Tere õhtust ja klassikaraadiokuulaja kehandus, sõber täh kohe on tegemas selle aasta viimast spiikri saadet, mis mõistagi On aasta kokku võtteline saade, ehitab selle kolmveerand tunni jooksul öelda mõndagi ülevaatliku 2007. aasta eesti kirjandusest. Eks need kokkuvõtteid ilmu teisigi, loodetavasti naat satuvad omavahel teatavasse, loksu või nihkesse ja üldpilt kujunebki nende kõigi koostoimes, nii et nii-öelda kogu maailma ematama siin ei kavatse. Annan ikka selliselt oma lugeja positsioonilt väikese ülevaate ja loodetavasti teised aktiivsed kaasarääkijad suhestuvad ka läinud aastaga vägagi sõnakalt spiikri saada. Need pidid sattuma sellele päevale, kus lahkus meie hulgast Jaan Ross. On ka võib-olla tahtmatult sümboolne. Sellest, et kuivõrd ikkagi meie praegune ajalooline eneseteadvus tugineb Krossile temaga maanidel ja kuidas mitmeid ajaloolisi tegelasi, ehk me ei oskagi teistmoodi ette kujutada kui läbi on krossiraamatute, sellest tuleb juttu kindlasti veel siin klassikaraadios kui teistes raadiokanalites ja kehandus väljaannetes. Ja On ju paraku ja paratamatult niimoodi, et kehaniku lahkumisega teosed ärkavad alles uuele elule ja paljugi, mis oli muutunud enesestmõistetavaks või lausa unustatud tuletatakse jälle meelde. Sest lisaks oma ajaloolistele romaanidele on cross ja kirjutanud ka omajagu luulet vahvat lastekirjandust, meenutagem kas või mardileiba on kirjutanud näidendeid ning on tema romaane dramatiseeritud kasvu Ugala kavas jooksev keisri hull on minu meelest ikkagi õnnestunud lavastus. Kui palju on ta mõjutanud kooli ja noorsooyhendust oma Wikmani poistega? Ja Pean ütlema, et minule on Ross ehk isegi kõige lähedasem vanustavam novellistina. Need tema Loomingu raamatukogus ilmunud novellivihikud on jätnud ikkagi väga sügava mulje ja siiamaani on, kas üks väga väheseid autoreid, kellelt mulle selliseid klassikalisi novelle meeldib lugeda, kelle puhul nad ei tundu kunstlikud või siis on see kunstlikus viidud juba ülima elegantsi tasemeni. On ju vähemad vennad, heitnud Krossile etega keelega liialdamist. Aga tunnistagem lihtsalt, et Kross oli üks kirjanik, kes eesti keelt väga hästi valdas kogu selle ilus seda kuuldavale tõi ja. Meil on siiamaani sealt väga palju õppida ja tõepoolest paljugi tema loomingust on muutunud ehk liigagi enesestmõistetavaks. Vaadakem seda nüüd uue pilguga. Aga kirjandus aastal 2007 võib ikkagi olla võetud selle Iivningu lauluga kehanicon kohvikus, mis siin selle aasta jooksul on kõlanud ja mis sobib ka väga kenasti seda aasta kokkuvõttet alustama. Kirjanik on kohvikus ja ootab, et keegi teda märkaks. Kirjanik on raadios ja ootab, et keegi teda märkaks kirjanik teles ja ootab, et keelidega määr Tal on kodu. Keegi teda märkaks. Kirjanik on raadios ja ootab, et keegi teda märkaks. Kirjanik on teles ja ootan, et keegi teda näen. Aga tal on kudumine. Neli. Rannaoli aga kirjalik läbinikalakaali. Kirjanikul tüüne. Kirjanik on kohvikus ja ootab, et keegi teda märkaks kirjanik kond raadios ja ootab, et keegi teda märkaks kirjanik teles ja ootad, et keegi teda määr Kaks. Tal on kodu. Neli Nuuni juttu. Avakirjalidki ka kaob, otsekui viirastus vihmajahud. Kirjanik on kohvikus ja ootab, et geeni märka. Kirjanik on raadios ja ootab, et keegi märkab kirjanikul teles ja ootab, et keegi märkab. Nõnda tõdes võsu irning ehk Katrin Ruus muuhulgas üks selle aasta draamavõistluse laureaatidest. Aga see eelarvamus või tunne kehandust ei loeta Eesti kehvem, kui keegi ei märka hakkas selle aastaga küll üle minema. Kuigi üsna hiljutises intervjuus tohis koheva ütlused. Et eesti luulel justkui oleks väljahingamise aeg ja proosa sissehingamise aeg, siis 2007. aastal oli küll tunda, et see tähelepanu ja oluliste ilmumist rõhuasetus oli küll rohkem roosal. Teistest üle vähemalt publiku huvi suhtes kõrgus küll taas Andrus Kivirähk. Kui kasvõi vaadata seda Postimehe küsitlust kõige olulisema lugemiselamuse suhtes, siis tundub, et see Kivirähu ussisõnade raamatu vastukaja on olnud veel suurem ja, ja veel üksmeelsem, vähemasti lugeja huvi poolest, kui oli rehepapil ja ma pean küll ütlema, et minu meelest on see edu õigustatud. Minu meelest on mees, kes teadis ussisõnu Kivirähu seni parim romaan. On selge, et sellise eduga kaasneb ka teatav vastutus oma sõnade eest ja, ja manitseja tuli kiviahjul ka üsna palju. Oli ka selliseid kriitikuid, kes heitsid talle ette, et justkui ussisõnad ei ole piisavalt naljakas raamat või või samas jällegi teiselt poolt detaile piisavalt tõsine, ta hüpleb sinna ja tänna ja esita mingisugust suurt lugu. Mis on väga veider arusaam sellest, millised kirjanduse võimalused üleüldse tänapäeval on. Ja minu meelest oli see väga naljakas raamat, kuigi Kivirähu kajastus on ikka ja jälle selles, et ta ei ole ikka ja ainult naljamehes, vaid ta oskab ka väga tõsiseid teemasid tõstatada. Ja selliseid rahva säilimise või, või kultuurilise suhtelisuse või meelemuutuste teemad olid selles raamatus väga tõsiselt esindatud. Eriti kummaline kriitika oli mingisuguselt kummastavalt. Konservatiivset Glenikaalset aluselt, et justkui see Kivirähu pila kristliku usu suhtes oleks midagi lubamatut. Jaa jaa, selle tagant kumasid läbi sellised mõnede Eesti europoliitikute sõnavõtud nagu kristlik kultuur aitaks meid kuidagi tohutu islamiusu või islamiohu vastu kindlaks jääda ja noh, mis ta nüüd aitab. Ma olen pigem ühte meelt omas Pauliga. Et selle olulise mõju, mis tõesti usk eesti kultuur jättis, on ta nüüd ära jätnud. Ja nüüdseks on kirik taandunud pigem natukene saamatuks kinnisvarafirmaks. Aga kõik see oluline, mis tast ehk vaimukalt alles jäi, on mingisugusel muundunud kujul see ikka olemas ja miks siis mitte pilada ka see on üks võimalus sellega kultuuriliselt suhestuda. Igatahes jääb üle ainult oletada, kuhu Kivirähk edasi liigub. Ta ise on mõnes viimases intervjuus öelnud, et panda kui rohkem tähele tema näitekirjandust ja tema lastekirjandust just eriti et need on talle ehk isegi südamelähedasemad valdkonnad. Ja samas võib ju tõesti kas või tema ajalehe kolumnist täheldada, et sellist puhtalt suvalist ilkumist jääb üha vähemaks ning terav ühiskondlik sõnum tuleb Kivirähu kulumnites üha ja üha rohkem sisse. Tunnetab oma lohet osavust ja teeb selle käigus teha väga olulisi asju. Naeru vähestamisel on jätkuvalt väga suur jõud. Ent ikkagi, kui valida üks raamat, mis sellest aastast jääb kuidagi sügavamat mähkilisena tulevikku, alles on see Ene Mihkelsoni katkuhaud. Kõik need tantsud pronkssõduri ümber, mida Ene Mihkelson juba õhus teha tajus ja ja aimas nende edasist kulgu isegi ehk kuigivõrd. Kõikne vaidlused lähiajaloo üle. Kes mida mäletab, kes, mis rolli mängis keskmillisel poolel oli on katku hauas teha valt sees ja Need pinnavirvendused, mis on igapäevastes poliitilistes, kemplust või või päevauudistes, ulatuvad kuhugi palju sügavamale. Ja Ene Mihkelson oskab neid sügavamaid kihte väga jõuliselt esile tuua. Kahtlemata on selles osaline ka tema väga isikupärane keelekasutus. Öeldakse, et see ei ole kerge lugeda, no mis siis kirjandus ei peagi kerge lugeda olema. Lugege seda ja paljut. Ahti kemplused omandavad hoopis teise tasandi. Mängin siia vahele ühe samuti oma kultuuri ja maad välisemale mõtestava pala, hoopiski noorema põlve autorilt Afanasjevi pilt, kes Brüsselis ka Eestit ja eesti kirjandust kuivad esindamas on. Et siis jätad jätkata mõningate mõtisklusega. Tänavusest eesti roosast? Nõnda siis Vahur Afanasjev ehk ta Art tutvustas Eestimaad kaugel Euroopas või siinsamas Euroopas, kuidas soovite. Aga tuleb ju tõdeda, et too mälu teema eriti vanemate autorite kehanduses on tõepoolest sellel aastal olnud kuidagi eriti fookuses. Ta noorkirjanduse laine on osalt justkui saanud ümber, teiselt poolt värske õhu kaudu mingil uuel tasandil alles tekkimas siis uus laine juba. Aga vähemasti proosakirjanduse keskmes on küll vanema põlvkonna autoreid ka ju sel aastal nii kriitikute kui lugejate poolt unustus leitud Jaan Kaplinski oma romaaniga ka seesama jõgi. Või Toomas Vint, kelle puhul tema mäluauguga naine räägitakse ühestama parimast teosest või ka juba varasemate tekstidega kaante vahele jõudnud matsid saat, kelle sahviku armastus koondab tema ajaloolise novelle ehk küll suur traadi taasavastamine ei, pigem eelmisse aastasse ja nüüd on temast tunduvalt vähem juttu olnud. Ikka traagiline olukord, kus kirjanikust räägitakse valdavalt, et kas tema juubeli või matuste puhul taadi puhul, siis õnneks juubeli puhul. Aga muide, sel aastal juba mitmed juubelid matused jäid, et suurema tähelepanuta Noorematest protestidest jätkuvalt on esil Mehis Heinsaar, kelle kogu hendaja õnn tekitas ka omamoodi Heinzone taasavastamise. Või siis lihtsalt avastasid mõned keskealised ja noored, kes nooremas keskeas ketikud, et ei ole ikka veel midagi siin hein tähele pähe istuda kui noorem lugejaskond just nimelt see värske rõhu lugejaskond heinsaart enda jaoks väga armsaks oluliseks peab. Nii et Ahto Sandmani loole Heinsa romaanile minu arvates õigustamatult osaks saanud kriitika tõmbus natukene tagasi ja ja rändeõnne puhul läks kriitika isegi kohati Teisvee teise äärmusesse ja räägiti Eesti kõigi aegade parimast raamatust kõige vähemast novellist Ilusa ahmini, kujuli, millest kõike veel. Seda näitab muidugi aeg. Ma isiklikult arvan, et Heinsa võluvam ja ja ehk ka viljakam nii-öelda väikese kirjanduse esindajana selline tohutute rahvusliku uhkuse kellade külge panemine pigem jooksutata kinni. Kindlasti ma ei ole nõus. Kollegi on kausiga, kes ütleb, et vastupidi, Kaplinskile ja Mihkelsonile tegi Heinsa suure kvalitatiivse hüppe oma loomingus. Ühelt poolt muidugi ei saa öelda, et need Kaplinski, Mihkelson oleks mingi tohutu kvalitatiivse languse teinud. Nendegi romaanid olid nende tähtteosed. Aga ka heinsaare puhul on mõned minu jaoks südamelähedasemad tekstid tema poolt kirjutatud enne tema autojuhi kogudegi ilmumist. Tähis varased müüatuuri tehakonna kogudes uudikas tema avalikes esitustes. Ja ka tema novellikogudes pean ütlema, et mulle meeldivad sellised mittehitid rohkem kui kui sellise hästi kuulsaks saanud ja au sinataks saanud tekstid. Vanameeste häppascaswayPaapia king, mees või, või siin viimases rändaja õnnes on minu lemmik novelliks hobi hoopiski hingus. Mida küll keegi tundmatu EPolli, no kes tundmis tundmatust ei vääri, tema teksti stiili ja arvestades nimetab selle kogu nõhimaks. No ma ei tea, minu meelest mehis kirjutatu võlu tuleb välja sellistes natukene lõpetamata visandlikes ja jaapalansist väljas lugudes. Sellistes väga laia joonega juugendlikes, ma olen riskides nagu kasvõi ülikiidetud Ilus Armin, jääb minu meelest lõpptulemus natukene külmaks ja emonstrueerituks kas või liblikmees lahkab sama teemade ringi kuidagi võluvamalt kui Ilus Armin mu jaoks, aga noh, seda ma olen ka siin saate, sest juba öelnud. Igatahes. Mehis jätab lugeja kahe vahele selle osas, et kas ta nüüd jääb oma maailma ja selle koostamisse väga kinni või, või leiab sealt üha uusi ja põnevaid värvikaid momente. Kasvõi viimases Loomingus ilmunud novell lubab arvata, et et mehi, seal on sellest maailmast veel nii mõndagi leida. Aga tähelepanu väärib, et kui selle aasta keskel võis arvata kümnendi, olgu see popkirjandus on tegemas teatavat kambaki, selline lobe lihtne ahju elust kõnelev kirjandus siis aasta lõpuks päriselt seda öelda ei saa. Ehk küll naases edetabelitesse kehtud hakke. Ehk küll kõneldi aasta keskel väga palju. Tiina Laanemy romaanivõistluse võidutööst väikesed vanamehed siis aasta lõpuks on nad kuhugi kadunud, sest enam ei räägita neile tuletate meelde. Ja ehk küll on tähelepanu välja äärel näha selliseid mitmeid uusi noori autoreid, kes eriti tänapäeva Sarheost tähelepanu püüavad. Siis võib küll öelda, et selline tänapäevane, argine ja igapäevaelust rääkiv kihandus sel aastal väga mõjule pole pääsenud. Ja kui novellistikast rääkida, siis tõepoolest pildis Mehis Heinsaar väga võimsa maagilise realistliku novelli kirjutas Vikegahes Valdur Mikita. Ja kõige mõjusam tekst, mis räägib inimeste argielust väga värvikal ja empaatilised viisil oligi hoopiski Jon kausi suveromaan koht Postimehes, aga ka see ju osutus väga poleemiliseks tekstiks. Leidis palju kriitilisi lugeja kommentaare. Ja kuulda on, et ega seda raamatus ilmumas ei olegi. Ometi ma arvan, et kui tahta aru saada sellisest elulisest pinnakihist aastal 2007, siis jan kausikoht on see tekst, mida lugeda võiks. Kõrvuti siis Ene Mihkelsoniga, kes räägib süvakihist. Et minna nüüd edasi luuleteoste juurde, panesid mängima sel aastal ilmunud luuleplaadi Matuga ja Kaido Kirikmäe ühes ühistöös. Hetk kohalolu on see pala. Mis luule muud on kui hetk kohalolu kuskil sügavamas maailmas. Otsikud. Poisikest jooksevad seal. Vaata, vaata, mida mina neid Nagu öeldud, sai selleaastane luule valik. Ehk ei olnud nii ülevoolav kui mõnedki hiljutised varasemad aastad. Mitmed praegused nii-öelda täht autorid tegid pausid. Ehk mõjule pääsesid rohkem sellised valikkogud nagu nagu eelmisest aastavahetusest, Alenderi kogu või nüüd hiljutisest ajast ahvi siia või Juhan Liivi kogu või ka aastavahetusest oli ühiüdi kogu kindlasti. Aga uuemad autorid pigem puhkasid. Küll jätkab tähelepanuväärselt näiteks Maarja Kangro oma raamatuga tule koopasse tulema koopasse mateeria ja noorematest autoritest ka on ta teede ehk teedet veel rohkem kui Kangrot üritatakse paigutada sellesse eesti naisluulesuhe rea järgmiseks lüliks. Kui Doris Kareva on selles eas vist ikka juba suhteliselt kindlalt paigas ja ja Kristiina Ehin on selline jäätmine kroonprintsess, siis otsitakse tõepoolest juba järgmist põlvkonda järgmist tüligisena ritta võiks sobituda ja ja eelnevatele kontrastiks on Ando teede oma sellise ehku sotsiaalsusega ja tänava plikaliku rippusega osutunud nähtavasti sobivaks valikuks. Minule tema kogudest meil rohkem meeldivad ausalt öelda tema avalikud esinemised ja ja see, kuidas ta sobitub üsnagi eri ilmelistesse kontekstidesse, on ta ju esinenud koos TNT naki autoritega, aga üsna hiljaaegu nägin teda hoopis kolmandas kontekstis esinemas kahelbee väljamäe vihmametsaga ja minu meelest seal tuli tema tekstide võlu kõige rohkem välja teatavas kontrastis nende kahe autoriga. Ehk ikkagi teatavast suhestuma, sest nii et sooviks Andra teedele tõepoolest rohkem selliseid esinemisi või selliseid kontekste, mis päriselt tema luuletemaatikat ei dubleeri, seal tuleb see temale pähe ainult veel paremini välja. Aga omamoodi üksiklase või, või pioneerina selles vanas maade avastajalikus võtmes tegutseb eesti luules eesti kirjanduses laiemalt ikka edasi Igor Scott juh kelle eest tänavu sai aprillisündmuste tõttu ka teatav selline näidis näidisvenelane või integratsiooni musternäidis. See on iseenesest väga hea, et selline Ärgos ja mõlemas kultuuris hästi orienteeruv ja ja mõlemas kultuuris omajagu uuendusmeelne tegelane niivõrd pildis on osatagu, ent tema tekstide varjundeid näha ka muus kui ainult selles rahvusküsimuses ja õnneks nüüd kasvõi mõned aasta lõpupoole ilmunud arvustused ka seda teevad näevad Scott juhi kirjutatud ennekõike luulena ja siis alles sellise kultuuri piiride ületava aktina. Kuigi see temaatika ja kahe keele vahel ristlemine või isegi suuremat arvu keelte vahel ristlemine on kutt juhile kindlasti oluline teema. Teeksin siia vahele veel ühe muusikapausi ja kui juba tahvlis kohevast juttu tuli siis mängiksin selle aasta ehk enim tähelepanu võitnud auto laulu plaadilt mari kalkuniplaadilt pala loe 10-ni, mis ongi just nimelt Doris Kareva tekstile. Suukurde. Kui veel mõnda sel aastal ilmunud luulekogu esile tuua, siis kindlasti Timo Juhani uut loodusluulekogu ja võib-olla see on jälle mingisugune kaudne eneseupitamine, aga ei saa ikkagi salata, et Nendest 90.-te lõpu hühmitustest. Ehakond on kõige laialdasemalt püsima jäänud. Kõigis oma auto, et mitmekülgsust ühes ikka ja jälle pildis ikka ja jälle olulisi asja kirjutamas ja ka selles suhtes onju? Erimeelsusi palju, aga olen siin saates juba mõned kohad välja öelnud, ütlen seda siin aasta lõpuks ka. Et minu jaoks oli tegelikult selle aasta kõige olulisem või isiklikult kõige lähedasem lugemiselamus ohe, pilve kogunäoline seda isegi tegelikult raske luuleks nimetada, sest et seal on ka proosat ja mälestusi. Jaa jaa, selliseid raskesti määratletavad tekstimänge. Aga sellest raamatust näolisest olen ma siin juba mitut puhku rääkinud. Jäägu see siis praegu lihtsalt mainimiseks, et on ikka küll väga hea raamat. Ja soovitan kõigiti lugeda. Aga kui siia mainida ka veel kehanduslikete püüte, mis ju ka suheldes osas luuležanris tulid, siis peab küll ütlema, et tänavune aasta oli debüütide koha pealt debüütraamatute koha pealt ehk üsnagi kahvatu aasta. Eks Alveri debüüdipreemia oli ju ka parasjagu ajude ragistamist. Ja nii-öelda suured finalistid või põhinominendid olid lõpuks anti saagama proosaraamatuga, mis ilmus tegelikult eelmise aasta lõpus. Kuid mida Alveri preemia reglement lubab arvesse võtta ja olemegi Nagel, kes selle preemiaga lõpuks sai ja kelle tekstid tegelikult ju on kokku kuhjatud märksa varasematest aastatest. Nagel ise ka juba aastates mees ja ja nõnda ainult osaliselt selle aasta debüüt, kui üldse saab seal seal aastate püüdiks ranges mõttes nimetada. Kuigi pean ütlema, et mulle mitmed asjad, lemming Nogeli Hamatust meeldisid. Ja pean ütlema ka seda, et see on üks nendest raamatutest, mis kultuurkapitalist toetust ei saanud. Nii et kui hiljaaegu Märt Väljataga kirjutas, loomingulised muutub tekstinäiteid lugedes tigedaks ja viimane aeg on kõrvale astuda, siis ju vist oli küll. Jah. Pean ütlema seda, et kui võtta üks debüütraamat mees küll peale seda halvehi andmist välja tuli üks debüütraamat sellest aastast, mida esile tõsta, siis minule täitsa meeldis too eelpool mainitud vihmametsa toimima toimumata tulvade toimik. Selline ühehäälselt keelemänguline. Võib-olla mitte alati ei ole need keelemängud väga tulemuslikud ja vahendid jäävad tõesti lihtsalt mänguks aga vahel tekivad vägagi ootamatult leiud ja vähemasti tuleviku mõttes ma loodan küll, et võhma metsast kujuneb vägagi huvitav kehanic lisaks sellele, et ta on andekas muusik ja ja veel mitmel teisel alal tegev roosa poolest pean ütlema, et ma ei ole väga palju jõudnud debüüti lugeda. Ei ole jõudnud lugeda ka Epp Annuse, sina mad tildaatmis sai üsna poleemilisi vastukaja osaliseks. Rääkimata siis paljudest moos romaanidest, mille jooksma lihtsalt vist olen juba liiga vana, aga. Aga tundub küll, samas, et väga olulisel hulgal noori autoreid on kirjutama hakanud. Alustavad nad muidugi noos romaanidest, omaväelasest, heakaaslastest kihutamisest, aga kuhu nad välja jõuavad, seda saab näha. Igatahes lausa kurbust ka ei maksa tunda, et, et kuidagi uusi kehanike peale ei tule. Aga võib-olla lihtsalt see avaldamine on läinud suures osas nii varasesse ikka, et need tekstid on veel üsna toored ja eks selliste uute tulijate tulvaga on ka paljud vastuvõtukanalid juba natukene ümber löödud. Kriitikameel on ainult tehavamaks. Mänginud Ühe palakesi veel laulis homme helt. Kes on ikka olnud kas Viljandis noorte talentide aitaja ja, ja omaloomingu konkursi žüriis osaline ja ka esimese sammu konkursi žüriis, osaline lõpetuse ingel, on see pala ka lõpetama veel haka mängin seda osalt sellepärast, et see pärineb sel aastal ilmunud laulvate kirjanike kogumikud ja osad ka sellepärast, et Lauri Sommeri kauaoodatud vähemalt minu poolt kauaoodatud uus luulekogu on ilmumas kohe järgmise aasta hakul. Pange seda tähele. Ootan kevadet ja siis ta jälle tuule Vawasele saastas tühje valged linnusule mustast rõõmust laulaval geto. Lõpetusin, kellega paadi üles väga Tema halliselgelune lapsest saati ta on minusse. Teises sõbrad, kõik on mööda läinud. Kes nad olid minna? Uskusin olevat näinud kulla sinisilma. Ma armastus taevasse tänavail loen. Pättusi klisel kõigub vete kohal, mida. Kala. Aga mis seal karta, midagi ei tule pärast ega olnud enne. Palun natukeseks silmad, sule üks, üks seal ainult on. Lottetuse paati üles järele, väga vähe. Tema tuhmisel palun, laps saadi, ta on minusse. Homme on siin küll Tõnu Õnnepalu tekstile tehtud laul ja küllap olete kuulanud ka Lauri Sommeri suurepäraseid olemise saateid. Tõepoolest üle hulga aja üks vahva maitsva raadios. Loodetavasti kuulate jätkuvalt spiikrit, aga tõepoolest pole sellel eesti kirjandusel häda midagi, kui pelgalt juba luulest roosast rääkides oleme terve selle kolmveerand tunni ammendanud. Võiksime rääkida ka kirjandusteaduses, draamakirjandusest, lastekirjandusest ja millest kõigest veel. Loodetavasti seda nende aastalõpupäevade jooksul ka piisavalt tehakse. Mina soovin teile siitkohalt head uut aastat, head vana aasta lõppu. Palju huvitavat lugemist ja inspiratsiooni kirjutamiseks. Ja lõpetamata etan ühe loo, mis kõneleb kellelegi piiride hajumisest muusikaajakirjanduse, popkultuuri ja kõrgkultuuri vahel. Lugu Mess tööle nähtavasti on hästi tuttav, see on Chalice ehk Jarek Kasar ja minu inimesed. Üks natukene rõõmustavam vaade eestlastele eesti rahvale või siis ka lihtsalt neile inimestele, kes meile lähedased on. Mina pean kohe kohtun teiega taas juba aastal 2008. Jälle kuulmiseni. Osa rahvastikus. Oskan lugeda ühes olen kindel, et nad on head inimesed, nad meeldiks sulle ka. Ma ei usu, et sa kõiki neid tunned, vaevalt nad üksteistki tunnevad ja äkki tõesti klappi, samas äkki on tegu pelgalt halva esmamuljega. Nad mõistavad ja peavad endast lugu ka siis, kui neil puudub kontaktis sinuga. Kui teid on okkad siduvas, jagades. Iga mure mõõtmatas selle tõsidust, vahel piisab pilgust ka pole tundeid sõnadesse tõlgitud. Ei karda. Hoolida ei hoia häid emotsioone alla, kunagi ei soovinud halba, juhtub, siis juhtus kogemata juba möödas, unustatud, nad on kõiges sünges üle argipäeva mured rõhuvad ümber, nende omavahelisi suhteid tegelikult ei mõjuta üldse, või ma eksin, siin on minu teiste eludes segi läinud. Kui päriselt ongi teisiti paremat, siis kõik oleks mängult. Nüüd on igalühel oma asjade aja galaktikas, selles osa moodustas rahvat. Nad on minu inimesed ja mina olen. Kusjuures siis on vahemaad väiksed, head sõbrad, võib-olla mujal ongi parem seikleja, aga ära jää võõraks koos kaas koos koos vallandame talgusaid koos palkame spetsialistid, kuid keegi ei tee meie eest otsuseid, kui puruks kisti verstapostid on ikka keegi läbime juuri. Tean, kes ma olen, kui mäletan, kes ma olin elaval mitt Aini võtta ruumi isegi. Tuul rannaliivalt uhtus jäljed inimene, ükskõik kui suur väike järje järje on inimene, ükskõik kuhu lähed. Liigitada neid nagu muusikat, tema nahavärvi vaimu, tema religiooni, rikkuste, hariduse, mis iganes, mille järgi sa võid unustada maha jättes selle nime ainult uppunud laevale. Sa võid öelda, et seesama maa, mis elab ja hingab, tegelikult, kuulub pangale kuskil raamatus on see rida või keegi ütleb, laulab ja ei hoia ainult endale, mõtleb. Kas sina seda teeks iga päev, näe, mis koht on maailm tihti, millised võivad olla teised ikka päris suur õnn, et nemad on minu tähelepanud. Vanematele inimestele, kes on ühendatud, see on pühendatud kõigile, kes tunnevad, et neile pühendatud otse kontrollkeskusest kasutamata ütleja hääle privileege pühendatud. Kõige enam, mis, mis on niipalju kui paju tähendab kõige kõrval üks inimene, räägin, sest nakkab kergelt kuningatele küla keeles lihtsalt enam võimalusest näidata, mis meelel südamel kirjas toorelt ma kirjutan alla, see on rahvale, mitte ei lähe mehega hauda, teenin omani. Mesi jäid erandit, ütlen veelkord minu inimesed ja ma ei unustanud mitte kedagi.