Seitsmes uus heli Raadiosaated, milles onu helikillukesi, sellest, kuidas Eesti raadioeeter elas ja aitas kaasa eesti muusika murdelisele uuenemisele mitme aastakümne vältel, aitäh. Seda oli oodata ja see ongi niiviisi. Eesti muusika seitsmekümnendad, uus põlvkond, uued nimed ja muusikud. Lepo Sumera Raimo Kangro helistasid kõige enam teise täid varia kuid püüdlusi oli mitmesuguseid. Ja raadiosse muidugi kostis see eesti heledam põgenemis püüdles selle tõusud, kui nad kõik see ülemus ja suutmatus. Eesti muusika 1970. Loomulikult ei järgi muutuste piirid alati kümnendite vahetamisest tekkivat murdejooni. Ometi oleme harjunud mõttega, et igale kümnendile jagub midagi erialast. Midagi eristavad. Et on olemas 50.-te eesti muusika, et eksisteerib 60.-te tunnusjoon ja on ka olemas mingi 70.-te kõla. Enamasti on see üldistus pigem emotsionaalne kui faktidel põhinev. Aga sellest tavaliselt meile piisab. 70.-te alguseks oli uue helikeele küljest tükkama muusikasse rebinud ka need heliloojad, kes tundusid kuuekümnendatel kas uuenduste vastu ükskõiksed või isegi tõrjuvad. Peaaegu igaüks, kes ei tahtnud olla vanamoodne, kuulutas, et tal on siin-seal teoses kasutatud tükike todega fooniat ja veel viitsasid Atonaalses ja Alatoorika, mis mõnel puhul pidi viitama nagu Tšassile. MotoorikaAga märkis kärmel sammul tuleviku poole rühkivad kaasaega. Ühel hetkel tuligi tunnistada, et uus ei ole enam sugu suus, kui seda kasutada mehaaniliselt. Vahepeal, anna pankartistlik liikumine elanud üle tõsiseid katsumusi kreisiperioode kus küsimärgi alla on seatud isegi terve muusika eksistents. Reaktsioonidele on järgnenud vastureaktsioonid. Kõige mitmepalgelisuse peale vaatamata on kujunenud üldise sõltuvuslikkuse situatsioon. Stiilide sõltuvus isiksustest oleks ku asendunud stiilide sõltuvusega list. Inspiratsioon on muutunud puhtalt kunstisiseseks, välistades muusikat ja kogu kunsti seisukohad nii eluliselt tähtsa ja edasiviiva momendi kui ootamatusi ette nägematus. Isegi püüd sellest ringist välja rabeleda moodustab lõppresultaadina vaid ühe uue lüli sõltuvuse. On aasta 1974 järjekordne heliloojate liidu kokkuvõtlik kongress. Tulekul üheksanda ja 10. kongressi vahe seal mitmete väga tähtsate dokumentide ilmumise aeg aga eeskätt tilkade otsus kunsti kirjanduse kriitikast. Dokumendis esitatud printsiipidele on leidunud Liisu elus vastu kajastust just meie arutluskoosolekutel arvamuste väljaütlemises kolleegide helitöid kuulates ja see nagu ongi kõige rohkem head meelt valmistanud. Enamikus juba sõnavõtud öeldakse palju kriitilisemalt, palju teravamalt ja palju selgemalt enda mõtteid välja, mis on argumenteeritud. Loomulikult oli heliloojate liit ja selle liikmeskond tutvunud ülevalt tulnud paberitega teinud seda hoolikalt ja sellest tulid järeldused ja vastu võeti abinõude plaan tõsta nii loomingu taset kui ka selle kriitika kvaliteeti. Avo Hirvesoo tõi 1974. taustaheliloojate liidu kongressi eel mikrofoni juurde liidu sekretäri Jaan koha ja too olukorrast ette kandiski. Muusika ise on ka märgatavalt muutunud, mis ta oli eelmise kongressi eel, tähendab, nelja aastaga on neil siiski toimunud nihkeid meie muusikavalges ja ma ütleks just rohkem sisuliste sügavuste poole rohkem selguse, rohkem enda mõtete täielikuma ja selgema väljaütlemise poole. Eksperimenteerimine, mis võttis teatud niisugust maad, millele ka meie pidime oma lõivu maksma, see on kaldunud tahaplaanile. Seda oli oodata. Ja see Panite tähele küll heliloojate liidu sekretäri juhtis raadiokuulaja tähelepanu eksperimente Tõnurjumisele vigadele, mis nüüd on parandatud. See, mida ta ütles, oli ametlik seisukoht. Niisugust olukorda peeti 70.-te alguses rahuldavaks ja samamoodi võis kirjutada ka. Lisaks sellele oli heliloojate liit veel rohkem tihendanud partei poolt nõutud sidemeid töölise talurahvaga. Komponeistele grupid käisid põllumajandusliku suurtootmist kaemas ja autorid arutasid kohtadel rahvaga asja. Nõndamoodi elavate kohaliku muusikaelu. Aga kas on märgata ka juba sügavat muljet? Mingil määral loomingus hakkavad avaldama? Vaata kui siin vastusest kõrvale hiilida. Loomulikult oli see õige vastus olema raadioeetris jaatav, aga kuulaja fantaseerida ise pisut edasi ja oled nagu omasoodu. Muusikat mõjutavad omas ajas mitmesugused tegurid. Aga kui lähtuda nii lausa oma professioonist siis mind teeb natukene murelikuks see asjaolu et meil on nii imelik, kui see ka ei ole, vähe noori heliloojaid tähendab vähe heliloojad, keda me tõepoolest looteks Kui ta raadiosaates sõnu lauses oli 1968. aastal just asunud tööle konservatooriumis seal õpetada noori komponiste muide nii nagu ka Jaan Rääts. Kolmas 50.