Racaotajanarki jahivad naised Errat. Selline tervitus on Helsingis filmisõpradele kõlanud juba 20 aastat. Kui aastal 1997 linastus rakkavati anarhia ehk armastust ja anarhiat nimelistel filmipäevadel nädala jooksul 11 filmi siis aastal 2007 on 100 filmi ära mahutatud 11 päeva sisse. Eelpool kuulsite ka tänavust festivali treilerit ekraanil. Oleme mures pereema, kelle mees pole juba üle nädala näidanud vestluse ajal paksu politseiohvitseriga, kes end juba uueks meheks pakkuma hakkab. Paugub aga isikuks ja koju saabuv habemetüükas. Mees teeb silmanurgas mängivale poisipõnnile, tervitab naiste, küsib, kes ebaks. Mees on treileri moto. 11 päeva, 100 filmi ja sa pole kunagi endine. Filmisõpru lahe ühel ja teisel kaldal on Helsingi filmifestival pööranud niisiis juba 20 aasta vältel ja pettumust pole väljakutsuva ning ligi tõmbama nimega festival siin rääkijale kordagi valmistanud. Sama võivad väita kõik need, kes kunagi Helsingi festivali külastanud mõneti loogilise jätkuna teise rakk auto Anarc ja üheksakümnendatel aastatel Eesti filmisõbra jaoks üle Soome televisiooni rolli muu maailma avamisel. Kas tal on ajakirjanike pressipiletite saba eesotsas just seisnud eesti seltskond? Aastate pikku on see küll veidi vähenenud, aga just Helsing on olnud see koht, kus noored eesti filmi tegijad ja kriitikud oma aastase filmi lahingu kätte saavad. Jaak Kilmi, mida on sulle tähendanud Helsingi festival armastavast anarhiat? Lisaksin Helsingi festivalil käima 95.-st aastast, see oli aeg, kui polnud veel olemas, tõsi, Heiki, ja see siis ainuke võimalus üldse üldse näha nii uusi filme kui ka ja sellist noh, seniavastamata filmiajalugu räägime, et voodist või, või mingisugustest veidratest, plätter filmidest või kogusin MB movi liikumine, see oli nagu täiesti tundmata ja avastamata ja mitte ainult mulle, vaid ka minu sõpradele, kellega me koos käisime seal Helsingis. Ja niimoodi iga aasta ja selles mõttes on nagu filmi hariduslikult on ta nagu minu nagu varastel aastatel nagu kõvasti andnud mulle, aga hiljem, eks ole, kui nagu festival on maha rahunenud kõik need, et veidrad ajaloolised suundumused on läbi kammitud siis Helsingi festivali lihtsalt on nagu võimalus näha head kino, eks ju. Nii nagu põski tegelikult. Et minu nagu filmi aastas on, olete nagu kaks olulist asja on üks on nagu Helsingi Teinoldes tegelikult nagu viimastel aastatel need programmid on üsna kattuvad siis jällegi on nagu mõnus vaadata mõnede asjade Helsingis ära, et Tallinna PÖFFil saaks vaadata teisi filme. Aga kuidas sulle tundub, kas Helsingi festival on oma nägu siiski säilitanud, mida ka nimi ütleb siis armastust, anarhiat, et noh, minu jaoks vähemalt on see valik siiski veidi rohkem läbi mõeldud kui mõnel suurel festivalil. Helsingi festivali valik on umbes poole väiksem võib olla ülekohtune kaks kolmandikku OP-i programmist, aga seest on seal tikk, filmid kuidagi täiesti omal kohal, seal ei ole sellist nagu geograafilist nagu hajusust, eks ju, seal on küll noh, alati on seal oma teemad siis ütleme siis uus Kaug-Ida-film Jaapani anime, et mingisugused Lõuna-Korea gängsterifilmid, Ameerika indid, eks ole. Alati avastatakse mingisugust maailmanurgatagust. Et aga see on kuidagi süstemaatiline, on ja, ja selles mõttes nagu mõnus menüü, mida võid usaldada, läheb nagu restorani, tead, et ma võtan nagu neid toite neid toitma ma ei võta, on ju, aga ma tean, toidud, need on, on ju. Et selles