Tere klassikaraadio kuulajad. Stuudios on Ilme Rätsep. Eelmisel korral ma lõpetasin nende riietega, mida on vähe. Aga mis paljudel juhtudel maksavad ikkagi päris palju. Aga meie alusta kohe täna riietest üldse. Me hakkame rääkima suplusskulptuurist. Antiikajal Vanas-Kreekas oli suplemine üks selliseid elumõnusid. Sama loomulik kui söömine, veini joomine või agoraal koosolekul viibimine. Vanad kreeklased oleks vaadanud väga imelikult, et nad oleks pidanud väga veidraks inimest, kes läheb riietega merre. Meres käidi alasti, nii nagu olümpiamängudel võisteldi alasti. Inimese keha oli loomulik. Hästi arendatud, keha oli ilus vaadata. Mitte kellelgi ei tulnud pähe, et keha peaks kuidagi varjama. Vana-Rooma puhul kehtivad needsamad reeglid, Vanas-Roomas tuleb lisaks me ju kõik teame saunakultuur, termid, termid, kus on harjutusväljak, vahetevahel staadion, raamatukogu, massaažiruumid, lauamängude seltskondliku suhtlemise jaoks, ruumid kuhu ei minda tunnikeseks, vaid minnakse lõõgastuma ja veetma aega pikemaks ajaks. Pärast seda tuleb ju keskaeg, keskaja saunast. Rääkisin saunakommetest ja tegelikult keskajal on ka sellised vannimajad. Supelmajadeks neid pidada ei saa. Aga vannimajad, kus inimesed võivad seltskonna tiga vanni võtta, süüa, juua ja muusikat kuulata. Keskajal enam meres ei käida. Meri tundub kuidagi ilmselt külm ja võõras. Ja mere ääres askeldavad põhiliselt kalamehed ja laevamehed. Nii et looduslikud veekogud jäävad kasutuseta. Edasi tuleb 16. sajand, prantsuse haigus või prantsuse rõuged, nagu teda veel nimetatakse, paneb kinni kõik saunad, kõik vannimajad ja inimesed kasutavad parfüüme prantsuse kuningas olla käinud üldse korra aastas vannis veeprotseduurid tundusid kuidagi imelikud ja kahjulikud lausa, aga ülejäänud aja kasutati parfüüme, kui oli Ennast desinfitseerida, aga loomulikult, et ka igasuguste ebameeldivate lõhnade jaoks oli parfüüm ikkagi see, mille poole pöörduti. Töötav rahvas, ma ei mõtle niivõrd linnas elavaid inimesi, aga mõtlen neid inimesi, kes teevad rasket tööd maal, laudas, põllul, nemad loomulikult, kõigepealt nad ei oma sellist materiaalset baasi, et parfüümide kannast loputada või hõõruda. Nemad kasutavad ikka sellist matslikku tava ennast pesta. Aga ka tolleaegseid inimesi vaevavad teatud hetkel mõned haigused lisaks sellele juba räägitud haigusele. Kuskilt valutab mõni liiges ja siis avastatakse, et on olemas allikad, lähed sinna sisse ja valu nagu peoga pühitud. Ta tuleb küll kunagi tagasi, aga siis sul on võimalusi uuesti minna. Ja kui veel muda õiget muda peale panna, siis võib sajahustasegi täiesti nooreks teha. Niisiis hakkavad tekkima sellised ravikuurordid. Sellest saab eraldi tee seltskondliku suhtlemise ja puhkamise vorm, kuhu minnakse koos abikaasa lastega võetakse kaasa teenijad ja koeradki. Ja nauditakse seal siis erinevaid vee- ja dushiprotseduure. Need protseduurid tol hetkel erirõivastust veel ei vaja. Erirõivastust on vaja pärast promineerimiseks selles kuurortis. Aga see on teada, see on prantsuse mood ja Londoni ehted. Vabandust, see on Pariisi mood ja Londoni ehted. 18. sajandi lõpus hakkab levima kumu, et merevesi on ka väga paljudel juhtudel äärmiselt tervislik. Mereveel on üks eelis veel, tema eest ei pea maksma, ta on tunduvalt kergemini kättesaadav. Ja nii hakkavadki mere ääres tekkima uued juba siis merega seotud suplusasutused. On teada, et 1826. aastal oli näiteks Tallinn oma Kadrioru rannaga väga tunnustatud supelkuurort. Ja peatselt pärast seda pandi Peterburi ja Tallinna vahel ka laevaliiklus käima. Niiet Tallinn nautis sellist hea merekuurorti positsiooni. Kuidas siis mereveevanne või suplust korraldati. Selleks, et merre minna, panid daamid endale selga valge pika särgi. See muidugi kujutage nüüd ette merre minnes tõusis ju kõik veepinnale. Ja see pilt hulpivast särgist ja kaunist daamist lainetel. Ja kõik see ülejäänud oli ju paljas, oleks olnud äärmiselt meeldiv, mõnele kavalerile, võib-olla isegi oma mehele. Seda pilti muidugi keegi ei näinud, sest meeste ja naiste supluskohad või rand oli rangelt eraldatud. Euroopas seisis vahel isegi püssimees valvamakseid, midagi segamini ei läheks. Loomulikult ei saanud ju rannas ennast niimoodi peaaegu paljaks võtta. Selleks et merre minna. Ja seal oma suplus teha midagi tõhusamat ja nii ehitatigi merre keskmiselt ütleme, et see on keskmine 20 meetrit kaldast, supelmajad supelmajani viis laudtee supelmajas olid riietuskabiinid, kus siis tavariietus vahedatisele supelriietuse vastu siis avati uks mere poole, astuti trepist alla ja kõige parem oli siis saabuda meetri sügavusse vette, umbes et see valge särk ei tõuseks pinnale. Selleks hakati õmblema sinna alumistesse servadesse, tinakuulikesi, mis teistpidi võttes muidugi suplemise raskemaks tegi. 19. sajandi teiseks pooleks piht natuke muutub, kui me siin rääkisime Tallinnast siis Tallinnas oli sadanud jaam ja sadam ikkagi mõjutas seda suplusatmosfääri. Nii et see sogane vesi ja kõik see peletas Tallinnast eemale, tekkisid järgmised kuurordid haapsalu. Pärnu, Narva-Jõesuu, Narva-Jõesuu oli kindlasti üks hittidest. Narva-Jõesuus oli suurepärane liivarand, seal oli tavalisest natuke soojem vesiparkmets, männimets noh, ka kosutav hingamisteedele. Peale selle oli Narva-Jõesuus siis juba ka täielik arsenal kuursaal loomulikult ja supelvankrid. Nimelt, kui nendes supelmajadest rääkides, need seisid ju meres vaiadele nagu noh, niisugused erilised asutused ja selliseid mõju ei saanud liigutada ka merevesi, aeg-ajalt on kõrgem, aeg-ajalt land madalam. Peale selle tuli eraldada katsioon meestele ja naistele ja tavaliselt siis supelmaju eraldas vitstest punutud aeg. Kui varbaaegade alguses ehitati Stahli kindlasti tihe ja ei paistnud läbi, aga tema kõrgus oli oluline. Ilmastik merituuled võisid seda varbaeda lõhkuda ja on olemas andmed, kus mõni daam esitab kaebuse. Varbaed on je kehvas seisundis, et ta paistab läbi ja ta ei varja mitte midagi. Aga nüüd, kui võtta kasutusele supelvankrid, on pilt hoopis teine. Supelvanker oli sisustatud siis tavaliselt neljale kuni kuuele inimesele. Aga ta võis olla sisustatud ka ühele daamile, nii nagu vaar, et võis ka individuaalselt nautida suplust. Supelvankri juurde kuulus muidugi hobune või eesel, kes seda siis õigesse kohta veetase seal ma mõtlen Euroopas. Meil siin ikkagi hobune ja kutsar viidi vanker sobivasse kaugusesse merre ja keerati vankriuks mere poole. Ja siis Saidi ukse lahti ja astuda trepist ilusasti vette ja supelda. Suplemise aeg oli keskmiselt 15 minutit. Loomulikult võis seda vankrit rentida ka pikemaks ajaks. Aga noh, vastavalt siis summa suurenes, sest tegu oli ka veel hobuse jagutseriga. 