Üks hästi tuntud eestlane esitab teile nüüd oma lemmiklaulu. Tere, mina olen Anne Veski. Kuulate uunikumi. Raplast pärit Anne Veski on üks nendest eesti lauljatest, kel õnnestus mitte lihtsalt paotada Nõukogude Liidu ja Venemaa estraadimaailmaust, vaid pauguga lahti lüüa. Pärast sopati lauluvõistluse esikohta 1984. aastal puhkes Anne Veski karjäär õide ning riigikorra ja ajastuvahetus pole talle takistuseks saanud. Roosiaia kuninganna räägib teile oma unustamatut lauluelamusest. Kerjuse laul, operetist ainult unistus Ardi Liives Boris kõrval ja laulis selle laulu Helend Peep. Tema on selle kuulsaks laulnud, olen minagi vahel seda laulu laulnud. Aga miks mulle see laul meeldib? Esiteks minu arust on see üks eestlaste kirjutatud ilusamaid armastuslaule. Ja nii nagu laulis seda Helend Peep, selle kohta on ainult üks väljund südantlõhestavalt, oletan, imetleja kahjustada meie hulgas enam ei ole, aga kui ta viimast korda Eesti televisioonis seda laulis otse vaatamata oma kõrgele vanusele, siis alati, kui kuulad, siis tekib selline tunnet. Pump tahab kurku tulla ja sai, ei saa ühtegi sõna öelda. Nii hinge läheb see laul alati. Ja kuna minu isa oli selline nagu külapillimees tema mingis kordentia üritustel ikka võttis laulu üles ja mängis ja siis tegelikult mina kuulsin seda mina esituses esimesena ja, ja sealt ta mulle meelde jäi, aga Isalate mulle rääkis, et kui Helend Peep laulab, et kuule, kuule, see on üks väga ilus ja tal oli tõesti õigus. Et tahaks, et kõik kuulaksid, meestel on Peebu esitus. Rooside kinkimise lugu originaalpealkirjaga kerjuse laul on pärit Boris Kõrver operetist ainult unistus palase pärast lavalejõudmist kiiresti populaarseks. See sai toonaste raadio soovikontsertide püsilauluks ning selle esitaja Helend Peep eriti populaarseks meheks. Helend Peep sündis 1900. 10. aastal ning lõpetas jõhvi gümnaasiumi. Teatriteed alustas ta 1938. aastal Vanemuise koorilauljana. Aastani 2001 töötas ta Vanemuise ooperisolisti ja draamanäitlejana. Legendaarne mees lahkus meie hulgast 2007. aasta oktoobris. Kui lavalegend Vanemuise väikeses majas viimsele teekonnale saadeti, kõlas fonogrammilt seesama kerjuse laul tema enda esituses. Operett ainult unistus püsis Vanemuise laval aastatel 1955 kuni 1963, mängukordi kogunes 126. Helend Peep mängis selles kerjus, kes küll ideoloogilisel põhjustel puujalaga meheks nimetati. Tema osa Ardi Liives Nendele kirjutavad kerjuse laulu esitamisega sama hästi kui piirdubki. Ometi viis just tema esitusele opereti üldrahvaliku laulumälusse. Peep ise on meenutanud, et tänu raadiole sai pala nii populaarseks. Etioodikutki laulsid seda iga nurga taga. Veel on Helend Peep meenutanud, et kuigi pala esitasid hiljem ka teised inimesed, sai tema versioon igihaljaks, sest tema hääl on selle kurva ja südamliku laulu jaoks eriti sobiv. Ardi Liives elu- ja tööuurimisega tegelenud vappa Vaher on öelnud, et Ardi ei teinud endale erilisi illusioone oma luuleande kohta, aga oli vaiksel kombel uhke, et kerjuse laul ka suveräänset elu elama hakkas. Olgu lisatud, et Vanemuise lüüriline tenor Helend Peep hakkas pool sajandit tagasi saama üha enam kirju, milles paluti kerjuse laulunooti ja sõnu. Viimati esitas Helend Peep kerjuse laulu avalikult Palamuse rahvamaja avamisel 2002. aasta detsembris. Ilus muusika hoiab meest vormis, on Helend Peep öelnud. Mängime teile kerjuse laulust 1959. aasta salvestust.