Tere taas kõigile filmihuvilistele. Kuna on novembrikuu lõpp, siis millest muust me saaksimegi rääkida, kui Pimedate Ööde filmifestivalist? Ja meie tänase saatekülalised on üllatus-üllatus, mitte Tiina Lokk päraselt, vaid hoopiski Helmut Jänes ja Kristo Tohver. Mul on väga hea meel teid näha, sest Helmut, sina oled ju ka tegelikult selle festivali esimestest päevadest kaasas olnud ja seda festivali üles ehitanud päris pikki aastaid. Ja nüüd sellel aastal on festival toimumas üheteistkümnendat korda juba. Jah, kui täpne olla, siis mina tulin festivali juurde alates 98.-st aastast, kui toimus teist korda. Nii et esimest aastat mul ei õnnestunud kaasa teha. Aga nüüd jah, 11 aastat on seda festivali tehtud ja. Ja siin me nüüd siis oleme siis Helmuti jaksas 11. korda, aga tegelikult on see XII festival. Nojah, sest algas ju tegelikult Põhjamaade filmi nädalana. Aga Kristo, sina oled töötanud festivali juures aga nüüd juba kolmas aasta, kui ma ei eksi. Neljas päevane aeg läheb kiiresti. Ja kui me tavapäraselt räägime PÖFF-ist novembri lõpus, siis PÖFF algamas sellel aastal. Kummalisel kombel hakkasime vaatama, et festival kestab teil kuu aega, et kuidas te nüüd sellega õieti hakkama saate, sest esimene festival, lippooge, seks, tudengifilmide festival algas juba 13. novembril tänaseks päevaks on juba ammuilma lõppenud, et miks sellised muudatused. No tegelikult see on natuke vanem protsess kui nüüd selleaastane, et me hakkasime sellega vaikselt katsetama kolm aastat tagasi, sest et me vaatasime Pala festivalis lühi- ja tudengifilmide festival Slipolkers ja animeetitriimsimisel, animafilmide festivali noorte- ja lastefilmide festival. Just film, et need on nii tugevaks kasvanud ise ja nad on nii põneva programmiga. Et kui nad olid nagu suure PÖFFi ajal, siis tundus, et me sõime nagu üksteise vaatajaid ja inimesed tegelikult oleks tahtnud palju rohkem näha. Ja siis kuidagi järk-järgult nüüd kolmeaastase protsessi käigus ongi läinud, nii et tegelikult on kõik eri aegadel alustades siis nüüd Siipolgersiga tõesti juba 13. novembril ja mingis mõttes on see selline hästi orgaaniline protsess olnud, et ühest küljest on ta vaatajate jaoks väga mugavaks tehtud, et see tegelikult seal aastast peaaegu kuu aega nagu väärtkino nautida jah küll eri erinevaid nagu filmiliike vaadates, et kas lühifilmi animafilme, aga teiseks on ta ka meeskonnale selles mõttes kasulik, et meil on meeskonnas suhteliselt hästi ära jaotatud see, et kes siis tegeleb Siipolkersiga, meil on BFM-i tudengid, kes seal seda teevad ja jäänimeetritriimsid on oma meeskond ja just filmil omaette, et see kuidagi nagu ta nagu algab see pihta ja kogu see kaadervärk jookseb nagu hästi tööle, et see on mõnes mõttes selline hea hea katsetamise aeg ka meie jaoks, et kõik meie protsessid toimiksid võimalikult nagu suur pead siis ise võimalikult sujuvalt tuleks. Et selles mõttes jah, see on ja nüüd ütleme sellest aastast on ta esimest korda ka turunduslikult niimoodi välja toodud, et siiamaani, kui me ikkagi PÖFFi rekla vabanesime, reklaamisime teda kui seda suure festivali kümmet päeva põhiprogrammi. Aga sellel aastal me otsustasime, et tasuks seda tegelikult ikkagi inimestele kõigile ja varem rohkem näidata. Praegu, vaadates liipolkersi animeetitriimsi rekordpublikuarve ja ka just film on praegu oma rekordgraafikust ees poole festivali peal olles siis tundub, et see oli õige otsus. Ega jah, see pole tegelikult üldse juhus, et me alustame PÖFFi slipp Valkarsi ka sellepärast, et noh, meil oli ammune mõte juba Kunes lippolkersit hakkasime korraldama. Et kes teab, et võib-olla tulevikus Mõnis Lifolkasse võitja tuleb ka põhiPÖFFil oma filmiga välja. Et tegelikult noh, ei ole veel seda juhtunud, aga me loodame, et kunagi Mõnis lippolkersi võitja või, või režissöör, kes slipp Volker sil üles astub oma filmiga saab oma täispika mängufilmiga PÖFFil esitleda. No see oleks tegelikult igati loogiline, mul on hea meel selle üle, et üliõpilastööde filmifestival on enda juures alad, tee kätkenud ka pliimi kooli, vähemasti oli see väga-väga tore initsiatiiv, mis juba päris pikka aega tagasi alustatud, kus siis üritati noh, tudengitele kui meil ei olnud veel BMS-i anda edasi ka teadmisi väga markantset ja, ja maailmakuulsate nimede poolt. Ja nüüd sa, Kristo mainisid seda, et, et meie filmikool on väga aktiivselt selle festivali organiseerimise viidud või selle juurde toodud, et kuidas see töö käib, et et kas nad osalevad ka valikus või, või on seal samasugused mingid workshop id olemas, et noh, see traditsioon nagu jätkub ikkagi. Et sellest aastast, kuigi tegelikult me oleme nagu balti filmi ja meediakooliga teinud koostööd mitmeid aastaid, siis sellest aastast me istusime nende arendusjuhi Martin Adamson maha ja mõtlesime nagu paremini läbi selle, et kuidas me seda teha saame. Ja kõige esimene asi, mis me tegime, oli see, et me tundsime ise meie alafestivalid vajaksid tegelikult nagu aasta jooksul vedamist. Aga kuna noh, endale on keeruline leida aastaks ajaks inimest tööle, siis me leppisime BFM-iga kokku, et see inimene, kes teab slipp pulkasid, on ühelt poolt BFM-i juures tööl, promob, nende tudengifilme välismaistel festivalidel käib, sõidab mööda festivale, teeb nende jaoks seda tööd ja siis teisel poolaastal tegeleb siis nagu filmifestivaliga, et selles mõttes hästi selline orgaaniline koostöö just inimese tasandil. Aga ka muus muus osas, et et seekord on esimest