mõttes mulle Helsingi festival nagu väga meeldib ja noh, muidugi seal on ka traditsioonid, armastus, minu puhul vana armastus ja anarhia, miks, miks ma alati seal käin? Noh, vürtsi leiab sealt alati Absoluutselt loomulikult, kuigi eks ju see festival on taltunud ja maha rahunenud, seal ei ole enam mingisuguseid homo trash ehk plast pärit. Siis püütakse ometigi iga aasta ka sellisele alternatiiv kur maanil midagi imelikku pakkuda. Lahe. Timo teener sinuga oleme kohtunud siinsamas järjekorras. Lasi valla sees ehk teoreek sees, mis on siis Racotonarke festivali üks põhilisemaid kinoteatreid? Juba mitu mitu aastat. Mida sinu jaoks rannalt alati ja siin, Helsingis, mida sa filmifestival, selle tähendab? See tähendab. Nirvana et noh, minu jaoks tuss ei toimi sellepärast et kuna ma olen tööalaselt Eestis nagu filmijalaga nii hõivatud, siis seal nagu töö ja eraelu kõrval nagu seda aega silmi vaadata terve päev läbi, no ei, ei tule kuidagi välja, aga siin ei sega miski või keski, et siin on hommikust nii neli, viis, kuus filmi ja see on üks tore Rosalie, et tuleb suuri unustamatuid elamusi isegi pettumuseni, armastuse anarhia festivalil kuidagi nagu nad on sellised armsad pettumust mis on sinu jaoks olnud sellised eredaimaid punkari aastate jooksul niimoodi välja võtta. Esimene on alati möödas, kuigi noh, kui ma hakkan nüüd siin neid filme mõtlema, mida ma siis nägin, ega ma väga palju nagu niimoodi välja tuua ei oska, siis on jälle kõik selline kompott, siis sa ei tea, mis aastas. Ma nägin, aga siis näiteks olid sellised filmid nagu koolsem Manstades ja oli vist ka David Linzi streid stoori. Ja siis esimest korda nägin ma sellist asja nagu kuues meel ja kuna internet maailma valitsenud, siis ei olnud keegi ka selle lõpu ära rikkunud ja järgmistest taastada. Vahest tulevad sellised eredad elamused meelde nagu poeni vendade oo vend, kus sa oled sa siis Alfonso Buaroni istuma maantee jänni ja india filmid oma kompesse ja noh, tähendab, mis toovad sellise nostalgia meelde, pluss siis esmatutus selliste maade kinokunstiga, milliste olemasolusse varem midagi ei olnud teada, sellepärast et just arvas anarhias. Ma sain tuttavaks Lõuna-Korea kino Parksam ja teised sealsed meistrid, treid, kingi Lucyga olen siin esmatutvust teinud. Keszekitana olen siin esmatutvust teinud. Ta Kessimikkega, et kui minu elus ei oleks armastuse anarhiat, siis mu silmaring oleks palju, palju kitsam. Veel arvamusi Helsingist Karlo Funk Helsingis ma käisin tõesti vist üheksakümnendatel, kui ma ei eksi, viimati aga, ja tol ajal kui lehedest väga jõukad ei olnud sellise tegelikult kõige odavam ja lihtsam võimalus näha üldse midagi muud kui seda, mis Eesti kinodes jooksis. Ja teisest küljest nagu oli oluline ka see, et Helsingi Racotoyonarke festivalil on kogu aeg olnud väga selge ja omapärane maitse nad minu arust olid isegi praktilises Skandinaavias esimesed, kes hakkasid keskenduma aasia filmidele ja sellisele kummalisele provokatiivsel kinole, mis kus iganes maailma kandisse tuli siis näitasid nii neid aasia enda peavoolu kõrvale jäävaid asju kui ka tuntumaid filme. Ma arvan, et see oli tõesti nagu asendamatu võimalused tol ajal midagi sellist üldse näha. No praegu on filmivaatamise filmide hankimise võimalused hoopis ju suuremad, et saab ju osta interneti kaudu ja ise võib-olla sõita mööda maailma. Aga kuidas sulle viimastest Helsingi käikudest tundub, kas on see festival oma näo