Tere taas head kehanduse sõbrad, mina olen Berk Vaheja. Taas on kuu aega möödas. Kätte on jõudnud juunikuu spiiker. Enne kui läheme suvepuhkusele, tahaksin rääkida mõningatest hiljuti ilmunud raamatutest. Igatahes elavaks vanemaks on läinud jälle see eesti kirjanduselu ja mis seal teha, kõikidest hiljaaegu ilmunud raamatutest rääkida jõuagi, sest et saatejuht ei ole neid isegi veel jõudnud lugeda. Suvepeole mõlemad, nii Jaan Kaplinski romaan, seesama jõgi mille kohta on öeldud, et võib-olla see on mitte ainult et selle aasta, vaid viimaste aastate üks parimaid romaane jääb suve peale ka romaanivõistluse võitja Tiina Laanemäe väikesed vanamehed, Andra teede, uus luulekogu ja õige mitmeid raamatuid, kuid juttu tuleb täna Ene Mihkelsoni romaanist Maud Mehis Heinsaare jutukogust. Rändaja õnn, et soola, Timo Marani luulekogudest ka natukene Aare Pilve alles ilmuvast kogust näoline, mille millega mul oli õnn tutvuda juba natuke enne trükkiminekut. Aga vahepaladeks kõlavat täna hilja praegu suht sünnipäeva tähistanud leelo tungla tekstidele kirjutatud muusikat. Nad. On ju leelo tungal ühtbiiti tuntum lastekirjanikuna, aga teiselt poolt tema loomingu vähanud. Kindlasti väsib palju laiemalt taasavastamist. Vahva oli päris hiljaaegu lugeda tema lasteluulekogumikku mahe lume all aga üks mu lemmikraamatuid siiamaani on tema noorsooromaan. Neitsi Maarja neli päeva kindlasti üks vahvamaid raamatuid, mis on kehtestatud Tartu elust. Kui filminduses on selline mõiste nagu Rõud movi, siis üks teekonna lugu on ka Neitsi Maarja neli päeva ja ja üks ähmaselt tehameelne ja vaimukas. Keset on leelo tungal kogu aeg olnud järgmine lugu, mees saadeta avab enne kui läheme raamatu tutvustuste juurde. On selles mõttes kurioosne, et vähemalt kaks inimest on öelnud, et nende arvates on tegu Juhan Viidingu tekstiga ja nad on tulutult otsinud seda teksti Juhan Viidingu luulekogudest ega ole seda leidnud. Mõistagi nad ei ole seda leidnud, sest tegu leelo tungla tekstiga. See on Tõnis Mägi ja salong. Pole salongi Salumäe. Kõik on eks ristitud eks. Ene Mihkelsoni romaani katkuhaud on toodetud õige mitu aastat ja ja tegelikult rõõmu praegust kriitikat vaadates kasvõi see, et et ei ole nagu lastud mingisugustel pettekujutlustele tekkinud tekid ja eelmisest Suhe pärasest romaanist aasta ja see uni, noh, ma ütlen seda mõeldes paralleelile Andrus Kivirähu ka, kelle puhul näpistan tekkinud mingisugused niivõrd mütoloogilised kujutlused tuuele temaga maanile, mees, kes teadis ussisõnu, heidetakse ette mingisuguseid asju, mida justkui ehe papist leid ja USA majandus enam ei leiduvat, mõtlemata sellele, kas need esiotsa rehe papis oligi nagu nagu mingisugune arusaadav, humoorikas ja narratiiv ja, ja mida iganes. Mihkelsoni puhul öeldakse küll, et uus romaan katkuhaud on, on kindlasti vähemalt sama võimas kui, kui Ahas Unija. Ja samas muidugi on see üks väga valu saamat. Kas või sellepärast, et kohe alguses alustab Ene Mihkelson pronkssõduri teemaga, enne kui nad aprillisündmused juhtusid, ehkki raamat tuli välja kohe peale seda. Ene Mihkelson oli tabanud ära juba selle pronkssõduri ümber toimuv mitmeti keerukuse kurioosse. Siis kui need kummalised sündmused toimuma hakkasid, kui politsei valve ja turvalindid sinna ümber veeti. Ja nyyd raamatusse kirja sai ja selle aja peale, kui raamat ilmus, oli tõepoolest juhtunud kõik see, mida me juba väga hästi teame. Seda kummastavam on, kui Toomas Liiv kirjutab oma arvustuses, et see pronkssõduri teema oleks võinud üldsegi välja jääda. Taaskord pean ütlema seda, et ei ole hea kolleegi Jan kausiga nõus selle üle, et eesti kirjanduskriitika kuidagi väga heal tasemel oleks. Kui Toomas Liiv, kes on andnud kriitikutele käsulaudu eksib kõige elementaarsemad reegli vastu, et et kõik see, mis raamatus kirjas, on ka seal peaks kehas olema auto järgi ja ei ole mõtet hakata Ta ütlema, et, et see või teine asi oleks pidanud olema. Siis ei saa ju öelda, et Te olete ikka nii väga heas seisus oleks, sama, tuleb öelda Märt Väljataga kohta, kes kas nokkima katkuhaud aevustades Mihkelsoni eelmise romaani Jahaseda juhuse uni mütoloogilise teema kallal. Märt Väljataga on need käsulaudu andnud kriitikutele ja samuti eksib selle kõige elementaarsemad reegli vastu. Kui need asjad seal raamatus kirjas, siis järelikult peab see auto ei jäägi niimoodi olema ja ei ole mõtet kriitikul kui sekundaarsel käsitlejal midagi sealt ära võtta. Aga ma kaldun teemast kõrvale. Mille poolest Ene Mihkelson katkuhaud on? Valus on just selles viitamises eestlaste nõnda olemisele sellele, et eks me ole üksteise tagant varastanud ja üksteise peale kaevanud ikka juba sajandeid nii palju, kui ajalukku tagasi ulatub ja samas jällegi, et see ajalugu on suuresti koos. Tänu kohtu protokollidele kes kohtuprotokollides ei sattunud, sellel praktiliselt mingisugust ajaloolist identiteeti järgi ei jäänudki. Ja ehk võib-olla seegi on mõjutanud seda mentaliteeti pealekaebamise vajastamisega, teatavad võõraviha. Ja samas ei saa öelda, et Mihkelson kuidagi eestlase üheselt hukka mõistaks, samast näitab, et me oleme kestnud. Me oleme kõigele vaatamata säilitanud oma keele jõudnud oma riigini ja, ja sellised olema. Mis Mihkelson puhul on samuti tõeliselt muljetavaldav, on suutlikkus ühtaegu näidata inimesi justkui mingisuguste unenäoliste virvendust ajaloopinnal ja samas väga kehaliste lihalike olenditena kasvu või tegelast kaotat. Vanatädi, kes nii-öelda iseennast oma manipulatsiooniga nurka mängis, mängis sugulastes haiged ja väetid Natast rohkem hooliksid, aga aga ei hoolinud. Olid sellised Eesti inimesed, kes ajasid vähemalt elu jälgi raha taga ja ja oma vanast emast enam eriti ei hoolinud jääma, sest noh, eks nähtud isegi selliseid inimesi, kes vanainimese niimoodi kopitama jätsid ja ja samal ajal mammunen ühele jooksid taas kord omamoodi valus lugemine. Paradoks on siin raamatus küllaga paradoks eestlast saksikluse janu ja, ja põlveotsimise ning kasvanud mõningate aadlisoost inimeste vahel, kes maarahvaga segunesid. Kui Jaan Ross oleks siit poolest välja arendanud sellised võimsad epopöa narratiivid, siis Ene Mihkelson ei karda jätta mitmeid otsi lahtiseks. Ei karda veelgi rõhutada seda visandlikust, mis nendest vanadest ühikutest välja tuleb ja ja öelda, et paljusid asju ma tõesti ei tea paljusid asju me võime ainult oletada ja ja mis seal salata, Needsamad lüngad, mis nendes ürikutes on, kestavad meiski edasi. Suurel määral määravad seda meie olemist ja enesetunnetust. Ja kõik see, mis meis on puudu ulatub koiba aegade taga. Puudujäägid on meie varasemas ajaloos endas. Samas ütleb Mihkelson jällegi, et savanni järjepidevus teebki aasta ajaloo. Ja see, et me püüame neid lünki kuidagi enda jaoks täita. Minevikuga seobki. Veel kord, see ei ole kerge lugemine, nagu Mihkelson kunagi pole olnud, aga see on kõvasti mõtlemapanev lugemine. Ja kas või needsamad näiliselt, et ülespaisutatud ja ja kurioosseks ja burlesksed muutnud nähtused, nagu pronkssõduri ümber toimub omandavad sellises ajalookaemuses ka hoopis uue värvingu. Nad ei ole midagi effemeesed tänapäevast hetkelist, vaid nad on mingisuguste väga pikaajaliste protsesside jahi otsesed ilmingud. Mitte ainult nõukogude Aaesse püütu puudutavate protsesside, vaid märksa vanemate inimeste ja rahva kujunemist puutuvate protsesside kujundatud sündmused. Ene Mihkelsoni puhul on põnev see, et Ühelt poolt ta justkui võtad seisukohti ja jutustan ümber palju sellist, mis siinsele lugejale võiks olla teada. Teiselt poolt on tunda, et ta teeb seda suurel nahal, toetudes lugejad väljaspool, tunnetades lugejate euroop pas ja arvata on, et see on ka eurooplastele kasvõi sellesama pronkssõduri temaatika ümber väga vajalik raamat mõista ikkagi, et mis siin ilmanurgas toimub. Jätkan siit mõneti sellene Mihkelson raamatuga seonduva muusikapalaga jällegi taas leelo tungla tekstile Marju Kuut ja inimesed et siis edasi minna ühe noorema põlvkonna auto juurde geto kaane, Mihkelson ise on esile tõstnud Mehis Heinsaar. Aga enne siis masin, kuutia, inimesed. Mehis Heinsaar ja Vene Mihkelson siiski mingis mõttes väga erinevad kirjutajad, kui Ene Mihkelsoni puhul on tunda püüet minevikku Pealt kuidagi seda romantikat või Hamatiseeritust maha monteerida, siis Mehis Heinsaar oma uues jutukogus, rändaja õnn on vaata romantilisem kui kunagi varem ja noh, mina ei tea, mis jama temaga maania ümber lahti läks, et miskipärast selliseid vähemad vennad otsustasid üsnagi kollektiivselt nüüd mehisele tema senise edu pärast kanda anda ja püüda kuidagi pasunasse anda ja kõik see läks minu meelest väga inetu, üks mähis, aga maa oli ikkagi üsnagi huvitav ja põnev tükk. Kuigi muidugi võiks öelda, et kui ta oleks selle miniatuursed on esitanud, ehk oleks see vastuvõtt olnud soojem ja võib-olla ei osatud lihtsalt seda sellisel kujul vastu võtta. Ettekujutus romaanist oli midagi muud sel hetkel ja ja minu meelest oli vastu Sandmani lugu ikkagi üsnagi põnev ja huvitav tükk, kui ta romaanivõistlusel mulle ette sattus, võib-olla ma ootasin ka midagi muud, midagi enamat, midagi sellist konstrueessemata, aga takkajärgi üle lugedes on ta üks väga vahva raamat ikkagi. Nüüd on siis hakatud kuidagi süümetundega seoses ütlema, et et sa enda õnn on Mehis Heinsaare suur kambak. Minu meelest on ta otseselt ei saanud ühte, sama rida kogu aeg ja ja samas võib-olla tõesti rändaja õnn on tema kõik ühtlasem ja kompaktsem raamat, võib-olla kõik konsertuaalsemalt paigas. Raamat, kus on ühtaegu läbiv teema ja teiselt poolt võib öelda, et et iga jutt varieerib seda ühte teemat, niisugune see uue ja uudse nurga alt. Kui seda ühte nemad välja tuua, siis see võiks olla kirg, kui loodusjõud. Armastus kui, kui ihuline stiišiia, mis kogu maailma ümber muudab kogu olemise teiseks teeb, see kõlab tegelikult muidugi väga lamedalt, arvestades seda kujundlikku jõudu meda mehis igasse juttu on pannud. Ta on. Kadentlik raamat selle vanas mõttes. Ilusamad Meil on muidugi selles mõttes Eesti dekadentsi klassika, võib-olla isegi mingit pidi liiga lihvitud ja ilus ja, ja selline kompu nagu admini tegelaskuju ise. Aga vot kui Andrus Kivirähk võtab sellise vana hala sa eelmise vabariigi või tsaariaegse keele ja, ja paneb selle koomilisena näima, siis Mehis Hein jällegi võtab selle koomilisi seal teha ja ja suudad tõesti luua sellise vanade fotode natukene salapärase õhkkonna. Omajagu muidugi sellega, et et omajagu selline endotsid Endutitsistlik Raamat ehk siis suur osa tegevusest toimub kaugetes eesti külades. Eeman sellest linnaruumist, mis võib-olla on saanud liigagi uuema kehanduse temaatikaks. Teine osa sellest toimub jällegi väikest tema väikeste linnade kohvikutes. Võib tahtvat väikeseks linnaks ikkagi nimetada. Ja samas jällegi midagi selles Mehis Einseln uues raamatus on, on väga siinset ja praegust. Minu lemmikjutt selles kogus on, on hingus. Ma ei hakka seda tegelikult ümber jutustama, seal on lihtsalt niivõrd võimas lugu. Kui juba praegu on kuulda, et Mehis Heinsaare raamatuga mõned kirjanikud käivad ringi ja ütlevad, et see on kõige pahemraamat, mis ei ole üldse eesti keeles on kirjutatud, siis vähemasti see üks jutt hingus on minu meelest küll üks üks võimsamaid välja minema eesti keeles lugenud olen. Aga ka kujunduslikult on see raamat huvitavalt välja tulnud. Ei teadnud, kas oli mehise enda ja, või kujundab viie rublase idee. Aga no see on geniaalne nipp. Kuna raamat jaguneb kolmeks tsükliks, hommikujutud, keskpäevajutud ja õhtu võttud siis need tsüklid on trükitud kolmele eri tumedusastmega paberile, nii et hommiku jutatud valge paberi peal keskpäeva õhtul, siis natukene kollakama peal ja ja õhtujutud veelgi hämaram. Vahepeal. Huvitav mõte, mis, mis lugemisele atmosfääri kindlasti lisab. Mehistan võrreldud Tuglase Gailiti ja kelle kõigega, aga aga kaks nime, mis mul seda uut lugedes üle kõige pähe tulid, olid ühelt poolt kindlasti Juhan JOIK. Kuni balleelideni siin vihmameistritega ja kes need tegelased Juhan peegel on ja teiselt poolt kahvlis kolbe läti kirjanik, kellel on eesti keelestki muinasjutt, hommik hirmunud ja ja õigupoolest Mehis Heinsaar on selles raamatus tõesti muinasjutt tulisem kui kunagi varem. See on üldse omapärane tendents, mis erakonda puudutab. Kaiu Kristiina Ehini roosa raamat on üsna muinasjutuline ja võib ka juba ettehaaravalt öelda, et ohe pilve uues tekstikogus näoline on selliseid unenäojutte, mis mõjuvad uuema aja muinasjuttu täna. Võib-olla siis tõepoolest näha, kuna mingisugune sümfonistlik ühisvaimsus olemas. Igatahes. Kui otsustate lugeda uuemast ajast novelle, lühijutte siis jätkuvalt Mehis Heinsaar, on see auto, kellest pihta hakata, keda soovitaja, kes kes on loonud oma mõjusa maailma omajagu modernistlikku maailma, aga. Mis see kirjandus siis muud on kui üks suur mõnerism, mõned tunnistavad seda endale rohkem, teised vähem. Ja rõhutamaska seda naise juttudest läbi käivad. Väga tahtmist või unistuslikust kuhugi teise põnevasse maailma tahtmist. Üks selline järgnev ka omajagu unustatud lugu monitorilt kuhugi samuti leelo tungla tekstile. Ma olen siiski nõus nendega, kes ütlevad, et et postmodernismi lõpust rääkimine on mõttetus, kui me mõtleme postmodernismist kui millestki inclusiivsest, sellisest kultuuriseisundist, kus pea kõik varasemad stiilid, voolud ja ismid saavad eksisteerida paralleelselt või siis lihtsalt on tegu arusaamisega, et nad on kogu aeg edasi eksisteerinud. Avalikku tähelepanu fookus võib-olla nihkunud, aga see ei tähenda, et inimesed ise vastavasse perioodi ei kinnituks ja, ja ennast saari leiaks. Nii võib ka öelda, et ega tõepoolest ei ole modernism kunagi lõppenud kõhk, modernism ei ole lõppenud. Võib ju öelda, et et üks asi, mis Ene Mihkelson Mehis Heinsalu võiks ühendada, on see kõhmudenistlik võttestik, aga aga veel teadlikumalt, kui nendel kahel on see esindatud poeedil ja heal kolleegil inglise filoloogi reet soolal kes on omandanud kakskeelse luulekogu Morpheus Street mophies. Sealt on vähem olnud luulekogu jahe kuu, kust tegelikult ka osad luuletused on siia üle kandunud. Ja see on ka selles mõttes huvitav kogu, et siin on mitmeid kommentaare ja lausa järeldusena akadeemilise kogukonna esindajatelt üle maailma. Ja see viitab ka sellele, et sellise kõrgmodernistlikku kultuuri ja luuleaustajaid selles akadeemilises kogukonnas võib olla üsnagi rohkesti ja palju me sellest siis kuuleme, Eesti viimase ajakirjandus, fookus on ka läinud sellisele tänapäevasele sotsiaalsusele võib-olla tõesti postmodernismist veel edasi mingisugusele kriitilise realismi-ile. Omamoodi trendikas on kuidagi sellisele kõhmude perioodile selle luulele ülevalt alla vaadata. Aga see on olemas ja see mängib oma rolli rahvusvahelises skulptuuris. Ja selle soolaluulekogu puhul on tõesti mitmeid kõht modernismi juuni kõhud sattunud. On teid tänapäevale, õigemini sellele vanema kultuuri ja tänapäeva kontrastile näiteks luuletuses Little Möömeid tund, Ühed, tümfasand, van lähevad keeled juba segi, ehk siis väike merineitsi 2001 mille ava Salmon siis Batnaviossetve, hooli naisJofeisse tõend näitab täis, ehk siis nüüd sa saad siis istud, jäägu katunalt ja pale pooleldi pööratud NATO baasi poole kui ka on selliseid väga lakoonilise keele poeesia väljatoomise nagu üheealises luuletuses LIFE. Mida on õigupoolest võimatu eesti keelde tõlkida? Ja nagu tavaks, on ka õige mitmeid antiikkultuurist inspireeritud luuletusi. Ja samas kuigi ma lugesin, ütlesin paar inglise keelset teksti Häida, siis on ka eestikeelne luule sama intensiivne. Iseenesest on vahva, et on ilmunud üks raamat, kus luuletaja mõlemas keeles nii hästi ja ja paindlikult ja, ja värvikalt orienteerub. Mõnes mõttes väga teistsugune, teises mõte selle otsapidi miks mitte sarnane on, on Timo Marani poolt luulendatud poeetiline punane raamat Eesti jooks. See on üks huvitav ettevõtmine, mis on rahvusvaheline ja mille ta ka Eestis on. Ukraina kreekakatoliku kirik ja lühikesed lakoonilised luuletused. Taimede ja loomade perspektiivist, kes hävimisohus on ka nagu otse pidi palved või või sellised sügavalt läbitunnetatud eestkõnelemisel nende eest. Omamoodi vahva moment. Ta on selle punase raamatu juures veel ka see, et raamatust on originaalmanus krüpt, mis on tehtud keskkonnametoodika järgi tehtud paberile siis munkade poolt ja tõepoolest, ma usun, et võib-olla üks raamat, too suur ellujäämisvõimalusi on mitte muutuda üha komeestlikumaks, mitte muutuda üha kättesaadavamaks, mitte muutuda üheks kaubaartikliks paljude teiste kõrval vaid minna tagasi selle suhe kes pääseb manuscleti tasandi juurde minna tagasi kasvõi selle juurde, et on üks üksikeksemplar, mis on teistest üle ja Need paljundatud koopiad paberile. Trükituna on vaid teatavad visiitkaardid või viited selle ühe suhe originaali juurde. Ja eks isegi too üks originaal punase raamatu puhul on visiitkaardiks looduse poole kui tolle tegeliku originaali poole. Ja siit tuleb välja see võib-olla esialgu vahelduvaks seos soola raamatu puhul, sest see soolaluulekogu on ka otsapidi Visiitkaart laiema kultuurikonteksti juurde. Need on nagu teatavat vasema kultuuriaspektid. Sellised lühikesed kõneaktid, viited sellest, mis on jäänud unustusse, mis tänases ka ümbritsevas linnaruumis ennast vaid väikeste vihjetena avaldavad ja selliste vihjetena, mida me arhiselt teha ei tunne on keskkonnaluulekultuurikeskkonna luule, nii nagu Dima Usani punane raamat on looduskeskkonna luule. Nendest eluvormidest ju tegelikult, mis on kohe-kohe kadumas või peaaegu et juba kadunud ja ja mida ehk veel ei ole liiga hilja ära tunda, ehkki tõepoolest mõne mõneski punktis tema mahlane ja raamat on võib-olla üsna pessimistlik. Põlev puu on see leelo tungla tekstile tehtud Olav Ehala lugu mis kõlab nüüd veel enne saate viimaseid momente. Tahaksin veel paar sõna rääkida õhe pilve peatselt ilmuvast luule ja proosakogust, kui neid seal saab lahutada. Aga siin on siis Kadises selle ja ja põlev puu. Nagu enne öeldud, raamat, milles lõpuks