korda, kui BFM-i tudengitel on antud tegelikult filmitudengitele just on antud nädal aega koolist praktiliselt vabaks, et tavaliselt on need alati sellel ajal mingisugused kas eksamid või filmide tegemise ajad, aga see aasta on neil see vaba aeg ja nad saavad külastada filme. Ja toimub ka filmikool PÖFFi traditsionaalne filmikool, mis siis leiab aset meil meie festivalil, ütleme siis keskusest Nordic Hotel foorumis, see hakkab esmaspäevast noh, tegelikult hakkab laupäevast, aga ütleme, avalikkus saab sinna esmaspäevast tulla kuni reedeni ja, ja seal on siis PÖFFi riides või PÖFFi väliskülalised, kes on siis nagu huvitavat filmitudengitele, jagavad omi kogemusi, et sellel aastal on seal väga lahedaid tegelasi nagu Adama Reška ja ja näiteks praegu üsna, kes on, filmib produtsent ja režissöör õudusfilmide poole pealt ja, ja riskantne, et helirežissöör, kes on teinud väga suurt ja palju koostisest erinevate Hollywoodi staaridega ja neid me nagu planeerisime koos just selle filmikooliga ja lisaks on minu arust tudengitel vist kohustus lausa. Esiteks, neil on võimalus käia PÖFFi filme vaatamas tasuta selle oma tudengi arhitatsiooniga. Teiseks, neil on kohustus kirjutada kriitikaid retsensioon nende vähemalt vist viie filmi kohta. Et ma võin selle numbriga siin eksida, et vabandust, Martin. Jah, et, et selles mõttes on see muutunud suhteliselt selliseks orgaaniliseks ja, ja mulle tundub, et hästi toimivaks No mina rõhutaks veel seda, et minu teada ei ole küll maailmas ühtegi teist filmifestivali, kes kuu aja jooksul näitab enne oma põhiprogrammi veel nii-öelda kolme alafestivali, ehk siis noh, laste- ja noortefilmide festivali tudengifestivali, animafilmide festivali, et noh muidugi näiteks Karlovy paari selline festival, kus on ka tugev tudengifilmide festival, aga ta toimub hoopis teisel ajal. Nii et meil on ikka väga unikaalne festival Ja kas see töötab ka, ma arvan, hästi sellepärast et nagu sa, Kristo enne mainisid, oli tegelikult suur peavalu vaadata kõiki filme ära, kuna need toimusid enamvähem ütleme ehk siis tegelikult kahe ja poole nädala raames siis joosta ja haarata kogu seda informatsiooni oli peaaegu et võimatu, aga aga siine läheb orgaaniliselt üle, et noh, neil õnnetad tudengidki või, või, või kooliõpilased, kes tahaksid siis tõesti vaadata mõne üliõpilasfilmi ära või siis ka just filmil vaadata mingisuguse toreda uue linateose, siis need kuskilt otsast jõuavad vanematelt ka järk-järgult seda raha lunida, et, et see kõik ei toimu nagu ühe nädala jooksul ja ja neile nagu piire peale ei pandaks. Ma kiiresti ratsutasin Sleep Aagesi festivali läbi aga võib-olla mõne sõnaga järgmisest festivalist, mis oli animafilmide festival ja mis on sama vana kui Sleep Volgas. Ja, ja mida meie suurepärased animakorüfeed on, on vedanud pikka aega. Kuidas sellel aastal läks animafilmide festivalile, et žürii oli taas kolmeliikmeline ja, ja äärmiselt prominentne ja sellepärast, et žürii ühe liikmena tegi kaasa Otto Alder, kes tegelikult alimendid Reamsy ju käima lükkaski ja aitas seda programmi esimestel aastatel tõhusalt valida. Ja meie tore filmitegija Ülo pika veel sealhulgas ja, ja Ameerika ühendriikidest oli siis John Irves. Auhinnad on tegelikult juba jagatud ja kuidas jäite rahule selle aasta anime triimsiga? Dreams toimub siis kümnendat korda, et festivalil oli selline väike väike esimene juubel ja Otto Alder tuli meile kontorisse sisse, mina polnud ka teda 10 aastat näinud, et nooremaks läinud. Tema ei muutnud, et tema tundis mind ära. Väga hea meel oli teda nähe ja temaga oli hea meel nagu rääkida, et ta oli üllatanud üldse, kuidas Tallinn on muutunud ja muljetas siin päris päris kõvasti, aga muidugi mitte triimsi puhul. Väga hea meel on sellest, et nüüd auhind ikaga Eestisse läks, et 10 aastat enne seda festivali tehtud ja kogu aeg on kui nad läinud väljaspool Eestit, aga nüüd jah, Priit ja Olga Pärna filmi elu ilma Gabriella Ferrita võitis selle festivali. Et selline võit annab nagu sellise hea positiivse tunde. Et, et noh, et, et võit läheb ikka nagu enda koju. Ja minul on sellest ainult hea meel. Ma eksin, kui ma ütlen, et see ei eksivad, Fitze võidufilm linastub ju tegelikult ka PÖFFi raames meie balti filmide võistlus? Jah, just meie võistlus, nii et jah, seda seda Vilma võimalik PÖFFi raames veel näha ja lisaks muidugi minge Hellermanni torni, seal on üleval selle sama filmi tegemisest näitus Priit Pärna joonistused ja Olga Pärna joonistused siis ka, et need on väga kihvtid. Ta on väga hästi sinna üles riputatud ja, ja ta peaks olema avatud kuni PÖFFi lõpuni, nii et saate kindlasti väga laheda kogemuse osaliseks. Kindlasti sellepärast, et meie head kuuled, neil oli suurepärane võimalus kuulda Priit Pärna ja Olga Pärna nende filmitegemist ja, ja seal me rääkisime ka päris palju tegelikult nende taustade valmistamisest või joonistamisest ja, ja kuivõrd erakordselt, et huvitavad need on ja missugust tehnikat seal on kasutatud, nii et nüüd on võimalik siis nii-öelda käega katsuda ja oma silmaga ära vaadata ja hellemanni tornis. Aga noh, vaieldamatult Priit Pärna puhul on tegemist ka maailma tippanimafilmitegijaga ja selles mõttes on, on tõesti hea meel, et see film pärast pikka teoksil olemist või see film oli päris pikalt tootmises, et see nüüd nii edukalt on linastunud ja kui veel öelda, siis ta sai hiljuti ka maailma ühe kõige olulisema animafilmifestivali Utrechti animafilmifestivalidel