-te uue laine suurkuju Arvo Pärt küll ei puutunud kokku pedagoogi tööga. Aga kui Ivalo Randalu, kuidas loomi ka, et siis selle kohta, mis Eesti muusikaelus rõõmu ja mis muret teeb, siis vastas Pärt nõnda, et mõlemal puhul oli juttu ka konservatooriumist seal õpetamisest. Noored ja mis edasi saab, oli neil kõigil kolmel südamel. Niisiis kurtis Eino Tambergi, ei näe silmapiiril noori lootustandvaid heliloojaid. Ja seitsmekümnendad olid just algamas. Kord oli meil noori heli hästi palju ja olid diskole tulla, näed, nüüd on meiega kõik korras ja me võime muudkui vapralt edasi sammuda ja järjest kirjutada ja võita kogu aeg üleliidulist tähelepanu. Nii nagu see seni on olnud. Ja nüüd me saime juhendid, toimub uuesti noorte heliloojate konkurss, millest võivad osa võtta neli aed kuni 32 aasta vanuseni. Ja kui me siis hakkasime vaatama, selgus, et meile hiljujate liidus on ainult üks helilooja. Kes sellel nendele tingimustele vastab Kuldar Sink, nimelt. Ilmnes siiski teinud Amberg eksis või et peaaegu eksis. Aasta hiljem, 1969 tõid Eesti noored heliloojad konservatooriumi tudengit Moskvast konkursilt Taasni esile. Tiina Sillaste, Aarne Männik, Tarmo Lepik, Alo Põldmäe ning Jaanus suur pälvisid nii kõrget kohta tekitanud. Sellel noorte konkursil polnud esiplaanil uuenduslikkus, vaid pigem folkloori lähedus ja traditsioonidest kinni pidamine. Eksperimenteerimine, mis võttis teatud niisugust maad, millele ka meie pidime oma lõivu maksma, see on kaldunud tahaplaanile. Neid ametliku varjundiga sõnu Jaan koha ettekandest tasub siiski väga rõhutada. Tasub rõhutada ka selle uue põlvkonna puhul. Olid jah, teadlikult 60.-te eksperimentidest ja nii mõnigi neist kasutas ettevaatlikult oma teostes elemente kuid üldised olid nende hoiakud teistsugused. Kui 1973. aastal lõpetasid konservatooriumi ühes lennus Raimo Kangro, Lepo Sumera, Aarne Männik ja Tiina siiras pää siis hõiskas Helju Tauk sirp ja vasar artiklis, et see on kolmas uus põlvkond meie täna. Päeva heliloomingus. Aga lainest või laine harjast siiski ei räägitud. Üks kuuekümnendatel kerkinud oluline noor helilooja on veel mainimata. Mati Kuul Tähk kunagi võlus kuulgak oma loomingus peituva terava huumorimeelega. Ta oskas matkida, stiliseerida, parodeerida ja see vast täiesti omanäoliselt. Kuid hilisemates teostes Kuulberg õieti heliloojate liitu juba 70.-te alguses ja temast loodeti päris palju, oodati uute värskelt häält eesti muusikas. Peab aga siinkohal veel kordama, et 70.-te hakul suhtute uude heliloojate põlvkonda märksa leigemad kui kümmekond aastat varem. Muidugi enam nii agaralt ei mänginud noorte heliloojate hakatiste teoseid. Neid oli eetris üpris harva. Salvestati pisteliselt. Avangard istliku muusikat raekojas õhkkonnas on jäänud täpsustamata kunsti põhieesmärk eristamata munagivi skulptuurist, tehnika teosest. Matti hulbergi nimi jõudis, raadio kaovad 1969. aastal. Raymond Andro debüteeris alles 72 siis, kui ta eesti interpreetide pühendatud saatele kas esitas oma esimese klaverisonaadi Lepo Sumera muusikast Tartule veel hilisem ja tagasihoidlikum kui kangaral. Kuid just Kangro ja Sumera said seitsmekümnendatel kõige enam tuuni andnud noortaks heliloojateks. Eriti neist esimene Olav Ehala res MS biit, põlvkonnaga ja kergema laulu muusikaga oli samuti tuntud nimi. Heino Elleri õpilase Alo Põldmäe laiem tuntus saabus aga 70.