Tere õhtust, klassikaraadiokuulajaile minu nimi on Jüri Nikolajev. Olen rahvusringhäälingu Narva stuudio toimetaja ning algab saade, kannab pealkirja Narva sügissaates. Püüan teha tegelikult vist üsna pealiskaudse ülevaate Narva sügisesest kultuurielust. Miks pealiskaudsem pärast, et niikuinii kõigest rääkida loomulikult ei jõua. Poolest loodan, et kuulajale pakutavad intervjuud, arvamused, helilõigud ning ka muusikapalad aitavad veidigi mõista Narva kultuurielus toimuvat. Kõigepealt kuulame üsna kriitilist arvamust teemal, et kas Narva üldse võib end kultuurseks linnaks pidada. Üx Narva autoriteetsematest kultuuritegelastest linna sümfooniaorkestri dirigent sanatoolishura väidab, et suuruselt kolmandas Eesti linnas vohab kommertskultuuritus ning kultuurikeskkonna loomiseks või siis taastamiseks on hädavajalik tulevikku suunatud kultuuripoliitika. Muidu jäämegi industriaalääremaaks nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt. Üks vanimaid Narva kultuuri kantse Narva raamatukogus aastal 110 aastaseks ehk kümnendi võrra vanemaks kui tavalised Eesti raamat kogud. Saates vestleme Narva keskraamatukogu juhataja Ingrid Erilaidiga. See on tavaline juubelivestlus ehk sutsu ajalugu, tänapäeva narvakate lugemisharjumusi ning mõne lausega ka piirilinna kultuurielust üldisemalt. Narva linnamuuseum on loomulikult osaline, on sügisese piirilinna üks tippsündmusi tavapäraselt Narvas toimub Eesti muuseumide festival. Seekord siis kompasid üle Eesti kokku tulnud muuseumi töötajad muuseumi piire. Ehk kui kaugele üks tänapäevane muuseum tohib atraktiivsus püüetes minna. Etteruttavalt võin öelda, et kaugele minna ei taheta, püütakse olla konservatiivsed ehk usaldusväärsed. Tutvustame kuulajale ka üht Narva muuseumis praegu veel avatud näitust, mis jutustab narvakaid aastakümneid hullutanud ideest kunagine kuulus vanalinn taastada. Vaidlus on niivõrd tuline, et mõned taastaiatest otsaga kohtusse jõudnud. Ning päris saate lõppu poetasin ka paar sõnateatrijuttu. Nii palju kui seda Narvas üldse rääkida saab. Suuruselt kolmas eesti linn peab läbi ajama külalisgruppidega ja see, mida tuuakse, pole kaugeltki parim teatrikraam. Ning sel teemal saavad sõna ka tavanarvakad. Nii palju ette teemadest taustaks aga mängib ja jääb meid saatma Narva linna sümfooniaorkester kahes variandis kas omaette või koos rokkansambliga Led. Nüüd aga on Narva stuudios külaline Narva linnas orkestri dirigent Anatoli Shura. Oma sümfooniaorkester tegutseb Narvas juba neljateistkümnendat hooaega. Anatoolišüriaal palusin avaldada oma arvamust Narva kultuurielu kohta üldisemalt. Narva on suuruselt kolmas eesti linn, kuid kas saab Narvat pidada kultuurielus kolmandaks tegijaks? Vastus oli etteaimatav. Karl Vajuta soojuma. Unioni siin taga nii šõud, muisuntaksia sõnas sihist. Narva ei saa end pidada suuruselt Eesti kolmandaks kultuurilinnaks, räägib anatoolisshra. Selle koha on juba ammu ja õigusega endale võitnud Pärnu. Siin võib muidugi rääkida traditsioonidest ja järjepidevusest, kuid ikkagi elame me täpselt nii, nagu tahame elada ning pärnakad elavad nii, kuidas nemad tahavad. Pärnu teeb erinevalt vast kindla panuse kultuuri arendamisele. Pärnu on turismilinn, neil on oma kultuuripoliitika. Pärnu kontserdimaja on üks Eesti külastatavamaid, see tähendab, et kõik töötavad seal selle nimel, et inimesed käiksid kultuuriüritustel. See on traditsioon. Meil Narvas sellist poliitikat ei ole, kinnitab Hanatoolishura eesti kultuur. Linna ühise kultuuriruumi loomist ning selle