Tere kuulama saadet, vestlusi kultuurist ja räägime trassist. Seltskond on üpris kirev või lai, mina olen Tõnu Karjatse ja jutukaaslaseks on mul jaaksoo. Tere, Jaak. Tervist. Madi Parts. Tere malli. Tere, Kadri Voorand. Tere. Kadri dire ja Rain reansis tere ja tahangi alustada sellise lihtsa küsimusega, mis võibki kujuneda tegelikult selle saate võtmeküsimuseks, et mis on üldse õigupoolest jazz, kas džässi saab defineerida jazz nüüd ja praegu, aastal 2007? Jaak sinu definitsioon, mis on džäss sulle? No ma arvan. Aga muusika, mis sisaldab informatsiooni kindlasti ja mingis mõttes, ma arvan, et minu jaoks on jadas muusika selline muusika, kus on sellist riski riskienergiat, ütleme alustuseks need kaks sellist tunnustada, võib-olla teen lisavad juurde malli. Jaak võttis esimese poole minu definitsioonist juba ka ära, et see on tõesti improvisatsioon, mis, mis on kui alustala. Aga, aga teine asi kindlasti on selline piirides. Ta julge mõtlemine. Sulatamine ilmselt praegu, täna on džässi juba hoopis midagi muud, kui seda defineeriti neljakümnendatel viiekümnendatel kuuekümnendatel, et nii ongi. Kadri selle improvisatsiooni ja riski osas pean ma kindlasti nõustuma. Võib-olla just jahite, et see on, muutub väga kiiresti ja ka tulevikus tõenäoliselt muutuks mõiste, et mis ta siis on, kui tahaks nagu panna sellele džässi mõistele mingisuguste tuletuse alust. Et võib-olla, kus ta nagu sündinud on, siis võib minna teab kui kaugele. Praegu nagu ma isegi ei tahaks seda siduda mingi kindla jazzi žanriga. Et ta on niivõrd niivõrd vaba, et mingisugust piiri sinna kuskile panna oleks kuidagi nagu liiga liiga järsk ja jäik. Et kui. Beethoveni mõnele sümfooniana rütmimasin taha panna, kas siis see on säästa? Ma kardan, džäss on, et kui mõelda, et kui Beethoveni, kaunitest fraasidest või midagi midagi tuletada talle sildi külge riputada, et vot see on nad džäss ja aga ma ei tea, aga kas, kui, kui mõte on üldse nagu kõike kuskile nagu mingisuguse kasti kasti panna, et vot jazzkontsert muidugi see on mingil määral tarvilik, kui midagi on vaja nagu müüa või rahvale nagu presenteerida. Et vot selline kontsert on need. Aga sa Beethoveni mõte, seda on juba tehtud, isegi džässi džässisilt endale ka külge riputatud. Bachiga, vahest kõige laialdasemalt Rainer improvisatsioon on praegu jah, selliseks võtmesõnaks džässi jaoks ja ei saa öelda, et sina oled nüüd džässmuusik. Kui jaagu ja Kadri kohta seda saab öelda, et nad tegelevad džässi selle traditsioonilises vormis siis sul on kindlasti nagu oma suhe, nii ütleme stiili määratlustega, kui siis ka stressiga. Minu jaoks on džäss küllaltki selgepiiriline mõista ja selles mõttes, et mina pooldan just selliste väga selgepiiriliste lahterdamist ja seega piirilisi aru saada mis võimaldavad ehk paremini üht või teist nähtust mõista, sellepärast et tihtipeale me võime liigutada neid piire siia-sinna, aga noh, nagu ma siin seda tobedat Beethoveni nalja tühine, eks ole, siis teatud hetkest see asi muutub, muutub segaseks ja arusaamatuks, et mida me siis ikkagi sinna sahtlisse paneme. Ja kuna mina ise tegelen väga paljude erinevate asjadega sealjuures. Ma olen mänginud päris traditsioonilist džässi kunagi kunagi ammu ja ka praegu aeg-ajalt harjutan, kui tuleb tuju lihtsalt pilli harjutada, siis võtan mõne vana juba selgeks õpitud loo ette ja mängin seda lihtsalt siis ma ütleksin, et mulle on kummitama jäänud üks, üks huvitav asi. Ma kunagi nägin mingit intervjuud ühe džässkitarristiks 20.-test aastatest, kes oli praeguseks hetkeks väga vana mees ja temaga esitati täpselt samasugune küsimus ja ta alguses paistis täiesti lausa seniilne olevat. Ja siis tal oli seal mingi kitarrinurgas, siis ta võttis selle kätte ja mängis ühe mingisuguse käigu, mis laiendas aga hästi tema säilinud tehnilist meisterlikkust pilli valdamisel. Ja siis ta ütles, et krossis natuke kukalt, ütles, et oot-oot, et millal see oli, et kui me hakkasime poistega seal Moody rütmi rütmi peale improviseerima või rütmiliselt improviseerima, et et minu meelest rütmiliselt improviseerimine, et see minu meelest ongi džäss ja siis ma hakkasin sellest sellest auses tuli mul korraga niisugune mõte maha, et et rütmiline improviseerimine, et see kõlab kuidagi väga tuttavlikku väga arusaadavalt ja väga-väga universaalselt kõikide stiilide ja kõikide inimeste aastaid, kui öelda, et rütmiliselt improviseerimine, siis inimene hakkab kohe midagi ette kujutama, kohe hakkab midagi toimuma, sees hakkab käima mingisugune buss, hakkavad toimuma mingid muudatused, võib-olla siin ongi džässi mingisugune algupära kuskilt otsas peidus selleks et rütmiliselt helidega mängida, selleks ei ole vaja teada mingisuguseid helilaad ja selleks ei ole vaja teada mitte mingisuguseid eelnevaid teooriaid. Võib aluseks võtta lihtsalt rütmi, kuigi klassikalises džässis on muusikateooria vägagi tähtsal kohal ja helide omavahelised seosed on jazzmuusikaga fundamentaalsed alustalasid ja nende tundmine. Ja minu jaoks, kui ma mõtlen džässi, džässi häid omadusi, ongi just nende helide omavaheliste seoste ja nende selle mõtlemise tajumine ja tundmine ja selle lähtepunktipealt muu muusika vaatlemine ja analüüsimine, ma ei võiks veel rääkida pool tundi edasi, aga. Vaata huvitav, aga siin kohapeal nagu saavadki kokku sedasama rütmelise improvisatsiooni koha peal saavad kokku selline vaba muusikaharrastus ja need, kes on sedasama džässistandardeid ja kõiki neid reegleid koolis juba lapsest peale õppinud. Et pole ju harvad sellised koosseisud, kuskohas on pooleks peaaegu õppinud muusikat ja asjaarmastajad. On sul jaak, selliseid kogemusi näiteks asjaarmastajate mängida koos? Õigupoolest vist ei ole? Aga miks, aga miks seepärast kui, kui see baas on ju mõnes mõttes ühine? Aga see baas ei ole ühinevalt selles mõttes, ma arvan, et, et ongi erinev. Minul on olnud Kell juhuseid mängida asjaarmastajate ja koos ja tegelikult see rütmile improvisatsioon just sellel pinnal ainult toimubki. Et aga, aga mingist hetkest lähevad need mõtlemisviisid justkui lahku, et mis pinnalt nagu edasi mõelda, et see niuke, klassikalised, see asi, kõik see hariduslik pool, see on lihtsalt tööriist, sellega saab väga palju rohkemat teha kui lihtsalt võib-olla asjaarmastaja tööriistadega. Muidugi see ei ole mingisugune reegel, on on asjaarmastajaid, kes, kes kõlavad lihtsalt fantastiliselt ja justkui tahakski, et nad mingisuguste reeglitega ennast suunama ja piirama hakkavad, aga aga see on lihtsalt erinev see tõukepunkt, mis paneb nagu asjad teistpidi käima. Malli sina oled käinud mööda džässifestivale üle maailma, sinu kogemus selle koha pealt, et kui sa oled mingi kollektiiviga tutvust teinud, noh ta on sulle meeldima hakanud. Ja hiljem sa saad teada, et nad ei olegi professionaalselt džässmuusikat, kas see on sind kuidagiviisi häirinud või teed sa seda vahet? Ma ei ole kunagi niimoodi mõelnud, et ahaa, nad ei ole õppinud, vau, nad on õppinud seal. Et tegelikult loeb ikkagi muusikat kuulates ainult see, mis hetkel laval sünnib, et seal ei ole vahet. Ja eks paljudes koosseisudes tegelikult on inimesi, kelle kohta on öeldud, et nad on iseõppijad ja ja, ja mõnes mõttes ka asjaarmastajad ja et nad on kuskilt kasvõi Aafrika sügavustest leitud ja toodud siia Euroopa kuulaja ette, et et ma usun, et teatud hetkel ei ole nagu vahet ikkagi, kui kui sünnib hea ja aus ja õige muusika, siis Sa ei mõtle selle peale, kuid samas jällegi Kadri mida nad rääkisid enne hariduse kohta, et, et see on väga õige, et ühest hetkest see mõtlemine ilmselt muutub. Ja, ja ühest hetkest see oskused, mida sa koolis saad või need teadmised või need mingid tõuked need avavad su silma mõnes mõttes rohkem kui, kui see, mida sa oleks ise omaette nokitseda teinud. Küsimus tegelikult on ka selles, et mis asi on amatöörmuusika et just need mõisted nagu on ka omaette teemaga. Ma arvan, et heaks muusikuks saamisel peab olema mingisugune haridus, et kas on siis nagu minu arvates on see eluharidus, et missugused kogemused ja ma arvan, et aastakümneid tagasi jazzmuusikud nad mängisid, ütleme, võib-olla aastaid ja aastakümneid kuus päeva nädalas kušeti kusagil klubis. Ja nende kool oli see ja nad nägid, mis, ütleme, kõrvaklubis seal kusagil tegi keegi teine ja muusikud suhtlesid omavahel päeval harjutasid koos, et see oli nende kool. Kui aastal 2007, see ei ole enam mõeldav, et muusikud on maailmas palju rohkem ja on ju tulnud lindimuusika siia kõrvale, et sellist elavat muusikat nii palju ei vaataja. Ma arvan, et peab olema mingi koht, kus neid koosneva kogemusi saada ja selles mõttes ma arvan, et on tänapäeval noh, on kool kindlasti abiks, kuigi jällegi see ei ole nüüd siis ainuke variant, aga tihti see ilmselt nii on. Kas sellesama kooli jazzi ei teki sellist stampides minemise ohtu, et seal õpitakse mingeid teatud standardeid ja lõpuks siis mängiti, tehaksegi neid üha keerulisemaks ja keerulisemaks. Millest siis saavad aru needsamad inimesed, kellel on samasugune haridus, tekib küll. Jääb nagu kaugeks sellisel laiemale kuulajaskonnale või nendele, kes võib-olla oleksid seda. Küsimus taandub jällegi hoopis mujal, et et miks muusika tehakse, et see ongi see küsimus, et kuulaja tahab kuulata mingisugust lugu või see peab see muusika peab temaga Venemaa. Ja kui jazz koolitus seisneb selles, et õpitakse ära ainult mingi teatud osa muusikateooriat ja, ja selle raames siis nagu konstrueeritakse jaatus, muusikat, siis loomulikult see noh, minu arvates see haridus on nagu läbikukkunud. Paraku küll ma arvan, et ka valdavalt maailmas nii käib, tegelikult on ju võimalik jazzmuusikat konstrueerida nagu matemaatiliselt põhimõtteliselt kindlasti matemaatikat lihtsam õpetada kui, kui loovat suhtumist, aga eks see ongi kaasaegse muusikahariduse ja sealhulgas ka siis jazzmuusikahariduse üks keeruline küsimus, et kuidas aidata noori muusikuid õpetada neid edastama nende sõnumit või seda, mis neil öelda on, et, et see nagu aitaks neil öelda seda, mis nad tahavad ja ma arvan, et kui see küsimus on lahendatud, siis ma arvan, et on kõik väga hästi. Ja üks asi tegelikult teel, et kui minna sealt sammu tagasi nüüd minna hoopis üldhariduskooli juurde, siis siis sealgi tegelikult on tulevase džässmuusika jaoks hästi oluline algajat õpetajat innustaks, kama seal kindlasti koolitunnis džässi veel ei õpetata, aga, aga et nad innustaksid märkama ka seda, sest kui ma nüüd korraldasin džässikuud aprill oli džässikuu ja seal ma suhtlesin päris palju üldhariduskoolide õpetajatega üle Eesti. Ja sealt tuli välja selline asi, et, et nad ei julge eriti Tšassist oma tavalises laulutunnis rääkidagi, sest nad ei tea sellest piisavalt, aga, aga samas just see võiks olla see koht, kus koos noori innustada ja sealt edasi, nagu siis noortel tekiks, tekiks laiem silmaring, nad oskaksid rohkem valida, rohkem hinnata. Ühine arvamus on see, et džäss on selline ikkagi nagu elav asi, et ta ei ole selline museaalne termin. Nii ja naa jällegi on ju erinevad koolkonnad ja ma arvan, et et kindlasti sattus muusika kui toode, ütleme, muusikud, kui toode võib olla Ameerikas eriti võib-olla suurte plaadifirmade tooted, et ütleme, nemad ikkagi tihti nagu panustavad just sellisele nii-öelda muuseumis stiilis jazzmuusika müügile. Et selline vana hea nii-öelda noh, iseenesest selles võib-olla ei olegi midagi halba niikaua kui see, kui see vana hea jazz nagu ei hakka pretendeerida sellele, et tema ongi see ainus õige Rainer, sa oled nagu sa enne ütlesid, et sa oled ka mänginud seda vana traditsionaalsed džässi. Kui nüüd näiteks sind kutsutaksejazzkaarel esinema, siis ei oleks see sinu jaoks üllatus. Oleks küll, ausalt öeldes, ma olen 38 aastane ja mind ei ole kordagi kutsutud. Nii et ausalt öeldes oleks küll üsna suur üllatus. Aga kas ongi siin äkki see asi, et selliseid mujal tegijaid akadeemilistest ringkondadest mitte pärit tegijaid on meil ju veelgi ja nad ei pruugigi üldse olla seotud Eesti muusikaakadeemiaga, kuskohas on oma džässiosakond, kuhu nad jäävad? Marlin, kui sa korraldasid džässikuud, kui palju sa leidsid selliseid uusi gruppe? Džässi korraldatas, tegelikult niivõrd ei leidnudki, kuna meie eesmärk oli tegeleda erinevate ettevõtmistega, mis olid otseselt kontserdivälised, mis ei puudutanud kontserti, aga aga jazzkaarel kui päris aus olla, siis päris uusi grupp. Ma ei kuulnud, ma olin kõiki neid varem juba kuulnud ka kuskil kas konkurssidel või või ka Nõmme jazzil eelnevalt esinemas, et selles mõttes midagi täiesti uut, ma ei kuulnud. Aga ma arvan, et, et seda kuidasmoodi kest jazzkaarel esinedes seda oskab yldiselt rääkida. No kui vaatad üldse, kuidas aastas meil neid festivale ja esinemisi siin Eestimaal on, me kõik oleme ju samamoodi ka muusikatarbijad osad neist singa, muusika tegijad, siis kas meile siia tuleb kogu see variatiivsus, mis on laias maailmas ehk ka džässi alla pandud, teinekord jaak? Ma arvan, et jätskaar on selles mõttes päris hea festival, jah, et eks see spekter, mida Jazzkaare kava pakub, on küllaltki lai, et ma arvan, et see on laiem kui tavaliselt teatas festivali on ja, ja see on jätskaar üks põhiüks, jaskar eduga põhialuseid, ma arvan, et siiski Tallinna ja Eesti noh, küllaltki väikese potentsiaali publikuarvu juures, siis igaüks leiab endale midagi, mis just talle sobib. Mina olen päris palju suhelnud ka välisajakirjanikega jazzkaarel käinud ja nemadki on kiitnud just seda laia ampluaad, sest nad on kõik oma väga spetsiifilise muusikaeelistusega ja, ja igaüks on siit leidnud midagi sellist, mille peale nad võivad öelda. Jah, see oli minu tipphetk sellelt jazzkaarel. Et see iseenesest on ka juba teatud määral kaubamärk või, või selline õigemini kvaliteedimärk, et, et igaüks ka nõudlik kuulaja saab midagi siit. Kadri, ma arvan, et, et miks võib-olla siin ei saagi nagu rääkida näiteks festivali korraldamisest, džässifestivali korraldamisest sellel kõige traditsionaalse omas võtmes on võib-olla see, et meil ei ole sellist kontingenti, kes on harjunud kuulma neid standardeid harjunud tundma ära. Neid asju on see siis ühesõnaga, mulle tundub, et et kuna eesti publi tegelikult nii väga nagu ei tea tegelikult sedasama mõista, et mille üle me siin praegu arutlemise džäss on siis mis iganes asjalaseni, seda toodsas festivalil ütled, et see džäss siis kõik kõik läheb müügiks, sest et meil ei olegi seda publikut, kes nõuab seda kindlat repertuaari, seda kindlat muusikat juba poliitilistel põhjustel oleme olnud nagu sellest ringist nagu mingis mõttes nagu väljas. Et kui see see eristab kindlasti seda nagu võimalused, miks siia saab tuua kõik erinevad. No tegelikult sellega seoses ma võin tuua paralleeli näiteks Taaniga, kus jazzmuusikatraditsioon on väga-väga tugev. Et tegelikult see traditsioon võib hakata jaotus muusikat ära väga tugevalt ahistama tegelikult, et tekivad mingisugused konkreetsed nõuded, ütleme enamuse publiku poolt, et mis ei peaks olema ja näiteks Taanis on umbes 20 jazzmuusikafestivali, millest umbes kaheksa teistan Dixilandi festivalid nagu räägib ise enda eest, et loomingut iseendaga muusikaga, noh, ma arvan, distani noortele muusikutele, kui nad mängiksid need kaheksa rist Dixilenud festivali läbi, siis ma arvan, et välismaal väljaspool Taanit neid keegi kuulata ei taha. Ja selles mõttes ma arvan, et on jazzkaarel olnud võtmeroll Eestis nagu jazzmuusika ütleme, tutvustamisel ja nii-öelda võib-olla ka nagu jazzmuusika olemuse defineerimisel. Ja Kadri ütles, et tegelikult seda definitsiooni nagu Eestis ei ole ja see ongi väga hea, et et ma arvan, et kui jätskaar ja teised kontserdikorraldajad suudavad jätkata sellist Stambi vaba suhtumist ütleme oma programmide koostamisel, siis tegelikult. Ma arvan, et see pikas perspektiivis tegelikult juba ongi nagu loonud mingisuguse publiku, eks ole, et kes nagu suhtub, jätsin muusikasse eelarvamused usaldab kontserdikorraldajat tuleb kontserdile ja kui on hea kontsert, siis talle see meeldib. Sõltumata