusest, vaba meelelaadi ja teistesse inimestesse olenditesse heade kavatsustega suhtumist. Sellele järgneb omakorda õige jutt ehk kõne, mis ei ole tühi loba millega ei raiska teiste inimeste aega kõne, milles ei ole kohta valel, mis ei ole kuulujutt, millega ei räägita kedagi taga ega tehta midagi muud taolist. Sellele järgnevad omakorda õiged teod ehk hoidutakse tapmisest valetamisest, aga samuti näiteks selle võtmisest, mida ei ole antud õilsate kaheks osalisse teesse kuulub ka õige eluviis mis tähendab, et oma eluviisiga kui oma elatise teenimise viisiga ei kahjustada teisi olendeid ega põhjustada neile kannatusi olgu siis otse või kaudselt. Kui nüüd küsida, kas budist võib-olla sõduriks, siis vastus võiks olla midagi sellist, et mõnikord tuleb suurema kannatuse ja kahju ärahoidmiseks kasutada ka vägivalda või tuleb kasutada jõudu selleks, et Buda õpetust ära ei hävitataks. Sest nii nagu igas teiseski religioonis on ka budismis oma koht vägivallal. Oluliseks on sellel teel ka õige püüdlemine, püüdlemine õige mõistmise ja rahuseisundi suunas aga samuti ka õige tähelepanelikkus või järelemõtlemine ehk teisisõnu teadlikkus sellest, mis toimub maailmas nii hästi sinu enese kui teiste olenditega. Ja samuti tähendab teadlikkust sellest, et sa teaksid, mida sa teed millised on su mõtted ja mida sa räägid. Viimaks kuulub sellesse kaheksa osalisse teesse ka õige keskendumine, milles koondatakse oma muidu ehk hajali olevad mõtted ja oma hajali olev meel ning jõutakse viimaks rahuseisundisse, Nivaibubki viimaks kannatus jõutakse nirvaanasse. Aga mis asi see nirvaana on? See on midagi, millest keegi ei ole naasnud. See on midagi, millest keegi ei ole kunagi tagasi tulnud ning spekulatsioonide asemel, et milline tunne võiks olla siis, kui ma olen irvanas on mingis mõttes üsna mõttetu nirvanaton, mõnikord kirjeldatud võrd pildiga küünlaleegist ning esitatud küsimus. Mis saab küünlaleegist, kui ta ära puhutakse? Kuid hoolimata sellest, et Nirvana ei ole võimalik kuidagi kirjeldada, on see midagi sellist, kuhu kõik budistid jõudma peaksid. See on see ideaal, mille suunas püüelda. See on see kui lõppev kannatus ja vaev. See on see seisund. Kui kannatust ei ole enam kannatustest, ei ole aga vabaneda sugugi lihtne, sest inimene on aheldatud sansaarasse taaskehastumise ahelasse ning selles ahelas hoiavad inimest need asjad, mida nimetatakse meele plekkideks. Ning millest kõige suuremad ja paksemad on meid pimestavad emotsioonid ja tunded, taipamatus, nõmedus, iha, viha, uhkus, kadedus, ühesõnaga kõik see, mille puhul me võime enda vabanduseks öelda. Meie ei tea midagi, milleks silme eest mustaks nimetatakse meeleplekid, ekse, neid meeleplekke öeldakse olevat kokku 84000. Ja needsamad meeleplekid hoiavad inimest mõistma seda, kuidas on võimalik vabaneda kannatustest ja taas kehastuste ahelast. Ja samas meie endi teod, olgu need siis tehtud teod või öeldud sõnad või mõeldud mõtted. Need määravad meie saatust nii hästi nüüd siin kui seal, kuhu me kunagi taas kehastume. Kui me just nirvaanasse jõua ja taaskehastuda, võime me omakorda kuude sansaara valda vastavalt oma tegudele siin elus. Kuid kõigis neis on koht kannatustel olgu siis suurematel või väiksematel kannatustel. Me võime sündida loomaks, kelle eluiga võib ulatuda mõnest tunnist sadade aastateni. Loomana võime me sattuda hea peremehe juurde, kes toidab meid hästi, silitab ja patsutab senikaua, kuni ta meid tapab, ära sööb. Aga me võime sündidega loomaks, kelle söövad ära näiteks ta vanemad presidendile selliseks loomaks, kes sööb ära oma vanemad, kuid ükskõik, kellena me seal ka poleks siis rumalusi, apaatia on need kaks asja, mis seda sansaara valda iseloomustavad. Kui inimest siin elus juhtivaks kireks on söömine, joomine, jogardlus, siis võib eeldada, et järgmine kord leiab kehastumine aset näljaste vaimude ilmas ja seal näljaste vaimude ilmas muutub kõik söök ja jook, mida nad vaatavad kiviks jämedaks, viljapuud kuivavad kuivavad jõed ja nõnda edasi ja selles vallas ei elata mitte ühte päeva või ühte aastat või sadat aastat vaid öeldakse, et kui inimene sinna satub, siis on ta seal kuni 15000 inimaastat. Nii et üsna pika aja. Veelgi hirmsam on aga saatus, kui kehastutakse põrgu asukaks. Neid põletatakse seal, neid küpsetatakse seal ja praetakse, sest budistlik põrgu on nii nagu iga muugi põrgu, seal on tuline ja kuum ja palav. Aga lisaks sellele on budismis ka väga külmasid põrguid ja kui sinna satutakse, siis seal on nõnda külm, et keha kattub külmapillidega. Veidi paremini läheb neil, kelle kadedus ajab neid sündima, deemonite hiidude ilmakus, kadedus jumalate vastu ajab neid jumalatega sõdima. Kuid nendes lahingutes hukkuvad ainult hiiud, kõik jumalad jäävad ellu. Ja ka jumalate ilmadesse on võimalik jõuda. Kuid kuigi jumalate ilmad on täis naudinguid, on seegi möödub. Ja siis, kui need naudingud otsa saavad, siis järgnevad sama suured kannatused, kui olid need naudingud, mida nad maitsesid. Kõige paremini on aga läinud meil inimestel ja see on paljude heade tegude ja paljude üllaste pälvimuste tulemus. Kuigi meid saadavad kannatused, olgu need siis sündimise, vanaduse, haiguse, suremise või muud kannatused ja kuigi surm hakkab käima meiega kaasas alates sünnist on ainult inimestel võimalus pääseda taas kehastumiste ja seega kannatuse ahelast ning jõuda nirvaanasse ning seda, et ollakse sündinud inimeseks. Tasub hinnata sellepärast, et väga paljud olendid viibivad hoopis teistsugustes valdades ja inimeseks olla on ikka üks eriline õnn. Hoolimata kõikidest nendest kannatustest, mis meil siin olla võivad. Olles sündinud inimeseks, peame me arvestama teo ja tagajärjeseadusega ehk teoviljaseadusega. Et kui me teeme häid tegusid, siis saab olema meie tuleviku hea. Kui me teeme aga halbasid tegusid ja kurjasid tegusid siis vastavalt sellele saab olema ka meie tulevik. Sest iga tegu kannab vilja. Ärge lööge koera jalaga sünnid järgmises elus koerana, keda lüüakse jalaga. Ärge ahnitsage, ärge katkestage muidu sünnite sinna ilma, kus manitsetakse jagadestatakse. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et tuleks elada vastutustundlikku elu. Kui buda ja tema õpetus on budismi kaks kalliskivi, siis budistlik kogukond, see, mida nimetatakse sangaks, on budismi. Kolmandaks kalliskiviks on öeldud, et buda Olüheks esimeseks usujuhiks, kes organiseeris munkade kogukonna ja munkade kohta, kasutati sõna piiksu ehk kerjus, mis tähendas seda, et tegemist oli kerjusmunkadega, kes käisid mööda maad ja ilma ringi ja inimesed andsid neile süüa ja vihmaperioodideks koguneti ulu alla ja siis mindi jälle välja oma sööki saama. Mingis mõttes selline rändmunga ideaal on püsinud siiamaani hoolimata sellest, et aja jooksul on tekkinud kloostrid ja kujunenud välja kloostrikoolid ja nii edasi. Mungad peatuvad küll kloostrites väljas olles ja kloostris sees olles jagavad nad tavalistele inimestele buda õpetust. See ongi see, mis ilmikuid ja munkasid nunnusid ühendab. Lisaks sellele ühendab neid ka Kolmekordne pühendumist. Mida öeldes saadakse budistliku kogukonna liikmeks, see kolmekordne pühendumist tõotus on, et võtan varjupaiga Budas, võtan varjupaigalt, armas, võtan varjupaigas sangas. Ja veel kord võtan varjupaiga Budas veel kord võtan varjupaigad armas ja võtan veelkord varjupaiga sangas ja siis korratakse seda veel kord. Mis tähendab seda, et varjupaik leitaksegi Budas kui õpetajas varjupaik leitakse budaõpetuses ja buda järgijate seas. Lisaks sellele ühendavad kõiki budistega niinimetatud viis ettekirjutist või ettekirjutust. See tähendab, et ei tule tappa ei tohi varastada, ei tohi valetada. Tuleb hoiduda seksuaalsest kõlvatusest ja teadvust hägustavatest mõnuainetest. Peale seda, kui buda oli surnud ja tema keha põletatud ja tuhk laiali jagatud anti Buda õpetust sajandeid edasi suust suhu, kuni viimaks hakati neid kirja panema. Ja tänapäeval räägitakse budistlikus pühakirjast kui tipitakast või triibik taagast ehk kolmikkorvist. Need kolm korvi märgivad kolme budistliku pühakirja osa. Miks nimetatakse korvideks, sest need on samamoodi nagu toidu korvidki. Need on õpetuse korvid, kust inimesed saavad vaimset toitu. Üheks korvikson Winaja pita aka ehk reeglite kurb, kus on kirjas reeglid usuelu korraldamiseks. Suutrabitaakas ehk suutrate korvis on tekstid, mida usutakse, et need on pärit Budalt eneselt ja abitarma pita hakast ehk seadmuse kurvist on buda õpetuste seletused. Buda olevat öelnud, et 500 aastat pärast tema surma kaob tema õpetus ja mingis mõttes oli tal õiguski. Aja jooksul kadus budism Indiast peale oma õitsengut seal ja levis ümbritsevatest maadesse. Kuhu iganes budism jõudis, võttis ta seal omaks kohaliku keele ja mõttepruugi, edastades buda õpetust buda seadmust, buda tarmat vastavalt kuulajate eeldustele, arvestades kohalikku konteksti. Budistlikus traditsioonis on koguni vastav mõiste vahendite valdamine mis tähendab seda, et õpetuse edasiandmisel tuleb arvestada konkreetset olukorda ning seal olevat inimest ja tema vastuvõtuvõimet. See põhimõte sai oluliseks, kui budism Lewiski väljaspool Indiat. Nii sai budism oma uutel kodumaadel uusi vorme ja budistlik pühakiri täienes uute pühade tekstidega. Selles mõttes võib öelda, et budism on olnud üheks arenevaks õpetuseks või pidevalt liikumises olevaks õpetuseks, mis on aja jooksul saanud vägagi erinevaid vorme. Ning see diskohalikke vorme erinevates paikades tähendas ka seda, et tihtipeale ta sulanda siseenesesse neid olemasolevaid uskumus maailmasid, mis nende rahvaste juures juba varemalt olid. Olgu siis tegemist uskumustega erinevatesse vaimudesse erinevatesse jumalatesse või olgu tegemist mingite muude usuliste praktikatega. Nii näiteks kui jõudis budismi Hiinasse, siis võttis ta seal omaks taoistliku keelepruugi Hiina traditsionaalse mõttemaailma ja seal kujunes välja Hiina budism ning nii räägitaksegi erinevatest budismi vormidest. Räägitakse Sri Lanka budismist, tai budismist, räägitakse Hiina budismist ja jaapani budismist ja tänapäeval räägitakse üha enam ka Lääne budismist ehk sellest budismi vormist, mis 20. sajandil on jõudnud Läänemaailma ja kujunenud seal vastavalt läänemaiste inimeste ettekujutustele, soovidele ja vajadustele. Sellistes paikades, kus budism seostus rahvustundega ja sai rahvale omaseks religiooniks, seal võib öelda budismiga on läinud samamoodi nagu teistegi religioonidega, kus rahvustunne ja religioon nagu samastuvad näiteks Sri Lanka. Nii nagu teisedki suured religioonid, jagunes ka budism aja jooksul paljudeks erinevateks koolkondade harudeks oluliseks. Siinjuures on esimesest sajandist enne meie ajaarvamist kuni esimese sajandini meie ajaarvamise järgi kujunenud mahajaana koolkonna esiletõus. Mahajaana budism tähendab suure vankri, budismi või suur sõiduki budismi ja see koolkond hakkas nimetama vanemaid traditsioone hina jaanax ehk väiksemaks. Sõidukiks oli palju erinevaid niinimetatud hina jana koolkondasid, aga tänaseni on nendest säilinud ainult üks mille nimeks on teravada vanemate või vanemate munkade õpetus. Selle koolkonna kohta on kasutatud ka mõistet lõuna budism, mis viitab geograafilisele piirkonnale, kus teravada budism on levinud. See tähendaks rylankat taid, aga samuti Birma ehk Myanmari. Ja mõnikord on seda nähtud ka kõige vanema budismi üleüldse. Kas see päriselt nõnda, see on, aga iseküsimus. Teravada budismis nähakse Budasid hartat inimesena, kes on saavutanud virgumise sellise teadvuse kõrgeima tasandi ja lahkunud nirvaanasse. Aga jätnud inimestele oma õpetuse ja eeskuju, mida järgida. Selliseks inimese ideaaliks on selles budismi koolkonnas teravada budismis Arhat väärikas, kes Buda õpetusi järgides on jõudnud mõistmise teisele kaldale. Arhati tee. On aga saavutatav ainult täiesti pühendunutele ehk munkadele, kes ütlevad lahti igapäevaelu toimetamistest, elavad kloostrites, kerjavad enesele toitu ja jagavad õpetust mahajaana ehk suur sõiduki budism, mis kujunes meie ajaarvamise vahetuse paiku ning esimestel sajanditel meie ajaarvamise järel sai ideaaliks Bodhisattva virgumise olend kes, olles jõudnud Nirvana nii-öelda väravani ei lahku siit maailmast, vaid pöördub tagasi, kehastub uuesti ja miks ta kehastub sellepärast et temal on nii suur kaastunne kõikide olendite vastu, et nad kannatama ei peaks. Ja nõnda kehastub ta uuesti ja uuesti, et kõiki olendeid siin maailmas Aidata vabanemise suunas ja aidata neid nirvaanasse jõudmisel. Kaastunne on üx budistliku eetika kesksematest väärtustest ja see on eriti omane podissatvatele. Poris saad vaid iseloomustavad veel heldus, kannatlikkus, mõtlus ja kõlblus, tarmukus, tarkus. Mahajaana traditsioonis ei kuulu podistatvate hulka mitte ainult kunagi elanud inimesed vaid seal traditsioonis tekkisid ka veel mütoloogilised podis sattvad ja samamoodi ka taevased Budad. Mõnikord on öeldud, et mahajaana budismi võiks nimetada ka Bodhisattva budismis, kus nirvaanasse võib jõuda igaüks, kes on asunud seda teed kõndima ja mitte ilmtingimata ei pea see inimene olema munk. Kui me räägime taevastest, Budadest või taevastest podist sattvatest, siis võime me öelda, et need on teatud printsiipide või teatud vägede kehastused või nimetused nende kohta. Kui me räägime taevastest Budadest, siis enne mahajaana traditsiooni räägiti Budast kui kõrgema täiuse saavutanud inimesest. Mahajaana budismis hakkas buda tähendama aga lisaks sellele veel tõelisuse kehastust. Ning kui teravana budismis räägitakse sellest, et inimesel ei ole mingit püsivat mina siis mahajaana budismis kõneletakse sellest, et kokkuvõttes on kõik tühjus. Mitte millelgi pole midagi ise olevat. Kõik olemasolev on pidevas sõltuvuslikus tekkimises ja olemas ainult teatud tingimuste kokkulangemise tulemusena. Mahajaana budism levis Indiat ümbritsevasse maadesse. Nii jõudis budismi Hiinasse juba esimesel sajandil, liikudes sealt edasi Tiibetisse, Koreasse, Jaapanisse ja mujale. Hiinas kujunes välja ka üks tuntumatest mahajaana budismi vormidest. See, mida nimetatakse Johnbudismiks ja mida võib-olla kõige paremini tuntakse oma jaapani vormi zen-budismi all. Katsion budismi rajajaks peetakse tegelikult Buddhat ennast. Nõnda olevat ükskord buda hakanud jutlust pidama. Kohale oli tulnud palju rahvast. Kõik asusid teda kuulama. Buda istus ja selle asemel, et alustada jutlust tõstis hoopis üles lille. Sellal kui teised hämmeldunud Budat vaatasid. Üks munk naeratas. Tema nimeks oli Cash jaapa. Temast saigi selle traditsiooni esimene patriarh. Tema oli aru saanud, mida buda oli mõelnud. Ja selles Jon budismis või tsen budismis või son budismis, nii nagu seda Koreas tuntakse. Seal on oluliseks budaõpetuse edasiandmine vahetult nii-öelda südamest südamesse ilma sõnadeta. See budismi vorm, mida tunti Indias Diana budismi mõtlus budismi-na jõudis viiendal sajandil Hiinasse ja seal siis kujuneski välja see, mida tuntakse Chan budismiga. See budismi vorm on tuntud ka oma väga kummaliste praktikate poolest. Kuidas inimest virgutada ja kuidas inimest äratada. Üheks selliseks praktikaks on istumis pluss ehk see, mille kohta kasutatakse nimetaja seen ja mille puhul öeldakse, et sellises istumismõtluses peegeldab inimese meel maailma nii nagu kastetilk kuud midagi sinna lisamata, midagi sealt võtmata. Ning tsembulistliku õpetaja toogen on öelnud, et ei saa, sen ongi virgumine. Sellise ajapikku virgumisele on aga zen-budismiga teine pale, kus leiab kasutamist õpetuse raevuka äkilisem pool ning kus virgumist püütakse kutsuda esile äkiliselt. Oluliseks on seal kohanid, küsimused või lood, mis kompavad tavaarusaamade ja kindlakskujunenud mõttemallide piire. Nagu näiteks, kas koeral on budaloomus, mis häält teeb puu siis, kui ta murdub, aga kedagi ei ole kuulamas seda häält, mida teeb kahe käe plaksutamine. Me teame. Aga milline on ühe käe plaks, sinna juurde käivad kaikahoobid, õpetajal, kui õpilane ei leia rahuldavat vastust, aga usu jõud on see, mis paneb inimest seda teed käima. Usk, et virgumine on võimalik ja et buda ei valetanud. See zen-budism levis läänemaailma peale teist maailmasõda ja selle ebakonventsionaalse oli ilmselt üks põhjus, mis läänemaalasi selle traditsiooni juurde tõmbas. Aga zen-budismi ligitõmbavus. On olnud petlik ilma traditsioon ennast tundma. Sest selle traditsiooni taustal on budistlike pühakirjade ja budistliku traditsiooni tundmine. Sest mida õigupoolest tähendab vanahiina John õpetaja lause tappa buda, kui ta su teele satub? Aga samas on zen-budism mõjutanud olulisel määral ka jaapani kultuuri, olgu siis tegemist näiteks haikudega, võist, samurai kultuuriga sellise vahetu olemisega hetkes viibimisega. Budismi jõudis ka Tiibetisse, kus kujunes välja taas üks mahajaana budismi allharudest watcherajana, budismi teemantsõiduki budism. Sewatchera tähendab tühjust, kõike läbistavad tühjust ja arvatakse, et see tekkis algupäraselt Indias kusagil esimese aastatuhande keskpaigas ja ajapikku jõudisse väljapoole Indiat. Nii nagu teisedki budismi traditsioonid kui muud budismi vormid on leppinud arusaamaga, et nirvaanasse jõudmine võib võtta aega meid taaskehastumise ja me ei pruugi selleni jõuda kunagi selle elu jooksul. Siswatcherajana budism lähtub eeldusest, et nirvaanasse jõuda võimalik ka nüüd praegu siin elus. Aga selleks on vaja tunda tehnikaid ja selleks on vaja omada õpetajat, kes inimest sellel teel juhib. Tiibeti budismis kujunes välja ka omapärane palvetehnoloogia, mida me tunneme palvelippude ja palve veskitena, mis hea soov seid, mantraid kordavad ka tuules liikudes või pöörlema lükatult. Ning ehk enamgi veel on tuntud tiibeti budismi mantrat või pühade lausungite traditsioon, millest tuntuim on kahtlemata mantra, mille tähendus on kalliskivi lootose õies. Ehk kommani Padme hum mis kuuldavasti aitab kõikvõimalike hädade vastu. Tiibeti budismist on välja kasvanud ka tõenäoliselt maailma kõige kuulsam tänapäeva budist ehk 14-st dalai-laama ka kahel korral Eestit külastanud ja siin Pühajärve õnnistanutensingiaatso. 1935. aastal sündinud praegune dalai-laama, keda nähakse budistlikus traditsioonis kaastunde podistatud Avalokites vaara kehastusena ning kes peale 1959. aasta tiibeti rahva ülestõusu Hiina rahvavabariigi vastu rändas eksiili on lisaks sellele, et ta on paljude inimeste vaimne juht ka Tiibeti rahva poliitiline juht. Ning just see viimane tema poliitilise juhina nägemine tiibeti rahva enesemääramise õiguse eest seismine on talle toonud ka ühe mõjuka ka vaenlase Hiina rahvavabariigi, kes on aastakümneid suutnud hoida olukorda, kus erinevate riikide poliitilised juhid on hoidunud dalai-laamaga ametlikult kohtumast. Kuid näib, et see olukord on tasapisi muutumas, sest ega midagi siin maailmas ei ole ju püsivat. 2007. aastal on dalai-laama kohtunud nii Ameerika Ühendriikide presidendi, Saksamaa kantsleri kui Kanada peaministriga ning seda hoolimata Hiina rahvavabariigi teravates protestidest. Võib-olla on põhjust siinkohal ka mainida, et alates 2007.-st aastast on dalai-laama Kanada riigi aukodanik ning ehk sedagi, et dalai-laama on ilmselt üks kõige enam eesti keelde tõlgitud autoritest, kelle lihtsas keeles lihtsatest, kuid samas olulistest asjadest kõnelevad raamatud on puudutanud ilmselt väga paljusid Eestis elavaid inimesi. Ja kui nüüd siin lõpus minna tagasi algusesse ja selle juurde, et Eesti on üks vana budistlik maa siis ei tule tähelepanuta jätta seda meest, kes 20. sajandi alguses elas ja tegutses Eestis. Tegemist oli vend Vahindra ka Eesti esimese budistliku Muugaga, Karl Tõnissoniga, paljasjalgse Tõnissoniga või Läti kodaniku Karlist emisson siga, kes võttis enesele Läti kodakondsuse, sellepärast et Eesti ametivõimud ei tahtnud teda peale oktoobrirevolutsiooni Venemaal Eestisse lubada. Budismiga oli see 1883. aastal sündinud mees kokku puutunud juba varajases nooruses ja huvitunud sellest. Nii olevat rännanud koguni Burjaatiasse saanud seal budistlikku õpetust, olnud esimese maailmasõja ajal tsaariarmees budistlikuks väli kaplaniks teeninud budistlikus templis Petrogradis. Ja siis tulnud tagasi Eestisse olles Eestis levitas ta budistlikku õpetust ja tegi igasuguseid kummalisi asju. Teda tunti kui pikamaajooksude võitjat ja atleetvõimlejad ja enesekarastajat, aga nagu ükski prohvet ei ole kuulus omal maal, nii ei olnud ka vend Vahindra kuulus Eestis ja 1900 kolmekümnendatel aastatel lahkus ta Eestist ning jõudis lõpuks Birmasse riiki, mida tänapäeval tuntakse Myanmari nime all. Ja seal ta surigi 1962. aastal. 13-st dalai-laama oli andnud talle tiitli Läti budistlik peapiiskop ja kolme balti vabariigi Eesti, Läti ja Leedu budistide juht. Birmasse jõudis ta lõpuks koos oma kaaslasega oma õpilasega Friedrich Voldemar lustigiga, kes kandis kuni 1989. aastani tiitlit Eestimaa budistlik peapiiskop. Nii hästi Vendva Hindrast kui Friedrich Voldemar lustigist ehk ašinanandast on kirjutanud pikemalt üks Eesti ajaloolane Mait Talts ja kelle kirjutisi võib leida muuhulgas näiteks internetist vend Vahindra kohta võib öelda, et tegemist oli esimese eestlasest pühakuga sest nagu räägitakse ja nagu kajastasid seda tollased ajalehed olevat peale tema surma tema surnukeha jäänud muutumatuks ei olnud see lagunenud, vaid püsinud päevi kuumas kliimas tervena. See oli selge märk sellest, et tegemist ei olnud mitte lihtsalt ühe inimesega paljude seast, vaid tegemist oli eriti pühamehega. Levinud on ettekujutus budismist kui religioonist, mis hoiab ennast ühiskonna elust lahus, siis tegelikult see nõnda ei ole. Väga sageli on leidunud selliseid budistlikke juhte või budistlikke mõtlejaid, kes on aktiivselt ühiskonnaelus kaasa löönud. Olgu siis tegemist kas poliitika valdkonnas või ühiskonnaelus laiemalt. Me võime vaadata siin näiteks dalai-laamat, kes seisab tiibeti rahva õiguste eest aga samamoodi hiljaaegu aset leidnud sündmusi Myanmaris ehk Birmas, kus mungad tulid tänavale, miks nad tänavale tulid? Valitsus otsustas tõsta bensiini hinda paari päeva jooksul 100 protsenti mis oleks põhjustanud väga paljudele inimestele kannatusi. Ja selle kannatuse vastu võitlemise nimel olid mungad valmis tulema tänavatele asuma tavaliste inimeste võimaluste eest võitlusesse vajadusel ohverdades selleks oma vabaduse ja kaelu. Mis paneb meid seda tegema? Selleks on usujõud, usk Budasse ja tema õpetusse. Selline lugu. Te kuulsite saadet sarjast usu jõud, stuudios oli Ringo ringvee. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär.