Tere tulemast saatesse, usu jõud, mina olen Ringo ringvee. Järgmise tunni aja jooksul tuleb juttu juudi rahvausundist sellest religioonist, mille kohta kasvatatakse nime judaism ja mõnikord lihtsalt ka juudi usk. Judaism on etniline usund, see tähendab seda, et see on omane ühele rahvale ja judaism ongi juutide etniline usund. Selliseid usundeid, mis on omased ainult ühele rahvale, on maailmas palju, aga enamik neist jäävad globaalses mastaabis vähetähtsateks. Juudaismiga on lugu aga hoopis teistsugune. Põhjusi selleks on mitmeid. Üheks põhjuseks on see, et judaism on mingis mõttes vanemaks vennaks nii hästi kristlusele kui islami traditsioonile. Kuid kui judaism on etniline religioon, siis on põhjust küsida, kes on juut. Traditsiooniliselt loetakse juudiks inimesi, kes on sündinud juuditari tele samal ajal ei ole sugugi mitte kõik rahvuselt juudid. Juda istid. Nende hulgas on nii hästi ateiste budiste kristlasi ja kõikide teiste religioonide esindajaid aga samuti ka üldse mitte religioosseid inimesi. Kui aga rääkida jura istlikus traditsioonist siis kõikidele juristidele kuulu kui ükskõik millisesse traditsiooni Harro nad tahes on oluliseks toora. Jumala seadus, jumala tahe Iisraeli rahva suhtes. Nii nagu paljude teiste etniliste religioonidega, nõnda on ka judaismi puhul väga keeruline määrata seda sünnihetke sellepärast et ta istlikus traditsioonis ei ole rajajat ega muud sellist konkreetset alguspunkti, mida on võimalik kusagile ajalukku tõsta. Aga samas soetakse juda istliku traditsiooni alguseks seda aega. Kui jumal sõlmis lepingu esiisa Aabrahami-ga esiisa Aabraham oli mees, kes elas kaugel kaugel maal seal, kus asub Mesopotaamia, uuri linnas. Jumal sõlmis temaga lepingu ja lubastele tõotatud maa. Ja selle lepingu märgiks sai ümberlõikamine ning nii räägitaksegi ümberlõikamise lepingust ümberlõikamine on kuni tänase päevani üheks kõige kesksemaks juudi usu tavaks üleüldse. Seda tehakse kaheksandal elupäeval poisslastega. Nii öeldakse ka seda, et kui räägitakse lepingust rahva ja jumala vahel, siis ei ole see mingi sõnakõlks ega lihtsalt filosoofiline kontseptsioon või midagi muud taolist vaid see on midagi sellist, mis on lõigatud iga juudi noormehe, poisslapse või vanamehe ihusse. See on nähtav märk. Nii nagu paljude muudegi etniliste religioonidega või usunditega, mis on omased ühele rahvale, on väga raske eristada omavahel religioosseid tavasid ja lihtsalt rahva tavasid. See käib ilmselt ka näiteks ümberlõikamise kohta. Kuid tulles tagasiesise Aabrahami juurde, siis esise Aabrahamile oli poeg Iisak, kellel omakorda oli poeg. Jaakob ja Jaakobi olid omakorda pojad. Ja üheks pojaks oli Joosep. Joosep müüdi vendade poolt kaugele maale Egiptusesse vangipõlve ja sealt vangipõlvest tõi rahvaväljamees, keda tuntakse Moosusena nõnda mõnikord juudi kui rahvuse sündi, seostatud Egiptusest lahkumisega sellega, mida nimetatakse eksaduseks. Mõnikord jällegi räägitakse sellest, et judaism sai alguse siis, kui muuseas kohtas jumalat Siinai mäel ja sai jumala käest seaduse ja sõlmis rahvaga lepingu. Selliseid hetki on väga palju juudi rahva ajaloos, mida võib pidada olulisteks esiisa Aabraham on uskliku inimese eeskujuks mitte ainult Taistlikus traditsioonis vaid ka kristlikus ja islami traditsioonis. Ta on sellise inimese eeskujuks, kes kuuletub jumala tahtele kõikides asjades. Selle kinnituseks on lugu Abrahamist ning tema pojast Iisakist, keda Aabraham oli valmis ohverdama jumalale, kui jumal seda nõudis. Ning nähes sellist ustavust ei lasknud jumal Aabrahamile oma poega ohverdada. Liikudes aga ajas meie suunas ehk tänase päeva suunas, siis oluliseks on ka see, kui 1000 aastat enne meie aja arvamist valisid erinevad heebrea rahvad või heebrea hõimud tänaste juutide esivanemad enesele kuninga ja üheks oluliseks kuningaks. Uri kuningas Taavet kes tegid pealinna Jeruusalemma ja tema poeg Saalomon rajas sinna templi, millest sai iisraellaste usundi kõige tähtsam pühapaik? Jumalale ohvreid. Sest üks asi, mida juudi traditsioonis ei tohi ära unustada, on see, et tegemist on ühe kõige vanema tänaseni eksisteerima monoteistliku religiooniga. See tähendab seda, et usutakse ühtegi jumalat. Kuningas Taavet on juudi traditsioonis väga oluliseks valitsejaks. Me kõik teame lugu Taavetist ja Koljatist sellest, kuidas väikemees võitis suure sõdalase. Lisaks sellele on aga Taavet selliseks ideaalseks valitsejaks. Juudi traditsioonis usutakse, et ühel päeval tuleb Taaveti soost ka lunastaja või messias, kes kõik siin maailmas korda seab laiali pillutatud rahva tagasi oma kodumaale kutsub ja saabub nii-öelda kuldaega. Vaadates juudi rahva ajalugu, siis juudi rahva ajalugu on täis igasuguseid erinevaid kannatusi, on hävitatud, kuningriike, on saadetud rahvaid, vangipõlve, tabelisse ja nii edasi peatudes juudi rahva ajalool on kahtlemata oluliseks aasta 70, kui hävitati Jeruusalemmas olnud tempel. See tähendas ka seda, et senine usuelukorraldus kaotas oma keskme. Jerusalem templi hävitusel olid tõsised tagajärjed juudi rahvale. Kuna ei olnud enam templit, kus võis tuua Jumalale ohvreid, muutusid tähtsaks sünagoogi ehk palvemajad ja usulisteks autoriteetideks. Sai preestrite asemel rabid sünagoogi tõusu, seadusetundjad ja selle ususeaduse tõlgendajad. Sellest ajast peale räägitakse ka rabiinlikust judaismis ja mõnikord öeldakse, et judaismi algus ulatubki. Kas see 70 meie ajaarvamise järele, mitte aastatuhandete taha. Aga samas, kui me räägime rahvuslikest religioonidest, siis on need sellised religioossed traditsioonid, mis on aastatuhandete vältel teinud läbi igasuguseid erinevaid muutusi ja arenguid. Nende juured aga ulatuvad tõepoolest sinna aastatuhandete taha. Ajaloost rääkides ei saa kõrvale pöörata pilku nendest erinevatest kannatustest. Olgu tegemist erinevate ülestõusudega, mis on võõrvõimude vastu ette võetud ja nende mahasurumisega. Nii näiteks aastal 135 suruti maha paar koht, maa ülestõus ja Jeruusalemm muudeti juudi rahvast vabaks linnaks. Kujuda istlikus traditsioonist oli välja kasvanud kristlus oma ettereligiooniks, siis hakkas tasapisi sagenema judaismi tagakiusamine. Sellest ajast peale, kui kristlusest oli saanud Rooma riigis ametlik usund. Vaadates ajalugu tõenäoliselt meile kõige lähemaks perioodiks, millal juudi rahval on saanud osaks tõsiseid kannatusi. 20. sajandi keskpaik. Õigupoolest 1930.-te 40.-te aastate siis, kui Saksamaal sai võimu Adolf Hitleri juhitud natsionaalsotsialistid. Nii nagu paljud Euroopa poliitilised jõud enne ja peale neid leidsid ka natsionaalsotsialistid, et kõikide maailma hädade põhjuseks on juudi rahvas ning neid hakati süstemaatiliselt diskrimineerima ja taga kiusama. Nii nagu keskajal olid nad olnud süüdi katkudes vilja ikaldustes ja igasugustes muudes hädades olid nad nende saada süüdlasteks ka 20. sajandi algupoolel. Nii seda väideti. Nõnda hakati Saksamaal ametist lahti laskma riigiametnikke, kes olid juudi rahvusest. Samamoodi ei võinud arstid oma ametit pidada. Keelati juutide ja sakslaste vahelised abielud ja viimaks hakati viima juute koonduslaagritesse. Teise maailmasõja lõpuks oli tapetud üle kuue miljoni juudi. Öeldakse, et see oli umbes üks kolmandik kogu maailma juutidest ja 80 protsenti Euroopa omadest. See tähendab seda, et juudi kultuurile oli osaks saanud väga suur ja tõsine tagasilöök. 1948. aastal kuulutati välja Iisraeli riik ja sellest ajast peale on juutidel olnud taas võimalus tagasi pöörduda oma ajaloolisele kodumaale sest hoolimata sellest, et rahvas on olnud pillutatud üle kogu maailma laiali, on jäänud Jeruusalemma ja seal säilinud templi läänemüür mida ka nutu müüriks nimetatud takse selliseks usuelu keskpunktiks. Mingis mõttes võiks öelda, et usu maailma nabaks tänaseks päevaks on Jeruusalemma templist, mida on kaks korda üles ehitatud, alles jäänud ainult üks müür, see, mida nimetatakse lääne müüriks või nutu müüriks. See on juudiusumaailma kõige pühamaks kohaks läänemüüri või nutumüüri ja selle tähenduse üle juudi rahva jaoks. Ei tasu ära unustada ka seda, et enne 1967. aasta sõda oli Jeruusalemma templi läänemüür ehk nutumüür juutidele suletud. See peegeldab veel kord Lähis-Ida pingeid poliitikas, religioonis ja igapäevases elus. Judaismi pühakiri on see, mida tuntakse läänemaailmas ja kristlikus maailmas nimega vana testament. Juudi traditsioonis öeldakse selle kohta aga täna. See nimi tuleb kolmest erinevast nimest, sest pühakiri jaguneb kolmeks erinevaks osaks. Esimese osa nimeks on toora ehk õpetus. Teiseks osaks viime prohvetid ja kolmandaks osaks kirjutised. Ehke tuvi. Toora ehk seadus hõlmab viit esimest raamatut judaismi pühakirjast. Neid raamatuid tuntakse kristlikus maailmas viie Moosese raamatuna. Aura sisaldab usulisi seadusi ja määrusi. Ja nõnda ongi öeldud, et see, mis teeb judaismis judaismi, ongi kirja pandud Tooras. Seal on need määrused, need seadused, neid ettekirjutised, mis jõuda istidele, on kohustuslikud. Seal on lood või müüdid maailma loomisest, esimestest inimestest, lugude esiisadest ja esiemadest ning Iisraeli rahva ajaloost, Tooras leidubki tegelikult kõik see, mis eristab judaismi, teistest usundites. See on see kõige olulisem osa pühakirjast. Seal on kirjas jumala tahe Iisraeli suhtes. Tooras on kirja pandud ka see, et jumal ilmus muusele kõrberännaku ajal. Siis, kui Mooses juhtis oma rahvast välja Egiptuse vangipõlvest ja kui muuseas oma rahva keskele naasis andis ta teada, et jumal on valinud oma rahvaks. Tingimus, mille jumal oma rahvale esitas, oli see, et nad peavad olema ustavad lepingule ja pidama kinni reeglitest. Neid reegleid, mis jumal rahvale andis, tuntakse laias maailmas nõndanimetatud 10 käsuna. Et 10 käsku on iseenesest lihtsad. Kõigepealt et sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval. Seda ütles jumal Moosesele. Teine käsk oli täitsa, ei tohi issanda oma jumala nime ilmaasjata suhu võtta. Kolmas käsk on see, et sa pead hingamispäeva pühitsema. Neljas käsk on see, et sa pead oma isa ja ema austama. Viies käsk on see, et sa ei tohi tappa. Kuues et sa ei tohi abielu rikkuda. Seitsmes et sa ei tohi varastada. Kaheksas et sa ei tohi tunnistada oma ligimese vastu valetunnistajana. Üheksas käsk on see, et sa ei tohi himustada oma ligimese koda. Ning 10. kesket sa ei tohi himustada oma ligimese naist, sulast, ümmardajat, härga ega eeslit ega midagi, mis su ligimese päralt on. Nii on see kirjas teises Moosese raamatus kahekümnendas peatükis. On öeldud ka seda, et need käsud juhivad tähelepanu nendele neljale valdkonnale, mis kontrolli alt väljudes võivad põhjustada inimestele tõsiseid probleeme. Need neli valdkonda on võim, rikkus, seksuaalsus ja kõne. 10 käsku annavad mingis mõttes miinimumi, kuidas neid valdkondi ohjeldada, et inimeste kooselu ja üldse elu oleks võimalik ja ühiskondlik kaos inimkonda ei hävitaks. Mis puudutab veel seda kümmet käsku, kui öeldakse seda, et sa ei tohi issanda oma jumala nime ilmaasjata suhu võtta siis juudi traditsioonis tähendabki kõige otsesemalt seda mis on juudi traditsioonis jumala nimi. Selle kohta vist võib öelda, et ega seda keegi tegelikult vist ei teagi. See on nii püha nimi, et seda on parem üldse mitte öelda. Sellepärast ongi kasutatud igasuguseid nii-öelda kaude ütlemisi. Jumala kohta, öeldakse isand jumala kohta öeldakse nimi jumala kohta kasutatakse igasuguseid muid ümberütlemisi. Aga jumala nimi koosneb neljast tähest j h Veehaa ja nendest tähtedest on tulnud ka nimi Jehoova, mida mõnikord kristlikus traditsioonis on jumala kohta kasutatud. Ja isandast on eesti keelde tulnud sõna issand. Nii et jumala nimega siin maailmas. Kuna need kummalised lood Mõnikord kasutatakse mõistet kogu pühakirja kohta, aga tegelikult tähendab ta siis seda pühakirja esimest osa. Pühakirja teise osa moodustavad prohvetiraamatud prohvetid on vahemehed jumala ja inimese vahel. Vaadates muistse Lähis-Ida usulist traditsiooni, siis on seal prohvetid olnud alati olulised. Juda istlikus traditsioonis on aga olnud prohvetid nendeks hoiatajateks, kes on rõhutanud, et Iisraeli rahva jumalasuhe ei sõltu tegelikult ei maast pühamustega kultusest vaid lepingust kinnipidamisest. Kui lepingut rikutakse, siis järgneb sellele karistus, olgu selleks karistuseks siis pagendamine, võõrvägede sissetung või midagi muud taolist. Lepingupidamisega kaasnevad aga igasugused head asjad. Kui mõelda juudi rahva kannatusterohkele ajaloole, siis tihtipeale neid erinevaid kannatusi ongi nähtud lepingu rikkumise tulemusena. Judaismi pühakirja kolmas osa, see, mida nimetatakse kirjutisteks, koosneb lauluna raamatust ehk sellest, mida tuntakse, ega psalmide nime all. Need on ülistuslaulud, jumalale aga samamoodi palved ja patukahetsuslaulud. Ja väga paljud nendest omistatakse kuningas taavetile. Kuningas Taavet on igas mõttes üheks väga oluliseks meheks. Õpetussõnade raamat, mis samuti kuulub kirjutiste hulka, omistatakse jällegi Saalommunile ja räägitakse seda, et Saalomon olevat olnud kõige targem mees maailmas. Samuti kuulub nende kirjutiste hulka Hiiobi raamat ja niinimetatud viis rullraamatut ülemlaul Ruti raamat, nutulaulud koguja raamatuestri raamat. Nii koosneb pühakiri paljudest paljudest erinevatest raamatutest, mis on kirja pandud erinevatel aegadel erinevate autorite poolt. Rääkides juudi traditsiooni pühakirjast, sellest, mida tuntakse nime all täna tuleb mainida ka seda, et see on pandud kirja heebrea keeles ehk vanaheebrea keeles mis tänaseks päevaks on jäänud üheks pühaks keeleks, mida igapäevases elus enam ei kasutata. Tänapäeva Iisraelis räägitakse uusheebrea keelt, mida nimetatakse mõnikord riidiks. Keskajal kõnelesid Põhja-Euroopas ja Ida-Euroopas elavad juudid jidišit mis oli keskülemsaksa heebrea slaavi keelte segu. Ja Hispaaniast ja Portugalist pärit juudid. Kõnelesid Ladinud nii et keeli, mida rahvas on rääkinud on olnud väga erinevaid kultuurikontekste, kus ollakse elatud. Needki on olnud väga erinevad. See, mis on aga juudi rahvale olnud ühine, on religioon. Need usutavad ja uskumused, mis on rahvas saatnud aastatuhandeid. Nii nagu juudi rahvas jaguneb erinevateks kultuuriliseks rühmadeks jaguneb juudiusuline traditsioon samamoodi erinevateks harudeks. Me võime rääkida traditsioonilisest judaismis sellest, mille kohta kasutatakse mõnikord nimetust ortodoksne judaism. See tähendab seda, et peetakse kinni Nendest muistsetest, usutavadest ja muistsetest usureeglitest, mis on säilinud tänase päevani. Üks omapärane asi on seegi, et tänapäeval kuulub sellesse ortodokssesse või traditsionaalsus judaismi kahassidlik traditsioon mis tekkis 18. sajandi keskpaigas Ida-Euroopas ja mida alguses peeti, võiks öelda, et uueks usuliseks liikumiseks selle liikumise rajajaks peeti tervistajad, jutlustajad, usu ja rahvajuhti, keda tuntakse nime all paashemptom. Tema leidis, et tõeliselt vaga inimene kogeb jumalat kõige argisematest tegevustes ja maailma valitseb halastaja jumal, kes armastab oma rahvast, jumala armastab rõõmsaid ja sellepärast peaks ikka inimesed oma elust rõõmu tundma. Poolas ja Ukrainas kogunesid assiidid oma juhtide ümber nende ümber, keda nimetati Rebedeks nende ümber, keda nimetati katse tiikideks. Õiglasteks. Väldi või usuti seda, et sellised pühad mehed olid ühenduslüliks taevaga. Neid austati ja neid armastati ja igalttiigil oli oma märgiaskond. Ning mis veelgi huvitavam assiidide seas tekkis omapärane lugude vormis kirjandus. Neid lugusid kirjutasid kas sa tiigid ise Reberi ise või siis nende õpilased. Ja need lood on leidnud oma koha tegelikult ka ilukirjanduses. Kui vaadata juudi kirjanikke kirjutatud tekste või raamatuid, olgu näiteks saapa ševis Singerit või mõnda muud kirjanikku siis nende lugude traditsioon elab seal edasi. Need lood iseenesest on lihtsad, mõned pikemad, mõned lühemad. Nii räägitakse lugu sellest, kuidas Paalsem tovi juurde olid tulnud tema õpilased hoopis teisest linnast. Nad tulid oma õpetaja juurde, ütles, et igal aastal võtame ette pika teekonna, tuleme sinu juurde, et saada sinu käest õpetust ja mitte miski ei takista meid seda tegemast. Aga meil on väike mure meie linnas ja üks mees, kes ütleb, et tema andsa tiike tema on püha mees. Ja kui ta tõesti seda on, siis me tahaksime ometi saada osade kusest. Aga kuidas me saame teada seda, et ta tõesti pühamees on ja et ta petis pole? Rebaalsemptom vaatas oma vagasid assiidi, aku ostis, kontrollige teda ja küsige talt, üks küsimus. Ta pidas väikese pausi, mõtles veidi ja ütles siis. Mulle teeb mõnikord muret, kui te palvetate, siis lähevad teie mõtted rändama. Jah, vastasid Hassiidid. Me püüame palvetamise ajal ainult pühadele asjadele mõelda, aga ikka tuleb pähe igasuguseid muid mõtteid. Ja me oleme püüdnud igasugustel viisidel nendest vabaneda. Siis on hästi, kostis Paalsem tooma. Küsige siis temalt, millisel moel on võimalik hoida ära seda, et mõtted ekslema läheksid. Ja kui tal on vastus sellele, siis on tegemist suliga. Tänapäeval on Hassiidide keskuseks New York, London ja Iisrael ja üks asi, mis assiididele iseloomulik on, on see, et erinevalt väga paljudest muudest judaismi harudest seisavad nad vastu igasugusele sekulariseerumisele ja ajaga kaasas käimisele. Seetõttu ongi nad eelkõige väljaspool maailmas tuntud seeläbi, et nad kannavad rõivamoodi, mis on pärit aastasadade tagant. Pikad mustad kuued, laiad kaabud, karvamütsid, pikad oimulokid. Nemad on need, keda võime me näha uudistesaadetes, telefilmides ja kõikjal mujal. Kui räägitakse ortodoks setest, juutidest. Nii nagu paljude muude usu traditsioonidega on ka jõuda Esmiga aja jooksul toimunud mitmesuguseid muutusi ja muudatusi. Üheks selliseks on usu liberaliseerumine. Liberaalse reformeeritud judaismi sünnimaaks peetakse Saksamaad, kus osad juudid püüdsid muuta judaismi kui elulaadi hoopis kindlate uskumustega religiooniks. Ja samas leiti ka seda, et paljud usutavad praeguseks on ajast ja arust. 19. sajandil levis liberaalne judaism Saksamaalt väljapoole. Aja jooksul hakati reformeeritud judaismis rõhutama eelkõige moraalinõudeid, aga samal ajal taganete nendest paljudest usutavadest, mis oli püsinud aastatuhandeid. Nii loobuti toidureeglitest ja samas hakati usuõpetajate hulka lubama ka naisi. Rabi ei pidanud enam olema mees ja samamoodi on aja jooksul ravide hulka jõudnud seksuaalvähemuste esindajad. See on toonud kaasa selle, et reformeeritud judaismi või progressiivset judaismi liberaalset judaismi, nii nagu seda erinevates paikades erinevate nimedega tunnistatakse või tuntakse ei nähtagi pärisudaismine ortodokssed. Juutide poolt. Rahvale omase religiooni puhul on tihtipeale eriti oluliseks need usud avad, mida järgitakse üheks selliseks, kõige kesksemaks, usutavaks. Üleüldse on poisslaste ümberlõikamine, mida nimetatakse ümberlõikamise lepinguks. Piiblipärimuse kohaselt sai see traditsioon alguse juba esiisa Aabrahami ka siis vahepealse unustati ja siis jälle taastati. Aga see on leping, mis on lõigatud iga juudi mehe ihusse. See tähendab seda, et ollakse osa rahvast, ollakse osa selle rahva kultuurist, pärimustes ja traditsioonidest. Ümberlõikamine leiab aset kaheksandal päeval pärast poisslapse sündi ja kohal peab olema vähemalt 10 täisealist meest. See on üks asi, mis juudid traditsioonis on oluliseks, sest on öeldud, et kui 10 meest üheskoos palvetavad, siis seda palvet jumal kuuleb kohe kindlasti. Sellepärast peabki sellistel usu talitustel ja palvustel olema kohal vähemalt 10 täisealist meest. Kui räägitakse ümberlõikamisest, siis tänapäeval pööratakse tihtipeale tähelepanu hügieeninõuetele või selle protseduuri meditsiinilistel või hügieeniliste näidustustel. Aga rääkides ümberlõikamisest juudi traditsioonis tuleb eelkõige pöörata tähelepanu sellele, et tegemist on jumala lepingumärgiga. Ning seda tehakse jumala käsust ja seadustest kinnipidamiseks. Keskajal juurdus juudi rahva seas ka täisealiseks saamise rituaal ehk mida nimetatakse baar maitsvaks. See tähendab seda, et kui poiss on saanud 13 aastaseks, siis läheb ta koos oma isaga esimesel sabatil peale sünnipäeva sünagoogi ja loeb koguduse ees pühakirja. Sellest hetkest peale ongida usulises mõttes täiskasvanud mees, kes vastutab ise oma tegude eest jumala ees. Hiljem on sellele lisandunud ka tüdrukute täisealiseks saamise rituaal. Üldse on usupühad ja usutraditsioonid juudi rahva jaoks väga olulised sest kõikide nende tavadega kõikide nende pühadega meenutatakse juudi rahva kui valitud rahva ja jumala vahelist suhet ja lepingut. Kõikide nende usutavade ja usupühadega käivad kaasas ka perekondlikud koosviibimised, kus tullakse kokku, kinnitatakse omavahelisi sidemeid ja antakse edasi traditsiooni põlvest põlve, sest see on ju ainus viis, kuidas aastatuhandete vanuseid pärimusi ja tavasid põlvest põlve edasi anda. Juristiks olemine ei tähenda ainult seda, mida usutakse. Ollakse valitud rahva liige või valitud rahvaga, on jumal sõlminud lepingu. See tähendab ka usutavade täitma ja usupühade pidamist. Usupühad ja usutavad on need hetked, kui kokku kogunevad erinevad põlvkonnad, kus meenutatakse muistseid traditsioone, räägitakse vanu lugusid ja nõnda antakse seda muistset traditsiooni edasi põlvest põlve. Usupühasid on vägagi erinevaid. Loomulikult tähistatakse ka juudi traditsioonis uut aastat. Puusalt algab juudi traditsioonis difrikuul, mis langeb meie kalendris aega septembrist oktoobrisse. Öeldakse, et algselt olevat see tähendanud viljakoristuse aja lõppu. Aga nii nagu paljude muude juudi usutavadega ja usupühadega, on sellel kõigel oma seos ajalooga. Nii tähistatakse uuel aastal või uue aasta pühal Rošašanaal ka maailma loomist ja juudi traditsiooni kohaselt loodi maailma aastal 3761 enne meie aja arvamist. Seda püha tähistatakse ka kohtupäeva, öeldakse seda, et siis seisavad kõik inimesed justkui jumala trooni ees ja jumal määrab ära nende saatuse, mis meid järgmisel aastal ees ootab. Ja keskajal tekkis komme süüa Meti õunu uue aasta algusel. See tähendab seda, et uus aasta tuleb magus ja hea. Üheks oluliseks usupühaks on ka see, mida tuntakse paasapühadenimede all või ütlemata leibade püha nime all. Öeldakse, et see on kõige tähtsamaks perekonna pühaks juudi traditsioonis üleüldse. Selle püha tähistamise aeg langeb tavaliselt märtsis või aprillis ning kestab kaheksa päeva. Sellegi püha kohta öeldakse, et tegemist on olnud ilmselt põllumajandusliku pühaga aga nii nagu paljude muude usupühade puhul on ka sellel oma tihe seos juudi rahva ajalooga. Paasapühadel tähistatakse rahva välja minemist Egiptuse vangipõlvest. Kui küsida, miks seda püha nimetatakse hapnemata leibade pühaks siis põhjus on selles, et juutide esivanematel polnud aega hapendatud leiba küpsetada. Nii kiiresti pidid nad lahkuma. Püha tähtsaks toiminguks on ka pidulik sööma Seederi söömaaeg. Kui süüakse teatud toite nagu kondikilluga, lambalihatüki hapnemata leiba kibedaid rohtusid, et meenutada seda orjus aega Egiptusest ja sealt lahkumist. Ning kui rääkida sellest, et tegemist on ühe kõige olulisema perekondliku pühaga, siis peegeldub see ka selles, et selle õhtusöögi käigus jutustatakse uuesti väljarändamise lugu Egiptuse vangipõlvest. Minge jutustate, seda mitte lihtsalt niisama. Perepoeg esitab pereisale küsimusi ja pereisa vastab, kuidas asjad olid. Kui paljud usupühad leiavad aset ainult üks kord aastas, siis üks usupüha leiab aset igal nädalal seal hingamise päev, mis algab reede õhtul päikeseloojangu-ga ja lõpeb laupäeva õhtul päikeseloojangu, aga see on see, mida nimetatakse sabatiks. See on päev, mis on püha, millal tuleb hoiduda igasugusest tööst. Sabatil meenutatakse, et Iisrael Li orjuses Egiptuses ja jumal tõi nad sealt välja oma vägeva käega. Jumal ei luba sel päeval töötada Iiuudilega tema loomadele ka tema külalistel. Mis õigupoolest see töö on? Juudi usuõpetajad ehk krabid leidsid, et on 39 nii-öelda tingimust, mis teevad ühest või teisest tegevusest töö. Suur osa nendest on seotud toidu ja rõivaste valmistamisega, aga ka ehitamisega kodu koristamisega, transpordiga ja kauplemisega. Ja eesmärk on see. Sabatit tuleb kaitsta laadi eksimuste vastu. Mingis mõttes võib öelda, et tänapäeval on sabati pidamine muutunud kergemaks. Sest kui me räägime sellest, et ei tohi tuld teha sabati ajal, siis tähendab, Päeval võib kasutada taimerid ja igasuguseid muid tehnilisi abivahendeid aga samas on see muutnud ka sabatipidamist keerulisemaks. Just läbi selliste kiusatust. Sabat ei ole aga ainult puhkepäev. Seda tööst vaba aega tuleb kasutada õigesti. Tuleb käia sünagoogis, tuleb pidada pidulikku sabati õhtusööki ja nõnda edasi. Nii nagu kõikide etniliste religioonide juures, on ka juudi traditsioonis hinnatud väga kõrgelt abielu. Abielu on tähendanud pere jätkamist läbi ka rahva jätkamist ning traditsioonide püsimist mitte abiellumine on olnud juudi traditsioonis pigem anomaalia. On eeldatud seda, et iga inimene täiskasvanuks saades ühel hetkel ka perekonna ning jätkab põlvkondade pikkusi traditsioone. Judaismi seisukohalt vaadates on abielust aga võimalik rääkida ainult siis, kui mõlemad abielu pooled on jo Taistid. Kui üks võimalikest abi ellujatestan, mitte juut siis võib ta usuvahetusega usu vastu võtta ja nii ka abielu kehtib. Miks see oluline on, et mõlemad abielu pooled kuuluksid samasse traditsiooni? Vastus sellele on tegelikult lihtne sest juudi usutraditsioon sisaldab mitmeid tavasid, mille pidamine ehk polegi nii kerge, kui sellesse traditsiooni ise ei kuuluta. Kuigi juuda istlikus traditsioonis on abielunormiks, eeldatakse, et iga inimene oma elu jooksul abiellub ja perekonna rajab siis peetakse võimalikuks ka abielu lahutamist. Kuigi erinevad ususeadusetundjad, erinevad rabid on erinevatel seisukohtadel, millal abielu lahutada võib. Kuigi mõnikord öeldakse, et abielulahutus valmistab jumalale väga suurt meelehärmi. Üheks isepäraseks nähtuseks juda istlikus traditsioonis mitu puudutavad reeglid. Seda toitu puudutavat reeglite süsteemi nimetatakse sõnaga Cashruut. Ning toitu, mis on valmistatud ette nähtud kombel söögi kõlbulikest ainetest nimetataksegi kõlblikuks toiduks ehk kosher toiduks. Kust tuleb see tava, et ühed toiduained kõlbavad söögiks ja teised mitte? Nii nagu enamike juudi usutavade puhul on see kirja pandud pühakirjas ehk Tooras toiduks kõlbulike loomade hulka kuuluvad mäletsejad, kellel on lõhenenud sõrad ehk veis elamas aga keelatud loomade hulka kuulub sigakõlbulike kalade hulka kuuluvad kalad, kellel on soomused ja uimed. Seega näiteks angerja söömine juda istlikus traditsioonis ei tule kõne allagi sest tegemist on ju lõppkokkuvõttes ussiga, kes vees elab. Samuti ei ole lubatud kooritud loomade söömine, vähkide söömine, austrite söömine ja muude taoliste veeloomade toiduks tarvitamine. Samamoodi ei pea inimene söömaga tigusid. Samuti võib siia kodulinde metslinde jällegi sööma ei pea ning omad need linnud ning need kalad, kes on söögikõlbulikud. Nende puhul võib söögiks tarvitada ka näiteks nende kalade marja, Nende, lindude munasid või nende loomade piima. Samas jällegi ei puuduta toidureegleid mitte ainult seda, keda süüa võib või mida süüa võib, vaid see puudutab ka toiduvalmistamist. Nii ei tohi valmistada koos piima ja lihatoite. Selleks peavad olema eraldi või toidunõud ja põhjus selleks on jällegi pühakirjas. Ära keeda talle tema emapiimas, nii öeldakse pühakirjas. Samuti peab Tolduks tarvitatav loom olema õigesti tapma. Tema kõri peab olema kiiresti ühe noatõmbega läbi lõigatud ja veri peab olema temast välja voolanud, sellepärast et veretoitude tarvitamine on jällegi pühakirjavastane. Usutakse seda, et veres asub hing. Nii nagu igas traditsioonis on oluliseks sündimine, täisealiseks saamine ja abiellumine on olulised rituaalid seotud ka surmaga. Rääkides juda istlikust, matusest, surmast ja suremisest siis kahtlemata on oluliseks küünla süütamine. Traditsiooniliselt on surnu juures avatud ka aken, et hing saaks lahkuda palvete lugemine ja nii edasi. Juudi traditsioonis kujunes välja ka tava, et surnukehaga teeb vajalikud toimetused nii-öelda matuseühing, surnud, pestakse, kaetakse linaga, asetatakse küünlad. Aga ta islikus traditsioonis on tähelepanu pööratud ka sellele, et jumala ees on kõik inimesed võrdsed olenemata nende jõukusest eluajal. Ning vana tava on, et naine maetakse, suri särgis mehed palvemantliga kaetult. Haual loeb surnu lähim meessoost sugulane harilikult poeg surnu mälestuseks kadis palve. Tavaliselt ei tooda hoolelilli ega istutada neid ka hiljem. Aga siingi on paikkondlike eripärasid. Rääkida sellest, et jumala ees on inimesed surres võrdsed ja selga pannakse surilina või palve maanteel siis teisest küljest on inimese ühiskondliku positsiooni võimalik näidata monumentidega, mida haudade peale püstitada saab. Nagu kõikjal järgneb matustele leinaaeg, lähemaid sugulasi, Leenatakse kauem, kaugemaid sugulasi, vähem. Küllaga loetakse surma-aastapäeval sünagoogis surnu mälestuseks velgorcadis palvet, palvet, millega algab iga teenistus. Olgu jumala suur nimi, ülendatud ja pühitsetud maailmas, mille tema lõi oma tahte järgi ja laskuda tulla oma riigil, teie eludes teie päevil ja kogu Iisraeli koja eludes ruttu ja varsti. Aamen. Kuna jo Taistlikus traditsioonis on olnud uska ülestõusmisesse viimsel kohtupäeval siis traditsiooniliselt oma surnuid ei põletata. Juudi usuelu ja tihtipeale ka kultuuri ja ühiskondliku elu keskuseks on olnud sünagoog. See, mida viidiši keeles on nimetatud ka sõnaga suul ehk kool. Sünagoog on usuelu keskus, kus viiakse läbi palvusi, jumalateenistusi ja sünagoogi teenistused võivad kesta kuni kolm ja pool tundi mõnikord vähem. Mõnikord rohkem. Sünagoogis peab meeste pea olema kaetud, sest inimene peab aru saama, et midagi on temast kõrgemal. See pigimüts ongi üheks kõige tuntumaks usuliseks riietusesemeks üleüldse. Juudi usuõpetajate ravide traditsioonis räägitakse lugu ka sellest, et kohtub päeval, ei küsita inimese käest seda, kas sa uskusid jumalat või kas sa palvetasid või kas sa oled rituaale korralikult täitnud. Kohtupäeval küsitakse inimese käest hoopis, kas sa oled olnud väärikas ja aus oma ligimese suhtes kõigis oma tegemistes. Vaadates juudi traditsiooni kui näidet ühest etnilisest usundist, mis on omane ühele rahvale, võime me näha, kui suur on usujõud mis hoiab seda rahvast püsimas läbi aastatuhandete. Selline lugu Te kuulsite saadet sarjast usu jõud, stuudios oli Ringo ringvee. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär.