Tere taas kõigile filmihuvilistele. Kuna tegemist on novembri lõpusaatega, siis ega millestki muust ei saa rääkida kui Pimedate Ööde filmifestivali, mis on vaieldamatult Eesti filmielus kõige suurem ja kõige olulisem sündmus aasta jooksul. Ja nüüd taasalanud ja meie saatekülaliseks on Tiina Lokk festivali juht ja Elen Lotman, kes teeb lastefilmide festivali just film. Ja mul on hea meel teid siin stuudios jututada juba on tegelikult PÖFF poole peal, tavaliselt minu mälu järgi on PÖFF alanud numbri lõpus aga juba anti välja stiipo kersi auhinnad, stipockerson siis nimelt tudengifilmide festival ja animafilmide festival ka käivitus eile. Et seetõttu tahaksingi alustada võib-olla juba nendest alafestivalidest, mis, mis juba on möödas, et võib-olla mõne sõna, kas lippogersis, kas te sellel aastal tõesti nihkus? Natukene ettepoole, Me tegelikult üritasime selles mõttes teha eksperimenti, mis meie meelest nagu õnnestus hästi slipp, kust kunagi aastaid tagasi käivitus tohutult edu pikalt ja oli nagu väga populaarne ja mingil hetkel tundus, et hakkas kohtuma. Ja siis me hakkasime temaga nagu katsetama, kõigepealt vahetasime meeskonna välja, mis on ilmselgelt tulnud kasuks ja teine asi on see, et teeme tema ettepoole, selleks et ta saaks nagu rohkem tagasi tähelepanu ja tõustakse fookusesse ja viisime ta ka sinna, kus ta tegelikult kunagi sündis siis Von Krahli. Et tundub, et kõik need kolm faktorit olid nagu väga täkkesse selles mõttes. Et see külastatavus oli sellel aastal kohe nagu enneolematult hea nii-öelda, et inimesed istusid põrandal ja väga hea atmosfääriga. Et ma täiesti teadlikult ei rääkinud midagi programmis, sellepärast et programm on slipp Vokasse tegelikult ühtlaselt hea olnud, alati. Et see on ka üheks põhjuseks mikspärast, tegelikult maailma filmikoolid ikka päris korralikult konkureerivad selleks, et saada sinna võistlusprogrammi. Mõnes mõttes siiski oleme teinud, õigemini, meeskond tegi väga vahvaid muudatusi, ka sellega ta liitis. Või asetas rõhu rohkem nagu lühifilmide peale ja propageerida nagu lühifilmide žanris, kuna et see väikene selline noh, niisugune nüansi muudatus oli aga iseenesest jah, läks ta väga-väga hästi. Esimene auhind läks Poola Grand Prix, see on meil mitte esimest korda ei lähe Poola Poola üks päris kõva filmima, nüüd jälle taas nagu tuhas tõusuna ütleme. Peab kurbusega nentima ka, või siis vastupidi ütlevad, et nii nagu Eestis, et ta on nagu tuhast tõusnud ja tõusmas, õigemini selles mõttes, et ega nende mängufilm praegusel hetkel ikka väga tugev ei ole. Jah, võrreldes, Siis selle maa mõõtmetega ja selle tulemiga, mis sealt on, aga kindlasti võib olla tegelikult mõningal määral on aidanud seda huvi tõsta libukersi vastu, võib-olla meie filmikool ka. Ta on tekkinud, eks ole, ta on eksisteerinud või kaks aastat sisseastumiskatsed ja, või need eksamid olid ikkagi päris populaarsed ja see näitab seda ka, et filmi vastu nagu huvi tõusnud ja, ja. Kõnese, võib-olla annab ka juurde sellist situatsioon tervikuna, kogu selline taustsüsteem on muutunud. Et need on nagu omavahel seotud olnud selles mõttes, et sellest info, kes jah, ei noh, kindlasti loomulikult Sliibile on kindlasti omamoodi tulnud kasuks praegusel hetkel selle filmikooli nagu reformimine omamoodi, eks ole, sellest hetkest alates, kui ta muutus rahvusvaheliseks ja sai endale nimetuseks balti filmi- ja meediakool. Ja siin on ka nii, et, et noh, et, et tegelikult me ei olnud kunagi teinud nii tõhusat koostööd kooliga kui just juba sellel aastal on nagu tehtud ja meil tuleb veel koos rahvusringhäälingu ja siis kooliga tuleb selline ajurünnak pärast suure PÖFFi läbisaamist. Ja tegelikult ka need tööd ja vaata, mis on nüüd ilmunud, on olnud sõpruses, on toimunud linastused ja nad on alati puupüsti täis, tähendab seda juba, et, et ütleme, nende tase on ka tõusnud, loomulikult kui neid üldse on võimalik toota, siis muidugi tõuseb, tase tõuseb huvi. Ja kui tõuseb, ütleme Eesti tudengifilmi maine publiku hulgas, siis publik läheb ka muid neid tudengifilme vaatama. Sest sul oli absoluutsed õigused, tudengifilmid on väga huvitavad ja nad on väga kõrgel tasemel tehtud lühifilmid sest eesti lühifilmid ju teadupärast nüüd noh, välja arvatud anima, mis on täiesti erikategooria, pole just ütleme kõige huvipakkuvamad olnud 10 viimase aasta jooksul või mis teie tüdrukud See on pigem ikkagi selle teadvustamise küsimused, vaat siin ongi seesama probleem, mille ümber mäe kükitasime koos selle tudengifilmifestivaliga kui näiteks mujal maailmas lühifilmide festivalid on tegelikult enneolematult populaarsed ja seda just sellepärast, et tegelikult žanr iseenesest on palju keerulisem, mõneti kui me teame, kui pikk see on sama nagu nagu kirjandusest, keda konkreetsem, huvitavam, kujundlik on kõik mis iganes, eks. Eestis ei oldud seda nagu teadvustatud, et see oli mitte täismõõduline, pigem, et noh, lühifilmi umbes sedapidi võetud. Et me oleme teda üritanud populariseerida ja promoda, aga ma ei tea, vihmi vajutan nendele õigetele nuppudele, et kuidagi nagu viimase kahe aasta jooksul on nagu kõik komponendid kui ilmselt soodustanud ja tekitanud selle situatsioonid, et on lõbus, tekkinud nagu huvi selle vastu. Ja võib olla ka see, et, et vaata kui palju inimesi tegelikult saavad ka ise teha filme ja see on nii nagu massidesse läinud, et sa, tunnetus on inimestele Ta tulnud ja nad hakkavad aru saama, mis tähendab ühe näiteks lühifilmi tegemisega ja vaata kinobuss, kui palju on populariseerinud selliseid asju. Ja noorte koolifestivalid on hakanud toimuma kõik, et noh, see on selline suurem liikumine. Et üldse tundub, et film on Eestis väga populaarseks muutunud. Tiina sinu käest on ilmselt mõttetu küsida, et kuidas need tudengifilmid sellel aastal olid, sellepärast et sa kindlasti ei ole jõudnud kõige mitte kõike, aga ma jõudsin A et aga võib-olla koos Heleniga kommenteeriksite, mis, mis teile nagu huvi pakkusid, Helen, sina ju alles ju hiljuti ütleme, loetud päevad tagasi, lõpetasin. Oli praegu veel isegi selles just mainitud koolis magistrantuuri, seal on veel meil micro, aga ükspäev oli juttu sellest meie koolifilmide tasemest. Siis Mikk muidugi ütles, et vaadates LiPo kersi rahvusvahelist programmi ja siis muidugi tuleks kõik balti filmi ja meediakooli tudengid kohustuslikus korras saata vaatama suuremate filmikoolide töid, et vahetevahel on see tasemevahe üpris suur. Aga samas mis on nagu tore, jälle selle filmi meediakooli tekkega on see, et konkurents on kõvasti elavnenud. Et varem oli see, et võeti vastu mingisugune käe sõrmede peal kokku loetav arv tudengeid ja siis nad olid kohaga pühitsetud andnud juba sellepärast, et nad vastu võeti sinna kooli. Aga nüüd on, on see konkurents palju elavamaks ja näiteks Eesti filmide võistlusprogrammis üks film, mis võitis, ei olnudki eesti režissöör, vaid kui ma ei eksi, siis Läti, et, et filmid on rahvusvahelisemaks muutunud. Aga väga kihvt film oli minul isiklikult kõige südamelähedasem, programm on olnud igal aastal see vanade väärikaid programmis, lipuaker seal on, mis on minu arust kõige lahedam algatus üldse ühelgi filmi filmitudengite vestelnud, mina olen näinud, et, et noh, et näidata seda, et praegusel hetkel suured režissöörid on ka kunagi midagi pidin läinud. Et ma mäletan kunagi, kui ma sellesama festivali raames nägin Tom taikvery filmi, siis ta andis mulle kõvasti julgust edasi liikuda, sellepärast et täpselt sama piinlik, kui need esimesed filmid, mis ise tegin. Mitte, et ma praegu noh, oleks palju sügavamalt veendunud selles, mida ma teen, aga see õudselt palju annab julgust edasi liikuda. Ja see aasta olin olis lippookersil rootsi klassikute programm, kus oli väga kihvt film, eriti Roy Andersoni võrreldav Thorin, Ray Anderson, see aasta on, on oma uue filmiga juba kõvasti auhindu võitnud, et selles mõttes ma arvan, et seal väga kihvt programm. Selline programmidele tasub iga aasta jälgida, sest maailmas on veel kõvasti klassikuid, kelle lapsepõlves tuhnida. Aga tegelikult on üks väga hea algatus olevas liipockersi juures kogu aeg, et kui meil ütleme ei olnud see balti filmi ja meediakooli, siis siis tegelikult Tiina ju sina algatasid ka selle koolituse selles mõttes, et need loengute vormid ja ja kes pidi ka tulema, esialgu tegelikus lipukersi raames nii-öelda filmikooli läbi viivad, kas, kas nüüd sellel aastal toimus ka midagi sellist või nüüdse? Koondunud kooli alla ei, ikka toimus küll, aga, aga ma pean tunnistama, et need on ta küll nii suureks läinud, et ma ei ole enam nende teemadega kursis, mis seal olid, mina käisin käsitöö. Aga vaat see ongi see, et, et praegusel hetkel on situatsioon muutunud, et sellepärast me tahamegi teha sellist nagu ajurünnakut pärast festivali kunagi, kui ta tekkis, siis oleks ju loogiline olnud, et sellised asjad tekivadki filmikoolide juurde on sellega kõvasti ühenduses ja nii edasi, aga meil ei olnud siis võimalik olla, pigem oligi ta selliseks mõeldud yriteerivaks komponendiks Eestis. Et tudengid just nimelt mõtleksid ja vaataksid, et kuidas nemad ja kuskohas on selles taustsüsteemis siis nagu asetuvad hetkel on ta ju selle ülesande nagu täitnud ja tegelikult on tal teine üles, mis on veel natukene poolikad. Me ju mõtlesime nii, et tekiks vatsa põlvkonna tunnetus. Et mitte ainult Eestis, vaid ka väljastpoolt, et noh, et needsamad, et me saaksime siia maksimaalsed tudengid tuua, kes siis kokku sulanduksid ja see on üks põlvkond, kes tegelikult noh, iga aasta läheb jälle uuesti sellesse filmitööstusesse, et oleks niisugune küünarnukitunne ja sa tead kogu aeg ja ta sidemete kevad ja nii edasi sinnapoole me liigume nagu vaikselt ja vagaselt ka ka praegu vastavalt oma nii-öelda rahalistele võimalustele ka koolitust. Me jätkame kindlasti ainult et võib-olla mingid vormid või kuupäevad võivad veel muutuda, ei tea, ühesõnaga et me loodame saada nagu mingit sidet katust veel juba nimetatud organisatsioonidelt. Võimalik, et. Tal oli hästi huvitav teema, mis minu arust oli ka väga hästi klapib, et et balti filmi- ja meediakool on ennast identifitseerinud digitaalne filmikool ja see aasta tudengifilmide festivali üks üks ülesandeid on selliseid noh, mõnes mõttes nagu tulevikuprognooside mõnes mõttes minevikku mõtestada, et selle aasta filmikooli teema oli filmilint. Kaasaegses muutuvas maailmas sai räägitud nii sellest kui sellest, mis juhtub filmilindiga pärast seda, kui on filmitud, kui ka filmilindi erinevatest võimalustest digimaailmas, et minule isiklikult oli see väga põnev loeng ja üllatavalt oli seal ikka üle 30 inimese kohal, et huvi selle vastu oli päris suur. Tore, et v-le, kes me teeme seda rahvusvahelist koostööfilmide turgu, Baltic Event, samas olema kogu aeg mõelnud, et et ka noh, ütleme võib-olla mingite vahendite puudumisel me ei ole jõudnud veel nii-öelda kätt ulatada liibokersile tegelikult sellepärast, et kõik need filmiprojektid, mis esitletakse meie kaastootmisturul, eks ole, on ka tegelikult nendesamade noorte lavastajat tulevased tööd, et selles mõttes ühest küljest tahaks kindlasti rohkem koostööd tulevikus teha, et kõik need režissöörid tegelikult, kelle tööd on olnud ka tudengifilmide festivalil, et neid kogu aeg hoida, oma huviorbiidis ja pärast hiljem esitleda ütleme neid juba täispikkade mängufilmide tegijatena ja teine asi, mida kindlasti tahaks teha, on ka no näiteks meil bootiki vendi ajal on ka nüüd sellel aastal erandit, viimane päev on nagunii-öelda see Industry. Tei ehk siis see tähendab, et filmitööstus seal, meie nagu jällegi lahkama protsessi, et kui tõesti mõtte üles kas filmilindi peale või digitaalsed, et mis siis saab tegelikult selle filmilindiga teha, ehk siis digitaalne järeltöötlemine, mis on muutumas aina aktuaalsemaks tegelikult maailmas, kui me vaatame Hollywoodi filme, siis noh, need on tegelikult praktilised animatsioonifilmid ehk siis seal on niivõrd palju spetsiaalefekte pool filmis tavaliselt nagunii näitlejad kui ka kui ka muud efektid ja, ja see on aina rohkem ja rohkem tulemas meie noh, nii-öelda arenevasse algavasse filmitööstus, et kui me vaatame mängufilmi Georg siis ka seal oli mõned stseenid, mis oli täiesti selgelt üles ehitatud Estonia põlemine, eks ole, laevade lahkumine Tallinnast ja, ja kõik sellised stseenid, et just nimelt nagu tudengitele õpetada seda, et kuidas, mis hetkel peaks hakkama planeerima efektide kasutamist ja, ja et noh, et selles mõttes on see huvitav, et kogu tegelikult Eesti filmielukestev protsess, kolmenädalane annab korraliku ülevaate meil algusest. Mõni läheb või, või noh, mis on veel lisaks libukersi juures positiivne? Minu arust on see, et et mõnes mõttes seltskondlik üritus, et mina sattusin selle tudengifestivali käigus mitmes järgnevas vestluses rääkima teemadel, millest saad hiljem aru, et sellest võib-olla paari aasta pärast kasvab välja mingi reaalselt toimiv asi, et see kohtuvad välismaa tudengi täiesti tudengid ja sellest on sündinud mitu erinevat projekti, mis hiljem kuidagi realiseerub, et ma arvan, et üks oluline asi on ka seesama seltskond. Vaieldamatult Hiina on veel üks asi, mis on puudu, aga mille nii-öelda mõttetalgud juba praktiliselt käivad, et tegelikult ma arvan, et ei ole kaugel see, kus sünnib Eestisse ka fondamis, rahastaks siis kolme esimest. Tähendab, ma ei mõtle, kolm esimest nüüd ühel konkreetsel autorid, aga et noh, et põhimõtteliselt kolme esimest loetakse ju veel debüüdiks nagu, et ilmselt on, see on see, mis hakkab lõpuks vähendama, siis Baltic Event ja tudengifilmifestivali Loodame loodame linnaisadele siin märkus, et oleks ammu teha Tallinna regionaalne filmi et suurendada munitsipaalraha nendesse filmi projektidesse, mis tulevad nagu Tallinnasse võtetele, aga see on järgmise saate teema. Aga nüüd me pöörduksime tagasi tegelikult kõige nooremate vaatajate poole. Et need vaade, et kes alustavad oma filmi Elo ekraanide juures kinosaalides ja kõige nooremad vaatajad kindlasti on arvukuselt ma arvan, kõige suuremalt esindatud siis lastefilmide, laste- ja noortefilmide festivalil just film, mis on siis ka Tallinna Pimedate Ööde filmifestivali üks alafestival ja, ja mesisüsteemist Heleniga arutlesime. Kui vana siis just film on ja jumala eest seitsmeaastane. Ja ehmatusega avastasin, et siis, kui ma esimest korda seda festivali tegin, et need lapsed, kes sellel aastal eostati sellel aastal, mis nüüd just ilmselt seitsme lähevad juba kooli. Aga mõnes mõttes oleme olnud teha sellepärast, et just filmil on külalisi vanusega üks põhiline külaliste kontingent on noored näitlejad, kes siis käivad meie publikuga kohtumas. Ja sel aastal tuleb külla üks noor saksa näitleja François keski, kes on mänginud kahes filmis, mis linastusid Justfilmil neli ja viis aastat tagasi ja need olid veel lasteprogrammis. Nüüd ta mängib filmis, mis noorteprogrammis. Et selles mõttes on seda tore olnud teha, et et näha nagu kasvavas nii publikut kui ka näitlejaid, kes filmides mängivad. Aga, aga noh, selle kasvamise aspekti juures on üks asi, mida me üritame sellel aastal esmakordselt teha, on see, et et just filmi publiku hulgas on hästi palju noori, selliseid äge. Neid filmihuvilisi, kes ei käi filmi vaatamas lihtsalt meelelahutusest, vaid kes