Ja tere õhtust, hea kirjanduse sõber, pähk, vahe taasspiikriga eetris ja selle saategraafikut arvestades ei ole vist küll patt soovida head uut aastat alles nüüd. Sest et teiselt poolt peaks ütlema, et ega see uus kehandus aasta õieti veel alanud ei olegi. Nii et õigupoolest võiks soovida hoopis head vana aasta lõppu. Küll need uued raamatut ka juba ilmuvad, aga eks tänagi oli Tartus Tiit Aleksejevi ja ala Niguli raamatut esitlus, mõlemad on ilmunud tegelikult juba eelmise aasta lõpus ja samuti tänane saade spiikri saade siis luulest luuleraamatutest, mis ilmusid eelmise aasta lõpupäevil, nii et nad spiikri aasta kokkuvõttes ei mahtunudki. Seda enam on aga õõneid käsitleda tänases saates. Ja nagu ikka, kõlavad vahele mitmed eestikeelsed laulud. Mitmedki neist samuti helikandjatel, mida siin saates ei ole jõudnudki veel õieti mängida kuuleme nüüd pastaka uusimat albumilt pala, kus ma sind mida on esitanud ka mari kalkun. Palliga kui nagu ikka laulu Gabist uuest põksuma siin ka muidugi ikka meeste kehvale. Kus ma siin, kus ma sind kostma küll kõvaks Ikka uusi laule ja uusi esitusi geneerib eesti luule vahemaa, tekst oli jube pehmad kangelt. Aga eelmise aasta või üldse viimaste aastate üks kauaoodatumaid kogusid oli kindlasti EFS-i uus luulekogu, selle nimi on alasti ja elus. Ja tõepoolest, see ilmus tubli nelja-aastase vahepausi järel. Eelmine 2004 ilmuski nimetatud aastal ja on tänaseks kujunenud üheks selle kümnendi märgilistest luulekogudest ning oli ka mõne aja eest lausa 15 iseseisvusaastaraamatute paremiku tabeli sees kõrgel kohal. Uus kogu Alasti elus on ilmunud jotiis asjas. Kivisildniku tundub tõesti olevat hea nina oluliste luulekogude peale ja saamat algabki luuletusega 2005. Aga nii sellel luuletusel kui deferessi raamatu peaks eriti praeguse majandusdepressiooni ajal peale olema hoiatus. Kui see idee teid tugevamaks siis tabab teid, luulekogus on seda surmatungi, selle lahtikirjutamist või enesest väljakirjutamist päris palju ja ja kas te selles avaluuletuses aimub elugi, kui lihtsalt nurjunud surm. Ja taas on üheks selle kogu keskseks kujundiks külm nagu effessi luules ka varem mitte ainult siis siin kaamaslike klimaatiline külm, vaid ka eksistentsiaalne ängistus, külm selles tehiskeskkonnas ja kihistunud ühiskonnas ja enamasti üsna ebameeldivate inimeste keskel kellest ka muidugi paljud ise on meeleheitel ja õnnetud. On see elu ise üks selline külm ja kõle tegevus ka pärastlõunapäike või võõrana mõjuvad linnaruumis mõjuda kui üks ilge tüüp lollide naljadega. Nagu ühes minu jaoks selle kogu tippluuletuses, need tänavad jäävad jälle võõraks. Armastus, pakubki, üürnikest väljapääsu, aga sellessegi on siin selle luulekogu minategelasel kahetine suhe. Ühelt poolt see armastuse armuakt katkestatakse sümboolselt, et ta jõuaks läilaks muutuda. Teiselt poolt tekitab see omakorda kahetsust aeglasema hülgamise pärast. Ja ainukene tõeline helgus ongi tütred, keda siin-seal mainitakse. Aga samas kui mitte sellest sündmusest ennast ära ehmatada lasta, siis kui paljud eesti kirjanikud nii siiralt ja tegelikult võrdluse kujundi hükalt siis kurbusest julgevad kirjutada? Sellist dekoratiivset ja, ja samas üsnagi mõttekujundi vaeselt emoluulet ilmub ju kasvõi netis hektarite kaupa. Aga peab olema tõeline talent, et kogu selle tendentsi keskel veel kirjutada midagi, mis sellest tõeliselt esile tõuseb ja mõjub hoopis tõsiseltvõetavana. Loen siin ühe effessi luuletuse ette. On olemas mitmesugust kurbust, piinliku vanaaegset nähtaval kohal rippuv vana naise aluspesu. Selline tekib üksinda kodus, pühapäeva selguses. Vaadates hirmsaid koolimaju, mis tehtud vägeval vanal ajal tulevikuta lapsi, nahahaigeid, kasse, see kõigile mõistetav Laila tunne. Kaastunnet või enesehaletsust, nõrkust või valu täis. Igal juhul ometi painav. Jah, ka see on kurbus. Kuid on ka teistsugust. Astud bussi või trolli, näed kohaks sääsuva päikse lõigatust, pangahoone klaasist seinal. Kohaga oled kurb. Kas need siin aga õige, mitmes tekstis on liiteid või paralleele Juhan Liivi loomingule ja liiv oli ju ka selline eesti luule suur kurbusest kirjutaja. Siin kogus on nii väga lühikesi kui ka päris pikki tekste, minu jaoks need lühikesed nii väga mõjule ei pääse, pigem mõjuvad sellise side koena nende pikkade vahel. Aga pikad luuletused on ju viimase aja eesti luules mitte väga sagedane nähtus, aga, aga siin saavutab FS just sellise intensiivsuse. Mis selle luulekogu jällegi tõstab, kui mitte eelmise aasta kõige vähemaks. Kui neid mõõtkavasid, peab siin kehtestama siis kindlasti üheks märgilisemaks eelmise aasta luules ja üldse viimase aja luules. Ma ei ole tundnud midagi, on nagu effessi seesama meri meis kõigis ja kuulates neid luuletajaid nagu tema Musta pori näkku. Aga minu jaoks kõige mõjusam oli luuletus, mis algab ridadega, ma nimetan su jumalaks ja see oli selline staaži, kultuse ja religioosse jumaldamise ja kultuuri Heehoste vastane või neid Pilav luuletus õigupoolest skulptuuri, heeruslikust ja tuule muutmist šõubisnis. Eks pilop ka lõpuluuletus kus kaks luuletajat on pandud Su jäliti show situatsiooni ja nende kannatusedki, elulised traagikat, muutut Jouks ja eks see tegelikult ole muutunud eesti kirjanduse üheks üheks osaks millest ka tänases saates nähtavasti veel juttu tuleb. Kui siin kogus midagi häirib, siis need mõned hetked, teised viited sellisele litthaatide ringi suhtlusele. Mind ausalt öeldes selles uuema kirjanduse seltskonnas häirib see elutamine Hasotamine luuletustes. See on minu jaoks selline seltskondlik doping. Aga samas EFS kirjutab oma elust ja ka see kihanduslik suhtlus on osa ta elust. Miks seda siis maha vaikida? Kuulame nüüd veel ühte pala keskealise eesti mehe elust see pala isegi pidada osalema eurovisiooniga, vabandust, Eesti laulu eelvoorus on Chaliis ja 40 Uue luulekogu on üllitanud ka Meelis Oidsalu üks neist kirjanikest, kelle igapäevane tegevus on hoopis teisest valdkonnast. Aga kes nii nagu on juba mitmedki jõudnud öelda selle teise raamatuga muutub juba väga tõsiselt võetavaks kirjutajaks. Tõepoolest Oidsalu 2006. aastal ilmunud debüüt jumala kihvt luulekogu tekitas üsna vastakaid arvamusi. Ja õigupoolest nii sellest uuest kogust kirjutanud kui ka eelmisele viidanud on hiljutises sirbis Lauri Sommer kes samuti ütleb, et see esimese kogu Ta mõtleb lahveni, juhuslikkus ja kestvuse põlguse killurebimine ja rõvetsemine on kõrvale jäänud ja asemele tulnud küpse mehe konkreetsem kirjutamislaad. Mida siis öelda ikka peab soome tsiteerima, et seda maaelu teemat ilma mingisuguse poosetamise ta on eesti luules üsna vähe. Ja Oidsalu on kirjutanud just sellise maaeluteemalise luulekogu, aga samas ei ole mitte niivõrd traadilik realism, kuivõrd pigem sellise maagilise realismiga või selle mündiga raamat. Siin on kohati nii Juhan Jaik kui Mehis Heinsaar kui Mikitat, kui, miks mitte ka luuki tunda. Jälle üks asi, millele samme samuti viitab, sest Tase traktorite, mullahunnikute sea tapmist maailm on siin antud läbi kummastava võõrituse ja huvitav on see, et mitmes luuletuses kaovad justkui ära nagu keha ja keskkonnavahelised piirid. See on ju noh, omamoodi väga Mehis Hein, Sachelik. Ja üks luuletus, milles ei tahaks ette lugeda, on korsten südamel. Tühja kaevu täitsin pilgeni vana korstnakividega, et vältida vahisemist kellelegi kukkumist. Nüüd on hirm all, pimedas võis keegi olla. Ja samuti on siin selliseid ilmastikunähtuste isikustamine siin samuti sugugi mitte lasteraamatu kujul, et et küll on tore, et päike paistab kena, tuuleke puhub vaid nii nagu effessilon päike kuulutatud sellise lolle nalju viskama vana mehena siis siin raamatus on jälle tuul, selline haisva hingeõhuga tüüp. Aga mille veel tahaks ette lugeda, on luuletus tutvumisõhtu, mis ka räägib mõneti iseenda eest ja näitab selle kogu stiili. Bioloogiaõpetaja viib salaja surnukuuri, julgemad meist kui need, kellel teadmistenälg. Tol õhtul on seal üks talunik, umbes 50 aastane, ilusate juuste, tugeva lõuapäraga, suujõuline eesti mees kaelal, nööri, jälg, Alasti laual, laste ees. Patoloog avab kihe kõri surub näppu neelu. Ja nagu võluväel sikutab kursust keele, mis otsib pidamist arsti libedal käel. See siis ongi eesti keel, neelatan ja ütlen, tahtmata tere. See on ka jälle selline riietus, mis võinuks ka FS-i kogus sisalduda, aga võib-olla sellist lopsakat huumorit on selle Meelis Oidsalu kogus rohkem tunda ja omamoodi täiesti kummastav paralleelmaailm muutub sellest Eestimaaelust tänu nendele luuletustele, mees. Nii nagu need mõned vanad fotod kogu see on ise taga fotolikud. See, kuidas noosi jõmm on ennast Temasega põlluservale surnuks kihutanud ja või siis need sea tapmisel Hulduste pildid. Tõepoolest, mõnes mõttes oleks võinud fotosid siin rohkem olla või mõnes mõttes võiks eeldada, et kas või näiteks Peeter Laurits inspireerib sellest luulekogust ja teeb mõnedele luuletustele fotod juurde. See mullatoidurestorani sahin näiteks aimus siit õige mitmes kohas. Ja veel kord siis selle luulekogu tutvustuse koesstee põud, kui ma ei jõudnud seda maha öelda selle luulekogu koerte põud, on selle Meelis Oidsalu luulekogu nimi veel kord selle tutvustuseks kommentaariks loeksin ühe katkendi tollest asustusest Roosna põhja uus Oidsalu. Et Lauri tamme siis oma arvustuse lõpus viitab sellele, et võiksid teisedki eesti luuletajad maaelust inspiratsiooni otsida ja ta kirjutab. Kalev Keskküla ajab ehk kusagile Haanja kuplite vahele oma viinamäe tohis kaheva võtab jumaliku juttik lehma. Priidu peie õrn hõbedat, notsud EFS õõmsa divisjoni lambaid. Maarja Kangro humanitaarne joonilised küülikud, kalju, suusamultilingvistilise künni, Pegasuse ja nii edasi. Kui aeg nõuab, paigale jään, alustaksin ise vist kanadega. Aga maal on kõik nii seotud ja liiga väikselt ka ei saa, nad on nii pisikesed, et neil hakkab talvel külmlaut, on vaja looma, kes seda oma kehasoojuse hingeõhuga kütaks. See on juba ise luuletus ja ehtsam vahem luuletus kui nii mõnedki, mis siin ja seal viimasel ajal luuleraamatutes luuletustena ilmuvad. Jätkame veel kord pastakaga. Vala ühest vahvast vanast filmist küljetuul. Segavad Jessenini tekstile laia taeva luua on nimi, mille pastakas sellele palale pannud on. Teise Colo vaakuid meela mõtiskleb Oksama treestaabisi männilaane haaras Taevu tõttu osakesi ka. Oksad riista männilaane haaras taeva tõttu osanud siis mis sinuga. Ja mulle tundub, et arsti kokku Tahaks saada seal ta laitamets. Rääkidega isele saade meiega kaasas. Tahaks saada, eks ta laitame. Järgnevalt ühest raamatust, mida ma tunnistan, ma ei ole veel päris läbi jõudnud lugeda ka sel põhjusel, et raamat on peaaegu täiesti vene keeles. Aga ometi tahan sellest siin rääkida. Loomulikult ma loen seda raamatut edasi, aga tegu on siis Igor kott, juhi venekeelse luulekoguga põtkapatnest vaan partnerluse katse. Aga kui ma nüüd hiljaaegu mõne päeva eest Päevalehes vastates Tiit Hennoste üleskutsetele netitungimiseks eesti kirjanikele sellega, et tegelikult on Eesti venekeelsele elanikkonnale kirjutamine isegi olulisem väljakutse, siis noh, mis viga, minul rääkida, kes ma vene keelt nii kehvasti oskan, et vaevalt ealeski midagi vene keeles kirjutama hakkan. Aga teised, kes keelt paremini valdavad, võiksid ju seda teha ja samas ikkagi võib öelda, et Tiigogut juh on mitmeti praegu suur üksik lane. Nii selles rollis Vene taustaga noore kirjutajana eesti kirjanduses kui ka tegelikult Eesti venekeelses kirjanduses eesti kirjandusest, rääkijana ja selle populariseerija. Samas on selge, et kuidagi tuleb seda siinset elanikkonda kõnetada, et nad näeksid ka muud maailma peale Edgari maailma. Aga üksik liigogut Juhka selles mõttes, et ta on häbenematult intellektuaalne luuletaja. Isegi luuletaja, publitsist, kes viitab puhtalt teadusele ja ajaloole ja kirjandusloole ja. Tekstid on pikad ja tihedad ja selles mõttes ikkagi väga haruldased ka eesti luules, et ei julge eesti luules eriti keegi oma haritust näidata. Noh, on neid luuletajaid, aga võib öelda ikkagi, et pullitegemine on lubatud. Pisikeste asjade imetlemine on lubatud, Sürje panemine on lubatud, hinge kähistamine on lubatud. Aga intellektuaalse teadmise tehnud eestlasel oleks luulenäitamisel justkui mingi häbiasi, et see oleks justkui nagu autentne eneseväljendus. Seisab ka sellise suhtumise vastu ja minu meelest väga edukalt just need tema pikemad tekstid ka viimase kogu lõpuosas, need Esseemid on väga mõjusad ja muust kehandusest eristuvad. Ja samas jällegi see kõik ei tähenda, et ta oleks kuidagi selline väga somb, uudne ja halvas mõttes peale tükkimatu. Ta võib kehtida väga intensiivselt ja isegi raiuvalt ja minu jaoks mõned selle kogu mõnusamad testitki ongi jällegi hästi lihtsad ja kooslus. Efektil põhinevad näiteks tekst, mille iga Rida algab sõnadega Ani tuumajutt või või siis kogu ainukene eestikeelne tekst muusa kirjutatud samanimelisele. Tänaseks töö lõpetanud ajakirjale. Ja vahva on see, et kui ma mainisin seda kihanic publitsistika nimetust, et tõepoolest metsaülikoolist või mõnest teisest sündmusest on ta andnud selliseid luulelisi, reportaaž, ülevaataja see on jällegi žanre, mida eesti kirjanduses võiks rohkem olla, kui see on nii teha, sealt tehtud, kui kahvat juhil. Tema siit midagi lugeda ei julge, nii hea mu vene keel ka ei ole. Aga selle peale veel üks näide partnerluse katsest eesti keeleruumis hästi tuntud lugu, aga ka vene keeleruumis hästi tuntud lugu küll uues versioonis Tõnis Mägi ja Sa haara kinni mu käest. Et lõpeks siin Täna võib ka nii minna. Mõni aeg tagasi oli meedias eks väikene teeklaasi tohmikene, kus end miskipärast kirjanike ametiühinguks nimetav hüperia hüpo geiatiivsete välja hääletatud seltskond nimega sokk tegi kisa sellepärast et Kulka koosolekult oli ainus kirjanik Indrek Hirv välja saadetud ja nendele oli jäetud siis loomestipendiumid andmata. Tundub, et sokk ei tunne uuemat eesti kirjandust, sest et selleks ajaks oli ka komisjoni liikmed Krista Ojasaar ahel juba teine luulekogu väljas. Ja vähemasti Kirjanike Liidu jaoks kvalifitseerub liikmelisuse alusena. Ma ei tea, kas saki jaoks kvalifitseerub, aga arvestades, et seal nimekirjas on ka inimesi, kellel kunagi ühtegi raamatut ei ole ilmunud peaks mitmekordselt kvalifitseerume. Aga tõepoolest, Kristo Ojasoo teine luulekogu unemuusika on samuti nagu esimenegi kirjutatud üsna pika perioodi jooksul siin luuletusi 1998.-st aastast kuni 2006. aastani. Ja kui luulekogu algab mõtisklusega vaikuse üle, mis on ka mõneti sellise Žiguliga jõhvilikus arutlevas pluusalikus mõtteluule laadis siis edasi Mul läheb kogu tõepoolest nimele vastavalt üha unenäolisemaks seisundi hilisemaks väga palju aistinguid või casting'u unelistel moon teil tuginevaks ja samuti on siin palju looduskujundeid. Nii et mõneti võiks seda pidada hoopiski loodusluulekoguks, ehkki ennekõike on see ikkagi selline sisekosmiline loodus oma ilmaline loodus, aga taaskord jälle tsükkel surnud luuletaja lõkke, eriti selle algus on maagilise realismi võtmes ja mängib kujunditega, mis võiks samahästi taaskord Mehis Heinsaare või mako kompusegi tekstides sisalduda. Noh, eks ma olen varem maininud, et Kristo Ojasaar käis ju ülikoolis samal ajal kui erakond alustas ja küllap Need seosed ei olegi nii väga kunstlikud. Aga kindlasti on see unemuusika selline rahulik kogumis tõepoolest vajabki vaikust enda ümber, nagu siin alguses on välja öeldud ja ja kui need teised selles saates välja toodud luulekogud EFS-i ja Meelis Oidsalu ja tegelikult suuresti ka iga Kotjuhhi kogu on sellised üsnagi jõuliselt ennastkehtestavad mingisugust maailmapilti esile manavad ja tõepoolest, miks mitte ka üksiti ühe ühtede tekstide kaupa kuskil avaldatavad või ehitletavad siis Kristo unemuusika mõjub just ikkagi tervikuna ja ja samas võib öelda, et aeglaselt, loetavanaat iga tekst või nende tekstide seosed jõuaksid avaneda. Kui eelmistes kogudes oli tugevamaid ja nõrgemaid hetki, siis siin ei saagi niimoodi rääkida, kogu ise on tervikuna midagi hoopis muud kui üksiktekstid ja me tõepoolest siin ongi mitu sellist tekstikobarat, kus üks ja sama teemal lävib läbi mitmet, mitut teksti ja järgmised tekstid kuidagi arendavad eelmise kujundeid edasi. Nii et. Ma ei julge nüüd hakata selle kogu baasil vastanduse võrdluses eelmistega rääkimas mingisugusest mees luulest naisluulest, aga. Aga mine tea, äkki peaks paljud mees luuled niimoodi? Meesluuletajad niimoodi kirjutada ei tihka ja see ei ole üldsegi mitte negatiivselt öeldud. Meesluuletajad kipuvad olema kuidagi pealetükkiv omad ja kardavad, et neid ei võeta äkki piisavalt tõsiselt, kui nad sellist vaiksemat ja, ja Astingulisemat maailma esindavad. Aga väike muusikaline paralleel siia kõrvale võiks küll nii-öelda Hedvig Hanson esitamas Olav Ehala ja Leelo tungla pala põlev puu ja peale seda saate lõpuks siis ka ühest märksa peale tükkivamast teksti kogumikust. Millekski Juulideide hinge. Ja nüüd nähtavasti peab ka ikka selle siia ühe tegema, kuigi ma tänases saates seda, kui kõik ei plaaninud, aga. Kui see on selline gravinate erinevate ehk saate kõige vastuolulisema osa segatuna, siis siin on ta küll omal kohal, sest et aastalõpu vikerkaarega oli kokku nööritud üks Vikega ühenäoline, trügis pealiseks märgitud Künnap, Rooste sinija, selle olla väikselt 2008, kolm punkti üheksa ja noh, ühesõnaga mõte oli teist nähtavasti kolmel kombinaadil see, et teha selline Vikerkaarelaadne ühiskogu või kopeerida seda Vikega formaati ja teha selline noh, teha selline asi mis välja andunud, kui oldaks mindud sellega lõpuni, tõepoolest, et oleks olnud see Vigega ühele omane pikem ja huvitav arvustuste rubriik väljapeetud ja noh, siis oleks ta nähtavasti ka polnud iseenesest huvitav, aga praegu jääb sellest kaantevahest küll ikkagi ennekõike muljest mulje kui tehasest tootmisjääkide kanaliseerimisest ja turundamisest. Ja kohati ikkagi üsnagi maotust sõbrafromost, mis sisuliselt kahvatuks jääb. Künnap on siin kõige huvitavam nagu ausalt öelda kirjanikuna minu jaoks ka viimasel ajal olnud, on. Vähemasti need tema tekstid suuremalt jaolt siin kui bemmimeeste haiku vaistus ehk välja arvata on sellised, mida tõepoolest ka tõsiseltvõetavad luuleraamatus ette kujutaks. Noh, eks nad olid võib-olla natukene argisemad ja ja teiselt poolt sellist reisiluulet, et nad tema viimasesse Su ööd on loetud, kogusse enam kuidagi ei mahtunud. Või noh, eks see viimane kogu oli ka pikalt töös, aga aga vähemasti ma tõesti kujutan ette, et ma tahaksin neid tekste raamatust lugeda, erinevalt siin teiste autorite tekstidest. Mulle ma kordan veel siniviimane seni hirmud, kogu aastutat ja 39, mis ilmus 2002, väga meeldis. Aga siin on ta põhiliselt sellise naljategemise peal väljas ja nagu Jaanus Adamson on kunagi öelnud, et senine sõnadega plõdutaminegimatel omane olema. Noh, me teame, et seni oskab ka saatejuhina keelega väga lennukalt ja säravalt ümber käia, aga siinse kogu näidistesse ei ole seda nüüd nii väga palju jõudnud. Muide, nad kolm eestlasi, tõlkinud ka kolmed, New Yorgi luuletaja tekst. Joshua Beckman Naši orja mässinud Sapruude kellega nad siis luulefestivalil kokku said ja mitmeid kohti häid jooke mekkisid. Ja ma ei tea, kas asi on Künnapi või milleski muus, aga minu jaoks jällegi nendest kolmest viimane Mathieu Saproude, kelle Künnap on tõlkinud, äratas natukene rohkem huvi, teised muga kõnelema hakanud, võib-olla minu viga. Aga noh, kõige rohkem ruumi on siin kulutatud Jürgen Rooste kiitmisele ja minu jaoks selles raamatus kõige põhjendav mattumalt. Siin on kolm rooste novelli või lühijuttu ennekõike, mis silma jäävad, millest esimene lõvi leiab hea kujundi ja tegelikult selle esimene ots ongi väga hea, eriti see osa, kus Jürgen Rooste jõuab purjuspäi koju ja siis naine ja lapsed endale lõvi koju tekitanud, siis ta üritab sellest lahti saada ja keegi ei võta teda telefoni otsas tõsiselt. Aga siis ta läheb mingisugustesse, ei oma kogemust, kirjeldamisse ehase jutt ja 12 teksti. Saatan tuleb unenägudes. Kuidas ma hakkasin arvama, et olen surnud, on juba lihtsalt puhas teljeesnes homme puul ja mu meelest oleks selline jooma kehandusele ka omaette žanr ja kõik need Bukowski Teeerroffejevida asutud, soomlased kesta viljelevad. Ja võib ju nõustuda Karl Martin Sinijärvega hea tahtmise juures õigustada seda pluusina kui heal inimesel on väga paha olla. Aga mulle neis tekstides enesehaletsus, eks hüvitatud eneseimetlus on järgmine aasta loomingu kõige tüütum osa ja minu meelest, et noh, see selliste asjade puhul see kiitmine läheb juba vägivallaks inimese vastu, kes tegelikult ravi vajab. Samas peab ütlema, et iroonilisel kombel koos selle kaante vahel ilmunud vikerkaares on Jürgen Rooste tõesti väga hea tekst Astrid Lindgreni surmast päästa, kui lühike. See alkoholismi teema ei pääse kuidagi teksti süzee üle domineerima või vaid isegi antud juhul mängib kaasa. Tuletab ka omamoodi meelde Sass Mülleri karu punn Astrid Lindgreni lugu. Ja tundub küll, et toostel kohati on sellise ideaali või paralleelina Müller silme ees, aga enne kui Müller võiks saada, siis võiks ikkagi tõsiselt Müller endaga juttu ajada, et mis tunne on Sass Müller olla. Ja siis järele mõelda, et kas on nii vaja. Tahaks loota, et andekad kirjanikud ennast nii inimestena kui kirjanikena asjatult ei raiskaks. Paraku see Künnap, Rooste Sinijärve 2008, kolm punkti üheksa suuresti raiskamisena tundub. Ja samas, nagu juba öeldud, on kõigil praegu ja siin ka väga häid tekste mitte selles kogus ilmtingimata, aga samas aegruumis küll. Jätan selle spiikri lõpetuseks loo filmist ja minu meelest heast Eesti filmist soovide puu, meil esitab kolm pead ekse kirjandusele ka eks, uue soovide puu ja ei anna alati seda vilja, mida me soovime. Võib-olla see kellelegi teisele jälle on see, mida ta soovib. Lootkem kehandusest edaspidigi mitmekülgsust ja erinevatele maitsetele vastamist ja paratamatult mittevastamist. Head kirjutamist ja head lugemist ja mina pean kohe kohtun teiega taas kuu aja pärast. Soovide puu.