Ja tere õhtust, hea kirjandussõber, hea klassikaraadiokuulaja. Kuulate 2008. aasta esimest kihandus saadetes piike MINA OLEN Berk Vaher ja tänases saates jõuame rääkida nii Tammsaare nimega seotud auhindadest kui mõningatest hiljuti ilmunud raamatutest. Kui natuke ehk ka krõbinaid ja erinevaid teha. Ja vahe helindeid pakub valdavalt Jaan Pehk ehk Orelipoiss. Tema omajagu vaieldud, et kas ta nüüd on rohkem muusik või kas ta on luuletaja või kui naljakas tobe tema tehtav on. Ise on sellisele vahepealsele positsioonile võib küll öelda, et ta on vägagi andekas muusik teinekord ka väga andekas tekstikirjutaja ja miks mitte seda nimetada luuletamiseks. Samas päriselt selle muusikakriitikute poolt avaldatud vaimustusega, mis meedias on lugeda olnud, ma kaasa ei läheks. Teatavasti siis sellel plaadil 99 on 99 lühikest kuni ülilühikest lugu ja nagu Tartu NAK-i liikmete puhul ikka päris ühtlast taset hoida ei saa, on väga tehaseid, hetki, on ka selliseid, et teismeliste või eelkooliealiste noku ja kaka nalju, mis mulle mitte kuidagi huvitavad ei tundu, aga mõned asjad on seal plaadil päris vahvad ja ehk ka kirjanduslikult tehased. Ja kui me kohe hakkame juttu tegema Tammsaare preemiatest, siis. On ju too järgmine palagi tuubi Tammsaarest omajagu vist mõjutatud kas teadlikult või alateadlikult. Igatahes seda külaühiskonna arhetüüpi kujutamist, mille Tammsaare suuresti aluse pani, on ju ka selles loos. Ja peale seda siis räägime kahest erinevast Tammsaare-nimelisest preemiast. Aprillis. Välja ja kui ka ei ole reha Selline oli siis vaade Eesti elule 21. sajandi esimestel kümnenditel. Anton Hansen Tammsaare sünnist möödus 130 aastat ja tuleb välja, et elavat arutelu ja ja vastakaid mõtteid tekitab tema looming. Siiani tegigi Postimehes oma Online leheküljele üleskutse jagada oma muljeid ja mõtteid Tammsaarest ja viimati, kui ma neid kommentaare vaatasin, oli neid tublisti üle 100. Oli neid mõtteid nii ja naasuguseid, aga ikkagi väga paljudele on ta kas koolikohustusliku kirjandusega või ka väljaspool seda oma jälje jätnud ja, ja seetõttu jätkuvalt oluline, võib öelda jätkuvalt kaasaegne nägi. Tammsaare nime nimega on lausa kaks kirjanduspreemiat minu teada võimalik, et neid on väiksemal rohkemgi, aga vastavalt siis Albu vald ja Tallinna linn annavad taimed välja. Albu vallapreemia sai tänavu Ene Mihkelson oma romaaniga katkuhaud. Ja selle üle võib ka ikka ainult rõõmu tunda. See on ju olnud sellise rahvale lähedase ideoloogiaga preemia antakse valla, rahva eeskätt ja auhinnarahaga milleks on sugugi mitte väike ligi 2000 22000 krooni, siis sel aastal on ka purk moosi. Ja et selle saab ühelt poolt, et niivõrd kunstiliselt nõudliku moon nagu katkuhaud teiselt poolt jällegi niivõrd paljusid inimesi oma sisuga puudutav on minu meelest väga hea. Aga sellest romaanist oleme siin saates juba pikemalt rääkinud, nii et, et. Läheme ka teise Tammsaare preemia juurde, selle väljaandjateks on siis Kirjanike liit ja Tallinna linn ja selle puhul on tänuväärseks elemendiks see, et preemiat antakse välja iga viie aasta tagant, võttes arvesse kirjaniku romaani loomingut. Ja tõepoolest, valdavalt kiputakse preemiaid välja andma iga aasta tagant, hinnata siis vastaval aastal tähelepanu äratanud teost. Aga kehanduslik protsess on palju pikem, tihti üksikteos hakkab oma mõju avaldama ikkagi kogu loomingu kontekstis. Tihti auto pääseb mõjule aastate lõikes ja tõepoolest tihti ka mõni ühel aastal ilmunud teos avaldama mõju lugejatele ja saab õiglast tunnustust veidikas hoopiski