Tere õhtust, klassikaraadiokuulaja kirjandussõber Berk Vaher on tegema selle spiikrit, kuu aega on eelmisest saatest möödas ja nagu ikka tavaks just sügiskuudel. Geneed Kirjastuste, mõned lähevad valla ja ühtäkki On hulk uusi raamatuid. Mõnesid jõuab lugeda selleks saateks mõnesid jäätmiseks. Mõnesid ei jõua sel aastal üldse lugeda, aga loodetavasti mõnel järgneval aastal. Ja mõtlesingi tänast saadet piiritleda sellega, et kõik tänases pikris käsitletavad autojuhid on naisterahvad, on poetestide saade. Sest ilmunud on uued luuleraamatud Maarja Kangro Alt ja mahia ingelilt ja Johanna Elmanelt ja Enomaal Toometilt viimaselt koguni kaks raamatut, üks eestiline inglisekeelne. Teeme natukene ka juttu peatsest seni päevalisest Lehte Hainsalu st ja kahest raamatust, mida temaga ja temast on kehtinud Valeri Lõnik. On omad krõbinaid ei köhinudki selles saates ning unustatud raamatu taasavastamine ja vahe helinditega. Üks on teise hiljutise seni päevalise Batesi Helvi Ühissoni luuletuste põhjal tehtud laulud. Ja kuuleme alustuseks kohe üksust nimega kolm pead, kes ka Helvi Jürisson. Tartus peetud juubeliõhtul esines nii selle palaga taevaluugid kui ka päris uue palaga mis tuleb ettekandmisele selle saate lõpuks. Maarja Kangro on ilmunud tema kolmas luuleraamat Heureka ja Nende kolme raamatu ja ka ühe lapse raamatu juures on Maarja Kangro siiski üsnagi hiline debütant. Õigupoolest, et on tegu mu kursusele ega selles mõttes oli kirjanduslikult huvitav inglise filoloogide kursus, et et sealt tulid siis veel ka Kalju Kruusa, kelle uut raamatut muide tutvustame järgmises spiikriks. Ja Nature ehk Margus Lattik. Ja samuti Maarja Kangro, kes alustas meist kõigist kõige hiljem oma raamatutega Ma tegelikult ei saagi öelda, et tema luules nüüd väga palju oleks. Tolle aja jälgi võid olla erakondliku suhtluse jälgi, ehkki ta meie kõigega lävis. Samas jällegi Üsnagi läbivaks teemaks looduse ja linnakeskkonna või loodus ja tehnoloogia suhted. Aga sellist teemat võib leida väga paljudest praegustest eesti luuleraamatutest. Ehk on pigem tuvastatav siin ühelt poolt Hasso Krulli. Koolkonda kuulumine kui nii julgelt võib öelda, teiselt poolt ka Maarja Kangro kogemus tõlkijana ja muu Euroopa luulega läbimine või tegelikult peaks vist eesti luule kohta ütleme muu Euroopa sellepärast, et ka see globaalse ja, ja euroopalise kogemuse ning Eesti kogemuse põrkumine või. Kommunikatsioon on siin üks sagedasi teemasid sellest, kuidas maailma muhed siin meile eriti ei pruugi kohta minna ja meie muhed jällegi teistele maailmas. Marurahvusluse suhtes on Maasa kanga üsnagi sarkastiline ja siin on ka vahva torge keele instituudi juhi Urmas Sutropi. Mõne aja tagusele skandaalsele väitele selle kohta, et muulastest eesti keele rääkijad on eesti keele suurimad vaenlased. Nii sellist kitsast rahvuslust kui ka teiselt poolt jällegi leiget eurooplust vaata maas on ka üsnagi muigvel pilguga. Samas ei vihkaks seda hõõrakatega Maarja Kangro luuleta üldse nimetada ilmtingimata sotsiaalseks luuleks, sotsiaalkriitiliseks luuleks, nii nagu see viimase aja eesti luules on ühe teatava võib-olla isegi domineeriva suuna kohta tavaks saanud. Jah, seda ühiskondlikust on siin omajagu ja võib-olla rohkem kui kasvõi nendel teistel Pottessidel, kellest täna juttu tuleb. Aga ennekõike on see luule vägagi isikupärase ja kohati koopis kuusekujundiloomega. Samas üks läbiv sõna või fraas või teema on siin on, miski lihtsalt on, ka neid luuletusi võib vaadata Ta mingisuguse olukorra või asjade seisu konstateeringuna võib olla sellise vaatajana luulena luulele kus luuletus ongi enese siseilma ja, ja välisilma puutepunkti koondamine sõnadesse väljendamine sõnades. Samas, mis sellele luulekogule natukene karuteene teeb, nagu ka mitmetele teistele jällegi täna esitletavatele luulekogudele on selle maht 74 lehekülge, on ühe luulevihiku jaoks ikkagi ohtlikult palju ja paljugi sellisest raugelt euroopalikust leigusest, mis ehk siin on toodud teatrifoonilise võtmega minetab selle iroonia ja jääb ehk selle raamatu põhitooni liialt mõjutama ja ja mitte ilmtingimata huvitavuse suunas. Nii et kui siin üks lõpupoole märgilisemaid löövamaid luuletusi pike seksikas lõpp, šothryna säästmašiin kajastab ühe lennukatastroofi emotsioone selliste ufo helist. Plahvatusele vastu sööstmest, mida võid ka võtta, ole kohelisena siis pigem seal luulekogu üldmulje on ikkagi ühe tavalise euroopaliku lennureisi üldmulje, kus tõsi küll, alati siis, kui jalad hakkavad ära väsima, tuuakse kohvi. Aga lõpuks selle vedelikukao peale võivad ka jalad rohkem vallutada kui, kui enne. Aga kohvi käigus läheb tähelepanu mujale. Siiski vahvaid pikemaid lugusid, nagu olin Lendav Hollandlane ehk lugu eid kaljust. Ma ei nõua tavaliselt luuletustelt mingisuguse loo jutustamist. Ma jõua isegi proosat, loo jutustamist, aga siinse ehitaja kaljulugu mõjub kuidagi väga värskendavalt. Jõuliselt natukene hetke hallanud põud meenutab miskipärast, kuigi üldiselt võib kogu selles kogus tajuda sellist jüdiliku luulekeele jätkamist. Marje ingel on üsnagi samast ealisest kategooriast kui see on oluline naisterahvale luuletaja puhul, kui ma ühe kanga aga debüteeris alles nüüd, tõsi küll, juba mõne aja jooksul või mitmete aastate jooksul kehtetud luuletustega aga omamoodi sümboolne, tema kui juba mõnda aega kihutanud inimese kogu on saanud uhiuue noortekirjandusrühmituse purpurmust org avateoseks. Sest kasvõi see postanust Ooegi või musta usu luuleõhtu Tartus, kus esitleti seda maffia hinge lihamatut näitas küll pigem järjepidevust. Viimaste Eesti kirjandus ja luuleuuenduste lainetega, mitte ilmtingimata vastandumist sellele. Jah, puutumust ise võtnud pigem sellise statistliku hoiaku ja vastandanud ennast sellisele joobnud räuskavale slämmi luulere, aga kas või statistika hoiak on ju ka nendes varasemates luule uuendades kogu aeg olemas olnud mis ei tähenda üldsegi neil midagi värsket öelda ei oleks vanadest nägudest, nimedest ja autoritest tüdinema ju ikka ära ja alati on andekate uustulijatele ja Peab ütlema, et väga palju mängib selle Ingeri luuletuste puhul kaasa. Con geniaalne kujundas luulele on jäetud ruumi seinu, okste hajali, raagus okste motiiv kujunduses, mänginud nendele luuletustele väga hästi kaasa. Ja omaslakoonilisuses ja kujundlikust kontseptseerituses on luuletused õigupoolest pigem ikkagi lugemise luule kui selles mõttes vaikselt lugemise luule kui ettelugemise luule, kuigi Engel neid ise väga sugestiivse esitas ja ka sinna vahele laulis. Õigupoolest vahelepõikena ja märgilisena veskis öeldad. Et Maria Engel minu vaatevälja ilmus kõigepealt Prima Vista üritusel, kus tõlgiti tuntud laulu fiiber eesti keelde ja Maria Engel siis publiku poole pealt tegi oma tõlke. Teised, kes valitses Peeter Volkonski põlves ja seesama Maarja Kangro, kellest rääkisime, ütlesid veel pärast, et see oli veel kõige lauldavam tõlge ja tõepoolest Maria Engel sellega ette laulis. Ja siis juba mõni aasta mõni aasta mõni kuu hiljem debüteeris oma luulekoguga ja nii nagu ta sealt publikust väga jõuliselt astus, sinna tõlkelaupäevakule, nii ta astunud karule maastikule. Ja ehkki sellist natukene sünget jagamosliku Looduse ja sisemaastiku kohtumise luulet on Eestis ka kirjutatud ennegi, siis on mingi selline intensiivsus, mida igal loodus või tunde luuletaja ei ole. Aga igatahes on see selline luule nagu öeldud, et raske on seda ümber jutustada ja ammugi on raske seda nii sugestiivse lugeda, selleks peaks lugema õige mitu teksti järjest, et nad saaksid hakata omavahel niimoodi mängima, nagu selles kogus on kindlasti üks selle aasta huvitavamaid müüte. Kangesti tahtnuks seda öelda ka Joanna elmanni kohta kelle liivatehase lend avab ilma maa uued ja püüdis asja Nile teistest raamatutest. Räägime järgmises saates. Nii nagu mahekangaga peagi rääkimisele tuleb elu maal, Toomet on mitmenda põlvkonna luuletajad, niigo Joanna elmann on paarikümne aasta eest lahkunud müstilise luuletaja Andres, Hollandi tütar ja see on selles mõttes ikkagi vajalik eelteadmine, et ühelt poolt tunduvad nüüd Joanna elmanni kujundid olevat sellised, mida kasutavad väga paljud noored luuletajad, eriti neiud hing ja külm ja lumi ja ööja nukrus. Ja flöödiviis, aga teiselt poolt kui teada seda tausta ja kui lugeda kõrvale ka peagi ilmuvat Allani koondkogu siis võib küll öelda, et sellel noorel luuletajal on nende kujunditega seotud selline kogemus, mida väga paljudel teistel ei ole. Iseasi, kuidas see kogemus puhtalt ainult tekstidest välja tuleb ja võib küll öelda, et nii jõulist oma käe see nagu Engelil või Maarja Kangro oli. Vanaema neil veel ei ole. Aga debüüt on tehtud ja tahaks loota, et see tekib. Ja mainitud sai ka siis seda, et Helomaal domet, kes on Jaan Kaplinski, Tiia Toometi tütar on tulnud Meile kahe luulekoguga ingliskeelne painime, biootifylonsor on mahukam eestikeelne luulekogu. Nagu ei kusagil mujal, on natukene õhem. Ja samamoodi võib veel on maanteeametikohta öelda, et. Paljuski on see Üsnagi traditsiooniline looduse tundeluule, siin on eriti inglise keelses, sellist paganliku ja ja naiselike ministeeriumite emotsiooni ja ehk suuremat vastandumist veel tehnoloogilisele maailmale kui nendel teistel autoritel. Aga minu jaoks eestikeelne luuleraamat isegi mõjus kuidagi rohkem ja ja jällegi on see tunne, et autojuhile kõik endast veel välja pannud, sellist oma kujundlikku joont leidnud. Aga seal on peidus tunduvalt rohkem, kui ehk nendes tekstides välja tuleb. Õigupoolest kõige märgilisem löövam tekst on maanteeametil ongi selle eestikeelse raamatu lõpus. Kuhjadest huntidest või faas mind kaudu käivad kurjad hundid suhteliselt turvalistes linnades. Ja neid kurje hunte tahaks tegelikult rohkem või tema kaudu käima. Ja nii nagu sai öeldud Kangro ja ja tegelikult peaks ütlema ka Joanna elmanni kohta, nii ka elu maanteeametil, eriti selle inglise keelse puhul on selles luulekogus natukene liiga palju materjali sees. Kui need tekstid oleks kontsentreeritumalt, siis oleks sellist enesekohtuse momenti vähem. Aga ei pea ju neid kogusid ka niimoodi läbi tormama, nagu mina saatejuhina selleks saateks tegin. Võib-olla ongi targem lugeda üks luuletus päevas või üks luuletus nädalas ja lasta nendel tekstidel natukene avama avaras ruumis, toimida. Kuuleme nüüd veel ühe poola heli Ühissoni tekstile. Kolkselt tuli luuletuse pealisi kosmoloogiline ornamendi ja Gunnar Grapsi esituses on sellest saanud 1000 järve taevas. 31. oktoobril saab 70 aastaseks Lehte Hainsalu ja praegu Tartus käivad raamatukogupäevad keskenduvad suurel määral tema loomingule ja äsja esitles Lehte Hainsalu ka oma uut raamatut koerliblikas. Aga samuti on välja tulnud Kaks saamatut palee rannikult Lehte Hainsalu loomingust ja tegevustest, miski peab olema püha ja viis aastat vanemaks. Ja. See miski peab olema püha, ilmus juba 2004, aga kuidagi jäi suuresti tähelepanuta, nüüd on ta koos selle teise osa viis aastat vanemaks ilmumisega ja jälle tähelepanuga naljatõusnuil tänuga muidugi. Tõsi, 70.-le sünnipäevale ja need on kaks väga põhjalikku raamatut, mis esitlevad Lehte Hainsalu nii kirjanikuna kui publitsist nagu ühiskonnategelasena ja ja samas näitavat teda tema perekonna suguvõsa keskel. Minu eelkäija siin klassikaraadio kehanes saates Peeter küünsler oskas ühte asja väga hästi, oskas mälestusteraamatutest rääkida. Mina oskan öelda vaid seda, et. Need on huvitavad teosed ka ka neile ehk kes selle loominguga väga tuttavad ei olegi ja muidugi on siin palju sellist äratundmisrõõmu. Ta avastas, et ahhaa jah, et õige, et ka see või too tekst oli tema kirjutatud. Ja Lehte Hainsalu loomingu osas ennast harida on võimalik ka tollal sina seal. 31. oktoobril, kui kirjandusmuuseumis toimub tema sünnipäevale pühendatud kõnekoosolek. Tõepoolest huvitav on tähele panna, kuidas mitmed uued põlvkonnad avastavad endale neid mõttesside varasemat loomingut, kasvõi selle Heli Jürisson, juubelihüvitise puhul oli samuti näha, kuidas too kolm pead ja ja samas Sven Grünberg, kes seal esines ja kes esines siis sellist vahepealset põlvkonda. Ja Helvi Jürisson ise omavahel väga hästi läbisid ja ühiskeet leidsid. Mõeldes nendele endiselt värsketele ja oma loominguga. Palju mõtlemisainet pakkuvatele protestidele. Siit siis ka see lugu, mida Sven Grünberg esitas küll makilindilt, aga ikkagi nõndagi väga mõjusana. Helvi Jürisson ei sünnipäeva üritusel Heli Jürisson ja siis tehti ka hall ja. Kujutluste aed või peal kisaga õigemini jaa, mõelgem siis ka Lehte Hainsalu Soome, pigem õnne temale. Tõepoolest, kas või nende eelpool tutvustatud luuletajate puhul tuleb teha kase mööndus, et üks on see, mismoodi tekstid paistavad raamatuste paberilt ja hoopis teine olla see kuidas nad hakkavad kõlama laulus ja kui näiteks heliluule on ka paberil kohe väga mõjuv, siis näiteks kasvõi sedasama. Maria Engel esitas mõnede teiste protestide luulendatud, kuulen selliste protsesside ka keele puhul. Kirjandus on natukene, kirjandusringkonnad on alati natukene nina käsutanud nagu virve Osila, aga samas, kes on inspireerinud paljusid teisi lauljaidki ja selle tõttu leidnud tee paljude selliste inimesteni kes ehk luuleraamatuid nii väga palju ei loegi. Ja samuti võib täiesti ette kujutada, kas või Elo-Mall Toometi. Luuletusi Cloud spikki või miks mitte Teetkendantsi esituses ja? Tõepoolest, eks muusik vaatab tekstidele hoopis teise pilguga kui selline puhas literaate kehandus, inimene aga nüüd unustatud raamatu juurde. Ja auto, kellest juttu tuleb, on hiljuti meie hulgast lahkunud Dagmar Normet. Tuntud küll pigem solistina, aga on kirjutanud värsslugusid ja ooperi libreto, seid temagi. Ja õigupoolest on alati raske tõmmata seda piisi nüüd, kus need ilmtingimata see luule lõppega kruusa algab ja poliitikast räägitaksegi ju kirjanduses üldiselt ja minu meelest on see tema lastelegi tatud delfiin ja üks vägagi luuleline poeetiline raamat. Nii keele, mänguliselt kui ka kujundite poolest. Kui sellise üldise meeleolu ja atmosfääri poolest. KUI Dagmar Normet lahkus, mainiti seda delfiin jätmis eesti keeles on ilmunud 1975 ja kordustrükina 1993 küll tema tuntumate raamatute hulgas, kuid ei saa ju öelda, et aga kuidagi nii laialt tuntud ja käsitletud oleks. Ja kui teda käsitletud on, siis päriselt ei ole ikkagi osatud viia teda sellisesse maailma kultuurne kirjandusvoolude konteksti, aga tegu on ühe puhtakujulise näitajaga. Utoopilise staksotit seismist. Selleks näiteks on ka kasvõi ju Uku Masingu häpanoi vabastamine merega, samuti Eesti kriitikud ei ole osanud õieti midagi peale hakata või talle kuidagi adekvaatselt läheneda. Ja eks see seal Thniumis räägib inimeste ja delfiinide vahelisest sõprusest või sõpruse otsimisest. Ühel maalilise vaikse ookeani rannikul. Ole ka omamoodi hale koos ja erinevate kultuuridevahelisest läbinemisest. On ju selle raamatu viimase peatüki nimeks, tahan õppida sinu keelt. Ja samas on näidatud ka ju seda, kuidas inimesed ise ei pruugi üksteisest alati aru saada, kuidas delfiinide puhul see varlitamine, kujutluspiltide kuvamine võib anda tegelikult pilist väga erinevaid tulemusi. Mõtisklemist on siin ka tegelikult täiskasvanud kultuuriuurijatele. Ja kõikidele, kes kellele sellised eksootilised tooted meeldivad, on see üks lihtsalt üks väga ilusamat Symascopy piltidega. Ei tea kui palju, Dagmar Normet, et tolleaegne ka hipikultuuriga seotud vaimustus John Lilly delfiini uurimustest mõjutas Jon leili teoseid toona eesti keelde tõlgiti ja küllap siin oma impolson. Igatahes taas kord selline raamat, mis vääriks uuesti väljaandmist ja kirjanduslikku käsitlemist. Mitte ainult lastekirjanduse kontekstis. Sillaks siis selle eksootika teema ja järgmiste krõbinat värinate vahel. Veel üks pala hevi ühiseni tekstile Helvi Oksaneni pojalt Peeter Volkonskile portliga madonna ehk Christoph Kolumbuse saabumine. Publikul pole sugugi tarvis teada kas ma teen nalja või võtan kõike tegelikult tõsiselt. Ja ausalt öeldes pole mul ka endal seda tarvis teada. Christopher Kolumbuse saabumine Kuu ulub taevas, jääb ja. Vees. Et on vajumis Ravinud köhinud Sirje Endre, kirjastus seis või essee JS andis hiljaaegu välja Anna Haava mahuka luulekogu, kus on vesi sellest materjali, mis üldse pürgib Anna Haava täielikule avaldamisele. Rõhutab sealjuures kõvasti Anna Haava religioossus taga, mitmed lugejad on märganud, et sealt puudub üks selline luuletus. Ühes piibel teises käes ja ahnus südames. Nii ristirahvas usutöötajat paganate seas. Ees astub armuõpetus ja kannul kaubakavalus, soldatid ja surujad, kõik rändavad, jahivad arm. Rahu olgu teiega. Kui andke meile linnad, maa ja õigused ja kasud kõik, siis taevas teile on parem paik. Või veel ei taha, tundke siis, et vägivalda on meie viis. Ehk siis tänapäeval on ikka natukene tsensuuri ka aga tänapäeval ilmub ka väga palju head ja uut kirjandust. Et täna sai võetud selline Pottessi teema ette, siis paljud vahvad tulijaid käsitlemata, aga juba kuu aja pärast räägime Kalju Kruusa uuest raamatust ja Bartholomew hoosi debüüdist, Bogdada ja mitmes teiseski. Ja tõepoolest, tasapisi hakkab see aasta justkui otsa saama, aga kirjastamises on vaatamata majanduskriisile ikkagi veel elevad ajad. Head lugemist, head kirjutamist, head avatute avastamist ja lõpetama jääb siis kolm pead heli Ühissoni tekstile kirjutatud looga Talvi õunapuu läbi kõrbe. Aidaku siis luuleja raamatuteid läbi. Talvise Eesti majandus kõrbe.