Tere kuulama saadet vestluse kultuurist ja tänase saate teema on kunst avalikus ruumis MINA, OLEN, Tõnu Karjatse vestluskaaslasteks praegu Jaan Elken, tere, Jaan tervist ja Dagmar Kase. Esmalt mõisted avalik ruum ja kunst. Minu mõttes on avalik ruum linna tänavad, pargid, ametiasutused, selline ruum, millel on omaette sotsiaalne tähendus ja kahjuks piirdub see linnaruumiga kunst mulle siis looming, arhitektuur, maal, skulptuur või kasvõi tegevuskunst või, või tants ja muusika. Kas definitsioon peab paika ka teie jaoks? No absoluutselt, ta on nii teda Pabliks pass ja Pablikaat ja kõik need on täiesti nii-öelda tõlkivastetena ka olemas, nii et kui seda avalikus ruumis on eelkõige tähendab ta seda läänemaailma mõistes tähendab seda protsedinguisti ehk ehk siis võib-olla mitte niivõrd tegevuskunsti kuigi ka see on, see on esist ajaliselt mõõdetud ja ilmselt mitte kogu aeg ei taha, et meid kogu aeg linnaruumis mingi tingeltangel ootaks ja kogu aeg toimub, äraarvamatud aktsioonid. Tahame niisugust avaliku ruumi kunst, Pablikaatsis või see tähendaks siis võib-olla selliste vormistatud keskkonda ja kunstiliselt aktsepteeritud keskkonda siis nii-öelda lõpetatud ansamblid, võib-olla parke, võib-olla võib-olla sfäär ja võib-olla ka avalikke interjööre ja, ja ka eksterjööri majadevaheline ruum. No mina ütleks seda, et ma väga nõustusin Tristan Priimäe ühe arvamuskirjutisega mille ma leidsin seda saadet ette valmistades, et ta ütleb, et käimas on selline pidev võitlus avalikku ruumi, privad tiseerimise erastamise ümber ühelt poolt siis kunstiringkonnad ja teiselt poolt selline kapital, kuhu alla võib ka siis politiseeritud linnavõimu näiteks panna. Kas kunst nagu püüab samamoodi, kas kunst on nii-öelda sõjajalal selles võitluses? Ma arvan, et, et küll mitte, ma arvan, et meil on tegelikult seadusandluses on üks tühik, üks lünk. Meil lihtsalt on, see mehhanism on paigast ära, kuidas kunst linnaruumi tekib, õigemini ta, teda ei teki niisama loomulikul moel, kui see seadus oleks paigas, siis ta tekiks vältimatult, kui on raha ehitada. Kui ühiskonnal läheb hästi, kui noh, ma kujutan, et eelkõige eelkõige avaliku sektori ehitus, siis seal siis omavalitsuste ja riigi riigi rahadega ehitatud maailmas on siis Euroopa riikides valdavalt ja ka Põhja-Ameerikas ka ja, ja mõnedes teistes EL on siis nii, et alati ühe protsendi eest või ka kahe protsendi eest mõnikord Iirimaal kuni viieni välja on, on näiteid, kus 10 protsendi eest noomis läbiva kurioosumiks tõenäoliselt siis sellised pargi alad. Kui selle selle protsendi eest tellitakse kunstnikult keskkonda väärtustav kunst, kus kunstnik osaleb juba selles projekteerimisprotsessis, nii et need kunsti vormistavad õige nüüdisaegsed olla, nende, need ei pruugigi sellised seid skulptuurid ainult olla, nad võivad olla ka v kardinad võivad olla sellised projektsioonid kõrgtehnoloogiline kunst, võib-olla ta võib olla nii, et mida iganes, aga eelkõige on siin nii, et kaasaegsed tuuriga ja selle keskkonnaloojaga koostöös hakkab see protsess algusest peale peale. Meil on ta siis niiviisi, et kunst tekib, kui mõnel Healisakesel linnavalitsuses tekib, tekib mõne hea tuttav, mõni huvitav kunstnik, kes talle mesijuttu puhub. Ja, ja ka sellisel juhul muidugi ka sellisel juhul on hea kunst. Sellisel kombel tekib, aga noh, see on tegelikult, et nii või naa on ta kunsti teke, on hea kunstikond, kiidab ta igal juhul heaks, aga kui nüüd selle teise versiooni puhul, nagu ta meil tuleb, kehv kunst linnaruumi jõuab, siis on juba asi kurjast. Kui puudub selline kunstimaailma konsensuslik otsus ja avalikkuse kontroll selle protsessi üle, et esimene variant, kui seadusandlus on paigas, et tõenäoliselt võidab alati parim lahendusi, pannakse erinevad versioonid võistlema ja, ja mitu pead on juba selle ideegeneesi juures, nii et idee väljatöötamise juures on juba eriala inimesed, on käigus meil, kui toimub nii-öelda linna järel viimistlus, kui keskkond on valmis ehitatud ja kellelegi lisakesel, siis tuleb ideed, et paneme sinna täpipaika, siis ta on juba selline noh, niuke. Aga Eestis ei ole ju asjad ju tervikuna nii halvad, näiteks Tartu linn, kontrastsed Tallinnale on ju päris hästi, on ilma selle seadusandlus, et ta on kutsutud alati süüdis erialaliit, on seal alati arhitekti, liitus skulptorite liitu kunstnike liidu, Tartu Kunstnike Liidu siis vastav institutsioon, kes, kes seda korraldamataks viimati süte mälestusmärk, eks ja Tartu ülikool organisaator, aga loomulikult taipan seda oma