nimel peaksid töötama nii linnaametnikud kui kohalikud kultuuritegelased ja isegi kooli õpetajad. Viimaste rolli eeskuju ja autoriteeti diabanatoolishurra eriti tähtsaks kond jätkame kultuuripoliitikajuttu. Nagu kinnitab Anatoli Shurrao Narvas arvestatavate kultuurisündmuste arv aastatega kahanenud. Ekslikult loodeti, et see peaks tõstma publiku huvi selle vastu, mis juba on, kuid nagu selgus, võivad publikuküllusega kiidelda vaid puht kommertslikud ettevõtmised mis kahjuks laiemale publikule. Kommertsetendustel käivad ühed ja samad inimesed, kes kuidagi ei mõjuta üldist Narva kultuuritausta. Meil ei ole piisavalt laiemale publikule mõeldud kontserte, näitusi, etendusi, mis annaksid midagi inimese hingeelule ning see ei ole mõne üksiku inimese probleem. Siin peaks toimima linna kultuuripoliitika. Tallinnasse töötab Tartus ja Pärnus, ammugi ma saan aru, räägib Anatoli Shurraa, et Narva linnavõimul on palju muid töid ja tegemisi, et on vaja alatasa midagi remontida ja muud seesugust teha. Kuid rahvatarkus ütleb, et kala mädaneb peast. Kui kultuuriga mitte tegeleda, siis pole ka teid varsti enam mõtet remontida. Nad lõhutakse niikuinii ära. Püsiv ass. Mapsi. Nendest sani pärast puudutav prints. Anatoli tunnistab, et tema juhitav sümfooniaorkester ei suuda Narva kultuurielu edendamiseks üksinda midagi ära teha. Sümfooniaorkester tegutseb 14 kümnendat hooaega ja nii kurb kui see ka pole, tuntakse orkestrit enim väljaspool Narvat. Narvakate huvi oma orkestri vastu on suurelt jaolt kaootiline. Juhuslik. Dirigendi Anatoli žürii arvates peaks Narvas arvestatava kultuuritausta loomise nimel nägema vaeva terve osakonna täis töötajaid, kelle töö peaks seisnema kas või selles, et inimestele selgitada, milline kontsert või etendus on huvitav ja vajalik. Narvas peab olema oma kontserdisaal ning loomulikult mingigi nägemus Narva kui Euroopa piirilinna kultuurielust laiemalt. Naer Gordon tuus jäädnessybjega kujuta. Hiiu mustamütsikest enne Gransiiv rub. Mõne nädala pärast avaneb Schengeni viisaruum ning just siin hakkab asuma tinglikult öeldes Euroopa Liidu värav. Me peame leidma kultuurilisi väärtusi, mida võiksime pakkuda Euroopa Liitu tulevatele külalistele ja läbi selle muutuksime meiegi paremaks ehk kultuursemaks. Anatoli surra möönab, et üheks selliseks ideeks võiks olla Narva sügiskultuuripealinna idee. Kunagi kümmekond aastat tagasi püüti sügiskultuuripealinna mõtet Narvas rakendada kuid see katse oli ühekordne ja sinnapaika see ka jäi. Nõnda arvas Narva linna sümfooniaorkestri juht Anatoli surra. Muide sümfooniaorkestri üheksa aastase tähtsündmuseks kujunes kindlasti plaat, mis salvestati koostöös eesti rokkansambliga Led R. Tegu rokiklassikasse kuuluvate paladega, mida kunagi esitas Led Zeppelin. Nüüd aga võib neid lugusid kuulda eesti muusikute esituses kontserditel ja ka siin meie tänases saates. Nüüd aga räägime Narva sügist, saates Narva raamatukogu ümmargusest sünnipäevast. Esimene rahvaraamatukogu avati Narvas 110 aastat tagasi terve kümnendiku võrra varem kui näiteks Tallinnas. Miks nii juhtus? Mida narvakad loevad, millised on raamatukogu arengutrendid ja milline on ka Narva kultuurielu üldisemalt raamatukogu poole pealt vaadates seda kõike pärisin Narva keskraamatukogu juhatajalt Ingrid erilaidilt. Kõigepealt aga muidugi raamatukogu vanusest ehk miks 110 mitte aga 100, nagu Eestis tavaks on. No täpselt raske on öelda, aga, aga võib-olla ehk mingil määral 1890. aastal kehtestatud siseministeeriumi määrusele tähendab, mis muutis rahvaraamatukogude rajamise Venemaa mitte Vene aladel peaaegu võimatuks või hästi raskeks, nimelt selle määruse järgi anti välja raamatute nimestik, mis tol ajal oli lubatud raamatukogus Laanutade, mis võisid seal kogudes olla ja see nimestik oli eranditult venekeelne. Ütleme, et selline eestikeelne lubatud raamat nimestik ilmus alles 1900. aastal ja kuna meil oli selline arenenud Vene intelligents, nagu praegu ajaloo raamatutes kirjutatakse, siis nad võtsid nagu initsiatiivi enda kätte. 