-te keskpaigas seoses etenduse muusikaga balletile merineitsi. Kuid tõsisemate püüdlustega Tarmo Lepik ja Aarne Männik ei pea täiesti varju. Ja muidu ununesid ka Tiina kiilaspäine, Jaanus Juul ja veel nii mõnigi teine. Raadio kahes nende muusikat mänginud ei olnud selles süüdi. Kogu kultuuripilt oli tosina aastaga tohutult palju muutunud kirevamaks ja kultuuritekstid ja teod olid väliselt palju keerukamad ja targemad. Oli nii muusika ei paistnud sellel pildil enam nii suurelt välja. Eriti just see uudsam ja teistmoodi kõlav muusika see muusika ja järjest enam marginaalseks, kuhugi päris servale. Ava seal serva peal askeldate ometi päris agarasti. Näiteks Moskva interpreedid, mitmed lindistasid siin uuemat muusikat, Boris Berman, Aleksei Ljubov ja tema sõbrad sest Moskva raadio ei tahtnud neid teoseid lindistada. Meil oli võimalik muidugi teatud piirini vaheldakasid tekstid segama, võimalik lindistada vägagi modernset muusikat, kõlaliselt instrumentaalmuusikat, aga ma mäletan, et keelati ka üks hindemeti laulutsükli marja elu lindistus sest see lõhnas religiooni, järgija. Kuuekümnendatel uue muusikatoimetajana agaralt raadios uut muusikat tutvustanud Merika Vaitma meenutas seda kümmend vahetust ühes raadiosaates küsitleja Edgars jälber. Võib-olla need ideoloogilised takistused kõige rohkem just selles muusika valdkonnas olidki. Millega sina tegelesid? Ei, algus need ei olnud, aga las siis, kui meil tuli 71. aastal uus peatoimetaja, siis muidugi ta hakkas kõvasti tööd segama. Tema oli Stalini-aegse ideoloogia kasvatusega ja sellelt lähtepunktilt aga tükk maad hiljem siin käitus, aga mitte sugugi ainult uue muusika valdkonnas, ka eesti muusikaga oli suuri probleeme. Kunstil eelkõige muusikale järve kataliseerida Sublimatsioon, mida võid teostada kõige väljendusvahendite kaudu. Ta peab püüdlema täieliku ülemuse poole, milles teadvusest vabanenud indiviid ühineb vahetu ja täiusliku tõega. Kui see mingis kunstiteoses kas või hetkeliselt õnnestub, on teos eesmärgi saavutanud. Merike Aidma läheks raadiost ära ja tema asemele tuli Maia Lilje. Kauaaegne Eesti muusikatoimetaja Vilma Paulma läks ära ja tema asemele tuli Tiina Mattiisen. Pärast muusikatoimetuses toimunud manööverdusi pandi Mattiisen nõukogude muusikatoimetajaks. Just nimelt vala peale, kus palju mitmesugust heliloomingu Cartismi oli pääsenud varem eetrisse. Maia Lilje räägib. Tema jutt käib 70.-te teise poole kohta. Ja fakt on see, et Eesti Raadio oli üks edumeelsemaid terves N liidus millest on räägitud meile enne, kui me siia tulime, aga milles me veendusime ka hiljem, kui Mediina Mattiisen ikka käisime Moskvas kohvritega Bubba muusikat siia tuues ja nendel uue muusika festivalidel. Et see meisse suhtuti kui tõepoolest sellistes uut muusikat tundmatusse noortesse inimestesse. Selline teadmine, et, et meiega võib arvestada, meiega rääkida või meil olid avatud uksed kõikidele pressikonverentsidele ikkagi tänu Pärdilasingile, keda Moskvas väga hästi tunti või ka tormisele, näiteks. Et see vaimsus oli kaugemale kiirganud. Aga selle oma muusikaga seoses esimesed sellised šokielamused ma olin kokku pannud Rootsi koorimuusika kava. Ma olin läbi kuulanud, loomulikult ikka naljalt ei, ei pannud kokku kontserti, mida ei olnud ise eelnevalt läbi kuulanud. Aga kui sa kodus keerad raadio lahti, no see oli kõige avangardmuusika koorimuusika, mis üldse olla sai karjatest sosinateni välja. Elasin ühiselamus, ma olin oma väikese koiku Espussinimaasia paluseles ära lõpeks, sest ma ei ole kindel, mis minuga juhtub ka oma järgmisel hommikul raadiosse tule. Aga sellele ei pöörata. Ei olnud, tähtis, oli tähtis, et oleks proportsionaalselt võrdselt sotsmaade oligi eraldi toimetus, eks ole, kaasaegne sotsialismi, aga teie välismaa kaasaegse muusika toimetus. Aga kõlapildis Poola mangardism, võistok, hausen või Lonoveebeeriv Puleesi ega seal ju kõlaliselt erinuks suurt ei olnud. See ideoloogiline kontroll on üks omapärane nähtus. Ja sama kummaline või seletamatu või ehk isegi veelgi Seledamatum. Oli heliloojate enesetsensuur. Või mine sa tea, oli see aja vain ja õhus hõljuv heli. Igatahes ei olnud seitsmekümnendat Eesti Nõukogude muusikas enam seesugust teravust, nagu seda võis kohata veel kuuekümnendatel. See võib tunduda jutt pisut teisest ooperist ajast, aga siiski ma tahaksin siia vahele mängida ühe lõigukese Aurora Semperi meenutuste saatest, mis oli eetris 1974. Ta räägib uuemast nüüdismuusikast kuuekümnendatel ja selle muusikasuhtest inimesega. Ühel reisil Lääne-Saksamaale, mis nõukogude ajal oli hirmus tollane viidi kultuuritegelaste Kruka, Karl Hansson Stocouseni elektronmuusikastuudiosse. Kõllis. Härrad ennast küll polnud kohal, kuid külastajatele mängiti ette uusimaid loomingut. Ja, ja te teate, pisukene elektronmuusika on. Ja kui siis meie üks tund seal olime kuulanud, hakkasime ära minema, siis ma märkasin, et meie Šoffery ei ole seal. Ja kui me siis alla jõudsime autoni, siis ma küsisin, nuh, härra, ma ei mäleta, mis ta nimi oli. Kus siis teie kadusite. Ja ta ütles mulle, ah, proosem, see on muusika, vot see sõna julm muusika, see tuli tal nii südamest ja see avas nii lihtkuulaja arusaamist sellest muusikast. Varanic Rausami muusik. Ja ta nimetas seda muusikas, aga ma sain aru, et Ma ei suutnud seda kuulatada, oli tasakesi ära kadunud. Paavo, kus viisa praegu on Itaaliasse, mis ta teeb, seal, juhatab orkestrit 11 aastase Paavo Järvi isa Neeme tiirutas 70.