Grand Prix, et vaieldamatult on tegemist ilmselt nagu me oma saateski mainisime juba ennist eksmaailma ühe tippteosega animafilmivaldkonnas vähemasti külm. Aga, ja igasuguseid toredaid auhindu jagati seal veelgi, nii et võib öelda, et tegelikult kindlasti on animenditriimseks selline oma ala tippfestivale ja sellepärast, et noh, animafilmifestivali ka väga palju maailmas ei ole. Aga noh, tänu sellele, et Eestis ja tegelikult kui Baltikumis ja nii tugev animatsioon, siis, siis vaieldamatult kindlasti selle festivali puhul vist eriti suurt peavalu ei ole, saada filme sinna festivalile, nii et, et Helme, kuidas te see töö käib, et kes teil neid filme valmib? No seda sa peaksid küsima Heilka pikovi käest, kes seda festivali korraldab ja kes teeb ikka noh, väga head tööd selleks, et kõik maailma paremik meie festivalil saada. Tegelikult ma tahaks nagu rõhutada veel seda, et mis Lifolkersk vanemaid, et Ramzan teinud ikka selle 10 aasta jooksul väga suure arengu. Et kui me, kui me olime näiteks viis aastat tagasi küsimuse eest üldse, kas teha neid festivali edasi, sest meil jätkub publikut neile filmidele siis noh, nüüd on enam-vähem, saalid täis ja pole küsimustki, et me nende festivalidega jätkame. Nii et protsess on ennast õigustanud, et ma neid festivale oleme jätkanud ja just sellisel moel nagu sa ütlesid, et noh, me oleme hajutanud neid festivale, et nad kõike toimuks korraga, vaid noh, kuu aja jooksul. Nii et mina loodan küll, et huvi nende filmide vastu inimestel jätkub ka edaspidi ja ka tulevikus näeme suurepäraseid tudengi animafilme. Siin selle Ani mütsi trimpsi koha pealt veel, ma arvan, et väga sellise mingis mõttes murranguline aasta oli tema jaoks eelmine aasta, kui, kui toimus nukufilmi 50. juubeliga Ok võima nimetet Reamsy raames mis nagu tõeliselt mulle vähemalt jäi selline tunne, aga seda aastat nagu vaadates, kuidas inimesed tahtsid akrediteeritud siia tulla, et et mis tõeliselt nagu just rahvusvaheliselt kinnitas selle festivali sellise suure positsiooni, et, et just siis oli siin meil ju väga erinevad, et maailma tipptasemel animaatorid kohal ja, ja ka sellel aastal tegelikult küll natuke väiksemas mahus jätkus. Tänimeti Dreams korraldas loengusarja Kiisreimz mille raames tulid samuti erinevad animaatorid siia nagu rääkima ja kogemusi vahetama, et mulle tundub, et, et, et see, see teine osa, Ani meetritriimsist selline loengute pool ja ütleme noh, mingis mõttes selline Berliinist tun, tav talent, campus, mida me oleme, mida me tahame siis nagu sellist animatalent campust nagu siin Tallinnas korraldada. Et see hakkab vaikselt nagu vedu võtma ja, ja see on kindlasti meile väga tugev ja hea nišš nagu rahvusvahelisel turul, samuti. Nüüd ma seletama braseid, campus on, ütleme selline noorte annete ka workshop, kus siis valitakse välja osalejad ja siis selliseid kogenud ja maailmas tuntud nimed annavad edasi oma kogemusi erinevas vormis. Aga kui rääkida mõne sõnaga, siis verelist festivalist, mis nüüd juba juba hakkab lõppema ja nimelt just film ehk siis lasteaia noortefilmide festival, siis seega on ka tegelikult toimunud areng, et ta toimus kogu aeg meil nukuteatris viimastel aastatel vähemasti kuni eelmise aastani, kuni eelmise aastani oli ta sõpruse kinomajas ja nüüd siis tundub, et kas te otsite sellele festivalile eakamat, publikut nukuteatrist ära kolinud või, või millest on tingitud see, et ta nüüd siis kosmosesse läinud või on huvi nii suureks läinud, et et kaheksasajakohaline saal võib-olla täis No tegelikult ma arvan, et kaheksasajakohaline saal veel veel päris täis see aasta ei ole kordagi olnud, aga selgelt teised saalid jäid väikseks, et nii kinomaja kui sõprus kohati olid lihtsalt välja müüdud ja me ei saanud nagu rohkem publikut sisse võtta ja ja tundus, et selline ühtse ühtse pesa loomine noorte jaoks on ka oluline, et seal on selline päris lahe fuajees kosmosel on teatav omamoodi nagu aura või atmosfääri juures, et et tundub, et see noortele sobib ja, ja, ja festival kindlasti jah, tahtis nagu edasiarenemist, et et eks me nüüd praegu on võib-olla natuke vara veel öelda, et festival on täpselt poole peal, seal on kuni laupäevani ta nüüd veel kestab, aga, aga ühest küljest kindlasti kosmosesse minek võib olla teavitab sellest festivalist ka jah, vanemat publikut olles nüüd ise ka paar korda seal festivali ajal käinud, et üleeile õhtul käisin seal ühte filmi vaatamas, et saalis oli küll väga palju noori, aga oli ka vanemaid inimesi, et ja, ja mis on nagu lahe, et just film suudab tõmmata publikut, kes võib-olla noori, kes muidu võib-olla ei satu kinno, et noh näiteks väga hea näide oli ka üleeile, mina olin siin, mis tegelikult on ju meil kinodes juba ka jooksnud, aga ometi tõmbas kosmose suurde saali ligi 400 vaatajat, et, et see näitab, et ta on selline infokanalina just film hästi nagu väärtuslik noortel Nad võtavad nagu vastu seda, mida neile siis pakutakse läbi nende koolituuride ja ja õpetajate klubi ja kõik see juhtimine on, see on tegelikult päris keeruline selline võrgustik, mis seal all toimub, kuidas neid noori kinno tuuakse, et. Ja noh, muidugi ka see, et vaieldamatult on kosmos nagu mugavam ja tehniliselt täiuslikum saal kui kino vahel või nukuteater, seal pole ka väheoluline, miks sinna tullakse. Kui rääkida üldse noortefilmidest, siis neid ei ole palju meie ekraanil aasta läbi, kas teil ei ole olnud kiusatust seda just filmi veel suuremaks teha, mingile teisele ajale isegi tuua, sest sest ma arvan, et noh, ütleme niimoodi, et kui, kui rääkida animafilmidest või tudengifilmidest, siis noh, on tegemist mingil määral, ütleme sellise noh, ikkagi nishi filmidega mingil määral, ütleme publiku aspektist siis noortefilmid on ju äärmiselt olulised publiku kasvatamise eesmärgil ja kui me räägime Euroopa filmide levist, mis töötab päris hästi meil tegelikult ja, ja sõpruse, kino, neuroopa Cinemas, keti liige ja, ja pidevalt on ta ka sellise Euroopa filmide levi ketis nii-öelda siis muud levitajad, ütleme suured Melchior levitajad tegelikult noortele suunatud filmidega ei tegele, sest kõik need action, filmide õudusfilmid ja siiski leiavad oma oma publiku just nimelt nendesamade noorte hulgas, kellele tegelikult peaks pakkuma alternatiivi, et nad ei kasvaks, võib olla väga ühe ülbalises filmikeskkonnas üles, et selles mõttes oleks, oleks see väga tänuväärne töö tegelikult, sest noh, näiteks kas või mida meil kahjuks ei ole igasuguseid munitsipaalkinod ja nii edasi, et noh, see võrgustik ka seda on üritatud üles ehitada, aga noh, teadupärast ju ega filmile ju meie ütleme kultuurirahadest just palju ei kuku, et võitlema peab iga sendi pärast ja, ja film on väga kehvas seisus on võrreldes võib-olla mingite teiste kultuurivaldkondadega erinevatel põhjustel. Aga sellegipoolest oleks oleks see ju väga hea, et kasvatada sedasama publikut, kes hiljem selle filmi eest rohkem võitlema hakkaks ja tegelikult on ju ta muutumas aina olulisemaks üks kultuurivaldkonnaks noorte jaoks, kes tarbivad lihtsalt midagi ei ole teha, see on aja märkinud, tarbivad audiovisuaalkultuuri rohkem, kas siis läbi teleläbi interneti või läbi muude vahenditega ka kino kaudu, et minu küsimus on väga pikk, keeruline ja tuleme lähtepunkti tagasi, et kas teil ei ole kiusatust olnud seda festivali kasvatada? Ohkan 200-le küsimusele, et väga hea küsimus, meil on kiusatus kogu aeg kasvatada kõiki asju ja kogu aeg üha rohkem teha, et lihtsalt kuskilt tuleb nagu inimliku võime piir vastu. Et täpselt nende samade rahade pärast ei ole meil võimalik oma meeskonda väga suureks ajada. Ja, ja täna ma nagu tunnen seda, et me oleme no ikka päris piiri peal oma tegemistega, et me niigi korraldame juba Haapsalus HÕFFi aprillikuus, nüüd sellest aastast Tartuphi augustis Tartus ja suurt festivali. Et päris keeruline on näha, et kust me suudaksime võtta veel aega teha, tuua just film nagu aasta sisse, et, et üks asi on ka see, et ma rääkisin endamisest kogu festivali käima tõmbamist, tegelikult sellise filmifestivali tegemiseks ei piisa ju ainult programmi kokkupanemisest, vaid seal on väga suur turundus, logistika, ka infomeeskonnad, vabatahtlikud, et kõik need tõmmatakse, ei ma selle nagu ühtse meeskonnana ja selle kuuks ajaks, et see teebki tegelikult lihtsaks või noh, mingis mõttes lihtsamaks seda festivali niimoodi korraldada, et nad jooksevad üksteise järgi. Et kui me nüüd peaksime sedasama asja hakkama nagu kaks korda aastas tegema noh, ütleme või siis nüüd neli korda, et kui, kui teised juurde arvestada, siis ma arvan, et seal käiks meile lihtsalt üle jõu, et võib-olla kui muutub mingisugune finants situatsioon, siis me võime seda kaaluda ja ja mõte valitseb mul muidugi peas idanema. Praegu. Ei, no ei, no see on tore tegelikult seepärast, et kinobuss isenesest mingil määral noh, üritab ka täita seda alternatiivleviauku selles mõttes, et nad ikkagi töötavad koolidega haridusministeeriumi, kuigi haridusministeerium ka isikliku kogemuse põhjal võin öelda, et tegemist äärmiselt konservatiivse eelmised peabki olema tegemist äärmiselt konservatiivse institutsiooniga. Aga sellegipoolest, et noh, see nii-öelda see koolikino taastamine mingil määral Nõukogude ajal olid ju igas koolis nagu kinoprojektorid olemas ja vändati sealt igasugust filmi ja propagandafilmi PÖFFi filmi, aga üsna tihtipeale ka mängufilme. Et kuidagi see kino tuua võimalikult lähedale koolidele kasutades näiteks ka just filmivõimalusi, et noh, ma räägin lihtsalt noh, ütleme mingitest Maximalistlikest plaanidest mis võivad täituda, aga, aga võivad ka mitte. Eks iga aasta, kui on suur PÖFF läbi, teeme me nagu põhjalikke koosolekuid ja analüüsi, mis, mis nagu juhtus ja iga aasta tõstetakse üles sama küsimus, et kas nüüd folkersanima või, või just võiksid eksisteerida eraldi festivali, noh ja muidugi on siin pluss miinuseid noh, võrdselt praktiliselt. Aga natukene on neid argumente, et miks ta peaks PÖFF'iga jätkama nagu rohkem nagu Kristasin põhjendas. Nii et ma arvan ise ka praeguse süsteem, mis meil on, noh, töötab siiski nagu hästi. Et me vaatame, kuidas see vanker nüüd veereb, mõned aastad ja praegu küll midagi ei luba, aga aga kes teab, lähitulevikus võib kõike juhtuda. Et selles mõttes on väga õige mõte Helmut ka, et tegelikult Elmut ütles lennuga välja, et meil on unikaalne festival, et tegelikult, et ühest küljest lähevad need alafestivalid nagu PÖFFi, selle ütleme organisatoorse poole pealt, aga teisest küljest nagu ideoloogiliselt vaata neid alafestivale. Et see teebki meid nagu ka rahvusvaheliselt, võib-olla siis nagu löögijõuliseks või konkurentsivõimeliseks. Et me oleme selline unikaalne, me suudame selle peale nagu mängida, pluss osad Justini filmid linastuvad ikega PÖFFi raames. Et see on selline. Taaskord ma juba kasutan seda sõna mitmes kord, aga, aga väga siin orgaaniline koostaja väga nagu vajalik mõlemale poolele. Et see ei ole kindlasti ainult nii, et, et nemad neist toituvad, et see on vastastikune. Ei vaieldamatult sõnu kasvu küsimusega, aga lihtsalt oleks, oleks huvitavam, just nagu just filmi sõna levitada, sest teisest küljest animafilmifestivali puhul on samamoodi, et mingitel aastatel oli traditsioon, et näidata võistlusprogrammi ees ühte animafilmiga mis oli minu meelest tegelikult väga hea, sest et eks see animafilm kipub meist nagu ikkagi mööda minema, kui kui seda just otseselt vaatama ei lähe festivali raames siis see annab tegelikult võimaluse nagu laiemale publikule tihtipeale tegelikult mõnede Euroopa filmikanalid siiski veel näitavad animafilme kuskil nii-öelda Phillerit enam kui nad ei ole väga piga või muidugi siis peale keskööd, mis tegelikult kõikide selliste huvitavate kultuurisündmustega viimasel ajal juhtub. Aga seetõttu noh, selline pikk lohisev ja teemast veidi võib-olla kõrvale minev küsimus kuidas sellel aastal üldse Helmut just filmib programm, et kas, kas jäitsile valikuga rahule ja, ja missugused tendentsid või missuguseid filme seal rohkem oli sellel aastal? Kui võib, ma pöördun natuke tagasi selle animafilmide juurde, et minule ka endale väga meeldis see traditsioon, et animafilmide noh, erinevaid lühifilme näidati siis täispikkade filmide eest ja noh, tegelikult on, Mul endal kahju, et nüüd mõned aastad seda traditsiooni pole jätkatud, et see on mingis mõttes nagu meie enda süü ei ole suutnud nagu organisatoorselt seda asja asjana ajada, sest PÖFF on niivõrd suureks kasvanud ja kõigile nii palju tegemist, et kui me avastame, et noh, miks me jälle seda ei teinud, siis on nagu juba liiga hilja seda kõike teha. Aga ma ei tea, Kristo, paneme selle järgmiseks aastaks. Vot mina ei teagi, miks sellel ajal, kui mina festivali tulin, siis neid enam ei näidatud ja ma just mõtlesin, et huvitav, et miks neid ei näidata, et see on jube hea. Ei, see on väga tore, et Jumalale tänu, ei ole enam kolmetunniseid, filme ka või kahetunnisel ja ja õnneks ei ole just nimelt et seetõttu oleks hästi tule mingi viiekümneminutiline animafilm ees ja, ja minu meelest oli seal PÖFFil väga õnnestunud need valikud, need head ja meeleolud alati läksid kokku sellega pika mängufilmiga. See oli, see oli päris suur eeltöö, mäletan ise, Micrannaga sai kas oli 99, vist sai ikka mitu päeva seda plaani paika pandud, mis film täpselt, mis filmi ess linastub. Aga teeme ära, et meil on ju nüüd ka Margit Säde, on nagu kes tuleb. Kuna Heilikal on kohe-kohe pere juurdekasvu tulemas, et siis meil on praegu teine inimene appi tulnud animafilmifestivali korraldama järgmiseks aastaks, et eelikaia margitiga rääkida ja teeme. No anname siis lubaduse ärme lubada. Aga me kindlasti kaalume seda. Aga just filmis siis jah, et meil on, esiteks oleme just filmil nagu üks väga tore uus liige, tulnud Micranstrominaal väga noor ja aktiivne noormees, kes rabeleb nagu jaksab kõikide heade filmide saamise nimel ja noh, suuresti tänu tema eestvedamisel on kokku saanud väga noortesõbralik programm üle pikkade aastate. Ma arvan, et noh, muidugi alati tahaks, et sellisel rahvusvahelisel filmifestivalil ka noorte- ja lastefilmide festivale oleks rohkem võib-olla Filma Aasiast või isegi Aafrikast või või Ladina-Ameerikast. Aga paraku on see kogemus näidanud, et seal on veel väga pikk maa käia, et selliste maade filme nagu noortele teadvustada õieti, et nad tuleksid neid vaatama. Et meil on pigem ikkagi rahamseline, Skandinaaviakeskne ja Euroopa filmi keskne, mida juba meie noor publik teab ja tunneb. Ja selle nimel on just film ka muidugi väga palju tööd ära teinud oma igasuguste kooli tuuridega ja, ja eel promoga koolide hulgas. Nii et nii-öelda küll programmi kohta, et sellel aastal on õnnestunud programm ja väga noortesõbralik programm, nagu ma juba ütlesin ja juba need mõned päevad, kui just film on kestnud, näitavad, et kas on sündimas nagu uus rekord, vaatajaskonna rekord. Praegu praegu selles graafikus liigume. Mina isiklikult kardan näiteks seda, et ma ühte filmi filmi jõudsin vaatama, et kuskil niimoodi väike kartus on selles, et järsku ma olen oma festivalielamuse juba kätte saanud. Aga ma loodan, et ikkagi õnnestub veel nagu üle trumbata. Et jah, nii palju kui mina just filmitegijatega olen rääkinud, ongi nagu kogu asja võti või kogu asja lõbu ka selles, et kuidas need programme tehakse nii PÖFFil kujust, filmil selle järgi, et mis sulle endale meeldib siis see teadmine, mis, nagu eesti noortele meeldib või ka vene noortele. Ja selle järgi kogu see programmivalik käibki, mitte Energiat, mis mujal festivalil näidatakse või mis on igal pool auhinda saanud, et see ei pruugi alati nagu Eestis töötada, eriti just filmi puhul. Sest lastefilmide puhul on üldse tegelikult olukord minu arvates suhteliselt keeruline, sest ta on kahte tüüpi filmi on lastefilm, jaan, filmid, lastest, et tihtipeale nii et lastefilmide festivalidel on ka sellised filmid, mis räägivad laste raskest elust ja nad kipuvad tulema muidugi just nagu, ütleme Aasia piirkonnas tihtipeale, sest maailma ei kujuta ette tegelikult läbi lapse silmade või noh, ta ei ole nagu otseselt tehtud sihtgrupi huve või või harjumusi silmas pidades ja, ja seetõttu muidugi ongi, kui vaadata ka näiteks Berliini pile festivali raames toimuvad lastefilmide festivali, siis seal on see valik alati väga targalt tehtud, et kuna neil on väga kindel oma publik olemas, siis nad teevad seda festivali oma