1897 ja esimesel detsembril oligi siis avatud esimene selline maksuta raamatukogu lugemistuba. Tallinn tähistas oma sajandat aastapäeva, 1907 oli avatud, noh, ma usun, et nad tahtsid sinna ikega eestikeelseid raamatud. Kes on siis selline Narva raamatukogu, tarbija või Narva raamatukogu lugeja, kas on ikka niimoodi, et raamatukogus käib see inimene, kes ei jaksa endale mingil põhjusel raamatut osta? Pole küll tähele pannud, et Narva oligarhid meid külastavad, ausalt, üldse aga vaatasin seda, et mida inimesed loevad, et siis, et noh, selline tunne, et võib-olla esmakohal on seal mingisugused detektiivid ja naistekad ja niuksed, et esimesed 20 kohta on, on kõik selline õppekirjandus, et selline tunne on, et kõige rohkem. Me oleme vajalikud nendele, kes õpivad tegelema vaat ümberõppega. Ja minu arvates meie linnaraamatukogu jaoks on see ikka päris hea näide, et meil on ligi 800 päevase osakonna tudengid. Kuidas on lood eesti raamatutega Narvas? Kas eestlastel on, mida lugeda ja kas on ka lugejaid eestlasi, Narvas? Mina arvan, et on küll, mina olen, sina oled. Aga kui niimoodi tõsiselt rääkida, siis ütleme praegu raamatukogude näitajad üldiselt langevad ja Narvas ka langevad, noh esiteks on see füüsiline, elanikkonna arv langeb sellepärast et elanikke on juba mingi 20000 vähem, kui oli siin iseseisvusaja alguses, ütleme ja siis on narval ka selline fenomen, ma ei tea, kuidas on teistes linnades, et paljudel nii sugulased, perekonnaliikmed töötavad väljakul Narvast, tähendab, ta on nagu Narva elanikega, ta töötab kuskil välismaal või Tallinnas, eks ole, teenib raha. Rõõmustab, et üks näitaja kasvab absoluutselt vähemalt ma olen kaks, kolm aastat jälginud, see on eestikeelsete raamatute laenutuste arv kasvab. Et see on selline asi ja ma vaatasin ka, et raamatut on eesti keeles kõige rohkem laenutatud ja minu üllatuseks tuli peale Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistsed jutud. Nii et ei ole see asi nagu midagi. Kui Eestis arvatakse. Kui palju nüüd raamatukogu peab oma tööd muutma, ma olen kohtunud näiteks või rääkinud muuseumi töötajatega, nendel on nagu esimene mure. See, et peame muutuma atraktiivsemaks, peame olema nagu rohkem kutsuvad külastajate jaoks. Kas te teate ka mingeid imetrikke tegema, et lugejaid raamatukokku meelitada? Mina leian seda, et me oleme üle atraktiivsed, et natuke maha rahunema ja tuleme jälle raamatu kui sellise juurde tagasi, me olime siin maikuus käisime Soomes raamatukoguhoidjatega ja siis vaatasime, et meie hämmastuseks Soomes on tohutult palju loetakse, et seal linna elanikkonnast on hõivatud isegi kuni 70 protsenti ja ka palju lapsi loeb ja siis me küsisime, et mis imete nende lastega teete, nende internet on, ma arvan, üks kümmekond aastat tagasi, et meile öeldaksegi internet, internet. Ja siis nad ütlesid sellise asja, mille peale meie omad kõik jäid kahvatuks, et me loeme neile muinasjuttu ja siis jätame põnevaks. Pooled. Ütlesid mulle niimoodi oi et, et noh, et meie temperament, et sa kujutad ette, et meie omad vist ainult seisab pea peal, ei roni mööda seina üles, et seda last raamatukogusse tuua. Et see on nii lihtne, et seda lihtsalt ei taipa ära, nii et et me oleme kusagil mingite dekoratsioonide, mingite asjadega lihtsalt liialdanud. Aga kui vaadata nüüd sealt kõrvalt malmi tänavalt veidike linna servalt Narva linna kultuurielu milline see paistab, kuhu meie kultuurirull liigub ja kas üldse on võimalik rääkida mingist Narva kultuurielust? Ilmselt ilmselt liigub ka, kuhu ta liigub, mina sellest mina sellest küll Aru ei saa, sellepärast et noh, ise ma vaatan seda kultuuriütleme, et isetegevus kui selline mind ei huvita, et ei ole väikest last, tavaliselt käivad lapsevanemad ikkagi oma lasteaiakontsertidel, et et kui ma mõtlen, et kus ma nüüd sel sügisel olen käinud, et ma käisin ERSO avakontserdil, mis jättis väga hea mulje, siis selline kultuurielu elavdamine tundus ka kollid Sankt-Peterburi kultuuri näevad, et see oli kohe niimoodi tunda. Siis meie omad jälgivad ka Narva sümfooniaorkestrit, mulle meeldib, et need projektid, kui nad teevad kellegagi koos suvel olid nad koos-le terri koolikontsert ja minu hämmastuseks, see oli tasuta kontserti oli nii vähe noori. Sellisel kontserdil ilmselt seda DDR-is hästi teatud teatakse ainult Narva sümfooniaorkestrit. Aga siis iseenesest mulle meeldivad ka sellised kohad, et ma loodan, et sellest Aleksandri suur kirikust saab niuke ja kontserdipaik ja meeldib, kui kontserditel käia, kui sihtasutus Narva pro Narva seda teeb. Aga nihukest üldist joonest ma sellest aru ei saa, et kuhu me läheme, et üldiselt me käisime raamatukoguhoidjatega ühel džässikontserdil möödunud aastal jõhvi kontserdimajas. Ja tegelikult kui midagi tahaks, siis tahaks, et see jõhvi kontserdimaja võiks Narvas. Mida see muudaks? No esiteks kaasaegsed ruumid ja ikkagi see esinejates mitmekesisus ja ikka ikka sellised väga väärtasjad, ma arvan, et mu pool palka läheb küll siis nendele kontsertidele, sellepärast et meil ei ole ju ühtegi normaalset kohta, kus seda kultuuri teha. Ainuke asi, mis nüüd tõesti õnnestus, et Kreenholmi raamatukogu lõpuks sai uued ruumid. Et mina loen seda aasta kultuurisündmuseks. Teatrielust, mis meeldib, mis ei meeldi Narva teatrielus need teated, kes siin käivad, kas need rahuldavad meie ütleme teatrivajaduse? Noh, et käivad vene teatritutsioone ühene noh, selge on see, et ka, et iga Narva eestlane vene keelt oskab, et see nagu see vene keel mind küll ei häiri, aga et kui ma vaatasin ka nüüd Office'i, et siis tuleks Sankt-Peterburi muusikalise komöödia teater ja kuna ma ise õppisin Sankt-Peterburis tol ajal Leningradis, et siis ma lihtsalt tean, et kui sa ostsid kusagile heasse teatrisse pileti ja loomulikult ka heale etendusele, siis muusikalise komöödiateatripilet anti nagu, nagu Ruskaks kaasa selles mõttes, et noh, et sa pidid sellel lihtsalt ostma, muidu ei saanud kusagile heasse teatrisse ja ja võib-olla nad nüüd on saavutanud muidugi vahepeal maailmatasemega, aga kuidagi on see ikkagi sees, sellepärast ei taha minna ja siis meie omad, kes käivad nendel külalisetendustel ikkagi kuidagi suhtuvad mitte väga hästi nendesse etendustes, et tuleb kaks näitlejat ja Sa pead kohalikku tooli ja siis kired käivad seal tooli ümber. Nii rääkis Narva keskraamatu kogu juhataja Ingrid erinevaid, nüüd aga veidi muusikat ja siis juba Narva muuseumisse, kus mõni aeg tagasi võtsid mõõtu Eesti muuseumite näitused. Muuseumirahvas aga arutas, kuidas inimeste muuseumisse meelitamisel piiri pidada. Eesti muuseumide festival, mis juba kümnendat aastat toimus Narvas, on Eesti muuseumitöötajate suurimaks kokkusaamiskohaks Narvas seetõttu, et juhtumisi on just siin ääremaal suurepärane võimalus oma uusi näitusi eksponeerida. Narva linnas on selleks piisavalt avar koht ning peale selle, miks mitte kord aastas käia, ütleme nii, et tavapärasest Eestist veidi erinevat linna uudistamas. Narvas vaieldakse uute muuseumi suundumuste üle ja selgitatakse välja aasta parim näitus ehk teaduslik pool ja võistlus. Viimane on seda huvitavam, et Narva linna kui võõrustaja poolt on võitjale välja pandud 30000 krooni suurune preemiafond. Mida tähendab võit Eesti muuseumide festivalil, räägib Eesti muuseumiühingu esimees Piret õunapuu. Tähendab kindlasti toob ta au ja kuulsust ja no ta toob ka raha, mis ei ole muuseumitöötajatele sugugi mitte vähese tähtsusega ja siinkohal veel ka see, et kui tavaliselt on niimoodi, et kui võidad, ütleme, muuseum see, siis saab muuseum, see raha, aga, aga praegu on niimoodi, et, et nahapreemiad on läbi aegade olnud preemiat, sest nendel inimestel näitusel teinud. Nii et ühesõnaga tõesti selle näituse tegijad on need, kes selle raha saavad, aga mitte ühe suure kaheksakümnendatel, et ka muuseumi üldkassasse, kuhu see raha lupsti ära kaob ja sellel tegijatest pole mingit tulu, nii et selle koha pealt on ometigi stiimul. Aga kõige olulisem muidugi on see, et võit on ikka kõige tähtsam. See on ikka. Niisiis sa ikkagi oled nagu tegija. Hingetegija. Selle aasta parimaks näituseks tunnistati Eesti meremuuseumi näitus vormi võlu, mis jutustab Eesti mereväevormidest aastatel 1920 kuni 1940 miks meremuuseum esikoha sai ja ka teisest näitustest, mis kohtadele pääsesid, räägib žürii liige, maanteemuuseumi juhataja Marge rennid. Seda võib nimetada, ütleme täiuslikuks näituseks ja idee on huvitav. Ja muuseum on selle idee väga heal tasemel realiseerinud, see tähendab, ta on parasjagu keskmises suuruses näitus, et vaatajal on huvitav teda vaadata, ta suudab seda haarata. Näituse kujundus on atraktiivne, väga armast, näitas täpselt selline tunne, et et kõike on parasjagu. Ja see tekst, mida ma kuulen, ei sega mind, vastupidi mul on seda väga hea kuulata, et väga paigas näitus ja tõenäoliselt on küllalt suur huviliste grupp, keda see teema huvitab. Ja üsna üksmeelselt teisele kohale tuli Tartu mänguasjamuuseumi näitus, karjakuninga mängud. Ja kolmandat kohta jäid jagama Eesti ajaloomuuseumi näitus Tallinnast Narva, mis oli väga tore näitus, mis rääkis rongisõidust Tallinnast Narvani ja mida kõike sellel teel näha sai. Teine näitus oli Iisaku muuseumi näitus Iisaku maa Poluvernikud mis siis ajaloo muuseumiga jagas kolmandat kohta ja mis oli küllalt väikese muuseumi väga tubli töö äärmiselt intrigeerival teemal. Selle aasta parima näituse üks autoritest on meremuuseumi peavarahoidja Rutt Ristmägi. Need vormid on siis ohvitserivormid ja see võiks öelda, et see on nagu ühe inimese vormid, mida ta võis kanda erinevatele aegadel, siis pallirõivad suvi suve ja talverõivad. Võib-olla vormid ongi kõige tähtsamad, mille ümber kõik keerleb. Need on kuulunud tuntud mereväeohvitseridele, mõned neist on teeninud allveelaeva Lembit, hästi huvitavad. Leidsin arhiivist materjale vormikavandeid siis kuidas Eesti vorm inglise mereväevormist kujundati eestipärasemaks ja kuidas ta loodi, tehti asja lihtsamaks, sest vorm loodi 1919 ja võimalused olid kindlasti väiksemad kui Inglismaal, et ja kuna Inglismaalt on tuntud mereriik, et võeti seal põhiline ja, ja need erialamärgi kavandid ja need on siis nagu eestipärasemad tehtud olete mingid reeglid, mis käisid tulevormi juurde mis vist praegu vist ei ole keelatud, oli nõue, et ei tohi kanda vihmavarju ja ei tohi lükata lapsevankrit. Ma loodan, et rist vist praegu enam nii ei ole. Selleaastase festivali seminari teemaks oli muuseumi piirid ehk nagu eelmistel aastatel vaieldi selle üle, kui kaugele üks muuseum võib atraktiivsust taga ajades minna. Eriti piire ületada muuseumid ei soovi, kinnitavad Rutristmägi Marcherenit ja Piret õunapuu. Ja muuseum ikkagi võiks jääda natuke konservatiivsemaks kui lõbustuspark või tsirkus, et selleks ongi muuseum. Aga ma arvan, et rahvas ootab mängulisust. Tal on ju välja pakkuda teater, kinomuuseum on liiga kaua aega olnud väga, väga konservatiivne, et ilmselt sellepärast võib-olla jah, kui ta hakkab flirtima selle külaste aiaga et tema eesmärk ei ole enam rääkida sellest teemast, vaid, vaid tema eesmärgid on kuskil mujal, siis siis minu jaoks on, on muuseum eksinud või ületanud piire. Sellepärast pärast ette, et väga lihtne on ennast vahetada peenraha vastu. Aga seda usaldust tagasi võita on muuseumi kindlasti tunduvalt raskem. Ma arvan ikkagi pigem seda, et vähemasti siin meie äikesise suhteliselt kitsas skulptuuriruumiga Eestis peaksime katsuma vähemasti praegu veel jääda sellisesse piiri. Aga kas seda piiri, kus muuseum muutub palaganiks, kus ta muutub selliseks, et et ta ei ole enam kogude põhine ja see teadmine muuseumist saame, et see ei ole enam tõde. Et minu meelest on väga lihtne võtta aluseks seda, et muuseum ei tohi valetada, et ma arvan, et inimesed praegu usuvad, et muuseum on see koht, kus need seda tõde saavad teadmisi, mille üle nad ei pea kahtlema? Eesti muuseumide selle aasta parimad näitused on praegu Narvas linlastele uudistamiseks kuni detsembrikuuni. Klassikaraadio eetris kõlab saade sügis Narvas. Just äsja rääkisime hiljuti Narvas toimunud Eesti muuseumite näituste festivalist ning muuseumi teemal ka jätkame nimelt Narva linnuses veel võimalik näha näitust, mis kajastab Narva vanalinna taastamisplaane ja kavasid alates 1945.-st aastast kuni tänapäevani. See teema narvakaid hullutanud aastakümneid, eriti praegu, kui Tartu Ülikooli Narva kolledž oma raekoja kõrvale rajatava hoone kavandi pärast Narva linnaga kohut käib. Sedasi praegu aga lennukaid, ideid ja plaane on 60 aasta jooksul olnud mitmeid, kõik nad on seni tühja jooksnud. Seepärast iseloomustabki üks näituse autoritest, Narva muuseumi direktor Andres Toode kogu Narva vanalinna alal toimunud arendustegevust kui ühte tähelepanuväärsemat tühi protsessi Eesti linnaarenduse ajaloos. Miks ma leian, et see areng on viimase 60 aasta jooksul olnud selline tühi reaalsus on see, et ta on läinud hoolimata kõigi arendajate väga ühesuguses soovist vastupidises suunas. Et kohe pärast sõja lõppu hakati mõtlema sellele, et Narva vanalinn tuleks taastada mis tollel ajal oli ka põhimõtteliselt täiesti teostatav, sest enamik majagade karbid olid püsti ja hoolimata sellest, et peatselt võeti terve vanalinn tervikuna kaitse alla. Seejärel koostati terve hulga neid kaitsealuste objektide nimekirju. Need nimekirjad muutusid järjest lühemaks kuni 10 aastat pärast esimese nimekirja koostamist ameti vanalinna maha lammutama. Lammutati maha, seejärel hakati ehitama Stalinovkasid, sisulist šokkasid ja kogu see arengu taustal on kogu aeg käib see võitlus selle nimel, et seda vanalinna ikkagi ehitada. Endisena üles. Näitusel on palju linnaosa kaarte ja eskiisi võimalikest arengutest läbi aastakümnete kuid vastust küsimusele, miks peale- hrurtšovkade Narva vanalinna alale midagi ei ehitatud ega endist ilmet ei taastatud pole. Andres Toode arvates peitub üks põhjustest arendusideede vastasseisus. See näitusel tuleb ka välja, et, et on kaks seltskonna ühedki, arvad, et see ekslinna territoorium on ala, mida tuleb arendada, et seal elavad inimesed seal ei ole olemas nagu mingeid traditsioone, seal ei ole mingisuguseid juba väljakujunenud printsiipe teeme sinna mida tahes. Ja teine äärmus on siis see, et mitte midagi ei tohi muutuda, nii nagu ta kunagi oli, tuleb ta uuesti üles ehitada. Kuna need kaks äärmust ei ole suutnud omavahel kuidagi nagu kokkuleppele saada ja mingeid kompromisse teha, siis see tulemus sõnapäeval on selline, nagu ta on. Ning samuti rõhub arendajaid, eriti aga otsustajaid, kunagine Narva vanalinna hiilgus. Narva vanalinna puhul nähakse eelkõige fassaade, et fassaadid domineerivad linna ja seal elavate inimeste üle, et hoolimata sellest, et seda linna enam ammu ei ole, domineerivad endiselt sellepärast et igasuguste arenduste puhul räägitakse eelkõige sellest, millised need majad välja näevad, aga mitte sellest, mis seal vanalinnas toimuv peab mitte keegi mõtteliselt ja et mis tegelikult võiks olla selle Narva vanalinna ala funktsioon tänapäeval, et mis roll ta täidaks tegelikult Narva linnas, kas see tuleks uus keskus või on ta mugav selline linna ärkus saks ära elada nii nagu ta on praegu, et selline vaikne, rahulik pargid, et tegelikult mis funktsioon sellel linnal on, mis seal toimuma hakkab? Et see on nagu see, mis peaks kõigepealt selgeks saama, siis tuleb vaadata, millises vormis seda ehitama hakatakse. Ja alles pärast seda võib-olla fassaadid, et igal juhul ei saa linna ehitada niimoodi lööme selle raekoja platsi vana hoonestuse püsti ja siis hakkame mõtlema, mida sinna sisse tegema hakata, et tegelikult see on üks põhjus, miks on koguse arenduse läinud vett vedama, et et ka siin 90.-te alguses, kui kavatseti seal Rüütli ja suure tänava vahelist kvartalit taastada, et tegelikult, mis nendesse majadesse tulema oleks pidanud. Ega seda väga ei mõeldud, me teame, et kui ikkagi tänapäeval ärimees ehitab 100 miljoni krooni eest maja siis ta teab ülitäpselt, mismoodi sa maja tal selle raha tagasi toob, aga mitte nii, et viskan selle huvitava vanaaegse maja sinna platsile vist, ja siis ma vaatan, mis ma temaga tegema hakkan. Kui nii mõeldakse, siis vanalinn ei hakka iialgi. Muide, näituse idee autoriks on Tartu Ülikooli Narva kolledži haldusjuht Jaanus Willico. Collection püüdnud Narva vanalinna arengusõlme läbi raiuda, kavandades kunagi raekoja kõrval seisnud börsihoone kohale uut kolledži õppehoonet. Hoone välimust on aga peetud liialt modernseks sobimatuks. Avatud näitusega loodab kolledž Narva vanalinna arengut käima lükata ja selgitada, et otsustamise aeg on käes. Võib-olla ongi asi selles, et on välja käidud, väga palju ideid, on tehtud, väga palju jooniseid ja plaane. Alati on jäänud kõhklus, et kas see on siis nüüd see õige asi, mida tuleks ellu viia ja ma arvan, et see kõhkluseperiood on olnud lihtsalt liialt pikk, et inimesed on muutunud väga tundlikuks ja see ongi üheks kistuseks, miks siiamaani ei toimu seal eriti midagi selle raekoja ümbrust. Et tegelikult mingil hetkel tuleb maha istuda ja võtta vastu otsused, sest ma arvan, et isegi varasemad plaanid, kui nad tagasi vaadates tunduvad natuke kummalised või isegi