Tere õhtust, hea klassikaraadiokuulaja kirjanduse sõber vähk vahel taas spiikrit tegemas on aprillikuu kihandus saateaeg. Ja täna räägiksin põhiliselt kahest äsja ilmunud luulekogust. Tõepoolest, tegu ei ole sugugi mitte väikeste luulevihikutega kuigi simman kohe oma sõnu sööma, sellepärast et ehkki luugi valitud luuletused nimelt just väikestest vihikutest koosnevadki, aga neid on tervelt viis tükki komplektis. Ja Marko Kompuse all on ilmunud ka üsnagi mahukas raamat surnud kuldnokkade märjad esmaspäevad mis nagu ka Erkki Luugi koondab tekste tegelikult natukene pikema aja pealt ja eks sellest tuleb ka juttu, et need kaks kogu on osutanud mitmeski aspektis üllatavalt sarnasteks. Ega vist luuki kompust nii väga palju omavahel kõhutatud või ühte mesti ähvatud ei olegi. Ja võib ju ette juba öelda, et minu jaoks on tegu seni aasta mõnede vahvamate luulekogudega vahvamate kirjandusteostega üldse ja see, et Ma ise olen natuke luugi raamatu ilmumisele kaasa aidanud või siis lugi karpi täie raamatute ilmumisele kaasa aidanud ei pruugiks ka kedagi häirida, sest et see abi on ju tulnud ka ikkagi sellepärast et luugi tekstid mulle väga meeldivad. Aga alustaks õigupoolest ühe palaga, mida tahtsin juba mängida eelmises saates. Ma ei leidnud üles neid tema plaate, kuhu semale bändi enda poolt kõrvetatud oli. Nüüd on aga Tartu Birminghami duo Lõsu Immning ehk Katrin uusi detaile Palm välja tulnud. Enam-vähem ametlik plaat, et maailm, teatron, maksimum, mille välja andnud Genialistide klubi. Ja 25. ehk siis juba homme on ka Genialistide klubis selle albumi esitluskontsert Genialistide kohendatud levimuusikapäevade raames. Aga lugu, mida tahtsin mõistetavatel põhjustel eelmisel korral mängida, on õige vahing. Aga kuna see vainu vahingu peale ja teeme tema põlvkonna peale mõtlemine ju ikka jätku, siis mängime tasa selle saate alguseks, et siis juba minna tänaste teemade juurde. Mati tule mul järele. Ühes vee Aro nõvale. Ka kus ta oli Vaino Vahing pärand elab edasi ka Hola laulužanris, aga läheme siis edasi, Marko Kompuse luulekoguga surnud nokkade märjad esmaspäevad, see on minu rehkendust mööda mahku kompuselt. Viies kogu. Jaa, väljaandjaks on siin mähitud ohnitoloogos, kus selles nimes hootähtede asemel munad ja paigaks, kus on see välja antud heade värdjate rinn. Marko Kompus tavatseb ka selle nii-öelda pajatekstuaalse osaga raamatust mängida, täis loovalt ümber nii kirjastajad kui väljaandes kohtade, kui ta raamatu lõpus siis kõik võimalik tänude ja, ja kaasatavate mainimisega. Aga mis selle raamatu puhul silma hakkav, noh, sellest on Marko Kompuse puhul juba varasemates saadetes juttu olnud, et tema puhul tuleb see kogu Ehakonna ehmitusele omane looduse ja keele läbipõimumine kuidagi eriti ootamatul kombel välja. Palju loodussõnu on tal küll, aga Tal on ka palju muude valdkondade sõnu ja Marko Kompuse luule keskmes on pigem selline foneetiline aspekt. See, kes tahab luulest mingisugust kergesti arusaadavat sõnumit või juhist eluks võib Marko Kompuse luulet lugedes küll väga segadusse sattuda või lausa raevu minna. Aga kui hakata kinni nendest sõnadest, mida ta väga julgelt registri ja ja valdkonda piire ületades kombineerib, siis võtame baklažaan, jazz või moos, moon, kohmuehhani lõunad või, või ka vihmapitsa, siis tuleb sealt välja, selliseks põhiprintsiibiks. Loominguliselt on kaassõnade foneetiline sarnasus või kokkukõla või siis ka mõnel juhul ühe sõna soomes, nagu ta vihma pitsa, väike foneetiline nihe. Ja siis loksuvad paljud asjad paika. See on selles mõttes nii vahva luule ette lugeda endale kui ka puhtalt tekstina vaadata. Mingis mõttes on ta ju väga pildiline, kui need tähekooslused omavahel kokku hakkavad kõlama. Aga midagi sellist on Marko Kompus kogu aeg teinud ja ühtepidi oleks keskenduda, nimetada realistiks ja eks ta jätkuvalt on ka koostööd teinud või kuulunud sellisesse vabakäiguliste tartus ühelistide gruppi ühingusse nimega mugiv kes ka tema esitlusel Tartus esitasid sellise absurditeatri häppeningi õmbleb, õmbleb. Ja teiselt poolt ei ole ma vist iseenda suhtes originaalne, kui ütlen, et Marko Kompus seal on palju sellist Alliks ahelikust, nii keelemängus kui ka miks mitte luuletaja imagost. Ent see Alixonalikus võib-olla tuleb selles kogus eriti välja. Kuna palju on lisandunud ka selliseid tekstielemendid, Te, mida nii-öelda sõnumi luulelugeja võib. Endale arusaadavaks pidada, ütleme siis niimoodi. Aga see ongi selle uue kogu puhul kõige huvitavam, et need kaks tekstiloomeprintsiipi eksisteerivad koos ühelt poolt siis foneetiline mäng ka Tähekooslustega mängimine ja sõnade liitmine sellel põhimõttel ja teiselt poolt kujundite loomine, mis võiksid kuuluda ka miks mitte lausa sotsiaalsesse luulesse, sest kui me võtame kasvõi lootuse ida-lääne hamburger, kus siis on öeldud, et et ent rohkem kui kadunud poegade sillad põlesid, tehas põleb neis naftaana Eesti. Ja tegelikult seda Eesti teema, Nad on selles kogus üldse palju erinevaid kujundeid Eesti kohta või luuletus nelipühad näiteks algab niimoodi, et tasuta riiki ei ole, on tasuta rahvad, hõika, hõika, kepi põhiseadus, Jaani kirikukantslist, Eesti rahvale. Ja tõepoolest nii siit kui sealt annab välja lugeda mingisugust teatavat sotsiaalkriitikat lausa. Samas on see jällegi väga, kas need religioosne, aga väga palju jumalat mainib kogu. Ja samas Marko Kompus on ju ka ise hiljuti ühele Ekspressiküsitlusele vastates maininud, kui palju ta piiblit loeb või kui palju sa talle korda läheb. Ja kas see nüüd on puhtalt saatejuhi spekulatsioon või, või ongi Marko Kompus teadlikult suhestunud ka teiste luuletajatega või kuidagi haakub nende luure tegemise viisiga? Kui ma võtan ette siit raamatust luuletuse, hea-halb kuulsus. Ja loen sellega ette. Vanad eesti luuletajad täna kihutamas. Täna maha tõmbamas kirjutatud mõned 12, mõned 20, mõned 33 aastat vanad, pastapliiatsid ja harilikud arvutid, pilk naelutatud joonelisele lehele hallile aknale. Vanad eesti luuletajad, kulupeod, meistrid, imetlev kummardus teile teie geeniustele. Sest seda te olete aastal 2753 koos Kristjani Jaku Juhani poisiga. Siis on ju peaaegu et. Marko Kompuse kihendusliku vastase EFS-i kirjutatud, edenes effessest ise. Aga võibki öelda, et mõneti tööta Marko Kompuse uue kogu puhul selline tudis piip nähtus. Teate küll seda hiljutist koba majade keti reklaamikampaaniat kus väidetavalt tudis piip tähendas kaubaasetamise lindile asetamise heli, pluss selle kassakoodilugeja piiksumist. Aga igasuguseid konspiratsiooniteoreetikud hakkasid sellest tudis piibust tegema kõikvõimalikke anagramme ja said sealt mist jupi nagu Shiti kätte ja mida kõike. Aga samas alati mingisuguseid tähte ei puudu, puudu või üle. Ja mine võta kinni, kas siis kavalad koopiaid kirjutasid Stubbins sütilisendituudis BBC'sse või mitte. Ja Marko Kompuse luule on samamoodi. Ühelt poolt. Tulevad siin ette mitmed värsiread ja mitmed kujundid millest võiks välja lugeda religioosse või ühiskonnakriitilise teema, aga teiselt poolt ta kohe hakkab mängima häälikukooslustega kalambuure idega ja hajutab tekkinud kujundi jälle ära, viib hoopis kuhugi mujale. Ja selles mõttes tegelikult Marko Kompuse luulekogu mängib mulle ehk rohkem kui ükski tema varasem, see tema väljendusvahendite diapasoon ja paindlikkus nende vahel liikumisel on, on läinud vast suuremaks kui kunagi varem. Ja selle juurde ma tulen veel natukene tagasipuhastuse Macampuse kogu juurde, sest et mitmeid puhub huvitavaid kokkupuutumisi, on siin Erki luule Erkki Luugi luulega, nagu saate alguses sai juba öeldud. Aga mida siis öelda veel seda, et ehk kõige üllatavam luuletus selles kogus on, on hüpiku piim, milles Marko Kompus pöördub üsna järjepidevalt riigiliselt tütre poole. Jälle üks minu meelest. Ootamatu ju tegelikult avateema tema luules. Ja kui siit üks luuletus veel lõppeks ette lugeda, siis võiks olla sokkide nuumamine või mõned katkendid siit, sest see on kenakesti pikk luuletus. Vool on ühest korterist teise ja kui mõtlen Undmu naeratus jälgib mu mõtet nagu ennast soolaga võidev leib. Just sellepärast ei karda maarotituult, milles tantsib täis toppida mehi ja naisi. Just sellepärast saab mandleid sealt rosinapoolt. Ja lõpuks ta siis ütleb, et ma ei koli oma varasse tulevikku, kus sellest elu magusast loomist jääb järgi vaid hauakivi, sokkide nuumamine. Ja see on mõneti kogu sellise Tatu vennaskonna vahva manifest, mis võiks sobida Mehis Heinsaare loomingusse. Ja veel mitme teisegi. Aga lasen nüüd ikkagi mako kompusel endal kõnelda ehk tema tuntuima luuletusega eitanaasia eakonna plaadilt ja Jaan-Jürgen Klausi Marko Kompuse teemalisele filmilt. Heita naasia. Siidimänni, mida kuulates oli välja lülitatud, järgnev on eelnev, ei ole luuletusi, ei ole, Marko Kompus ei ole makse rebu. Tere, mina ei keegi ei luuletaja, ei luuletus eitanud ei kuulajaid, ei kuulajaid, olen välja lülitatud, olen erakonnast välja lülitatud, olen erakonna iilüliti poleney erakonna sisse lülitatud lüliti. Teie siiski, kuule, olete libudia hoorajäägrid, mina siiski luuletaja olen liputaja Kle süüdi, mõistmata veel mõistmata veel mõistetamata veel mõistatus, süü mõistatus, veel nii kaua süüdi, mõistetamatu veel liputaja, veel luuletaja, luuletaja kui ei luuletaja, kui ei kompus voi rebu ei luule, ei lugedes, ei plaadile. Palun pange kinni, pange oma käed kõrvadega kinni, siduge hästi oma käed kõrvadega kinni, et ei kuuleks, ei luuletaja, ei luuletamas, ei luulutamas julgumus ei julgu. Siiski luuleta, pigem vinnovski ennustaja enne mussi tihti vigistaja käo näoga maestro lõdvendamas suudlus. Rühatamas pist odavaid sõnu ärandamas näiust, näiman ärakana ehitamas paabel torni mitte taevasse, vaid põrgu aukumas nagu pühak inimküngastel peegel Pilsti kuuma põskedega, elevantsuste meloodia vooditega, matsakas südamega järama selgitus konti kõige oma hambutusega. Veeretamas kaarna täringud ja vangla lumel kuulamas Saarmaneerimist Emajõe solgihaavasid sõitmasse laguneva naist rattaga naiste ja prügikastide vahel. On siis naistel ja prügikastidel muud vahet või ainult natuke jalgrattasõit. Siiski luuleta, kõnts erakonna akadeemilisel valgel ila erakonna muidu ilusas suus möla erakonna üleval huulejalgade vahel. Ei ärge andke andeks mulle mind ennast. Teotajad hullematki, nälkjad, inetusi, näljas, oskamatuid, luuletajaid, oskamatuid, luuleks, oskamatuid oskamatuseks, katkiste riietega, katkiste sõnadega, katkiste hammastega, katkise riistaga, ilma Kultuurkapitali palgata vaest võlgadesse luuletajaks. Et ka temal on magu ja sooled, kes ka tema vajab tuba soojaks ja sitamaja paberit Sikkama. Räägin seda praegu seda, mida pole, neile, keda pole toone lagedale oma mälu kondiga, oma mõtetel, rööviiseva aarde, oma tunnete tall, rasedat, soe. Olen otsekui sfinks, kes keerutab vuntsi ja kelle üürima helisevad numbrist nülvide välja mu kingad, milles kevades Tihase lukku. Aga mis kevadel on minuga asja ja mis Asiend sfinksi luulega, muudvi, viha, viha, mis muudab sfinksi keha ustavaks kellaks liha, mis suudleb sfinksi, aju ja nutanud viha, mis kuulutab sfinksi hinge porgandiks, surma ja armastuse vahel. Ja nüüd need on need pistriku rõõmsad minuti lisamehed taga ajamas kolba mehi, vaikuse kõrrepõllul üle, mille laisklema väes pöörlev ööda, vaeva higistab ratta maasikapea uduvõlvid maa sees üksteisele soovimas, halba ja hea hooarmastuse sinepiseemne mattis. Mu simulonike pidu, mu suust tulev mürk, seene okei, kujutlusvõimet kummi, strontsium, uimega, tuuba. Ta puhub vaimuga võidumõtete metsikul peo. Sealsamal lootekambris magab asjatu vastu. Pool laulda ja läbi lõigata laulu koolme tantsides tunda, kuidas tantsul on Tuudia koolmets. Tõsta sõpruse mõõk ja avada musta vendluse poolne sest maailmaplakatil kuivanud koolnu ses põrgu taevas olen täitnud täht, jalutu, täh juhtimas pimedaid tähti. Ja mu südame tunnistasin, mürgeldab otsekui üraskitsi. Ja ma tahan lahtisteid võtta. Avaneksid silmade ummistunud toru kinnismõtete Zeitab mu mõtlust, oo mu suurey, kes ei ole rohkem kui karje, mis eitab karja Ooeisi näites masina õnnestavainses poosuureige säilitage heitud oma eitus ei kosuurerakon sind armastan väga, mu ei. Enneolematud suurepärane kabaree tõrvida käpp. Kultuurikatlas Tallinna Tartu sadamateatris esinevad kaka Miina kaane, Ritter Anthony pateerati ravinud paks Erkki Luuk. Piksid miit. Kultuuriliselt teada andnud on, loodetavasti selles kõneles ikkagi loodud ja pealegi ta sobisamang tonaalsuselt nii kenasti siia lõppu. Selline üritus tõesti on siis tulemas nii Tallinnas kui Tartus ja tema koha nõnda kasvõi juba sellepärast, et kuulsite manitavat ehki luuki kes mõlemal pool üles astub ja kellel on ka kaasas uhiuus valitud luuletuste karbikene. Uhiuus muidugi teadvat nihviga, sellepärast et kasvõi kaanel olev saatesõna on dateeritud aastast 2004 juba. Nii nagu muide ka Marko Kompuse mitmed luuletused, tema kogus mõlemal puhul kaua tehtud kaunikene ja tõepoolest, kui eelpool sai mainitud, et nende kogude vahel on mõndagi ühist, siis kas või nende mõlema auto huvi lindude vastu ornitoloogia vastu on märgata. Kui Kompus oli oma kirjastuseks märkinud ohnitoloogos, siis luugi esimene raamat, mille eest aga Betti Alveri preemia sai, oli ju ornitoloogi pealehakkamine. Ja kui kompusel on selle Osnitoloogose hootähtede asemel munad, siis luuk pakkus seda oma esimese kogu nime hääldamist ka kui null ornitoloogi pealehakkamine. Joonetoloogist on siin mõnes vihikus juttu veelgi. Ornitoloogi jälg on näiteks üks luuletus vihikus nimega valgus, tahe akna, sealsamas kogus on ka luuletus pihtimus. Mõned head siit, töölised tiksuvad mehe näo jalge eestihase maa-aluses mehe näos kostab tihase mõtlemist. Neid tehaseid kuulsime üsna palju äsjases Marko Kompuse luuletuses ja lendab neid ka selles kurbade kuldnokkade kodus. Kogus ja samas jälle Marko kompusel on tema kogu luuletus Voldemas solistile koorile. Niisama hästi võiks olla Erkki Luugi sulest, aga Nende keelenihestus on siiski ka erinev. Üks asi veel, mis tal on sarnane, et et ehkki luugi üks kogu algab mägrateemalise luuletusega, mida pärast kuuleme ja ka Marko Kompus algab luuletusega, kurb mäger. Aga kui kompusel on see keelemäng ühelt poolt väga foneetiline ja tähekoosluste häälikukoosluste keskne siis näiteks tema lausestus on reeglina üsnagi korrektne. Aga Erkki Luugi keelemäng käib väga suusal Mäelast süntaksiga, lausestusega laused jäävad pooleli või tuuakse süntaktiliselt õigesse positsiooni, mingisugune sobimatu sõna. Või tuuakse lauses hoopis mingisugune ka käändeliselt ja lausekohaliselt. Sobimatu sõna-. Ja. Selles mõttes erinevad ka, et need kompun on siiski väga ülevoolavalt sõna ohte enamalt jaolt Luukaga siiski pigem minimalism, kes püüab läbi saada väga vähest teksti vahenditega. Siin on ka üks vihik paberteate, mis koosnebki sellistest ülilühikestest luulelistest, lugemisnäidenditest millel on ilmne Antonana Too mõju, mis on selles vihikus ära mainitud ka toodud. Teatavasti suutis ehkuma kõige võimsamad teatrietendused püsti panna hoopiski oma Esseedes ja teatrieetilistes tekstides. Aga mis need veel lühendab? Kui selles Marko Kompuse kogusin ka senisest rohkem alajaamu betooni ja ja muud sellist, siis Erki luugil on ju terve üks kogu pühendatud insenerile meie inseneriteaduses uue häire. Kus ehk on seal tema üks märgilisemaid luuletusi ongi insener. Kauge mäe peal sajab vihma nagu insener. Aga luuki kuuleme tema enda esituses ka pikemalt. Mõne aja pärast võib veel välja tuua seda, et kui osalt nii luuk, kompus toetuvad oma keelemängus teatavale võetus efektile, mida pakub sajanditagune luule ja kirjanduse keel luuk siis näiteks Karl August Hindrey ühe pikema tekstitöötlusega Praatia endil, millest on terve miksi kogumik sind valitud luuletustes kus erinevad autorid siis omakorda seda Erkki Luugi Hinsairemixi ümber töötlevad siis Erki luugil on siin ka vihik nimega kommunistlik revolutsioon Kuul, kus ta on saanud vägagi elavat inspiratsiooni. Kommunistliku pateetilise kõnepruugi. Absurdsusest. Ja tõepoolest seda on nähtavasti kõige efektsem kuulata tema enda sellises emotsionaalselt mitte afekteeritud esituses sesse kontrast teksti ülevoolava pateetilisuse ja tema esitusviisi vahel on, on omaette väärtus. Aga. Kuulakski. Seda luulet suhest just nendest valitud luuletuste vihikutest päris pikalt auto enda esituses. Oli ta ju mõne aasta eest Jõgeval esinemas Betti Alveri preemia laureaatide sellisel väikesel galaõhtul, kus ta siis ka tubli kaheksa minuti jagu seda luulet ette luges ja eks ta räägib kõige paremini iseenda eest. Elasid kord kaks vendi ja lahku läksid elutööd nendil. Et oli jõle loomade vasta. Endil ei tahtnud neile liiga teha lasta. Igal pool, kus praetvaid sai konna praadis jalamaid. Aga endil tema sabas jookseb, nii plus, nurksulud algavad. Mis nurksulud lõpevad? Et nurksulud algavad, mürtsub raba. Sardiinia laulud. Kukk kummitab mu aasal nagu lord. Kui lendaksin ma ühiskord Kuusk imeslev kannab suure käo. Kuuse otsas on kägu ligi astunud metsavahile, kägu raiub nagu rauda. Tahtsin ainult küsida. Siin elab Anton raua Chel Dirfachi kimbatul mofti Antonorhow metsa Ailt valju käsu vannud kägu, nagu põõsas. Venitab veel metsast väljaastumise lõõsas. Leping kuuga neli. Maid suur hõissa hõissa metsa vahelt paistab valliturg kel on jätkunud piisavalt mõistust, et mähkida metsa kuldne katus usaldusväärsuse. Hõissa hõissa. Metsa vahelt paistab vaid metsavahi kuubede kuldne. Urg vaid Suurli turg, kel on jätkunud piisavalt mõistust et mähkida end usaldusväärsus. Vaid Suurlit, turg, kel on jätkunud piisavalt mõistust, et mähkida end usaldusväärsuse kaks. Täna ma loen ainult luuletusi. Null ornitoloogi pealehakkamist, selles oli tegemist ilukirjanduslike Esseedega. Alpart ja Eugen. Alpart Eugen olid ikka rõõmsad, lahked, viisakad. Aga nende Õdet Lisid näedsa kummist passivad. Teised lapsed Lisiga mängida ei taha. Sest et pall tema kummi pealt lendab kohe maha. Alpart ükskord tegi palju tore nali. Lisileda Kona prooviks püksipaani. Väike konn. TM. Ei teegi paha. Heida palju morjenda. Aga lisi pistis kohe koledasti huikam. Teised lapsed Lisiga mängida ei taha, sest iga päevanda kumist mitte nahast. Inseneri eri. Kavandab insener oma samme mitu päeva ette. Et hiljem oleks vähem põhjust rahulolematus, eks laadis. Meie Artur käib tagurpidi nagu mets. Samas ei sa jäetud salamisi rõõmustamata. Insener käib kah. Käies raiub insener veel omakorda takka üles. Lisaks sellele seisab igal sügisel inseneri ees raske inseneri erivalik iseendaga. Insener tahab koguneda parvedesse nagu teised elektri Montöörid. Mõistus Edgar Allan põu. Seal, kus kuningas kord mõistus ja ta niimoodi kutsuti ning oma Halleys suuris, kus kuld ja munder, silmad särasid tal nagu söed seal laule, tantse rõõmuga ning õnnest laulust lämbunud inimpähe. Seal ilu mõistust koges hoolega. Hetkekski ei lakanud ka normaalne jutuvada. Ent tühjaks jäi siis saal F kuus. Ning ö tundeil võikamail. Säält rõlgeid hääli kostus ehitise vööridesse kärmelt. Jälke mündreid sigines ning öösiti nende pääd akende päädel tõlgendasid jõletumad koledamaid tantse, seega ilmselt tantsiti seal mitmeid. Kõrghooaeg saabus aastal 2005 saatel viisi sõnulkirjeldamatult hõikama. Seal, kus esikus kord härra vabakavaga esines kord just hetkel jäle jõuku, juga voolab vastust. Ei nendel arukoristust. Eelvägisaksad sõitsid saaniga. Mina, mäger kelguga, sakslastel, naised saani ees, minul mäger kelgu sees hõissa hõissa sakslastele asjad saani ees. Hõissa hõissessaa MINA, OLEN mäger. Saksad rõõmsalt juttu räägib. Minul mägerzanis mäegib. Valge mootor. Vaiksel tasandikul keset päevade käsi laiub mets nähtamatu nagu jook, roheline, sale kabinet. Riiulit tähtsusest varisemas. Kõigis surnud peeglites kihutab valgus. Õnnelik tumm sulgudega ümbritsetud mootor. Valge mootor. Õhkjahutus, avadel, magav lind, minevik, mõõk, hanesulgedega pilotka, minevik, mootori löök, mõõk, hanesulgedega, pilotka, pasunad, Timpanid, vokaalinstrumendid. Insener. Kauge mäe peal sajab vihma nagu insener. Erkki Luuk ja kas muidu eelviimane valge mooto oma kohta võib ju samahästi kuuludega Marko Kompuse pedaali, nii et sarnast on nii mõndagi, aga sellest valimikustend, ehkki Ruuksin ette luges ka väga vahvad asjad nendes viies liikus veel ei sisaldu. Nii et tulemas on nähtavasti veel lisajaa? Jaa, seda oli saavutanud ma isegi ka väga heal meelel. Aga. Mis siis veel öelda? Lugege neid raamatuid ja ka teisi ja kindlasti soovitan osa võtta Prima Vista festivalist, mis kaheksandal kuni 11. mail on Tartus toimumas ühes varasemast sest tegime sellest juba pikemalt juttu, aga meeldetuletuseks siis nii palju, et keskmes on seekord raamatukogu teema ja tõlkimise teema toimunud võistu tõlkimisega, tõlkimise töötoad, raamatukoguteemaline ettekandepäev koos ümarlauaga ja taas ka laulvate kirjanike kontsert. Bachi raamatukogu laste paga, eripäev 11. mail Pärnus patrooniks, see koht on Doris Kareva ja külalisteks Ludmilla Ulytskaja Jelena kostjukovitš, veel paljud teisedki. Jätan peagi saadet lõpetama kogu, kes ka sellel. Laulvate kirjanike kontserdil mitu aastat esinenud, onju, aga see koht üles astub. Aga tuletan meelde ka selle, et Prima Vista raames antakse välja Perioodika debüüdiauhind. Esimene samm ja et eelmise esimese sammu esimese esimese sammu ja Anti Saar on välja andnud juba oma teise raamatu Nemad kaks, millest kindlasti tahaks pikemalt juttu teha. Järgmises ehk maikuu spiikri saates. Palju vahvaid raamatuid ilmub teisigi, nii mõnedki üritan siia spikri saatesse tuua ja oma mõtteid neist teiega jagada, aga kindlasti on teil endil vähemalt sama huvitavaid mõtteid head kirjutamist, head lugemist ja head kevade nautimist koos kirjandusega. Oli ju eile raamatu ja roosi päev, mis on viimasel ajal justkui natukene ära unustatud. Üks selline võimalus raamatuid meelde tuletada, aga tahaks loota. Selliseid eriti pidulik võimalusi enam vaja ei olegi, et loetaja nagunii omast vabast tahtest lõpetama jääb siis kogu palaga Taivo minek peagi ilmuvalt kagu kolmandalt albumilt või siis neljandalt, sest et vahepeal ilmus ka kahe esimese plaadi koondkogu. Teatavasti on luuletaja lauses homme, kellel ju ka hiljaaegu uus kogu Kaaellja end välja tuli, millest siin saates ka juttu olnud. Lugege sedagi. Mina pean kohe soovin teile heads Cesandusega sõbrastamist ja kuuleme taas siin saates maikuus. Ta ju. Ta ju ta ju arvab, temal ta ta ees. Kui.