Tere, head kuulajad. Tegemist on viimase filmi peeglisaatega, käes on pühade aeg ja kõigile on muidugi päris palju aega, et minna kinno. Ja kuna aasta suurim filmisündmus Pimedate Ööde filmifestival on edukalt läbi saanud, siis kindlasti olete pühadel tahaks juba kosunud, et vaadata uusi toredaid filme. Meie tänase saate külalisteks on Liina paakspuu, noor andekas uus filmirežissöör ja Katrin Rajasaare kino sõpruse direktor ja, ja mul on tõesti väga hea meel rääkida uuest Eesti filmist mis hiljuti alles esilinastus ja mis praegu jookseb Eesti kinodes. Filmi nimi on soovide puu ja jõuluaega soovib see pealkiri üsna hästi, kas pole nii? Liine? On küll. Kus siis selline pealkiri, soovide puu, et kas oli, kas stsenaariumis juba sama pealkiri ja tundus ka päris hea selline levi pealkiri, mis võiks inimesi kinno meelitada? Jah, selle juba algselt olemas, kui mina seda stsenaariumit esimest korda nägin seda esimest versiooni, siis see juba oli soovide puu, et kuule, seda arendasime siis meil vahepeal mõtlesime, et äkki tuleb mingi teine pealkirjaga ja siis vaatasime, et see soovide puu sobib ikka kõige paremini. Sa ise oled ju kooli nüüd lõpetamas, kas see on sinu kooli lõpufilm või see on täiesti eraldiseisvat? Projekt see on täiesti eraldiseisev projekt, sellepärast et kui Karin Reinberg mulle seda soovide puud pakkus, siis ma just olin tegemas oma lõputööd täpselt samal ajal ja siis mul oligi nii, et ta ei tea, kas jõuab, aga lõpuks jõudsin mõlemad valmis. See film kuulub ütleme finantsilises mõttes sellise ritta nagu Ilmar Raagi klass ja samamoodi nagu Elmo Nügasem meeled. Et ta on tehtud koostöös Eesti televisiooniga, mis tähendab tegelikult seda, et Eesti Televisioon on osaliselt selle filmi rahastajaid, filmi eelarve on ikka päris päris väike, et me ei räägi siin tavapärastest eelarvetest, mis on mingi kuus, seitse, kaheksa kuni 10 miljonit, aga see on selline pealtmiljoniline film. Et ja kuidas sulle tundus, et noh, esiteks on muidugi alati suur väljakutse teha täispika ja teha täispika noh, nii noorena tegelikult eks ju, et siin mõned vanemadki mehed ei ole saanud täispikka teha ikka päris pikki aastaid, et kas kiusatuse alguses oli, oli suur ja suutsid nagu ikka sellele järele anda. See pigem oli mul niimoodi, et ma ikka natuke võtsin järelemõtlemise aega, aga siis ütlesin alguses vist, et kaks päeva, aga siis juba esimese päeva õhtul oli ta muidugi, või kui võimalus on, et tuleb ära teha. Et see oligi võib-olla see stsenaarium ei olnud nii valmis ja ma ei teadnud, et nii kiire on täpselt. Noh. Aga lõpuks ikkagi tegime kõvasti tööd ja siis saime hakkama. Nojah, see oligi just üks üks selline väljakutse vaieldamatult oli eeter oli päris lühikene ettevalmistus ja, ja võtteperiood, et muidu ütleme noh, nii-öelda need telefilmid nende võtteperiood on kuskil 15 20 päeva maksimum, sest noh, ega selle eelarvega midagi suurt nagu rohkemat teha ei saa ja siis montaažiperioodki ja päris lühikeseks, sest sest leping Eesti televisiooniga sätestab teile selle näitamise aja, aga räägin mõne sõnaga, et kuidas, kuidas sa panid selle meeskonna kokku. Kas sul oli nagu välja kujunenud inimesed, kellega sa ja sa oled koostööd teinud või see tuli ka nagu mingil määral produtsendi poolt? Ta oli niimoodi, et noh, nagu Martiniga ütlevad fifty-sixty, et vaatasime lihtsalt osad olid need, keda ma kindlasti tahtsin ja siis osad tulid produtsendi poolt, kes väga hästi sobisid mulle. Et meil oligi see hea, et noh, et esimese täispika mängufilmi puhul meil võttegrupiga töö sujus tõesti hästi ja loomulikult näitlejatega ka sellepärast väga kihvt seda filmi teha. Kes veel filmi näinud ei ole, mõne sõnaga võib-olla filmi skamad, millest lugu on seal siis must tööde lugu on maatüdrukust, kes tuleb linna iseseisvat elu alustama siis temaga juhtub seal igasuguseid iga päev päevaseid, tihti kurbnaljakaid juhtumisi ja et vaatame siis, et kas ta lõpuks leiab iseennast. Linnast leiab, mulle väga meeldis ja selles filmis oli kunstniku ja operaatoritöö oli sul väga hästi juhitud, kui nii võib öelda. Filmis oli päris huvitav koloriit, väga palju oli kontrasseid, värve kollane, sinine ja valgus oli seatud täpselt samamoodi, nagu rõhutamaks neid neid keskkonna äärmiselt huvitavat interjööri ja eksterjööri tulid. Et kus sa leidsid, see tuli nagu siin on peategelase maailma nagu mingi refektsioonina võiku, kust, kust sul selline idee tuli, kus need mõjutused, kui nii võiks öelda või oli see