19. sajandi teiseks pooleks. Kui me nüüd vaatame suures plaanis Euroopas ringi, siis selliseid supelkuurorte on päris palju. Ja tekib ka vajadus sellise riietuse järgi, mis oleks võimalik ka jalutuskäigul seal rannas, seal mere ääres. Supelkostüüm 19. sajandi teisel poolel koosneb kohustuslikust korsetist. Ilma selleta ei ole võimalik elada. Pahkluu Dani ulatuvatest rüüsidega pükstest. Ja selle peal on kleit, mis ulatub poolde säärde. Kindlasti oli peas ka õlgkübar või supeldanu. Sellega koos mindi siis ka vette. Õlgkübarat muidugi vette kasta ei saa ja mitte kellelgi ei tulnud ka pähe et võiks pea vee alla panna või pea ees mõnda hüpet sooritada. Hiljem, kui rüüsidega püksid muutuvad lühemaks, siis tuleb jalga tõmmata mustad sukad. Sest paljasse väärset daami ei kujuta 19. sajandi teisel poolel ette mitte keegi. See on väga kaunis hetkeni Läheb veest välja tulla, sest siis muutub kauni supelkostüümi kandja nagu merehädaliseks, kes on just päästetud, sest kogu see karnituur ja seda on päris palju, on tilkuv ja läbivettinud. Üks probleem on veel kogu selle suplemise ja suvitamise juures, kuidas kaitsta oma heledanahalist nägu ja käsivarsi päikese eest. Ei saa ju minna artist tagasi ja olla pruun nagu teenijatüdruk. Selleks on palju variante, kuidas võtta mereõhku ja jääda kahvatu jumeliseks. 1882. aastal tellis üks vanem daam, kes just nimelt tahtis rannas mereõhku hingata. Korvtooli, mille eesmärk oli varjata raami nii tuule kui päikese eest korvi punu ja valmistas korvi, mis võiks meile meenutada otsale tõstetud pesukorvi. Tal olid siis kaitstud küljed ja tal olid, oli ka ilmselt üleval niisugune laiem päikesekaitse ja mugav oli temast siis istuda. Korvis osutusid nii populaarseks, et varsti punuti neid ka kahe istmelistena. Kaua sa ikka jõuad siis ühest korvist teise nagu hõigata oma mõnusaid mõtteid mere ääres istudes. Peatselt ilmusid ka lamamistoolid koos päikesevarjuga. Aga kogu aeg sai, istu ja kogu aeg sai lama. Vahepeal sa jalutad ringi. Selleks, et ennast kaitsta, võis kasutada siis pikki kindaid. Kindlasti oli laia äärega kübar ette nähtud ja kõige olulisem detail olulisem aksessuaar päeva, pari, peenest, patistist, tisseer kaunistustega ja lillekaunistustega. Igati luksuslik ese. Merre minekul võis kindad kätte jätta, vabariigi oli kaasas. Aga siis, kui supluse hetk tuli, siis päevavari pandi kokku ja pandi supelkleidivöö vahele. Rannaelu nägigi välja umbes selline, et lõuna paiku see on siis 12-st 14-ni umbes jalutati, kes tahtis ennast näidata ja istuti siis kas korvtoolides või lamamis toolidel. Selline promineerimine toimus, tavaliselt olid siis seljas juba need supelrõivad ja kellel ei olnud kavatsust suplema minna. See oli siis konventsionaalses kleidis suvises kleidis. Koguse Kadrill lõppeski tavaliselt suplusega peale suplust. Need rõivad olid supelkleit ja püksid olid piisavalt paksud, nad olid flanellist või villasest või SARSist. Põhjendus oli väga lihtne. Külmas jahedas merevees pakkuda kaitset, sooja, ühesõnaga kuidas sellest aru saada muidugi siis, kui veest välja tuldi, on nüüd teine teema. Aga pärast suplust ei olnud enam tee ääres mitte midagi teha, sest need riided olid paksud, nad kuivasid kaua ja selleks päevaks oli siis kõik lõppenud. Siis tuli võtta osa õhtusest kontserdist, käia restoranis või jalutada siis rannapromenaadil. Selline rõivas püsib küllalt muutumatuna kuni 20. sajandi alguseni. Siis pakutakse natuke suuremaid dekolteesid ja paljamaid selga siid. Üks moemaja saadab oma uusima supelkostüümi hindamiseks väga tuntud seltskonna daamile. Ja selleks, et seltskonnadaam, kui talle ei meeldi, saaks selle supelkostüümiga tagasi saata. On lisatud pakkija siis ka postmark. Ja mõne aja pärast saab moemaja daamilt vastuse. Teie uus ettepanek suverõivastuse alal pakub huvi. Ma ei saanud ainult täpselt aru, mida peab kasutama vette minemisel kas seda riidetükki või seda postmarki ja samasse valdkonda samasse aega kuulub ka sisse juba eelmisel korral räägitud anekdoot. Sellest tohutust kostüümist, mis maksab väga palju ja kus on väga värjet. Kui natuke edasi supelkostüüme vaadata 1900 kahekümnendatel aastatel, see on pärast esimest maailmasõda. Kui mood on muutunud tunduvalt lühemaks ja naine on tegelikult muutunud tunduvalt vabamaks. Siis on kaks spordirõivast, mis on väga aktuaalsed ja populaarsed. Supeldrikooja tennisekostüüm. Supeldiku o laenatakse otse meestemoest. See on horisontaalsete triipudega trikood. Te olete pildi peal kindlasti näinud, mehed, kellel on põlvini horisontaalsete triipudega triko ja kes teevad selliseid akrobaatilisi ja jõunumbreid. Pidi olema väga kauni kehaga, et oleks olnud üldse võimalik unistada sellise trikoo selga panekust. 20. sajandi tõeline leiutis on peenepaelaga kummist ujumismüts. Enne teist maailmasõda kasutatakse ruudulisi sitsi ja povi kangaid ja püütakse nendest luua rannariietust. Kuigi väga paljudel juhtudel kantakse veel kootud ja sellist villast püksid on täismõõdus ja rinnahoidja peab olema tugevdatud vormiga. Pärast teist maailmasõda, see on siis juba viiekümnendatel aastatel, kasutatakse ujumiskostüümi, paljudel juhtudel ka väljaspool randa, missivalimistel, reklaamides, kinos ja ujumisrõivad. See ülemine osa kindlasti toestatud, aga nad on kaetud rüüsidega, nad on kaunistatud. Nad on miniatuursed. Õhtukleidid võiks nende kohta täiesti rahulikult öelda ja alati tekib neid vaadates tunne, et teda nagu ei raatsiks märjakski teha. Juba tuhandeid üle 946. aastal pakutakse esimest korda meie mõistes kiine. 1950. aastal Pirsit pardo tõmbab endale esimest korda selga bikiinid ja sellega alustavad bikiinid oma võidukäiku. Millistest võidukäikudest meie järgmisel korral räägime? Seda vaatame siis aitäh kuulamast. Kõike head teile. Stuudio seal Ilme Rätsep.