Tere, hea klassikaraadiokuulaja, hea kehandus, sõber, kuu aega jälle möödas, spiiker aeg jälle käes ja mina olen ikka PÖFF kohe. Ja tänases saates räägin Betti Alveri kirjandusliku debüüdiauhinna tänasest laureaadist või tänavuseks slow headist. Siis Ma teen väikese tagasivaate kirjanikke raamatukogu häisidele, millest küll siin ja seal natukene juttu olnud, aga iga Grupi esindaja ja räägib ju oma kogemusest ja siiamaani on ka välja tulnud, et need kogemused on olnud üsnagi erinevad. Siis tuleb juttu veel. Rabinates käe hinnates sellest, kas on ikka mõtet ennast enam ajakirjade kaanel paljastada ja ühestki teisest veel, aga et juhatada sisse Betti Alveri debüüdipreemia kõlab eesti keele eesti keelte pala. Nendel on teised silmad. Tekst pärineb ühelt selle preemia kunagiselt laureaadilt Hannes Varblaselt ja eesti keele tänaseid vahepalu pakubki. Betti Alveri debüüdipreemiat annab aastal 23. novembril välja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond ja Eks oletusi mitmeid selle aasta debüütteede pealt. Kindlasti mainiti mitmel juhul võimalikku laureaadid, vaht, kes oli saanud ka esimese sammu kirjandusauhinna ehk tähti jutuga Epp Annuse debüütromaanist ja ühest teisest veel. Seega kujunes küllap paljudele üllatuseks, et žürii andis preemia hoopiski kunstnik lemming Nobeli teosele. Tahtetuse triumf. Ometigi kui väga levinud on sageli raamatut lugeda, siis tegu on mitmeti vägagi huvitava tekstiga. Muuga. On ju Eestis vähemasti sellest lemming nägeli põlvkonnast? Õige mitu kunstnikku, kes on edukalt Cesandussegi tulnud, mõni neist üsnagi hilises. Toomas Vint ja Ervin õunapuu on kehanikena vähemalt sama tuntud hunt kui kunstnik, kena, kui mitte rohkem. On ju ehk natukene kõikuvama. Loomingulise eduga kirjutanud ka Enn Põldroos ja Jaan Paavle ja kes kõik veel. Mõned aastad tagasi tegi ka muljetavaldav kisa, tööga ekskursi, kehandus Peeter mudist, kuigi tema puhul oli küll tegu pigem sellise auto psühhograafilise päevikuga. Nüüd siis lemming Nogel ja tõepoolest, kui Andres Langemets kirjutab selle raamatu järelsõnas, et Nõgeli tekstitaju on väga pildiline või visuaalne võime maaliline, siis tuleb sellega ainult nõus. Kui hakata siin sõnade ja nende koosluste tähendust ajama, siis omajagu häpa minna ja pidasid seda kogu ennekõike see realistlikuks või absurditeatrisse kuuluvaks, sest et siin sisaldub ka üks pikem näidend. Aga kui lasta lihtsalt sõnadel mõttes kõlada või või neil üksiti mingisuguseid pilte esile manada, siis omandab kõik oma poeetilise loogika. Ja vähemasti sellises seisundi, piltide loomises või maastiku kehveldamises on lemming Nõgel väga värske. Suved mere ääres veetnud inimesena on väga ergastab lugeda luuletust. Mehelt saabuv udu niidab laineid suurejoonelisi kaldal, käbid kukuvad, mats ja mats. Ei midagi traagilist. Linnud on Vahjunud merre tõepoolest mingisuguse atmosfääri, mida ma ka ise olen kogenud, annab see väga võimsalt edasi või. Või luuletuse audit, millest ma loen ühe väikse katkendi. Jõgi poolitas vaimuhiiglasesagara vasakul puuvene kirik, ühing pimedale ahjutegijale, staadioni tänava, hullumaja, kalmistud, Arukülla peidetud koopad, passaažiga. Rumalad noortele. Üks kino garnisonis peab ju kino olema. Pahemal kuue sambaga põlenud maja tiplem, diplomililled rong nimega Sirje targa saatjaga välismaalane, tobuke kaasas hulljulge, kohalik ja veel nipet-näpet. See oli teine katkend sellest luuletusest. Ma oskan siia kõrvale panna veel täpsemat ja isikupärasemad. Tartu portreed ehk Vahur Afanasjev veel on viletsamad Tartu vastused, aga see kõneleb just sellest tartust, mida ma enda jaoks suhteliselt viimasel ajal olen avastanud just seda üle jõe piirkonda, neid Puiestee tänava äärseid koopaid ja kogu seda joodi sõjaväemaastiku endist sõjaväemaastiku ja see on kõik selline Tartu, mida turistidele ei näidata ja kuhu isegi eeldata. Tartus elavate inimeste satuvad. Aga midagi on selles piirkonnas väga kummastavat, väga inspireerivat ja ega omamoodi sotsialistliku näha, kuidas nendest vanadest hoonetest kasvavad sellised võsastikus välja sinna oma kohta suvenevad kõiksugulaod ja vanakraamipoed. Ja on vahva, et keegi on juba varasemast ajast selle piirkonna just endale luulesse maha märkinud. Ja võib öelda, et tegu on selles mõttes ka väga ajakohase luulega. Kuigi tõepoolest, siin raamatus on tekste üle mitme Kas lemming Nõgel kirjandusse need püsima jääb, mine võta kinni, tegu on ju üsnagi küpses eas mehega juba. Võib-olla siia ta pani tõepoolest kõik kes ja mis ta kirjasõnas öelda on, ta jääb ikka kunstiga edasi tegelema. Aga igatahes on tähelepanuväärne on see, et et nii kõrges eas inimene debüüdipreemia võidab, kuigi tuleb öelda, et ega Betti Alveri preemia reeglina ei olegi. Saanud väga noortele autoritele. Kui mu mälu ei peta, siis vist Jürgen joosta sai nooremana selle, aga pigem on tavaks, et selle saab suhteliselt hiline DPD. Veel üks tähelepanu väärne moment, selle preemia andmise juhes preemia andjates Riisorid, muid peet festivalil Valdma Toomas Muru, Tiit Aleksejev ja Kersti Unt, väga mitmekülgne seltskond ja väga kahtlemata kirjanduslikult haritud seltskond. See lemming, Nogeli raamat ei saanud Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitalist toetust ilmumiseks. Ja kui nüüd Märt Väljataga viimases Loomingu numbris räägib sellest, et kui jubedaid tekste ikka sinna komisjonile võetakse, kuidas paneb digitaalsest põlgust eesti kirjanduse suhtes, siis tuleb ka tõdeda, et üht kui teist põnevat jääb sellel seltskonnal seal kapitalis kahe silma vahele ja ja nüüd on see raamatu ometigi leidnud tunnustust minu arvates väärilist tunnustust. No kas nüüd see kunagi viskiklubi jõulupeol ette kantud näidend mõnus välk lavastamist leiab, mine võta kinni, eks ta selline suurte inimeste laste teate sule mingis mõttes väga, väga hästi öeldud. Aga mingis mõttes ja ikka väljaspool teatavat. Ringkond on raske ette kujutada, siin on palju selliseid kunsti, tead teaduslikke, lükkide, kunsti, kriitilisi nükeid mõnusalt aega, viitvate inimeste omavahelist sõnamängu. Tõepoolest, Sulev Depast, kes selle algversioonis mängis, üritas seda Vanemuises lavale tuua, aga aga enne sai tema aeg seal pealavastajana otsa ja sinnapaika see mõte jäi. Mine võta kinni, igatahes üks huvitav ja maailma nägemisega luuletaja prosaist, sest et siin on ka proosa, miniatuurse näitekirjanik on eesti kirjanduses juures ja kõige muule lisaks on see lemming Nageli teos minu meelest kõige esimene, mis Betti Alveri debüüdipreemia huul muuhulgas ka näiteteksti või kuuldemängu teksti eest. Kuigi see võimalus on olnud kogu AEG haiglemendis ette nähtud, et ka draamatekstid kvalifitseeruvad on vahem draamatekstides ikkagi jäänud proosa luule varju. Noh, ka selles raamatus on mitu mitmes laadis tekst on siin ka luulet, proosa miniatuurne. Vähemasti on siin ka üle poole raamatust todasama teksti ja võib-olla see loob pretsedendi, tuleb mainida aastal oli üsnagi arvestatavaks kandidaadiks ka noor dramaturg Jim Ashilevi. Mängin nüüd jällegi eesti keeli Palamis ehk ka sellise kõrvalt tulekuga kehvendesse natukene seostuda võiks teispool aeda ja lähen siis edasi kehanike raamatukogu häiside juurde. Ei, see pole aega. Voolava vihma taga. Käivad toa seinal vanad seinakell ja voolumõõtja ja kunagi üksteiseni jõudmata. Raadios mängiv Schuberti lõpetamata sümfoonia. Vihma täidab pausid. Vaikus, vihma hääle. Ei tea kust nad tulevad? Ei tea, kuhu nad lähevad. Aga oleme siis meie teistmoodi kui muusika. Teistmoodi. Meie ju tegelikult ei ela. Elu elab meil. Tuli. Põlevas põll hüpates kõrrelt, õrrele. Põllus Talema. Tuhasse seemne. Kas see käib mul juba üle mõist? Selle pala teksti autor Jaan Kaplinski küll kehanike tuua, haidele käinud, aga eks need tuurid olid ise ka selline, eks kus teisele poole aeda võiks öelda. Sest enamus teid viisid ikka paikadesse, kuhu Eesti Kirjanike vist eestlane üldse linna eestlane nii sageli ei satugi. Ise sattusin käima kavalas ja kodilas ja ja uisus ja ja noh, paides Ma ju ka tegelikult vähem pikemalt viibinud, nii et selles mõttes avastuslik retk juba Eestimaatundmise koha pealt. Nendest reisidest on ju kirjutanud Ma nii Teet Kallas kui Kadri Kõusaar ja ja mõlemad Tal on omaette kogemus nendest. Teet Kallas juhtus mainima seda, et kui nende kirjanike lasi saalisviibijatele öelda, et kui paljud neist on külaliste raamatuid lugenud, siis tõusis kuus kätt. Noh, ma ei tea, kas omaette tragöödia on. Et need rühmad, milles mina viibisin, kus siis olid veel Piretest tuli Ma Eiki Vilep. Ja teisel päeval Kristiina Ehini matkoja. Meie ei taibanud nagu tõstata tõstatada seda küsimust, et kas te olete meid juba lugenud. Pigem see oli ikka selline võimalus ennast tutvustada, oma loomingut tutvustada. Aga sama palju ka kuulda, mis inimestele öelda on, sellepärast et kuigi saalis olid Voldavad kooli õpilased ja ega teadusti eestlane ju küsima eriti andis, ei ole või suud naljalt lahti ei tee siis kuulati tähelepanelikult ja nii mõneski kohas läksid vaikimis, et tõepoolest üleküsimusteks kirjanikele, sealt edasi juba kommentaarideks, meie mõtetele isegi väikeseks kriitikaks. Ja sellised kokkusaamised kehanikel endile kõige huvitavamad, kus nad saavad mingisuguse tagasiside, saavad mingisuguseid uusi mõtteid, saavad teatavat kriitikat oma senistele ilma nägemistele. On selge, et on kirjanikke, kes ei tihka seda ette võtta või ei tihka niimoodi silmast silma oma mõtteid inimestele pureda anda, aga aga neile, kes seda ihkavad, on see julgen öelda küll. Väga inspireeriv kogemus. Siin-seal loeti tekste ette, kadeduse oma reisist õheniski kihutades toob seal tekstikatkeid üsnagi selliseid rammusa, hilja jõuliselt erootilise meda tahma tõde ette luges ja mis reaktsioone siis publikus tekitas? Üsnagi ebamugavaid reaktsioone, mis seal salata. Jällegi nähtavasti oli see erinevatel rühmadel erinev. Teet Kallas jällegi kirjutab, et nemad seal Karl Martin Sinijärve ja Kivisildniku kaja ka ei sattunudki ühtegi teksti ette lugema ja ja need meie rühmad olid sellisel vahepealsel. Seisuga seisukohal, et võiks üht-teist näidiseks ette lugeda, aga nii ta kujunes, et need näidis olid tõesti üsnagi väikesed, teine koht. Ja tundus tõesti, et inimesi huvitab isegi rohkem selliseid mõttevoolu, improvisatsiooni jälgimine või või see, kuidas kehanikud ühest või teisest ilma asjast arvavad või mida nad kihendusest võõrustada rahvavad. Küsi, küsiti ju ka üsnagi murelikke küsimusi, et mis saab eesti keelest ja mis saab kisandusest, kas kohustuslikku kirjandust on vaja ja mida Slangiga ette võtta? Ma arvan, et et ega me ei pakkunud sellistele tõsistele kultuuri muretsejatele päris neid vastuseid, mis nad oleks tahtnud. Pakkusime ju välja, et raamatut võiks ära keelata, siis nad nähtavasti oleks kooliõpilastele palju põnevamad kui kohustusliku kirjandusena. Kuni selleni, et suitsu tegemise asemel käiakse nurga taga lugemas ja siis pidudel käib selline kapuutsistiile mööda mööda nurgataguseid ja pakub hõlma alt raamatuid müüa. Ja samamoodi ei olnud meil põhjust hukka mõista slängi, sellepärast et kui noored inimesed leiavad niiviisi endale kodueesti keeles teevad selle keele omanäolisemaks, siis annaks ainult, et neil oleks Pealtjulgust no ja vaprust edasi minna, avastada keele teisi kihistusi, avastada eesti keelt kogu selle rikkuses. Ja siis tasub ainult rõõmu tunda selle üle, et keegi ette antud kooli raamidest välja astus. Oli tunda küll, et kirjanik, kes oleks tahtnud nendele reisidele tegelikult minna, oli veel, et küllap oli ka neid raamatukoguseid koole veel, kes oleksid tihanud kirjanikke võõrustada. Ja mis seal salata, ehk küll. Kihendus on ennekõike ikkagi raamatu pärusmaa, siis sellised elusad kokkusaamised näost näkku ajutamised annavad eesti kirjanduse populariseerimisele levikule palju juurde. Ühes hiljutises artiklis mainisin seda, kuidas Mati Alaver käis aastaid talust tallu sest et suhet sponsoreid põlgasid teha ja tõestas inimestele, et tasub toetada Eesti suusatamist ja, ja ta jõudis lõpuks ikkagi selleni, et Eesti suusatajad said teatava usalduse, rahalise toe taha ja, ja suutsid saavutada suuremat edu. Ja eks mõnes mõttes võib ka neid raamatukogu tuure võrrelda sellise vannutamisega, kus autojuhid käivad ja veenavad lugejaid, et eesti kirjandusel on ikka mõtet, et siin on palju huvitavaid autoreid. Keda lugeda ja ja peale seda, kui on kuuldud inimese juttu ja sealt üht-teist huvitavat leitud tasub tutvust teha ka tema raamatutega. Ja sellega seonduvalt lähen peale järgmist vahepeal järgmise teema juurde mis on seotud eksiga ehk Eesti Kirjanduse seltsiga organisatsiooniga, kes on samalaadseid kohtumisi ikka jälle korraldanud. Ja küllap seda veelgi eksa hiljuti 100 aastaseks ja mängin selleks puhuks siia ühe nimega pühad eesti keeltelt. Sõna töötab vana, annab seda Kirjanduse seltsiga seonduvat päris hästi edasi. Eksju mõneks ajaks võis tekkida küll tunne juba, et eksile võib lüüa hingekella, aga aga hiljutised juubelipidustused möödusid vägagi kehkates oludes olles vähemasti selle sajandi jooksul olnud eksiga üsna pidevalt seotud. Tekkisid endal küll vahepeal teatavad kahtlused, et kas nüüd mitte asi sellisel kujul ennast vähemasti Tartu ja Tallinna jaoks ammendanud ei ole. Et seltsielu oli ju siis näost näkku väga oluline, kui, kui internetti veel ei olnud, nüüd on kaljut, kehanduslikud, diskussioonid ja elavad arutelud kolinud internetti üle ja ja kui kirjanduse selts ei tundunudki praegu lausa sajaaastasena, siis kindlasti sellise kõrgemas eas ja omajagu unustatud ja hüljatud. Vanahärra või proua, kelle lapsed on pesast lennanud, mõelgem sinna ajakiri härra värske õhk või kehandus festivalile Prima Vista, mis mõlemad jätkavad need omaette üksustena. Ja eksi enda pärusmaa ongi jäänud mõneti küsitavaks praegu ehkki ju veel selle sajandi algul sujus väga hästi ka raamatuaasta projekt, milles samamoodi oli tasulise osalised raamatukogu töötajad üle kogu Eesti. Ja küllatuse eksitus läheb ikka ikkagi sinna kuulub Eesti väiksematesse paikadesse regioonidesse, kus sellist seltsielu endiselt väga vaja on ja ja kus, nagu need juubelipidustused jällegi tõestasid on erksaid, raamatukogu, inimesi, aktiviste kes suureks juubeliks kohale sõitsid ja tundusid toimuvat vägagi nautivat. Aga lisaks pidulikel kõnedele ja internetiteemalisele debatile, kus sa osaletud, etendati Peeter Oleski näidendit, kus siis Vilde, Vaild jagasid Aino Suitsu, Aino Kallasega preemiarahasid Mihkel Kampmaa silma alla ja tegu on iseenesest üsnagi vahva kirjandusloolise, osalt olustikulise näidendiga, mis mis vääriks küll kauemaks säilitamist ja enamat mängimist kui tol juubeliõhtul 24. novembri õhtul siis. Ja tõepoolest, eks ta peagi Kirjanike Liidu Tartu osakonna jõulupeol taasesitamisele tuleb. Oli küll tunda, et nendele, kes kohale tuli, kirjanik seltsi liikmetele ja ja sõpradele oli see juubelipidustus omaette innustuseks vahvata, et ehk peale mõningast initsiatiivi soikumist lülitub taastane ühing taas Eesti kirjanduselu aktiivsesse kujundamisse koheldades seminaris asju tehes raadiosaateid, milliseid üsna hiljaaegu ju veel siinsamas klassikaraadios kee dessanti. Oma kirjanduspäevadega ning aasta koosolekutega mõtestada tänast kirjanduselu sama aktiivselt kui mõned head aastad tagasi. Uut värsket verd on ka peale tulemas ja ja just sellised organisatsioonid, mis sidus tavad laiemat lugejaskonda selle kitsama Litehaatide seltskonnaga. Ta on ehk praegusel ajal siiski jätkuvalt vajalikud, mis sest, et internet on olemas. Mis sest, et palju infot liigub väiksemates kildkondade subkultuurides. Üks selline üle-Eestiline katusorganisatsioon võib väga palju ära teha. Taaskord eesti keel, et veel üks ajalugu on see lugu, mis need jaak soe tekstile ka muusik Jaak Sooäär võiks avaldada oma luulekogu, aga eks need eesti keelte plaadid olegi tema luulekogud, sest muusika on niivõrd lahutamatu osa nendest tekstidest. Ja peale ajalugu läheme krõbinat kähinate juurde. Näis, kas ka sealt on midagi ajaloolist üles tähendada. Ta. Otsustas oodata. Kes ta-ist? Seekordses krõbinat köhinate riigist tahaksin rääkida tui hernest noorest kihaniku neiust, kes kasutab oma raamatu reklaamimiseks. Ei saa öeldud kummalisi võtteid, aga aga mul on küll ei jõua kohale, miks ta neid kasutab? Teatavasti anda siis poseerinud erinevates katmatuse astmetes mitmed. Meesteajakirja või lihtsalt seltskonnaajalehe või ajalehe kaanel maininud ka juurde, et kirjastaja kihutanud teda seda tegema, et see pidavat raamatule rohkem tähelepanu tõmbama. Ei olnud ju sellised asjad sugugi haruldased. Viis kuni seitse aastat tagasi suhe, papp, kihenduse laine, aga. Ja ausalt öeldes, ega siis ma selliste asjade vastu küll ei olnud, sest et vitas kehandusliku diskussiooni elavdada, peeti vaidlusi, tõstatati eetilisi dilemmasid. Ja siis oli sellistel mõtetel tõesti mingisugune jõud olemas. Praegu tahaksin sümpaatset ihvele ja tema kirjastajale osutada, et kirjandusringkonnad on kõik need enesepaljastused vastu võtnud sügava ükskõiksusega viitsimata ja seda mitte kuidagi kommenteerida. Ma ei mähkama nagu erilist huvi raamatu vastu ei kirjandusringkondades ega ka müügitabelites. Ja samas on ju tegu mitmeti raamatuga, mis võiks ühendada praegust noortekirjandust, mis on väga hoogsalt vohama löönud. Vanemate mälukeskse ja enesekaemusliku kehandusega. Need kategooriad, kuidas inimene vaatab endasse, mida ta oma minevikust leiab, kuidas ta seda laiema ajaloo seisukohalt mõtestab, on praeguseski ühenduses, olulised tekitavad diskussioone. On pappkirjanduslikud võtted vähemasti selleks perioodiks täiesti tahaplaanile lükanud. Ja võib-olla need dominutide muutumised ei tulekski muidu välja, kui, kui keegi ei ühitaks niivõrd anakronistlike enese omi võtteid kasutada. Nii et ehk selles mõttes tasub tui hirve tema mööda pandud reklaamikampaania eest tänulik olla ja nii nagu sai kümnekonna aasta eest veel 1007 aastest öeldud Kadri Kõusaare kohta. Ärge laske Haivil segada oma suhet kehaniku ja raamatusse, nii võiks nii-öelda ka sel puhul. Aga sellekuine spiiker on jälle otsa saamas. Kohtun teiega peega detsembris selleaastasest, siis üritaks juba teha mingisugusegi aasta kokkuvõte ilmub ja nii palju ja ja isegi parima tahtmise juures ei jõua kõike headki lugeda, nii et Vastava kokku võtta saab olema paratamatult tendents slik, aga kindlasti sisaldab see jälle mitmeid raamatuid, mida teil ehk pole mahti olnud lugeda ja head lugemist, head kirjutamist. Kehandusele mõtlemist, soovin teile juba nüüd lõpetama ja ta on taaskord instrument. Vala, mis vaatamata oma peal, kehale kaamos e on iseenesest väga kaunikõlaline ja lõppude lõpuks algas ju pähist suure lumega Talv täna, nii et kaunist talve teile.