täiesti nii-öelda plahvatuslik idee? Ei no ma ei tea, ongi minu arust teel, et teatud mõttes selline. Mis ma tahtsin, kindlasti on see mitt rõhutada tolmelist tegevust, kuna see stsenaarium on juba hästi olmeline, et tuua välja nagu elus mingit muud asja, ta mõnikord täiesti absurdseks keerata nad võte kohad. Et samas neil oleks nagu midagi nii spetsiifiliste elulist, et mis nagu jätaksid ehedust alles. Et selles mõttes suurespekt meie kunstnike tiimile, Kerstin Marele, et et ja siin neid päris hulluks ka käisin, oma värvikaarti nokkisin järgi, et see on natuke vaja umbes teha väljalt ehitage seda seina veel 10 sentimeetrit sinnapoole. Et selles suhtes ma ei lähe hästi, spetsiifilised nõudmised. Et kuna Maiduga me saime selles mõttes väga hästi liini peale, et noh, et kui tal nagu aru sai, et mis mul see idee on, et siis ta tuli sellega lähedalt kaasa, tänu temale tuli seal veel hästi palju lahedaid mõtteid. Sest Vaheraiban ju Eestimaa-ala üks kogenumaid kunstnikke tegelikult, eks ole, aga ta näitas minu meelest ennast täiesti ootamatust ja uuest küljest, et, et pigem on, on tuntud just selliste ajalooliste eepiliste enam kui filmidega või ka mingil määral ka melodraama tee draamadega. Aga just need interjöörid, et kuhu see tüdruk nagu satub, sest näeme teda esimest korda tegelikult elektrirongist maha astumas. Ja siis suundumas ööklubisse, mis kohati nagu meelitas muna, tom, ego Jani ja Kanada režissööritööintervjuu ja, ja teisest küljest noh tundub nagu tegevus ei oleks Eestis isegi peaaegu et sellises sotsiaalmajas elavad filmi tegelased ka see ei meenuta, ütleme, siin realistlikke majasid meie keskkonnas, mis nagu mustamäele, kus iganes. Kas inimesed tõesti nagu nii-öelda endise tühikal, et ka see, ütleme selline realistlik keskkond oli sul väga selgelt nagu stiliseeritud, et noh, tundus tõesti kohati nagu on tegemist maalidega ja kui sind võrrelda võib-olla teiste režissööridega, siis mina nägin pigem mingeid paralleele, võib-olla Veiko õunpuu võiks ka väga, väga tugevalt alati töötab oma kaadri kompositsiooniga ja Sulev Keedus ka, et oli selgelt näha ka maalikunsti mõjutusi. Sina filmis. Ja see oli kindel üks lähtepunkt, sellepärast et enamus tegelikult tegevust ongi meil lavastus üldse üldplaan ja selle ongi täpselt selline pildiline, maaliline lähenemine, et kuidas see keskkond hakkab tööle ja kuidas need inimesed seal keskkonnas siis hakkavad tööle oma liikumise kaudu. Et see oli jah, põhiline, kui ma nagu üritasin oma seda nägemust selgeks teha tsendile siiski alguses Maidule, siis ma tegelikult ise näitasin Anderseni filmi laulud teiselt korruselt, et noh, mingis mõttes nagu taoline pilt võiks olla nagu natukene. Sellelaadne, mis ma tahtsin teha, standersonile on ka väga iseloomulik, teil selline absurdne huumor täiesti, aga mina pigem nägin Ameerika indisid rohkem nagu üle neid mõjutusi ja tood. Salans tuli mulle tihtipeale nagu ette, kui ma seda filmi vaatasin, et kuidas. Mulle väga meeldib, et kõik need nimed, mis mulle väga meeldib et mulle see, mis ma ei tea, kes selle seal on, see eestikeelne nimi on häppine. Ja õnn ja suurepärane film, Ameerika indide Katrin oskab kohelda, tood sulandusid, olete te ka levitanud viste Tallinnfilmi? Ei ole, aga ma ise olen seda vist küll vähemalt 20 korda vaadanud, see suurepärane film, seal oli selgelt näha ka, ütleme selliseid samasuguseid, ta tüüpi teemaarendusi ja teema lahendusi läbi mõnusa huumori. Aga, ja kuidas see siis ise rahule jäid lõpuks filmiga, kui sa nägid seda suurel ekraanil, sest noh, vaieldamatult viimase hetkeni kindlasti Montaažise jooksid filmilindiga kindlasti kohale. Või ei, aga ega meil filmilinti päris ei olnudki, et meie kaasprodutsent, monteerija, Jürisest akov pidi vaatama esikat, olla sisesel taga oma arvutitega, mille ta siis lõpuks ühendus sinna projektori taha ja nii edasi, et eks selle esikal ka kergelt tehnilisi viperusi. See ongi see, et et kuna see montaažiperiood läks nii kiireks, aga me ei tahtnud ka nagu allahindlust teha selle võtteperioodi pealt ja nii edasi, et siis esikal ma pigem ise vaatasin, hoidsin hinge kinni lihtsalt kokku ei. Aga muidu lõppkokkuvõttes ma olen suhteliselt rahul, et noh, nii rahul kui ikka saab olla asjadega, et mõtled küll, et mõnda, kes oleks võinud natuke teistmoodi teha. Aga üldiselt mul on lihtsalt väga hea meel, et ma seda filmi tegin. Ei, ma olen sinuga nõus jah, sellepärast et tegelikult on alati neid ükstapuha, mis filmi