jõududega, kuigi ta Tallinna linnaloogika järgi oleks ta võinud selle oma maale püsti panna ja kelle asi, eks ei, see oli avalik konkus. Osalesid kümned skulptorid, eks ju, žürii oli avalik Tartu linna ja, ja ülikooli korraldatud ja, ja kõiki-kõiki häid tavasid arvestades ja jälgides ja tulemus on ka hea. No aga, kas kunstnike liit on sedasama protsendi seadust ju ajanud juba mitu aastat, et miks ta edasi ei lähe? Ta on praegu päris heas kohas, ma ei tea, see ei, mitte ilma irooniata. Ta selles mõttes heas kohas, et ta oli koalitsioonileppes sees ja kultuuriministri viimasest tervituskõnes oli siis meie suurkogul üheksandal mail. Kohe-kohe tuleb töörühm, kes hakkab seda seadusandlust välja töötama ja, ja aasta pärast peaks ta siis nagu töötama Eestis tervikuna. No tahaks loota. Kas see võib kaasa tuua ka seda, et senised ütleme silma riivavad ja vastu seda seadust tehtud projektid jäävad täitmata? Ma nüüd ei usu, et nüüd tagasiulatuvat jõudu, aga no tahaks, tahaks loota, et, et mingid niuksed, kui, kui raha leitakse kõrvalt lisaks, siis ei tahaks kunsti vastu administratiivmeetoditega võitlema küll hakata, nii et ma arvan, et tuleb, kuidas tuleb, aga kui sa pidasid silmas nüüd Kalevipoega, no ma ei tea, siis ausalt öelda, ma loodan, et ikka mõistus võidab, aga mine sa eestist ja. Tooks siia juurde veel selle organisatoorse poole nagu, et et ma olen mitmetel juhtudel olnud just välismaal just avalikus ruumis millegagi korraldamisega, et kas siis on performans, on muusika, mingi kontsert või mis iganes, seal on nüüd tunduvalt kergem seda korraldada, minu kogemused on need Itaaliast ja eelkõige siis ka Soomest just, ja Islandilt, et et Eestis on niimoodi, et sa põhimõtteliselt lähed ühest kabinetist teise ja teisest kolmandasse ja pead kogu aeg neid allkirju koguma, et, et kes on, kes on nagu nõus ja kes mitte ja, ja kogu aeg nagu neid taotlusi tegema igale poole, et seal nüüd nii raske ei ole, et põhimõtteliselt sa lähed ühte kohta, saad selle vale kinnituse, saad ka suhteliselt, ütleme kiirelt ja ütleme, see linnaruum ei ole nagu tsoonidesse jaotatud, et ütleme, et sinna kohta ei tohi üldse minna ja noh, et, et selles suhtes on nagu kergem Aga kas meie avalik ruum näiteks on üldse kunstisõbralik, ma mõtlen seda, et kas inimesed, kes on harjunud nägema kunsti, siiski meil rohkem näitusesaalides kusagil galeriides tunnevad ära, kui tullakse välja kasvõi mingi julge tootedisainiga tänaval? Ma ei tea, tootedisaini, õige koht on tootmises, aga, aga no mõtlen kasvõi mingeid pargipinke näiteks. Sellega sellega, no mõned tunnevad ära küll, et meil peab eelkõige asjad väga vandaalid kindlad olema, nii et, et see on nii-öelda. Aga ta on ka suurlinnades ja üle maailma, nii et ma nagu selle aspekti juures vandaalid on igal pool, nii et et siin on algatusi olnud, aga need on kõik Soobunud, sellised propagandakära on suur olnud, on siin Tallinna pink oli omal ajal siis kui veel oli Tallinna kunstinõukogu ja, ja oli selline algatus, oli. Lapin oli seal üks eestvedajaid, vist oli, oli rahvusvaheline konkurss, aga, aga mitte midagi realiseeritud, et nii, et kõik see oli ainult selline mulje. No meil ikkagi maksab, praegu ju ekskapital maksab raha, maksab see, kes rohkem maksab. Ja siis ta saab ka panna suuri reklaamposte, saab panna endale monumente ühesõnaga püsti, et sealt tulevad kuidagi see poliitika ja raha hakkavad üksteisele käsi pesema ja kuhugi jääb sisse looja. Kuhugi kõrvale. No meil on, meil on teine probleem isegi võib-olla meil on selline probleem, et, et seda sedasamast tänavainventari ja, ja mida võib-olla nii-öelda põhjamaade tüüpi ühiskondades avaliku rahaga finantseeritakse, meil on siin väga peenelt mängitud ka. Kuna reklaamiandja saab sinna reklaame paigutada, siis tegelikult nüüd me teame, et bussipaviljoni ma muidugi peab järgitšeka maad, aga 99 protsenti tänasega minu informatsiooni järgi on need, kõik on reklaamiandja nagu paigutatud ja, ja sellega on nagu linn lahendab mugavasti probleeme, see on, ühtepidi on see on see heaga teistpidi noh, näiteks Vabaduse väljaku planeering ja, ja finantseerimine on ka, et see on nagu erakapitali kaasamine toob alati selliseid kompromisse ja, ja kui nad on nüüd väga korralikud detailplaneeringule alluvad, aga siis tekib ikka küsimus, et mille tõttu, mis on seal präänikutest eraraha, sinna kaasatakse, eraraha saab kaasata, siis kas tugev tugev reklaam on esil, nii et siis reklaami, inflatsioon või, või reklaami nii-öelda invasioon, õigemini see lihtsalt tuleb sellega kaasas, et nii kui bussipaviljon ehitatakse, nii kui tramm üle värvitakse, eks ju, et siis ta ainult läbi reklaami, eks ju, mingit muud värvi ei jätku ega muud konstruktsiooni ehitata. Et et see on üks asi ja, ja teine siis, et kui ta läheb juba nagu noh, kuidas öelda, et minu meelest näiteks Vabaduse väljak võiks ikkagi ainult avaliku rahaga üles ehitada ja realiseerida see projekt, aga praegusel hetkel enam juba pole võimalik, kuna see tenniseväljakud on juba juba privatiseeritud ja, ja see avalik parkla või nii-öelda avalik, see on juba eraparkla, nii et sealt hakkab hästi palju nii-öelda selliseid, noh kes vähegi fantaasiat on, võib, võib seal näha ju kindlasti on seal kui mitte otsene, siis nii-öelda korruptsioonivõimalus on olemas. Tõenäoliselt läheb ju Vabaduse väljaku linnavalitsuse hoone läheb müüki, kuna hakatakse uut maja ehitama, järelikult see parkla hakkab eelkõige teenindama siis müüki minevat linnavalitsust, et, et kogu see tõenäoliselt on bürood või, või korterid, mille siis nii-öelda mugav maa-alune soe parkla hakkab siis teenindama, et seal telefonid vähegi fantaseerida võib neid niite väga palju kedrata juba. Kuidas need mängude paika pannakse? Avalikkusele esitatakse siis selliseid mõnesaja meetriseid tee rekonstruktsioone, mis miskipärast maksavad, eks ju, kolmandik miljardit või neljandik miljardit, mida siis trummipõrin, aga ja tohutusi oli sellise palagani avatakse. Nagu oleksin mingi kingituseks ja meie enda raha eest remontakseks jupikene teederana. No vot ja usaldage ju lõpuks sedasama Vabaduse väljaku planeeringut, sellepärast et kuna sellele on olnud nii ühelt poolt, kes räägib poolt räägib poliitika selle poolt poliitikut, kes parasjagu võimul on, aga siis vastu jällegi võtavad sõna asjatundjad, kas siis kunstnikud, arhitektid, nii et see inimene, kelle huvides seda tegelikult tehakse, ta ei oskagi nagu seisukohta võtta. Ja ta on nagu minu meelest mina nagu praegu küll usaldaksin seal seda arhitekt usaldaks, sest et nemad on saanud konkreetse tellimuse seal nüüd linnavalitsuse tellimusel ju ta nüüd väga väga paljude protestidega lükati teda aastaid aastat marineeritud, nüüd on teie vastu võetud, nii et kindlasti on ta küllaltki hea kompromiss praegustes oludes ütles, et ma ei tea, et kas ta, kas ta peab olema nüüd erarahadega ehitatud, et ma ei tea, kas on tore tunne käia Vabaduse väljakul linna avalikus ruumis, teades, et, et kolmandik selles kuulub erakonda. Ta oli näha, et see on niuke, teavad mõned asjad on sümboolselt ka nagu, et et oli võimalusi jätta riigi omandusse või kui ta läks kolmanda sektori, siis nii-öelda dünamo käest. Kelle käest need kalevi, kellele tenniseväljak kuulus, ma ei teagi, kas mingite trikkide nad nüüd praegu privatiseeritud, eks ju. Aga et ma ei ole küll kuulnud, et keegi nüüd väga protestib selle vastu, et Vabaduse väljak lõpuks ometi käiku läheb, et see oleks küll väga ja praegu on tekkinud ka unikaalne juhtum sellega liita seda nii-öelda avaliku ruumi veel laiendada ja, ja kas või sinnamaani välja, kus näiteks oli hiljuti pronkssõdur kus on nüüd praegu selline selline lillemeri, mis iseenesest ei ole väga hea lahendus minu meelest? Ta nagu pidevalt taastoodab seda nii-öelda virtuaalsena sedasama olematut monumenti uuesti. Igal see juba see tärkamise motiiv ise ja kõik niisugused. Ja seda ei peaks kindlasti hoonestame või jätma ta siis sellise noh, näiteks niukse raamatukogu kontakttsooniks või kultuuritsooniks jätma võib-olla, nii et ka selle platsi suhtes olid detailplaneeringute autoritel salvel trummar ja gaasi, kelle kaasik oli, neil oli päris head lahendused välja pakkuda. Nii et see, et see Vabaduse väljaku see avalik ruum oleks siis tegelikult ju Pärnu maantee Jaani kirikust jõudnud välja kuni Kaarli kirikuni ja seal siis see kolmnurka kaasa arvatud nii et, et sinna saaks nüüd tõelise Tallinna siukse hästi korrastatud ja läbimõeldud, niukse rituaalide tsooni luua. Mida üks nii-öelda linn ja riik kindlasti vajab. No kui palju meil on, kui me võtame kas või sellesama piirkonna ja noh, kui räägime nüüd pealinnast, kui palju meil on sellist pinda, kas meil oleks vaja mingit eraldi pinda, et rohkem näiteks eksponeerida seda, milleks meie kunstnikud võimelised on, et nagu paistab, et seda pinda nagu napib praegu noh, muidugi üks asi on seesama see seadusandlus, mis nagu võib-olla ei võimaldagi, aga. Nojah, tähendab seda peab tegema koos just selliste sfääride, ütleme nii disaineri, arhitekti mõttega koos, et et, et praegu, kui need on need lahendused, kui seda seadust ei ole, need lahendused tehakse ära ja, ja lihtsalt. On viaduktide maade vaheline ruum ja ja kõik kõnnitee ja, ja tänav ja bussiputka ja isegi isegi kella ei ole nii-öelda avaliku, kui isegi kui üks kell paigutatakse, siis ta siis ta miskipärast ei näita aega, veid näitab siis nagu selle Savisaare võiduaega mis ei ole ka loetav tegelikult ju. Nii et ma räägin siis praegu Vabaduse väljaku kellast omaette kurioossumist. Et kõik, kõik, mis siin kuulsid, kõik on, kõik on nagu selles mõttes on õige, et kui, kui see seadus oleks, siis iga iga planeering saab selle luua, lapse saab selle võimaluse tekitada praegu tõenäoliselt, eks ju. Ma ei tea, mis seal on plaanis nüüd Niguliste kiriku ümbruse, Harju tänava, ma ei tea, kuidas ta nüüd nimetada nii-öelda. Selle stalinistliku haljasala nüüd nii-öelda veel grandioosse ümber ümberehitamine, kivim üritustega nagu, nagu igavikustamine sinna, kui ta sellisel kujul äkki midagi sinna. See oleks pidanud praegu siis tajuma koos selle planeeringuga koos, eks. No see on nüüd, see on nüüd ka omaette teema, kas sellisel kombel ja, ja kas selline niuke koht üldse uut skulptuuri üldse üldse midagi kannatab, et võib-olla see oleks siis see, kus need tegevused, mida sa siin kirjeldasid, et et, et kus peaks just võib-olla selline perforatiivne tegevus olema ja võib-olla mingit avalikud koorifestivalid ja, ja võib-olla ka kunstiturud ja näiteks sellised sellised, nii et kõik tasandid, ma ei võitle ühegi tasandi vastu, ega ma ei ole ühegi ühegi sellise nähtuse vastu, et tegelikult ka laadakunst on. Ehk mida siin mõnedel aastatel on siin kunstnikud, päris edukalt korraldad raekoja platsil kunstil, aatomid sellest aastast linnavalitsus tahab ära keelata miskipärast nagu ma, ma tõesti ei saa aru. Ma ei saa absoluutselt aru nende motiividest, et see pidi häirima linnakodanike rahu, eks ju. Absurd tegelikult ja on ta võib-olla ülejevajate, nende õlleaedikud seal Toigeldada vahel, et siis siis võib häirida ja aga et kõik need tasandid võivad ühes ühes keskaegses või ka nüüdisaegse Tallinn on kõik need näod olemas, nüüdisaegsed kõik need tegevused peavad olema, peab olemas ühe protsendi säiliku, mis peab olema tegevuskoondis, peab olema selline suveniiritööstus, aga, aga ja selle väljund, ütleme sellise käsitööndusliku artelli kunsti või kuidas soovite, selline väiketootja tarbekunsti eelkõige selle väljundi kindlasti on, viiks Eesti selle meenekunsti uuele tasandile, annaks kunstnikele palju palju võimalusi, nii et kõik need tasandid peavad olema esindatud, aga keskkond peab olema nii-öelda planeeritud mitte poliitiliste otsustajate nii-öelda suvade või tujude järgi, vaid see peab kindlasti poliitikat vad raha andmed peavad võimaldama seedest sellist seadusandlust ja, ja kindlasti oleme otsustuse juures. Ja kindlasti võib see nende juhtimisega toimuda, aga see variantide ja nii-öelda nende ideede välja pakkumine, et selleks ei pea tõesti nüüd linnapea olema, et pakkuda välja, et mul tuli geniaalne idee, et ehitame homme purskkaev. Selleks on arhitektid, disainerid olemas ja ka rahvahääletused, noh, need on niuksed kurioossumitega ühesõnaga niuke populism ja me teame, et selle asja nimi on populism, eks ju, et ütleme, et saate nüüd hääletada, kas see tuleb sinna, need esiteks, need Eesti esimene on küllaltki inertne, need populistlikud aktsioonid ju küllaltki läbikukkunud siin, et las eriala inimesed ehitavad valmis ja kindlasti nad võtavad igasuguseid kõikvõimalikke, nii öelda huvigruppide arvamusi kuulda. Nii või naa ja materiaalne aspekt paneb niigi juba formaadid paika, nii et ega siin mingisuguseid imeasju ehitaja ja kõik selle, selle kõige selle foonil kõik, mis on, et meil asjad on korrastamata, eks ju, rahapuudus, eks ju, selline selline võib-olla huvipuudus seadusandluse puudus ja selle selle kõige foonil selline. Ma ei usu, et see 30 miljonit on see, see Kalevipoeg, mis tuleb, eks ju, et Ma usun, et seal on, võib ühe nulli kohe taha panna, et see vundament peab minema. Ilmselt üks, ma arvan, üks paarsada meetrit sügavusse. Sest et ega see jääsurve on fantastiliselt tugev, eks ju, ja ja Me ei tahaks ju sellist poolenisti ümber kukuvad Kalevipoega, mida iga aasta on vaja kõpitseda. Praegu on juba vandaalitsejad jagu ju, või oli see kevad külm, ma ei teagi, mis asi see oli, aga lugesin, et 60 Peterburi malmi valajate kingi, kus siis Tallinna linnavalitsusele need hirmsad, need koledad, need raudketid, mis on uuel Tartu maanteel, et et need vist juba ka olid, nagu andsid vandaalidele järgeid neid vii remonti, et 60 tükki veidi remontima. Dagmar kui seda kalevipoega veel natuke lahata, siis sa oled palju ringi reisinud, et kuidas sa seda vaataksid nii-öelda eemalseisja pilguga kusagilt mujalt tulija pilguga kusagilt mujalt. Et oleks nagu pigem selline koomiline torn või. Ei, no tähendab, kui rääkida nüüd sellest kalevipojast, kui nüüd sellest kujust, mis sinna merre läheb, et noh, isiklikult mulle see see mõte juba ei, ei meeldi. Tähendab, aga noh, tähendab, see ei ole mitte mitte seetõttu, et kõik skulptuurid maha või mis iganes. Aga just see, et Ma mõtlen just nagu keskkool, esiteks juba keskkonna poole pealt ka nagu, et, et kas see on nagu ikkagi okei, et, et panna merre ja teiseks on ka muidugi see, et peaks nagu vast mõtlema ka selle peale, noh, kes see Kalevipoeg nagu oli ikkagi, et noh, et kas on mõtet Kalevipoega kui Eesti sümbolit või mis iganes ta jääb sinna noh, et selles suhtes ma ei võrdle teda küll Aliossaga. Aga noh, peaks nagu mõtlema nagu rohkem, et, et keda ja mida nagu kujutada ja siit, et noh, et see on iseenesest see, mis on nagu sisse paigutas Peisse, mis nagu Barbiks päis, et siis avalik ruum ja privaatruum, et mis annab hästi, huvitav on see, et tekib nagu küsimus, et, et kas see, mis meil see kõik nüüd on siin, et kas see on nagu avalik ruum. Selline tunne tekib, et, et noh, et ikkagi ei ole, et üks otsustab ja siis tehakse ära või, või üks üks kogemus oli mul veel näitusel välismaal, kus heliteos ei meeldinud millegipärast sellele valvurile, kes seal oli ja siis ta heas kinni ja kogu aeg pidime me vaatama, et et kas see on ikkagi niimoodi kuulda. Ja siis tekkiski tegelikult galerii peaks olema nii-öelda siis avalik ruum mingit pidi, aga tegelikult see muutus selle galerii töötaja enda privaatruumiks. Et noh, mingit pidi nagu see, et see Kalevipoeg, noh, selline tunne minul, et see rikub nagu minu privaatruumi ära see Kalevipoeg. Selline selline nagu ränk rünnak minu vastu. Kalevipoeg seisab. Põhimõtteliselt ma arvan, kui kõige seda teemat on noh, niipalju käsitletud, et Kalevipoja võib-olla noh, iseenesest idee skulptuuri püstitada noh, see on ju räägitud, et mis mehhanismidele ta oleks nii-öelda legaalne ja, või, või nii-öelda konsensuslik otsus, kuna ta seda ei ole, see on juba ise üks põhjus, aga teine on ka see, et tema niuke lühikese vormikultuur ja see on, see on tõesti nagu veidikene kipakas ja niuke aegunud ja väga koomilise mulje jätab, et võib-olla need, seda tüüp, fantaasiaelukad on kolinud sellistesse niukses parkidesse, kus noorsugu niukseid teravaid emotsioone hangib ja, ja tegelikult noh, see esteetika on ju niuke veidikene ühtepidi niuke arvutimängu esteetika, teistpidi ta üritab niukse klassikalise pronksskulptuuri vormi üle võtta, aga seda ta jälle ka ei ole, siis selles mõttes on ta kehvakene Jaakson, seal ise tunnistan, skulptor väljalaske Nauli praak. Oma eriala inimesed on andast küllaltki distantseerunud, niiet see peaks olema kindel, kindel signaal, et milleks, milleks poliitiline võim tahab nii vägisi just selle autoriga koostööd teha, et see on nagu koomiline. See on selles mõttes nagu kurb, et tegelikult, kui, kui väga tahetakse kalevipoega teha noh, idee on ära lörtsitud, avalik konkurss oli, praegu oli nüüd farss, eks ju. Aga kui iseenesest siin võib nagu rääkidele jälle kunstimaailma väga head, adekvaatset reaktsiooni sellisele olukorrale, streigi Murriaid praktiliselt ei olnud. Lõpetame selle teema mulle, tundub, et see tuleb nii-öelda molluskina sisse ja lõpetab kõik muud asjalikud arutelud ära. Jalati. Meiega on liitunud ka Andres loo, tere Andres, tere. No üks küsimus tegelikult, mis, mis, läheks veidi kaugemale, kui nüüd see kalevipojaks, aga ühe otsaga siiski seda puudutada, aga ma ikkagi tahaks selle ära küsida. Nimelt see, et kui igavesele üldse sellised skulptuurid või monumendid peaksid olema, et nad ju noh, tehakse küllaltki kapitaalselt, nad tehakse kivist ja nad seisavad üle inimpõlvede. Et seda aspekti ei võeta vist väga-väga palju arvesse, kui midagi sellist luuakse. Noh, siin jätta kõrvale kõik sõjaaegsed ja muud kultuuritegelastele püstitatud püstid näiteks aga siis on ka ju teistsuguseid monumente üle maailma püstitatud, et neid samuti peavad ükskord lõppema, et ükskord tüdinenud takse ära näiteks mingisugusest karust kusagil linnapargis või. No ma ütleks, et päkapikkudest ja karust kindlasti tühjendatakse, aga, aga