säilitanud? Igal festivalil näha, et festival muutus, ta läks tegelikult rohkem sellise klassikalise linnafestivali moodi, mis tähendab seda, et programmis oli rohkem filmimisel olnud Mudel-Euroopa festivalidel ja kuigi see nii-öelda anarhistlik pooluse sinna alles siis selle kõrvale tekkis tegelikult tugev selline peavoolufestivalifilmide tuumik. Tegelikult teine huvitav asi, mis on olnud, vaadata, on siis PÖFFi ja armastuse ja anarhia kõrvutada arenemine? No loomulikult seal mingeid paralleele tegelikult tõmmata, aga aga sellest Eesti filmihuviliste potentsiaalid andis ikkagi mingis mõttes aimu see, et minu arust juba viienda festivaliga jõudis Pimedate Ööde festival armastusele asjale järele ja kihutas sealt mööda taastaks ja praegu on linnade suurusele vaatamata Ma just vaatan, et need vaatajaarvud on teil praktiliselt võrdsed absoluutarvudes kusagil seal 45000 kandis. Tiina Teras, mida Helsingi festivalil tähendanud sulle kui ühele PÖFFi korraldajale käisin sel aastal PÖFFi esindajana Helsingis juba kümnendat korda ja esimestel aastatel oli see minu ainus välisfestival, kus ma siis ammutasin kõige rohkem infot uute filmide kohta ja viimastel aastatel on Helsingi festivalist saanud koht, kus vaadata järgi filmi, mida aasta esimese poole festivalidel veel nähtud pole. Ja täiendada PÖFFi programmi veel uute filmidega, sest september on viimane aeg, KUS saatorsi programme veel uusi filme lisada. Lisaks PÖFFi programmi koostamisele on sul ju ka isiklikku huvi Helsingis käimise vastu, et selles mõttes, et ta on ikkagi oma atmosfääri poolest juba midagi muud kui suured festivalid just Helsingis ma väga tihti käingi publikut vaatamas, et seal on, see oli õige reaktsioon filmidele vahel, vesi puhul on selline tunne, et ei leia õige publik seda filmi üles, aga Helsingis alati leiab sellistel hilisõhtustel seansside filmidele, mis on rohkem seal armastuse, anarhia nimelise festivali anarhiapoolsest küljest. Eeldatavasti see oleks nagu vähem rahast, aga, aga kõik, kes on kohale tulnud, naudivad seda, mis neil ekraanilt näidatakse. Esimestel aastatel oli rohkem neid anarhia filme, selliseid põrandaalused filmida mida kusagil mujal ei näinud, aga tasub ikkagi minna. Igal aastal käisid ka sel aastal, sa lähed ka järgmine? Loomulikult. Helsingi festival Logan Tanarki sai oma nime liina Bert Mülleri filmist aastal 1973. Film rääkis anarhistide prostituudi armastusest ning linastus Helsingis ka kaks 10.-na. Sestap tagasi, kui ajakirja image toimetus korraldas samanimelised filmi päevad linastus niisiis 11 filmi, fookuses oli siis lisaks küllerile kaaterrektšarman. Kuna filmi päevad kujunesid väga popiks, otsustasid asja eestvedajad ja Niskanen, Pekka Laner, Vahmati Bownio ja miga sild ala korraldada igal aastal samanimelise festivali. Ja nii see algaski, räägib becalonerva. Toona oli sodan külafestival juba olemas, see oli keskendunud klassikale. Neid huvitasid aga eelkõige noored, uued režissöörid, eriti uus film, mida Soomes toona palju teatud. Ja see ongi jäänud festivali suunaandjaks. Ei, räägib üks festivali alusepanijaid. Esimene filminädal toimus kevadel, me otsustasime seda korraldama hakata hoopis sügisel, sest siis alustavad tööd kõrgkoolid ja tudengid on olnud neil peamine publik. Sügisel on lükatud ka mitmete filmide esilinastused ja ajapikku ongi Helsingi festivalis kujunenud sügistalvise filmikava avamine. Püüame saada selliseid filme, mis linastuvad septembri lõpust jõuludeni, räägib Lanerva. Tänavu, kui festivalil linastuvad mitmed filmid, mis jõuavad kinno alles pärast jõule. Meie eesmärk oligi lähtuda sellest, mis on hetkel maailmas oluline, millest räägitakse, mis on need filmid, mis kõnetavad inimesi kõige enam igal pool maailmas. Ühtlasi oleme püüdnud kodumaiseid levitajad tutvustada uute suundade või siis tähendab neid oma filmi tutvustada. Kõige ilmsem seos on siin levifirma Cinema Mondoga, mille rajasidki festivali korraldajad ise. Olukord on praegu varasema ajaga võrreldes muutunud Helsingis saetakse pea igal aastal kinoteatreid ja alles on ainult üksikud väiksemad kinosaalid nagu kino Engel. Nende asemel võtavad aga võimus suured multiplex kinod, kus ringlevad peamiselt Hollywoodi filmid. Muutuseid on aga Helsingi festival kinopubliku maailmapildi laiendamisest siiski kaasa toonud. Becalonerva. Suurim muutus Soome filmilevis on näiteks see, kuivõrd hästi on läinud jaapani animatsioonid. Oleme seda oma festivalil näidanud 90.-te aastate vältel. Nüüd koguvad animed tava, levis kümneid tuhandeid vaatajaid ja sellega oleme väga rahul, räägib Laneva. Mulle tundub, et anime läheb Soomes isegi paremini kui teistes põhjamaades ja siin on ema teenega ehk Helsingi festivalil. Aasia vaimustus tekkis festivali algusaastatel, kinnitab teine festivali eestvedajaid ja Niskanen, kes praegu elab suurema osa ajast Jaapanis ja hoiab Helsingi festivali kursis seal toimuvaga. Algusaastatest peale näitasime uuemat jaapani filmi ka tehnohorror rütmi nagu näiteks sinisukka Modoteetseva filmid siis juba Hongkongi filmid, mida tõime ka Eestisse. See oli siis aastal 1993, kui Eesti vabariik oli alles tööle hakkamas ja kinos. Eha linastusid John Woo kuuli balletid ning järkputke Raiti nik. Romantik. Kino ees aga avaldasid meelt siivsed peda tudeng neid, kes leidsid, et sellised filmid meie noore vabariigi kinoekraanile ei sobi. Räkad Janarkija tegijad käisid aga Hongkongi ja jaapani filmifestivalidel, tuues sealt vaatajate ette üha uusi avastusi, nagu näiteks tuvi hark ja Wong Kar-Wai. Ning siis juba tuli ka jaapani anime. Esimene anime, mida Helsingi festival näitas, oligi klassiku staatuse saavutanud katsuhhirottomaa. Akira. Keio niiskannal räägib, et Jaapanist tuleb praegugi palju põnevat. Selle filmimaatoodangust saaks igal aastal omaette filminädala sõltumatust klassikani. Sel sügisel tasub anime sõpradel muideks Helsingisse tulla ka festivaliväliselt. Nimelt on Neia Niskanen aidanud kokku panna Soome filmiarhiivile kuuluvas kinos Orion linastuva ülevaatekava jaapani animest. Ei tea veel filmi tootmisest selles tõusva päikese maas. Riik on seal seni toetanud filmi tegemist vaid lääneriikidesse minevate filmide suhteitreerimisel. Täie Niskanen. Tasemel eriti ei teata, millised on need filmid, mis muud maailma võiksid huvitada. Teisalt on hakatud märkama, et läänes on väga populaarne manga ja anime kultuur ja see on isegi muutunud jaapani mainet välismaal. Nüüd on märganud ka võimud, et seda suunda tuleks toetada, kuna selle abil saab äratada huvi ka muu jaapani toodangu vastu autodeni välja. Räägib, et seegi on samas kahe otsaga probleem, sest kui hakatakse filme ja mangasid tegema vaid välismaa nõudeid silmas pidades, siis ripuvad siiani, pole enamus manga ja anime tegijaid sellega arvestanud ning nad on teinud oma asju vaid kohalikule noorsoole mõeldes. Nõndasamuti on meie veidi murelik