tulevikus tahaksid ehk filmiga rohkem tegeleda. Ega žüriisse sattunud mitu noort, kes praegu on näiteks kaks noort püüdva lavakas, kes on meie žüriis olnud. Festival tõmbab ligi selliste ärksate ja filmihuvilist noort inimest. Ja selle tõttu sel aastal tegime esmakordselt projekti nimega juhtimine, head ajakirjanikud valisid. Kui see korras välja neli noort kirjutajat, kes saatsid meile siis oma filmiarvustused ja nende filmiarvustuste põhjal, siis valisime need, kellest võiksid ehk tulevikus kunagi saada filmikriitikud. Ja neile tehti väike ekskursioon Eesti Ekspressis ja väiksed sellised loengud olid sa räägitud filmikriitiku tööst ja filmiarvustuse kirjutamisest. Ja nüüd siis nad said oma esimese filmiarvustused paberi peale. Seekord olin, oli neli noort, aga ma loodan, et see projekt kasvab edaspidi suuremaks ja aga kas neil on kuskil avaldatud ka või kuidas nad alustasid, tulid mulle väga meeldisid need lühiarvustused ja need on avaldatud Eesti Ekspressis TV-Nädalas ja siis just filmiblogis ka koduleheküljel ja loodame, et siis selle festivalinädala käigus nad kirjutavad juurde arvustusi erinevate filmide kohta. See on hästi huvitav tegelikult Ruus tegelema aga see on huvitav selles mõttes, et tähendab see avatud ja värske pilguga tegelikult, et selles mõttes oleks päris huvitav ja tegelikult noh oleks huvitav saada nende arvamust ka näiteks Eesti filmide kohta, sellepärast et noh, Eesti filmikriitika on ka ikkagi suhteliselt välja kujunenud ja ütleme, eakas et ütleme, on küll noori tegijaid, aga, aga siiski võib-olla mitte nii hoomatavad, et nad noh, et, et see kõige noorem sihtgrupp oleks, oleks päris huvitav. Tähendab, see on üldse, mis on nagu meie mõnes mõttes nagu hinge asi ei olnud ka just filmi korraldamisel on olnud see, et, et vahetevahel heidetakse ette, et filmid vähendavad lugema seda üldse filmide vaatamine vähendab lugemusteni ja et üldse filmivaatamine on, on üks põhjusi, miks, miks meie nooruse alla käib ja nagu ikka inimkonna kõige vanem väidetavalt kirjatüübid ja rääkima sellest päris paber, mis räägib sellest, kuidas isa heidab oma pojale ette, et noorus on hukka läinud, et, et niikaua, kui vist inimkond on eksisteerinud, on eksisteerinud see mure, et noorus käib alla, aga, aga just filmikorraldajate arvates on kõige olulisem see, et mitte ei mõju lugemusele halvasti filmide vaatamine, vaid pigem on probleem selles, et filme vaadatakse passiivselt. Et me üritame aktiviseerida noortes vaatajates seda, et nad oleksid analüütilised vaatajad, et nad ei võtaks lihtsalt silme vastu ei võtaks vastu suvalisi filme, mis neile tööstusette söödab. Et selle tõttu me koolitasime ka välja üheksa õpetajat. Justfilmil on selline väike rakuke tekkinud õpetajate klubi. Aga hea. Meil oli selline koolituspäev ja rääkisime hästi palju sellest, kuidas analüüsida filme koos õpilastega. Üldiselt ju filmiklassika paremikku kuuluvad filmid lõppevad küsimusega, mitte vastusega. Praegu on siin meil tavaliselt jätavad õhku rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Et meie peamine eesmärk oli see, et õpetajad haaraksid sellest küsimusest, liiguksid õpilastega edasi, analüüsiksid neid teemasid, mis õpilased kinos nägid, sest tavaliselt kui vaadata saalitäit rahvast, kes tuleb, siis need on kõik silmad särama rääkida sellest, mis nad tahaksid analüüsida, muljeid täis ja nad on emotsioone täis. Et siis. Temal on mingite alternatiivsetele kanalitele noh, ütleme blogid või mingid sellised kanalid, mis on, mis ongi peamised suhtluskanalid. Ja eks me üritame seda tagasisidet käivitada. Suurel PÖFFil on ka käivitanud blogis aasta, mis on päris huvitav lugeda, seal veel kommenteerijaid ei ole, aga aga need PÖFFi blogijad on üpris aktiivselt juba Snypuakersi algusest bloginud, kõike seda, mis toimub. Tiinaga siin ei ole hea võimalus tegelikult tekitada mingi alternatiiv keha, näiteks Skandinaaviamaades on hästi tugev nagu näiteks Norras annaks munitsipaalkinod, mis on nagu erandlik, ütleme, see on erandlik mudel, aga, aga ma rääkisin, et eelmise nädala reedel skandinaavia levitajatega, kes just tegelevad ütleme, selliste lastefilmide noortefilmide leviga, mis ei ole ameeriklaste mainstream vist. Et noh, seal on ka siis raamatuklubid või seal on koolid selles mõttes, et noh, et meie, teadupärast meie haridusministeerium on tohutult konservatiivne ja just nagu eriti filmima, et ka nagu ei kipu nagu õppeprogrammidesse sisse viima. Et selles mõttes, et, et on nagu väga olnd raske õpilasi saada. Kinno, nad käivad kogu aeg teatris, noh et kui jutt tuleb selle peale, et, et noh, mis on teie vaba aja veetmise seisu alternatiivid, et klassijuhatajad, kuhu me siis läheme ikka teadma Trisse, kinno nad satuvad, ütleme, suhteliselt harva võrreldes teatriga selles mõttes noh, kunagi tulevikus ehk meil tekib ka selline variant, et tõesti on niisugune spetsiaalne nagu koolikinolevi, et see on olemas küll, ütleme seda teeb kinobuss, aga, aga ta on ikkagi selline suhteliselt ebasüstemaatiline ja tuleneb tegelikult rohkem nagu filmiinimeste enda