järgnevate aastate jooksul. On ju neid teoseid küllaga, mis saavad kohe peale ilmumist suurt meedia tähelepanu, ent unustatakse aasta lõpuks juba ära. On neid teoseid juba eelmisest aastast ja ega selleaastane. Või siis seekordne selle viie aasta pealt selle teise Tammsaare-nimelise preemia võitja Indrek Hargla. On ju ka natuke justkui nagu ära unustatud, vähemalt nii mulle tundub, et ehkki ta on suveräänne liider ulmekirjanduses Eestis on laiem ihalduskeskkond teda hakanud nagu natukene enesestmõistetavalt võtma ei ole teda taibanud piisavalt hinnata arvestadagi, ehkki ka tema raamatud, eriti viimase aja French ja Koulu lood on ka üsnagi publikumenukad ja ja vaimukalt kirjutatud alternatiivajalood, mis teevad küllaltki tehaseid nüüd kõike tänapäeva suhtes. Võib aheldi öelda, et ehk just selle viimase aja tantsija kuuluv liiniga nende natukene grotesksed alternatiivajalugudega kus on omajagu sarkasmi festivali suhtes on a'la ehk kuigi lähenenud sellele territooriumile, kus Andrus Kivirähk tegutseb, või siis omakorda on Andrus Kivirähk oma ussisõnade raamatuga teinud jõulise sammu sinnapoole, kus aeglane tegutsenud. Igatahes võib vaheldi pakkuda, et ehk on natukene jäänud Kivirähu varju. Aga siis teiselt poolt jällegi öeldud, kellele ussisõnad meeldisid, võib ka julgelt Indrek Hargla kaks frentši kooli kuulu raamatut ette võtta. Ja, ja sealt miks, kui ta Indrek Hargla varasemate romaanide poole. Sest et vähemasti palveränd uude maailma on minu meelest üks väga vahva vanakooli seiklusromaan kust ka üht-teist kultuuriloolist teada saab. Kes võidab järgmise Albu valla preemia, saame teada juba järgmisel aastal. Kes võidab järgmise Tallinna ja Eesti Kirjanike Liidu Tammsaare-nimelise preemia, selle teadasaamiseks tuleb oodata viis aastat, aga nagu juba öeldud, on igatahes hea, et on olemas ka natukene pikema intervalliga preemiaid, mis lasevad kirjandust ka natukene teise nurga alt vaadata, kui seda natukene liiga domineerivalt aasta kokkuvõtete mudelit aga mängin siit nüüd järgnevalt Tase orelipoisi loo peo ja auhindamisega hästi sobituvad neli jäätist ja lähen siis juba mõningate uute või äsjaste raamatute juurde. Nii pikuki oligi see 99 loo plaadi versioon sellest loost, ehkki sellest on ka pikemaid versioone, mis kätkevad küll selle luule võtke ühe või kahe või kolmekordset kordamist. Aga see uute raamatute osa on meil täna kahes kolmandikus kui natukene rohkem Tartu-keskne. Sest et vähemasti kaks nendest raamatutest ka üsnagi tugevalt linnaruumiga ja konkreetsemalt Tartu linna hommiga seostuvad. Esimeseks nendeks on Piret Bristoli paralleelmeri. Võib vist öelda, et Piret Bristol on mõneti rohkem tuntud luuletajana, ehkki tal on ka juba õige mitu proosateost. Söhamat kaldub justkui rohkem nagu sinna proosa valda kätkedes lühemad jutud ja ja miniatuurne, aga samas võiks ka nimetada proosa luuletusteks. Ja Ühelt poolt on kange tahtmine mainida siin selliseid natukene kulunud märksa nagu võõrandumine ja eksistents, realism aga see ei saa küll tähendada, et see raamat ise kuidagi kulunud mõjuks. Kuigi tõepoolest ehk on mõneti kreedo linnale selle raamatu suhtes leheküljel 15. Loos paralleelmaailmad leiduvad lausekatked, kõigel, millega olen lähedalt kokku puutunud, nii et see on mulle armsaks saanud on tendents asuda mõne aja pärast mingis paralleelmaailmas natuke edasi nende teiste haalsuste, olgu nende omaduseks taevas, põrgu või miski muu iseärasused üks on see, et need on alati paigad, kuhu ma just praegusel hetkel ei saa. Kõik tähtis