sellest, mis stiilis tegelikult on võib-olla mõne traditsioonilise, ütleme suurema traditsiooniga Jatsu maa mõistes et selles mõttes on see väga hea, et meil ei ole sellist publikut, et kes nagu hakkab esinejatele dikteerima, mida on vaja teha Rainer neid džässistiili on ju tohutult palju friis jazzini välja ja sealt veel edasi. Kuidas sina leiad, palju on neid meil siin muusikamaastikul esindatud ja palju meil võib näha nüüd midagi sellist, mida mida ehk mujal rohkem näeb. Mina olen Ameerikas käinud, ma ütleksin, et ma olen näinud seal muusikat, mida me ei ei näe ja kuulnud muusikat, mida siin ei kuule ja millest siin isegi ei teata mitte midagi, et eksisteerib. Aga samal ajal tihtipeale need esinejad ja tegijad ei pruugi olla isegi kohalikus kontekstis mitte eriti tuntud või laialdaselt tuntud, nii et pole ka midagi imestada, kui nad siia ei satu, sest et isegi tõsi, ta on isegi paljud minu meelest lausa geniaalselt tegelased tihti tihtipeale ei jõua, isegi mitte plaadini seal kohapeal. Kuigi plaadi tegemine näiteks tänapäeval ei ole üldse mitte mingisugune probleem ega salvestamine, see ei ole üldse mitte mingisugune küsimus, pigem plaat kui selline on rohkem leviku probleem, eks ole, selles mõttes, et kui ei ole korralikku väljaandjat või korraliku firmad, siis see muusika lihtsalt ei levi ja sellest inimesed ei saa teada, sellepärast et mõeldamatu on, et mingi näiteks tuhandesest tiraažist satub näiteks üks plaat Eestisse või see on juba paras juhus, eks ole. Kui on näiteks tegemist mingite sõltumatute plaadifirmade toodanguga või, või midagi taolist. Ma tean isegi muusikuid, kellel on enda plaadifirmad ja Tirosheerivad üliväikestes kogustes oma plaate ja sealjuures nad tahavadki, et neid oleks väga vähe tahavadki, et need plaadid oleksid rariteetseid, et neid ei oleks võimalik kuskilt saada. Mitte et neil oleks kompleks selles suhtes, et nende muusika ei müü või nende muusikat ostetavaid, nad tahavad, et seda oleks vähe ja seda leiaksid ainult sellised inimesed, keda nad tahavad, et et need neid leiaksid, aga kindlasti nagu Jaak juba ütles, et, et alati konkreetsete festivalide korraldamine on ikkagi Kinni, nende konkreetsete korraldajate maitses nende konkreetsete korraldajate tutvustes ja nende soovitajad nende sõprade maitses. Nii et alati me oleme mingisuguste piiridega seotud ja juba nende ühtede piiride sisse mahub niivõrd palju asju, et ma ei näe siin ausalt öeldes mingit põhjust ka nuriseda, et miks, miks ühte või teist asja ei ole või ei tule või et see annab ilmselt võimaluse siis mõnedele teistele korraldajatele hakata neid teisi asju korraldama või seda teist lünka täitma. Ilmselt siis pole neid inimesi, kes, kes seda teist poolust täidaksid. Noh, huvitav ongi nendesamade festivalide jazz kui ka rockfestivalide juures ju see kasvõi võtta siin Mont röötšess või, või poridžess või kasvõi Roskilde rokkfestival mis võtavad enda alla väga erinevaid žanre ja stiile ning seal ei saagi ju lõpuks piiri panna, et kus kohast algab Rocus kohast, lõpeb džäss või maailma muusika, mis on siis nende festivalide tulevik näiteks või mida meie praegu saaksime öelda, et kas jazzkaar nägu kunagi koondub ainult džässi ümber või ta avaneb üha rohkem? Ma olin ühel festivali korraldate sellisel paneelil või jututoas jaanuaris kanismidemi muusikamessile seal just seesama monstrum festival nagu ütleme, organiseerija kloun hops, tema mingi austamisõhtu oli seal ja tema nagu oli seal üks aukülaline ja siis toimus, sest see festivalide paneele siis arutati seda tegelikult suured festivalid, ütleme, mille hulka siis liigituvad nimad, rööv kui pori, kui paljud teised Euroopas siin on nagu valinud selle tee, et et publikuarv kassa majanonist nagu jõutud selleni, et tegelikult nendest festivalidest on saanud sellised soft, Pop Festivalil oli seal kumbriad festivali esindajad, kes rääkis, et see on ainukene võimalus, on ise pileteid suur festival Itaalias samas istus seal kõrval näiteks Montreali festivali korraldades niimoodi muigas ja ütles, et noh, et tegelikult Meie Montreali siis nagu seda teed ei läinud mondeol on maailma kõige suurem, et festival üldse ütles, et see ongi väga huvitav, et heads, festivalid, suured festivalid on hakanud ennast defineerima tihti, nagu selliste massiürituste nakkus on prestiižne käia ja kus siis kustutakse selliseid soft popartiste enamasti. Ta ütles, et ja tänu sellele nemad, kes nagu enda programmi tegemise nii paljudest ei mõtle sellele. Et mis nagu suurele massile peaks meeldima. Et tänu sellele, nagu et samasuguseid festivale on niivõrd vähe jäänud alles suuri festivale, kes ikkagi nagu panustavad siis improviseeritud muusikale mingil kombel või ütleme neile jazzile traditsioonilisemat mõistes, siis tegelikult on neil väga suur publikuhuvi, et neid töid on erinevaid ja ma loodan, et jätskaar ei, ei pürgi selliseks massiürituseks, et üldiselt siiski elu on näidanud, et, et siis kui ei ole enam see muusikas kõige tähtsam sellel festivalil, vaid on mingi muu, kas siis prestiiž seal käia või vabaõhuüritustel seal grillida kusagil või, või mis iganes. Aga, aga ma loodan, et jah, jätskaar ja jääb jazzfestivaliks muusikafestivaliks. Meenuseks veidi kummaline seik möödunud aastast polde džässfestivalilt, mis on tõesti väga suur ja nendegi soov on publikut kogu aeg suurendada ja nad olid siis kavva võtnud ühe punkbändi, üks Briti selline tõsine pumpenud, ma ei mäleta, tema nime, aga väga kuulus. Ja siis soov oli olnud selline, et, et võib-olla punkarid natukene siis satuvad ka džässikontsertidele džässipublik kaasatud sinna Fungi kontserdile, aga, aga tegelikult oli see ütleme suhteliselt läbikukkumine publiku jaoks, sest sest see kood oli teine mõlemale seltskonnale, nii sellele jätsu seltskonnale kui, kui ka pungi seltskonnale, et kontsert läks suhteliselt tühjale saalile. Et selles mõttes ilmselt ei ole, ei ole mõtet, nagu selliseid ultravõtteid kasutada, et iga hinna eest mõned kuulajad juurde saada, pigem just seda teed ikkagi Minnad pakkuda kuulajale seda, mida kuulaja on kvaliteetset muusikat, mida ta on harjunud sellelt festivalilt võib-olla saama. Et noh, kasvõi kasvõi hea näide on Tampere Jazz või, või konksbergeetias festival, mis on Norras ja villis Sauja salsa festivalid, mis on väga kindla suunitlusega publikut, on seal tõesti väga palju ja, ja piletid on välja müüdud, kuigi kuigi ei ole neil suurt reklaamida korraga ega sellist ei räägita nendest kui kõige kõige festivalidest Kadri sinu kogemus maailmafestivalilt Mina olen alles nii vähe selle muusikaga tegelenud, et ma pole veel jõudnud festival ringi käia. Paaril, aga nii palju kui ma, kui ma olen käinud nagu erinevates nagu linnades, et küll suured linnad on justkui, nagu elavad seal festivalid selle koha pealt ma olen just õnnelik, et ikka sedasama asja üle. Et me ei ela selle standardi kastis. Ja me ei ole nagu piiratud, et siia siia saab tuua ükskõik keda ja see ja see on veel võimalik ja kui see niimoodi jätkub, siis siis on see ainult ainult parim asi, mis Eestiga juhtuda saab, siiani mitte seda kasti ümber paigutada. Aga huvitav on see, kui vaadata näiteks meie festivale sedasama jazzkaart sellel aastal, ma just vaatasin publikut, kes seal käib ja ja kahjuks ma ei näinud sellistel kontserditel, kus ma oleks oodanud rohkem ka selliseid nooremaid noori, kes kellel ei ole võib-olla sellist džässikogemust nii palju, et seal neid ei olnud. Samas needsamad traditsionaalid, mida näiteks esindas siin Arcišep keda lava peal vaadata, kes tulid meelde sellised udused mustvalged filmid 40.-test või 30.-test aastatest kus siis kusagil keldris neeger, muusikud ülimalt kuulilt mingisugust piibopi mängisid näiteks? See on ju lõpuks baas kogu selle tänapäevasele pop- ja rokkmuusikale. Millegipärast neid noori seal näha ei olnud. Ma arvan, et noori noort publikut on jaotusvõrgud, on meil just minu meelest vastupidi väga palju. Aga miks nad ei jätka kontsertidel, ma arvan, selleks on väga konkreetne põhjus pea, teil on siiski suhteliselt kallid, et ma arvan, paarisajakroonist piletit noored lihtsalt ei osta. Sest kui sa vaatad, džässiklubi kontserdid on ju noort rahvast täis ja ja just nimelt, et seal võib olla küll see piletiteema see hinna, hinnapoliitikaga teistpidi on jällegi ka korraldajate poolelt nagu mõistetav, et kuskile tuleb see hinnapiir panna. Ja igal esinejal on ju oma soovid ja oma honoraride ja kõik kulud, mis temaga kaasnevad, nii et, et see lugu selline Nokk kinni, saba lahti, natuke isegi sõltub sellest ka sellest muusika muusikalisest keskkonnast, kus inimene tuleb, kui ma nagu suhtlen selliste noorte inimestega, kes praegu on oma keskkoolis ja sellest on nagunii palju, on näha nagu õpetaja näo järgi, missugust muusikat õpetaja sellele õpilasele toob või kuidas õpilane muidu puutub kokku ja see nagu oleneb õudselt palju ka sellest, mis keskkonnas see noor inimene nagu kasvatab, tõenäoliselt Tallinna noor on väga palju õnnelikum kui mingisugune noor kusagil kaugel Eesti taganurgas, kus õpetaja võib-olla või noh, ma ei tea õpetajale. Jätke see ka nii-öelda, aga see, mis, millega ta kokku puutub väga noores eas. Sellest sõltub väga palju, mina konkreetselt puutun kokku ka noortega, kellele ma nagu püüan mingisuguste uue mõtlemist võib edasi anda, kellele tundub džäss väga kole ja õudne muusika, mis koosneb dissonants idest, mis, millega nad ei ole harjunud, et nagu mingisugune võõras asi. Et, aga samas on ka teised inimesed, kes sellega piisavalt vara kokku puutunud, et nende jaoks on see ilus. Või, või mis? Või on teha movie, üritasin lihtsalt endale ette kujutada, kuidas näeks välja selline džässikontsert, kuhu ootamatult Kokku voolanud Lasnamäel kriminaalse minevikuga noori alaealisi tegelasi kui, kui mugavad. Ma tunneksin ennast sealt 1000 vene passi keskel müügid džässi nautides, et, et ei ei. Ma siiski arvan, et mis iseenesest tunduks väga niisugune veenev kasvatuslik meetod või ma ei tea, milline see situatsioon peaks olema, aga ma arvan, et igasugune kontsert on alati koodi inimestele kokkutulemiseks ja et inimesed ei lähe mitte ainult muusikat kuulama vaid nad juba teavad seda seltskonda, kes sinna kokku on tulnud ja nad tahavad, et selles seltskonnas viibida ja nad võivad isegi mõelda potentsiaalsetele tuttavatele, keda nad seal kohtavad, kellega nad peale kontsert nii võivad kuskile minna või kellega lausa koosnad kuskile lähvad need samal ajal see grupp inimesi, kes kuskil käib, see on nende omavaheline kokku-le. Et saame seal kokku, see ei ole ainult ainult kontsert, tegelikult ei ole muusika või kontsert või üritus ainult kontsert, vaid korraldada väga hea artisti kontserdi, kuhu ei tule üldse inimesi kokku, aga mis on muusikaliselt või instrumentaaltasemest väga kõrgel tasemel, sest et inimesed tihtipeale vähemalt pooled nendest, kes kontserditel käivad, ei käi seal ainult kontserdi pärast või see muusika või muusikaline sisu või muusikaline informatsioon, mis sealt tuleb, ei olegi nende jaoks võib-olla kõige tähtsam üldse. Paljud ütlevad ka, et jazzkaar on nagu nagu kokkusaamise koht, et aasta otsa ei kohtuta jätsist, jazzkaarel saadakse jälle kokku, et see on nagu teatud sõpruskonna kohtumine ka kord aastas, et vahepeal isegi ei otsita 11 üles, sest teatakse juba aprillis. Me saame jälle kokku, et selles mõttes on küll nagu väga nõus, et see on, see on ühe kogukonna kokkusaamise koht. See on selline väga suur vajadus kuuluda teatud Sanomate manifest. Laps on tegelikult omaette manifest, et selles mõttes, et see on inimeste oma valikas, nad tahavad sellesse ringkonda kuuluda või nad ei taha sinna, kellena ta ennast identifitseerida tahavad. Eks ole antud jooned, inimesed, kellest mina rääkisin, nad, nad ei soovigi ennast identifitseerida või ennast nende inimeste hulka asetada või nende jaoks ei ole see prestiižne või nemad, nemad ei võta seda kui enda enda jaoks mingit prestiiži, eks ole. Ja, ja täpselt sama niimoodi, eks ole, igal grupil on oma mingisugune kindel loosung, mis aitab neil ennast defineerida ja enda enda neid piire ja nalja joonistada. Aga samas mulle meenus ka, et New Yorkis, kas Mellish mängaadil või bluu Note klubil oli selline huvitav projekt, kus just nimelt selliseid ula peale läinud teismelisi tänava noorukeid kutsuti klubisse, tehti neile spetsiaalset kontsert, esinesid väga kuulsad tegelikult sellised maailmanimed ja seda tehti vist kas kord kuus ja mitu aastat järjest ja, ja tegelikult see oli ka päris huvitav, selline nagu õigele teele pööramise või selline natukene nagu silma mingi avamise projekt ja see oli päris õnnestunud ja ta lõppes ära puhtalt sellepärast, et linnal ei olnud enam raha, kuna see oli linna finantseerida. Aga seda tehakse tegelikult seal siiamaani väga selliseid asju tehakse kogu aeg, kogu aeg, nii et see ei ole sugugi mitte lõppenud projekt, et lihtsalt seal ja igal pool tehakse ka see toimub siiani. Tekib jällegi mõte tagasi tulla sellesama džässi definitsiooni juurde, et kui see põhineb nagu intravisatsioonil ja pluss siis veel pluus, Räkk, taim, piibock ja muu traditsioon, mis tegelikult siis läheb tagasi kuhugi Aafrika rahvaste kultuuri juurde, kes siis Ameerikast jazzil aluse panid. Ja Ameerikast tulevad siiski nagu praegu Needsamad, päris autentsed esitajad, meil on ta võtnud sellise hoopis teistsuguse vormi, José džäss räägitakse põhjamaises, Tšassist, jaak, sina oled näiteks selle põhjamaise džässi üks esindajaid, et kas saab siis ka sellist valge inimese džässi lõpuks ikkagi Tšassiks lugeda, äkki tuleks mingi teine nimetus siia välja mõelda või mis sellest edasi saab? Nojah, küsimus ongi see, mida see asi on defineerida sama seaduslikku saadik, kes meil siin oli, Arciseb, tema ju ei tahtnud üldse seda sõna kasutada. Aga noh, ütleme kui me ikkagi jääme selle juurde, et seadson suguse improvisatsiooniline muusikastiil mis on siis nii-öelda mingis mõttes välja kasvanud sellest afroameerika traditsioonist. Ma arvan küll, et see pillimängu oskus või see enda väljendamisoskus ei sõltu nahavärvist, et see ikkagi sõltub konkreetsest inimesest ja sealses muusika on ju tegelikult oma algusaegadest peale ju nagu kasutanud teistest muusikastiilidest pärit materjali ja siis sellega vabalt ümber käinud ja improviseeritud sellel et tegelikult need standardid, millest me räägime, nätsustandardid igihaljad meloodiad, neil on tegelikult ju reeglina kusagilt filmidest, muusikalidest, hoopis muust kontekstist, mis olid siis hetkel laarsed ja mille siis selle aja ütleme, tuntud jazzmuusikud siis nagu jätsmuusikaks vormisid. Et selles mõttes. Ma arvan, et see on loogiline, teatsu muutunud, kuna muusika meie ümber ju on ka muutunud ja on tulnud uued pillid ja elekter ja arvutid ja mis kõik. Et selles mõttes ma arvan, et siiski see muusikastiilide segunemine on niivõrd kapitaalne, et ikkagi mina nagu küll ei suudaks neid nagu liigitada neid neid stiile ja noh, teatud mõttes see ongi nagu ütleme siis ongi võib-olla see, millega praegu kõige rohkem tegeldakse, et ütleme võib-olla kogu muusikaajalugu. Ta liikus, ütleme, keerulises suunas ja siis ma arvan, et keerulisuse ja või abstraktsuse suunas on jõutud lõpuni välja, et sellega ei ole enam kusagile minna, tuleb leida mingeid muid segusid siis erinevatest siis nagu stiilidest nagu maitseainetest, et on siis keeta selline uus, oma oma stiil. Ja seetõttu noh, loomulikult Põhjamaades ütleme, meie keskkond taust on erinev ja, ja võib-olla see helimaailm, milles me oleme üles kasvanud, et tänu sellele siis meie helikeel on ka erinev Rainer, mis sa arvad, kas jazz, kuhu ta võib minna ja millised võivad olla nende üleminekuvormid, nüüd edasi? Et kas võib olla ka võimalik, et need pisikesed tegijad, keda vahepeal puudutasime, võib-olla jäävadki kuhugi nurga taha, et neid ei märgata, et nad on mõnes mõttes nagu avangard nende stiilide üle sulamisel ja nad mõnes mõttes nagu tulevikus. Ei pruugi olla mõnedest võib-olla mäe kuulanud, Sa ei tea kunagi, kuidas inimeste saatused või elukäik kujuneb või, või mis, kellest saab minu meelest selleks, et Tšassi, kas me tegeleme sellega, et džässialal hoida, et Tšassist midagi vormida ja mina olen selle poolt, et tuleb mõni uus muusikastiil näiteks, mis ei ole üldse džäss või mis ei ole üldse klassika või mis ei baseeruv üldse mingitel eelnevatel vormidel, ma ootaksin pigem seda on ja mina tahaks näha midagi uut näiteks kasutab mingit uut keelt või on mingisugune uus, helide, omavahelise või rütmi vahel kombineerimise süsteem või või midagi muud. Ja ma olen kindel, et inimesed hakkaksid seda kohe Tšassiks nimetada aga võib olla ka mitte. Aga mina olen selles mõttes küll rohkem uuendusmeelsem. Sa mõtled selle, kui selle improvisatsiooni juurde nüüd jääda, eks ju. Siis me võime vaadata, et mis on juba varem toimunud, et inimesed on ju terve selle džässiajaloo vältel midagi, et ikka tahtnud, mingi grupp on alati selles suunas liikunud ja sellele uuele on hiljem pandud, mingi nimetas sving piiboku fusion. Et aga see kõik läheb džässi alla, ma arvan, et seda rida võib sama hästi jätkata. Džäss siinkohal ära ei pea ju lõppema, Seas jätkab, lihtsalt tuleb mõni uus asi liigitus võib-olla, mida hiljem niimoodi nimetatakse, et võib-olla ei pea mõtlema välja mingisugust mõistet praegu. Lihtsalt ise kujuneb nii tõenäoliselt välja, ega see, ma arvan, et oleks võib-olla järsk mõelda, et nüüd on džäss nagu läbi, et et kõik, see on juba midagi muud. Et kui improvisatsiooni võtan mingiks aluseks ja rütmi. Et siis seda on juba juba väga kaua tehtud, et on pandud lihtsalt liigitatud mingid perioodid. Ja see on, see on väga loogiline. Samahästi on ju kriitikud ka ju mitte mures, aga hädas rokkmuusika defineerimisega, et vahepeal oli juttu post-rockist, nüüd post-post-rockist neid nimetusi ei oska mitte keegi nagu õigupoolest paika panna. Kui vaadata, mida kirjutatakse teinekord selliste defineerimatute bändide plaadiarvustus, eks siis see on puhtalt kriitiku enda fantaasia vili. Milliseid stiili määratlusi ta sinna paneb? Nagu ma juba alguses ütlesin, et mina ei ole selle selliste terminite suur austaja, mis venivad nagu nagu kumm täpselt nii suureks, kui neid on vaja parasjagu venitada, et et sellised superterminid, millest, mis hõlmavad ennast kõike ja millest keegi õieti aru ei saa, neid on juba olemas kõikvõimalikud Sännid ja hommid, mis, mis hõlmavad endas džässi ja kogu maailmasüsteemi ja ja olevikku ja tulevikku, et selles mõttes, et see, see džäss, millest praegu räägitakse, seda, see oleks nagu tehniline termin, mis tahab nagu endas kõike hõlmata, mis, nagu üldse ühtse toimub üldse üldse muusikas toimub, et, et näha seda tervikut mina vastu. Ma ei ole sellepärast et minu meelest minu meelest kõik ongi üks ja sama asi, aga kui me räägime, räägime muusikastiilidest ja Tšassist, mis oletatavalt tegeleb erinevate muusikastiilide segamisega, siis me saame neid muusikastiile segada ainult omavahel ainult tänu sellele, et nad on selgelt piiritletud ja et neil on mingisugused komponendid, mida me saame omavahel kokku panna, sest et kui neid piire oleks, siis meil ei oleks ka mitte midagi omavahel segada ja igasugune muusika kasvõi juba iseenesest komponeerin, mine, muusikapala koostamine ongi nende piiride. Niimoodi, et tegelikult muusikas kõik hakkab just vastupidine nendest piiridest pihta, mitte nendele lammutamisest ja kui me neid piire lammutame, siis need piirid on olemas, ütleme džässmuusikas ka see improvisatsiooniline moment, millest ma olen väga mitu korda tahtnud ka rääkida, on just nimelt nende piiride suhtes, selles mõttes, et kuhu suunas, mis suhtes need piires avaldatakse ja mida tehakse teistmoodi. Alati mingisugune võrdluse moment, et ahah, et kõik mängivad mingis kindlas häälestuses, ma mängin teises arvestuses, järelikult meil tekkis, olime võrdlusmoment, mille suhtes, eks ole, vaagnerit peeti ka omal ajal väga ebamusikaalse, eks leiti, et, et see ei kõlba kuskile muusikat, see on nagu nagu kassikoor või selline on sellised, et pidi väga ebamusikaalne tänapäeva inimesele, see on nii klassikaline muusika nagu üldse olla saab, aga ju siis tollel ajal nähti, olid need piirid selgemad ja oli olemas kindel, kindel asi, mille suhtes eksimatult inimesed said aru, et ta eksis või mida ta tegi teistmoodi, eks ole. Ja see tuleneb, tuleneb kõik nendest piiridest ja täpselt samamoodi me saame aru, et, et saame ainult rääkida, et see ei ole nüüd klassikaline seas klassikaline jazz või see ei ole üldse džässi või nii edasi ja need piirid on tegelikult minu meelest vajalikud ja mina, mina oleksin täiesti selle poolt, kui see piir, mida me nimetame džässmuusikaks just vastupidi, mitte avaldada, vaid ükskord ometi lukku lüüa. Et saaks tekkida mingisuguseid uusi termineid, uusi asju, mida, mida me saame defineerida hiljemalt omavahel segada, nimetada seda kuidagi, teiseks sellepärast et muusika ja stiilid on ainult ainult mängureeglite küsimus, mis me omavahel kokku leppima ja mina pean tunnistama, et mida me teeme, standard, mida me loome. Sest et piiride häälestamine on ka omavahel kokku lepitud standard, et mitu, mitu inimest saaksid omavahel koos mängida, see kõlaks hästi, et me saaksime orkestrit teha. Tegelikult universaalsuse