publikule. Ja seal tihtipeale on ikkagi sellised filmid või enamuses filmid just nimelt lastele ja ala, nii on seal väga palju Skandinaavia lastefilme, sellepärast et ma arvan, see on maailmas just üks selline koht, kus tegelikult tehakse väga palju filme lastele ja kus see traditsioon on väga pikaajaline. Jah, et Berliinis näidatakse muidugi filme ka Iraanist näiteks. Ja sealt tulevadki filmid, mis räägivad laste kurvast saatusest Iraanis ja iseenesest väga head filmid, aga need, Me võtame kohe targu nagu PÖFFi põhiprogrammi, mis on tegelikult täiskasvanutele mõeldud mis seal väga igatses, tegelikult ma usun ise ka ja, ja selles mõttes veel kord rõhutan, et Mick ja Helen ja kogu just filmimeeskond on sellel aastal päris päris targasti nagu seda programmi valinud, et noh, nad on sellised filmid just mis on nii-öelda vahepealsed, et mis nagu on lastele või noortele ja mis oleks nagu täiskasvanutele. Et neid filme näeb pigem PÖFFi põhiprogrammis ja nad on väga fokusseerinud selle teema noortele. Et noored ei peaks pettunud saalist lahkuma. Ma ütleks siia juurde veel seda, Helmut korra, seda möödaminnes puudutas ka, et teist aastat tegelikult on just filmiprogramm tõlgitud vene keelde, et me näitame kõikidele filmidele venekeelseid subtiitreid, nii et me ootame väga ka vene noori kinno ja ja noh, eks me teeme seda publikuuuringuteks, mis saame teada, kuidas see toimib, aga, aga jah, just, et siin siin ka see Poola on kindlasti mängu toodud, et ka vene noored saaksid neid noortefilme näha. Eks disnäitate Narvas ka filme jõhvis ka. Selge. Ja kuidas käiakse kinos Narvas ja Jõhvis või? No käiakse tavaliste filmidega vist? Jah, et väga suur, see ei ole seal, aga, aga eks me niimoodi visalt Proovime aina paremini, selles mõttes on Narvas nagu ka uus uus kinosaal Meil, et enam ei, oleme kultuurikeskuses Rugotiv, kus ei olnud nagu normaalseid tingimusi filmide vaatamiseks vaid selle keskuse astri astri keskuses on nüüd PÖFFi väike väike tammed. Eks näis, vaatame, kuidas Narva publik siis ka heas kinos PÖFFi filme vaatab. Nii nüüd me jõudsime siis ühele poole nende festivalidega, mis hakkavad meie saate ajaks enam-vähem ühele poole saama või juba on saanud ühele poole ja läheme siis põhiprogrammi juurde, mis vaieldamatult on. Mulle tundub alati kõigi huvid. Aga maraga meie kuulajate jaoks sellepärast et seal ju tegelikult näebki põhilise osa täispikki mängufilme. Ja oi, kui palju see riisid teil alati on ja, ja alajaotusi et võib olla alustaks millestki, et missugused on selle aasta fookused, PÖFFil Helmut. Nii fookused on paljugi eriprogramm palju, tegelikult kõik need alajaotised on tehtud ühe asja nimel, et teha filmi valikuid kergemaks inimestele kes on alati nagu suure küsimuse ees, mida vaatama minna. Ja noh, see teeb meile elu endale lihtsamaks saame, saame suunata nagu mingite programmide kaudu kogu seda filmivalikut, et kui tõesti inimene ei oska valida, siis me ütleme mingi ühe programmi, mis siis soovijale natukenegi korda läheb, et vaata siis selle programmi filme, et sellest saab vähemalt ei pea pettuma. Fookuses on meil sellel aastal türgi film siis nii 70.-te aastate türgi film kui ka kõige uuemat türgi filmid, mis on väga tehnikas maa ennast. Pole vist ühtegi festivali, kes saaks ilma ilma ilma türgi filmitaja, türgi filmid toovad ju väga palju auhindu. Et ega me sinna selles mõttes väga originaalsed ei ole. Aga sellel aastal jah, Türgi saatkonnaga oleme otsustanud siis ikka väga-väga tugeva programmi Eesti vaatajani tuua. Ja nagu ma ütlesin jah, nii filmiklassikat kui ka uusi filme näiteks uutest filmidest kindlasti kolm ahvi, on on ju kannist saanud mitu auhinda ilmselt selle aasta kuulsaim film ja noh, Türgis ta üldse sellest regioonist. Siis kui kiiresti nüüd üle minna teistele pakkuda grammidele, siis fookuses on veel Argentiina filmikunst. Argentiina uus kino on samamoodi trendikas kogu maailmas. Ja Argentiina out kino võib iseloomustada märksõnaga aeglane. Mingis mõttes kellelegi igav, kellelegi huvitav, aga visuaalselt, aga visuaalselt jah, võimas, ja kellele meeldib selline minimalistlik filmikunst tegelikult on neid Eestis päris palju. Siis neile soovitan Argentiina filme, kus ei räägita palju, aga kus just see reaalsus on väga võimas. Ütleme seisundi filmid Täpselt seisundi seal on muidugi väga ebamäärane mõiste, Argentiina filmikunsti sobib see iseloomustama. Aga mis on nagu selline maasikas meie eriprogrammide programmis on vist ikkagi põhja Ameerika sõltumatu kino. Mis siis näitab nii Ameerika Ühendriikides kui ka Kanadas tehtud sõltumatut toodangut ja noh, meil on juba aastaid küsitud, et miks meil ei ole selliseid tõsiseid häid ameerika endiseid et noh, nüüd on meil vastus olemas, nüüd te saate selle, et meie programmis on isegi mitu tööd, mida pole vist Euroopas näidatudki ja sellest no meie programmi koostajale Sandy Manderbergile, kes on päris tunnustatud filmikriitik ja Ameerika poole peal kõiksuguprogrammide kokkupanija, ta tuleb ise ka Eestisse filmi esitlema, kui ka tutvustama seda Ameerika indie-programmi. Ilmselt saanud Antsiga kuidagi seotud ja see sealt lindifilmid kõik ju nagu suurema levi alguse saavad. Täpselt täpselt nii selle aasta kui ka eelmise aasta Sandensi festivalid ongi meil praktiliselt kogu programm, aga ka muidugi uusi filme, mis on alustanud oma teed selle aasta Toronto festivalilt. Et selles mõttes see oli üks Tiina Loki pikaaegne nagu unistus, et