hea kunst ei ütleks, et eks Firenze linnaväljak on tihedasti tähise ja skulptuure ja vastupidi, nad muutuvad täiesti magneeditakse tõmbenumbrit, eks. Nii et ja samal ajal Lis aastaga üldse prognoosida, mis, mis võib muutuda, noh, see, võib-olla see brüsseli pissipoiss on nii-öelda parim nüüd nagu näide selleks või ka tegelikult küllaltki tagasihoidlik merineitsi Kopenhaagenis. Nii et mis muutub sümboliks ja linna visiitkaardiks, et see ei ole ka meie võimuses ja isegi öelda PR-kampaaniad ja nii-öelda nagu teadlik promomine siin ei aita. Et ja monument jääb keskkonda ja monumente muidugi võetakse maha sõltumata ka. Et kui poliitilised režiimid vahetuvad seal niuke 20 sajandi eelkõige juhtum, kus võib-olla nagu kommunismi levikuga seotud, kus, kus kultuuril tuli nii-öelda seda tüüpi katkestus sisse, mida, mida eelmised pohhide ei tundnud. Siin paistabki etet sümbol, tekib ise ja praegu, kui harrastada viimaste päevade sündmusi, hiljutisi sündmusi sellesama pronksmehega, siis juba on näiteks Soome turismiagentuurid seda välja käinud kui ühte turismimagnetid meile, et võib-olla me oleme oma Kalevipoja juba saanud sealsamas sõjaväekalmistul. No kindlasti tulevad ka, ma kujutan ette, et, et väikesed väikesed kujukesed, et seda oleks nüüd kiiresti küünlajalad ja ma ei tea, sulav niuksed, statuetid ja pastapliiatsid ja kõik selline träni ja nii, et see käib asjaga kaasas. Andres, mis sa arvad, kui palju on meil praegu avalikus ruumis kunst ja teised on oma arvamuse öelnud. Sinu kord? Avalik ruum on, on enam-vähem kunsti täis, ma ei tea, kas seda võiks olla rohkem või vähem või või pigem on küsimus selles ikkagi, et milline see kunstanud kunsti alla avalikus ruumis läheb juba kindlasti muusika ja kõik muu taoline, et selles mõttes on, valitseb küllus. Külluse ühiskonnas rõõmustada. Ma mõtlen, et kui sa, kui sa vaatad selliseid nii-öelda võib-olla põrandaaluseid kunsti tegemisi, mida tehakse kusagil vanades tehase ruumides või tudengite poolt, kes võib-olla veel Kunstnike Liiduga liitunud ei ole siis kui palju on neil õigust praegu esile tulla. Ma väidaksin, et noorem selline loominguline seltskond võime nimetada kunstnik annaks juba ei ole piisavalt aktiivne ja see on eelkõige seotud ühiskonna arenguga sellega, kus me tänapäeval oleme ja millised prioriteedid on meie valitsusel meie paremale poole kalduval valitsusel, kus, kus on siis valitsesid majanduslikud prioriteedid modaalina, et Eesti kui kultuuririik selles mõttes minu arvates eriti jõudsalt. Samas ma tahaksin öelda ka niimoodi, et, et see ei ole ainult mingisugune valitsuse asi või see on või noh, ma ei tea, õpetajate asi, ainult see on ka noorte endi asi, ma võrdleksin praegust sellist, noh ütleme nagu 20 värske 210 ringis olevat põlvkonda näiteks noh, sellise seitsme aastatagusega mis tähendab siis minu enda põlvkonnaga ja ka võib-olla sinu põlvkonnaga Ja selles mõttes mööda on läinud selline esialgne revolutsioon, joonist tulnud, värske informatsiooni sissetulekuga, tekkinud selline eufooriline ja uue kultuurijaatus või praegune noor tegeleb kõigepealt töö leidmisega ja pühendab minu arvates tunduvalt vähem aega enda sellisele loomingulisele arendamisele. Samas jällegi võib-olla ma eksin, võib olla, Ma arvan, ma arvan, et seksi tagama lõpeta ära, Ma alustan siis igal juhul niimoodi, mulle tundub selles mõttes suheldes selle sellesama seltskonna sedasama põlvkonnaga. Jah, aga näiteks võtame praegu, et hetkel on, ma ei tea, kas kõik kohad minu meelest on lahti, käisin, käisin Patarei, sest eelmisel nädalal selle avamisel ja noh, ma ei tea, mul seal tõeliselt huvitav kogu esiteks ma olin esimest korda patareis, ütleme, keskkond, keskkond ja, ja selle uue kunsti väga tundlik paigutamine. Ma ei tea, kas kõik siinolijad on käinud seal vä? Et ei ole veel, no näiteks seda tasuks tõesti vaadata, sellepärast et ta kindlasti teeb ta üks, null ära nendele teistele praegustele noorte näitustele, vist Tallinn on vallanud nii, et kunstihoones ja kunstihoone galeriis on üks siis 21. sajandi kunst väga lombica pealkirjaga ja polümeeri kultuuritehases on juba juba teine väljapanek avatud. Aga võib-olla see, see, see on muidugi tugevdatud näitus, see ainult eestikunst ehk siis kunstiakadeemia ja Tartu kõrgema kunstikooli ja, ja Tallinna Ülikooli kunstiosakonna baasil. Kuraatorid on Tallinna kunstiosakonna pillasid, see on nagu viie riigi kunst, seal on Saksamaalt, palju esinejaid on, on Hollandist, on Soomest jooksvate meetrite või nende