Meenutame lemmikmuusikat ehk algab uunikum. Tere, mina olen Karel Rüütli ja me kuulame mõnikumist. Karel Rüütli on üks noorematest riigikogu liikmetest, vanust on tal 30. Ühtlasi on ta ka rahvaliidu noor kaardivägi, kes praegu allapoole valimiskünnist langenud. Rahvaliidu peab taas jalule tõstma. Lisaks maadevahetuse skandaali jamadega maadlemisele jõuab Karel ka jahil ja kalal käia. Nii kuulab muusikat millis. Vaata teada. Ma mõtlesin, et vaata, üks vana hea lugu on, kord olid niidud, rohelust täis, aga kes esitaja oli tal? Ta oli Eesti raadio meeskvartett. Kunagi me käisime Euroopa reisil ja siis meil oli üks üks plaat kaasas ja siis siis see oli meil niukene lemmiklugu ja, ja sellega, kui me sõitsime Euroopas ringi, siis siis lihtsalt kogu aeg käis ja käis ja, ja iga kord, kui kui me nii-öelda nagu järele mõtleme, siis tekivad sellised head emotsioonid. Ma ise laulsin kaasa ja, ja noh, ütleme eks ma olen ise käinud ka muusikakoolis ja, ja, ja laulnud laulukooris siis kuivõrd seal olid tõepoolest nii head, hääled olid ja ja see on kuidagi läinud niimoodi nagu südamesse, sellepärast et ega tegelikult see laul ju räägib ilusatest liitudest ja ja, ja ilusast Eestimaa loodusest ja, ja, ja sellega tekivad sellised head emotsioonid. Siis tulevad kohe silmadesse tulevad pildid, kuidas päike tõuseb ja pilved üle üle kauni Eestimaa liiguvad, et niukene nostalgia. Laulu rohelised niidud autoriteks on Frank Miller ja ter kelginson, kes osalesid 50.-te lõpus USA-s folkmuusikat viljelenud bändist IIZI ridades, kusjuures Terr kelkinsoni võib leida ka ihaldavad filmiauhinna Oscari nominentide nimistust tema loodud muusika Disney kompanii filmile. Changelbuk vääris sellist tähelepanu 1968. aastal. Tänases tuunikumist ja seda esitanud Eesti raadio meeskvartetis räägib nüüd lähemalt kvarteti liige. Uno Loop laul Meil eestlus, seda me laulsime igal meie esinemisel sest see oli väga-väga suur hitt just nimelt ja ta oli, ta on praegu ka praegu mitte ainult need, kes nostalgitses seda kuuldes, vaid vaid ta kõlbab laulda ka nendele, kes seda laulu meie esimeses kvartetis siis pole kunagi kuulnud või ainult raadio kaudu siis. Nii et praegu ja ikkagi noh, on ka, ta on ilusa meloodiaga ja, ja tekstis on ju väikene sõnu. Niisugune väikene igatsus, romantikat on seal ülearu paljugi. Meil olid Eesti poplaule seenitsee pritsiteeni frantageni palju, palju muidki, mis olid sama kaaluga peaaegu tol ajal. Aga eks jah, paljud on ju eesti autorite laul, oli meil hästi palju ja kõiki Kirjutasid meile, sest me realiseerisime nad noh, suhteliselt hästi. Ja me olime koos umbes kolm aastat, 60.-te alguses oli 61 ja kaks. Ja ega me kaua ei saanud koos töötada, sest igalühel oli oma tegevus. Igalühel oli oma oma niisugune põhiamet ka. Kuigi me olime kõik muusikud, aga me käisime laulmas, käisime koos nagu omast vabast ajast meie olnud kusagil koosseisuline ansambel. Nagu praegu serveeritakse meid ju kunagisi Eesti raadio meeskvarteti, nad ei kuulunud Eesti Raadio alla üldse, aga noh, kuidagipidi ju mingi nimi pidi olema. Olime, kuidas öelda vabakutselised lauljad sele, näiteks Eri Klas õppis dirigeerimist ja siis ta nagu oli juba mitmendal kursusel, ta kunstis käis terasmaa, oli juba tol ajal lõpetanud kooli juhtimise õpinguid ja käis juba konsis, oli vist isegi õppejõud, kui ma ei eksi. Minul pakuti solistikarjääri, Arved Haug oli filharmoonia estraadiosakonna inspektor ja Igalühel oli käimisi ja tegemisi palju. Et meil oli proovideks ku saamiseks tükk tegemist, me olime kõik juba juba kogenud muusikas kogenud ja keskeas inimesed. See ei sündinud üleöö ja see sündinud nii, et keegi klopsis kokku, selle juured on kusagil. Vaat siin peab minema tagasi Uno Naissoo juurde. Uno Naissoo oli see, kes meile tegi üldse esimesed seaded ja siis oli koosseis hoopis teine, seal laulis Herbert utoopia, Uno Naissoo ise laulis seal.