saab seal uudis, seda kõike ei ole olemas ja meie omavaheline kokkulepe hiljem see kokkulepe on kujunenud mingisuguseks harjumuseks aru saamaks tegelikult absoluudis seda ei ole. See on täpselt samamoodi nagu see keel, milles me suhtleme, see on meie omavaheline kokkulepe, me saame tänu sellele sellest aru. Madli sinu festivali kogemus ja sinu džässmuusika vaatlemise kogemus aastal 2007, et millised on need džässi peamised mõjutajad, et mida on džäss praegu endale külge võtnud või mida ta on hülgamas, kas saab džässi praegu lukku panna nägu? Raina rääkis. Ma arvan, et ta lukku kindlasti ei saa panna, sest sest on olemas nii selle nii-öelda traditsioonilise džässi esindajat, kes mängivad praegu sellist muusikat, nagu nad mängisid 10 aastat tagasi ja mängivad sedasama natukene põnevamalt ka 10 aasta pärast, aga mida ma näen? Üleüldiselt on just nimelt see, see erinevate stiilide segunemine, need koodid, mis meil praegu on olemas, need kokkuleppelised žanrid, millest me räägime, et need omavahel väga palju segunevad ja muusikud otsinud, ütleme, erinevaid koostööpartnereid erinevates žanrites, sest mitte niivõrd endaga sarnaseid, kuivõrd just erinevaid. Et seda ma olen küll päris palju kogenud. Pigem otsitakse uut kui kuivaid oma sellist vana kindlat head sisse harjunud rida. See, mis on Jazzkaare festivali mitu aastat järjest näidanud, on, on maailma muusika tuge, sissetulek ja sulandumine Tšassiga siis mitte ainult Aafrika, vaid ka teiste mandrite pärimusmuusika. Et ehk ehk tuleb sealt midagi uut, sest et nagu mulle paistab, siis tantsuline džäss on, on juba hakanud kuidagiviisi maha käima või ta on ta on oma koha juba leidnud, et selle võib mõnes mõttes juba peatükiks kirjutada. Jaak, mis sa arvad? Mulle tundub? Suur osa elektroonilisest muusikast üldse mis jätkuvalt on üsna uus nii-öelda väidetavalt tegelikult vist võib peatükis kirjutada, et, et eks huvitavam ots sellest ikkagi jääb sinna kusagil üheksakümnete esimesse poolde, minu arvates, et kindlasti maailma muusika ja rahvamuusika sisu või ütleme, tuleb nagu rohkem heads muusikasse sisse, aga kuna ju maailm muutub väiksemaks. Samas ma arvan, et et selline killustumine jätkub tänu uuele tehnoloogiale ja internetile. Et just sellised väiksed tegijad, kellest meil oli ennem juttu, et tegelikult nad nagu ikkagi nagu leiavad oma publiku siis või enda enda sõpru netikeskkonnas, et tegelikult tänapäeval on see, et, et sul võib-olla ei ole mitte 100 fänni oma kodulinnas võid, sul on võib-olla viis tükki Aafrikas ja 10 Ameerikas ja kakskümmen Jaapanis, et. Ma arvan, et internetikeskkond tegelikult on on muusikale nagu hästi mõjunud ja, ja ma arvan, et see, et suured plaadifirmad nagu käivad alla ikkagi ja ütleme, müügid on kukkunud tegelikult see muusikale väiksema turuga muusika sanditele nagu ütleme, veads mõelnud väga hästi tegelikult et kui kaheksakümnendatel kus plaadistamine oli ikkagi noh, väga keeruline või suhteliselt keeruline tegevus, otsustasid ikkagi ütleme, kuus juhtivat. Ma annan plaadifirmat sisuliselt, mis pääseb kusagile ajakirjadesse või kusagil üldse nagu pildile siis tänapäeval on see juba olukord nagu oluliselt sogasem ja ma arvan, et see ongi väga hea, et ikka need väiksemad tegijad nagu pääsevad pildile rohkem, et, et ma arvan, et huvitavat muusikat nagu leida enda jaoks on tänapäeva palju lihtsam, kui võib-olla 10 20 aastat tagasi. Festivalide puhul kavades on märgata ka, et on selliseid väikseid põnevaid koosseisu, kelle kohta eriti midagi teato, mis on ka minu meelest märk sellest, et, et need põnevad muusikud, kes on enne olnud tähelepanu alt väljas, keda ei ole üles leidnud või kes siis ei ole tahtnud võib-olla et neid niimoodi üles leitaks. Nad on tänu tänu internet, kile ja neid on leitud ja neid on hakatud igale poole kuulajate ette tooma. Ja minu meelest see on väga hea, sest sest ega no üks asi on kuulda plaadi pealt, teine asi on kuulda elusat muusikat ja tihtilugu meil ei ole võimalik sõita Ameerikasse Aafrikasse muide Türki, et neid avastada ja kuulda, et selles mõttes on hea trend, et festivali korraldajad julgevad tuua nime poolest tundmatuid, aga põnevaid koosseise. Siia lisaks muidugi ma ütleksin seda, et, et see festivali jutt, mida ma ennem rääkisime, tegelikult suurte festivalide puhul ikka reeglina paremad kõige paremad kontserdid toimuvad kusagil väikestel lavadel. Et suurel laval need superstaarid või tuntud nimed esinevad kindlasti teevad nagu korralikult oma asja ära ja kõik on tore, aga aga ikkagi võib-olla kõige mõnusamad kontserdid on kusagil mujal. Selles mõttes jazzkaar tegelikult on juba noh, ma arvan, päris tükk aega juba nagu liigitub suurte festivalide hulka, et et peale avad on toredad, aga tegelikult ikkagi nagu kõige paremad kontserdid toimuvad kusagil mujal. Et selles mõttes tasub proovida ka nagu tundmatuid nimesid ja väiksemaid kontserdikohti. Nii et džäss on olemas ja, ja kõikidel on tegelikult võimalus, kas sellega ennast identifitseerida või siis ennast teistmoodi maksma panna ja pole ju mõtet karta ühte žanri ega žanri, vaid muusikal on lõpuks ühendav jõud. Kuulsite saadet vestluse kultuurist. Saatekülalised olid Kadri Voorand malli Tarts Jaak Sooäär ja Rainer Jancis. Saates kõlas muusika frii tallinud riialt ning saare foonilt ja disi silles. Pilt.