Tere taas kõigile filmihuvilistele aasta hakkab juba lõppema ja peab ütlema, et aasta 2007 on Eesti filmi jaoks olnud erakordne aasta sest ekraanile tõotab tulla lausa 10 täispikka mängufilmi. Ja kuna praegusel hetkel oleme just kahe mängufilmi esilinastuse vahel, siis mõni nädal tagasi esinemas pargi ja meil oli eelmises saates pikk intervjuu Peeter Simmiga. Ja järgmisel nädalal linastub Rainer Sarneti uus mängufilm, kuhu hinged põgenevad. Siis me otsustasime Karlo Fungiga teha sellise väikese ülevaate nendest filmidest, mis sellel aastal linastuvad ja veidi analüüsida seda plahvatuslikku Eesti filmi edu mis nüüd sel nädalal algaval Varssavi rahvusvahelisel filmifestivalil kab fookus, selles on nii, et põhjust analüüsida ja seda on kindlasti, sest me ei märka seda ainult ise, vaid seda märkavad juba ka rahvusvaheliselt filmifestivalil. Nii et tere tulemast, Carlo. Sina muidugi oled, et kindlasti kõige õigem inimene seda vestlust, mida ma sellepärast, et ühest küljest mingil määral on ka see filmide valik, mis meie ekraanile tuleb tingitud ka sinu poolt tehtud otsustest, kuna see töötajad Eesti filmi, sihtasutus, peaeksperdina ja kõik projektid tegelikult mängufilmiprojektid, ma mõtlen, just käivad alati sinu juurest läbi sest ega Eesti tingimustes ju ilma riigi toeta Ta ja ilma toetusteta filmi on praktiliselt võimatu teha. Aga võib-olla selle aasta suureks avastuseks ongi see, et tegelikult on võimalik ilma riigi toeta seda filmi teha, sellepärast et tervelt kolm neist pikkadest mängufilmidest on valminud praktiliselt nagu tootmise seisukohast ilma olulise riigi toetaja või kindlasti filmi sihtasutuse toeta. Et kas see on just ideaalne olukord, aga ühel nagu elujõulisel filmimaal ehk siis sellises riis, kus film nagu iga teinegi kunst ei küsi esimese asjana vahendite järele vaid eneseteostuse järele ja kolm 10-st on võimelised puhtalt loovalt seisukohalt, et nagu filmini välja jõudma või teostuma, siis see annab märku. Noh, elujõulisusest lõppude lõpuks riik saab ülal hoida mis tahes sektorit, kui ta seda otsustab. Aga kui sa ilma selleta hakkama siis minust nagu see on tõelise sellise elujõulise tunnus ikkagi nüüd, mis puudutab ülejäänud filmidesse, siis tõepoolest plahvatus on toimunud, kui nii võib öelda, ma natukene polemiseerin siin Peeter Simmiga, kes ühes intervjuus küsib, et mis plahvatus see nüüd nii väga on, sellepärast et aastal 90 91 tema film kani programmis. Tema film, head käed olid Berliinis on olnud teisi filme, mis on olnud programmides, aga ärgem unustagem, et kolm filmi ühel aastal A-kategooria festivalidel pole olnud kunagi ja võib olla ei tule kunagi pluss, rääkimata siis sügisballipreemiast, nii et see on täpselt selline nii-öelda kontsentratsioon võib pinge, vallandamine, mille puhul võib rääkida plahvatusest erinevalt ühekordsetest senistest saavutustest. Tähendab, et siin on, ma arvan, erinevaid aspekte, et üks on edu festivalidel, ehk siis rahvusvaheline edu. Et kuna noh, Eesti puhul me ei saa rääkida filmitööstusest, sest tegemist on siiski niivõrd piiratud territooriumiga vähemasti kuni aastani 2007. Et sest teadupärast alati ju kvantiteet läheb üle kvaliteeti ja kvaliteet tähendab filmitööstuse olemasolu. Aga kui me räägime üldisest normaalsest noh, nii-öelda eesti filmi arengust viimase 15 aasta jooksul või ka veidi enne seda, siis on tegemist ikka autorifilmi tootmisega, autorifilmi teostamisega ja see autorifilm on suurtes piirides ikkagi leviv ainult festivalidel ja seetõttu need väljundid või noh, need hinnangukriteeriumid on olnud siiski ütleme auhinnad, festivalid, et selles mõttes võib öelda küll, et juba auhinnangut, see on eesti filmile olnud nii-öelda plahvatuslik tõus või areng. Aga teisest küljest, kui analüüsida tegelikult vaatajate hulka üldiselt ka iseenesest ainuüksi filmide hulka, et siis vestelda välismaiste kolleegidega, küsivad nooh, paljudel ikka inimesi elab no 1,4, millelt no paljudel filme tehakse ja kui sa siis ütled, et noh, et kaheksa tagasihoidlikult, eks ju, sest mõned neist on ju ka noorte tudengite tööd kaheksa ja et kolm-neli nendest on tehtud Euroopa selliste väikestega, noh, ütleme nii, keskmiste eelarvetega väiketootmise mõttes ja mõned nendest siis noh, nii-öelda ilma eelarveta filmidena siis sellegipoolest sa näed alati kaasvestleja silmades suurt imestust, et kuidas niivõrd palju, et teil on seal tõesti kõik vist väga hästi. Et kui palju siis seda riiklikku toetust ainete saate teha seda Euroopas tegelikult filmi tootmine ilma siiski riiklike subsiidiumide, ta on võimatu igas riigis absoluutselt, et ka suurtel territooriumidel. Nii et selles mõttes peab ütlema, et kvantitatiivselt on kaaseid tõus olnud märgata. Aga tegelikult on see toimunud niimoodi gradatsioonid juba nagu arvata võib aastast 2000, kui me alustasime filmide hulgaga, null kui ei olnud ühtegi mängufilmiekraanil ja siis vaikselt hakkas niimoodi kasvama kaks, kolm, kolm, neli. Ja lõpuks me oleme siis 10-ni jõudnud, et vaataksime lähemalt kõigi nende heade kuulajate jaoks, võib-olla need 10 filmi tunduvad ka selliste tulnukatena, et inimesed kindlasti teavad rahvuslikku komöödiat Jan Uuspõld mis meil linastus veebruarikuus just päev enne vabariigi aastapäeva siis mängufilm klass Ilmar Raagi poolt linastus märtsis siis mängufilm Kadri Kõusaarelt, Magnus, mis küll Eestis ei ole veel siiamaani linastunud, seest aga tema rahvusvaheline maailmalinastus toimus kani filmifestivali raames, nuga samuti esilinastus kevadel ja see film on siis Marko Raadi esimene täispikk film, sest ta oli võimalik näha veel Toompeal rüütelkonna hoones ja pärast ka kinos Sõprus esimene pärast Agent Sinikaela. Jah, just nimelt pärast nii-öelda see uuel perioodil ja siis nüüd on välja tulnud ka Georg nädal tagasi ja linastus maas on ka, kuhu hinged põgenevad Raines annetilt ja vahepeal linastusid ka üliõpilaste täispikad, filmid. See oli siis ringtee saksa noorelt tarmukad, režissöörid. Balti filmi- ja meediakooli õppejõult Dirk Hoyalilt. Jah ja siis teine tudengitöö oli vist ma aiman mis iganes, Aleksander, mis iganes, Aleksander, mis jookska sõpruses paar nädalat. Jah, et nad ei saa otseselt nimetada tudengifilmideks, aga siis kusagil seal professionaalse maailma ja koolivõimaluste vahepeal nendest vahenditest, siis on nad kokku pandud. Ja nüüd siis tuleb detsembris film kinno, nänn. Mille lavastaja on Andri lup? Ja see on siis ütleme ka seda madalaeelarveline film, mis siis sünnib koostöös ETV ja Eve toetusel. Nii et kui vaadata kõiki neid tiime, siis valitsev selline tõeline virr-varr, et ei saa öelda ka, et mingisugune žanr oleks prevaleeriv või teostusid, oleksid sarnased, et ta tõesti hing rõõmustab, et, et filme on nii-öelda seinast seina, et ja see jutt, et meil nagu režissöör ei ole paari aasta tagune joiged, et selle võib vist ka ära unustada. Režissööre ideaalis peaks ju alati juurde tulema ja seda ülesannet siis ka balti filmi- ja meediakool võib öelda vist veel ei ole asunud nagu täitma profession, sest nagu vaatenurgast aga on asumas täitma. Ja nüüd Tallinna ülikooli filmi ja video õppetooli inimesed hakkavad ka vaikselt siis jõudma sellesse professionaalses vääri. Lõppude lõpuks ei toimu ju naljalt ühegi režissööri areng sellise konkreetse hüppena nagu koolipingist firma juhiks. Tänapäeval on sellised raskem, et nad ikkagi alustavad esimeste assistenti täna ja, või muul viisil. Nii et nendega võib veel tegelikult natukene aega minna. Aga oluline jah, selle aasta märksõna on siis teiseks lisaks nendele nii-öelda isetehtud filmidele nii heas kui halvas mõttes, sest see on ekraanil sageli näha, on teine märts ikkagi. Suurüllatajad on tulnud üldse väljastpoolt filmiharidust, Kadri Kõusaar ja Veiko Õunpuu, mis tegelikult tõestab lihtsalt ja elutervet fakti, et selleks, et teha hästi filmi, on vaja teatavat tähelepanuvõimet, sotsiaalset mõtlemist. Ja see on kindlasti asi, mida otse koolipingist tulnud üliõpilastel niivõrd et ei saagi olla elukogemust või nähtuste analüüsimise Viisimaailmanägemist. Konkreetselt mulle väga meeldis hoopis olnud mehe töö, režissööri Salmel pera lühike ja konkreetne selgitus, mida ta oma filmiga taotles, see tähendab, et tal oli selge kontseptsioon, mis on selle teema, mida ta tahab käsitleda. Ja tegelikult ei ole niimoodi, et inimesel virvendab teadvuses mingisugune lugu. Ainult niisiis ütleme, saab võtta täiesti kontseptsiooni, mõelda selle üle, mis on, mis siin maailmas häirib ja jõuda mingisuguste olemuslikke konfliktideni, panna sellest karakter siis vaadata, enda ümber, mõelda, mida see karakter sind ümbritsevas maailmas võiks korda saata, selleks et see, mida sa tahad öelda, et oleks kõige paremini välja. Ja mulle tundub, et see vähemalt osalt oli see mehe töö siis täpselt sellistelt alustelt sündinud. Ja ma arvan, et sellistelt alustelt on sündinud nii Magnus kui ka kui ka sügisball, isegi kui seda ei ole eksplitsiitset niimoodi kirjeldatud. Tegemist mingisuguse sotsiaalse probleemiga, mis näriv režissööre hinge, kui vaadata tegelikult teid lavastajaid, siis nende iga jääb kuskil ikka sinna 20 25. eluaasta ringi, värjal arvatud ehk georkis Peeter Simm kuulub ütleme nii-öelda keskealiste režissööridega ja, ja meil tegelikult on üks põlvkond režissööre puudu, need mehed, kes tegelikult aastal 1990 kuni 2000 oleks võinud filme teha, et see seltskond oli ikkagi suhteliselt, et väike Valentin Kuik, Arvo iho siis jah, Peeter Simm, aga, aga ütleme, see noorem põlvkond tuli alles Arvo iho nii-öelda selle kooliga, Meet ekraanile, Jaak Kilmi, Rainer Sarnet, Andres Maimik, Renee Vilbre, et need mehed hakkavad juba neljakümnendais eluikka jõudma, et, et noh, neid juba võib hakata varsti keskealiseks nimetama, et selles mõttes kindlasti ilmselt kooli tuleb. Ja selle järjepidevuse tagamine just kooli näol on ilmselt ka andnud päris palju. No vähemasti kui mitte praegusel hetkel konkreetset tulemit, sellepärast et esimene magistrilend hakkab nüüd lõpetama sellel kevadel. Ja, ja see on üles ehitatud põhimõttega, kus moodustatakse filmigrupp, on olemas režissöör, produtsent, operaator, helimees, et selline grupi põhimõte. Aga ta on juba noh, eeldusel andnud selles mõttes häid tulemusi. Ta üliõpilast tehes filmi juba nii indu täis, et ei kannata enam lühifilmidega kooli lõpetada, vaid teevad seda täispikkade filmidega. Et selles mõttes, kes on, on see päris hea tulem, et on tunda, et kui võimalused tekivad audiovisuaalselt oma sõnumit vormistada, siis seda väga innukalt ka tehakse, aga võib-olla see tuleneb ka sellest, et filmi on võimalik teha ka millegi muu peale kui ainult filmilindi peale. Et ütleme, see digitaalne areng siiski annab ka paremaid võimalusi ja, ja üha rohkem filme tegelikult võetakse ülesse HD kaameraga ja ja võetakse üle saade lintidele, mis mingil määral vähendab riski ja, ja annab selle võimaluse või selle tehnilise vabaduse. Aga siiski ei ole tekitanud ka sellist Poomi, mida, mida kardeti, et kui igaüks omandav videokaamera käsitlemise oskused, siis režissööride hulk ja laine, ehk siis see profaanlus nagu vallutame, ekraanid, et vaieldamatult mitte et selle jaoks siiski on vaja nagu suuremat loomingulist koosseisu World režissööri, et sünniks üks hea film. Jah, ma arvan, et see profandlik laine on veel hetkel võib-olla nii-öelda amatöörfilmis on terve hulk asju, mida kusagil tehakse, mis võib-olla isegi joovad ekraanile, aga noh, nii palju, kui mina neid näinud olen, siis on ikkagi selge, vahe sees võib olla olulisem kui tõesti, kui see tehnilise vahendi valdamine on ikkagi seesama loo pool ja just nii-öelda amatöörfilmide sead see sageli nõrgaks või keskendutakse visuaalsele pinnale. Aga ei vallata neid jutustamise kompleksseid tehnikaid või lihtsalt jällegi sellest huvitatud, mis on ka iseenesest täiesti täiesti võimalik, et ei pea ju keskenduma klassikalisel lool, eriti kui tegemist on lühifilmiga kus on nii palju võimalusi, mis on tegelikult Eesti filmi seisukohast tänu kasutamata igat sorti eksperimendid ja sellised seik Takümmentari stiilis asjad, mida on selgelt võib-olla isegi liiga vähe. Kui siiski püüda leida, ütleme neid hoobasid või, või neid selliseid käivitavaid faktoreid, et mis on viinud praeguse selle nii-öelda plahvatuse, nagu meil on 10 filmiekraanil, siis vaieldamatult ei ole kindlasti see, ütleme selline filmi toetada tamise finantsiline pool, sellepärast et, et see on jäänud enam-vähem samaks. Et filmigrupi kokku pannes tuleb ikka kõigile öelda, et vabandage väga, aga raha ei ole, et teeks õige ilma rahata tööd. Et mis on sinu mõtted selles osas, et mis sa arvad, mis on viinud sellise tulemuseni, siis tegelikult ju veel 10 aastat tagasi oli, oli filmi seltskond suhteliselt kinnine ring inimesi, ütleme, selliseid uusi tulijaid eirati mingil määral ja isegi vaadelda kui võõrkehasid ja ilmselt ka seetõttu, et, et vahendid oli täiesti nii vähe ja isegi need vanad ja professionaalsed tegijad üritasid kuidagi ellu jääda. Aga kuskilt nagu see müür murdus. Ma arvan, et siin on mitmeid komponente ja üks tegelikult ikkagi on raha, et see raha hulk on vaikselt suurenenud seitsme aastaga, võib-olla neli korda, isegi või ja see on nagu märgatava efekti andnud. Nüüd teiselt poolt ma arvan, et kogu 90.-te aja on iseloomustanud tegelikult kõiki kunstiharusid teatud opositsioon ühiskonna peavooluga, mis ei olnud eriti konstruktiivne. See tähendab, et vaadetega isoleerisid kunstnikud end sageli sellest, mis ühiskonnas toimub positiivselt. Kritiseerides negatiivselt, leidsin nad välja ka selle, mis oli positiivsed. Ehk siis ühiskonna institutsioonide areng tervikuna. See võib-olla ei olegi nii oluline, aga, ja minu arust on nagu märgata, et samamoodi nagu kirjandus omandab järjest laiemat kõlapinda esialgu ka klassikaline ja mitte niivõrd nagu performance-kunst uued muusikasuunad. Kõik see tähendab, et pärast mingisugust tõrget, mis ühiskonnad oma kultuuriga oli, leiavad nagu jälle jälle koha, see annab tegijatele eneseusku. See annab tegijatele võimaluse nüüd näha siis ka seda poolt, mida nad nagu eitasid peavool lõplikuks lood ei saa tulla ainult kannatava ja allasurutud ega romantilisest tõlgendamisest. Claude tulevad ikkagi nagu sellest, mis, mis juhtuvad nii-öelda päris inimestega kusagil. Päris inimesed ei saa olla kunstniku konstruktsioonid päris inimesest, vaid nad peavad olema ka äratuntavalt teistele ja nii edasi. Et see nii-öelda pinna taasleidmine on väga oluline, sellepärast et tegelikult, et mis oli 90.-te suur probleem peale raha, oli see, et isegi kui see film õnnestus nagu valmis saada siis kõik muutus nii kiiresti, et filmi tegemise hetkel kellelgi polnud halli aimugi, mille vastu inimene huvi tunnevad selle kohta veel mingit indikatsiooni, kõik balantseeris kusagil toimetulemise piiril oli võimatu öelda, mis inimesi huvitab, kas nad käivad teatris ja kui, siis mida vaatamas. Ja film on ju otseselt, et kokkuvõttes nagu puhtalt publikumi suhteliselt tagasisidesüsteem, mis toimib võib-olla kolme-nelja-aastase viivitusega. Ja kui sa teed ikka ühe või kaks filmi aastas, siis sealt ei saagi nagu selgelt pilti, mida need inimesed tahavad näha, mida nad hindavad. Lõppude lõpuks puudusid olulisel määral telesarjad, kõik need väljad, kus saab läbi mängida igasuguseid teemasid. Et ega sealt muud ei saanudki tulla, kui, siis selline kontsentreeritud puhas kunst, mis toimib nagu abstraktses ruumis, mis on tehtud professionaalselt. Ta ei ole kusagil eemal, mis on teatavas mata, graafilises keeles ja teatavaid traditsioonilisi väärtusi kandev. Ja sellised need filmid nagu olid paremad, paremad nendest. Inimene pole kala temale ja panen jala, veristaja on vale. Inimene polejale ema ihuga, ta kannab ringiga. Nii pealetulev. Inimene pole kala. Haiguta ja tema kala. Kui ootamatu marja täis paar Eine pole kala. Gene lõuga gangs toore jõuga iga pala lonksu laud, inimene. Seal on kohtusconi ning Vetta vastu tara endalt hirmud kinni. Inimene pole kala keda. Ta kunagi eco. Et kui me vaatame jah, neid filmi, mis valmisid üheksakümnendatel ja 2000.-te aastate algusest, siis ka Sulev Keeduse film on tegelikult nimetada ütleme, ajalooliseks seisundiks kindlasti ütleme, see ajalooline taust oli lihtsalt nii-öelda camu flaasiks, et seal ju ei lahatud konkreetselt ütleme, neid psühholoogilisi draamasid, mis oli tekitatud konkreetselt rahastust, vaid ikkagi eelkõige olid need autori flektsioonid mingile ühiskondlikule seisundile. Aga nüüd teadupärast Sulev Keedus teeb samamoodi filmi tänapäevasest mehest ja nendest probleemidest, mis meest ümbritseb. Ja kõige kummalisem on see tegelikult, et minu meelest Eesti film on hakanud looma täiesti täiesti uut tüüpi kangelasi. Ta on muutunud täiesti aktuaalseks. Et kui veel mingid aastad tagasi Loed käsikirju, siis, siis noh, need ei tööta sellepärast, et nad ei haagi või nad ei ole nagu huvitavad, et need on nagu liialt konstrueeritud. Et noh, see eelkõige tuleb muidugi stsenaariumist välja, sest alati kõige konstrueeritumast stsenaariumist üks, üks tugev looja, noh näiteks Wong Kar-Wai võib teha välja noh, mis iganes, eks ole, äärmiselt huvitava teose. Aga, aga kui me nüüd filmidest ja autoritest veidi rääkisime, siis kindlasti üks teema on eesti filmikriitika, mis teadupärast reflekteerib ehk on meediumiks publiku ja loojate vahel ja filmikriitika on samuti osa filmikultuurist ja väga tihedalt seotud ka filmide loomisega publiku jaoks selles mõttes, et kui filmid välja tulevad, siis ei saa eitada, et, et kõik potentsiaalsed vaatajad, et kindlasti ka neid arvustusi loevad ja kui vaadata Ta ja rääkida ka mitmete filmi kriitikutena, siis mulle on küll jäänud mulje tegelikult, et ütleme, selline kultuurikriitika ja just eriti filmis tegelikult on jäänud sinna 90.-te aastate analüüsi tasemele, et eelistatakse ikkagi noh, nii-öelda see seisundifilm on nende jaoks arusaadav nähtus. Aga ütleme, sellised loo kesksed ja, ja tänapäevased konkreetsete sõnumitega filmid, mis on noh, nii-öelda ilma vigadeta tehtud siis nende vastu tekib selline teatud arusaamatu vimm. Ja üldiselt on nagu ka palju näha, et, et minu meelest feimi kriitika praeguse erinevalt filmist endast on sellises suhtelises nagu vaeslapse rollis, et, et seal küll puudub täiesti kindlasti vaadete paljusus. Tegelikult ju juba pudest tee kuus-seitse aastat tagasi rääkisid rahvusvaheliselt filmikriitikud sellest, kuidas nende roll hakkab vähenema. Mis tähendab just seda, et kõikide filmide nagu marketing muutub sedavõrd tugevaks, et lõppude lõpuks ei ole kriitiku sõna enam mingit kaalu. Sest muud sõnumid matavad selle enda alla muud positiivsed sõnumid. Ja ma arvan, et seetõttu sellise surve all nagu turunduse survel kriitik positsioneerib ennast nagu otseselt kriitikuna, mitte enam analüüsijana. See tähendab, et ta näeb endal rolli ainult öelda seda, mis on valesti nüüd ja tegelikult see võib olla negativistlik hoiak puudutab nüüd ikkagi ainult neid filme, mis jäävad kahe äärmuse vahele täiesti halba filmi, nagu ka väga harva nii-öelda õiglaselt ehk siis väga kriitiliselt kritiseeritakse. Ja täiesti perfektselt filmi ei hakka keegi nagu maha tegema või kunstiliselt huvitavat intrigeerivat Athos filmi kus on põnev süžee või midagi uut, et ütleme, nagu sügisball oli. Pigem jäävad need vahepeale jäävad filmi, millest ei ole kohe päris selge, mida nad nagu taotlevad, pigem langevad need vastandlike arvamuste löögi alla. Ja eks seal annab tunda ka see, et kui nüüd lõppude lõpuks haritakse režissöör absoluutselt kõiki muid filmi välja tegevusalasid, siis kriitika mis rääkimata kriidikstigi filmiteadust ei eksisteeri. Kust saavad tuua uued kontseptsioonid, uued tõlgendused ja uued uued vaated? Ja tegelikult ma ei dramatiseeriks seda üle, et põhimõtteliselt on kriitik lisaks sellele, et vahendaja tõlgendaja ja lõppedes, kui tõlgendamise roll kaob ära sellepärast, et marketing teeb seda vaatajaks nagu tema eest siis teine võimalus on püüda asja näha ajaloolises kontekstis ja, ja see on küll natukene nõrk, et korraks vaadata, mis on toimunud kolm aastat tagasi, näha arengut või kritiseerida siis režissööri või juba lõppude lõpuks stsenaristi valikuid, mitte lihtsalt öelda, et asi on kehv ja ei saa aru. Ning nüüd, kui tervikuna vaadata, siis lõppude lõpuks on igalühel on oma arvamus ja seda arvamusvabadust tuleb tunnistada. Mis tähendab seda, et kui ka kriitik näe passi negatiivset, siis minu arust ei pea nagu seda üledramatiseerima autor ega, ega tootja. Küll aga juhtima siis tähelepanu sellele, et need asjad on argumenteerimata. Kas nende arvamus ja siis teatud põhjendatus, need võiksid omavahel ikkagi seoses olla. Ja see on ka tõsi, et ega need ajakirjandus ei oma eriti palju ruumi filmikriitika jaoks ja kõigil tuleb esitatav maadelt kontsentreeritult ja sellisesse lahmiga stiilis ja lõppude lõpuks on see terve Eesti ajakirjanduse probleem. Teatava teravuse ja konflikti otsimine sealt, kus seda ei ole. Nojah, ma eelkõige pidasime seda silmas, et kriitika võiks olla avangard nagu meedium olla filmi tõlgendamisel, aga ta ei ole seda, et noh, minu arvates on tema arengult jäänud nagu filmile jalgu, et selles mõttes, et on, on tulnud väga huvitavaid tegijaid väga huvitavate nägemustega, aga just nimelt see noh, ütleme võib-olla see ruumipuudus, et seda ma ei tooks nagu argumendiks, sellepärast et ka lühifilmiga võib suhteliselt palju ära öelda, aga lühikese veeruga saab päris täpselt tegelikult filmi nagu analüüsida ja panna ta tänapäevasesse konteksti. Ma olen absoluutselt muidugi nõus sellega, et kriitika on, nagu ma räägin ikkagi kriitikast nagu traditsioonilises mõttes. Et kriitika minu jaoks peaks eeldama mingit analüüsi ja, ja, ja samamoodi konteksuaalsust, aga jah, meil tihtipeale puudub vaba ajalooline taust analüüsides see võib olla tingitud tõesti sellest mahu vähesusest. Aga mis neid võib-olla kõige rohkem häirib, on nagu see, et kriitikud ei ole võimelised Eesti filmi. Siiski paneme Euroopa filmi näiteks konteksti ja ma arvan, et vabandus ei ole selles, et me teisi Euroopa filme ei näe, me näeme küll neid kõikvõimalikest erinevatest kanalitest ja, ja, ja seda enam, et digitaalkanalid on kõikidele nagu kättesaadavad peagi varsti üsna kohustuslikud. Et see analüüs täiesti absoluutselt puudub, sellepärast et kui me vaatame näiteks teatrikriitikat, siis seal on nagu raske analüüsida seda suhteliselt nagu maailmateatriga konteksti pannes, sellepärast et teatrilavad Londonis võivad enamusele Eesti elanikest teada siiski kättesaamatud, kas või kui me räägime maailmakunstis, siis on, siis on täpselt samamoodi ikkagi reproduktsioon jälle seesama mine maali näha õiges valguses ja näitusesaalis, eks ju. Ja ja film on nagu selles mõttes noh, muusika kindlasti nagu sarnases situatsioonis, et oma kandjatel on on kättesaadav kõikidele ja ta ütleme, Eesti film on siis noh, nii-öelda pidevas konkurentsis siis maailma absoluutsete tippteostega, siis siis eelkõige Ameerika filmidega ja Ameerika filmikultuuriga ja siis muidugi ka Euroopa filmidega. Aga sellegipoolest peaks teadma seda, et, et missuguseid filme Euroopas toodetakse ja, ja tegelikult et objektiivselt hinnata, nagu selles kontekstis Eesti filme on, on minu jaoks praegusel hetkel osta öelda suur puudujääk, et seda ma näen küll, et selles osas võiks veidikenegi ennast natukene harida. Selle asja juures on kaks otsa, sellepärast et tegelikult ma arvan küll, et kriitikud võrdlevadki nende sajakonna Euroopa tipuga, mis aasta jooksul on võimalik nagu Eestis ära näha vas Pimedate Ööde filmifestivaliga. Aga juba see ongi nagu põhiline viga, sellepärast märkamata jääb Euroopa keskmine tase. Ja nüüd on küll tähendab suhteliselt uskumatult enesekeskne uskuda, et Eesti filmid peaksidki olema Euroopa tipptaseme lähedal, kus kohas tulla saab absoluutselt, et see teatud nagu Maximalism, mida kriitik võiks ometi läbi näha omaenda lähenemises, see nüüd ei ole kõige produktiivsem küll selle filmi keskkonna suhtes. Aga teiselt poolt mille juurde ma mingis mõttes jääksin, on see, et kui film on üles ehitatud kõikide klassikaliste parameetrite järgi loo kesksest, siis tegelikult kriitiku jaoks seal ei olegi midagi tõlgendada, sellepärast lõppude lõpuks eksplitsiitset selge loo mõte ongi tuua kõik need konfliktid pinnale ja anda neile lahetus nagu nii-öelda silma tasandil, see tähendab, et väga vähesed filmid manipuleerivad selle peidetud tekstiga või isegi jätavad mulje, et nad seda peidetud tekstiga mängivad, et see on lihtsalt üks filmikeel, mis tekkis noh, ütleme siis muide, viie-kuuekümnendatel uue lainega või see on selline kuuekümnendatel üles kasvanud kriitikute probleem ja tegelikult, et noh, igal pool mujal maailmas on nad ka endiselt nii-öelda tüüri juures ja märkamata, et see nagu vaikselt-vaikselt hajub filmikeskkonnast tervikuna, nii et kokkuvõttes on kogu filmikriitika mingis mõttes sünkroonist väljas. Ei oska sulle öelda või ütleme niimoodi protsendiseid ma ei nõustuks sinuga, sellepärast et isegi kui analüüsida filme puhtalt nagu dramaturgiliselt aspektist ja ütleme sealt tekkivatest kujunditest, siis siis kui lugeda kasvõi ütleme Ameerika filmikriitikat, siis tihtipeale nad ikkagi väga selgelt ütleme, leiavad ka selles osas mingisuguseid seoseid, väga konkreetset, filmiajaloolisi seoseid ja toovad Neitekstuaalseid seoseid välja. Ühest küljest ja teisest küljest kindlasti, mis pakuks veel võib-olla huvi ka nagu lugejatele kuulajad vaatajatele, mis iganes on see, et film on tegelikult niivõrd kompleksne nähtus, see ei ole ainult režissööri nägemus, ühest küljest loomulikult tema, noh, nii-öelda vabriku direktor ehk siis tema valib endale töötajaid, ta valib selle materjali, millest ta teeb, eks ole, ta valib need tootmisliinid. Aga aga noh, Kaseme, võtame ükstapuha, missuguste määruste seaduste järgi, et kõik loomingulised koosseisud annavad nii-öelda üks nägu annab mingit punktina kunstnik annab seal kaks punkti, peaosatäitja kolm punkti, eks ole Euroopa kino konventsiooni seisukohad siis tegelikult noh, kui analüüsitakse tegelikult kunstnike tööd näiteks minu jaoks või, või siis ka näiteks muusikalisi kujundusi filmide juures ja, ja tegelikult ka näiteks operaatori tööd, sellepärast et minu jaoks tegelikult filmis on visuaalne lahendus alati no vähemalt 50 protsenti ütleme sellest dramaturgi eest ja selle eest nagunii-öelda sõnalisest osast. Et noh, see tegelikult on minu meelest teinud väga-väga suure sammu edasi. Et viie või seisukohta on suhteliselt, et minu arvates siiski liialt ta üleforsseeritud, et filmikunst ei ole arenenud 100 aasta jooksul mitte grammigi siis ei, et just tegelikult Wong Kar-Wai kasvõi näiteks on filmikeelt väga tugevalt muutnud või siis nimetada mingeid uuemaid autoreid. Et see on väga oluline osa just nimelt see pildikeel siis see analüüs ka minu jaoks võib-olla siiski selliseks kõhnakeseks Aga sageli on see pildikeel ka hüplikeks väga, väga selgelt on näha, et ei ole oma väga sügavuti minevat analüütilist lähenemist nagu päratori. Ja ma ei teagi, võib-olla kunstniku poolt, aga pigem tänu sellele, et lihtsalt aega ja mahtu ette valmistada ei ole. Ei absoluutselt, nii et kui see olemas on, siis seda suuremat tähelepanu äratab ja noh, nagu mingid sügisballi analüüsid näevad, et kui vaatajana piisata, aega vaadata, siis sellesse ka mõnuga sukeldutaks, analüüsitakse seda, mis on nagu kompaktne, kompleksne ja siis teatud tervikkontseptsiooni seisukohalt tõlgendatav. Aga tore on see, et me ikkagi oleme pidevas liikumises pidevas arengus, et loodame, et aastal 2008 tuleb sama hea kui 2007 vigast tuleb. Puht tõenäosuslikult ma küll ei näe, et saaks tulla pärast iseseisvusaja kõige edukamat aastat veel edukam aasta et pigem võta mingit tagasilööki ja lõppude lõpuks hetke teadmise põhjal ei ole neid ka neid juhuslikke elemente väljastpoolt seda fikseeritud filmi manufaktuuri nii palju kui eelmisel aastal. Et kui me kuulsime juba 2006 aastal, on film nagu ringtee tootmises või et ta oli teada ikkagi Kadri kruusal Magnuse ära filminud, siis selliseid juhuslikke elemente nagu sel aastal, mis järgmisel aastal välja tuleksid, ei ole. Ja teatud mõttes jääb see filmiaasta võib-olla nagu natukene konventsionaalse maks, kui, kui oli see aasta. Aga aastal 2009 siin on jällegi natuke liiga pikk maa ette öelda, mis, mis ekraanile jõudma hakkab. Nii et helikunst nagu igasugune kunst on ettearvamatu ja, ja siinkohal vist on pigem õigem küsida astroloogid. Et missugune tähtede seis on filmile hea. Küll, aga täna ma just muuseas vaatasin ja leidsin ühe rahutuks tegeva faktilise kokkulangevuse filmida vaadatuse ja liikluses hukkunute vahel sai viimane aasta, kui Eesti film oli kõige vaadatuim oli aastal 2002, kui tuli välja nimed marmortahvlil. Vasta kui nüüd enne 2000 seitset oli Eesti filmide vaadatavus kõige kõrgem ja liikluses hukkunute arv kõige kõrgem. Nii et liiklus rahuneb, siis võib-olla me saame olla õnnelikud, et filmide vaadatavus veidikene langeb. See on päris huvitav, võrdles selle, aga, aga tundub, et võib-olla on tegemist mingi viieaastase tsükliga, nagu, et ütleme niimoodi, et soovime siis, et liikluses oleks nagu ikkagi tasane aeg. Ja filmides aktiivne aeg, et see paralleelmise leidsid ikkagi ei vasta tõele. Aga ma soovin sulle edu, sest ega see ju lihtne amet ei ole lugeda pakse, tolmusid stsenaariume hommikust õhtuni ja teha teha neid otsuseid, et kuidas ja keda aidata, aga, aga loodame, et vähemasti Me ideede nappuse käes vaeva minema ei hakka ja, ja samamoodi tegelikult nagu Skandinaavia filmidest pakub Soome film praegu enam ja enam kõneainet, et võib-olla tõesti see, see Eesti edu veel jätkub, et mitte ainult sellel aastal, vaid ka siis järgneval viiel aastal. Täname teid kuulamast ja minge kindlasti vaatama uut Eesti mängufilmilaines, Anetil kuu hinged põgenevad ja jääge siis ootama jälle taas uut Eesti filmi juba detsembris ekraanil. Täname teid kuulamast, stuudios oli Riina silda ja külaliseks Karlo Funk. Kõik ta taga tude naerda. Täna tunge haava taga kaade Talter tahavad. Ka. Siin. Kõrge. Kõrge tunudel suid aruka toite, rumba ta veel maitset, ma. Vait. Toorik ja pall taadi ja koodilaadi.