jaapani sõltumatu kino tuleviku pärast sest väikeseid Athos tüüpi kinoteatrid on seal väga vähe ja filmide näitamisele on pikad järjekorrad. Seega juhtub sageli, et film jõuab enne Lääne vaatajaid ja kui see linastub kodumaal ja välismaa festivalidele pääsemine hakkab kujunema omaette kvaliteedimärgiks, mis tagaks ka kiire pääsu kinolevisse kodumaal. See aga võib tekitada kiusatust hakata tegema vaid läänefestivali publiku maitsele sobivaid filme. Samas pole Lääne publik samuti rumal ja puhtalt edu huvis tehtud asju omaks ei võta. Parimad filmid tulevad ikkagi siis, kui läbimüügile läbilöögile ei mõelda. Tõdega niiskanen. Ka selle aasta Racautonarkija festivalil olid põnevaimad tööd just animatsiooni poole pealt. Unustamatu visuaalmentaalselt rännaku võimaldas jaapani anime meistri Satoshigoni paprika mis rääkis põneviku vormi pandud loo inimeste igavesest soovist põgeneda kaunimasse reaalsusesse. Unenägude maailmateostuse poole pealt aga sulanduvad selles filmis ühte kahe ja kolmedimensiooniline animatsioon. Hoopis traditsioonilisem joonistusega oli esindatusega Jaapanis elav ameeriklane Maicel Riias oma filmis Decon Kink. Reet. Film on tehtud populaarse manga põhjal ja räägib loo sõprusest, truudusest ning inimlikkusest. Jaapani uuema anime ei kasutagi enamik traditsioonilisi suuresilmseid nukunägusid. Selle asemel eelistatakse isiklikku stiili, joonistused ja graafikavormide segamist. Üpris isikupärane oli ka teine üllataja animatsiooni vallas. Seekord tuli Lõuna-Koreast filmi Nonii Aczyjazzibak ning autoriks on jobu. Siin. See on ulmeline meelelahutus ja selline visuaalne tempokas karussell mille järeletegemist mängufilmi tasemel kõigi olemasolevate eriefektide juures ei kujuta ette ka kõige parema tahtmise korral. Animaatorid esinini job on sinna ise öelnud, et tahab filmist välja lüüa. Disney ja jaapani animatsioonifilmi sisusse seekord ei süüvi. Ehk jõuab see film ka PÖFFi vaatajate ette. Sedavõrd võib aga öelda, et filmikangelasi ohustavad meie omi. Kosmosemutte meenutavad sinised mähkmetes tegelased. Iraani päritolu Marshall Satrapi on aga teinud animatsiooni, miks oma elulool põhineva koomiksifilmi nimeks on persepolis, mis viitab iidsete pärslaste linnale ja ühtlasi ka Iraani alade kultuurile. Satrapi räägibki oma filmis ühe tüdruku üleskasvamise elu, kes elab läbi Iraani lähiajaloos. Olulised pöördepunktid usuäärmuslaste võimuletulekust Iraani, Iraagi sõjani Need religioosse valitsuse karmistama reziimi eest Euroopasse ja püüab siinse eluga kohaneda. On hämmastav, kuivõrd tuttavad tundusid mõned filmis nähtud olukorrad kasvõi stseen, kus lääne muusikat müüdi tänava peal hõlma alt. Väga lihtsa joonistusega kujundab Satraapi meelde jäävad tegelaskujud ja annab edasi mõjuva sõnumi, mis peaks kohale minema igasugusele vaatajale, tema kultuuritaustast või religioossest kuuluvusest sõltumata. Teine viljakas äärmus Helsingi festivalil on dokumentaalfilmid. Helsingis on tavapäraselt ja tähelepanu pööratud muusika dokumentaalidele ja popkultuuri eri tahtlikesitlevad teleuuring filmidele. Tänavuse festivali lõpetas tehnik Karlssoni kontsertfilm, Islandi menugrupist Žigul Rossist. Filmi ees astus üles ka bänd ise akustilise setiga andes muuseas aimu peatselt ilmuva duubelalbumi materjalist pileteid sellele ainulaadsele üritusele müüdjaga läbi tunniga, kusjuures esimesed tulid piletisappa juba kell üks öösel. Siin rääkijal õnnestus aga ära näha kaks tõsielufilmimuusikutest, mis tõusid oma teostuselt ka festivalil parimate filmide hulka. Need olid Julien Temple youst. Rammerde Fincher'i žanrid on hea Stephen kisaki Scott Walker tahtist Shanghai Männa. Siis on küllaltki film, on popmuusika suurest tundmatust Scott voolkerist, kes alustas oma karjääri juba 60.-te aastate keskpaigas Volkelt radasse koosseisus tõustes kiiresti estraadile tabelite tippu. Scotty, tumeda konaline melanhoolia ja süüvimine inimhinge põhjatusse seadis ta ka väljapoole kerge kaalulisest popmuusikast ning oma esimestest albumites peale on ta läinud oma rada, andes eeskuju lugematutele pop- ja rokkmuusika ning avangardmuusikatähtedele. Suur osa neist alates markerist väga palju üle võtnud David põuist saavad filmis ka sõjaaidates avada Scott Walkeri ammendamatud fenomeni. Kiustrammeron mõneti tuntum nimi samuti. Julian tempel on rohkem kui kahetunnise pikkusesse filmi pannud tempokalt kokkus Tammeri elukäigu selle juurde kuuluvate tõusude ja langustega. Strammeri sõprade ja pereliikmed Ta ning ta enda räägitu läbi tekib hea pilt 70.-te aastate lõpu Inglismaast ning sealse punkmuusika ühe tõsisema tegijast rammeri, bändide klass, saatusest. Eelkõige on see muidugi Filmshewstrammerist endast, tema kiindumust ja otsingutest. Inglise uus film on Helsingi festivalil olnud tähelepanu all juba mitmendat aastat. Debüüdi on valmis saanud praeguse Inglismaa sõltumatu kino üks säravamaid tähti Šein medas keda ehk PÖFFi vaataja mäletab filmisteerinanšovs. Draamalavastaja Kenneth rännak on aga valmis saanud uusversiooni aastal 1972 linastunud filmist Leost ehk nukk. See on kahe näitleja film, peaosades Charlooja Maikel. Käin tugevad näitlejad, tööd, aga mitte eriti tugev lavastus, küll äraspidine. Theri stsenaarium on aga väga hästi ettekujutatav lavalaudadel. Lugege näitleja tuua, oli ka USA sõltumatu kino ühe tähe Steve basseini lavastatud filmis intervjuu kus basseini mängib allakäigu äärel olevat ajakirjanikku, keda saadetakse intervjueerima kõmulist telestaari. Staari osas astub üles Sienna Miller. Milleri koostöö on nauditav ja film ise meeldiks ka üpris laiale vaatajaskonnale. Helsingi festival kasvabki tegelikult ju kõike sel aastal näiteks ka Tšulite lbi labasevõitu möödiade püüdist kaks päeva Pariisis kuni USA uue sõltumatu filmi esindaja kris Fulleri tööni Loren käes. Siin on ka põhjus, miks Helsingis käia. Sest kui massimaitsele vastutuleva linatööd jõuavad ehk isegi meie kinoketi ja festival auhinnatud tööd PÖFFile siis selliseid tooreid, aga jõulisi filme. Deklarenkas ei näe vist geograafiliselt lähemal kui Helsingis. Chris Fulleri film ei seleta midagi, msn paljas nending. Film räägib 90.-te aastate keskpaigast Floridas puhkenud noorterahutustest aga ei tee seda kordagi ootuspärase taustainfo läbi. Vaataja näeb igav Levadia masendunud noorukeid paistagi huvitavat muu kui joomine, seks, kaklemine. Varem kässon seisundifilm, mis vaatajale vastu ei tule. Samasugust ilustamata reaaljätkatud ka Hiina lavastaja liigiuu filmiga Lostan Ching ehk siis kadunud Pekingis. Film räägib loo massaažifirma omanikust käiskasutud seksuaalselt ära ühtama alluvat naine saab lapse ja selle lisaks pretendeerivad nii ettevõtja kui ka ühiskondlikult hoopis madalamal positsioonil nimelt akna vesisena töötav naise seaduslik abikaasa. Hiinas on film keelatud liialt avameelse argielu käsitlemise pärast. Lifilm meenutabki pigem klassikalist euroopa draamat kui harjumuspäraselt ilustatud. Kinoeksootika poole pealt tuleb ära mainida ka Helsingis kesköisel seansil linastunud Tai film, tagunefayer dünamiidi sõdur. Chalerme on mingi film on tai, kumb puu aastal 2007. Võitluskoreograafia nauditavalt läbi töötatud film viib vaataja eelmise sajandi algusesse, kui taimaale jõudsid esimesed traktorid. Veiste karjadega oma maad harivad talupojad neist muidugi ei huvitanud. Ja filmima antikangelane võtab nõuks hakata laevadelt karja varastama, et tekiks nõudmine tema traktorite järele. Kõik pole aga hoopiski nii proosaline ja antikangelasel tuleb rinda pista. Toonase Robin Huudiga, kes valdab ideaalselt põlve võitlust, ründab oma vastaseid rakettidega. Eksootilist ja teistsugust kino pakkus ka mehhiko noor lavastaja Jonas Cameron oma esimese pika mängufilmiga. Uni on ju. Oma loo annab ta edasi liikuvate piltide asemel liikamatutega kasutades filmi kokkupanemiseks vaid digitaalfotosid. Jaanus Kroon räägib, et ta sai innustust Krismi haigeri filmist, mis koosnes samuti fotodest. Ta tahtis kasutada sama meetodit, aga omal viisil. Samuti huvitas teda Ta sedaviisi, kuidas filme üldse tehakse? Tavaliselt ju kirjutatakse esmasstsenaarium ja siis lisatakse pilt. Seekord tahtis ta võtta esmalt pildid tavalisest elust oma perekonnast, oma sõpradest ja neist kujundada omaette lugu. Film on kasvamise ja esimese armastuse lugu peaosasse koerani enda noorem vend ja isiklik sõbranna. Ränharber. Mu vend oli just siis sellises murdepunktis ja nägin tema elus paljut, räägib kaar, on filmis kajastuvast kasvamise loost. Ja eks venna elu mõjutas ka filmi peategelase kujunemist. Samamoodi oli ka tema sõbrannaga, kes just sellel aastal, kui filmide Ta tuli esimest korda Mehhikosse. Seega nägi koer on, mis tunne on olla välismaalane uues riigis ja sellest siis lähtuski, koer on oma loo kirjutamisel. Ja teine peaosaline siis Airenharder. Minu mehhiko tutvus oli teistsugune kui mullil filmi peategelasel, sest tuli Mehhikosse hoopis teistel põhjustel. Räägi, päran, mulli otsib midagi, püüab leida oma kohta elus. Tal on kogu Mehhiko võõrastav kogemus. Aga mulle oli see äratundmine hoopis kohanemine. Kokku pildistasid nad aasta jooksul üle 8000 foto, siis hakati alles vaatama, kuidas lugu kokku panna. Kummalisel kombel viib Jonas Kaaroni filmidebüüt tagasi filmikunsti põhialuse fotograafia juurde. Korran räägibki, et kui alustasin filmiga, oli huvitatud fotost aga filmist ja tahtsingi põhialusteni välja jõuda. Film on piltide jada, mis moodustavad loo. Mõnikord otsustame, et neid pilte peab olema 24 sekundis, kuid selle filmi juures mõtlesin, et ehk saab hakkama ka ühe pildiga sekundis või siis hoopis kuuepilliga sekundis. Seega on ju tegelikult palju mooduseid, kuidas filmida ja mida pole kasutatud. Filmi esimese toimetamiseni läks see maksma 8000 dollarit. Ja sellega soovis kummutada müüti, et film peab olema väga kallis. Tahtsime teha filmi, milles on peamine hea lugu. Rekkor on vaja on vaid pliiatsit ja paberit ning soov oligi teha film millest poleks vaja tegelikult muud kui fotoaparaati ning arvutit edasiseks pilditöötluseks. Ladina-Ameerika on maailma filmi Kivalide huviorbiidis olnud juba viimased viis aastat. Kuidas siis iseloomustab noor lavastaja Mehhiko kino praegust seisu? Mehhikos on praegu palju uusi lavastajaid ja filme räägib joones. On toimub palju. Praegu on aga veidi kohatu isegi rääkida rahvuslikust kinost kuna praegu üleilmastumise ajal on meil võimalus kasutada rahvusvahelisi võimalusi. Ja kui räägitakse uuest Mehhiko kinost, siis tuleks hoopis rääkida uuest algupärasest kinost, mis ületab rahvusfilm. Piir. Helsingis esitles oma filmiga Ungari kino uusia lubav tegija Paalid geenieres tema 18 minutiline lugu põgenikest refordoon. Enne koidikut on õppinud üle maailma ligi 40 auhinda. Muuhulgas on filmi pärjanud ka sellised festivalid nagu kann ja Sandents. Minul on filmitootmine Ungaris keeruline, ehkki filmi tootmist toetab seal kolm riiklikku institutsiooni. Isegi senise edu korral, mida ta on oma lühifilmiga saavutanud, on tal raske leida rahastust täispikale filmile. Või teha korraliku rahaga filmi peab leidma Euroopast kaastootjaid. Nimelt kui eelarve on üle miljoni euro, on Ungari näiteks võimatu raha leida, räägib Kenyeres. Ja debüütfilmile on eriti raske kaasrahastust saada. Genierisi. Film on üles võetud ühe võttega ja toob vaatajate ühel öisel niidul hargnevad tragöödia autode ja põgenike kinni püüdmisest. Režissööri sõnul on film saanud ootamatult palju tagasisidet kõikjal maailmas. Paid geeniers. Näiteks New Yorgist son tantsiv festivalil tuli tema juurde üks Mehhiko naine nuttis ja kallistas ning tänas. See film oli teda puudutanud väga sügavalt räägitaalid. Üks hea üllatus oli Helsingi festivalil veel oma tagasituleku kinoekraanile tegi Ameerika kino üks omapärasemaid loojaid härmanikkoriin kelle Filmagraafia piirdubki seni vaid kahe täispika filmiga. Need on kumma ja Julian tonkyboid. Koriini uus film mister Klolli räägib inimestest, kes elavad oma elu läbi kuulsuste Pariisi tänavatel. Michael Jackson. Nina leiba teeniv filmi kangelane kohtub juhuslikult Marilyn Monroe õuna elava naisega kes viib ta kokku terve kopeerijat ansambliga Punamütsikest. Abraham Lincolni. Film on nukker ja ilus. Lapselikke kopeerijat. Usk paremasse maailma nakatab ka vaataja ning kinosaalist ei tule lahkuda. Pisarad. Tõsisemad argisemad toonid valitsevad rumeenia filmilavastaja Christian mungi filmis neli kuud, kolm päeva, kaks tundi. See ajamääratlus märgib ühte abordi läbi katkestatud inimelu ja film räägibki 80.-te aastate Rumeeniast. Raseduse katkestamine oli seadusevastane ja sellest lõikasid omakasupõrandaalused tegelased. Lihtsalt ja mõjuvalt lavastatud film meenutab Ida-Euroopa ning Nõukogude Liidu realistlikke draamasid selle teema julgelt käsitlus teie rumeenia filmile. Just sellel aastal. Selline pilt siis filmifestivalist rakkavda remark ja tänavusel juubeliaastal saates kõlasid helilõigud ja laulud, džauli tõlki filmist kaks päeva Pariisis. Kristjan ongi ju neli nädalat, kolm päeva, kaks tundi kris Fulleri filmist Lorenkes farmanni Karlini filmist mister lõunly panikeernessiibifordoon Permi pinnid, tapmfayer, Liinovert, Mülleri Laden tänarki, sing, sead, tungi Chinyiscostori Siniad sukkamata filmistetsuva järkputke Raiti filmist mekk, romantik karvai filmist olen kiimädini filmist sädest Music in the World saimalt loomeli filmist Padissong. Maike Lariyazeedeekon, Kinkreet jobomshini Aasias sibak. Maicel Hunter botame filmist Wonder Land Hayamiazzaki filmist Nausika. Klapib persepalisest teni Karlssoni filmist rõõmsigurras Julian templi filmist Cheostrammerdajeffeutcheri žanrit on ja Stephen kisaki filmist Scott Volker dist Sancherimen minule Tõnu Karjatse. Tänan teid kuulamast ja soovin häid filmielamusi. Kas siis siin või raja taga.