tahan juttu teha, Aare Pilvenäoline on alles ilmumas lähipäevil. Sn ahe pilve, viies kogu peale viieaastast vähemasti raamatu, avaldamispausi või ilukirjandusliku raamatu avaldamist pausi ja ja tõepoolest, on raske öelda, et kas sa nüüd rohkem luulekogu või proosakogu või kas ahe puhul on mõtet seda vahet teha? Sest et siin on üks, kel ka selline, kus ta oma varasemaid luuletekste kokku eksib ja hoopis proosatekstina esitab. Samas mitmed tema proosatekstid on, on väga luulelised jällegi üks tendents nähtavasti, mis erakonnas. Kui mitte kogu aeg olnud, siis üha maad võtab, sama, võib öelda jällegi Kristiina Ehini kohta või või laudis on mehe kohta või ka Mehis Heinsaare uues raamatus on mõned lühemad tekstid, sellised, mis on õigupoolest pigem nagu proosa poeemid, mitte niivõrd novellid. Aga mis sellenäolise puhul on veel huvitav on? Ühelt poolt tõesti see, et lisaks nendele varasematele tekstidele, mis on kokku miksitud on siin tõesti tekst lausa 90.-te lõpust saati. Ja. Mingis mõttes veel varasemast ajast, sellepärast et päris suur osa võtavad sellest raamatust lapsepõlve muljed ja mälestused, kus tegelane ohe on küll kolmandas isikus, aga vist pole vaja Suhe mäel kahelda selles, et selle ohe ja autor Aare vahel on üsna palju ühist. Ja. Õigupoolest mitte ainult Lapsepõlve tekstides, vaid, vaid laiemalt tekkis mul paralleele ka väikese Illimari ka ja minu jaoks on see kindlasti kompliment mõjule kunagi aru saanud nendest inimestest, kes ütlevad, et et väike Illimar ei ole nagu laste pähane ja igav ja ei räägi nagu lapsest õiget moodi ja mina ei saa aru, noh, lapsepõlve ei pea olema mingisugune selline Platab hätta puuks-puuks ju. Et lapse maailm võib olla vägagi keerukas, kas ja, ja kui ta seda endale sel hetkel sõnus ei oska nii keerukalt, siis see ei tähenda, et see ei ole keerukas ja ja jahe pilv on, on selle Keerukuse, mis lapse maailmas eksisteerib väga hästi ära tabanud ja, ja kas või sellepärast tasub seda lugeda noh igasuguste lastekirjandustädide vabandustega kiuste vaenlane ohepilvele võiks anda ka lausa lastekirjanduse preemia. Aga teiselt poolt jällegi on Suurel määral sellist mõtte või olemuslikku luulet või või tajusse ja mälusse puutuvat luulet, nagu tal nagu tal kõige paremas mõttes ikka on olnud. Ja jällegi, see on seal liin, mida nii väga ülearu palju ei kirjutata, ehk kui paralleele tuua, siis sest taju ja mälulist luuletan, kehtivad ka Ene Mihkelson kellest omakorda ohe on teoreetiliselt kirjutanud. Ja kui te tahate lugeda midagi sellist, mis paneb teid omaenda maailma tajumist või asjadele vaatamist või omaenda olemasolemist ja kujundamist kõrvalt vaatama ja sellest ehk natukene sügavamalt aru saama, siis soovitan kindlasti New Aare Pilve seda uut raamatut, mis kohe tulemas on, kui ka varasemaid. Nii palju siis selleks kohaks saamatu soovitusi, nagu öeldud, on mul endal suvel päris palju veel lugeda. Soovitan teile, lugege suvel raamatuid, lugege eesti kirjandust, mida jällegi on väga palju ja väga head ilmunud. Ehk kirjutate midagi põnevat, isegi mina kohtun teiega jälle peale suvepuhkust lõpetama. Ta on veel ühe loo. Leelo tungla teksti kaasa on Maian Kärmase ja Riho Sibula esitatud pala saladus. Oleme üksteisele salapärased, leiame oma saladusi headest raamatutest. Kaunist suve, head lugemist. Välja tulles. Oled? Kaasa. Ja ei tea, kas siin on kaks või üks kassonsusi. Äikesegi. Ühte hääl on suhkur kui soo. Latiiva väel on su peidetud. Saladus Sa oled selles. Keel. Ja ei tea, kas sind on kaks või üks. Kas siin inspedas näikesegi? Jaa jaa. Sa laadus saavale ta on ja ja selleks