Laseme eetrisse unikaalse lemmiklaulu. Mina olen Anu Välba ja te kuulate unikoni. Anu Välba on Eesti telemaastiku kroonimata kuninganna populaarne ja armastatud saatejuht, aga samal ajal ka toimetaja, kelle kaadri taguneb töö vaatajale pahatihti teadmata jääb. Kroonika on nimetanud teda väsimatuks pioneerid ja ega neis sõnades väga kahelda. Maksagi vapper ja käima vedav jõud on onu paljude ETV projektide juures. Nüüd räägib Anuga muusikast, mis talle eriliselt korda läheb. Mulle meeldib väga ansambel The Doors ja nende lugu Brecondhru mis on, ma arvan, et üks tursi suuremaid hitte ka üleüldse, kuigi nad ise olla sellest laulust kõige rohkem ei pidanud. Ma olen torsi fänn tegelikult olnud juba päris pikka aega. Ja ma isegi ei oska öelda, mis asi mulle nende juures meeldib. Kuidagi tundub selline mässuline ja samas romantiline ja ja selline sõnumiga ja hästi huvitav. Torso on muidugi selline ansambel, mida sa iga päev endale pleierit ei pane ja seda kogu aeg vahetpidamata ei kuula, aga aeg-ajalt kuulata, siis mulle meeldib power, mis on. Mulle meeldib väga Jim Morrison, mulle meeldib väga torsi sõnum, rääkimine või mõtlemine sellest, et mõtle oma peaga, Franso seda, mida sulle räägitakse. Proovi ise järele. Ole see, kes oled, ära usalda, ainult autorit teete katseta, avastanud on tal ise maailma ja, ja seetõttu mulle nagu mulle meeldib, see tõesti tors täitus mõnda aega tagasi ka 40.-te aastate oma tegevuse algusest. Ja nad on välja andnud kõik võimalik raamatuid ja seni avaldamata pilte ja seni avaldamata stuudio eriala, mida ma kõik olen püüdnud enesele osta ja jõudumööda ka lugenud, ei ole kõikidega veel jõudnud põhjalikult tutvuda, aga mul on need uued väljaanded olemas ja Jim Morrisoni seni avaldamata käsikirjad ja kirjad ja kõik sellised asjad, mis, mis on nüüd ka uuesti ilmavalgust näinud ja välja antud. Muidugi ma olen käinud Perlas sees ja ja olen sinna viinud lille ja mõtisklenud tema haua ääres, seal on nagu halb see, et sinna on pandud nüüd piirdeaiad ja tihtipeale on seal ka mingid politseinikud, kes valvavad, tuleb sinna minna hästi vara hommikul, sest et siis ei ole seal eriti, mis mulle ei meeldi, seal käis hordide kaupa mingisuguseid inimesi, kes ei ole kained käituvad veidralt, valmidega, ei viitsi seal Sakerdada. Seetõttu ma olen püüdnud käia varaja turssi, ma tean, väga hästi, ma avastasin torsi samaaegselt vene ansambliga kino, telerežiikursus ühiselt armastas seda. Kui me veel praeguses Tallinna Ülikoolis on, siis Tallinna pedagoogikaülikoolis, siis käisime ja ja see oli meie pidude selline põhimuusikaline materjal, mida me kuulasime ja mille järgi me tantsisime akvaariumi ansambel kahtlemata ka Venemaalt. Kuidagi jäi meil ette ja ja siis mul hakkas ta nagu kuidagi eriti meeldima. Ma tean, väga vähe, inimesed kuulavad toorsiis, ma arvan, et oleks aeg-ajalt rohkem mängida ja kuulata, et maraton üsna palju mõjutanud. Ka temas on sellist sisu. Preicon room do teadressaid andetoorse esimese albumi esimene lugu ja ühtlasi pala, mille bändi esimesena singlil välja andis eetriaega, sai mõnedes Los Angelese raadiojaamades ja seda tänu innukatele fännidele, kes ei väsinud raadios seda sooviloona küsimast. See oli ühtlasi üks kuues demolaulus. Toortuhande 965. aastal püüdis endale plaadistus lepingut saada. Ametlikult ilmus lugu aastal 1967. Loo originaalis võis kuulda lausejupi sidet Haaii Elektra Records otsustas aga mitte riskeerida ning stuudio salvestistes muudeti sõna ära küll jäidetoors pilves olemisele viitavale lausejupile truuks samalaid kontsertidelt hilisematel uuesti välja antud plaatidele. Lähed aastast plaadifirma originaalversiooni, kus kõlakas nahai torsi DVD kogumikul meenutab klahvpillimängija Vremeni särg. Et breik on suu, on üldse viimane laul, mida The Doors live'is esitas. See juhtus 1970. aasta suvel, inglise samal ajal, kui Miamis kohtu all viibinud Jim Morrison koos bändiga ajutiselt viieks päevaks USA-s välja lubati reisida. Debüütalbum The Doors, mille peal ka Anu Välba Aunikum salvestati augustis ja septembris 1966 kusjuures paljud laulud saadi purki ühekordse võttega. Päikansule promo tehes valmistas bänd spetsiaalse lühifilmi, mis oli paljuski aluseks edasistele muusikavideote kontseptsioonile. Bänd käis singlit promos katele saates, kuid Proycon truu ei saanud iial nii populaarseks kui sellele järgnenud teine singel lit Maifaja.