sa ei vaata, et tundub, et, et noh, kas produtsendi või režissöörina või noh, mis iganes, et vaatad oma tekstigi. Midagi võiks alati paremini olla, kui nad oleks ilmunud juba. Aga, aga samas see film elab juba oma elu ja, ja publik kindlasti võtab teda. Ma usun, väga soojalt vastu tegelikult eriti kindlasti tore, et sellepärast, et seal on dialoog, on küll minimalistlik, aga üles ehitatud tihtipeale ikkagi selliste mõnusate naljakate fraseologismiga peale, et mida võib pärast nagu suust suhu. Ehitama, ja ma olen juba kuulnud, et sõnad nagu joome ennast vormi, pidid olemusega populaarsed. Filmi helilooja on Janek Murd. Janek iga aasta ja oli hästi super. Jäämegi te enne ei teadnud ja siis alguses oli nii, et Janek tegi midagi enne, siis mõelnud natukene Vaitjani kuulasin siis, kui ma sain aru, kuidas ta mõtleb, siis meil sujus väga hästi, selles mõttes, et seal veel eriti Janek hästi meeldis see film. Ja siis kuidas oli see, et kui ma mingi öösel helistasin olekile tohkule džungel on ja siis ta ootama kohe teen saatis mulle jälle seal mingi jupi ja niimoodi läks, et et ise tuli ka hästi lahedad ideedega lagedale. Üks asi, mis me kasutasime valmis muusikast, oli pushup. Aga ülejäänud on kõik jäänudki. Looming. Nende, et hästi palju muusikat, mis aga võib-olla vahele kuulaksimegi siis selle filmi tunnusloo, kas pole nii, jah. Ja selle nimi on tunnus loeni on soovide puu ja esitab kolm pead. Liina lõpetuseks, mis oleks sinu järgmise aasta sooviks, kui nii küsida? Faa, eks neid soove on ka, aga tegelikult tahaks töösse saada järgmise täispika mängufilmi ja sul on juba midagi silmapiiril. Üks idee on arendamisest, mille jaoks ma sain ka juba toetust natuke. Aga räägi siis ainult kahe sõnaga, et millest film võiks olla? No film on jällegi must komöödia lihakombinaadist paljulubavalt ja kas ei ole mingi tsitaat, ütleme Ameerika jällegi indi kirjandusest ühest väiksest eesti külast, mille keskmeks on lihakombinaat, see küla on eelkõige seostatud paranormaalsete nähtustega. No siis ei olegi kurt vanekoti ja tabava. Selgega, aga palju jõudu sulle ja head koolile töötamist, sest selle aastaga saab, see oli vist ka kool läbi balti filmi ja meediakoolis magistratuuri õpingud siis lõpevad, nii et uuest aastast oled sa vabakutseline režissöör kes meie heade Kuletati toob uusi suurepäraseid eesti filme, jõudu sulle ja aitäh. Suur aitäh. Lisaks sellele, et meil on võimalik vaadata ja Eesti kinodes uut Eesti filmi on kindlasti päris palju uusi huvitavaid filme Euroopast ja mujalt maailmast ka tulemas pühade ajal Eesti kinodesse. Ja Katrin Rajasaare, sina, kes sa oled sõpruse kinojuht ja ühtlasi ka filmide levitaja, sest ka Tallinn film levitab ju Euroopa filme üle Eesti. No Euroopa filme ja Aasia ja Ameerika indiaani ka natuke ja sõpruse kino Euroopa Cinemas keti liige endiselt jah, mis tähendab seda, et et teie programmis kindlasti on üle 50 protsendi Euroopa filme, jah, ikka tegelikkuses vist päris palju rohkem. Ja kuidas elab hea vana kino Sõprus arhitektuurimälestis ja ikka püsib, püsib püsti ja näitame filme. Ka PÖFFi ajal olid meie seansid ikkagi üsna täis ja päris nagu hommikust õhtuni näitasime seal filme, aga nüüd proovime siis jälle iga päevaga nagu harjuda ja, ja vahetult enne jõule toome PÖFFi avafilmi Happy Go laki kinno. Ütle mulle, kas inimesed käivad üldse pühade ajal kinos ka, et ma siin nüüd innustan kõiki mina pimedale rajal kinno teha pole nagu midagi muud ja raamatute lugemisest võib-olla võib ära tüdineda ja kes seda televiisorit ei tohi vaadata, seda miimsed õnnetakse mum kuulsin hiljuti uudistest, et kas inimesed käivad kinos? Sõltub hästi palju filmidest, aga meil on alati olnud jõulude ajal midagi sellist erilist pakkuda, nii et eelmine aasta meil oli minu mustikakarva ööd, seda vaadati ikka mõne päeva jooksul täis pea 2000 inimest vaatamas ja ma arvan, et see häppi kullake on täpselt samasugune film, kuna ta on lihtsalt niivõrd positiivne ja energiline. See oli pöhja avafilmiks ka. Räägi mõne sõnaga sellest filmist ja see oli PÖFF avafilmiks, seda näidati vene teatris ja ma ausalt öeldes ei taha hästi meenutada seda seanssi, sest see oli tehniliselt täiesti kohutav. Aga õnneks ei olnud asi filmi koopias, vaid tehnikas, millega seda näidata. Tänaseks on koopia kõik testid ja kontrollid läbinud tankur, kuidas ei suudetud ära lõhkuda tee tervist paranenud just nimelt ja, ja see film jõuab siis täiesti kvaliteetsel viisil kinno, nii et kõik need, kes said kinokrambid PÖFFi avamisel, võivad seda uuesti vaatama tulla. Aga film ise hästi positiivne film on tegelikult komöödia jah, aga mitte must komöödia siis, vaid seekord just hästi päikeseline. Tavaliselt briti režissööri Mike liit tuntakse just suhteliselt dramaatiliste sotsiaalkriitiliste nagu samade poole nagu draama tõepoolest, et nad on tõesti sellised nagu veidike isegi morbiidsed. Ja no see on selline inglise sotsrealism, midagi ken lõutšiga kahekesi harrastavad just ja see on toonud väga palju auhindu talle, aga, aga millegipärast on juhtunud niimoodi, et just see kõige õnnelikum häppim, film, häpiga laki on, on saanud ka tohutult festivali žürii ja publiku lemmikuks eriti just publiku, et see film on võitnud auhindu, aaa, rõõm, muidu ja auhind või, või noh, mis iganes. Kõige nauditavam filmiauhind, et väga veidraid auhindu on, mulle tundub, et selle filmi pärast üldsegi välja mõeldud sest kui seda filmi natuke analüüsida, siis ühest küljest on tegemist komöödiaga ja miks ta on nii populaarne, et noh, tihtipeale ju nagu me kõik teame, et need kõhuvalu ja peavalufilmid, mis festivalidel ülipopulaarsed on, siis noh, sellised klassikalised komöödiad muidugi ei ole üldsegi mitte minev kaup festivalidel. Aga see film on edukas tänu sellele, et vaatamata sellele, et tal on selline müüdia zhanri vorm räägib ta ikkagi omal viisil nagu väga sügavalt inimestevahelistest suhetest ja nendest lõhedest või noh, ütleme, mida see ühiskond on tekitanud siis nagu läbi värske prisma, sest peategelane on alguses tundub veidi labiilne isegi selles mõttes, et ta on üliõnnelik, naerab kõige üle ja kõige peale reageerib ütleme ükstapuha, missuguste konfliktidele reageerib lihtsalt naeru ja ja, ja sellise ülima ülevoolavat positiivismiga ja siis mõtled, et tahaks ikka täie mõistusega inimene ja siis, kui see tegevus hakkab hargnema, vaatad ühte konflikte ja teist konfliktid, kuidas see tegelikult aitab neid konflikte lahendada, siis sa saad aru, et et kuivõrd sügav inimlikkus selles selles naises on, eksju läbi tema isikliku traagika, et tal nagu ei ole armastust ja ta seda väga otsib ja elab oma sõbrannaga ja aastaid koos ja ja noh, selles mõttes nende üksikute hingede lugu mõnel määral selles filmis on mitte isegi ainult see inimestevaheline läbikäimine, see on tegelikult väga palju ka sellist sotsiaalset sees, et et seal filmis antakse ka vihjamisi mõista, et need tütarlapsed on, on kuskil aasiamaades enne mitmed taastat lapsi õpetanud, seal tuleb sisse autokooli õpetaja väga dramaatilise tegelasi, aga väga, väga nagu naerutava tegelase liin ja ja, ja samamoodi siis konflikt peategelase, tema õega, kes justkui on siis väga õnnelik inimene, aga tegelikult, et on nende pereelu siis nagu kergelt öeldes kummaline, aga samas me kõik vist elame natuke niimoodi. Selles mõttes on tore, et see väga moodne inglaslik lugu, eks ole, aga väga kergesti on võimalik sellel nende probleemidega kogu selle keskkonnaga tegelikult samastuda ja kõige rohkem kriitikat on see film tegelikult leidnud just Inglismaal. Paljud inglased ütlevad nii kirjalikult kui suuliselt ja võitluslikult, et Inglismaa ei ole üldse selline. Aga samas peab ütlema, et väga paljud sellised negatiivsed inimesed ei salli seda filmi, sellepärast ajab lihtsalt närvi, et keegi võib olla nii positiivne tõsiste, väga tõsistele inimestele. Tõesti, võib-olla see film nagu on veidi arusaamatu? Tundub, kohati nagu ma ütlesin, veel hilja piinles natuke napakas ausalt ütlema, et tundus mulle endalegi alguses, aga mingil hetkel ma harjusin sellega ära ja paratamatult juba hiljemalt 20. minutil hakata talle tohutult kaasa elama ja ei, seal on olemas väga, väga selge ja sügav traagika, aga aga samas on see väga helge film ja see lõpp on tehtud väga kenasti tasakaalukalt, nii et ütleme selline ajalooliselt kui nimetatakse ja komöödiat ikkagi kergeks žanriks, siis, siis minu meelest pakub küll kõike ja see ongi muideks väga veider, et sa ütlesid, et sellised filmid tavaliselt festivalidel üldse ei ole popid. Et kui me PÖFF'iga olime kokku leppinud, et häppingulakija, meie teine film Vicky Cristina Barcelona jõuavad PÖFFi programmi, siis juhtumisi olid just need kaks esimest filmimis PÖFFil välja müüdi. Niiet Me isegi korraldasime vist ühe lisaseansi, kui ma ei eksi. Et on, on ikka festivalil ka päris popp. Liina, mis sina arvad, kas filmid nagu sellised kurvad ja traagilised filmide tragöödiad, võib-olla nagu sellist Archibald, lavastajad on meil majanduslangus ka, et no kaua võib vaadata sedasama ka ekraanil, mis sind ümbritseb iga päev? Ma mina isiklikult arvan üldse, et head komöödiad on tihti hästi sotsiaalkriitilised tegelikult sellepärast nad ongi nii head, et nad puudutavad midagi hästi isikliku. Et selles suhtes võib-olla isegi hea, et kui mõelda, et on palju raskem teha kui sellist kõhufilm. Selles olen ma sinuga absoluutselt nõus, sellepärast et kui me vaatame näiteks Eesti filmiajalugu, siis noh, missugused on need head komöödiat või kui palju üldse on komöödiaid tehtud, eks tuletame meelde, telefilmi filmi mehed ei nuta ja nii edasi ja nii edasi suvitajad. Ja siis teine äärmus on meil ju viimaste aastate filmida, kui Jan Uuspõld läheb Tartusse vanad ja kobedad. Ja noh, ütleme, et ikkagi vaatame nostalgiaga nende vanade komöödiafilmide poole ja vallatud kurvid samamoodi. See oli noh, mitmeid elemente erinevaid siis ka tegelikult häid komöödiafilmistsenaariume. Minu valab. Põhjust ei mäleta eriti ei nojah, et ongi, et seda tegelikult on hästi raske leida või noh, tabada, et kui see õnnestub, siis on ju väga hästi. Meie ise võrdleme seda filmi natukene isegi soneer ame liiga nagu armastame ja öelda, et see Sally Hopkinsi kehastatud Bobby, kes seal siis peategelasena ringi möllab, et ta on nagu selline brittide Ameli ja mõtle, kui palju tegelikult kulus süneel aega enne mitu väga toredad filmida, enne jõudis teha, kui ta jõudis ame liini. Selles suhtes on Sul absoluutselt õigus, et tõesti need kangelanna nad on väga-väga sarnased. Nii, aga vaatame, räägime teisest väga kelmikas filmis Vicky Cristina, Barcelona. Me liigume edasi põhimõtteliselt nagu vanade meeste lainel. Kes teevad filme noortest naistest ehk siis Woody Allen on teinud Barcelonas. Komöödia jällegi, kuigi ma pean tunnistama, et mina väga palju ei naernud, aga seest ajakirja Cosmo iluauhindade galal, saal rõkkas iga teise repliigi peale, nii et et ju ta siis on naljakas film. Aga ehk siis jaanuari alguses, üheksandal jaanuaril jõuab meil kinno Woody Alleni Vicky Cristina. Barcelona peamine väärtus, ma arvan, on Penelope kruusi superrollkõrvalosatäitjana veidi närvihaige maalikunstniku pruudi osast, aga see on üks selline vabameelsete naistefilm naa väga voodi alandlikult kõlab juba. Ja kusjuures seekord voodi Ellenit ennast ei olegi üldse ekraanil, vähemalt mina küll ei tuvastanud teda seal jah, üldjuhul võib öelda, et need filmid viimasel ajal kipuvad ka olema sisutihedama paremini säilitavad ja paremaid lihtsalt kokkuvõttes, et ma näen, et Scarlett Johansson on jälle peaosas, et tema viimase aja lemmiknäitleja ja no tegelikult niimoodi, et sellel filmil ei olegi nagu päriselt peaosatäitjat, seal figureerib kolm olulist naist. Ehk siis Scarlett Johansson on justkui kõige olulisem neist Rebecca hool, keda mina enne ei olegi üldse näinud suurel ekraanil. Kes siis mängib seda? Jaa, Penelope Kruus, kes siseneb alles kolmandas rullis ehk siis filmi umbes 45. minutil ja neil kõigil on siis asju ta saatusliku mehega, keda kehastab Sawyer Pardemm. No tõesti, väga seksikas hispaania mees, ka nende absoluutne tippnäitleja, no just nimelt, et ja teeb täitsa viisaka rolli, ütleme nii. Ja jutt on siis kahest tütarlapsest, kes lähevad seiklema Barcelonasse, loomulikult kuulub filmi juurde nagu see tore Barcelona atmosfäär, kõik need veinijoomised, kitarrimuusika, ilusad kohad ja õdusa tööd tundub olevat kvaliteetne meelelahutusjah, just nimelt kvaliteetne meelelahutus. Eesti on Balti riikidest tegelikult viimane, kus film kinoekraanile jõuab ja pean ütlema, et Läti ja Leedu tulemused olid nii fantastiliselt, et ma üldse ei kahtlegi, et inimesed selle filmi üles leiaksid. Jaanuaris ja pealkiri on ka kuidagi väga kipsakas, eks ju, ja ütleb kõik kohe ära. Ja selle filmiga on nüüd niimoodi, et vahest Taliban väike levitena teeb ka nagu natukene suuremaid plaane ja, ja seekord me tuleme Tartus ka samal ajal filmiga välja, nii et Cinamoni kinos saab seda näha, et täpselt samal ajal kui sõpruse Ginaski selgem. Aga kindlasti on meiega osadel ka selliseid väikeseid toredaid sõpru või lapsi või lapselapsi. Ma tõesti tahaks ka midagi teha peale selle, et käiks ükskordile loomaaias ära ja niikuinii lund ei ole siis ise jooga kelgutama minna, et ma usun, et teil on kindlasti midagi ka lastele pakkuda. Me tegelikult nüüd aasta oktoobrist taaselustasime oma toreda mudilaste multilaeka sarja ehk siis me näitame