Tere klassikaraadio kuulajad, stuudios on Ilme Rätsep. Me olime eelmisel korral Kreekas viiendal sajandil. Ja mina lubasin rääkida kreeklannadest, aga kindlasti ka krika meestest tänases saates. Kui kreeka kultuuri vaadata, siis kõik on ülivõrretes valgustata. Ja ka inimene ise. Antiik-Kreekas peab olema ideaalne. Ta peab olema vaimselt ja füüsiliselt hästi arenenud. Olümposele istusid jumalad ja jumalannad ühise laua taga, nad olid võrdsed jumalannad, suhtlesid inimestega isegi aktiivsemalt kui jumalad. Ma ei hakka teile jumalate süsteemist, räägime, me kõik oleme kuulnud lugusid ja legende. Ma tahaksin tähelepanu juhtida ühele väiksele nüansile. Peajumal Cheusil ja tema abikaasal Heiral oli ühine poeg. Sepp, Efaistas, Dali, käsitööliste jumal. Ja ta oli lombakas selle kohta, kuidas ta Lombakaks muutus, on kaks versiooni. Üks legend räägib seda. Hera, nähes, et ta on hämariku poja sünnitanud, viskas ta Olümposelt, et olla ja sellest jäi äbarik poeg lisaks ka Lombakaks. Teine versioon räägib sellest. Me kõik teame, kui naistemaias olid Zeus ja kui armukade oli Hera. Nii et tüli käigus siis Zeusi ja Hera vahel astus Efaistas vahele, et Zeus paiskas ta Olümposelt alla ning ta jäi Lombakaks. See on erandlik, sest kaunis ja terve füüsiliselt hästi arenenud inimene on Kreekas täisväärtuslik. Legend räägib meile sellest, et käsitööline võis olla füüsilise puudega, see ei seganud olemast hea pottsepp, sepp, kullassepp ja nii edasi. Inimesed, lisaks oma vaimuarendamisele pidid arendama siis ka füüsist. Meestel oli see lihtne, nemad käisid staadionitel, gümnaasiumites ja nii edasi. Nad tegelesid tugevalt füüsilise treeninguga, see oli üks osa elust. Naised Me teame, olümpiamängudest osa võtta ei saanud, olümpiamängusid isegi vaadata ei tohtinud ja ka harjutusväljakud olid neile reeglina suletud. Ometi tahtsid ka naised oma keha eest hoolitseda ja võib-olla, et neile siis jäid sellised vahendid nagu salvid, pastad ekstraktid oma ilu edasi järeleaitamiseks nahk kindlasti ka massaažid ja võib-olla sellised väiksemad kehalised liikumised, mida sai kodus läbi viia. Läbi Kreeka kultuuri on räägitud kapparfiimidest kuni selleni välja, et parfüümid olid nii populaarsed et igat kehaosa tuli eri parfüümiga lõhnastada. Parfüüme püüti erinevatel aegadel keelustada, aga sellest ei tulnud reeglina mitte midagi välja. Ja nii ongi pärit sellest ajast lause, et niikaua kui maailmas on naisi, on ka vahendeid ilu jaoks. Kreeklanna ise olid 150 kuni 160 sentimeetrit pikad, saledad. Alati rõhutatakse, et neil oli hea rüht ja kitsas puus. Figuur on nüüd olemas, võiks rääkida kangast, sest kas see on äärmiselt oluline Kreekas? Nimelt kõik naised koovad kangast, alates jumal lannadest olümposel kuni kõikide naisteni Kreekas, peale selle on ka eraldi kangatöökojad, kus on siis võimalik veel lisa endale saada, aga tavaliselt Ühe peretingimustes suudab naine oma perekonna varustada omaenda kootud kangastega materjalideks. Linane ja villane. Linane on kasutusel. Ma ei taha nüüd öelda, et ainult, aga ütleme siis peamiselt alus rõivana. Ja villane on siis selline jõulisem, soojem, tugevam materjal. Pealisrõivana kangale võib kududa sisse ornamendi. See on üks variant, aga paljudel juhtudel kanga serva ka tikitakse ja tuntakse kaunistamisel ka trükkimist, ehk siis sellist templiga värvipanemise tehnikat ikkagi on see trükkimine. Linane on tavaliselt pleegitatud ja see tähendab seda, et see on valge. Villast värvitakse villane, võib-olla siis looduslike värvidega, aga värve nimetatakse vastavalt sellele keskkonnale, kus kreeklased elavad. Ehk siis roos, punane, mereroheline, safrankollane, taevasinine ja nii edasi. Linane riie arhailisel perioodil on kindlasti paksem ja see on näoga kunstis arhailise perioodi rõivas on kitsana, ta ei ole nii voldiline. Tõeline Kreeka kostüüm, mida meie oleme harjunud piltidel vaatama, kuulub ka klassikalises perioodi. Ja tavaliselt võiks öelda, et siis tegemist on kaunite voltidega kaunite voltidega perioodiga lausa. Kui nüüd kangas on olemas, siis peakski vaatama, kuidas ta selga käib. Enamus rõivaid on neljakandilised riidetükid. Ja alati öeldakse vanade kultuuride juures, et tegemist on mähitud rõivaga. See on nüüd minu isiklik arvamus, aga mina ütleksin, et Kreekas mähitud rõivast kõige rohkem. Naiste üks võimalik rõivas on Peklos. See on neljakandiline riidetükk, mis käib ümber keha, nii et üks külg on tal lahti ja õlgadel teda siis kinnitatakse. Petros on tavaliselt villane, teda võib kanda vööga või ilma veeta. Üks nüanss on tal veel. Kui meil on sirge kangatükk ja ta on meie pikkusest pikem, siis võib ülemise serva tagasi keerata ja tekib niisugune rinda kattev eraldi nagu kaks kihti. Ja see serv hakkab omamoodi hoidma. Ja kuna nüüd kinnitus toimub, rõivakinnitus elaga seal sibula sibula abil õlalt sisse külje osa vajub nagu natuke pikemaks. Kui nüüd Peplasele panna vöö peale, siis alumise osa alumist sirget serva võib kohendada vöö vahel, nii et ta mõjuks hästi. Spartas käisid noored tüdrukud ka töötamata Peplastega ateenlased natuke pilkavad, kutsusid neid puusa paljastajateks. Kujutage ette, teil on riidetükk õlgadelt kinnitatud jäiste jalutate, sellega ma arvan, et vahetevahel üsna tuulisel pinnal. Peplus on siis ainult naisterõivas, aga on ka sellised rõivad, mida kannavad mehed ja naised. Neil on väike erinevus, aga nimetused täiesti ühesugused. Kitoon on siis see kõige alumine. Ma võiks öelda rüü või särk tema kohta. Alumine rõivas nii meestel kui naistel. Tavaliselt on ta linane, aga ta võib olla ka villane. Naistel On ta pikk ja meestel on ta tavaliselt lühike. Kitoon tuletab kohe teile meelde, on täpselt nagu Peplas neljakandiline tükk kinnitatakse jälle sibulatega õlgadel. Täpselt samuti võib ka joonil keerata maha, nagu servavi tagasi pöörata. Tekibki toonile väär. Täpselt samuti Kittonal alati vöötatud, et tema puhul sellist paljast külge ei teki, sest alati kantakse veetatult. Ja ühine üleriie ehk mantel, himation, mantel, mis on siis selline suurem? Reeglina on ta villane. Ja mida mähitakse? Naistel käib mantli või Himaateni serv ka vahel ülepea ehk siis katab soengut, katab pead, meestel Himaatiniga võib-olla, et kõige selline traditsioonilisem versioon on eest, esimene ots pannakse peaaegu põrandani välja ja tõstetakse siis kogu see kangas üle vasaku õla selja taha. Selja tagant tuuakse, see kangaosa on suhteliselt lai, tuuakse ta siis pehmelt kukuna parema käe alt läbi uuesti tütsis eest üle rinna ja ots peab minema siis jälle taha üle vasaku õla maha. See tähendab seda, et vasak käsi vasakul õlal on nüüd seda kangast kõige rohkem on suhteliselt suletud, aga parem käsi on siis liigutusteks vaba. Sellel samal Himaatianil On ka teine mähkimis siis kus mõlemad käed mähitakse nagu suhteliselt kinni. See on nõndanimetatud filosoofi mantel talongimantli teine nimetus. Seda siis kannavad tõesti sellised mehed, kes ainult oma aju muskleid liigutavad. Meid himoteni mähkimisviis võib-olla et meestel on ta kõige traditsioonilisem, aga naised tegelevad sellega pidevalt. Naised tegelevad ka sellega, et mitu kihti võiks riideid seljas olla, sest kui kodus kantakse Kitooni San linane vöötatud see ongi alumine ja kodune riietus siis välja minnes võiks panna peale ka Peplose, aga mitte kunagi ei minda välja ilma himotjanita. Ehk siis Ilmontlita. Nii et neid rõivaid võib nagu kombineerida suhteliselt erinevalt. Kitoon võib ka olla lai ja sel juhul võib temast moodustada varrukad. Kui Peplas sinna peale panna, siis tooni alumised varrukad jäävad näha ja kui see katta omakorda Himaationiga, võiks saada väga kauni tulemuse. Meie oleme seda kaunist tulemust harjunud vaatama skulptuuris. Üks probleem. Kui rõivad on villased ja kujutage nüüd ette, et see kangas peab kukkuma nii nagu skulptorid oma teostes on seda demonstreerinud siis siin tekib väike probleem. Villane kangas reeglina nii ei kuku, teatud tingimustes, ainult Tal peaks olema rauatükid allservas raskuseks. Ja ideaalne oleks see, kui villane Peplas oleks märg. Raske on ette kujutada, et kreeklannad lippasid ringi märgades seelikutes. Üks võimalus on veel. Meie mõiste villasest kangast on suhteliselt tiheda sidusega ja paksust materjalist. Ta on ju eelkõige soe. Aga kui villane kangas on õhem peenemast lõngast ja hõredama sidusega siis võib-olla, et piisaks ainult raskusest allservas. Kas need kaunilt kukuvad, kostüümid on skulptorite fantaasia või mingitel tingimustel oli võimalik seda villast kangast ka niisugustes imelistes voltides kandja seljas näha. Selle üle vaieldakse veel edaspidigi. Et moed liiguksid mööda Kreekat ringi. Ka sellele on kreeklannad võimelised mõtlema. Nimelt tehakse savist lokk, Skulpturaalse pannakse talle siis need rõivad selga, nii nagu nad peaksid välja hakkama nägema ja värvitakse ja sees Skulpturaalse nukk tana granud, ehk on ta nimi, on siis esimene moode tutvustav mannekeen, mis saadetakse mööda Kreekat rändama. Kui sellest Tanograst juba juttu tuli, siis mul on kiusatus teha siin üks väike viide, sest viide mingis mõttes on Kreekaga seotud. On toora, nukk, on teine nukk, mis täpselt samuti tutvustab moode, tõsi ta teeb seda tunduvalt hiljem, seitsmeteistkümnendast sajandist alates. Bondora on see kaunis naine, kes tuleb siis meeste maailma ja kuna ta naine, siis ta ju loomulikult ei suuda panna kiusatusele vastu avada ühel päeval see anum, mille jumalad talle kaasa panid. Ja sellest anumast tulevadki välja kõik need teemad, mis inimeste hädasid põhjustavad, võiks öelda kurbused, haigused, vaen, lein ja nii edasi. Tööandja pantora annab inimestele ka siiski midagi väga väärtuslikku. Ehk see jumalate poolt saadetud anum laseb välja ka lootuse, mis mitte kunagi kustu. Pandora seitsmeteistkümnendal sajandil liigub ja näitab oma muude on tehtud vahast. Persoonid on erinevad, taan kas üks-ühele või üks kahendik mõõdus. Mina kaldun arvama, et ei saa olla üks-ühele, kui ta tõllas ringi sõidab vaid ta võiks olla pooles suuruses, pealegi naised väga moodsaid kostüüme vaadates tahaks neid ju kohe omandada. Kui pandora Alex elusuurune, siis oleks ta Varstilist paljas. Napolion teeb Bondora ringreisidele Euroopas lõppu sest ühel hetkel leitakse Bondora seelikuvoltide vahelt teateid, mis räägivad sõjast ehk siis spionaas. Ja Bondora lõpetab oma liikumise. Tuleme tagasi Kreekasse siis kui rääkida kihilisest rõivast ja linasest ning villasest on kogu aeg jutt olnud. Alati räägitakse ka, kus saarel kootud kangast, mis on õhkõrn imepeen, mõnel skulptuurid, tundub, et ongi kujundatud õhkõrna kangast. Mis materjal see on? Ühtegi tükki säilinud ei ole, keegi täpselt ei tea. Siid jõuab kohale alles Helenismi perioodil, see on pärast 300 kolmekümnendat aastat umbes. Ja siidi on nii vähe ja siid on nii kallis et seda kootakse linase või villase kaku. Esimene rõivakorraldus seadus antakse ka välja Kreekas ja see käsitleb just nimelt pidulikust rongkäigust osavõtvate naiste kostüümi. Räägib sellest, et daamid peavad olema paljajalu, kostüüm peab olema, valge, ei tohi paista läbi. Ei tohi kanda ehteid ja teeme ja peapaelu. Mis tähendab seda, et rõivas peab olema siis lihtne, mitte läbipaistev ja ta ei tohi ennast ka millegagi kaunistada, kaasa arvatud näikimine. Me oleme rääkinud nüüd peamiselt naistekostüümist ja natukene ka meestest. Järgmisel korral vaatame kindlasti natukene veel meeste kostüümi. Seal on üks spetsiifika, millest ei saa mööda. Ja äkki jõuame panna varbaga Rooma väravate vahele. Seniks teile kõike head stuudio sal Ilme Rätsep.