naljakad näiteks raekoja külge spordihoone ehitada. Aga küllap oleks nendest plaanidest ühte teist õppida, seda Narva raekoja ümbrust nagu huvitavamaks teha, kaasajastada ja kasutusele võtta eelkõige. Ja kui rääkida nüüd Narva kolledži uue õppehoone ehitamisest siis ei ole ju alustada tühjast kohast, et kõiki neid vanu plaane, jooniseid ja mõtteid on vaadatud, neid on kaalutud ühtse teistkümnendat ka kindlasti nagu võetud, eks. Nii et, et see töö ei ole ka nagu tühja läinud 60 aasta jooksul. Võib-olla see ongi. Kui seal nüüd ehitatakse mingi hoone, siis on tegemist hästi kaalutletud projektiga, eks. Eks palju ole nagu ka juba selles suunas ette antud, et on ehitatud siiski nõnda rushovkad tüüpi elumajad sinna jaama ega siis vanalinn ei peagi olema selline suurnäituse saaled. Kuule ma ikkagi inimestele, kohalikele Narva elanikele ja turistidele meelepärane koht, kus kuhu tulla, kus puhata ja kus ka elada, eks see peaks olema kasutusel. Temast peaks saama siukene eriliselt püha koht, kui või astuda ega istuda nii et elu tuleb sinna tuua tagasi Narva vanalinnas niisugune aktiivse melu. Narva teemalisse sügissaatesse on jäänud mängida veel üks helilõik, nimelt teatriteemaline. Narvas ei ole korraliku teatrimaja ega täisväärtuslikud teatritrupi. Selline on kord kunagise tööstuse linna saatus pea kogu teater Narvas imporditav ning nagu tänases saates juba mainiti, on valdavalt tegu vene teatrite kommertsreisidega ehk nende keeli Antrepriisidega. See tähendab, et kogutakse ühe kommertsreisi tarbeks kokku inimestele telepildi kaudu enam-vähem tuttavad näitlejad ja tihtipeale koosneb kogu etenduses kasutatav dekoratsioon lava tagant näpatud toolist. See on tavaline narvakad, aga tahavad teatris käia ning sellest nad ise räägivad. Tänavaküsitluses uurisin, millal viimati teatris käidi ning milline on suurim teatrielamus. Nagu selgus, jagunevad Narva elanikud laias laastus kahte leeri. Need, kes käisid teatris ammu ja need, kes väga ammu tavaliselt meenutatakse Peterburi teatreid. Seal käidi varem päris tihti. Nüüd on aga piir ees. Elamustest on meelest tuntud nimed ja teatrid. Vahel juhtub, et teater tuleb Narva rohkem ikka Venemaalt. Siis aga on oht, et kalli piletihinna taga võib peituda üsna kehv lavastus. Igasuguseid kastrolöre tuleb ette, seepärast ei julgegi inimesed teatris käia ja rahapiletile kulutada. Need on rändtrupid, kes reisivad mööda endist NSV Liitu, mängivad nii-öelda poole jalaga, korjavad kassa kokku ja kihutavad minema. Mõnes töökohas pannakse teatripiletid õnnerattasse. Lähen teatrisse, tööandja kulul. Kuigi soov oli pääseda teisele etendusele, tegi loos oma valiku. Kurb. Siiski on Narva teatrivalik ka siin me sõltume täiesti sellest, mida kohale tuuakse. Väga tahaks näha näiteks balletti, kuid arvatavasti on see Narva oludes võimatu. Või komöödiat tragöödiaid jätkub Narva tavaelus niigi. Ning lasteetendusi on vähe. Lastele polegi Narvas midagi, lausa pisar tuleb silma. Lapsed peaksid aga rõõmu ja lootusega tulevikku vaatama. Kokkuvõttes läheb aga teatritele üha paremini. Kes ikka tahab teatrisse, ka pääseb, näiteks Vene Draamateater Tallinnas mängib täissaalidele. Teater on jälle aktuaalne, kinnitavad narvakad. Narva tänavailt korjatud teatrielamused olid lõpulooks tänases saates, mis kandis nime Narva sügis ning millega püüdsin anda mingisugusegi ülevaate piirilinna kultuurielust ja vaidlustest. Minu nimi on Jüri Nikolajev. Saatele paneb aga punkti Narva sümfooniaorkester, mida juhatab Anatoli sura kuulmiseni.