nii uusi kui vanu laste animatsioone paneme nad läbisegi ritta. Ja tegelikult see nii-öelda võti nende filmide juurde on see elukas, kes meil kinosaalis siis lastega mängib, nii, kes see on, seekord on see lastekas e-keskkonnas tuntud juss, kes siis kutsub lapsed kinno juba teist korda, aga meil on ka lotte mänginud ja tulemas on väike nõid Kunksmoor, Klaabu ja nii edasi. Ehk siis detsembrikuus mäe, linastame Tallinnfilmi vanadest filmidest odavamaid talveteemalisi või jõuluteemalisi, noh pigem need on ikkagi nääriteemalised filmid siis. Ja siis Juss mängib lastega, meil on sellised võistlusmängud toimuvad ja kõik lapsed saavad siis seal joonistada ja möllata ja võita auhindu ja jäätiseid ja nii edasi, et, et see on hästi populaarne. Me olime täiesti üllatunud, et kui me seda oktoobri, kus esimest korda tegime, kui nädalavahetusel käis kinosaalis rohkem kui 600 inimest, see on väga populaarne seekord meil ongi jõulunädalavahetusel ja siis ühesõnaga enne jõule seal ei ole nendel nädalavahetustel siis Juss möllab lastega kinosaalis, et kui kellelgi on tahtmist oma lapsi möllama ja filmi vaatama tuua, siis see on täpselt õige koht. Kuna tegemist meie viimase saatega, siis ma tahtsin küsida, et kuidas sa üldse rahul oled tegelikult Sõpruse tegevusega sellel aastal, et ja filmidega, mida te tõite, sest ma vaatasin, teefilmide nimekiri on juba täiesti aukartust äratav, et te olete vaieldamatult sees Euroopa filmide tipplevitaja. Kuidas teile tundub, kas raske tee, mida te olete kündnud, et inimestele neid filme näidata, et kas see on hakanud tööle? No me oleme nüüd veidi vähem kui neli aastat filme toonud ja, ja see nii-öelda portfell on, on kasvanud enam kui 50 filmi juurde. Ja no niimoodi, et aastas paar-kolm filmi on sellised hästi populaarsed, mis tegelikult aitavad meil elada ka nagu need filmid, mida me kangesti tahame näidata, sellepärast et nad on nii head. Aga mis nagu mitte mingil juhul ei saa tuua kuidagi nagu rahaliselt nii palju sisse, et neid oleks mõttekas näidata. Õnneks on olemas nii Euroopa Liidus kui ka Eesti vabariigi kultuuriministeeriumil vastavad fondid, kes siis aitavad nende nii-öelda vähem potentsiaalsete filmide lell peavalu filmida, jah, aga kõige rohkem probleem nüüd on meil tegelikult noorte filmidega, et noortefilme me tõesti ei oska seda publikutele üles leida, me loodame, et, et kui me järgmisel aastal ehk tõesti kolime Solarise keskusesse, saame uued ja noortepärased ruumid, et et siis on meil võib-olla ka suuremad shansid leida noorem publik ülesse. Aga sellised väärtfilmid, millel on ka kassapotentsiaal ning me oleme ikka alati ära realiseerinud, et nad on tavaliselt teinud paremad tulemused, kui me oleme oodanud, nii et oleme omadega mäel. Aga mis olid selle aasta kõige menukamaid filmiteeginos? Tegelikult üks menukamaid esilinastus meil juba eelmise aasta lõpus on seesama Wong Kar-Wai minu mustikakarva ööd, mis kogus rohkem kui 6000 vaatajat ja oktoobrikuus mäe linastasime ühte vene filme, mis tegelikult päris meie repertuaar ei ole. Selle filmi pealkiri oli admiral ja see kogus meil ikka Eesti tegelikult kokku üle 15000 või isegi 16000 vahel, et selle video nüüd väljas, seda saab vaadata kodus. Aga see on, oli kõige populaarsem film üldse meil läbi aegade ja ilmselt seetõttu ka, et kindlasti vene keelt kõnelev publik leidis oma tee sõprusesse. Jah, see oli väga kummaline tegelikult, kuidas esimesel nädalavahetusel oli meil 99 protsenti vene publik, järgmisel oli 95 sisene juba nagu 90 tsirka. Et järjest nagu hakkasid eestlased ka leidma seda filmi ülesse, aga noh, film oli päris kaua levis mingi kuus nädalat vähemasti ja lõpuks jõudsid ka eestlased kinno. Aga mis muudkui soovime, edu ja uusi häid filme järgmisel aastal meie ekraanidele, aitäh. Ja nüüd me alustame vestlust Timo diileriga kes töötab sellises kinos nagu Coca-Cola Plaza ja firmas Forum Cinemas, mis on tegelikult Eesti kõige suurem filmilevitaja. Ja kindlasti on teil päris päris palju pakkuda pühadehooajaks meie headele kuulajatele. Seda kindlasti, et kinos on igale maitsele pakkuda filme, nagu me ise tahame mõelda sel ajal, aga no selle kohta võib veel öelda, et oma silm on kuningas ja oma maitse on kuningas, et meie pakume välja, vaatame, kuidas inimesed vastu võtavad, aga võib öelda küll, et jõuluajaga saabuv talvehooaeg, et see tuleb väga mitmekesine ja nüüd ma loodan küll, et kõik žanrid on esindatud. Kui kusagilt mingist otsast nagu pihta hakata, siis