installatsioonide või videode koguhulgad meil Eestis enne nii suurt näitust näinud, et enne ma teadsin sellise huvitava niukse biennaali tüüpi kunstimaastikku, kus sul võib nii-öelda tunde. Huvitav on, et minu jaoks selle prototüüp oli võib-olla mõningad kananahad või kui nad Viinistul ümber olid kolinud, et kus oli sellist vaatamisniiet. Aga eripära on võib-olla see, et, et enam ei ole võib-olla sellist nii-öelda uute meediat, et nii-öelda nii-öelda krampliku, seda uute meediate dominatsiooni, et see uus generatsioon, kes on peale tunde, et seal oli küllaltki palju täiesti arvestatavat Niukest maali, siis oli seal hästi palju niukest keskkonnaga kokku mängivad kunsti, sellist nihukest sotsiaalset installatsiooni, mis oli just eesti kunstnik, avad, kes nakkust, patarei õhustiku tundsid vangide Niukest, seda Sammistati b kunsti ja siis selle keskkonnaga kokkumängivat installatsiooni, nii et et aga seal peab tõesti aega varuma ja alati jääb oht, et midagi vaatamata, nii et mul see avamise melus, kuna inimesi igavust julgist puudutada ja sinna taha minna, siis tõesti et seal oli niivõrd palju, et Ta jättis võib-olla jah, niuke minu meelest niuke arsenali Veneetsia arsenali tüüpi näitus, nii et sellel kohal on omamoodi sellist. Praegu, et ma ma just selle tõttu nagu ei oleks tahtnud selle loo jutuga praegu nagu nõusoleku just selline kunstipauk on selja taga ja just need teised näitasid ka ja, ja, ja loo enda kureeritud valas näitus siia juurde veel, nii et tegelikult neli suurt Näitust paralleelselt. No maitia. Ma ausalt öelda ei teagi ühtegi Euroopa linna, kus, kus sellist sellist potentsiaali korraga välja pannakse. Ma olen manifest, Adel käinud ja, ja siis need, mis oli mõned aastad tagasi, viimane oli Hamburgis, oli noortekunstini üleeuroopaline, kus ka eestlased osa, võtsin ta Kiva Oli küll, jah, seal oli veel veel Aivar Tõnson. Teise, ja et, et Eestis on potentsiaal jätkuvalt, On ma ei arvaks, et selles mõttes me võime küll mõnusam valitsus kiruda mingitel põhjustel, aga aga midagi on Eestis läheb ikkagi paremaks, kui, kui nii palju sellist. See ole käsu korras toodetud kultuur, need seesama, mis on need Patarei näituse toetavat sõna otseses mõttes põlve otsas need need summad, McKay julgesin eetriski välja öelda, kus nii-öelda mõnda taustategijad tean, selle tõttu tean, mis summadest jutt, see on täiesti vabatahtlikel alustel nii-öelda kõikide tegijate poolt panustatud nii-öelda oma isikliku tööpanuse baasil tehtud mittepalgalist tööjõudu seal praktiliselt ei olnud. Ma ütleks paar sõna veel selle kunstnik, kunstiakadeemia tudengitest et seal, noh, antud hetkel ongi need hindamised nagu käsil ja et ma olen aeg-ajalt niimoodi neid hindamisi vaatamas käinud ja ja kohati on sellised väga toredad noh, mitte ainult toredad vaika, tugevad tööd, mis, mis tõesti vabalt teisel kolmandal kursusel noh, nagu sooviks juba näitusesaali või kuhugi niimoodi, et nad väga aktiivselt selles suhtes nagu tegutsevad, kuigi nad võib-olla ei natukene arad ja ei, ei julge nagu näitavad seda ainult ütleme kas siis tuttavatele, kolleegidele, üliõpilastele, üliõpilastele hindamisel ja siis ruttu kuhugi ära. Vaikselt nojah, ma olen ka nii pikalt pedagoogina töötanud, praegu saab vist järgmine aasta 20 aastat, et ja selle tõttu ma võin öelda, et mul on see. Mitte et ma tahaksin öelda, et sul see vaas on, aga tihtipeale on niiviisi, et kui, kui noor kunstnik lõpetab kooli ja kõrgkooli läheb nii-öelda laia ilma siis tihtipeale jääb mulje, et peale mind enam siis nagu midagi eriti oledki siis toredad ajad ja nüüd on nii, nii üks kui teine kuist akadeemiast lahkunu arvab, et kellel nii-öelda uut infot peale ei tule sealse elu kohta, siis jääb, jääb mulje, et, et nüüd on nagu soikunud asi tegelikult ei oled seda meediat ei tasu alati uskuda, et võib-olla ütleme kaks aastat, seitse, kaheksa 10 tagasi oli kunsti ja kujutav kunst kaasa arvatud, oli, oli, oli meediast tugevasti rohkem esindatud. Tast räägiti rohkem ja, ja seesama, see, see uus kunst põhjustas ka ja mingi mingisuguseid konflikte, näiteks ütleme veel kuus-seitse aastat tagasi, kui oli, kui oli kurvitsa näiteks kunstihoone näitus, siis sellel ilmus 28 artiklit. Nendest seitse artiklit olid kirjanike kirjutatud, kes ründasid kütust, mis on täielikult niimoodi kurioossem, nagu kirjanikud on oma nii-öelda vitsad saanud, enam seda viga ei tee, eks ju. Hakkan nimesid nimetama. Mõned olid mõnikord küsinud, et noh, kuidas tunne on, kas enam küll kirjutatakse üldse loe enam