on minu eest. Ja tõepoolest, väga palju sellist mujale tahtmist seal mujal olles ikkagi kuhugi mujale tahtmist on, selles raamatus on unemaailma ja ärkveloleku piiril balansseerimine või nende maailmade ülesulamist ja olulisteks kõrvaltegelasteks või mine võta kinni, ehk selle raamatu peategelasteks on ühelt poolt linn linnaruum ja, ja autojuhid, triivimine selles linnaruumis, sele, kõrtsides, sele sildadel, sele erinevates paikades. Ja teiselt poolt internet, mis justkui tooks inimesed kiire kliki või, või näpuvajutuse kaugusel ja samas ka kaugendab inimesi üksteisest. Ühelt poolt tundub justkui see juba üldiselt omaks võetud tõena või, või jagatud aru saama, aga teiselt poolt ei saa öelda, et eesti kirjanduses oleks väga palju kirjandusteoseid, mis sele teemaga tegeleks luules küll, jah, on seda netiteemat juba natukene olnud, aga aga roosas ei saa öelda, et see väga levinud teema oleks pead festivali tuleb seda kõige mitmes tekstis sisse. Ja see linnaruum on siin samamoodi ühelt poolt nagu unenäoline teiselt poolt pähistatu või ka mõne teise linna teisendus inimese sisekosmoses, kus ajad ja inimesed ja ja suhted, et üksteisesse üle sulavad, omavahel ristuvad ja moodustavad sellise paralleelvõrgustiku või tõepoolest paralleelmaailma tegelikule linnale võib tõepoolest, kas me saamegi rääkida tegelikust linnast? Subjektiivselt tajume seda ju kõik. Aga. Minu lemmiktekst on siin õigupoolest selle raamatu kõige viimane tekst. Pealkirjaga kui oled kaotanud näo, siis on sul luba kerjata. See tulesid. Väljaanne viimast lehekülge, aga selle juttudega hoopiski toimub Prahas Karli sillal. Ja ega ma seda lõpplahendust point teha ei räägigi, aga aga kui Te tahate mingisugust võtit sellele raamatule, siis miks mitte võtta kasvõi sedasama kõige viimane jutt? Hakata sellest peale. Aga loomulikult mõjub see Kesemise jutt ka just sellisena just raamatu lõppakordina väga võimsalt. Mõneti sarnane sellele Bristoli raamatule on Martin Oja teine luuleraamat pääst lõuna Platu. Martin Oja debüteeris õigupoolest proosa istina juba kümmekond aastat tagasi Esko Richardsoni nime all. Aga sellest peale on ta rohkem teinud filme, mänginud huvitavat muusikat ja avaldanud luulet. Ja see luuleraamat päästetunde platool on samuti väga suurel määral linnaruumist sellest omakorda suurema Tartu linnaruumist ja inimesest, inimese mõtlemisest või inimese luule kirjutamisest. Justkui selle linna piirialadel või pingeväljadel. Rohkem kui restoranid, on siin igasuguste kultuuriliste mõjurite mainimist, muusikat, kirjandust, filmi ja vaja kontserte tunda ka, et autor on kursis uuema eesti luule ka, kas need mõjutused on tahtlikult või tahtmatult, mine võta kinni. Näiteks luuletus ema viis hälli kandscha põllule on ühelt poolt nagu väga Jürgen Rooste ja teiselt poolt Martin teades võib öelda, et et see kandscha kandja maailmaga igatahes rege maailm on talle ehk isegi lähedasem sisemalt omaks võetud kui Jürgen Roostelt. Aga üks vahva luuletus on siin kas või näiteks Eesti kirjanduslugu hämaras rehetoas. Objektiivi unenägu hämaras rehetoas, väikese fookus sügavusega ava 5,6. Siblivad kanad ja 18. aastasaja nõgine lavi lagi. Sitane, mees kummargil, seaküna kohal, rinnaesine hukka täis. Esimene eesti poeet, kes kirjutas puu koosele kummaliste märkidega siiani Chifeerima Ta kohutavad ajad. Sagris juustega habemes punaseid koera, puu, hambad ükshaaval suust välja, taot. Kehases ometi valmis esiisade tamine, vägi, sugu, liikmesameti valmis, 10 grammi põletavat luulet. See on peaaegu et kõige kihvtim Eesti ajaloo või kehanlase kohta või identiteedi kohta käivad luuletus, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Ja sellisel piirialal või teadvuse pingeväljal on ikka tegutsenud ka Kadohys koeraga. Tema on küll muidugi läinud keeles küll nii äärmuseni välja, et ega Ma üllatusin, kui avastasin, et ega tema sellest viimasest luulekogust lõige eriti arvustusi pole, jutud kirjutadagi? Jaa. Kui temaga intervjuud võetakse, siis ta pigem hoidub oma luulest rääkimast ja ja need, kes arvustuse kirjutanud, aga kuidagi nõutud. Raske on sellest luulest kuidagi teisiti kirjutada või teistsuguseid sõnu kasutada, kui Doris Kareva ise on kasutanud. Ehk siis kahe peal tuli välja ka hiljuti esseekogumik tähendused, kus tema esteetilist kreedo ja miks mitte ka eetilist leidnud on läbi mitme teksti avatud. On see tema luulemaailma olnud ikkagi kuidagi omaette suveräänne seda enam võib-olla seetõttu, et tal on nii palju jäljendajad ja mis seal salata kümnete võib-olla sadade kaupa ebaõnnestunud jäljendajaid. Ühelt poolt tundub see, mida ta teeb, olevat justkui väga lihtne kasutada kõlavaid suuri sõnu. Aga kui me võrdleme seda internetis küllaga leiduvat. Noorte naisterahvast ja miks tähtis nii seksistlik olla tegelikult ka paljude noorte mees, luuletajate luulet või natuke vanemate luuletajate harrastusluuletajate luulet siis vahe This kaevu luulega on ikkagi vägagi tuntav ja samas on väga raske kirjeldada, milles see vahe on. Igatahes on tohis kohalva näiliselt justkui väga laia joonega uusi sõnu kasutavas luules mingisugune võiks öelda kuratlik ökonoomsus. Nähtavasti ei ole kumbki võrdlusega väga rahul, aga, aga minu meelest on neil mingisugune teatav sarnasus Kivisildnik uga, ehkki mõnes teises mõttes on nad täiesti kaks erinevat äärmust. Kivisildnik oma mürgises sarkasmi Is koheva jällegi mingisuguses leppimatus ilutaotluses. Aga kui kahe lõpetab oma luuletuse reaga, mismoodi lõikab olemise äär, siis võiks ju olla ka Kivisildniku kreedo. Samas jällegi, kui on viimasel ajal räägitud selle suhe naisluule hea jätkajana ehk kõige rohkem Kristiina Ehinast, siis lõige on huvitaval kombel minu meelest väga Kristiina Ehini sarnane. Mine tea, kuidas pidi see mõju on olnud, aga aga keset seda tonis kõheva väga mööda füüsilist maailma leidub ka luuletus. Naine ei paku mehele huvi. Naine pakub omleti, teatripileteid, autovõtmeid, taevamannat, mees ei tea, mida teha. Lõpuks pesete nõud, see võiks olla ka Kristiina Ehin. Ja veel rohkem. Luuletus lehekülg 33 hommik võtab ohjad kust loen kaks lassi ette, ristiinimesed ammu haaranud oma risti asunud askeldama, säästma, sööstma, ahveldades, nähveldades küüsi närides ärtu inimesed, olles ärkamise soojas lohus kallistades, lõkerdades, lõkendades elu, heleduse küllusest. See on ju oma kohta vägagi. Kristiina Ehini kreedo tundub mulle. Ja siin on ka tunda sellist põrkumist, pinget või elektrit või isegi teatavat ärevust. Kokkusaamisel asi maailmaga aga reeglina siiski tahes kasvasin Ahti maailma ei sekku silma ühel kui Piret Bristol, kes, Kalt seda lahkame mõtestab, püüab sealt mingisugust Enesekaemust, või või noh, elu mõtet on võib-olla võib-olla liiga suuresõnaliselt öeldud, aga igatahes mingisugust olemise põhjust leida ja samuti Martin Oja, kes kes võib-olla ühtaegu lüüriline fantaasiamänguline ja samas teravalt sotsiaalkriitiline Igatahes kolme kogu järjest lugedes tekkis huvitavaid suhestusi. Nii et miks mitte soovitada teilegi võtta need kolm raamatut, pead plasteli pahalleel mehi. Varsti