-te alguses pidevalt välismaal ja juhatas seal orkestreid. Vahe oli tema kavades ka eesti muusikat. Neeme Järvi kui tollane ERSO peadirigent oli kahtlemata väga oluline figuur 60.-te ja 70.-te eesti nüüdismuusikas. Saatejuht Avo Hirvesoo võttis ühe järvi välismaareisi ajal aega ja lehitses dirigendi koduarhiivis kaustu, kuhu olid hoolikalt leitud kontserdikavade arvustused. Aastate kaupa. Kuid mind huvitas, milline tänaste heliloojate uudisteos kõlaks kõige enam nii kodus kui väljaspool seda. Leidsin kausta Jaan Räätsa ood esimesele kosmonaudile Bratislavas. Eugen Kapi sviit balletis Kalevipoeg. Jaan Räätsa teos seekord Kontsert kammerorkestrile lappas Veljo Tormise Avamäng number kaks ei tea mitmendat korda, seekord aga Schwerilis. Räätsa kolmas sümfoonia ja liigi austri klaverikontsert Bulgaarias ja Rumeenias. Ei mingit uut helikeelt, kui selleks ajaks rahunenud rääts välja arvata. Pilk jäi pidama ühele arvustusel, mis minu arvates kõrvaltvaataja pilguga mäepära olulise sellestki saladusest. Ajaleht uusi Suomi. Muusika elad temast, tema muusikas tavalisest tundlikumalt ja täiuslikumalt. Küllap seepärast heliloojat nimed Järvit esmaesitajaks volitavadki, et temapoolne lisamuusikale muudab selle tavalisest tundlikumaks ja täiuslikumaks. Ja siinkohal mängis Avo Hirvesoo eetrisse Arvo Pärdi muutunud muusikat. Neeme Järvi juhatusel kolmandat sümfooniat Ka selle Arvo Pärdi kolmanda sümfoonia esmaesitaja oli Neeme Järvi isegi sel perioodil, kui muusikas häbenete emotsioone loomingus ise teeselda külmust tundetust oodati vargsi Neeme Järvi abile. Ja õnnelikud olid need, kelle loomingule täiust, kui hinge sisse puhus, tiivad külge kasvatas. Maailma poole lendu laskis. Üks neid õnnelikumaid ongi Arvo Pärt, kelle teoste enamikule Neeme Järvi andis kõla. Võib-olla oli see küll pisut liialasetest Neeme Järvi, Andres Arvo Pärdi teostele kõla kuid tõsi, see on, kolmas sümfoonia oli pühendatud dirigendile samale dirigendile, kes vapralt oli juhatanud 68. ka kreedo. Kära tekitanud esiettekannet. Kui keegi ütles, et stiil, see on inimese enda nägu siis sellele vastupidiselt mõeldes, nagu stiilil oleks nagu inimesel, aga mitte et stiil alles annab seal inimesele. Ühesõnaga loob inimese oma näo järgi tekib laulule, igaüks otsib oma sarnanev absurdne situatsioon. Kus kõik usuvad leidvat oma näha antud stiilis, tingimusel kui nad mitte millegagi ei rüvetanud stiilipuhta. Nii luuakse stiilist muiste milles avalduv usk stiili kõikvõimsuses on saanud arengut häirivaks komponendiks kaasajal muusikas. Kuldar Sink rääkis 1970. aasta raadiosaates leviatest ta lastesse lõpuks öeldajate lõigati, rabeles jõuga välja sõja järgsiast, Tarmsastati koolkonnast, selle reeglitest ja kivististest, mis olid 60.-teks kindlasti juba tekkida jõudnud. Eesti muusikas oli seitsmekümnendatel üks suur erand. Nii suur erand, et paljudel tundub meel tõrkuvad seda isegi seostama siinse helikunsti üldise arenguga. Arvo Pärdi stiili uuendus tintinnabuli sündis ju siin sellel pinnale selles keskkonnas millel oli Pärdil toetada siinses muusikas kas üldse oli või eller või veel midagi, midagi salajast. Ei tea. Igatahes oli Pärt pärast 1968. aasta sügisel ette kantud kreedet tagasi tõmbunud, muutnud oma elu ja vähehaaval ka mõtteid. Sellest sündisid ka vaevaliselt ja aegamööda teistsugune muusika kui see ja ta oli kirjutanud kuuekümnendatel. 