ei tee, eksju, nüüd on kasvanud, eks, ütleme nii. See on väga primitiivne näide. See on kõik nii väga paika loksunud, et näiteks ütleme, kirjanikud, muusikud, nad enam nii palju ei käigi kunstinäitustel, vaid igaüks teeb enda asja ja kuidagi puudub see infovahetus, et kõik nagu noh, läheb tasapisi mingite mugavusühiskonna raamidesse, see meie ühiskond samamoodi ju ka needsamad suured näitas, et nad on siiski sellistes oma ja autode peale pandud, kasvõi seesama, võtame selle patarei, eks ju, mitte sinna väljaspool. Ei, nad ei häiri, nad ei häiri, nad on täpselt nii, et no ma ei tea, kas see on see nüüd viga, et ta nagu subkultuurina toimib, eks ju. Aga kui ta, kui ta peaks nagu enamusele meeldima ja niuke meistri olema, siis ta kindlasti enam sellisel kombel ei ole, nii et meile see, see ütleme siis 90.-te kunst tuli ju ka ju tegelikult ta tuli ju kaasaegse kunsti keskuse rahadega, ta tuli forsseerituna, ta tuli, mõnes mõttes oli ta ka nagu implantaat, oli kunstlik, eks ju, aga ta aitas neid kümnendi tasa teha, kus kunsti kaasaegne kunst tuli represseeriti, et ta tuli nagu tugeva institutsionaalse toena institutsionaalse pressingute väga raskelt rahastada. Sorose kaasaegse kunsti keskuse esimeste näitas eelarve üle kahe miljoni, mis oli tollal, oli ka superraha, eks ju, see on Eesti, Eesti, noh, üleüldise praegu väga suur rahaga ja praegu seda raha ei ole loomulikult, eks. Et praegused näitused on põlve otsas ja nad ei ole nii, nad ei ole katalogiseeritud. On olemas blogid, on olemas nii-öelda niuke niuke selle ümber palju Niukest, suulist, folkloori ja tegijate rõõm, aga, aga ei ole niukesed avaliku meedia suurt tähelepanu. Meil puudub kultuurikanal, televisioonis, meil tuleks võib-olla digitaaltelevisioon, tooks selle, meil puudub selline niuke, noh, säästi ei räägita, nii palju enamikud, sellised, sellised näitused mööduvad ilma ilma ühegi märk, et avalikus meedias Andrese, Dagmar, jah, jah, ma olen nõus sellega ja ma sellele viitasingi enne tegelikult tähendab, mina ei taha sugugi väita seda, et, et nüüd meie põlvkond oleks kuidagi parem olla või et siis tehti rohkem, tehakse põhimõtteliselt arvatavasti sama palju ja ka meil suurem osa oli selline puhtalt subkultuurne tegevus, mis jah, ei jõudnudki eriti nagu suurema meedia ette või meedia kätte või aga sellest hoolimata ikkagi väidaks, et, et just nimelt võiks olla rohkem näha, võiks olla, võiks olla rohkem tunda. Ühtlasi olen ka nõus sellega, et, et tõepoolest selline plahvatuse taoline olukord praegu näitasid, Eesti on palju noorest kunstist on palju juttu vähemalt kunsti või, või kultuuriringkondades ja see patarei on tõeliselt tore algatus, suur, massiivne ja selline lähenemine on alati väga tervitatav. Noh, seal on see värskus, eks ole, seda me alati ja hoidsime, eks ole, selle poole me vaatame, aga noh, see hermeetilisus või, või see nagu sisse pole pööratud. Kohatine autistlikus kunstiringkondades ikkagi häirib mind või ja sellepärast me ikkagi väidaksin, et, et. Vähe on tunda seda kunsti, aga kas leitakse, leitakse üles kõik need võimalikud anded, kes näiteks kusagil kasvõi oma värvipurgiga seinte peale oma nime sõdivad, et äkki äkki võtke midagi tulemas, aga nad ei võib-olla ei leia väljundit või jäävadki kuhugi silla alla või maetud varemetesse midagi sirgeldama? Jah, vabalt. Võib juhtuda enamus jääbki täpselt nii juhtubki, luuakse pered ja minnakse tööle. Kas see on tavaline tegelikult nagu lääne kunstikoolide statistikat, me teame ju kõike tegelikult lääneriigiks oleme ka nüüd läbime selle valulise transformatsiooni ju saanud selle 15 aastaga, et see annab ka mingil määral nagu, nagu sihi või mingisuguse orientiiri sellele noorele kujunevale kunstnikele teatud tüüpi annete väljaarendamiseks, et ta kindlasti ei ole siuke kontrakultuuri, kes seda nii-öelda kõige noh, kuivõrd üldse kaasal niukseid sõnu saab tarvitada, aga noh, nii-öelda selleks selleks, mis subkultuurse kultuuri viljelemiseks ühe protsendi seadus kindlasti ei ole, seal on seal on tugevalt ühiskonna konsensus peab taga olema, et isegi isegi filosoof Artutantoon öelnud, et tugev kunstiteoreetik üks, üks suuremaid 20-l sajandil on inglisekeelsed maailmast, eks ju, on öelnud, et, et selle avaliku ruumi kunsti suhteliselt tavalised kunstimaailma otsustad sinikihti, et siin on kõik väiksest nihkes Kuulsite vestluse kultuurist, kunstist avalikus ruumis rääkisid Jaan Elken, Andres looja, Dagmar Kase, Saadet juhtis Tõnu Karjatse, taustal mängis mumm ja Efftherk lang.