initsiatiivil, et ütleme, haridusministeerium siiski on äärmiselt passiivne selles osas, et ideaalne oleks, et, et noh ma lihtsalt praegusel hetkel fantaseerin, et, et noh, et ka just film kui selline, ütleme, nende filmide nii-öelda maaletooja rakukesena, eks ole, sest tegelikult just filmi ajal näeb kõige rohkem laste ja noortefilme jah, et oleks kuule noortefilmide levi ja just nimelt koolis oleks olemas täna see on lihtsalt noh, selline idee õhku ja see aitaks üldse nagu filmikultuuri edendada, neid vaatajaid juurde kasvatada noh, ütleme nii-öelda Euroopaga filmidele ja ütleme nii-öelda teistele filmidele versus Ameerika film, mis on väga kergelt kättesaadavad nii kinos kui ka tiividee kui ka telekanalite vahendusel, eks. Taolist praegusel hetkel on hakanud tekkima tegelikult see hästi kummaline, ma ütlen, et filmis on nii aktiviseerunud kõik protsessid, et, et seda ei osanud küll nagu unes näha. Et noh, tähendab põhimõtteliselt see on ikkagi klubiline tegevus, eksju, ma saan niimoodi aru ennekõike sellest tuleb alustada hetkel ilmselgelt. Et ma tean, et põhja Tallinnasse tekkinud meie kaasabil filmiklubi, kes tegelikult peaks hakkama nüüd näitama koolides filme tegelikult ka Piritale. On tekkinud filmiklubi, mida ei ole olnud ju, ma ei tea, 20 aastat ei ole tegutsenud Eestis ühtegi filmiklubi enam. Klippi filmiklubi ja, või laiali olid koolide juures filmiklubid, õigemini koole ühendavad filmiklubid olid ja nii edasi, et ma arvan, et see liikumine on ka praegusel hetkel juba nagu hakanud tekkima. Tore on see, et õpetajad on, on ise väga aktiviseerunud, et suvel emakeeleõpetajate selts korraldas lausa seminari enda liikmetele filmianalüüsist, kus räägiti näiteks klassist ja sellest, kuidas, kuidas seda tüüpi silma analüüsida ja räägiti üldse filmiõppest ja sõpruse näide selle kirjandus kinos seeria näitel on see, et see on väga populaarne, täiesti veel õpetajaid käib, käib seal kohal tegelikult õpetajatepoolne huvi on suur, ka meie selle õpetajate klubi vastu oli suur huvi, aga lihtsalt kuidagi selles mõttes on sul õigus, et see on siuke ebasüstemaatiline, et ei ole, ei ole justkui nagu mingeid süsteemi, mille peale saaks toetada. Aga heaga alge on olemas ja nüüd pärast ma ütlen niimoodi ühte muusikapala. Me jätkame juba konkreetsemalt programmiga. Elenaga mõne sõnaga, võib-olla filmidest ka, mida hakatakse näitama siis, 24. novembril algab just film. 24.-st esimese detsembrini siis traditsiooniliselt on lastefilmide võistlusprogramm, noortefilmide võistlusprogramm, kumbagi programmi hindab siis eesti lastest eesti noortest koosnevad viieliikmelised žüriid. Ja siis lisaks selle eelmisel aastal algatasime ühe eriprogrammi, mis oli väga-väga edukas ja mida me see aasta siis siis kordame, on tänavakultuuri eriprogramm, see haarab endasse terve hulga filme, mis mis käsitlevad noorte subkultuuridega seotud teemasid. Me selgituseks oleme öelnud, et kõik see, mis jääb väljaspoole koolja kodu, ehk siis et noorte hulgas on väga palju hästi erinevaid ja väga jõuliselt subkultuure ja on filme, mis, mis neid analüüse nii toki kui mängufilme, mis muidu muidu eriti meie vaatajateni ei jõua ja tihti nad käsitlevad mingisuguseid teemasid, mida peetakse probleemiks. Noored, tihti täiskasvanud inimeste jaoks on probleem siis, et see tänavakultuuriprogramm on osaliselt loodud ka selleks, et täiskasvanud inimesed tuleksid, vaatame, mõistaksid ehk paremini noored kasvõi eelmisel aastal ja sel aastal on meil kahjuks dokumentaalfilm, mis räägib graafitist. Tallinna linn on grafiti vastu nulltolerantsi välja kuulutanud, samas mitmes filmis on on tõstatatud teema, et needsamad noored, kes tegelevad klahvidega, kui nad ei joonistaks, nad tegeleksid kuritegevusega. Et noh, et selliseid noh, võib olla vastuolulisi teemasid käsitlevad need või sellel aastal on film programmis nimega pissis England, mis ka Berliinis mitmele saalitäiele rahvale Läks, mis räägibki mehedluse liikumise algusest. Et päris alguses kaheksakümnendatel, kui see tekkis Inglismaal, siis oli see hoopis teistsugune ja nad kuulasid rägede, nende hulga sellega mustanahalisi ja siis räägib selle liikumisradikaliseerumise eest. Sest paljude noorte hulgas on see probleem, et võetakse üle subkultuuride mingeid omadusi, immuunsuse, teadmatusele taustast, vaadatakse lihtsalt skeitoritel laheneda, minnakse ulatama, aga aga need filmid üritavad siis avada natuke nende Nende subkultuuride, mineviku ja tuleviku ja oleviku. Et selles programmis on nii mängufilmid, dokfilmid, kus ta oma filmilevitajad, te olete ikka nukuteatrisse sellel aastal me liikusime nukuteatrist sõprusesse kinomajja. Et nukuteater oli väga-väga hubane mõnus kohta ka, üldiselt jäime hätta sellega, et kui, kui majale mõeldud kinonäitamist ei leita üles teine seal, et nõudmised juba helipildi kvaliteedil on nii suured, et selles mõttes on nagu keeruline seda tehniliselt üles ehitada. Aga iseenesest huvitav ess libu, kes tegelikult, kes oli sõpruses, liikus Von Krahli, siis noh, tegelikult nii-öelda oma sellisesse pesasse oma koju tagasi ja, ja tegelikult noh, et just filmina Kui siis sõpruses ja võib juhtuda niimoodi, et ka just film liigub nukuteatrisse tagasi, sellepärast et nukuteatril on plaan välja ehitada, endal see hoovipealne osa selliseks, et seda on võimalik ka talvel kasutada seal suveetendusi ja ja peaks tulema siin aga professionaalne kinotehnika, et nii nagu ta tuleb, siis kindlasti liigub ta tagasi sinna, sest tegelikult see on väga orgaaniline kohta just filmile ja sealt leitud oli väga hästi üles selles olnud üldse küsimus, küsimus oli lihtsalt otsa, samad tehnilised nõudmised ikkagi, nii palju kasvavad ja ja see õnnetu projekt, millega me näitasime, ei taha nagu meenutada seda. Selles mõttes on see oluline just noorele publikule, kes on väga kriitiline nende suhtes, sest praktiliselt kõik need filmid, kui tahta on, on internetist tegelikult kättesaadav tänapäeval vist 99 protsenti kogu maailmakinost on internetist võimalik tõmmata kani. Teie näitate minu kirjutas meile üks õnnetu piraat ja ütles, et ma pean tulema teie filme, vaatan, neid on praktiliselt võimatu netist kätte saada. See tegi mulle rõõmu, aga just selle tõttu, et see vaatajaskond on nii kriitiline, et nad võiksid sellega kodus arvutist ära vaadata, siis nende jaoks on hästi oluline, et see oleks, et pilt oleks hea kvaliteediga. Aga ütle mulle palun seda, et piss tüüpi filmid ikkagi publikule rohkem peale lähevad, noh, ütleme näiteks, et lastefilmide puhul on olemas filmid lastele ja siis tegelikult filmid, mis räägivad lastest, mis tegelikult noh, ei ole niivõrd palju suunatud lastele, kuivõrd on tegelikult üldjuhul sellise nii-öelda Anxti sisaldava nihukese ütleme sellise depressiivse alatooniga filmid, mis räägivad laste raskest saatusest, nagu et mis tegelikult ütleme publikut rohkem killukest. David Beckham ei tüüpi komöödia, mis oli üli ülipopulaarne ja tegelikult oli just filmi programmis ka päris kenasti tehtud lugu, eks ole. Et mis, mis huvitavat sinu publikut rohkem. No üldiselt on niimoodi, et massid kipuvad ikkagi minema, selliseid filme vaatame, oleme märganud, et kui filmi pealkirjas on mõni nelja tähega sõna, et siis siis kipub, kipub nagu publik selle peale kohe kohale tulema. Aga tegelikult on sellel aastal näiteks just filmi programmis päris palju just lastefilmide programmis päris palju selliseid filme, mis võiksid meeldida ka täiskasvanutele. Näiteks väga huvitavaid žanrifilme on, meil on üks lasteõudukas selliseid asju väga tihti ei tehta, lasteulmekas on meil Estonia film ja sellised See on uus tendents Skandinaavias, et tehakse žanrifilme lastele, mis on nagu noh, lapsevanemana mõtlen, et, et noh, kui laps kardab niigi minna basseini ujuma, et Äravet, sealt tuleb kuskilt hai välja, siis kui ise suunati ta õudusfilmi vaatama, et kuidas ta seal välja Jah, aga kusjuures sellel aastal seal selles samas õpetajate klubisime, näitasime seda, seda lasteõudukat näitamaks seda, et, et mis on huvitav, nende laste žanrifilmide puhul on see, et et vahetevahel tehakse neil žanrifilme selleks, et mingisugust teemat peita sellisesse atraktiivsesse vormi, et tegelikult õudukas läks sõprusest ja kõige ilusamalt moel. Aga selleks, et saada lapsi vaatama sõprusest rääkivaid filme, tuleb vahel, sai oodake vormi ära peita. Ilmselt on see nagu tõesti tasakaalu balansiküsimus tegelikult harjunud juba juba neid žanre niimoodi vastu võtma või näiteks ulmekas, mis räägib sellest, kuidas kuuendikele tuleb asendusõpetajaks ufo kes plaanimine röövida sellepärast et, et inimkond on ainus liik universumis, kellel on empaatiavõime olemas ja see tegelikult seesamamoodi räägib empaatiavõimeliste üksteise toetamisest. Ja lõpus siis terve kuues klass leiab sellise ühise keele ja nad pääsevad selle ufo käest. Aga need sander filmid on nagu väga hästi peale läinud publikule ja selles mõttes on väga kavalad filmid peidavad sellest üldinimlikku universaalset sõnumit. Sellisesse atraktiivsuse vormi. Õudselt tore muidugi, kui Elerin anda mikrofon, seda võibki rääkida hommikuni välja, et meil on nii vähe aega jäänud, et Tiina siin sama probleem, aga räägime siis sellest 11-st PÖFF-ist juba siis nüüd sellel aastal võtadega PÖFFi kodulehekülje lahti hakkad lugema programmid, võistlusprogramm, Euraasia Eesti täispikkade filmide konkurss, 11 valitud teost, panoraam, Lõuna-Korea fookuses, Belgia fookuses ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Suurfestival ja. Ei ole väike, just nagu ütles Belgia pärit Slipogassi žürii liige et festival suur, aga ma unustasin animafestivali Venera. Nii et kallid kuulajad, nüüd me räägime animafilmifestivalist ja kui te tahaksite saada filmidest teada, mis linastuvad PÖFFi võistlusprogrammis, on vaadake kodulehekülje pealt, aga me peame rääkima animafilmifestivalist, sest nukufilmis sellel aastal 50. Just nimelt tegelikult terve meie PÖFF läheb natukene selle egiidi all selles mõttes, et kui te panete tähele, milline meie treiler siis valmistatud nukufilmis. Ja tegelikult me peame nukufilmi sünnipäeva ja animafilmifestival on väga tugevasti sellega seotud selles mõttes, et me teeme iseenda jaoks vist praegusel hetkel kõige suuremat rahvusvahelist konverentsi, mida me ealeski oleme teinud. Ja see on kindlasti väga huvitav, sest Ühelt poolt analüüsib ta meie omaenda nukufilmi 50 aasta jooksul tehtud ja siis seda nagu vaadates siis taustsüsteemis ja kohale tulevad sellised tõelised animagurud üle maailma kellest vast kõige koloriitsem on jaapanlane, nimi on tal kihadžiro kava, mooto, ta on, hakkas filme tegema täpselt siis, kui sündis Eestis nukufilm. Nii et, et iga on neil mõlemal ka kogu animaprogramm on kindlasti vaatamisväärt ja tasuks tulla teda siis kaema kinos Sõprus. Ja nüüd me võime siis rääkida meie suurest tähist. Räägiks, mis siis inimesi alati kõige rohkem huvitab, ma küsin traditsioonilise küsimusega su käest. Kuna PÖFF nii tohutult suur ja filme on seal kindlasti, mängufilme on üle 200 ja rääkimata sellest, et ka seal on lühifilme dokfilme siis palun, Tiina, soovitame headele kuulajatele mõni pill, mida võiksid vaatama minna. Ei ma seda ei tee, aga aastas iga aastaga täpselt sama. Ei, aga see on, ma olen nagu oluliselt avatum, vähemasti võin soovitada, milliste maade programmid on lihtsalt super head. No hea küll, et alustama kõigepealt meie tähtkülalisest maikal niumeniste aimanist, õigemini oleks teda hääldada. See on siis kultusfilmide heliloojast ja muidu nagu väga põnevast heliloojast, näiteks meie muusikud on mulle öelnud, et no jääd, okei, et, et sa ei ole saanud tuua siia eesti filmi Feliinid aga muusikamaailmas Berliini alasse kohale toonud. Et mul õnnestus see tänu Eesti kontserdile ja Briti nõukogule. Et see on nagu tõeline tähtsündmus selles mõttes, et, et ta annab kaks kontserti, mis on täiesti erinevad, üks on siis 29. Kaale kirikus kus on siis hitid tema nii-öelda loomingust filmimaailmas ehk siis pidi kriine või jah, tambiana ja nii edasi, et, et see on selline suur, ta tuleb oma bändiga siia ja siis ka PÖFFi avamine on siis juba täiesti teine eksklusiivne kontsert, millega ta on üles astunud, seni on nüüd ükskord Itaalias septembrikuust, alustab meelt oma tuuri ja siis, kui ma nüüd räägiksin, vot nendest samadest lubatud maadest, et meil on täitsa kobe. Kaks fookust, tähendab, soovitan soojalt tõsiselt minna ja vaadata. Korea film no ja eks ole ju väga-väga kuum olnud ja, aga Korea on väga kuum olnud just ennekõike oma sellistelt suurtelt žanri filmidelt. Aga maailmas tervikuna 2007 2006 sooritas sellise läbimurde rahvusvahelistel festivalidel ja ka turul endal Korea autorifilm. Et mis on ka meie programmis nagu esindatud, mis on täiesti selline noh, nagu uus nähtus ja väga huvitav ja põnev. Ja täpselt sama on tegelikult Belgiaga, kellest tegelikult, et kõik väga vähe teavad vennate ordenid võib-olla just, aga tegelikult on seal väga põnev kino. Selles mõttes, et avad jaguneb kaheks prantsuse ja flaamikeelseks ja mitte ainult keelseks, vaid kameelseks. Ja meie oleme pannud selle fookuse kokku, nii et ta põhimõtteliselt haarab mõlemat osa, siis sellest siis enneolematult huvid. Tavaprogrammi saime me kokku vene filmides sellel aastal. Et Venemaal on tegelikult praegusel hetkel kino hästi suures tõusujoones selles mõttes, et nendel on väga suur ja väga hea riiklik finantseerimine taga, erafirmad võtavad osa ja Venemaal tehakse hetkel kusagil 250 mängufilmi. Ja need kõik tehakse filmilindi peale veel isegi teleseriaalid ka täpselt samamoodi filmilindi peale nii-öelda kuulajale teadmiseks lihtsalt, et see on kõige kallim filmi tegemise viise. Kolm aastat tagasi Nad tootsid 120 filmi, nii et see on rekord, see on täiesti rekordilisel tõusnud. Samas on muidugi see, et et ega nüüd ei saa ütelda, selle hulgas on ikka väga palju pahna ka. Aga ma olen nagu väga rahul selle valikuga, mis meil õnnestus sellel aastal siia tuua. Siis meil on väga huvitav programm on Jaapanist lisaks koreale, mida te Jaapanis näitate, meil on uus Kitaana film olemas näiteks kõikidele kuulajatele ja ta Geschimika film ja nii edasi võiksin ma jätkata. Ma tõesti nüüd praeguseks hetkeks enam juba nüüd tegelen vastuvõttude võileibadega aga kodulehekülg olemas, kodulehekülg olemas ja et see on nagu väga põnev, siis on, tasuks näiteks jälgida ka neid väikseid aasia filme, mida me toome siis piinidelt või Malaisiast, mis on äärmiselt äärmiselt huvitavad, mis on äärmiselt südamlikud ja, ja sealt seda vaadanud. Lähed saalist välja kohe niisugune hea ja kerge ja soe tunne. Et need on sellised sooja tunde tekitamise filmid väga ilusti tehtud, väga ilusast. Jah, sellised minimalistlikud, aga, aga väga ilusad kaameratöö on suurepärane seal alati siis meie võistlusprogramm muideks on päris põnev sellel aastal jõudsimegi nüüd väga ja põnev on ta just selles mõttes, et tegelikult meile saadeti see aasta päris päris palju filme üle 200 lineid. Et mida, mille hulgast me siis valisime, panime et me otsustasime isegi nagu eirata A-klassi festivalide programm ja tõsime kahe filmi puhul seda nüüd rikkusime sellepärast, et me lihtsalt nii õudsalt tahtsime näidata tasa kuurovi Aleksandr ratta. Aga põhimõtteliselt jah, meil on nagu päris selline värske pilguga kokku pandud võistlusprogrammis käsitleb tegelikult selliseid maid, mida nagu väga sagedasti suurte festivalide keskelt ei näe. Aga meil nagu vedas noh näiteks täiesti üllatus oma on Ukraina, eksju mis on muideks väga hästi uue pilguga tehtud värske versioon roomest Juuljasta. Taani film on näiteks väga ootamatu oma keelelt väljenduselt struktuurilt ja meelelt. Taani kinole mõjub väga värskena sellises taani kino üldtaustsüsteemis. Ja nii ma võiksin jätkata sisuliselt terve võistlusprogrammi koha pealt, et tähendab, ütleme et me seda endale ei sea eesmärgiks, et me nüüd saaksime selliseid süütuid esmalinastuse filme, et seda meil siin Eestis on. Noh, see oleks ebarealistlik, võib olla nojah, teisest küljest võimalik et see ei ole vast jah, vaatajale, see on pigem niisugune erialane Azarta, aga, aga noh, ütleme nii, et, et kui meie neid otsisime, siis septembrikuus nad enamasti kõik väga värsked olid, eks. Ja nüüd nad on jälle nagu tavaliselt juba ringelnud teistel festivalidel. See on nagu selline huvitav, kusjuures ta on ka nii, et kuna meil on komisjon, kes paneb seda kui ja siis me hääletame selles komisjonis on hästi erinevad inimesed erineva taustsüsteemi ja ja võib-olla erineva vanusega, et noh, et, et selleks, et just kindlustada seda, et, et see võistlusprogramm nagu ei lendaks liiga kõrgele ja kaugele sõltuvalt vaatajast, eks. Nii et soovitan siis mõistagi see on küll enamuses eestlastele ära nähtud, aga ma olen ka iseenesest väga rahul meie Eesti filmi võistlusprogrammiga. Et esimest korda meil oli nagu väga tegemist on seda kokku panna, sellepärast et konkurents oli nii suur, aastal oli nii palju huvitav, aitäh, mängufilme ja huvitavaid täispikki, dokumentaalfilme, tehtud, et ka see on nagu tegelikult, kui meil oleks turg suurem, siis oleks väga esinduslik selles mõttes, et tasuks kindlasti minna vaatama ja tulla vaatama nendel, kes veel ei ole jõudnud vaadata või näha neid viimaseid meie värskeid eesti mängufilmi, aitäh ja filme tuleb vaadata kinos, mitte tõmmata neid arvutist alla, see on kuritegu ja siis selgemini või kui kunagi enne oleme me välja joonistanud oma dokumentaalfilmid. Meil on nad alati olnud ja lihtsalt sellel aastal me oleme siis nagu ta päris reljeefselt selle osa välja joonistanud, et meil on nagu tavaliselt oleme jätkanud oma kultuuridokkide rubriik. Aga siis meil on üks uus rida, see on siis kuust välja kasvanud toki rubriik, sen siis kätt poee. Et kõik need, kes on harjunud kolmapäevastel kumu dokumentaalfilmide seanssidel käima, siis sealt leiavad värskete ja, ja endiselt ajama või siis ka pulsi selle peal, mis toimub maailmas. No muidugi terve programm, see annab väga mõnusa, sellise alati iga-aastase ülevaate sellest, millega maailm elab, milles ta ennast toidab ja nii edasi, aga siis eriti nagu selline, noh, ütleme niisugune pulsi rütmis tuksub, programm on siis igapäevane põrgu, mis tegelikult käsitleb siis inimõigusi ja kus on siis nii mängufilmid kui ka siis dokumentaalfilmid selleteemalised. Ja siis on meil veel selline huvitav programm, mis on kahasse kokku pandud või õigemini on meil on uus koostööpartner nimelt Screen International ehk ehk siis üks kolmest juhtivast filmiajakirjast maailmas kelle kriitikud on valinud 10 huvitavamat mängufilmi aastast 2007 ja neid on siis ka siin meie festivali ajal esitlevad ja ühtlasi analüüsivad siis ka balti filmi- ümarlaua taga, aga oskad. Mida filmi siit välja tuua, missugune olises kriini valige sellepärast, et noh, neil on küll ülevaade absoluutselt kõikidest valvujatest filmidest tavapäraselt. Kui ma niimoodi hoobilt ütlen, siis on Hiina film ma ei tea kunagi, kuidas neid pealkirjasid eesti keelde tõlgitud on getting huumoriga inglisekeelne pealkiri. Et sellesse programmi kuulub näiteks kuulus ja palju auhindasid, võitnud neli kuud, kolm nädalat ja kaks päeva ei ole võistlusprogrammis, et seal ei ole, aga meil on sellele vastu panna võistlusprogrammis väga huvitav. Hiina film, mis on ka ütleme väga lähedane sellele teemale, tähendab nimi on tal armastuse hambad äärmiselt huvitav, äärmiselt huvitav Hiina film, just oma temaatikult olustikust, et riik nii edasi siis on screeni, programmi kuulub veel armastuselaulud prantsuse film, siis on nagu ma juba nimetasin, hiina teekond koju vist koduteel. Tõlgitud siis itaalia, minu vend on ainus laps v liiliad. Just, ja siis on XX y lihtsad asjad lühikeseks, y on väga huvitav Argentiina filmiselegi Mandrogeenist. Head kuulajad, nagu te aru saite, pühist rääkida lõpmatuseni, aga saatel on algus ja lõpp ja me oleme jõudnud lõpu lähedale. Kuigi Tiina vehib kätega, tahab veel midagi öelda, ütlema teile, et kogu informatsioon või enam-vähem kõik on siiski ka PÖFFi kodulehekülje peal. Wwwboee pileteid müüakse kindlasti, hakkavad juba otsa saama. Kujutan ma ette. Nii et kasutage neid pimedaid öid, et täita need valgusega ja meie teiega kohtuma. Juba kuu aja pärast. Tänan teid kuulamast, stuudio seal Irina Sildos ja saatekülalised olid Tiina Loki, Elen Lotman.