tuleb vähest lõuna platooja tohis koheva lõige suisa kohaga etaja leida, sealt sarnast ja erinevat, aga toheli poisile vahelduseks kontrastiks pakun siit hoopiski artistinimega Müürilill, kes on teinud laulu Doris Kareva tekstile, sa läksid. Sa läksi hajudes sällume. Slater sööre merele. Kahetsedes kirgas suurt vaikemees vaatan. Gavinates ja ka erinevates saame taaskord mööda populaarteaduslikke ja õppekirjanduse valda kuuluvate raamatute kehastustest. Ehk küll hiljutises raamatumüüjate lisas, mis ilmub Postimehe vahel, jõudis kirjastajate esindaja Kadri haljamaa kehanduse seltsi 100.-le aastapäevale visata nina peale seda, et kirjastustest manati seal väga õõvastav pilt kui röövellikest ärihaidest ja julgen väita, et et tegelikult on kehastused ikka head ja tahavad aidata siis praktiliselt kohe peale sõda läks liikvele internetti listides korooni toimetaja omas annuse kiri, kus ta pikalt Ta kirjeldab oma prostreerivad kogemust Geostusega avita, kes kohani välja andis. Väitis siis, et kehastus oli huvitatud ennekõike selle roheliste kaantevahe kiirest väljaandmisest raskest rahast ja sisulise kvaliteedi eest ei olnud nõus midagi maksma ja ja ka toimetaja otsiti tõlkele viimasel hetkel. See on lugu, mis on siit ja sealt juba ka varem ja teiste kihastustega suhtlemisest tuttav iseenesest aga muidugi niivõrd kultuurilooliselt tähtsa ja siiamaani ikkagi valdavalt positiivset vastukaja saanud teose nõuku. Haan puhul on sellist keha eriti lugeda ja tõepoolest tekib vaikselt küsimused. Et miks, miks siis kirjastused ikkagi niimoodi teevad, et inimesed ju ei hakka mingisugusest salavihast toimetajate raamatute vastu kehastajaks? Nii rikkaks sellega nüüd ka ei saa, ehkki ei saa öelda, sest et vähemasti õpiku kehastused halvasti elaksid. Et natukene rohkem respekti nende inimeste suhtes, kelle käe läbi raamatut sünnivad, tahaks ikkagi nahangisastajatelt ja natukene rohkem respekti nende suhtes, kes julgevad aeg-ajalt sellistele kehastamise äritegevuslikele nüanssidele tähelepanu juhtida. Sest et peaaegu kohe peale sõda Amar Annuse korooni kirja kis sirbis väitlus Teo uue entsüklopeedia üle Kaarel tähendama tavapärasel iroonilisel moel võttis natukene kahelda selles Theo suhes ja aske aastati tellitavas uue entsüklopeedia projektis mille peale DEA esindaja Silva Tomingas vastas küll minu ahvatlus üsna labasel ja, ja ilmselt enesevalitsuse kaotanud moel. Millest küll näha erilist väärikust rahvusentsüklopeedia tegemise üle? Pigem hirmu selle üle, et et meedias ilmunud vetika võib tellijate arvu vähendada. Ego nähtavasti kehastavad ise spiikri sellepoolse kajastusega, rahul ei ole, aga, aga mulle tundub küll, et kultuuriinimesed ise, kirjanikud, meediaväljaanded, toimetajad on igati valmis positiivses koostööks, kui nendesse suhtutakse austusega ja lugupidamisega ollakse nõus neile töö eest väärilist tasu maksma. Ei mõisteta hukka samas vallas varem tehtud, sest et TEA entsüklopeedia puhul on ka silma torganud. Teatav selline põlgus või üleolek senise Eesti entsüklopeedia suhtes, nagu see oleks midagi väga mõttetut, aegunud ja eelmisesse ajastusse kuuluvat. Ma arvan, et kui suudetakse säilitada lugupidamine üksteise töö suhtes, siis on need suhtumised ka keskustesse. Enditse ja nende esindajatest saab vähemalt Siit enne saate viimased teemasid väikene valik paladest vaheli poisilt. Mitu õige lühikest bana ese pandumis. Ehk aktsepteerivad neid Gavinaidega erinevaid. Eks ta ole, aga saate lõpuminutites jätsin natukene aega, et juba rääkida ettehaaravalt natuke maikuus, sedapuhku siis kaheksandast 11. maini toimuvast Tartus Tartu kirjandusfestivali Prima Vista. Aega veel on ja täpne kava aju saab alles lähikuudel paika. Et mitmed asjad on juba kokku lepitud ja neist tasub juba eelnevalt teatada, kasvõi juba seda, et kui ma enne häkkisin nendest kolmest uuest raamatust ja ütlesin, et mine tea, kes on rohkem kui kahe kolmandiku osas Tartu teema siis seda sellepärast, et Doris Kareva on nõustunud olema selleaastase festivali patrooniks või peaks ütlema matriooniks. Ja mõistagi On seetõttu kavas kuitahes kaeva enda loominguõhtu ning mitmed esinejad, esinemised tema poolelt. Tavapärastest esinemistest festivali osadest on mõistagi jällegi plaanis pahi raamatukogu ja seal laulvate kirjanike kontsert on plaanis värske rõhu autorite esinemine ja kuna festivali kahest põhiteemaks on raamatukogu ja tõlkimine, siis toimub mitmeid üritusi ka nende teemade baasil. Noh, raamatukogu teema on ju Tartus olnud teravalt õhus kas või sellega, et see linnaraamatukogu uue maja rajamine ei taha ega taha edeneda. Ja sellega seoses on üles kerkinud teemad, et mis kohta raamatukogul 21. sajandil üldse on. Kas see muutub Velitoosemaks kasse muuta, dub hoopiski põhiliseks rahva harimise kohaks, kuhu juba on lisandunud muud funktsioonid. Ja sellest on plaanis oma ettekonverents. Samas on plaanis mitmed tõlkimise teemalised töötoad. Ka üks vanade kehanduslike laupäeval eeskujul toimub laulu põhiese laulu võistutõlkimine eesti keelde. Ja samuti tuleb väljaandmisele esimese sammu preemia eelneval aastal perioodikas oma debüüdi teinud autojuhile. Nii et kõik meediaväljaanded, kehandus, ajakirjad, ka päeva- ja nädalalehed, kelle veergudel on mõni autor kirjutanud möödunud aastal oma debüütluuletuse. Tapke see auto märtsi lõpuks. Prima Vista MTÜ-le ja žürii, kus ka eelmise aasta võitja Anti Saar Annab selle preemia siis Prima Vista all üle. Plaanis on lõpuks kutsuda festivalile peaesinejana Vene kirjanik Ljudmilla litskaja, kes pidi juba eelmisel aastal tulema, aga aga mitmesugustel põhjustel tulemata. Meenutagem, et eelmisel aastal tulid juba peale keerulised aprillisündmused. Aga Ljudmilla Ulytskaja oli see vene kirjanik, kes võttis väga tugevalt toona meedias Eesti poolt sõna ja ja onu jätkuvalt võimukriitiline Venemaal seal ikkagi väga kaalukas auto ka maailmas laialt tuntud auto, kes on eesti keelde hakanud alles oma teostega jõudma ja see on kindlasti võimalus tema loominguga lähemalt tahaks saada. Ja samuti on tulemas festivalile olulise külalisena ka väga tunnustatud tõlkija ja agent Umberto Eco kirjanduslik agent Jelena kostikovitš, kes annab siin mitmeid loenguid ja ja vahendab siis oma kogemust tõesti maailma kihnlased pude tõlkimisest. Ja Prima Vista lisapäev on, on sel aastal plaanis Pärnus. Iga päev igal aastal teatavasti on siis Prima Vista Ühe päevaga kolinud kuhugi mujale linna Narva võrusse, sedapuhku siis Pärnusse. Aga väga tõenäoliselt saavad siis need vene suhet kirjanduskülaliselt kana ähvas käima. Täpsemat programmi. Jälgige siis kultuuriaknast või võib Prima Vista netileheküljelt. Ja kahtlemata on veel mitmeid põnevaid sündmusi sinna kavasse selginemas. Aga teile soovin taas head lugemist, kirjutamist ja head. Uute ja vanade raamatute avastamist enda jaoks ja ka miks mitte et uute, vanade kihanduslike helindite avastamist enda jaoks lõpetamata taas müürilile. Samuti tahtlusesid vabatessi Helvi Jürisson tekstile kirjutatud palaga taevaluugid. Ja kohtume siin klassikaraadio eetris kuu aja pärast.