kaasata programmi meeskonda eksperte väljastpoolt ja sel aastal on meil õnnestunud seda teha lausa kolmest erinevast regioonist, et neil on ühtse sandi, kes meile paneb kokku seda Uuessaini programmi. Meil on Eduard Eduardo, eks kes teeb meile Argentiina ja seda Ladina-Ameerika kino poolt ja siis on intis seal, kes aitab meil kokku panna, meil on üks Afganistani eriprogramm ja ütleme sellist. Just seda Afganistani ja Kagu-Aasia regiooni seal. Jah, et Tiina Loki unistus täitus sellega. Loodame, et ka publikule see meeldib. Ei no vaieldamatult sellepärast, et on regioone, kust tegelikult filme leida on väga keeruline, et üks võimalus on muidugi sõita alati selle maa kõige olulisemale festivalile aga seal ei pruugi ka näha kõiki neid filme, mis selleks hetkeks a, kas on valmis või nad ei linastusi on näiteks, et seetõttu noh, ütleme ekspertide kasutamine on parim võimalus, mis saab olla, sest et maailmafestivalid ju töötavadki, nii et nad on maailma jaganud ära omavahel regioonidekse, seal tegelikult üks inimene töötab ühe regiooni peal või mitu inimest ühe regiooni peal. Ja siis aastale või muud ei tehtagi, kui sõidetakse ühest paigast teise, nendes regioonides otsitakse neid filme iga kivi alt, kust võimalik. Eks lähim näide on ju Helsingi armastus ja anarhia, kus minu teada on ikka Aasia programmi kokkupanija Aasias pikka aega ja valib sealt filme, mitte mitte ei tegutse Helsingist. Jah, mõnel inimesel on ikka kena elu, ütleme selle kohta, aga läheks nüüd juba nihukeste lühemate sammudega võistlusprogrammi poole, enne ma küsin veel, et PÖFFil on läbi aegade olnud hea võimalus näha ka maailma tippfestivalidel linastunud ja auhinnatud filme, et kas te olete ka selle alles jätnud ja, ja kuskohas neid filme võib näha, siis sellel juhul? Oleneb muidugi oleme, et meil on selleks selline programm nagu panoraam, kus võib näha siis nii auhinnatud filme kui ka filme väga tuntud tegijatelt. Et see programm ongi selline noh, kuidas nüüd öelda lollikindlam, kus nagu pettuda eriti ei saa. Et seda ma soovitan ka kõige rohkem, kui jälgida just seda programmi, et. See kõige lollikindlam vaatajale, kes võib-olla tahab nagu PÖFF'iga esimest korda tutvust teha, et et kõik filmid on väga head, aga panoraam on kindlasti selline, et kui sa sellega pettud, siis onu oot, mul on üks kiloga Palov, need Katarogeesid, teine panoraami lahti, kohe vaatame sinu e, kui palju filme silla otsid, siis ma ütlen, et inimesed ostke neid katalooge, te ei saa aru, millest te ilma jääte. Süda tilgub verd iga aasta, kui ma vaatan lõpuks, palju kataloogi osteti ja palju sinna nägu tööd ja vaeva sisse läheb, et jääte lihtsalt niivõrd heast asjast ilma. Ütleme nii, et eelkõige heast informatsioonist. Aga ma vaatan, siin on tõeliselt hea valik Moskva, belgia esimene film, mis linastus ka niis ja on saanud ka hästi elava vastukaja osaliseks, kiiresti vaadates veel tõeliselt palju. No umbes 30 filminud naabrist rohkem. Lorna vaikimine, mis oli vennad, ordennide film nüüd sellel aastal jällegi kannis, eks ole, elaja mäleta žürii pomni, venelaste selline ka üks tippteos rest tulp pandmis on saanud ilmselt igal festivalil auhinna, aga päris huvitav Kasahstani film, maakooli õpetaja jällegi tshehhi dif film pohtuks raamat. Või siis eliitrühm, mis võitis tänavu Berliinis parima filmi tiitli. Brasiilia film. Ja siis näiteks poolakate Vaidekaten on, on siin programmis nii et ütleme väga-väga palju tuntud filme, aga vaatan, et teil on nagu Berliini festivalil Panorama ja siis on foorum. Mis on foorum? Ma täpselt nüüd ei, võib-olla ei oskagi öelda, mis on Berliini foorum väga täpselt, aga meie foon, vorm on kindlasti selline natukene eksperimentaalne kino ja filmid tegijatelt, kes võib-olla üldsusele ei ütle nii palju millest kindlasti varsti saab kuulda, et nende filmide näol on siis tegemist selliste nii seisundi filmidega, nagu sa juba armastasid öelda mingis mõttes selliste otsingutega ja noh, on näha, et tegu nagu tugevate filmidega aga nad ei pruugi kõikidele meeldida ja selles mõttes on nad foorumisse väga paslikud. No siis see langeb kokku Berliini filmifestivalil. Aga öelge, palun mul seda ka veel, et siin on 12 valitud teos. See on nüüd täiesti PÖFFi enda enda programm, et eelmine aasta oli 11. festivali oli meil 11 valitud teos, siis noh, need on 12. festival ja 12 valitud teost. Et Need filmid on siis nendelt filmi režissööridelt, kelle filme on PÖFF näidanud kaks või kolm või enam korda ehk siis need filmitegijad on PÖFFi publikule juba tuntud ja mõnigi neist võib-olla ei ole nii tuntud rahvusvaheliselt PÖFFi publikule peaksid nad olema tuntud, et see on selline PÖFFi PÖFFi, oma programm, mida me tahame kindlasti jätkata järgmistel aastatel, me vaatame, kui kaugele me jõuame selle numbriga. No ma arvan, 20-ni saame, saame välja. Et tuleb varsti 20 valitud teost. Sest noh, tahes-tahtmata mõned režissöörid teevad ikka iga aasta silme ja kogu aeg on nad ka PÖFFi raames. Nii et meil on jah, selline tore programm. Nüüd ma vaatan jah, et siin on näiteks Fernando, meil elesid film laines pimedus, mis mõnede jumala linn oli PÖFF-is, eks ole. Suurepärane, Brasiilia režissöör, siis Balthasar Kormakurylton film, tema oli Reykjavik 101, Reykjavik oli päris päris. Filmid ju neilt olid nagu debüüdid, et nüüd on nad juba tuntud, et selles mõttes jälle huvitav programm. Kar Wai on siin esindatud myya saaki minu arust täiesti geniaalne, anime tegija, kindlasti