võib kohe nagu lüüa jõuluhooaja esimese trumbi lauda, et 26. detsembril jõuab Eesti kinodesse mulaan Roosi lavastaja Paalsel luurmani uus suur eepiline, ajalooline armastuslugu Austraalia. Seda me oleme kaua oodanud paslormani järgmist filmi. Kaua on seda oodata küll, sellepärast et nimetatud Nolan rõhus oli Eesti kinodes kuus aastat tagasi. Vahepeal üritas mees käima saada filmiprojekti Aleksander suurest aga loobus sellest pärast seda, kui keegi Oliver Stone oma filmiga nagu temast ette jõudis. Aga muidugi Austraalia puhul on mees võtnud tiba teise suuna kui oma eelmiste filmidega, olgu see siis Strekli pool, rõõm, roomia, Juulia või siis mu Laanruus. Nüüd on mees teinud valmis silmi, mille iseloomustamiseks kõlbavadki sellised ülivõrdelised omadussõnad nagu suur ja hingemattev ja lummav ja nii edasi, sellepärast et selliseid filme enam väga tihti Hollywoodis ei tehta. Et kui küsiksite võrdlusfilme, milliste filmidega Austraaliat võrrelda saab, siis ongi nagu kolm filmi, mis kohe meelde tulevad, on, on noh, võib ka seda mainida, aga tuulest viidud siis see on Houstoni, Aafrika kuninganna hamstri paugerti Kathryn häpaniga ja siis sünnib ollaki minu ohvriks. Ja ja ma mõtlesin just nagu, ütleme, sellise mastaapse eetilisuse poole ja jaja Ja seda mastaapsusest ja sellist laiemat Taani selles filmis jagu. Ja kui siia juurde lisada veel selline info, et peaosades on Jackmann ja Nicole Kidman Austraalia praeguse hetke ühed suurimad staarid, siis on ka hoolitsetud kahe peategelase vahel lendama hakkavate sädemete eest. Jajaa Lourmane Öise austraallane. Just et see ongi nagu suur selline noh kuidas öelda, tähendab, ma, ma ei tahaks öelda, et see on nagu selline läbi ja lõhki patriootlik, selline propagandafilm, et tulge Austraaliasse, pigem on see selline suur võimas linalugu, mis juhtumisi leiab aset sellel maakera pahupoolel asuval mandril, aga samas ei pööra baasellurman pead kõrvadega. Sest noh, pisut kahetsusväärsest poliitikast, mis oli suunatud sealsete pärismaalaste aborigeenide vastu et ka seda teemat puudutatakse ja siis on ta kõigele lisaks veel toob ta selles filmis vaata et, et kasvõi sellise ajaloolise sündmuse nagu Darwini nimelise linna pommitamine jaapani õhuvägede poolt, et pärast seda, kui Pearl Harbor rallimaatasa tehtud, suundusid jaapanlased ju kohe Austraalia põhjarannikule ja esimeseks ohvriks oli Darwini nimeline linn. Suur osa selle filmitegevuslikus ka toimub. No vaieldamatult paslourmani kõige tugevamaks küljeks Ma arvan, visuaalsus äärmine fantaasiarikas, visuaalsusetent, mis on täiesti vapustav, erakordne ja mis on iseloomulik just talle, olenemata filmist, tema filmid on kõik väga erinevad, aga sellegipoolest on nad väga intensiivselt visuaalselt peadpööritava vaatemängud, et kas selles filmis ta pöördub nagu, ütleme sellise klassikalise Hollywoodi eepika poole rohkem või ta siiski suudab säilitada oma sellist kärnide ja jah, just värvide pillerkaart. Ütleme nii, et sellourmanlik puudutus on täiesti olemas ja siin aspekte, kus täiesti selgelt välja tuleb. Et tema filme lähemalt tundvad inimesed tunnevad teatud hetkedel ilmeksimatult ära, et tegemist on paar filmi ei kellegi teise filmiga. Samas võib siiski öelda, et kui need, tema eelmised kolm filmimees on oma pika karjääri jooksul suutnud teha ainult neli filmi, millest on tõeliselt kahju, selline meister, peaks kogu aeg neid välja laskma, aga supp lahjemaks siis läheks õplaya jaoks küll, et noh, seekord on päris tummine tulnud, et aga kui meid kolme esimest filmi neid võetakse ju kokku koondnimetaja all punase eesriidetriloogia just nendes filmides olnud sellise noh grandioosse kohati meelega ülepaisutatud teatraalsuse poolest paistsid need filmid silma, siis nüüd on ta läinud natukene vanamoodsama, tähendab, šeff grandioosse ei ole kuhugi kadunud ja filmi igat kaadrit oskab see mees täiesti uskumatu filigraansusega täita. On rohkem tulnud juurde sellist siirust ja, ja üllaid suuri tundeid ja, ja no mitte et need oleks puudunud tema eelmistes filmides, aga jah, suunda nagu rohkem klassikalise poole peal, et mingi teatud suunamuutus siin on, aga luurmani endaga kätte on väga-väga tunda. Seda on hea kuulda midagi veel huvitavat. No ütleme nii, et meie repertuaaris pühade ajal on ikka olnud aukohal Eesti keelde dubleeritud animafilmid, et praegu juba oma võidukäiku siinmail alustas filmi Madagaskar kaks, kus paljud Eesti tippnäitlejad jälle loomakesed kenasti siinses