972. aasta sügisel sai kontserdisaalis esiettekande Pärdi kolmas sümfoonia. Raadioeetris oli see küll oma päris esiettekande saanud juba varem nimelt 1972. aasta märtsis ehk pool aastat enne esmakõlamist kontserdisaalis. See muusika kolmas sümfoonia oli juba teistsugune. Seal oli vanamuusika mõju ja varasemaid kontrastsed vastandumisi juba üldsegi mitte. Tsiteeriti helilooja enda sõnu, kui ta osutas soovile väljendada midagi orgaanilist, terviklikku ja ühtset. Raadios seitsmekümnendatel Pärti ikka mängiti, vanu raadiokavasid sirvides tundub, et mängiti respektiga, kuigi nii mõnigi 60.-te teos oli tal selline, et eetris kõlades selle helilist kui käristasid kõrvu. Vähemalt kui võrrelda muu muusikaga, mida tollal eetris mängiti. Seitsmekümnendatel paigas jõudis veel eetrisse isegi Pärdi tudengiaegne konjunktuur teos maailma samm. Kuid see oli pigem anomaalne erand. Eetrisse jõudnud nüüdismuusika oli siis keerukam ja omamoodi targutavam. Kogu kultuuripilt oli keerulisem ja ja aja vaim oli juba teine. Kui 1976. aasta 27. novembril tutvustati kontserdil Estonia kontserdisaalis Hortus Musicus esituses Arvo Pärdi uusi tintinnabuli teoseid siis ei teinud raadi sellest sündmusest otseülekannet. Samal kellaajal oli eetris ekspiitli Harrissoniga klindi kontsert. Või paar päeva varem, kui samu teoseid oli mängitud Tartus tegi Avo Hirvesoo raadioeetrist põgusa ülevaate heliloojate liidus, kuulatust aga seal kuulata oktoobri algupäevil läbi just nimelt seesama tintinnabuli-muusika. Eino Tamberg oli siis kommenteerinud, arvates oli see segu sihipärasest monotoonse, sest ja muusikalisest ilust. Jaan Rääts ütles ettevaatlikult, et noh, põnev nähtus. Ja Normet rääkis mikro- ja makrokosmosevahekorrast. Eetrisse jõudis tintinnabuli kontserdi salvestas alles 1976. aasta detsembris. Kuid enne seda tere toimetaja Virve Normet, teinud sellest kontserdist retsensiooni klubi saate. See oli uus saade, uus sarja, see vist ka selle sarja avasaade. Normet tõi seal vestlusringi ühel või teisel kontserdil viibinud inimesi ja lasi neile omavahel kuuldut arutleda. Sellel korral oli seltskonnas üllatuslikult olnud ka Arvo Pärt ise, kes üsnagi lahke sõnaliselt oli selgitanud tintinnabuli kontseptsiooni ja selle matemaatikat. Aga eetrisse tema jutt ei jõudnudki. Helistas järgmisel päeval toimetajale ja palus ennast mängust välja jätta. Ma arvan, et meenutas, et tall senisest ling Pärdi jutuga selle ajalooliselt tähtsa jutuga aastaid kapis kuid ühtäkki oli see sealt kadunud. Küllap oli keegi lindikriisis selle võtnud ja mõne muu saata sinna peale lindistanud. Järgneb samme stiili müstifitseerime. Arendatakse välja omalaadne mõõdupuu kõige olnud olemasoleva ja tuleva hindamiseks. Seejärel tulid orkestriteosed kantus ja Tabula Rasa. Esimese ettekandest oli raadios otseülekanne, teist aga raadio isegi salvestanud. Kui 30. septembril 1977 toimis TPI aulas esiettekanne. Ja tabula rasa see aeglane osa, mis tuletab mulle meelde nagu minemist nirvaanasse ühte sellisesse seisu, sest see, mida sa hakkad unistama, et ajudesse muusika ära ei lõppeks, et ta on, viib sind hoopis teise sfääri. See oli juba muusika, mille puhul isegi ülivõrdeid napiks. Jah, ma julgeks seda nimetada muusikaliseks vapusid ikka, väga lummav teos, noh nagu niisugune hingel oleks läbi lennanud, mingi pühalikkuse hetk oli minu meelest ajuta teised, kes olid seal pärast seda täiesti vapustavat vaikust kuulanud polnud julgenud lihtsalt hingata, sellepärast et see kõik oleks tundunud liiga valise. Mul oli küll. See oli. Mina isegi tundsin seda ka niimoodi, et ma kogu aeg vaatasin kahele poole niimoodi aeg-ajalt ja sest mul oli hirm, et suuresti minu pulss lõi selle vaikuse ajal minu sees. Mul oli tunne, et, et see segab kõrvalistujaid, et see on kuulda saalis. Pulsilöögid. Selline imelik seisund. Ines rännak kirjutas sirpi kirglikult helistava arvustuse ja Sandetskise orkestri võttis teasama Euroopa tuuri kava. Pärt, lenda siis oma muusikaga juba otsekui maa-välisel orbiidil. Sellal kui kõik teised askeldasid siin eestimaisel pillil. See kõik on kuidagi liiga suur, Jutad siia saatesse ära mahtude ja tegelikult ega peagi. Kui selgus, et Tabula Rasa leidis hea vastukaja. Ma olin nõukogude Liiduski siis anti Pärdile selle eest muusikaline aastapreemia. 1000 rubla omistati talle Eesti NSV teenelise kultuuritegelase tiitel. Ta oli justkui suurelt muusikaelus tagasi. Aga see 70.-te lõpumuusikaelu oli Eestis üsnagi omapäraste joontega. Ning ega see Pärdi sugust eriti talunud. 1975. aastal kirjutas Ofelia tuisk ajalehes sirp ja vasar. Tsitaat. Praeguste noorte seas on üks, kes on võinud endale lubada teatavat vanamoelist. See on Lepo Sumera. Tasan sügavust. Kui 1976. aastal toimus Moskvas heliloojate liidu pleenum teemal muusika ja noorus siis pira siin heliloojate juht Jaan Rääts jal kõne. Noor heliloojatest ei räätsa eriti esile Sumerat ja Kangrot. Mõlema muusika iseloomustamiseks kasutas Rääts Ofelia Tuisu sõnu. Ta meenutas Sumera puhul väidet sügavusest ja Kangropool tuli mängu see, mida tuisk oli noor helilooja kohta ühes artiklis poetanud. Kurja jaa jaa, deemonliku temperamendiga isiksus. Kuigi kursusekaaslase Kangrite Sumerat peeti sõpradeks, olid nad inimestena üsna erinevad. Muusikalisi ristusid nende teed üsna harva. Üks näiteid oli muidugi see, kui Sumera Kangro koos Mati Kuulber, keda kirjutasid Maleral kasuku trio mis on nüüd üsna unustuse hõlma vajunud. Üks, mis Kangro ja Sumera juures oli ühine oli naljalembus. Nali on ise väga tõsine asi ja Sumera naljatles ja draamilises, kus aga sai ka mikrofoni ees kui Jüri raadios võimalus. Kui tema oli kohal, oli teda võimalik mitte märgata, seal seal polekski probleemi. See loomaaia lektor, teisele, kui kolm inimest vaatavad kaelkirjaku näiteks. Lõpuks kolmas vestleja lakkab kaelkirjaku, mis igas mõttes. Mina proovin äraelamise kaelkirjaku illust, arvatakse. Sõmera töötas 11 aastat raadios helirežissöörina aga oma muusikat salvestama tekitanud Magahestuksin tähendab üks pool minust on helilooja, teine pool minust on helirežissöör Jan kui mina. Kui helilooja aiman, mida peaks mina helirežissöör, selle puldiga saavutama, et võtet nii või teistmoodi muuta või kõla paremaks saada, siis tihtipeale nad maakliku nagu endaga vaidlema. Sumerat iseloomustas muusika juures teatav tõsidus, mida ta vahel ka naljaga just nagu peita püüdis otsekui oleks selles ajas ja selles kohas olnud tõsidust muusika puhul kohatu. Võib-olla üks asi, mis on minu jaoks nagu kunstniku juures tähtsam, on mingisugune enda jaoks selgeks tegemine, miks jaoks üldse tegeldakse niisuguste asjadega nagu kunstidega ja, ja et sellel on ka tegelikult olemas oma missioon. Ja seda missiooni võimalikult paremini täitavad, see võiks olla minu enda jaoks mingisugune liin. Kui näiteks me pöörame loomingusse rütmile vähem tähelepanu siis me peaksime nagu sedavõrd rohkem tähelepanu pöörama meloodiale või harmoonia-le või vastupidi, kui näiteks meil on olemas mingid tugevalt arenenud rütmiline alge, siis, siis võib ka harmoonia natukene vähem välja arendatud ollus on oli, teeme siiani teooria, mis minul nagu üsna hästi Juba ühes kõige esimestes ülevaatesaadetes Lepo Sumerat heliloojast 1977 ütles mees ise, talle on oluline eelkõige vorm. Minu jaoks hakkab Mosega kirjutamine, tundub absurd sõnaga just mingi normi loomisest, mingi konstruktsiooni loomisest. Konservatooriumisse astudes nende kaotavalt huvitasid alangardistid. Ma võiks öelda Stoka osania kui lääs, aga iga inimene otsib nagu oma jaoks midagi. Ja siis ta on kohutavalt rõõmus, kui mõni teine on midagi taolist näinud. Nüüd ma olen jäänud viimasel ajal peatuma prantsuse muusika juurest. Mulle väga meeldib one ker NPC muidugi ära veel. Mis eesti heliloojatest mainiksin praegu ära Pärdi, kes veetleb mind just oma seesmise jõuga. Näiteks mina hindan filme ja, ja raamatuid ka maalikunsti selle järgi, kuivõrd palju ma pean endale tagantjärele mõtlema. Kui film on aga mõju, siis Ta lummab mind, preester, kaeva. Ja ma leian, et muusikal peaks olema ka midagi taolist. Mitte muusika ei lõpe siis ära, kui viimane noot lõppe, vaid ta peaks nagu kuulajas edasi elama. Selles 70.-te puhkpillikvintetti, sest ilmneb, et minimalismi rütmipulss oli sumeral juba nii-öelda veres. Tormis oli talle muusikakooli ajal näidanud, kuidas toodega foonia käib. Tal oli uudishimu mitmesuguse vastu ja eriti huvitas noort Sumerat, kuidas seda kõike kokku panna. Üldse see probleem on tegelikult mind huvitanud, kuidas saaks ühte stiili niimoodi orgaaniliselt ei võiks üle viia. Kunagi oli mul idee kirjutada Screabini laadi ekspressiivsed stiili ja ühendada seda siis mingisuguse täiesti vaatleva helikeelega. Muusikaliseks fantastiline meedium selles mõttes umbes nagu on kaminatuli, et, et kui sa vaatad kaminatulle või kants elusat tuld, siis nende leekide lõimumine ja see annab sellele hetkele mingi väärtuse juurde kus, nagu ei tahakski lärmata, vaid vaid mõtlete oma mõtteid ja annab inimesele aega pöörata pilku, sissepoole, mõelda sellele, mis on ütleme siis nii hea ja ja mis on, mis on väärtuslik. On see meedia, mis annab meile aega, mis annab meile põhjust, mis annab meile ka võimalust vaadata enda sisse ja teha mingeid järeldusi Ühe 70.-te lõpu raadiosaates kosutas Lepo Sumera kursusekaaslane Aarne Männik ühele olulisele 70.-te muusikat iseloomustanud probleemile. Õigupoolest oli selle probleemiga silmitsi helilooja, kes täie tõsidusega soovis otsida ja leida uut. Kaasaegne muusika jääb kuulajale sageli kaugeks just selle tõttu, et ta on tehniliselt liiga keerukas. Kaheldamatult. Huvitavad tehnilised probleemid. Ja paratamatult igaüks püüab nagu midagi uut leida enda jaoks, kuid kuulajani alati jõuab ära. Eks probleem ilmselt on ka selles, millist muusikat inimene vajab. Inimene kõrge elutempo ja rohke töö ja tegevuse juures. Vaevalt et vajab väga keerukat muusikat ja meie muusika siiski küllalt sageli ülepingutatult. Tungrahvalikuma väljenduse poole on toonud Raimo Kangro kontserdis sultanile kaasajal küllaltki levinud rääktaimi suhened mis kunagise Põhja-Ameerika, nii instrumentaalse muusika euroopaliku muusikakultuuri ühisproduktina peegeldab nüüd eesti muusikaski üsna silmapaistvalt. Jutt kaasajast seoses heliloominguga, mis sai Nõukogude Eestis suure hoo sisse 50.-te lõpus ei olnud tegelikult niisama jutt. See oli üks selliseid loosungeid ka veel seitsmekümnendates, mis kirjades partei ootust heliloojate tõele. Kuigi sel ajal lausungi sisu oli ajapikku nii-öelda lahtunud tuletati kaasaega sammu käimist komponistidele ikka ja jälle meelde. Et ikka looming peab tuksuma samas rütmis, rahva pürgimusega, parema elu suunas ja nii edasi. Kerge žanri relvastust suurvormi tuues annavad autorid sellele täiesti uue tähenduse, mis seal kaugel lihtsalt meelt lahutavast äraolemisest. Avo Hirvesoo tegi sellest 1974. aasta saates juttu olulisest ja Raimo Kangro puur oli seos kerge muusikaga oluline. 1976. aastal lahkasid raadiomikrofoni juures Kangro muusikat psühholoog Peeter Lasting ja tollal veel noor muusik Andres Mustonen. Ka helilooja ise oli kambas, ütles mõne sõna sekka ja lõi kaasama helide anatoomia uurimise. Tänapäeva sümfooniline muusika, see tänapäevase organismi kasutada ümbritseva muusikalise keskkonna nihukeseid, põhi, põhielemente põhinud nähtusi, ma mõtlen siin noh, neid igasuguseid laule ja pillilugusid, mida ütlevad need kommunikatsioonivahendid edasi annavad ja mikspärast ega igasugustele, kas tal olmepidudel ja nendes kohtades kasutatakse, selles vestlusringis koorub välja mõte, et Raimo Kangro muusika peamised kujundajad 70.-te keskpaigas on meetrite pulss ja meloodia teatavad, keerad no pluss muidugi ka keskkond. Ise pidas ta neist kolmest kõige olulisemaks esimest pulsi olemasolu inimese jaoks on väga oluline ja see pursanud meie olustikku muusikas või küllalt oluline faktor ja seda justkui, kui sotsi realism kutsus kunstnikku seadma oma mina madalamale hulkade ehk siis meie vajadusest siis siin võime aduda individualismi ja personaalset püüdu teatavate nõksudega saada kuulaja tähelepanu ja tunnustust. Kangro Leelo laulud oli esimene kaasaegse muusikateos, mida Hortus Musicus esitas. Vanamuusika ansambel astus oma kingadest nii-öelda välja. Mingi edasiminek või kooskõla tagasiminek. Lihtsalt mu vajadus normaalsena. Tema kõige omapärasemad jooned avaldavad meloodikas siiski ta meloodika võtmisena, kandiline, aga väga omapärasele väga võluvalt kandiline ja tuleb meelde, et siis, kui Kangro oli alles tudeng ja kontserdisaalis mängiti esimest korda tema orkestriteost siis pillimehed ütlesid, et see on rohkem rääts kui rääts ise. Merika Vaitma kinnitas Jaan Räätsa sõnu ühes nendes paljudes vanades Raimo Kangro tehtud raadiosaadetes. Et käbi ei kuku kännust kaugele. Ikkagi Jaan Räätsa õpilane. See muusika otse nagu ründaks sind, sul ei olegi vaja väga ennast kokku võtta, et selle muusika sisse minna või et seda muusikat endasse lasta tulla. Vaimu ergutav ja olemise hoogu, värskendav tujutõstev ja tegutsemise tahet õhutav muusika selle kuulamise aja nagu hakkad natuke hoogsamalt jõudsamalt elama. Ja tundub, et see ei ole mitte nii palju pidutuledes särav saal. Kuhu see muusika sind viib, vaid see paneb nagu argipäeva valgusegi helendama kuidagi teistmoodi rõõmsamalt, mõnikord ka ulakkamalt. See on üks suur liikumise energia. Ja mingisuguses mõttes võiks seda isegi nimetada meeleolumuusikaks. Portreesaate lõpus küsis Heljo Tauk Raimo Kangro alt kas on heliloojal mingi sõnadega väljendatav missioon ka olemas või näiteks eesmärk oma tegevuses Mouskonnad ütelda seda, et ma ei taha vanaks saada. Ma ei ole kunagi tahtnud olla niisugune kunstnik kui niisugune inimene, kelle kohta öeldakse, et ta on väga tark, väga sügav ja nii edasi. Need väärtused tekivad inimeses nagunii. Sellega kaasneb tavaliselt haige, maksa ja sapikivid ja üldse niukene. Väga kurb ja sünge meel. Minust kunst ei saa kunagi olla mingi tarkus. Tarkuse jaoks on inimene välja mõtlenud tõsised niuksed, distsipliinid, filosoofiat, matemaatikat. Ja ma olen kõigest hingest püüdnud tulistada looma ja, ja mitte vananemist. Ja ma arvan, et kui ma veel üks kümmekond, Ma ei ole iialgi olnud niukene andunud avangardist ja ma olen alati hinnanud seda, mis enne mind on hästi tehtud ja ma olen püüdnud selle kuidagi omaks võtta või iseennast paigutada sellest. Teatud kriis, kus ta nüüd on jõudnud ja mikspärast tajule inimeste poolt erilist tunnustust on leidnud, on tema teatud pretensioonikus jumalikkuse tähendab igavam kardismiga tegeleja, kes noh, ütleme, et suutis kaks nooti enneolematul viisil kokku panna. Kujutas ette, et see on nüüd mingi jumalik toiming, aga unustati ära lihtsalt kunstiinimlik sisu. Kas peab inimesel ikka alati midagi tähendama ja ega seda tähenduse vorme või tähenduse mooduleid inimkond otsinud terve oma kunstitegemise aja läbi ja, ja selle tõttu muidugi kaitsen seda oma nii-öelda neoklassitsismi positsiooni. Noh, ei ole lausa puhas njuuton klassitsismi iialgi teinud. Aga see on lihtsalt võib-olla mingi mõtlemise laad. Ja lisaks sellele ei olnud Raimo Kangro mingit probleemi kõigile kuulajatele raadioeetri kaudu öelda et talle meeldib kõige popim popmuusika. Et mind võlub see nii-öelda popmuusika tuntud labased ansambleid nagu apaatia, Bonyannid ja kõik see on tegelikult väga põnev ja väga ilus muusika. Seda vaimustust on sinu muusikast kuulda rütmika näol juba ammu. Nojah, aga ma tean, mul on alati meeldinud kunstis seen, mis elab, mis tunneb, mis on täis kirge, rõõmuna, kast liikumist, joovastust, vaimustust, joomist, selles kunstis on seda praegusel ajal rohkem olemas kui mujalt. Vaat sellised lood olid. 979. Üleliiduline heliloojate liidu kuues kongress. Siis on, teeb sellest raadiost ülevaate ja saalist on ta salvestanud ka suure juhi Hännikovi kõnet. Raadio koha. Raadio tõi hääle. Vanades salvestistes on säilinud osake aegsest atmosfäärist. On olmemuusikat ja võõrana tunduvat patriotismi. On 70.-te partei liidri Brežnevi häält. Ka ja muusikat on väärtussüsteeme ja hinnang. Pärast sissejuhatust asjus Tihhon Emikov loodud analüüsima žanride kaudu. Ja andekate ritta eestlasi seekord ei mahtunud. Pärt oli siis juba helile Liidust välja heidetud. Tema tippteosed ei tulnud enam arvesse ja tema nimigi oli juba range tabu. Ja isegi need puudused, mida Tyson Greenikov kõrgest kõnetoolist mõningatele heliloojatele ette heitis näiteks abstraktsed udused, mitte kuhugi viivaid ideed ei olnud päriselt see, mida saanuks kohandada tolleaegsele eesti muusika. Nad ju vaenlane number üks, läänest läbi raudse eesriide trükkiva pankrotis Fernikordi mainis erilise rõhuga kerget muusikat. See muusika oli mõistagi lääne mõjutustega ja erinevalt avangardist köitis emasse. Nagu Reinikov oma kõnes mainis, vohab kerge muusika, vallastiletantism ja kahjuks aitavad sellele kaasa ka filharmoonia raadio, televisioon, nõukogude heliloojaid ja muusikateadlased on alati üksmeelselt teinud teenida oma rahvast. Sel teel on tehtud palju, kuid teha tuleb veelgi rohkem. Need ei ole saatejuht Tiina Mattiiseni enda, saad ta tõlkisti. Rikovi kongressi kõne lõppu oli aasta 1970. Nõukogude Eestit ja selle riigi heliloojate liitu nüüd muusikaelu ootas sellel hetkel ees veel tosinkond aastat heliloojate liidust välja heidetud Pärtali läände minemas. Neeme Järvi vormistas samuti pabereid. Ees olid omapärased kaheksakümnendad. Aga sellest me siinkohal ei räägi.