tasuks seda filmi vaadata. Ja siis Peetrilise Lenk kaltse tšehhid, režissöör garamaazovitega, mis oli Karl Ivari võistlusprogrammi üks üks üks võidufilme Kelloutšilt uus film, siis Carles Reigadas äärmiselt konserversiaalne, Mehhiko režissöör, kelle filmid oleks ilmtingimata vaadata ja mitte vahele jätta. Ja PÖFFil oli siis jap on ja, ja, ja ka taevane lahing, mis on täiesti erakordsed nähtused, ma arvan, viimaste aastate filmikunstis. Nii et no ütleme ka, see on väga-väga esinduslik ja väga huvitav, tav sektsioon, ma tõstaksin esile veel üheksandas taevas, see on film Andreas treenerilt. Ja grillpoint oli üks, üks äärmiselt meeldejääv film, mis oli sinine saksa argielu kujutamine, aga nagu selliseid läbi väga peene kena, sellise kerge, musta alatooniga, pärjatud või värvitud huumori, nii et väga väga kena filmitegija ja samuti oma filmiga kannis sellel aastal. Nii, aga nüüd juba hakkame vaikselt jõudma võistlusprogrammi juurde ja, ja mõne sõnaga siis võib-olla võistlusprogrammist. Miks selline valik sellel aastal? Jällegi oleks õige õige küsimus suunata Jaan roosile, kes on meie Euraasia programmi valikkomisjoni juht, aga kahjuks on kaotanud hääle, kes on kaotanud hääle, aga kes pani ikkagi punkti igale otsusele, et Meid oli viis tükki, kes, kes valisid neid filme sinna programmi. Ja ütlen ausalt, et iga filmi üle käis ikka väga tugev arutelu kus siis hääletati nii poolt kui vastu ja väga paljud head filmid langesid sellest programmist välja. Et tegelikult on ühte võistlusprogrammi äärmiselt raske kokku panna, et kõige lihtsam moodus muidugi oleks võtta ettekanne või Berliini või Veneetsia katalooge noppida sealt välja mingid filmid. Noh, mis on kindla peale minekud, panna need programm ja olekski asi tehtud, tugevad filmid oleks nad ju niikuinii, aga, aga jah, asjad kahjuks nii lihtsalt ei käi. Pidime päris kõvasti otsima neid filme, sinna võistleb 100 grammi, sest me tahtsime, et mõne tugeva ja mõne tuntud filmi hulgas oleks ka täiesti tundmatuid, aga sellegipoolest väga häid filme. Mina tõstan esile näiteks Lõuna-Koreas sõlmi Mozarti linn, mida spetsiaalselt PÖFFi jaoks hoiti Euroopa esilinastus, eks. Ta on linnastunud ainult Aasias. Kas nüüd oli Tokyo festival üks ja võib-olla veel mingi väiksema aasiafestival? Aga film iseenesest on noh, nagu visuaalselt väga võimas, mingis mõttes eksperimentaalne, mis sobiks foorumisse. Aga, aga valisime ta siiski orasevõistlusprogrammi. Kui nüüd tõsta veel mingit filmi esile, siis tuntumatest tegijatest kindlasti briti režissöör Michael Winter botama oma päris värske filmiga Genova. Äärmiselt nukker, kurb ja hea film. Või siis iiri briti film nälg, mis juba Nonii festivalil tõusis tugevasti esile ja mida, mida on ka hilisematel festivalidel pärjatud. Või siis prantsuse film suvetunnid, aga muidugi selle aasta üks pärle Itaalia filmil tiiva Paolos orantiina on selle filmi lavastanud Paulos, Argentiina oli ka ühe oma eelmise filmiga meie võistlusprogrammis. Siis ta küll ei võitnud midagi. Ma tahaks uskuda, et sellel aastal ta võidab, sellepärast et Hildivali oli meil vist kõige esimene film, mis sinna programmi sattus. Et kui me hakkasime vallik komisjoniga alates septembrist laua taga istuma, iganädalasi koosolekuid pidama sisse yldivali esimene esimene will, mis enam-vähem paika pandi, nii et ja teadupärast ju kandideerid praktiliselt kõikidel Euroopa akadeemia auhindadele on on vist ikkagi tänavu kõige tuntum euroopa film üldse. Tegemist on siis Itaalia poliitiku Andrei Oti looga. Jah, et mina isiklikult, kui ma seda filmi nägin Karlova baaris proovisin sellest nii-öelda puhtalt sisust poliitikast üle vaadata ja ja sattusin vaimustusse ikkagi sellest visuaalsest poolest, kuidas pildikeel kõik lahendatud oli. Et see, see tõeliselt lummab seal nagu filmilik, selline operett lause võib öelda kas Venemaalt ja on ka mõni film esindajad, et nojah, et ilma Venemaata ei ole meil jah ükski ükski aasta läinud, et sellel aastal on meil filme kärbes, mis ei ole nüüd kõige tuntum vene film, loomulikult sellel aastal. Aga Ajax tegi selle filmi huvitavaks just see, et ta räägib ikka eht veneliku stiilis ehtsatest venelastest kui inimestest. Kuna tegu ei ole just kõige tuntuma filmiga, mis on igal pool juba maailmas festivalidel linastunud siis ma arvan, et ka meie rahvusvahelises žüriil oleks huvitav vaadata just sellist vene filmi mis avab vene hinge. Nagu selles kärbse son. Nii et võib tõesti öelda, et valik on äärmiselt looduslik ja, ja lisaks ütleme klassikalistele täispikkadele, mängufilmidele on siin üks animatäispikk, mängufilm Valsbashiriga, et sele tõrvalistega võistlusprogrammi Jah, et meil on sellist kaks natukene teistest filmidest eraldiseisvat filmi, ongi valts Bachiriga yldiva, need on juba tõesti tuntud. Ja mis Valfašiiriga veel teeb huvitavaks on see, et peale selle, et animafilm on ta veel ka dokumentaalfilm ja natukene ka mängufilmi, et on ühendatud nagu kolm žanrit selles filmis. Nii et tegemist on vaieldamatult sellise erakordse lahendusega filmiga, nii et, et see ilmselt õigustab seda teevõistlusprogrammivalikut ja erakordne film, on ta tõesti? Ma tänan teid saatesse tulemast, Christopheri ja Helmut Jänes ja ma loodan, et head kuulete mõnedest meie vihjetest, saate teha oma valiku ja et me kõik kohtume teiega juba järgmisel nädalal Tallinna ja Tartu kinodes. Kõike paremat teile ja kohtumiseni juba kuu aja pärast. Stuudios oli Riina sildas.