keeles rääkima panevad. Aga mitte väga kaua ei saa Madagaskar kaks nagu selle Sandri ainuvalitsejana laiutada Eesti kinomaastikul sellepärast et teisel jaanuaril tuleb jõuluvaheaja lõppakordiks, tuleb kinodes järjekordne Eesti keelde dubleeritud animafilm, mille nimi on lugu hiirest nimega testero. Põhineb samanimelisel maailmakuulsal lasteraamatul, mis võtnud päris mitmeid kaalukaid auhindu ja mis jällegi tõesti eesti keeles kõik näitlejad kenasti rääkima pandud. Midagi suurtest nimedest, sest tihtipeale ju on jõulueelne koolivaheaega see aeg, millal juba enam-vähem hakatakse vaatama nende filmide poole, mis kipuvad nii kuldsetele, gloobustele kui ka Oscaritele kandideerima. Ja noh, selliseid filme on meil tegelikult repertuaaris päris kuhjaga, kui me läheme sinna jaanuari lõpu ja veebruari poole, et seal hakkavad riburada linastuma sellised filmid nagu Clint Instituudi vahetus ehk Tseensiling Anželina liiga peaosas on selline, on see oli praegusel hetkel kandideerib just parima naispeaosatäitja kuldgloobusele ja ilmselt on sealt oodata ka Oscari nominatsiooni siis tuntud briti lavastaja, SM nendesse uus film mässajate tänav ehk revolutsionääri raud, kus toimub siis Titanicu armastajate paari Leonardo DiCaprio ja Keit rintsleti taaskohtumine kinoekraanil ja mis praegusel hetkel kandideerib kokku neljale kuldgloobusele. Aga Ma just veebruari on paigutatud need kolm filmi, mis kandideerivad kõik praegusel hetkel viiele kuldgloobusele, ehk siis David Friends, Cheri Benjamin patoni uskumatu elu. Ron Howardi Frost Nixon ja siis esmaklassiliste näitlejatöödega palistatud draama nimega kahtlus ehk taut, kus teiste seas löövad kaasa Philip Siimar Hoffmann, Meryl Streep ja Amy Adams, selle filmi lavastaja ei ole. Vähemalt mitte selline nimi, mis oleks nagu koheselt hetkega äratuntav, selline mees nagu John Patrick sändley on filmilavastaja ja põhjus on päris lihtne, miks tema nimi filmilavastajana väga tuntud ei ole? Tegemist on eelkõige kirjaniku ja ka näitekirjanikuna, kes on siis oma tööde eest varem võitnud küll Oscareid ja küll ka Pulitzeri auhindu. Näiteks on mehe sulest valminud sellise filmi nagu kuutõbised muunstrack käsikiri, mis 80.-te lõpul võitis parimat stsenaariumi Oscari ja siis samate out ehk kahtlus. See film põhineb tema enda kirjutatud näidendile, mille eest mees võitis Pulitzeri preemia. Ja kui siia tõesti lisada omala täielikult meistreid, Meryl Streep kandideerib selle rolli eest kuldgloobusele ehk siis neli näitlejat sellest filmist kandideerivad praegusel hetkel oma rollidega kuldgloobusele. Et järelikult on tekst selline täielik maiuspala näitleja jaoks, et nii kui ta sellesse oma hambad löö, nii on seal tulemas nominatsioone ja auhindasid nagu. No eks vist ole ka tegemist andeka lavastajaga, ütleme nii, kes oskab ka näitlejatega tööd teha. Aga tuleme veel tagasi siia jõuluaega siis noh, nagu ma alguses ütlesin, et me pakume midagi igale maitsele, et on siin oodata kai retsi tagasitulekut oma armastatud briti gängsteri žanri juurde filmiga rock n rolla näiteks kus siis peaosades astuvad üles sellised nimed nagu filmiga 300 endale nime teinud kantsler iga uue rolliga üha kõrgemale selles näitlejate toitumisahelas tõusev Mark Strong kes hiljuti paistis silma Ridley Scotti filmis valedele, vastik ja veel veel palju teisi, Tom Wilkinson, vanameister Oscari nominent on samuti filmis tõelises tippvormis ja nii edasi vana ropp soine Kevin Smisson tagasi oma filmiga Zack ja Miri teevad porri, et see on sellisena natukene karmima komöödia austajatele ja niimoodi võib selle nimekirjaga edasi minna päris pikalt. Aga no eks igaüks leiab juba üles teie kodulehekülje peal need filmide kavad ja, ja saab ka täpsemalt lugeda. Ma tänan, Timo, et leidsid aega sellisel kiirel jõulueelsel perioodil meiega vestelda ja rääkida nendest filmidest, mida on siis võimalik vaadata juba pühade aegu Eesti kinodes ja visata siis ka pilk veidi tulevasse aastasse. Soovin teile edu filmide levitamises ja loodan, et inimesed leiavad aega kinno tulla. Seda loodame meie ka, et kui tahavad Austraaliasse tulla, tulgu kinno. Selgem Häid lähenevaid pühi ja kohtumiseni juba uuel aastal. Tänan teid kõiki, kes te olete laadijate juures olnud, kui meil eetris on filmipeegli saade. Ma loodan, et olen teie ette toonud teemasid, mis on pakkunud teile põnevust, intriigi, mõtlemisainet ja loodan seda väga teha ka teiega järgmisel aastal. Tänan teid kuulamast. Stuudios Irina sildas.